Obsah (8)

§ 214§ 65§ 68§ 74§ 78§ 121§ 257§ 21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.november 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-4073 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika

§ 214

lg 2 p 1,4,5 järgi ja Tõnis Rosenberg’i süüdimõistmises

§ 214lg 2 p 4,5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31.

mai 2011 aasta otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad Kaitsjad Andres Simson ja Alla Raudsepp Prokurör Riigiprokurör Steven- Hristo Evestus Süüdistatavad Priit Jõpiselg, ik: 38609150231, varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kinni peetud 07.12.2010, Tõnis Rosenberg, ik: 37402280248, varem kriminaalkorras karistamata, eelvangistuses ei viibinud. Kaitsjad Vandeadvokaadid Andres Simson ja Alla Raudsepp 1 RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 31. mai 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-4073 Priit Jõpiselg’i süüdimõistmises ja karistamises

§ 214

lg 2 p 1,4,5 järgi ja Tõnis Rosenbergi süüdimõistmises ja karistamises

§ 214lg 2 p 4,5 järgi muutmata.

Apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. Süüdistuse kohaselt Priit Jõpiselg`i varem varguse toimepannud isikuna ja Tõnis Rosenberg, ühiselt ja kooskõlastatult koos Leo Pulst`iga nõudsid vägivalda kasutades ning isikult vabadust võttes varalise kasu üleandmist alljärgnevalt: 14.10.2010 kella 04.30 paiku öösel lõi Leo Pulst Tallinnas, Inseneri 1 asuva Robinsoni baari läheduses rusikaga näkku D S`ile, pärast mida lükkas viimase sõiduki Toyota Land Cruiser, reg.nr xxxxxx pagasiruumi. Leo Pulst istus nimetatud sõiduki rooli, temaga kaasas olnud Priit Jõpiselg ja Tõnis Rosenberg istusid sõiduki tagaistmele. Leo Pulst sõitis Tallinnas, Filtri tee 14 asuva Sõjaväe kalmistuni, sõidu ajal lõid Priit Jõpiselg ja Tõnis Rosenberg D S`i rusikatega pea ja keha piirkonda. Kalmistu juurde jõudes tiris Leo Pulst D S`i sõidukist välja, Priit Jõpiselg võttis ära D S`ilt mobiiltelefoni Nokia 5800 väärtusega 3420 krooni, s.o 218,58 eurot koos telefonis oleva SIM kaardiga ning lõhkus selle. Seejärel lõi Tõnis Rosenberg D S`i ühe korra jalaga näkku, Leo Pulst tiris D S`i kraest kinni hoides pronkssõduri mälestusmärgi lähedale ning ähvardas, et nad löövad D S`i maha ja matavad surnukeha kohapeale kalmistule. Seejärel hakkasid Leo Pulst, Priit Jõpiselg ja Tõnis Rosenberg peksma D S`i jalgadega pea ja keha piirkonda. Siis peksmine katkestati ning Leo Pulst nõudis D S`ilt 20 000 krooni, s.o 1278,23 euro maksmist ja võttis ära viimasel kaasas olnud 200 krooni, s.o 12,78 eurot. Nõutud 20000 krooni, s.o 1278,23 euro maksmata jätmisel ähvardas Leo Pulst D S`i kohapeal ära vägistada. Kõige eeltoodu tõttu hirmu tundes nõustus D S raha maksma, misjärel Leo Pulst, Priit Jõpiselg ja Tõnis Rosenberg lõid kolmekesi D S`i veel jalaga. Sõidukis ja kalmistul toimunud peksmise tulemusel tekitati D S`ile erinevaid tervisekahjustusi – põrutushaav paremal kulmul, nahaalused verevalumid vasakul pool otsmikul, mõlema silma laugudel, vasakul põsel, kaela eespinnal, vasakul õlavarrel ning paremal puusal; nahamarrastused ülaseljal paremal, alaseljal vasakul ja mõlema küünarliigese piirkonnas. Peksmise lõppedes käskis Leo Pulst D Savtšuk`il sõiduki juurde minna ning lükkas viimase uuesti pagasiruumi. Kui kõik isikud oli istunud sõidukisse, sõideti tagasi Robinsoni baari juurde, siseneti baari. Lühikese aja möödudes lahkus D S baarist ning pöördus meditsiiniasutusse. 2 Sellise tegevusega pani Priit Jõpiselg toime

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu üleandmise nõudmise, mille käigus on kasutatud vägivalda, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, grupi poolt, isikult vabaduse võtmisega ja vara rikkumisega. Tõnis Rosenberg pani toime

§ 214

lg 2 p 4, 5, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu üleandmise nõudmise, mille käigus on kasutatud vägivalda, grupi poolt, isikult vabaduse võtmisega ja vara rikkumisega. Sama otsusega on süüdi mõistetud veel L. Pulst ja R.Gribovski, kuid nende osas pole otsust apellatsioonikorras vaidlustatud. HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Maakohus mõistis Priit Jõpiselg’i

§ 214lg 2 p 6 ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks.

Tunnistas Priit Jõpiselg’i süüdi

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 4 (neli) aastat. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendas Priit Jõpiselg´ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud.

