Obsah (7)

§ 113§ 117§ 73§ 18§ 118§ 115§ 28

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7.detsember 2011, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-16724 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja

§ 113

järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 3.oktoobrist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Galina Tverdohlebova kaitsja adv. Argo Küünemäe ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokurör ElleMai Velling Süüdistatav RESOLUTSIOON Galina Tverdohlebova (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Harju Maakohtu otsus 3.oktoobrist 2011.a. Galina Tverdohlebova suhtes jätta sisuliselt muutmata, kuid teha selle resolutiivosas järgmised täpsustused: 1) osas, mis puudutab Galina Tverdohlebovalt välja mõistetud temale osutatud õigusabi tasu suurust ja lugeda väljamõistetud kaitsjatasuks 1 717,50 eurot. 2) Lugeda Galina Tverdohlebova süüdimõistetuks

prg. 117 lg 1 järgi. Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 3.oktoobri 2011.a. kohtuotsusega süüdi tunnistada Galina Tverdohlebova

§ 117

järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 (üks) aasta.

§ 73

lg.1 kohaselt vangistust täielikult ei pöörata täitmisele, kui Galina Tverdohlebova ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada kohtuotsuse jõustumisel. Galina Tverdohlebova oli kohtu alla antud

prg. 113 järgi selles, et tema 25.06.2010 kella 13.00 paiku XXXXXX XXXXXX,XXXXXXXXX korteris tekkinud peretüli käigus tappis enda abikaasa S T, lüües teda kööginoaga ühel korral rindkere piirkonda ja tekitas sellega viimasele eluohtliku kehavigastuse – rinnaõõnde tungiva torkelõikehaava rindkere vasakul pool südame vigastusega, mis tüsistus ägeda verekaotusega välimisest ja sisemisest verejooksust, mille tagajärjel S T suri kohapeal. Maakohus tuli järeldusele, et S.T surma saabumine ja tema noaga löömine G.Tverdohlebova poolt on vahetus põhjuslikus seoses, kuid surma põhjustamine jäi väljaspoole süüdistatava tahtlust. Süüdistatav ei näinud surma saabumist ette, seega põhjustas surma ettevaatamatuse tõttu. Surma saabumise suhtes oli süüdistatava käitumise subjektiivseks küljeks ettevaatamatus hooletuse vormis.

§ 18

lg.3 kohaselt isik paneb teo toime hooletusest, kui ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul ette nägema. Maakohus leidis, et ei ole tuvastatud, et süüdistatav oleks tahtlikult noaga löönud, seega puudub alus rääkida hädakaitsest või selle piiride ületamisest, mis eeldab tahtlikku tegevust ründe tõrjumiseks. Samuti ei ole tuvastatud konkretiseerimata tahtlus kehavigastuse tekitamisel, mistõttu on välistatud teo kvalifitseerimine

§ 118järgi.

Alusetu oleks rääkida ka provotseeritud tapmisest (

§ 115

): pärast toimunut Galina Tverdohleboval mälulünka ei esinenud, ta oli suuteline helistama tütrele ja häirekeskusesse ning üksikasjalikult seletas teed nende majani (mida kinnitab kõnesalvestus häirekeskusesse) ja noalöök ei olnud tahtlik. Samas peab kohus võimalikuks, et kujunenud keerulises, kiiresti arenevas ja ettearvamatus (tugevas joobes inimene on ettearvamatu) situatsioonis võis süüdistatav tegutseda hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald ja solvamine. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja Galina Tverdohlebova süüdimõistmist tahtlikus tapmises

