KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. detsember 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-5527 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Julia

§ 113, § 418 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 21.

septembri 2011 aasta otsus üldemenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav D.Miil ja kaitsja R.Roosmaa Prokurör Ringkonnaprokurör Anne Sillaots Süüdistatav Dimitri Miil, ik: 34802224211, varem karistamata, kinni peetud 21.11.2010 Kaitsja Vandeadvokaat Rünno Roosmaa RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu 21.septembri 2011 otsus kriminaalasjas nr 1-11-5527 Dimitri Miil’i süüdistusasjas muutmata. Apellatsioonid jätta rahuldamata. 1 Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. Dimitri Miil`i süüdistati selles, et tema soetas eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal, kuid enne 08.10.2001.a laskemoona – ääretulepadrunid kaliiber 5,6 mm (.22LR), eeluurimisel täpselt tuvastamata koguses, kuid vähemalt 3 tükki, eeluurimisega tuvastamata isikutelt ja eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal, kuid vähemalt enne 08.10.2001.a V B kuulunud isevalmistatud ühelasulise tulirelva. Samuti Dimitri Miil hoidis alates 08.10.2011 nimetatud relva ja laskemoona ebaseaduslikult, selleks relva soetamisluba ja relvaluba omamata enda elukohas XXXXXX XXXX XXXX XX majas ning selle juurde kuuluvas kasvuhoones kuni 21.11.2010.a, mil relv ja laskemoon politsei poolt ära võeti. Dimitri Miil kasutas isevalmistatud tulirelva aeg-ajalt märki tulistades ja laenates relva vähemalt ühel korral R K ja tappis nimetatud laskemoona ja relva kasutades 20.11.2010 kell 18.00 kuni 21.11.2010 kell 00.02 R K, rikkudes sellega RelvS § 32 lg 1, 2 ja § 34 lg 2 sätteid, mille kohaselt füüsilise isiku relva soetamisluba ja relvaluba annavad selle omanikule õiguse relva ja laskemoona soetamiseks ja käitlemiseks. Dimitri Miil´i ülaltoodud tegevus, mis seisnes tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, kvalifitseeriti

§ 418lg 1 järgi.

2. Dimitri Miil´i süüdistati selles, et tema olles alkoholijoobes, ajavahemikul 20.11.2010.a kell 18.00 kuni 21.11.2010.a kell 00.02, kuid kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kellaajal, tulistas XXXXXX XXXX XXXX XX isevalmistatud ühelasulisest tulirelvast R K ühel korral rindkere piirkonda, põhjustades R K eluohtlikud vigastused – rindkere peetuslasuvigastus kuuliga pihtamislaengu sisenemisavaga vasakul pool rindkere eespinnal rinnakukeha kohal III roide kinnituskoha kõrgusel rinnakule koos südamepauna, südame, vahelihase, maksa ja magu läbistava vigastuse, mille tagajärjel tekkis äge verekaotus ja R K suri sündmuskohal. Seejärel lohistas Dimitri Miil laiba kõrvalasuvale krundile XXXXX XXXXX XXX XXX XX, kutsumata politseid ega kiirabi. Dimitri Miil´i ülaltoodud tegevus, mis seisnes teise inimese, s.o R K tapmises, kvalifitseeriti

§ 113järgi PÄRNU MAAKOHTU OTSUS: 2 3.

Pärnu Maakohus tunnistas Dimitri Miil´i süüdi

§ 113

järgi ja karistas 9 aastase vangistusega,

§ 418

lg 1 järgi ja karistas 2 aastase vangistusega.

§ 64

lg 1, 3 alusel liideti mõistetavad karistused, lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõisteti üheksa aastat vangistust. APELLATSIOONID: 4. Süüdistatava Dimitri Miil´i kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa taotleb esitatud apellatsioonis KrMS § 338 p 2, 3 ja 4 ning § 339 lg 1 p 8 alusel maakohtu otsuse tühistamist Dimitri Miil´i süüditunnistamises

