← Eesti

1-10-17278/19

Obsah (10)§ 114§ 141§ 424§ 64§ 121§ 113§ 122§ 16§ 15§ 56

1-10-17278 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-17278 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava

§ 114p 1, § 114 p 1,4 - § 25 lg 2, § 141 lg 1 ja § 424 järgi Harju Maakohtu 21.

märtsi

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Vjatšeslav Bajuki kaitsja Aleksander Kustov Prokurör Ainar Koik Vjatšeslav Bajuk 38204020364, elukoht XXXX XXXX XX-XX, XXXX XXXX XXXX, varem karistamata, kinni peetud 26.08.
  2. a Aleksander Kustov Tõlk Kriminaalasi Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  3. märtsi
  4. a kohtuotsus Vjatšeslav Bajuki suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  5. septembril
  6. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Harju Maakohtu
  8. märtsi
  9. a otsusega üldmenetluses tunnistati V. Bajuk süüdi ja karistati

§ 114

p 1 ja

§ 114

p 1,4 - § 25 lg 2 järgi 18 aasta vangistusega,

§ 141

lg 1 järgi 3 aasta vangistusega ja

§ 424

järgi 6 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel üksikkaristustest raskema suurendamise teel mõisteti liitkaristuseks 20 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus

  1. august
  2. a. V. Bajukilt mõisteti välja muuhulgas 370,23 eurot P.–V. P kasuks varalise kahju katteks ja 3200 eurot moraalse kahju katteks.
  3. V. Bajuk mõisteti süüdi alljärgnevas. 2.1

§ 114p 1 järgi mõisteti V.

Bajuk süüdi selles, et ta

  1. novembril
  2. a ajavahemikus kell 07:20 kuni 07:45 Tallinnas Schnelli tiigi juures jalgteel ründas ootamatult selja tagant temale täiesti võõrast K. O, lüües teda korduvalt jõuliselt pesapallikurikaga, pea, keha ja käte piirkonda, tekitades K. Ole aju-kolju kinnise tömbi trauma hulgaliste koljuluude murdude ja koljuõmbluste lahknemistega paremal, ägedate kelmetealuste verevalumite, peaaju põrutuse ja väljakujunenud põrutuskollete ning hulgaliste põrutushaavade ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mille tüsistusena tekkis massiivne peaajuturse ehk eluohtliku tervisekahjustuse, aga samuti vasaku küünarliigese murru koos põrutus-rebimishaavadega küünarvarrel, hulgalised kämbla- ja sõrmeluude murrud, nahamarrastuse ja ulatuslikud nahaalused verevalumid mõlemal käel ning nahamarrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool rindkerel, ülakõhul ja jalgadel, mille tulemusel ta
  3. novembril
  4. a teadvusele tulemata haiglas suri. Kirjeldatud käitumisega pani V. Bajuk toime K. O tapmise julmal ja piinaval viisil – jõulise noore mehena pekstes päevasel ajal avalikus kohas pikaajaliselt ja väga paljukordselt endast füüsiliselt oluliselt nõrgemat naist, põhjustas ta ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ja seda hoolimata asjaolust, et tema tegevust võisid pealt näha paljud isikud, väljendades selliselt põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. 2.2

§ 114p 1,4 - § 25 lg 2 järgi mõisteti V.

Bajuk süüdi selles, et olles toime pannud K. O tapmise (lõpetanud oma ründe K.O suhtes ja pidades teda surnuks), st olles

§ 114p 4 tähendatud isik, 23.

novembril 2009. a ajavahemikus kell 07:45 kuni 07:53 Tallinnas Schnelli pargis Patkuli trepil ründas ootamatult temale täiesti võõrast P.–V. Pi, lüües teda paljukordselt jõuliselt pesapallikurikaga vastu pead ja käsi, tekitades temale pea põrutuse põrutushaavade, nahakriimustuse ja nahaaluste verevalumitega pea piirkonnas, mõlema küünarvarre põrutuse nahaaluste verevalumitega ning nahamarrastused ülajäsemetel ja paremal põlvel, milliste vigastustega kaasnes traumajärgne stressreaktsioon. V. Bajuki tegevust märkasid läheduses viibinud isikud, mistõttu V. Bajuk põgenes sündmuskohalt, visates kurika maha ja jõudmata P.-V. Pilt elu võtta, mistõttu kuritegu jäi katse staadiumi. V. Bajuk pani toime tapmiskatse P.-V. Pi suhtes julmal ja piinaval viisil – jõulise noore mehena pekstes päevasel ajal avalikus kohas pikaajaliselt ja väga paljukordselt endast füüsiliselt oluliselt nõrgemat naist, põhjustas ta ohvrile pika aja jooksul suurt valutunnet ja seda hoolimata asjaolust, et tema tegevust võisid pealt näha paljud isikud, väljendades selliselt põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. 2.3