prg. 113 järgi ning tema karistamist 6 aastase vangistusega. Prokurör leiab, et kohus on andnud uuritud tõendite põhjal Galina Tverdohlebova käitumisele vale hinnangu. Nimelt on kohus jätnud märkimata, et kohtuarst leidis eelkõige siiski, et noaga löömine Galina Tverdohlebova poolt kohtus kirjeldatud viisil on vähetõenäoline, kuigi arst ei saanud ka täielikult välistada, et see ei võinud nii olla. Samal seisukohal oli ekspert eeluurimise ajal andes ekspertiisiaktis nr 6, 27.10.2010 arvamuse, et S T tekitati vigastus tugeva löögi jõul ning põrkamine vastu nuga on vähetõenäoline. Veel leiab apellant, et kööginuga sel viisil endast kaarega eemale visates peopesa üleval pool, ei oleks saanud tekkida selline vigastus nagu S T tekkis – 7cm pikkune horisontaalne haav otse südamesse lööduna läbi riide (haavakanali suund eest taha ja noa tera vasakul). Sel viisil nuga visates ja vastu riides rindekere tabades tekiks kerge vigastus, teine haavakanali suund, nuga kukuks inimkehaga kokku puutudes käest maha, kuna viske momendil sõrmed lõtvuvad. Samuti ei ole välistatud, et nuga vigastab viskaja kätt, kui takistusega kokku põrkab. Antud juhul need tunnused puudusid ja olid olemas tunnused, mis viitavad noaga löömisele. Galina Tverdohlebova vastas kaitsjale ja prokurörile, et ei mäleta, kuidas mees talle noad andis, ega kuhu poole tera oli. Samuti ei mäletanud ta, kuidas ta 2 esimest nuga minema viskas. Samas andis ta ütlusi, et nähes ja teades, et purjus abikaasa seisab tuikudes tema ees, käe ulatuses, võttis ta mehelt vastu kolmanda noa ja pöörates enda pea kõrvale, viis suure kaarega käe vasakult paremale koos keha liikumisega (protokoll lk 7) ja väidetavalt püüdis nuga ära visata. Ise noa ja mehe poole vaatamata tegi G. Tverdohlebova viskeliigutuse, väites, et viskas nuga endast eemale peopesa ülespool. Samas ütles G.Tverdohlebova prokurörile, et mees andis noad temale kätte pide eespool ja ütles:”Näh, võta!”, mis näitab, et S T ei rünnanud noaga Galina Tverdohlebovat, vaid soovis, et teda ennast rünnatakse. G.Tverdohlebova väidet kolmanda noa viskamise kohta ei saa pidada eluliselt usutavaks, kuna ta ei avaldanud, kuidas 2 esimest nuga maha kukkusid ja kolmanda noa puhul ei oleks olnud vaja nägu teisele poole keerata, vaid just vaadata, kas nuga ikka üle mehe pea lendab. Mees oli temast ligi 20 cm pikem. Seega, G.Tverdohlebova, teades, et tema ees käe ulatuses seisab raskest joobest tuikuv ja ennast noaga lööma innustav abikaasa, et tegemist on palju suurema noaga kui esimesed 2, keeras pea demonstratiivselt mehest eemale, et mitte vaadata ja lõi noaga mehe suunas. G.Tverdohlebova väitis, et ta ei mõelnud üldse, et ta võib meest tabada. Seda aga ei ole alust väita, kui ta teadis, et mees tema ees seisab. Samuti esines G.Tverdohlebaova ütlustes viskamise kohta vastuolu, kui ta väitis, et tahtis kolmanda noa endast võimalikult kaugele visata, kaarega visata köögi nurka, aga samas ütles, et hoidis noast kramplikult kinni (näitas kohtule, et surus selle kõvasti peopessa nii, et küüned pihku soonisid), et mees ei saaks nuga tema poole keerata (protokoll lk 16). Samuti ei vabanenud nuga peost löögi hetkel, vaid alles peale kehast väljatõmbamist, alles siis lasi G.Tverdohlebova sellel maha kukkuda. Vastupidiselt kohtuotsuses väidetule (et automaatselt nuge mehe poole visates ei saanud kõige raskemat tagajärge ette näha ja tegemist on hooletu käitumisega)leiab prokurör, et G.Tverdohlebova on terve mõistusega täiskasvanud inimene ja sai väga hästi aru, mis võib juhtuda, kui ta terava noaga mehe poole nuga rusikasse surutult viibutab. Ta pidi ette nägema igasugust tagajärge, kuna keeras demonstratiivselt pea ära ja siis lõi suure noaga mehe suunas, st nuga oleks võinud sattuda ükskõik millisesse kehapiirkonda ja tekitada nii raskeid, kui ka kergeid kehavigastusi. G.Tverdoheboval oli ükskõik mis juhtub, peaasi, et selline tüütav olukord lõpeks. Pigem ei olnud G.Tverdohlebova valmis selleks, et ta otse südamesse tabab, mille tõttu ka kiirabi kutsus. Seega ei saa öelda, et toimepanijal puudus eluohtliku raske tervisekahjustuse tekitamise suhtes minimaalselt kaudne tahtlus, ehk ta ei pidanud sellist tervisekahjustust võimalikuks ega möönnud seda. Viimast kinnitavad ka Galina Tverdohlebova ja tunnistajate ütlused Galina ja S T 25 aastase abielu kohta, kus mees pidevalt jõi ja tülid olid igapäevased, samuti kannatanu S T ja tunnistaja I D ütlused selle kohta, et mõni kuu enne S T tapmist helistas Galina Tverdohlebova I D ja karjus, et elu Sergeiga on teda ära tüüdanud ja kui I D teda ei aita, teda enda juurde ei võta,tööd talle ei anna, siis tapab ta Si ära. Seega Galina Tverdohlebova käitumise subektiivse külje kaudu on tõendamist leidnud vähemalt kaudne tahtlus tappa enda abikaasa, kuna noa lööki sooritades nägi ta ette mistahes vigastuse, sh ka surma saabumise võimalikkust ja möönis seda ja surm tema teo tagajärjel saabuski. Elukogemust ja toimepandud tegu silmas pidades polnud Galina Tverdohleboval võimalik tõsimeelselt loota mingitele asjaoludele, mis oleksid lubanud tal uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. G.Tverdohlebova käitumisest ei nähtu mingeid samme, mille põhjal võinuks asuda seisukohale, et ta lootis eelmärgitud tagajärje kujunemist vältida (26.09.2011 protokoll lk 9-10). Lüües kannatanut noaga rindkerre südame piirkonda, ei kontrollinud ta sündmuste edasist käiku ja sellest tulenevalt möönis ta noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega. Tõendamist on leidnud, et Galina Tverdohlebova on tahtlikult toime pannud I astme isikuvastase kuriteo, mille eest on karistusena ette nähtud vangistus 6-15 aastat. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada nii kuriteo toimepanemise asjaolusid, kui ka kuriteo toimepannud isikut. Arvestades toimepandud tegu ja isikut, leiab prokurör, et Galina Tverdohlebova vastutust kergendavateks asjaoluks saab lugeda kannatanu enda süüd tekkinud konfliktsituatsioonis. Galina Tverdohlebova oli depressioonis ja joobes kannatanu alustas taas tüli ning pakkus temale nuge, siis Galina Tverdohlebova läks tüliga kaasa ning väsinud ja tüdinud abikaasast, lõi tema poole noaga. Samuti kahetses Galina Tverdohlebova tehtud puhtsüdamlikult. Vastutust raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Galina Tverdohlebova ei ole varem kriminaalkorras karistud. Puuduvad erandlikud asjaolud, miks temale tuleks karistus mõista alla alammäära. Seega võib mõista vangistuse minimaalmääras. Süüdistatava kaitsja adv. A.Küünemäe taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega süüdistatava õigeksmõistmist. kuna Harju Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi. Kohus on vääralt leidnud, et süüdistatava tegevus oli õigusvastane. Kui kohus leiab, et süüdistatava süü on