§ 113

järgi ja

§ 418

lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Samuti taotleb kaitsja Dimitri Miil´i vabastamist vahi alt. Apellant leiab, et kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, s.t kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Dimitri Miil ennast R K tapmises süüdi ei tunnistanud ning väitis, et leidis kannatanu lebamas naaberkrundilt, relv oli kõrval maas, ja läks sellest teatama L majja. Kohus leiab, et need Dimitri Miil´i ütlused on vastuolus teiste tõenditega, ennastõigustavad ja kantud soovist vabaneda vastutusest toimepandud kuriteo eest. Sellisele järeldusele jõudmisel viitab kohus asjaolule, et R K surm saabus sellest relvast toimunud lasu tagajärjel, mis oli Dimitri Miil´i valduses ning sellest relvast laskmine sai toimuda üksnes päästikule vajutades. Seejärel viitab kohus R K surmajärgselt avastatud raskele joobele ning seoses sellega endise abikaasa H. K tunnistusele selle kohta, et kadunu kaotanud kirjeldatud olukorras tavaliselt täielikult kehalise aktiivsuse. Samas viitab kohus A. T tunnistusele selle kohta, et relv oli asetatud R K´i vasakule käele. Seejärel kohus välistab tõendite hulgast sündmuskoha vaatlusprotokolli, kuna see ei vasta tõendile esitatavatele nõuetele ning järgnevalt, viitega politseiametnik T, nendib kohus, et on jõudnud veendumusele, et tapmine pandi toime Dimitri Miil´i elukohas XXXXX X. Just seal märkas tunnistaja ukse ees veresarnast loiku, veresarnase määrdumisega lohistamise jäljed suundusid elutoast õue. Surnukeha riiete asend viitab lohistamisele, mille tagajärjel sattus R K DNA-d süüdistatava kätele ja rõivastele. Siis on kohus leidnud, et on tõendatav, et surnukeha lohistajaks oli Dimitri Miil ning seda kuriteo varjamise eesmärgil. Lõpuks viitab kohus tunnistajate A. L, Ü. K ja A. K ütlustele, kelledest A. L olevat Dimitri Miil tunnistatnud R K mahalaskmist. Enne tunnistajateni jõudmist on kohus teinud viite ka surnu kohtuarstliku ekspertiisi toimetanud eksperdi arvamusele, mille kohaselt kõik surnukehal esinevad kehavigastused polnud tekitatud mitte surnukeha leidmiskohal Kaluri 5, vaid mujal, s.o kohtu hinnangul Kaluri 7, Dimitri Miil´i elukohas. Apellant leiab, et R K surma põhjuste tuvastamisel tuleb surnu ekspertiisiaktis nr 160 esitatud kohtuarstide-ekspertide eksperdiarvamusele viidata terviklikult mitte aga valikuliselt. Nimelt viitavad eksperdid arvamuse punktis 3 R K esinenud arvukatele elupuhustele tömbi vägivalla toimel saadud vigastustele lühike aeg enne surma või 3 suremisprotsessi käigus. Kuigi kohus viitab nende osalisele tekkimisele Dimitri Miil´i majas, siis puuduvad seda kinnitavad tõendid nagu veremäärdumised seintel, põrandal, mööblil jne. Samuti puuduvad Dimitri Miil´il fikseeritud lööja vigastused ning keegi pole tuvastanud Dimitri Miil´i kätel mingeid löömisjälgi. Tunnistaja H. K on andnud ütlusi selle kohta, et R K muutus joobnuna äärmiselt apaatseks ning seega saab olla ekspertide antud arvamusest lähtudes tegu üksnes vahetult enne R K surma tema suhtes toime pandud peksmisega, mis oleks ka ilmselt loogiline järeldus kadunul esinenud vigastuse tekkemehhanismile. Apellant leiab, et on arusaamatu kohtu järelduse vastuolulisus ekspertiisiakti ja otsuse vahel. Eksperdiarvamuse punkt nr 7 viitab sõnaselgelt sellele, et …on alust arvata, et kehavigastused on tekitatud sündmuskohal, mitte laiba leidmiskohal… Kohus aga on järeldanud hoopis nii, et … kõik kehavigastused ei tekkinud mitte surnukeha leidmiskohal XXXXX X, vaid mujal. Seega tulnuks kohtul seda äärmiselt olulist detaili kindlasti põhjendada ja mitte üksnes põhjusel, et see erineb ekspertarvamusest, vaid et see omab R K surma põhjuste selgitamisel erilist kaalu. Apellant märgib, et veresarnaseid lohistamisjälgi XXXX X koridoris pole tegelikkuses tuvastatud ning sama kehtib ka ukseesisel kiviplaadil olnud vereloigu kohta. Kohus on tõdenud, et pole oluline, mis ainest lohistamisjälg koosneb. Seega oleks tulnud kontrollida teisi versioone ning kontrollida neid hooneid, mis asuvad sellel krundil, millelt surnukeha leiti. XXXXXX X hoonete kontrollimise vajadusele viitab kas või see asjaolu, et seal asuvast katusealusest leiti musta värvi jope. R K´i DNA sattumine Dimitri Miil´i riietele ja kätele on seletatav sellega, et Dimitri Miil leidis koju tulles naaberkrundilt lebava inimese ning püüdis teda üles aidata, kuid ei teadnud sel hetkel veel, et leitud inimene on surnud. Apellant leiab, et on põhjendamatu tõlgendada asjaolu, et Dimitri Miil´ile kuuluski relv ja ta on seda ka tunnistanud, tapmissüüdistust kinnitava tõendina. Dimitri Miil´i DNA leidumine ühelasulisel tulirelval on igati põhjendatud, sest Dimitri Miil on tunnistanud nii selle relva omamist kui ka kasutamist. Dimitri Miil on kogu aeg väitnud, et pole kellelegi tunnistanud R K´i tapmist. N L majas olnud kõik tunnistajad - A. L, Ü. K ja A. K – olid purjus ning sellele viitavad selgelt nende segased ja vastuolulised tunnistused. Dimitri Miil on kinnitanud, et ütles Lmajja minnes vene keeles „taksist sastrelilsja ili sastrelili“ mis pidanuks tähendama tema teada „on ennast maha lasknud või lasti maha“. Apellandi arvates pole veenvalt ja loogiliselt jälgitavalt otsuses läbi analüüsi ning vastuolude kõrvaldamise üheselt tõendamist leidnud Dimitri Miil´le esitatud süüdistuse

§ 113järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivne külg.