§ 65

lg 2 ja § 69 lg 6, 7 alusel liitis käesoleva otsusega mõistetud karistusele eelmise, so Harju Maakohtu 19.02.2010 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse täies ulatuses, so tegemata jäänud üldkasuliku töö 857 tundi arvestusega, et ühele vangistuse päevale vastab kaks üldkasuliku töö tundi, so vangistus 1 aasta 2 kuud ja 3 päeva, mõistis kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks tähtajalise vangistuse 3 (kolm) aastat 10 (kümme) kuud ja 3 (kolm) päeva.

§ 68lg 1 alusel arvestas karistusaja alguseks 07.12.2010.

Maakohus mõistis Tõnis Rosenberg’i

§ 214lg 2 p 6 ettenähtud kuriteo toimepanemises õigeks.

Tunnistas Tõnis Rosenberg’i süüdi

§ 214lg 2 p 4, 5 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõistis temale karistuseks tähtajalise vangistuse 4 (neli) aastat. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt vähendas Tõnis Rosenberg´ile mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistis ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat ja 8 (kaheksa) kuud.

§ 74

lg 2 alusel määras, et koheselt kuulub mõistetud karistusest ärakandmisele tähtajaline vangistus 3 (kolm) kuud ning

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jättis ülejäänud osa karistusest, so tähtajalise vangistuse 2 (kaks) aastat ja 5 (viis) kuud Tõnis Rosenbergi suhtes kohaldamata, määras 2 (kaks) aasta ja 6 (kuus) kuulise katseaja.

§ 78

p 1 alusel arvestas määratud 2 aasta ja 6 kuulise katseaja kulgemist kohtuotsuse kuulutamisest, so alates 31.05.2011.

§ 74

lg 2 alusel koheselt ärakandmisele kuuluva tähtajalise vangistuse 3 kuud ärakandmist arvestas Tõnis Rosenbergi karistuse ärakandmisele asumisest või tema karistuse ärakandmisele toimetamisest. 3 APELLATSIOONID:

1. T.Rosenberg’i kaitsja leiab, et kaevatavas kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja kogutud tõenditele, mis tingis ebaõige kriminaalseaduse, nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka menetlusnormide rikkumisest tingituna nende väära kohaldamise kohtu poolt. Tõendatud on kuriteokoosseisu puudumine T.Rosenbergi teos. 3.
2. Tõendite mittevastavus faktilistele asjaoludele ja protsessinormide rikkumine. Kohtuotsuses on kohus enda sõnul kontrollinud tõendeid, kuid mitte neid kaalunud, kõrvutanud, võrrelnud ega viidanud, millised tõendid kohus loeb süüdistust tõendavateks, millised mitte. Kohtuotsuse lk. 10-24 või 25 ongi eelviidatud nn. tõendite kontroll ilma igasuguse analüüsita ning jääb selgusetuks, milliseid tõendeid siis kohus Tõnis Rosenbergi süüdi tunnistades aluseks võttis. Puuduvad igasugused viited, millisele tõendile kohtu süüdimõistev järeldus tugineb, kuna asjas on Pulsti, Rosenbergi, Jõpiselja ütlustega tõendatud, et Tõnis Rosnebergil puudus kooskõlastus selliseks süüdistuses inkrimineeritud tegevuseks s.o. peksmiseks varalise kasu saamise eesmärgil nii enne kui ka vahetult peksmise ajal kahe teise kohtualusega või vaen kannatanu suhtes, samuti huvi/motiiv väljapressimise tagajärjel mistahes kasu saamiseks. Kohtu seisukoht on tugevasti hinnanguline ja kantud peaasjalikult ühe tõendiallika , kannatanu, oletuslikest väidetest, et „kõik peksid.“ Viidet – millise tõendi kohus ülimuslikuks või millised kogumis ülekaalus olevaks loeb, ei ole. Apellant, tehes viite 14.10.2010 koostatud kannatanu läbivaatusprotokollile, leiab, et vigastustest saab teha ühese järelduse, et vigastused tekkisid Pulsti löögi tagajärjel. Selliseks kinnituseks on nii Pulsti poolt peksmise omaksvõtt kui ka tunnistaja A ütlused. Apellant esitab 08.12.2010 koostatud kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 213 eksperdi arvamuse sisu (kd.1 t.l.89-92) ja märgib, et sealviidatud vigastuste saamiseks piisab üldteada asjaoluna ühe isiku löökidest, kellega kannatanu rüseles ja kukkumisest, selleks ei pea ilmtingimata kolmekesi peksma. Kohtu järeldus, et nende vigastuste iseloomust tulenevalt olnuks vaja kolme peksjat – tõsikindlalt aktist ei tulene. Ja T.Rosenbergi osalus kindlasti mitte. Apellant avades KrMS § 60 lg 1 KrMS § 61 lg 1, 2, 3 ettenähtu leiab, et millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus just Tõnis Rosenbergi teo tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. See seal ei kajastu. Apellant kordab kohtu järeldusi, leides, kogu kohtu poolt kirjeldatud tõendite analüüs on tulvil vaid tõendeid, mis kinnitavad ja kirjeldavad Leo Pulsti autost , kodust , telefonist leitud asju, kontakte, DNA-d jne jne. Midagi, mis seoks Tõnis Rosenbergi talle süüks arvatud teoga, peale füüsilise kohaloleku ja kannatanu üldsõnalise ütluse “kõik kolm peksid“ – ei ole kohus tuvastanud. Kannatanu oli alkoholijoobes ja ilmselgelt üldistas , sest arvas, et ehk „niikuinii kõik lõid“. Ilmselgelt selliselt abstraktselt formuleeritud järeldusest ei piisa isiku süüdimõistmiseks väljapressimises. Ja seega ei vasta kohtu lõppjäreldus faktilistele asjaoludele ja puuduvad kohtu järeldusi ülekaaluliselt kinnitavad 4 tõendid. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et Rosenberg ei osalenud vähimalgi määral väljapressimises. Apellant, tuues ära P.Jõpiselg’i ja T.Rosenbergi ütlused, leiab, et kogu tõendite hulgast jääb süüstava poole peale vaid kannatanu paaril korral antud üldsõnaline ütlus, et „kõik kolm peksid“, mida sellises kontekstis absoluutse ja selgesõnalise tõendina käsitleda ei saa. Ilmne on, et selline ütlus on kaheldava tõendamisväärtusega: puudub selgus, kes olid kõik kolm, millisel ajahetkel kõik kolm peksid, sest autos ju seda kolmekesi teha ei saanud, kuna üks oli roolis, kui õues, siis kuhu ja millal löödi kolmekesi, millal lõpetas Pulst ja alustasid kõik kolm jne, millistest löökidest millised vigastused üldse tekkida võisid jne. Kannatanu sõber A A on kaudne tunnistaja, kelle ütlused on kantud talle kolmanda isiku vahendusel räägitust, millised aga tugevalt moonutatud ega ole ka seetõttu kaudse tõendina käsitletavad, kuna otsene tõendiallikas-kannatanu ei ole suutnud nii täpselt asju mäletada, siis ei saa neid mäletada ka isik, kellel see nn. mittemäletaja neid edastas. Tunnistaja M A kinnitab , et nägi kolme meest baari juures ja ka hiljem, kui S oli nägu verine, kes ja miks teda lõik, tunnistaja ei tea. Tunnistaja R K ei ole ise midagi näinud peale selle, et S olid ühel päeval, kui tema baaris purjus oli, silm sinine. Tunnistaja J R ei tea asjast midagi, kirjeldab üsikikasjaliselt oma sõbranna töö- ja eraelulisi suhteid Leo Pulstiga. Tunnistaja A K räägib nagu tunnistaja A A-kaudselt seda, mida talle rääkis kannatanu, kes ise on sündmusi mäletanud valikuliselt ja üldsõnaliselt ka edastanud. Ühtegi tunnistajat, kes tõsikindlalt saaks väita, et Rosenberg Savtšukki väljapressimise motiivil peksis - ei ole. Samuti kaitsja eelviidatud väidet, et kohus ei ole kõiki tõendeid kogumis hinnanud ega välistanud asjassepuutumatuid, nagu ka loetlemata jätnud tõsikindlalt asjassepuutuvaid. Kohus on tahtnud jätta muljet tõendite hulgast, mitte tõendite väärtusest. Samal aja jätnud kõrvaldamata kahtlused kannatanu ja süüdistatavate ütluste vahel, ja rea kaudsete tunnistajate ütluste erinevuses, nagu ka kannatanu enese erinevatel aegadel erinevalt antud ütluste vahel. Kuna asi oli lühimenetluses, siis tuli asi ka lahendada toimikumaterjalide pinnalt ja seal neid kahtlusi ka ei kõrvaldatud. Kuid kõrvaldamata kahtlused pidanuks kohus , tulenevalt KrMS § 7 lõikele 3 tõlgendama süüdistava kasuks, mitte kahjuks, nagu kohus seda teinud on, rikkudes seadust. Kaitsja on käesoleva kaebuses analüüsinud, miks kohtu järeldus selles osas, et kannatanu ütlused ei riimu vigastuste iseloomu ja hulgaga ning kohtu järeldused, tuginedes ainult kannatanu ütlustele, ei ole seaduslikud. Kuigi kohus tugineb meditsiinilistele kriteeriumitele süüdistavate ütluste usaldusväärsuse hindamisel, ei ole ta seda jälgitavalt põhistanud. Riigikohus oma otsuses 3-1-1-82-09 asus seisukohale, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. 5 Kohus pidanuks välja selgitama , millised vigastused on kukkumise tagajärjel saadud ja kas ülejäänud vigastused võis põhjustada üks isik -Pulst. Kohus seda teinud ei ole, vaid põhjendab üldsõnaliselt , et ei pea süüdistavate ütlusi usaldusväärseteks, eirates viidatud Riigikohtu lahendit. Ka vabaduse võtmine ehk süüdistus

§ 214

lg.2 p.5 järgi on eeltoodu tõendite analüüsiga välistatud, kuna rida tunnistajaid ja süüdistatavad ise kinnitavad üsna üheselt, et kannatanu läks ise auto tahaistmele, mida siin menetluses nimetati „pagasiruumiks“. Millest kohus järeldas vastupidist, tõenditest tõsikindlalt ei tulene, nagu ka tegutsemine grupis. Kuna Tõnis Rosenebrg istus pea esimesena autosse, ei saanud ta kedagi peale iseenda ka selleks sundida. Kuna ka sellisel juhul jäävad objektiivsest tõendist vigastuste tekitaja suhtes alles kahtlused, nagu ka vabaduse võtmise kohta ja grupis väljapressimise kohta, tulnuks siingi kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Seetõttu on kohus rikkunud mitmeid menetlusnorme, millest tulenevalt ei saagi kohtuotsus olla seaduslik. 3.2. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine. Väljapressimise objektiivne külg, tulenevalt