§ 117

alusel tõendamist leidnud, siis tuleb tühistada kohtuotsus menetluskulude osas ja mõista süüdistatavalt välja kulud õigusabile summas 1 717,50 eurot. Kohus on teinud menetluskulude osas arvutusvea (rahavääring). Kaitsja leiab, et süüdistatava tegevus 25.06.

1. a ei olnud õigusvastane kuna oli kantud hädakaitsest, mistõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista ja seda alljärgnevatel põhjustel. Maakohus on vääralt asunud seisukohale, et puudub alus rääkida antud juhul hädakaitsest, mis eeldab tahtlikku tegevust ründe tõrjumiseks. Maakohus leidis, et kohtumenetluse käigus on tuvastamist leidnud asjaolu, et kannatanu S T ja süüdistatav olid abielus 25 aastat. Abielu vältel kuritarvitas kannatanu ohtralt alkoholiga. Samuti leidis tuvastamist, et kannatanu oli korduvalt tarvitanud süüdistatava kallal füüsilist vägivalda, sealjuures peksis süüdistatavat ka harjavarrega. Füüsilise vägivalla kasutamist kannatanu poolt kinnitasid ka kannatanu lapsed ja tunnistajad. Süüdistatav kinnitas kohtus, et veel
2. a märtsis peksis kannatanu süüdistatavat vastu nägu, sealjuures kasutas peksmisel vihmavarju ja põrandaharja. Süüdistatav oli väga tugev ja süüdistatav teadis, et kui ta vastu hakkab, siis asi läheb hullemaks. Kannatanu alustas tüli alati nõude lõhkumise ja sõimuga. Viimase poole aasta jooksul juhtus nii, et ta haaras noa ja karjus, et tal on kõrini ning lööb süüdistatava maha. Maakohtul ei tekkinud kordagi kahtlust süüdistatava ütlustes, sest need olid kooskõlas tunnistajate ütlustega ja eluliselt usutavad. Ka 25.06.2010.a oli kannatanu ohtralt alkoholi tarvitanud ja kella 13.00-ks päeval oli kannatanu alkoholijoobeks 2,88 promilli, uriinis 3,74 promilli. Samuti leidis maakohus, et kohtumenetluse käigus on tuvastamist leidnud, et kannatanu lõi vahetult enne toimunut kannatanut käega vastu nägu ja viskas taburetiga. Samuti leidis kohus, et kannatanu õigusvastase käitumise tagajärjel oli süüdistatav tugeva hingelise erutuse seisundis.