4 Samuti ei oska ükski asjaga seotud kodanik esitada ükskõik millist põhjendust selle kohta, miks pidanuks Dimitri Miil tapma R K. Kuigi praktika seisukohalt ütleb asjaolu, et isik oli kuriteo toimepanemise hetkel alkoholijoobes, sageli subjektiivse külje juures ettetähenduslikult palju, siis antud juhul pole võimalik konkreetsete tõendite põhjal Dimitri Miil´ile ette heita alkoholijoobes olekut ajavahemikul 20.11.2010.a kell 18.00 kuni 21.11.2010.a kell 00.02. Märgitud asjaolu on kohus nõuetekohase tõendamatuse tõttu süüdistusest välja jätnud. Apellant leiab, et kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb selles, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kuna ringkonnaprokurör alustas oma tõendite esitust (peale tunnistajaid) sündmuskoha vaatlusprotokollist, mille kohus otsusega tõendite hulgast aga välistas, siis on loogiline järeldada, et ka protokolli juurde lisatud lisad (fotod + relv + kuul) välistati tõendite hulgast, kuna lisad kuuluvad protokolli juurde. Sellisel juhul jääb väidetava sündmuskoha iseloomustamiseks üksnes mõne inimese jutt, nagu seda rääkis kadunu R K´i tuttav politseitöötaja A. T või Dimitri Miil´i ema L M. Apellandi arvates on oluline, et välistades tõendite hulgast sündmuskoha vaatlusprotokolli, välistas kohus samuti tõendi, milles on kirjeldatud muud, nagu – surnukeha leidmiskohta XXXXX X krundil, asja juurde võetud ja hiljem ekspertiisitud asitõendid jms olulist. Ringkonnaprokuröri kohtukõnest hõlmas suure ja kogu kõnet läbiva osa sündmuskoha vaatlusprotokollist saadav info ja selle analüüs ning seetõttu suurelt sellele tõendile oli rajatud Dimitri Miil´i süüdistus

§ 113

. Nüüdseks seda tõendit pole ning on tekkinud olukord, kus sündmuskohta pole suudetud menetluslikult korrektselt tuvastada ja see puudub. Apellant märgib, et eksperdiarvamuse punktis 5 leitakse, et kuna surnukehal esinevad vigastused on elupuhused ja arvestades surnukeha leidmiskohas sedastatud surnu asendit, koolnumuutusi (jahtumine, koolnulaikude paiknemine, koolnukangestuse olemasolu) ja nende morfoloogilisi iseärasusi, on alust arvata, et kehavigastused on tekitatud 20.11.2011. Kohus on otsuses jõudnud siiski teistsugusele järeldusele, pidades võimalikuks R K surma saabumist 21.11.2010.a, kuigi sündmuskoha vaatlusprotokollis kui kõlbmatus tõendis on R K surma võimalik saabumise aeg täpselt määratletud – 20.11.2010. a kell 18.00-19.00.

§ 418

lg 1 järgi mõistetud karistuse kohaldamine ei ole põhjendatud järgmistel põhjustel: 1) Dimitri Miil on sündinud 22.02.1948.a, olles seega 63 aastane; 2) varem nii kriminaal-kui väärteokorras karistamata; 3) 21.11.