§ 214

–st on varalise kasu nõudmine, millega kaasneb ähvardus või vägivalla kasutamine. Asjas ei ole ühtegi tõendit, et Tõnis Rosenberg oleks nõudnud kas isiklikult või kooskõlastatult Jõpiselja või Pulstiga mistahes varalist kasu, kasutanud eeltoodud eesmärgil füüsilist vägivalda või ähvardanud kannatanut, teinud seda n.ö. grupis või vabaduse võtmisega. Kohus on meelevaldselt omistanud Pulsti verbaalsed ja füüsilised pöördumised kannatanu aadressil Rosenbergile. Rosenberg isegi ei teadnud, mis probleemid Pulsti ja kannatanu vahel on , rääkimata sellest, et ta neis osalenuks. Tõendatud on Rosenbergi enda ütlustega, mida keegi ümber lükanud ei ole, et Rosenberg ei valda vene keelt ega saa sellest isegi aru. Pulst ja kannatanu aga suhtlesid vene keeles. Mingit varalist kasu ei ole Rosenberg saanud ega soovinudki – kannatanu telefoni ega muud varalist kasu saamist ei ole ta taotlenud ei sündmuste toimumise ajal, hiljem ega üldse kunagi. Rosenberg oli valel ajal vales autos- ei muud. Subjektiivsest küljest eeldab väljapressimine tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Eespoolt tulenevalt saab juba teha ühese järelduse, et kui Rosenbergi oleks tegutsenud talle süüks pandud viisil , tõusetuks küsimus kaudsest või otsesest tahtlusest. Kuna aga Rosenberg ei soovinud kannatanult midagi – ei olnud tal ka tahtlust –ei otsest ega kaudset, ei grupis ega iseseisvalt, ei vabaduse võtmisega ega ilma selleta – midagi kannatanult välja pressida. 6 3.

1. Karistuse mõistmine. Karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud : süüdistatavale inkrimineeritud süüteo süü suurust, süüteo toimepanemise asjaolusid ja eesmärke ning süüdistatava isikut, samuti karistust raskendavate asjaolude puudumist jne. Kohtu otsustus on vastuolus eelkõige kohtu enda järeldustega, mistõttu ei vasta karistuse raskus kohtu enese poolt leitule: ...“leiab kohus, et taolistel asjaoludel võiks mõistetava karistuse jätta süüdistatava suhtes kohaldamata, lootuses, et määratav katseaeg sunnib süüdistatavat hoiduma uute süütegude toimepanemisest.“ Kohus leiab järgnevaga, et tingimuslikult kohaldatav karistus ei täidaks nagu karistuse eesmärki, milline järeldus ei vasta seadusele ega ka väidetava süüdlase isikule. Seega, kui Tõnis Rosenbergi ka kohus pidanuks karistama, siis kindlasti mitte väljapressimise eest ja kindlasti mitte reaalse vangistusega. 3.
2. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 ning § 340 lg 2 p 1 kaitsja palub: Tühistada Harju Maakohtu 31.mai 2011 kohtuotsus Tõnis Rosenbergi süüdimõistmises

§-de § 214 lg 2 p 4, 5 järgi ja teha uus otsus, millega mõista ta antud kuritegudes õigeks. 4. P.Jõpiselg’i kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, milles Priit Jõpiselg mõisteti süüdi ehk täies ulatuses õigeksmõistmist temale esitatud süüdistuses. Leiab, et Harju Maakohus on kohaldanud valesti kriminaalseadust ning vääralt hinnanud kannatanu vastuolulisi ütlusi. Priit Jõpiselja käitumises ei esine väljapressimise koosseisule iseloomulikke tunnuseid. Apellatsioonkaebuses esitab seisukoha alternatiivsena. Esiteks lähtuvalt süüdistatavate ütlustest, mille alusel tuleb Priit Jõpiselg õigeks mõista, teiseks lähtuvalt kannatanu erinevatest ütlustest, mida hinnates sõltuvalt, milliseid kannatanu D Ši vastuolulisi ütlusi hinnata, saab rääkida väljapressimissüüdistuse ümberkvalifitseerimisest

§ 121

või

§ 257järgi.