§ 28

lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piire. Süüdistataval tekkis hädaseisund hetkest kui kannatanu oli visanud taburetiga süüdistatavat ja löönud käega süüdistatavale vastu nägu. Kuna süüdistataval oli juba 25 abieluaasta jooksul piisav kogemus kannatanu käitumisest alkoholijoobes olekus, siis oli süüdistataval põhjendatud kartus oma tervise ja elu pärast, sest teadis, et tegu on järjekordse füüsilise vägivalla tarvitamisega tema suhtes. Süüdistatava järjekordset löömist käega ei saa kuidagi teistmoodi tõlgendada kui kehalise väärkohtlemisena. Situatsioon teravnes veelgi, kui kannatanu oli kapilt haaranud nugade püstiku. Meenutame, et kannatanu oli varemalt ähvardanud süüdistatavat ära tappa. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Antud juhul valis süüdistatav sisult passiivse kaitse ehk hakkas nugade püstikus olevaid nuge köögi kõige kaugemasse nurka põrandale viskama. Kolmanda noa haaramisel otsustas süüdistatav köögist väljakäigu suunas põgeneda, kuid põrkus vastu pliiti. Kuna kannatanu oli vahetult süüdistatava läheduses paremal pool, siis otsustas süüdistatav, et viskab ka viimase noa üle käe köögi kaugemasse nurka. Samal ajal liikus kannatanu süüdistatava suunas ja kahetsusväärselt sattus viskekäe ette kannatanu. Maakohus märkis õigesti, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanut noaga lüüa. Süüdistatava tegevus oli oma sisult aga hädakaitse ehk nugade eemale viskamine, püüe põgeneda väljapääsu suunas ja kolmanda noa ära viskamine köögi kaugeima nurga suunas, millisest suunast liikus süüdistatava poole ka kannatanu. Kaitsja leiab, et hädakaitse ei eelda kindlasti ründaja õigushüve kahjustamist. Noa äraviskamine oli kantud hädakaitse tegevusest, kuid õnnetuseks või õnnetu juhuse kokkulangemise tõttu liikus kannatanu just süüdistatava viskeliigutuse vastassuunas. Ründaja õigushüve on kaitsjal õigus rünnata, kuid ei pea seda kindlasti tegema ja süüdistatav ei soovinud kannatanut rünnata vaid valis intuitiivselt säästvama tegevuse, sest kartis kannatanu agressiivsuse kasvu. Isegi kui asuda seisukohale, et süüdistatav soovis noaga tõrjuda kannatanu rünnet, siis oli ka sellisel juhul süüdistatava käitumine õiguspärane, sest süüdistatav viibis kannatanu ründe tagajärjel hädaseisundis ja ta oli õigustatud teostama hädakaitset. Süüdistatav tegevus oli kantud kaitsetahtest ehk nugade võimalikult kaugele viskamine ja püüe lahkuda köögist. Kaitsja leiab, et kaitsetegevus ei pea alati olema kantud ründaja õigushüve kahjustamises vaid rünnatava õigushüve säästmises. Ka süüdistatava poolne võileibade pakkumine kannatanule olukorras, kus kannatanu poolne rünne oli vahetult algamas on kaitsja arvates kantud hädakaitsetegevusest. Kaitsja arvates väljendub eelöeldus süüdistatava tegevuse subjektiivne külg ehk süüdistatava tegevus oli kantud arusaamast ennast kaitsta. Kaitsja ei saa tõlgendada süüdistatava tegevust teistmoodi kui süüdistatava iseenda kaitsmisena. Kriminaalasjas tuvastatud tehiolud kinnitavad, et süüdistatav käsitas situatsiooni kaitseolukorrana ning tegutses kaitsetahtest lähtuvalt, tema põhimotiiviks oli ründe tõrjumine. Kriminaalasjas puuduvad viited sellele, mis viitaksid süüdistatava poolt hädakaitse piiride ületamisele subjektiivsest küljest kavatsetusega või otsese tahtlusega. Maakohus on otsuses märkinud, et süüdistatavalt tuleb välja mõista riigieelarve tuludesse sundraha summas 417,03 eurot ja ekspertiisitasu 790,65 eurot ning tasu osutatud õigusabi eest 4975,65 eurot. Kriminaalasja toimiku lehekülgedelt (edaspidi nimetatud ka tlk) 95 nähtub, et eeluurimisasutus on rahuldanud kaitsja tasu hüvitamise taotluse summas 1260.- krooni, tlk 98 summas 420.- krooni, tlk 99 summas 1200.krooni, tlk 101 summas 600.- krooni, seega kokku summas 3480.- krooni. Nimetatud summa konventeerimisel eurodeks moodustab 222,50 eurot. Tlk 125 nähtub, et kohtumenetluses on kaitsja tasu hüvitamise taotlus rahuldatud summas 1495.- eurot. Sega moodustavad süüdistatava õigusabikulud kokku 1 717,50 eurot (tehe. 222,50 + 1495=1717,50). Maakohus on inimlikust eksitusest lugenud Eesti krooni summad (