§ 141lg 1 järgi mõisteti V.

Bajuk süüdi selles, et ta

  1. jaanuaril
  2. a teise inimese tahte vastaselt astus vägivalda kasutades suguühendusse temale täiesti võõra L. O, mis seisnes selles, et
  3. jaanuari
  4. a hommikupoolikul Tallinn-Klooga maanteel temale kuuluvas sõiduautos Audi A6 käskis temale täiesti võõral L. O end lahti riietada, kannatanu keeldumise peale, selleks et teda oma tahtele allutada, haaras V. Bajuk kinni L. O kõrist ja pigistas, seejärel rebis kannatanul jaki eest lahti ja lõi rusikaga L. O kõrva piirkonda, tekitades temale füüsilist valu. Siis V. Bajuk käskis L. O end täiesti lahti riietuda, haaras kinni tema kaelas olnud ketist ja tõmbas selle kannatanu kaelast, mille purunemisega tekitas kannatanule kehavigastuse. Edasi V. Bajuk käskis L. O autost lahkuda, aga kui L. O hakkaski autost väljuma, siis V. Bajuk tõmbas auto ukse kinni ega lasknud kannatanul autost väljuda, vaid haaras L. O kõrist ja hakkaks teda kägistama, mille tagajärjel kaotas kannatanu lõpuks 2

(9)teadvuse. Teadvusele tulles tundis L. O, kuidas V.Bajuk katsus tema rindu, V. Bajuk asetas oma sõrmed kannatanu tuppe ja liigutas neid edasi-tagasi, millest kannatanu tundis füüsilist valu. Kui L. O hakkas appi karjuma, siis V. Bajuk toppis oma sõrmed L. O kurku, millega vigastas kannatanut. V. Bajuki ründe lõpetas möödunud inimeste poolt politsei kutsumine, misjärel V. Bajuk peeti kinni. 2.4

§ 424järgi mõisteti V.

Bajuk süüdi selles, et at

  1. juunil
  2. a kella 03.37 paiku Tallinnas Raua tänaval juhtis mootorsõidukit Audi A6 alkoholijoobe seisundis (vähemalt 0,83mg/l).
  3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki poolt toimepandud tegude õigusliku kvalifikatsiooni ja temalt kannatanu P. – V. P kasuks välja mõistetud tsiviilhagide osas, sest kohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt palub kergendada V. Bajukile mõistetud karistust. 3.1 Kaitsja taotleb P.-V. P tapmiskatse episoodis kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki süüditunnistamises

114 p 1,4 - § 25 lg 2 järgi ja tema süüditunnistamist kehalises väärkohtlemises

§ 121järgi.

Kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale süüdistatava ütlused selle kohta, et ta ei tahtnud kannatanut tappa, vaid ainult vehkis kurikaga tema pea kohal, et viimane vait jääks. Võimalik, et mõni löök tabas kogemata kannatanu pead. Süüdistatava ütlused on kooskõlas kohtuarstliku ekspertiisiaktiga, mille kohaselt tuvastati kannatanul üks haav otsmikul ja kaks pealael ning millimeetrised kriimustused ja marrastusel parema käe sõrmedel. Seega kummutab ekspertiisiakt kohtu järelduse, et löögid olid tugevad. Löökide arvu ja intensiivsuse hindamisel on kohus viidanud tunnistajate H. H ja E. K ütlustele. Kaitsja ei pea nende tunnistajate ütlusi usaldusväärseks, sest need on omavahel vastuolus ning vastuolus ka kannatanu P.-V. Pi ütlustega. Kaitsja leiab, et tunnistajad H. H ja E. K ning süüdistatav V. Bajuk ja kannatanu P.-V. Pi asusid erinevatel trepitasapindadel, mistõttu tunnistajad ei saanud kõike täpselt näha. Puuduvad tõendid selle kohta, et tapmine jäi lõpule viimata tunnistajate sekkumise tõttu. Kuna tapmise piinaval ja julmal viisil saab toime panna vaid otsese tahtlusega, siis on P.-V. Pi tapmiskatse välistatud ja kurikaga löömine tuleks kvalifitseerida

§ 121järgi kehalise väärkohtlemisena.