1. a kinnipeetud kahtlustavana ja vahistatud alates 22.11.2010.a, olles seega viibinud vangistuses ~ üksteist kuud.
2. Dimitri Miil oma apellatsioonis väljendab, et ei ole rahul kohtuotsusega ja soovib mõningaid asju selgitada. 5 Apellant selgitab, et tema ei ole seda relva omale soetanud ega oma juures ka hoidnud. Relv kuulus V B ja seda hoiti M K kuuluva suvila krundil talle kuuluvas kasvuhoones Kaluri
3. Seal saadi tihti kokku ning vahel kasutati ka relva märgilaskmiseks. Kannatanu R K viibis samuti peaaegu alati neil kokkusaamistel. Pärast V B surma jäi relv vanale kohale ja need inimesed, kes seda teadsid arvasid, et las ta olla seal, sest kunagi ei tea, mis võib elus ette tulla. Apellant väidab, et oma krundil ta pole relva hoidnud ning R K oli samuti õigus seda relva kasutada. Dimitri Miil kinnitab, et vahel on ta seda relva kasutanud Tammistes ööbides, sest kord sügisel olevat teda rünnatud ning sellest ajast peale on relvaga ohutum Tammistes ööbida. Apellatsioonikaebuses toodud selgituste kohaselt, tuli Dimitri Miil 20.10.2010.a treeningult Tammiste terviserajalt ja tulles otse üle Kaluri 5 kuuluva tee nägi, et pooleldi kõnniteel ja pooleldi hekil lamab poolküliti upakil inimene, kes oli poolpaljas ja seljas olnud pikkade käistega maika, mis oli kannatanul seljas, oli keskelt üles kerkinud. Dimitri Miil arvas, et maaslamajaga on midagi juhtunud või on ta lihtsalt purjus. Seejärjel tundis ta maaslamajas R ära. Dimitri Miil tahtis abi kutsuda, kuid telefoni aku oli tühi ja ta pöördus abi saamiseks Kaluri 2 elava A L poole. L majas viibisid lisaks Aleksander L ka Ü K ja K nimeline isik, kellega koos jõi Dimitri Miil R K´i mälestuseks 2 klaasi viina. K ja K tundsid huvi, kus R on ning kolmeksesi – K, K ja Miil – mindi kõrvalsuvila Kaluri 5 krundile. K ja K aga kannatanut ei leidnud, sest nad ei tahtnud kõrvalkrundile läbi põõsaste minna. Seejärel läks Dimitri Miil Ldov´i juurde tagasi ja palus viimasel uuesti abi kutsuda. Kesköö paiku arreteeris politsei Dimitri Miil´i. Tekkinud olukorrast sai Dimitri Miil alles siis aru, kui oli toimikuga tutvunud. Dimitri Miil kirjeldab, et Kaluri 5 on varjualune, kus halva ilma korral käiakse alkoholi tarvitamas. Harilikult käis R K alkoholi tarvitamas Kaluri 2, kus tema suhtes tihti tarvitati vägivalda ning seetõttu oli R K´i ka enne surma pekstud. Tema jope leiti ka sealt, s.t Kaluri
4. Apellandi arvates peksti R K läbi ja ta tuli Dimitri Miili´lt abi paluma, sest ka varem on Miil Ki aidanud. Miil´i elukoha välisuks on lukustamata, kuna katkise vundamendi tõttu on ukse lukustamine raskendatud. Kuna kaks suurt tühja kotti olid voodi peal ja põrand haises uriini järgi, siis järeldab apellant, et R K on tema juures käinud ja kasutanud uriini pühkimiseks põrandamoppi, mis seletab ka lohistamisjälgede tekkimist põrandale. Voodi ees olev veri võis Rl ninast või suust tilkuda, sest teda oli varem pekstud. Apellant arvates läks R K, leidmata Dimitri Miil´i kodunt, tagasi Kaluri 5, sest sealt leiti ta asjad ja kott tühja taaraga. Dimitri Miil, arvestades R K´i alkoholijoobes olekut ja seda, et tegemist oli kontaktlasuga, leiab, et R K´i surm oli õnnetusjuhtum, sest ilmselt püüdis R K püstolit vinnastada ja kukk libises näpu alt ära, sest päästikule pole vaja laskmiseks üldse vajutada ega isegi päästikut puudutada, sest lask toimub alati, kui kukk näpu alt ära libiseb. Püstolit oli väga raske ühe käega vinnastada ja kukk tuli täielikult põhjani vajutada, muidu püstol ei vinnastunud. Apellandi arvates tunnistaja A T eksib, kui väidab, et Dimitri Miil oli tugevas alkoholijoobes, järeldades seda Dimitri Miil´i diktsioonist. Dimitri Miil´i sõnul on halb 6 diktsioon põhjustatud hammaste halvast seisukorrast, sest enamus hambaid puuduvad ning olemasolevatest pooled loksuvad. Apellant leiab, et sündmuskoha ülevaatlusprotokoll on kirjutatud alles peale Dimitri Miil´i elukohas läbi viidud läbiotsimist, sest protokolli on kirjutatud, et laual olid tühjad sigaretipakid, tuhatoos, ajalehed jms, kuigi tuhatoos ja tubakas asuvad hoopis seinakapi riiulil. Apellant selgitab, et tema käed ja riided määrdusid verega R K aidates ning ukseesisel kiviplaadil oli vere asemel arooniamahl. Lohistamisjäljed puuduvad nii XXXX X koridoris kui ka XXX X ja XXXX X vahelisel maaalal. Apellandi arvates said L majas olnud K, K ja L Miili´st valesti aru, sest olid napsitanud. Apellant leiab, et talle on meelevaldselt inkrimineeritud R K tapmine, milles ta ennast süüdi ei tunnista. Relva omamises tunnistab Dimitri Miil ennast osaliselt süüdi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
5. Apellant –süüdistatav toetas esitatud apellatsioone. Leidis, et

§ 113

järgi esitatud süüdistuses tuleb ta õigeks mõista kuna pole R.Ki tapnud.