1. a) automaatselt eurodeks. Tallinna Ringkonnakohtu 17.novembri 2011.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 1.detsembrini
2. Keegi menetluspooltest omapoolseid seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et ei pea kummagi apellandi poolt esitatud apellatsioone põhjendatuteks kuna nendes esitatud väited ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud seisukohti, mis on olnud aluseks süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates põhjendatult tulnud järeldusele, et G.Tverdohlebova ei löönud oma abikaasat S.T tahtlikult nagu seda leiab prokurör ja nagu sisuliselt leiab ka kaitsja, kes taotleb süüdistatavale inkrimineeritud noalöögi tunnistamist kaitsetegevuseks kannatanu poolse ründe vastu. 1) Kohtukolleegiumi põhjendused prokuröri apellatsiooni rahuldamata jätmisel on järgmised. 1.
3. Prokuröri arvates omab tõendite hindamise protsessis olulist tähtsust asjaolu, et kohtuarst leidis eelkõige siiski, et noaga löömine Galina Tverdohlebova poolt kohtus kirjeldatud viisil on vähetõenäoline, kuigi arst ei saanud ka täielikult välistada, et see ei võinud nii olla. Selle väitega soovib prokurör ümber lükata maakohtu poolt kohtuotsuses jõutud järeldusele, et süüdistatava poolt antud noahaava tekitamise kirjeldus on täielikult kinnitatud eksperdiarvamusega. Küsimus, kas kannatanule võis surmav noahaav olla tekitatud süüdistatava poolt kirjeldatud viisil e. selliselt, et tehes viskeliigutust nuga käes ja eesmärgiga nuga eemale visata, tabas käsi, milles oli veel nuga samal ajal juba liikuva käe ette liikunud kannatanut e. tegemist oli ettevaatamatu noahoobiga või oli tegemist süüdistatava poolt kannatanu pihta sihitud noalöögiga, on sisuliselt küsimus vigastuse tekitamise tekkemehhanismist. Ekspert selgitas, et kohtumeditsiinilisest aspektist ei oma tähtsust, kas tegemist oli viske või löögiga. Loogiliselt saab kohtukolleegium ka selliselt aru, et ükskõik, milline viskeliigutus, mille eesmärgiks on saata käes(käsi) olev ese endast viskega kaugemale, muutub löögiks sellele kehale, mille vastu ta põrkub viskeliigutuse käigus enne, kui visatav ese n.ö. lendu tõuseb. Ekspert ei välistanud, et kehavigastuse tekkemehhanism võis olla selline nagu seda kirjeldab süüdistatav. Eelkõige märgib kohtukolleegium, et 1.
4. küsimus selles, kuidas kehavigastus võis olla tekitatud e.kehavigastuse tekkemehhanism, on kohtumeditsiini valdkonda kuuluv küsimus, mille selgitamiseks on vaja eriteadmisi. Vabariigi Valitsuse poolt 13.augustil 2002.a. määrusega nr.266 vastu võetud Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord prg.5 loetleb need kohustuslikud küsimused, millistele tuleb vastata eksperdiarvamuse lõpposas ning p. 3 kohaselt tuleb eksperdiarvamuse lõpposas märkida ka tervisekahjustuse tekkimise viis. Käesoleval juhul on see aga muuhulgas ka peamine ja sisuliselt ainuke objektiivne tõend, mis omab määravat tähtsust süüdistatava käitumisele juriidilise hinnangu andmisel. Vahetult sündmustest osalejaid oli kaks, kusjuures üks nendest e. kannatanu on surnud ja süüdistatav, kelle jaoks ilmselgelt ja olenemata isegi sellest, kas ta tekitas surmava vigastuse ettevaatamatusest või tahtlikult, oli sündmus ja tagajärg ootamatu ning ta ei mäleta detailselt toimunut. Paraku inimese mälu on selline, et meeles püsib pigem tavapärane, rutiinne. Eriti kui on tegemist millegi meeldivaga või kui üks tegevus aitab teist meeles pidada. Vastupidi on aga toimingutega, mida tehakse vastumeelselt, harva või lausa üks kord elus. Üsna normaalne on, et inimene unustab enam, kui ta on stressis või depressioonis. Rohkem kiputakse unustama pingelistes olukordades, ärevuse suurenedes või meeleolu langedes. Sellistes olukordades on häirunud inimese tähelepanuvõime. Seega, olukorras, kus ekspert ei välista kehavigastuse tekkemehhanismina lööki, mis tekkis süüdistatava poolt sooritatud noa eemale viskamise liigutuse tulemusel ja tabas kannatanut seetõttu, et kannatanu samal ajal oma asukohta muutis võrreldes asukohaga, mis oli süüdistatava poolt fikseeritud momendil, kui ta alustas noa ära viskamist, ei saa rääkida sellest, et sajaprotsendiliselt e. usaldusväärselt on tõendatud süüdistatava tahtlus vähemalt kaudse tahtluse vormis, kannatanu tapmiseks. Tegemist on kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ja mis sisuliselt tähendab seda, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanu tapmiseks. Mis aga puutub prokuröri apellatsioonis esitatud arutlusi selles osas, kuidas ja kui kõvasti nuga käes hoitakse, kui seda soovitakse eemale visata ning et antud juhul viitavad süüdistatava poolt kirjeldatud peopesa suund, noa hoidmistugevus jne. pigem tahtlikule löögile, siis kohtukolleegium peab neid seisukohti subjektiivseteks oletusteks, mis baseeruvad iga inimese ettekujutusvõimele toimunust. Vastupidiselt prokurörile kujutab kohtukolleegium ette olukorda, kus sooviga nuga eemale visata hoitakse seda viske alguses tugevalt käes ja ei lasta kohe lahti noa pidemest ning ka peopesa asend ei ole oluline. Vahe võib olla selles, et kui nuga visatakse kohe õhku ja ei soovitagi seda teatud kaugusesse ja kohta visata, siis lastakse koheselt noast lahti, kui kui on soov see kaugemale ja konkreetsemasse kohta visata, siis pigem hoitakse seda kauem käes. Ka sõltub olukord kindlasti sellest, kas tegemist on esmakordse viskega või on juba tegemist kolmanda ja järjekindla n.ö. tülitamisega kannatanu poolt. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et kannatanu kehasse oli noatera tunginud 1/3 kogu tera pikkusest ja haav 1.
5. 1.
6. 1.
7. 1.
8. oli horisontaalne, mis samuti räägib pigem tugeva sihitud löögi eitamise kasuks. Ka on kohtukolleegium seisukohal, et olukorras, kus puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaks süüdistatava tahtlust kannatanu tapmiseks konkreetse sündmuse toimumise ajal, siis asjaolu, kus pideva perevägivalla all kannatava ja joodikust abikaasa käitumisest tüdinud naine on kunagi ahastushoos teatanud, et ta ei suuda enam sellist elu kannatada ja tapab mehe ära, ei ole süüdistatava tahtlust kinnitavaks faktoriks. Seoses prokuröri apellatsiooniga soovib kohtukolleegium rõhutada ka seisukohti, milliseid on ringkonnakohtu otsustes ka varasemalt väljendatud ja nimelt. Oma otsuses nr. 1-10-17190 selgitas Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, et kohtupraktika on otsustavalt irdunud varasemast arusaamast, et juhul, kui isik lööb kannatanut elutähtsasse piirkonda (nt pähe), möönab ta samaaegselt kaudse tahtluse tasemel mistahes tagajärje saabumist ning isiku käitumine kvalifitseeritakse vastavalt saabunud tagajärjele. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga enda