Kui lähtuda süüdistatavate Leo Pulsti, Priit Jõpiselja ja Tõnis Rosenbergi ütlustest, mis haakuvad loogiliselt asja tehioludega, siis Priit Jõpiselja käitumises süüteokoosseis puudub. Printsiibis on antud järgmisi ütluseid: 14.10.2010.a oli nende seltskond Robinsoni baaris, Leo Pulstil tekkis seal vene rahvusest noormeestega sõnavahetus. Priit Jõpiselg sellest aru ei saanud, kuna ei oska vene keelt. Istuti lauda tagasi. Priit Jõpiselg ja Tõnis Rosenberg läksid mõnikümmend minutit hiljem õue suitsu tegema. Nad nägid õues Leo Pulsti, kes karjus midagi vene noormeestega, viimastel olid käes teleskoopnuiad. Nähes, et tulijaid on veel, lahkusid 2 ründajat sündmuskohalt ning üks noormees jäi paigale. Autosse istuti põhjusel, et otsida üles kaks Leo Pulsti rünnanud meest, autos viibinud kannatanu Ški peeti nende tuttavaks. Seda fakti kinnitab muide esimesel ülekuulamisel ka kannatanu ise, et oli raudkangidega isikute tuttav (04.11.2010 ülekuulamine). Autos oli pidev sõnelus Leo Pulsti ja kannatanu vahel. Kannatanu oli purjus ja väga agressiivne. Autost väljumise järel oli Leol Pulstil ja kannatanul konflikt, mille Priit Jõpiselg lahutas. 7 Priit Jõpiselg ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda, ei esitanud temale mingeid nõudmisi; ta ei saanudki seda teha, kuna ei valda vene keelt. Kannatanu jälle ei valda eesti keelt. Süüdistatavate ütlusi hinnates Priit Jõpiselja käitumises süüteokooseis puudub, tõendeid selle kohta, et konkreetselt tema oleks kedagi löönud, ei ole, täiesti ilmselgelt puudub tema käitumises väljapressimise koosseis, eelkõige seetõttu, et tema mingeid nõudmisi ei esitanud. Ei ole ka mitte mingisugust alust hinnata tema ütlusi paljasõnalisteks, tema ütlused on kooskõlas nii eeluurimisel ja kohtus, kattuvad kriminaalasja materjalidega. Kannatanu D Ši ütlused on ainsad muud vahetult sündmuste käiku kajastavad tõendid. Tunnistajad antud kriminaalasjas räägivad üksnes temalt hiljem kuuldut. Kannatanu ütlused käesolevas kriminaalasjas ei ole osaliselt usaldusväärsed. Seda põhjusel, et teda on kokku üle kuulatud 4-l korral. Süüdistus võtab aluseks neljanda ülekuulamise, kus kannatanu mälu on olulisel määral täienenud ning väga oluliselt vastuolus esimese ülekuulamisega, mis loogiliselt võttes peaks olema kõige vahetum ja täpsem. 14.10.2010.a ülekuulamisel väidab kannatanu, et 2 meest toppisid ta pagasiruumi, peksmisest 3 inimese poolt surnuaial ei räägi ta veel midagi. Hiljem selgitab kannatanu, et ta ei andnud siin õigeid ütlusi, kuna oli alkoholijoobes ja soovis magada, seega ei saa neid ütlusi tõenditena arvestada. 04.11.2010.a väidab ta, et vene rahvusest isikud ründasid Leo Pulsti raudtorudega, autosse toppis ta Leo üksinda. Surnuaial toimunust räägib ta versiooni, et teda peksid kolm inimest, aga raha nõudmisest ei ole mitte sõnagi. Ta räägib üksnes kadunud hõbeketist. Nende ütluste tõendatuse puhul oleks tegu hinnatav

§ 121koosseisuna.

09.11.2010.a väidab ta, et oli esimesel ülekuulamisel purjus ja tahtis magada, mistõttu kõike ei rääkinud. Sisuliselt ta kinnitab, et esimesed ütlused on üleüldse antud alkoholijoobes. Väidab, et vene noormehed ründasid Leo Pulsti roolilukkudega, maasturisse toppis ta Leo üksinda. Räägib jälle peksmisest surnuaial, kuid mitte sõnagi raha nõudmisest 3 isiku poolt. Ka nende ütluste põhjal oleks isikute tegu hinnatav

§ 121järgi kehalise väärkohtlemisena.

23.11.2010.a ütlused täienevad väga olulisel määral. Eriti, mis puudutab esitatud nõudmisi. Lühidalt kirjeldab ta seda, kuidas kolm isikut peksid teda ja sõimasid ning vahepeal ütles Leo , et ta on 20 000.- krooni võlgu. Teda löödi väidetavalt 25-30 korda jalaga, lõpus veel 3-4 korda. Kui hinnata neid kannatanu ütlusi õigetena, siis arvestades Leo Pulsti ütlusi temalt varastatud raha kohta, on tegu hinnatav omavolina. Tegu oleks süüdistatavate poolt sel ajahetkel oletatava õiguse teostamisega ebaseaduslikus korras. Priit Jõpiseljal puudus soov saada kannatanu arvelt varalist kasu. Vastupidised tõendid puuduvad. Kaitsja hinnangul on kannatanu ütlused nii vastuolulised, et neid ei saa tõendina vähemalt mitte vastuolude ulatuses arvesse võtta. 23.11.2010.a ülekuulamisel ei ole kannatanu ilmselt andnud õigeid ütlusi. 25-30 jalalööki kirjeldatud kujul toovad kaasa oluliselt suuremaid vigastusi, kui toimikust nähtuvad kerged vigastused. Veelgi kummalisem, et uurija esmasel ülekuulamisel kuulas juba samal päeval ta sellisel juhul taolises konditsioonis üle, see ei ole eluliselt usutav, et teda nii jõhkralt peksti. Kannatanu ilmselgelt liialdab, põhjus on teadmata, kuid viimased ütlused ei haaku ühegi tõendiga, 8 eriti tema enda varasemate ütlustega. Teiseks ei ole usaldusväärne 23.11.2010.a protokolli sõnastus, sest sellesse on segatud juriidiline sõnastus ja tehniline seotus peksmise ja Leo Pulsti rahaliste nõudmiste esitamine kujul, mida 20-aastane vene noormees kindlasti ise ei valda. Esmased tema ülekuulamised oma sõnastuses on lihtsakoelised ja loogilisemad, seetõttu on need usutavamad. Samas isegi hinnates kannatanu ütlusi nende kõige halvemas versioonis süüdistatavate jaoks ehk hinnates, et Priit Jõpiselg istus tema sõnul auto tagaistmel ja lõi teda juba seal ning osales peksmises ka surnuaial - sellisel juhul arvestades asjaolu, et ta ei saanud aru toimuvast sõimlemisest ning arvas kogu situatsiooni vältel subjektiivsest küljest, et Leo Pulsti huvitab vene rahvusest kallaletungijate leidmine ning nendelt raha tagasisaamine, mitte võõra raha nõudmine, siis mitte mingil juhul ei moodustu tema tegevuses väljapressimise koosseisu isikute grupis. Taoline süüdistus eeldaks ikkagi ühist soovi kannatanule ebaseaduslikke nõudmisi esitada. Seda ei ilmne isegi mitte kannatanu ütlustest. Edaspidiselt ei ole tema kannatanuga kontakteerunud, samuti ei ole tal olnud mitte mingisugust huvi kannatanult raha või varalist kasu saada. Mitte ühtegi tegu või initsiatiivi selles suunas Priit Jõpiselg üles näidanud ei ole. Kui tal olnuks tõesti soov osaleda kannatanult 20 000.- krooni väljapressimises, siis oleks ta pidanud selle raha saamiseks ilmselt ka aktiivselt tegutsema. Ainuüksi sellest faktist tulenevalt, et tal ei ole materjalidest tulenevalt olnud mingisugust huvi varalise kasu saamiseks, ei esine tema käitumises