§ 418

lg 1 järgi süüdimõistmist ei vaidlusta, selles süüdistuses palub analoogselt kaitsjaga kergema karistuse mõistmist. Apellant- kaitsja toetab apellatsioone. Taotleb otsuse tühistamist ja kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Prokuröri arvamuse kohaselt kohtuotsus tühistamisele ei kuulu. Leiab, et otsust saab täpsustada, lülitades lubatud tõendite hulka sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fotodega. Mõistetud karistused on kooskõlas seadusega ja ka selles osas otsuse tühistamiseks alused puuduvad. Palub jätta otsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 7. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et kohtuotsus on seaduslik ja apellatsioonide alusel tühistamisel ei kuulu. 7.1. Kaitsja on esitanud taotluse kohtuotsuse tühistamiseks D.Miili süüditunnistamises

§ 113

järgi ja

§ 418

lg 1 järgi mõistetud karistuse osas ja kriminaalasja saatmiseks maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse olulise rikkumisena on kaitsja märkinud KrMS § 339 lg 1 p 8 kehtestatud kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavust tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Samas ei ole apellant oma väidet kinnitavat korrektset argumentatsiooni esitanud, vaid on analüüsinud kohtu poolt tõenditele antavat hinnangut ega ole ära näidanud milles seisneb kaitsja arvtes kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa vastuolu. Ka 7 apellatsioonikohtus kaitsja vaid väitis, et tema arvates tuleb kohtuasi tagasi saata kuna vajalik on veel küsimusi vaagida ja tõendeid uuesti hinnata. Kolleegium osutab, et maakohus on kohtuotsuse põhiosas analüüsides tõendeid nende kogumis jõudnud järeldusele, et tõendatud on D.Miili poolt R.K tapmine, tema süü toimepandus ja tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 113järgi.

Kohtuotsuse resolutiivosas on kohus D.Miili

113 järgi ka süüdi tunnistanud ja karistanud. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-106-06 sedastanud, et KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus. Nimetatud rikkumisega ei ole aga tegemist olukorras, kus kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohaga. Kohtukolleegium leiab, et kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel vastuolus, seega pole tuvastatav kaitsja poolt apellatsioonis viidatud kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Tegemist on olukorraga, kus kaitsja nõustub kohtu poolt ühele tõendile antud hinnanguga, kuid mitte tõendite kogumile toetuvate järeldustega, mis aga ole hinnatav KrMS § 339 lg 1 p-s 8 nimetatud rikkumisena. Seetõttu pole ka ringkonnakohtul seaduslikku alust sellel põhistusel otsuse tühistamiseks ega maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotluse rahuldamiseks. 7.

1. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-03 on märgitud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtu poolt tõendite hindamist puudutavate volituste osas, on Riigikohus asunud seisukohale, et apellatsioonikohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et esitatud apellatsioonide väidete ja maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt, ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdismõistva otsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Kohtukolleegium ei pea KrMS § 342 lg 3 p 1 antud õigusega vajalikuks korrata kõiki maakohtu otsuse põhiosa asjaolusid, piirdub vaid apellatsioonides esitatud peamistele väidetele hinnangu andmisega. KrMS § 61 lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peavad tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatud põhimõtet järginud. Maakohus on lugenud süüdistatava ütlused vastuolus olevateks teiste tõenditega, ennastõigustavateks ning on süüdistatava ütlused tõendite kogumist välja jätnud. 8 Maakohtu istungiprotokolli kohaselt on kohus, süüdistatava ristküsitlemise käigus, prokuröri taotluse alusel, avaldanud tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste osa, milles kohtuistungil on süüdistatava poolt antud diametraalselt teistsugused ütlused. Kohtuistungi protokollis on vastuoluliste ütluste osa ka ära toodud/ 1 kd. t.lk. 189/. Protokollis kajastatu vastavust kohtueelsel uurimisel antud ütlustega pole kaitsja apellatsioonis kahtluse alla seadnud. Kohtukolleegium leiab, et kuna kohtueelsel uurimisel on D.Miil andnud ütlusi, et võis R maha lasta, et võis olla mingit löömist, et ta ilmselt surus R jõuga välja. Kui toas oli verd, pidi R verine olema, kui teda õue vedas. Vedas õue seetõttu, et on teda alati välja visanud. On sellest relvast märki lasknud 1- 1,5 kuud tagasi oma toas. Kohtukolleegium leiab, et kuna kohtuistungil on süüdistatav andnud sündmuste kohta täiesti erinevaid ütlusi, on täielikult eitanud kohtumist kannatanuga süüdistuses esitatud õhtul, oli juba sellel alusel maakohtul õigus tema ütlused hinnata ebausaldusväärseteks ning tõendite kogumist tervikuna välja jätta. Lisaks eelnevale on kohus kohtuistungil vahetult uuritud tõendite kõrvutamisel tulnud järeldusele, et D.Miili poolt kohtuistungil antud ütlused on vastuolus ka teiste tõenditega. Apellatsioonis on D.Miil uuesti korranud juba maakohtuistungil antud ütlusi, tema ütlustele on viidanud apellatsioonis ka kaitsja. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt D.Miili ütluste tõendikogumist väljajätmine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides nende uuesti kordamine ei anna alust ringkonnakohtul süüdistatava ütlustele kui tõendile maakohtust erineva hinnangu andmiseks. Puudutavalt maakohtu järeldust sündmuskoha vaatlusprotokolli tõendikogumist väljajätmisest märgib kolleegium, et KrMS § 331 lg-s 2 sätestatu kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Ringkonnakohtu pädevuses on põhistatud alustel maakohtus vahetult uuritud tõendeid ümber hinnata ja seda tulenevalt KrMS § 340 lg-s 1, mille kohaselt teeb ringkonnakohus apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Seega apellatsioonikohtu jaoks on oluline millises ulatuses ja kes on tõenditele antud hinnangut apelleerinud. Kas seda on teinud vaid süüdistatav ja kaitsja või on apellatsiooni esitanud ka kannatanu või prokurör. Käesoleval juhul on apellantideks vaid kaitsja ja süüdistatav, kes ei ole arusaadavalt kohtu nimetatud järeldust vaidlustanud. Apellatsioonikohtus prokurör leidis, et ka sellisel juhul on ringkonnakohtul võimalik nimetatud tõendit analüüsida ning sellega kui süüdistava süüd kinnitava tõendiga ka arvestada. Kohtukolleegium leiab, et juhul kui maakohus on prokuröri poolt kohtule esitatud süüdistatava süüd kinnitava tõendi hinnanud lubamatuks, ebaseaduslikuks ja selle tõendite kogumist välja jätnud, puudub ringkonnakohtul vaid kaitsja ja süüdistatava apellatsiooni alusel asja lahendades, seadusest tulenevalt õigus nimetatud tõendi ümberhindamiseks. Sellisel juhul, süüstava tõendi käsitamisel lubatavana ning selle arvestamisega tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel, väljuks ringkonnakohus apellatsiooni piiridest, apellantide nõuete sisust ning raskendaks ilma vastava apellatsioonita süüdistatava olukorda, mis aga tooks endaga kaasa antud asja lahendamisel apellatsioonikohtu pädevuse ja kaitseõiguse rikkumise ning kokkuvõtvalt 9 kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Seetõttu puudub antud juhul ringkonnakohtul seaduslik võimalus sündmuskoha vaatlusprotokollile kui tõendile maakohtust erineva hinnangu andmiseks ja prokuröri poolt apellatsioonikohtus esitatud taotluse rahuldamiseks. Kohtukolleegium nõustub kaitsja väitega sellest, et kuna põhitõend, sündmuskoha vaatlusprotokoll jäeti tõendina kõrvale ei ole eraldi tõenditena käsitatavad ka protokolli lisadeks olevad fotod. Samas aga ei nõustu kolleegium sellega, et protokolli lisaks on ka sündmuskohalt leitud ja äravõetud ning asitõendiks tunnistatud relv ja kuul. Kohtukolleegiumi sisukohalt sündmuskoha vaatlusprotokolli vormiliste minetuste tõttu selle tõendikogumist väljajätmine ei anna iseenesest alust jõuda järeldusele, et sündmuskohta pole võimalik tuvastada, või et tõendite kogumine oleks olnud ebaseaduslik. Siinjuures peab kolleegium vajalikuks märkida, kaitsja poolt ei ole asitõendite seaduslikkust muul põhjusel kahtluse alla seatud. Nimetatud esemed on tunnistatud asitõenditeks ja läbiviidud ekspertiisiakti kohaselt on ekspertiisiks esitatud püstol isevalmistatud laskekõlbulik tulirelv, millest on tulistatud. R.Ki surnukehast eemaldatud ja ekspertiisiks esitatud kuul on tulistatud ekspertiisiks esitatud püstolist. Relva kukutamisel 1 meetri kõrguselt ega löömisel kummihaamriga lasku ilma päästikule vajutamiseta ei toimunud, püstoli päästiku tõmbetugevus on 2,8-3 kg/ 1 kd. t.lk. 146-155/. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendina on hinnatav tunnistaja A.T poolt antud ütlused, mis muuhulgas kajastavad ka olukorda mida ta nägi pärast XXXXX X maja juurde jõudmist. Antud juhul pole tegemist menetleja ametniku ütlustega sündmuskoha vaatlustoimingu teostamise asjaolude kohta, milledega pole võimalik, menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi kohtumenetluse raames kõrvaldada. A.Treial on politseitöötaja, kes vastavalt väljakutsele sõitis XXXX XX XXX X majja, kus süüdistatav näitas kõrvalkrundil lebavat meest. Majas näitas seal elav mees põrandal olevaid padrunikestasid, näha olid verised lohistamisjäljed sellest toast esikusse ja maja ees oli verekahtlase määrdumisega plaat. Tema surnukeha ega sündmuskoha vaatlusega ei tegelenud. A.T ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine kaitsja apellatsioonis väitega, et kannatanu oli tunnistajale tuttavaks isikuks, kes apellatsioonikohtus kohtuvaidlustes kasvas kaitsja väidete kohaselt üle juba töökaaslaseks, on meelevaldne tõlgendus tunnistaja poolt antud ütlustele. Nimelt on tunnistaja andnud ütlusi, et teab kannatanut tööalaselt ehk on politseitöötajana temaga kokku puutunud. Selline asjaolu ei muuda kannatanut tunnistaja töökaaslaseks ega anna alust tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda. Surnu ekspertiisiaktis on eksperdid märkinud, et on alust arvata, et kehavigastused on tekitatud sündmuskohal, mitte laiba leidmiskohal/ 1 kd. t.lk.118/. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et kohtu järeldus sellest, et kehavigastused ei tekitatud mitte surnukeha leidmiskohal vaid mujal, on erinev ekspertiisiaktis antud arvamusest, mida kohus oleks pidanud eraldi põhjendama. 10 Kolleegium sellise väitega ei nõustu kuna ekspertide arvamuse ja kohtu järelduse vahel erinevus puudub. Nii nagu eksperdid, on ka kohus lugenud tuvastatuks, et surnukeha leidmiskoht ei ole kuriteo sündmuskoht ehk kehavigastuste tekitamise koht. Mingit vastuolu ei nähtu. Kohtukolleegium leiab, et surnukeha lohistamisest annab kinnituse surnu ekspertiisiaktis märgitu sellest, et surnukeha leiti maas, üle heki lamamas, riided seljast pooleldi ära. Pluus seljast ülespoole asetunud, püksid-rebadel, allpool. Välisvaatlusel on surnukeha püksid tagumisel poolel määrdunud verega, niisked, säärte piirkonnas pinnasega määrdumine erisuunaline ja erineva määrdumisastmega. Jalas saapad, millel saapaninad määrdunud pinnasega, taldadel näha lohistamisjäljed- sügava mustriga saabastel mullaga täitunud varvaste ja osaliselt kandade piirkond. Kaitsja on leidnud, et kohus on surnu ekspertiisiakti hinnanud valikuliselt ja jätnud tähelepanuta eksperdiarvamuse osa, milles käsitatakse R.K arvukate elupuhuste tömbi vägivalla toimel saadud vigastusi, mis on saadud lühike aeg enne surma või suremisprotsessi käigus. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osutada, et kaitsja poolt viidatu arvukatele vigastustele on meelevaldne, kuna lisaks surma põhjustanud vigastusele, oli tuvastatud nahaalune verevalum näos, otsmikul, nahamarrastused ja kriimustused näos, vasakul pool rindkerel. Nimetatud vigastuste tekkemehhanismi osas on ekspert pidanud võimalikuks nii löökidest näiteks rusikatega kui kukkumisest vastu kõvasid tömpe esemeid, pindu/1 kd. t.lk. 113-118/. Seega on eksperdiarvamuse kohaselt nimetatud kahe verevalumi ja nahamarrastuste tekkemehhanismi osas võimalik jõuda järeldusele, et need võisid olla tekitatud vahetult enne tema tulistamist või ka ajal, mil R.K pärast tulirelvast saadud lasuvigastust lohistati mööda maad surnukeha leidmiskohta. Kaitsja ei ole vaidlustanud DNA ekspertiisiaktile tuginevat kohtu järeldust, et R.K tapmiseks kasutatavalt relvalt leiti D.Miil’i DNA- profiile ning tema kätelt, küünte alt ja ka riietelt leiti R K verd. Lisaks DNA ekspertiisiaktile on tõendiks ka lasujäägi ekspertiisiakt/ 1 kd. t.lk. 91-92/, milles antud arvamuse kohaselt ekspertiisiks esitatud proovidel, mis on võetud D.Miil’i paremalt ja vasakult käelt ning varrukalt, leidub vähesel määral mikroosakesi, mis on keemiselt koostiselt ja morfoloogiliselt ehituselt iseloomulikud tulirelvast tulistamisel tekkivatele peamiselt padruni sütikust pärinevatele põlemisjääkidele. Ekspertiisiks esitatud padrunikestas leiduvad põlemisjäägid on elementkoostise põhjal samaliigilised D.Miil’i kätelt ja varrukatelt võetud proovidelt leitud lasujäägile iseloomulike osakestega. Kuigi ringkonnakohus nõustus juba eelpool maakohtu järeldusega, et D.Miil’i ütlused tuleb tervikuna kõrvale jätta peab kolleegium siinkohal siiski vajalikuks märkida, et ka lasujääkide sattumisest kätele ja varrukale on D.Miil andnud diametraalselt erinevaid ütlusi. Istungil avaldatu kohaselt on D.Miil kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et lasi relvast viimati 1- 1,5 kuud tagasi. Maakohtu istungil rääkis, et relv oli tema majas oktoobrist kevadeni. Apellatsioonikohtus aga ütles, et lasi relvast eelmisel päeval. Seega on süüdistatav oma ütlusi muutnud, neid mugandanud enda kasuks, mis veelkord kinnitab ringkonnakohtule maakohtu järelduse õigsust süüdistatava ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise osas. 11 Kohtukolleegium nõustub maakohtu käsitusega tõendite kogumis hindamise osas ja peab vajalikuks märkida, et kohus on andnud hinnangu ekspertiisiaktidele nende koguulatuses on neid hinnanud koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et ekspertiisiaktid on süüdistusversiooni kinnitavateks tõenditeks, mitte seda kummutavateks. Kaitsja on apellatsioonis väitnud, et tunnistajate, A.L, Ü.K ja A.K ütlused on segased ja vastuolulised. Samas ei ole apellant tunnistajate ütlustes olevatele vastuoludele viidanud vaid on esitanud süüdistatava ütlused, millised on aga kohus tõendikogumist välja jätnud. Lähtuvalt KrMS § 68 lg 5 sisust, ei ole antud juhul tõendina hinnatavad tunnistajate Ü.K ja A.K ütlused selles osas, mida nad kuulsid A.Lvahendusel. Kuid tõendina on käsitatavad tunnistaja A.L ütlused sellest, mida D.Miil talle ütles. Nimelt kinnitas tunnistaja A.L kohtus ja seda korduvalt, et D.Miil, tulles tema majja, ütles arusaadavalt, et D.Miil lasi R.K maha. Tunnistaja A.L on vahetuks tõendiallikaks, seega isikuks, kes ise D.Miili’ilt kuulis tapmise asjaoludest ning A.L sellekohane ütlus on antud vahetult kogetu ja tõendamiseseme asjaolude kohta ning kinnitab D.Miili süüd R.Ki tapmise toimepanemises. Apellandi poolt tõstatatud küsimuses D.Miil’il tapmise motiivi puudumisest ja asjaolust, et see pole kohtu poolt tuvastatud, nõustub kolleegium prokuröri seisukohaga, et tapmise toimepanemise motiiv ei kuulu inkrimineeritud kuriteo tõendamiseseme asjaolude hulka ning kui süüdistatav ei tunnista oma süüd ega anna ütlusi tapmise põhjuste kohta, puudub kohtul võimalus ja antud juhul ka vajadus tapmise motiivi väljaselgitamiseks. Kuriteo toimepanemise aja osas on kohus võtnud tahtluse tuvastamisel aluseks süüdistuses äratoodud ajavahemiku. Kaitsja etteheide sellest, et kohus on jätnud tähelepanuta sündmuskoha vaatlusprotokollis nimetatud konkreetsema aja, on ainetu. Kohus on sündmuskoha vaatlusprotokolli selle vormiliste minetuste tõttu lugenud lubamatuks tõendiks ning seega ei oleks kohtu poolt sellele viitamine seaduslik. Samuti ei nõustu kolleegium kaitsja seisukohaga ka sellest, et kohus on jõudnud surma saabumise aja suhtes erinevale arvamusele ekspertiisiaktis märgituga. Nimelt on kohus tuvastanud tapmise toimepanemise ajaks 20.11.2010 kell 18.00 kuni 21.11.2010 kell 00.
2. Faktiliselt on tegemist 20.11.2010 aasta hilisõhtu ja ööga. Surnu ekspertiisiaktis on eksperdid andnud arvamuse, et arvestades sedastatud surnu asendit, koolnumuutusi ja nende morfoloogilisi iseärasusi, on alust arvata, et kehavigastused on tekitatud 20.11.2010/ 1 kd. t.lk. 118/. Seega ei ole kohtu järeldus kehavigastuste tekitamise aja kohta vastuolus ekspertiisiaktiga. Sellise 18.00 õhtul kuni keskööni kuriteo toimepanemise aja tuvastatus loob võimaluse süüdistatavale kaitsetaktika väljatöötamiseks ning vajadusel alibi esitamiseks. Seega pole ka kaitseõiguse rikkumine antud juhul tuvastatav. 7.3 Kaitsja on vaidlustanud D.Miili’ile