-i kehtivusaja asjassepuutuvas praktikas sellisest vormelist otsustavalt irdunud, toonitades igal konkreetsel juhul tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje tuvastamise vajalikkust. Varasemalt rakendatud praktika asjakohatust näitab kasvõi juba asjaolu, et sellise vormeli korral jääb sisuliselt täielikult tähelepanu alt välja subjektiivse külje voluntatiivne külg ehk siis see, et lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu – sisimas heaks kiitma. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on hiljutises lahendis nr 3-1-1-46-11 sedastanud, et olukorras, kus noalöögi tagajärjel saabub isiku surm, on see tegu objektiivse koosseisu tähenduses kvalifitseeritav tapmiseks

§ 113

järgi; raske tervisekahjustuse tekitamiseks ideaalkogumis surma ettevaatamatu põhjustamisega

§ 118

p 1 ja § 117 lg 1 järgi või ettevaatamatuks surma põhjustamiseks

§ 117lg 1 järgi.

Objektiivsest küljest on kõik need koosseisud suvalise teokirjeldusega. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvat praktikat on ringkonnakohus kokkuvõtvalt käsitlenud nt otsuses nr 1-09-14910, sedastades seal järgmist. Isikul esinenud tapmistahtlusest on alust rääkida esmajoones juhul, kui tema poolt sooritatud elu ohustav tegu ei ole ühekordne, vaid näiteks korduv; läbi sellise käitumise tõuseb juba objektiivsel vaatlusel arusaadavalt tema (tervik)teo ohtlikkuse aste. Ning ümberpöördult - sellisel juhul on järjest vähem alust rääkida argumendist, et isikul võis samaaegselt siiski esineda lootus/arusaam, mille kohaselt ta siiski ei möönnud kõige raskema tagajärje võimalikku saabumist tahtluse voluntatiivses mõttes. Sellistel juhtudel kasvab nimelt olulisel määral koosseisupärase tagajärje saabumise võimalus; viimase saabumine on sellisel juhul iseäranis suure tõenäosusastmega ning seda faktilist asjaolu arvestatakse nn välise teopildi osisena, mille kaudu tuvastatakse võimalikult esinenud (tapmis)tahtlus.Käesolevas kriminaalasjas puudub 1.