3.2 Kaitsja taotleb K. O mõrva episoodis kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki süüditunnistamises

§ 114

p 1 järgi ja tema süüditunnistamist tapmises

§ 113järgi.

Kaitsja leiab, et V. Bajuk on küll kannatanu K. O tapmise toime pannud, kuid ta ei teinud seda julmal ega piinaval viisil. Puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanu tundis tugevat valu pikema aja jooksul. V. Bajuki ütlustest nähtub, et löögid kestsid vaid paar sekundit. Kiirabi saabudes oli kannatanu teadvuseta. Löögid selga ja kõhtu ei olnud tugevad ja erilisi vigastusi ei tekitanud. Löök sattus pähe juhuslikult, sest tegelikult tahtis V. Bajuk lüüa kannatanu selja ülaosa pihta. V. Bajuk ei soovinud K. O julmal viisil tappa ega talle erilisi piinu valmistada, sest tema eesmärk oli kannatanu jalust maha lüüa ja ta kinni pidada. Alles siis, kui kannatanu maha kukkus, sai V. Bajuk aru, et tegemist on naisterahvaga. Piinavat viisi ei tõenda ka kannatanu jope kapuutsi leidmine, sest tuul võis kanda selle sündmuskohast eemale. 3.3 Kaitsja taotleb L. Oi vägistamise episoodis kohtuotsuse tühistamist V. Bajuki süüditunnistamises

§ 141

lg 1 järgi ja tema süüditunnistamist

§ 121järgi kehalises väärkohtlemises.

Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad otsesed, so objektiivsed tõendid selle kohta, et V. Bajuk on L. Oi vägistanud. Kohus jättis põhjendamatult arvesse võtmata V. Bajuki ütlused, lugedes need mitteusaldusväärseteks. Kohtueelsel uurimisel tunnistas V. Bajuk end L. Oi vägistamises süüdi, kuid 3