§ 214tunnuseid.

Juhul, kui lugeda tõendatuks, et Priit Jõpiselg lõi D Ški põhjuseta, siis esineb tema käitumises

§ 121koosseis.

Juhul, kui lugeda tõendatuks, et Priit Jõpiselg istus autos teadmises, et Leo Pulst teatas neile, et 1000 eurot on kadunud ning ta soovib seda tagasi, siis osaleti

§ 257

omavoli toimepanemises.

§ 214

kooseisu ei esine Priit Jõpiselja käitumises isegi kannatanu ütlusi lähtealuseks võttes ning neid süüdistatavatele eelistades. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4 , § 338 p 2,3 apellant palub tühistada Harju Maakohtu 31.05.2011.a otsus kriminaalasjas nr 1-11-4073 Priit Jõpiselg süüdimõistmises

§ 214lg 2 p 1,4,5 järgi.

Teha uus otsus, millega mõista Priit Jõpiselg õigeks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatavad toetavad kaitsjate poolt esitatud apellatsioone. Kaitsjad toetavad apellatsioone. Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud ja apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Palub jätta otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 9
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega, ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsus apellatsioonide alusel tühistamisele ei kuulu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium leiab, et kohus on KrMS § 61 lg 2 alusel hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata. Annab vaid hinnangu kaitsjate poolt esitatud peamistele väidetele. 6.
3. Kohtukolleegium ei nõustu T.Rosenbergi kaitsja seisukohaga, et kohus pole tõendeid analüüsinud ega ära näidanud millistele tõenditele tuginedes T.Rosenbergi süü kuriteo toimepanemises tõendatuks luges. Kohus on küll vahetult uuritud tõendeid kõigepealt neid omavahel kõrvutamata otsuses avanud, kuid otsuse lk 23 on kohus tõendeid analüüsinud ning otsusest on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava T.Rosenberg’i temale esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja millisele tõendikogumile ta seejuures tugineb. Kui apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt ja rikkunud sellega menetlusõiguse norme. 6.
4. Kaitsja, ära tuues kannatanule tekitatud vigastused, on esitanud versiooni, et üldteada asjaoluks saab pidada nende vigastuste tekkimise vaid ühe isiku poolt peksmise tagajärjena. Kolleegium ei saa sellist asjaolu pidada tõendamist mittevajavaks üldteada asjaoluks. Kannatanut peksnud isikud, ehk kuriteo toimepanijad ja nende süü kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka, mis igas kriminaalasjas vajavad tõendite kogumile tuginevalt väljaselgitamist. Samuti on meelevaldsed kaitsja väited, et kannatanu ütlused sellest, et kalmistul peksid teda kõik kolm isikut on vaid alkoholijoobes kannatanu üldistus. 10 Kohus on lugenud tõendatuks, et esialgne konflikt kannatanul tekkis tõepoolest L.Pulstiga kuid juba tõugatuna sõiduauto pagasiruumi, lõid teda auto tagumisel istmel viibinud isikud, kelledeks olid tuvastatuna T.Rosenberg ja P.Jõpiselg. Kannatanu ütlused teda kalmistul peksnud kolmest isikust on olnud ühetaolised nagu ka sellest, et kalmistul nõuti kõigepealt temalt kahe isiku andmeid, kellega tegelikult tal mingit puutumust ei olnud ja alles siis hakati temalt nõudma 20 000 krooni. Kohus on sündmuste toimumise tuvastanud nii kannatanu kui tunnistajate ütlustega. Kannatanu vigastused on tuvastatud ekspertiisiaktiga ja täiesti ainetud on kaitsja väited, et kannatanu ütlused on kaheldava tõendamisväärtusega kuna puudub selgus kes olid kõik kolm, millisel ajahetkel kõik kolm peksid, kuhu ja millal löödi kolmekesi. Erinevalt kaitsjast on kohtuotsuse põhistusest tulenevalt tuvastatav, et need kolm isikut, kellest kannatanu räägib olid L.Pulst, T.Rosenberg ja P.Jõpiselg, kes on seda ka kinnitanud. Samuti on kannatanu ütlustega tuvastatav, et autos peksid teda tagaistmel istuvad T.Rosenberg ja P.Jõpiselg aga mitte autoroolis istuv L.Pulst. Kuhu ja millal löödi on kannatanu oma ütlused andnud ja nimelt, L.Pulst tiris ta pagasiruumist välja ja lühem mees lõi teda jalaga näkku. L.Pulst tiris ta mälestusmärgi juurde ja lubas et nad löövad ta maha ja matavad sinna kalmistule. Kõik kolm hakkasid teda jalgadega peksma nii pähe kui kogu kehasse, tema püüdis kätega nägu kaitsta. Sellised kannatanu ütlused kinnitavad, et kõik süüdistatavad peksid kannatanut nii pähe kui kehasse. Ka on asjakohatud kaitsja etteheited kohtule, et kohus pole põhistanud millised vigastused tekkisid peksmise tagajärjel või millised olid saadud peksmise tagajärjel kukkumisest. Vigastuste tekkemehhanismi osas on ekspert oma arvamuse andnud ja kohus on