§ 418

lg 1 järgi mõistetud karistust ja on leidnud, et kohus ei ole arvestanud süüdlase isikuandmetega. Kolleegium ei saa sellise kaitsja väitega nõustuda. Karistuse mõistmise põhjenduste osas on maakohus sõnaselgelt märkinud, et võtab karistuse mõistmisel arvesse, et D.Miil on 12 63 aasta vanune isik, kes on varem kriminaalkorras karistamata. Samuti on kohtule teada olnud D.Miil’i kinnipidamise aeg. Seega kõik asjaolud, millele kaitsja apellatsioonis viitab, on maakohtu poolt juba arvestamist leidnud. Apellatsioonikohus peab vajalikuks osutada, et kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Kohtukolleegium ei tuvastanud karistuse mõistmisel ülanimetatud rikkumisi, mis annaks aluse mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamiseks. Karistused jäävad sanktsiooni keskmise määra lähedasteks. Üksikkaristuse mõistmisel on lähtutud asjaolust, et lisaks vangistusele veel teiseliigilise ehk rahalise karistuse mõistmine oleks süüdistatavale liialt koormavaks ja liitkaristuse mõistmisel on kohaldatud süüdlasele kergeimat põhimõtet. Reaalse vangituse mõistmise vajalikkust on kohus põhjendanud ning kolleegium leiab, et toimepandud kuritegude raskus ka välistab süüdlase tingimisi karistusest vabastamise. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 21. septembri 2011 aasta otsuse muumata ja apellatsioonid rahuldamata. IVI KESKÜLA JULIA KATŠKOVSKAJA STEN LIND 13