1. 1.
2. 1.
3. alus tugineda sellele argumendile, kuivõrd tuvastatult G.Tverdohlebova sellisel viisil ei käitunud, s.o tema rünne kannatanu suhtes ei olnud korduv. Seda ei väida apellatsioonis ka prokurör. Ringkonnakohus on osundatud lahendis samas osundanud, et tahtluse tuvastamisel ei tule arvestada ainuüksi võimalike koosseisupäraste tegudega – tahtluse tuvastamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka isiku teoeelne käitumine (aga samuti teojärgne käitumine). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seega leidnud, et tahtluse tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõik in concreto esinenud asjaolud, mis mõjuvad enda olemuselt tagajärje saavutamise riski tõstvatena või iseloomustavad selles tähenduses isiku käitumist. Ringkonnakohtu kestva arusaama kohaselt on sellisteks asjaoludeks muuhulgas näiteks ka see, kui isik otsib kannatanuga isiklikul initsiatiivil kontakti, on arvestanud seejuures võimaliku füüsilise konfliktiga, sellega kalkuleerides on võtnud kaasa külmvõi tulirelvi jne. Rääkides mitmest elu ohustava teo sooritamisest ning ka teoeelsest- ning järgsest käitumisest, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seega asunud tahtluse tuvastamisel toetama seisukohta, mida õiguskirjanduses tuntakse nn mosaiigiteooria nime all – kõiki asjaolusid kogumis hinnates saab selle alusel tuvastada isikul (tapmis)tahtluse esinemise või siis selle puudumise. Täiendava alternatiivina on Riigikohus asjassepuutuvas praktikas ka osundanud, et tapmistahtlusest saab rääkida veel siis, kui tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kuigi lahendis nr 3-1-1-128-06 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selle sidunud esmajoones just ründe suunaga („elutähtis piirkond“), on ringkonnakohus seda tunnust tõepoolest varasemas praktikas tõlgendanud laiendavalt ning leidnud, et arvesse tuleb võtta vältimatult ka ründevahendit ennast. Teisisõnu on ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leidnud, et on näiteks oluline vahe, kas isikut rünnatakse 10cm või 20cm pikkuse noaga. Seega ei tule tahtluse tuvastamisse kaasata mitte ainult teoviisi ründesuuna mõttes, vaid ka ründe toimepanemise konkreetne vahend, mille rakendamisel tõstetakse juba olemuslikult oluliselt tagajärje saabumise riski. Siinkohal peab ringkonnakohus samas vajalikuks selgitada, et ründevahendi olemuslikku ohtlikkust teo toimepanemisel tuleb hinnata samal ajal selles tähenduses, et kuidas seda rakendati. Osundatud Riigi-ja ringkonnakohtu lahendites oli tegemist olukordadega, kus isik lõi kannatanut suunatult pikateralise külmrelvaga rindkerre ja seda elutähtsate organite piirkonda. Käesoleval juhtumil tuleb seda aga eitada. Ründevahend ei olnud süüdistatava poolt valitud vaid see oli kannatanu poolt temale ulatatud ning rünne ei olnud sihitud elutähtsasse piirkonda. Selle küsimuse lahendamisel on kõnekas ka süüdistatava teojärgne käitumine ning seda kahes tähenduses. Esmalt tuleb tunnistada, et G.Tverdohlebova ei üritanudki pärast sündmuskohalt lahkumist vabaneda noast, mis teda vaieldamatult inkrimineeris. Selline käitumine oleks tapmistahtlusega tegutsenud isiku puhul olnud aga pigem loogiline. Kuigi kaudne tunnismärk, räägib seegi teiste asjaoludega kogumis hinnates tapmistahtluse vastu. Teisalt tuleb silmas pidada, et G.Tverdohlebova helistas ka kohe peale toimunut häirekeskusesse.
4. Kaitsja poolt esitatud apellatsiooni väiteid süüdistatava käitumisele antud juriidilise hinnangu osas peab kohtukolleegium samuti põhjendamatuteks kuna need ei lükka ümber maakohtu seisukohti ega veena ka apellatsioonikohut tegema maakohtust erinevaid järelmeid. Vastates küsimusele, miks konkreetsel arutataval juhul ei saa rääkida hädakaitsest, kui süüdistatava tegevuse õigusvastasust välistavast asjaolust ega üldse hädakaitseseisundist, märgib kohtukolleegium järgmist. 2.
5. 2.
6. Esmalt kirjeldab kaitsja hädakaitseseisundi jaatamist põhjendades G.Tverdohlebova kannatusi nii kogu abielu vältel, kui ka arutatava sündmuse päeval ja et kannatanu oli oma vägivaldse käitumisega süüdistatavale pidevalt ohtlik. Kaitsja seisukohast tekkis sel päeval, kui toimus arutatav sündmus, süüdistataval hädakaitseseisund momendist, kui kannatanu viskas teda taburetiga ja lõi vastu nägu. Samuti oli kannatanu haaranud kapilt nugadehoidja. Edasi toimusid sündmused selliselt, et kannatanu hakkas süüdistatavale järjepanu nuge ulatama ja süüdistatav viskas neid ära. Kaitsja leiab, et nugade äraviskamine oli hädakaitseseisundis viibiva süüdistatava poolt ründe tõrjumine passiivse kaitse vormis. Nõustudes seejärel kohtu järeldusega, et kannatanu ei saanud noalööki süüdistatava tahtlikult sooritatud noalöögist, leiab kaitsja et noa äraviskamine, mis oli süüdistatava tegevuse eesmärk e. tahtlik tegevus, ongi kaitsetegevusest kantud rünne kannatanu ohtliku ründe tõrjumiseks. Kohtukolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. Esmalt märgib kohtukolleegium, et hädakaitseseisundis viibiva isiku poolt ründe tõrjumine e. kaitsetegevus on tahtlik tegevus ja kantud kaitsetahtest. Teiseks, ründe tõrjumine, kui selline on aktiivne kaitse e. vastuhakk ennast kaitsvat isikut ohustava ründe vastu. Aktiivne kaitse on selline kaitseakt, mis sisuliselt on õigusvastane tegu e.selline tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule, kuid mille õigusvastasuse välistab hädakaitseseisund. Seega ei saa kuidagi inkrimineerida sellist tegevust nagu seda on võimaliku kaitsevahendi – noa – käest ära eemale viskamist, aktiivse kaitseaktina. Kohtukolleegium leiab, et ajal, mil süüdistatav pani toime temale inkrimineeritud teo, ei olnud ta hädakaitseseisundis