sellele otsuse tegemisel tuginenud, nagu ka kannatanu poolt antud ütlustele tema peksmise tehiolude ja teda peksnud isikute osas. Kaitsja oletused, et vigastuste saamiseks ei pidanud kannatanut kolmekesi peksma on ainetud ega kummuta sellesisulisi kannatanu poolt antud ütlusi. Apellatsioonikohtus kaitsja poolt esitatud seisukoht, et ekspertiisiakt ei ole käsitatav tõendina on apellatsioonipiiridest väljuv väide, kuna apellatsioonis on kaitsja aktile kui seaduslikule tõendile ise tuginenud ning selle vastavust KrMS § 107 sätestatule pole kahtluse alla seatud. Vastuolus nii maakohtu järelduste kui ka kriminaalasja materjalidega, eelkõige kannatanu ütlustega on kaitsja väited, et pole tuvastatud T.Rosenbergi kooskõlastatud tegevus väljapressimise toimepanemises ja huvi või motiiv. Siinjuures kolleegium märgib, et kuriteo toimepanemise motiivi tuvastamine pole väljapressimise kooseisuliste asjaolude tuvastatuse seisukohal oluline ning isikute süüdimõistmine kuriteo kaastäideviijatena ei eelda tegutsemist eelneval kokkuleppel. Kannatanult vabaduse võtmine kui väljapressimise koosseisuline raskendav asjaolu on kohtu poolt tuvastatud ja kaitsja väited sellest, et kannatanu läks ise autosse ja veel tagaistmele on täielikus vastuolus kannatanu ütluste alusel tuvastatuga, et esimene kord lükati ta auto pagasiruumi pärast seda kui L.Pulst oli teda rusikaga näkku löönud ja kuna lööja kõrval seisid kaks tema kaaslast, kannatanu vastu ei hakanud sest kartis edasist peksmist. Teisel korral oli ta aga kolme süüdistatava poolt läbi pekstud kui ta uuesti mitte 11 tagaistmele vaid auto pagasiruumi tõugati, kust tal puudus võimaluse väljuda. Auto tagaistmel istusid P.Jõpiselg ja T. Rosenberg. 6.
5. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, et kannatanu ütlused on vastuolulised ning tõendina mittearvestatavad. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et nii süüdistatavad kui kaitsjad ise taotlesid kriminaalasja lahendamist lühimenetluses, siis teadsid et kriminaalasi lahendatakse vaid asja materjalide põhjal. Teiseks ei ole kannatanu kogu kriminaalasja kohtueelsel uurimise vältel andnud vastuolulisi ütlusi. Ta on küll oma ütlusi täiendanud kuid tema ütlused sündmustest ning tema suhtes toimepandust ja toimepanijatest on olnud riimuvad ning seetõttu on maakohus seaduslikult neile kui usaldusväärsele tõendile ka tuginenud. Tema ütluste mitteusaldusväärseteks tunnistamiseks ning tõendite kogumist väljajätmiseks ringkonnakohtul seaduslikud alused puuduvad. Kolleegiumi veendumuse kohaselt täiendavad ütlused pole samastatavad vastuoluliste ütlustega. 6.
6. Maakohus on asjakohaselt lugenud L.Pulsti ütlusi temalt 1000 euro varastamisest ennastõigustavaks väljamõeldiseks. Nii kannatanu kui ka tunnistaja M. A ütlustest, millede usaldusväärsust pole kahtluse alla seatud, nähtub, et L.Pulst ja kaks noormeest läksid vihastena baarist välja. L.Pulstiga läks kaasa kaks sõpra. Tunnistaja läks L. Pulstile järele, tahtis teda maha rahustada, kuna alkoholijoobes on viimane agressiivne ja ettearvamatu. Õues nägi, et need kaks L.Pulsti ees väljunud noormeest olid võtnud kätte kangid, kuid nähes L.Pulstiga koos veel kahte isikut, jooksid minema. L.Pulst koos kahe sõbraga läksid neile järele. Mõne minuti pärast tulid nad kolmekesi tagasi ja L.Pulst ütles, et need kaks isikut jooksid minema. Tema hakkas L.Pulsti maha rahustama, kuid tekkis sõnelus ja baarist väljunud kõheda kehaehitusega noormees, kes oli tulnud õue suitsu tegema, tuli nende juurde ning hakkas L. Pulstiga rääkima ja teda L.Pulsti eest kaitsma. Tunnistaja rääkis L.Pulstile, et sellel noormehel ei ole mingit pistmist teda rünnata tahtnutega kuid L. Pulst ega tema sõbrad tunnistajat ei kuulanud vaid keegi võttis kannatanul kraest kinni ja kõik koos kannatanut tirides suundusid L.Pulsti auto juurde. Sellised ütlused kinnitavad, et esialgne konflikt oli kõikidele süüdistavatele arusaadavalt kahe isikuga, kes nende eest ära jooksid ning P.Jõpiselg’i kaitsja väited sellest, et alles kalmistul 20 000 krooni nõudmine kannatanult oli kellegi poolt õigustatud, et tegemist saaks olla omavoliga on paljasõnalised ja vastuolus maakohtu poolt tuvastatuga. Kolleegium ei pea tõsiseltvõetavaks ega ümberlükkamist väärivaks kaitsjate väidet, et põhiharidust omav P.Jõpiselg ja keskharidust omav T.Rosenberg, täisealised isikud, ei saanud vene keele mittevaldamise tõttu toimuvast aru. 6.
7. Riigikohus on korduvalt oma lahendites (nt 3-1-1-43-06, 3-1-1-18-08, 3-1-1-60-07,31-1-38-11) märkinud, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana. Kuigi

§ 21

lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes 12 eeldab kaastäideviimine kõnealusest teooriast lähtuvalt ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas, mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames. Kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, on iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel. Kohtukolleegium leiab, et kohus on piisavalt põhistanud T.Rosenbergi ja T.Jõpiselg’i teopanuse olulisust kuriteo koosseisuliste asjaolude realiseerumisse ning nende poolt toimepandu on õigesti kvalifitseeritud väljapressimisena. Kannatanult nõuti raha üleandmist, milleks süüdistatavatel igasugused seaduslikud õigused puudusid, kannatanut peksid kõik süüdistatavad, kannatanult võeti vabadus kuna tema tahtevastaselt pandi ta auto pagasiruumi, süüdistatavad tegutsesid kooskõlastatult, ühiselt ning nad kõik valitsesid tegu. Kolleegium ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, milliseid saaks ja peaks tõlgendama süüdistatavate kasuks. 6.6. T.Rosenbergi kaitsja on apellatsioonis korranud kohtu põhjendusi süüdistatavale karistuse mõistmisel arvestatavatest asjaoludest, kuid kaitsja pole esitanud juriidilist argumentatsiooni miks ringkonnakohus peaks mõistetud ja maakohtu poolt põhistatud karistuse osas otsuse muutma. Täiesti ainetu on kaitsja väide, et mõistetud karistuse põhistamine on vastuoluline või isegi, et ei vasta seadusele. Vastupidiselt kaitsja arusaamisele on kolleegium seisukohal, et kohtu põhistus T.Rosenbergile karistuse mõistmisel on täielikult koskõlas seadusega ning korduvalt Riigikohtu lahendites sedastatuga, et karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s. o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-41-04 ja nr 31-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Selline lühivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud. Maakohus on ülalnimetatut järginud ning on mõistnud karistuseks sanktsioonis ettenähtud vangistuse ja seda miinimummääras. Teiseliigilisi karistusi sanktsioon ette ei näe. Seejärel on esitanud põhjenduse T.Rosenbergi tingimisi karistusest vabastamise kohta ehk

§ 74

sätete kohaldamise võimalikkusest ning seda leides oli kohtuil 13 õigus kaalutleda kas on vajalik nn. šokivangistuse kohaldamine. Kohus leidiski, et eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks on see vajalik. 6.7. P.Jõpiselg’ile mõistetud karistust on kohus põhistanud ja selle muutmise on kaitsja sidunud süüdlase süüdimõistmisega kergemaliigilises kuriteos. Ringkonnakohus sellise kaitsja taotluse jätab rahuldamata, seega sellel alusel mõistetud karistuse tühistamiseks ja uue leebema karistuse mõistmiseks seaduslikud alused puuduvad. Süüdlasele on mõistetud üksikkaristus sanktsiooni miinimummääras, mida on seoses lühimenetlusega vähendatud. Mõistetud karistus on kooskõlas seadusega. Uue kuriteo pani süüdlane toime ajal, mil ta kandis asenduskaristust, seetõttu oli kohus kohustatud kohaldama

§ 65

sätteid ning suurendama mõistetud karistust eelmise otsusega kandmata karistuse võrra. Seda on kohus ka teinud ning seega on ka mõistetud liitkaristus kooskõlas seadusega.

1. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks ringkonnakohtule seadusliku aluse otsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. mai 2011 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA JULIA KATŠKOVSKAJA 14