kuna puudus kannatanu poolne vahetu rünne süüdistatava elule ja tervisele. Taburetiga löömine, millest kaitsja räägib jääb ajaliselt liiga kaugele ning selle ajavahemiku, mis jääb taburetiga löömise ja viimase e. kolmanda noa äraviskamise momendi vahele jäi piisavalt palju süüdistatava tegevust, mis näitab, et ta ei soovinud ennast selle ründe vastu kaitsta. Nimelt, kui taburetiga löömist lugeda ründeks, siis ei sel momendil ega ka hiljem ei teinud süüdistatav ühtegi rünnet tõrjuvat käitumisakti. Kohtukolleegiumi seisukohast oleks seega võimalik rääkida vaid hilinenud kaitsest, kuid seda olukorras, kui kannatanule oleks noalöök tekitatud tahtlikult ja väites, et see on süüdistatava kaitsetegevus. Kohtukolleegium kordab varemöeldut, et süüdistatav näitas oma objektiivse käitumisega seda, et tal puudus kaitsetahe. Mingit alust eeldada, et kannatanu, kes oli juba käest ära andnud kolm nuga, millistega oleks ta saanud oma rünnet sooritada ja kes viibis ka raskes alkoholijoobes, millest tingituna oli raskusi püstiseismisega, oleks soovinud süüdistatavat rünnata momendil, kui süüdistatava käes oli viimane nuga, ei ole. Kaitsja apellatsiooni väidetest võib vaid teha järelduse, et sellisel juhul saab olla tegemist ennatliku kaitsega. Kohtukolleegium rõhutab, et hädakaitse seisund tekib momendist, kui ründaja hakkab reaalselt oma tegevusega teostama sellist rünnet, mis seab vahetult ohtu rünnatava tervise või elu, hädakaitseseisund kestab ajaliselt niikaua, kui ründaja vahetpidamata teostab sellist rünnet, mis seab vahetult ohtu rünnatava tervise või elu. Hädakaitse alla ei loeta enneaegset ja hilinenud kaitset. 2.
7. Käesoleval juhul ei ole mingit põhjust rääkida näilikust hädakaitsest, s.o. olukorrast, kus õigusvastast rünnet tegelikult ei ole, kuid isik arvab ekslikult, et teda rünnatakse. Tegemist on eksimuse eriliigiga, kus isik teadlikult realiseerib kuriteokoosseisu , kuid ekslikult arvab, et tegutseb õigusvastasust välistavatel asjaoludel - hädakaitseseisundis. Järelikult on oluline tuvastada kas süüdistatav tõepoolest eksis ja arvas, et teda rünnatakse. Tuvastatud tehiolude pinnalt ei olnud süüdistataval põhjust arvata, et teda rünnatakse. Seda kinnitasid oma käitumisega nii kannatanu kui ka süüdistatav ise – kannatanu andis nuge käest näidates sellega ründe tegemiseks soovi puudumist ja süüdistatav viskas nuge käest, tunnistades sellega, et ei tunneta ründe ohtu ega vajadust ennast aktiivselt kaitsta. 2.
8. Olenemata eeltoodust peab aga kohtukolleegium apellandi väiteid põhjendamatuteks eelkõige seetõttu, et süüdistatav visates nuge enda käes ära, näitas ilmselgelt oma tegevusega, et tal puudub tahe ennast kannatanu eest aktiivselt kaitsta. Ründevahendist loobumine ei ole kuidagi hinnatav hädakaitseseisundis viibiva isiku kaitsetegevusena. Kedagi ei saa sundida kaitset teostama, see on iga kodaniku õigus. 2.
9. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et ükskõik, millisest aspektist arutatavat sündmust hinnata, puuduvad antud juhul minimaalseimadki asjaolud, millised annaks üldse alust hakata kvalifitseerima süüdistatava tegevust hädakaitsetegevusena – puudus kannatanu poolne reaalne ja vahetu õigusvastane rünne ja sellest tulenevalt ka puudus süüdistataval hädakaitseseisund, süüdistataval puudus kaitsetahe ning puudub ka selline süüdistatava poolne tegevus, mida üldse käsitleda, kui kaitsetegevust. 2.
10. Eeltoodud põhjendusi arvestades on kohtukolleegiumi seisukohast maakohtu järeldus selles, et süüdistatav tekitas kannatanule surmava noavigastuse ettevaatamatusest ja seda hooletuse vormis, kõiki tõendeid kogumis hinnates, ainuõige ja põhjendatud.
11. G.Tverdohlebovale mõistetud karistus on maakohus samuti põhjendatud ning kohtukolleegium nõustudes maakohtu põhjendustega ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Asjaolusid, mis annaks aluse mõistetud karistuse kergendamiseks või raskendamiseks, kohtukolleegium ei ole tuvastanud.
12. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohus on süüdistatavalt väljamõistetud õigusabikulude määramisel eksinud rahavääringuga ja lugenud kroonid eurodeks. Nii on süüdistatavalt kohtuotsusega välja mõistetud tasu osutatud õigusabi eest 4975,65 eurot. Kriminaalasja toimikust nähtub, et eeluurimisasutus on rahuldanud kaitsja tasu hüvitamise taotluse järgmistes summades: 1260.- krooni, 420.- krooni, 1200.- krooni, 600.- krooni, seega kokku summas 3480.- krooni. Nimetatud summa konventeerimisel eurodeks moodustab 222,50 eurot. Tlk Kohtumenetluses on kaitsja tasu hüvitamise taotlus rahuldatud summas 1495.eurot. Seega moodustavad süüdistatava õigusabikulud kokku 1 717,50 eurot (tehe. 222,50 + 1495=1717,50). Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavalt välja mõistetud õigusabi kulude osas tuleb käesoleva otsusega täpsustada maakohtu otsuse resolutiivosa.
13. Kuna

prg. 117 kehtib käesoleval ajal kahe lõikelisena ja G.Tverdohlebova poolt toimepandu vastab

prg. 117 lg-s 1 ettenähtud süüteokoosseisule, tuleb maakohtu otsuse resolutiivosa täpsustada ka kvalifikatsiooni osas ja lugada õigeks tema süüdimõistmine

prg. 117 lg 1 järgi. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest ja maakohtu poolt kaitsjatasu arvutusel tehtud vea ning kuriteo kvalifikatsioonis lõike puudumist peab kohtukolleegium võimalikuks kõrvaldada kohtuotsuse resolutiivosa täpsustades, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.2 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 3.oktoobrist 2011.a. Galina Tverdohlebova suhtes muutmata sisuliselt muutmata ning teeb oma otsusega täpsustused maakohtu otsuse resolutiivosas. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Sten Lind