(9)sisulisi ütlusi ei andnud. Kohtus andis ta üksikasjalikke ütlusi, kuid vägistamises ta end süüdi ei tunnistanud. Küll aga kinnitas ta, et lõi Z. O käega näkku, tekitades kehavigastuse. Kohus arvestas põhjendamatult kannatanu L. Oi ütlustega, sest need ei ole kooskõlas süüdistatava V. Bajuki, tunnistajate D. Ri, K. Hi ja K. J ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, sõiduauto ja asitõendite vaatlusprotokollidega. Sõiduauto läbivaatuse käigus ei leitud purunenud kõrvarõngaid ega jälgi, mis viitaksid sellele, et sõiduautos on hoitud püstolit (näiteks määret). Kohtueelse menetluse käigus ei püütudki äravisatud püstolit otsida. Tunnistaja D. R ütlustest nähtub, et V. Bajuk vastas talle, et midagi tõsist ei ole juhtunud, sest tüdruk tahtis lihtsalt raha. Tunnistaja K. H kinnitas, et kannatanu L. O oli selliselt riides nagu käiakse ööklubis. Tunnistaja K. J ütluste kohaselt oli kannatanul seljas miniseelik ja sädelev läbikumav pluus. Kohus jättis nende tunnistajate ütlused kõrvale, viidates L. Oi läbivaatuse protokollile. Selline järeldus ei ole aga objektiivsete asjaoludega põhjendatud, sest väidetav vägistamine leidis aset
  1. jaanuari
  2. a varahommikul, isiku läbivaatus ja fotografeerimine leidis aset aga samal päeval kell 17:
  3. Kannatanu L. O poolt kirjeldatud riietus ei vasta isiku läbivaatuse aktis teostatud fotole ega tunnistajate K. H ja K. J poolt kirjeldatule. Süüdistatava V. Bajuki mobiiltelefoni vaatlusel ei ole selle mälus tuvastatud vaba kohta, kus puht teoreetiliselt võisid varem olla kannatanu pildid, mis algul tehti ja hiljem kustutati. Kannatanu tupes vigastuste puudumine kinnitab süüdistatava V. Bajuki ütlusi selle kohta, et ta ei ole kannatanu tuppe oma sõrmi pannud. Süüdistatava V. Bajuki riietelt, sõiduautost ega selle ümbrusest kannatanu L. O verejälgi ei leitud. Kannatanu L. O on olnud ka varem vägistamises kannatanu, kuid kriminaalasi on lõpetatud seoses kokkuleppega. Eelnevat arvesse võttes leiab kaitsja, et kannatanu L. O võis anda valeütlusi alkoholijoobe, kättemaksuna toimumata seksuaalvahekorra või talle tekitatud kehavigastuse eest, aga samuti pressida välja raha. 3.4 Kaitsja esitab ka alternatiivse taotluse karistuse kergendamiseks juhuks, kui ringkonnakohus peaks jätma kuritegude kvalifikatsiooni osas maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja peab mõistetud karistust põhjendamatult rangeks, sest kohtuotsuse kohaselt on kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Kohus ei ole karistuse mõistmisel nende kergendavate asjaoludega piisavalt arvestanud. Prokurör palus karistuse mõistmisel arvesse võtta karistust raskendavate asjaolude puudumist, kuid kohus seda teinud ei ole. V. Bajuk on Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidusega, kohtu poolt karistamata, töökohast iseloomustatakse positiivselt, abielus, tema ülalpidamisel on alaealine laps. 3.5 Kaitsja taotleb kannatanu P.-V. P kasuks välja mõistetud tsiviilhagi ja moraalse kahju hüvitise vähendamist, sest nende sellises summas rahuldamine ei ole põhjendatud. Kannatanu P. -V. P oli esitanud kohtueelsel uurimisel varalise kahju nõudes tsiviilhagi summas 75,82 eurot. Kannatanu asjade vaatlusprotokollist ei nähtu, et jalatsid ja jope on kasutamiskõlbmatud ning rikutud teksapükste maksumust ei ole ära toodud. Kohtuistungil kannatanu kinnitas, et kõik riided, mis tal peksmise ajal seljas olid, on praegugi olemas. Moraalse kahju suuruse hindamisel lähtus maakohus sellest, et tegemist oli tapmiskatsega, mis tegelikult peaks olema kvalifitseeritav kehalise väärkohtlemisena.
  4. Kaitsja apellatsioonile on esitanud vastuväite kannatanu L. R, kes palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellatsiooni vastuväidete kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu selle tühistamiseks puudub alus. Kannatanu hinnangul on kaitsja poolt kohtuotsusele tehtud etteheited alusetud.
  5. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid selle rahuldamist. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 4
(9)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.
  1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava V. Bajuki talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata.
  2. Esmalt käsitleb kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni osas, milles ta vaidlustab kaitsealuse süüditunnistamist mõrvas, leides, et V. Bajuki tegu tuleks kvalifitseerida tapmisena

§ 113järgi.

Kaitsja hinnangul ei ole tegu hinnatav ei piinava ega julmana. 7.1 Kohtukolleegium märgib, et

§ 122

kohaselt seisneb piinamine järjepidevas või suurt valu põhjustanud kehalises väärkohtlemises. Seega on tapmine piinav, kui see põhjustab ohvrile suurt valu või kauakestvalt muid füüsilisi vaegusi, mis ei suuda põhjustada kohest teadvusekaotust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. oktoobri
  2. a otsuses kriminaalasjas 3-1-1-106-97 väljendatud seisukoha kohaselt võib selleks olla ohvri surnuks peksmine. Selle hindamisel tuleb arvestada löökide tugevust, hulka ja kestust, kohta inimkehal, kuhu löögid olid suunatud, tekitatud kehavigastuste hulka ja laadi ning valutunde kestust. 7.2 Kehtivas seadusandluses ei ole julmuse mõistet defineeritud. See on fakti küsimus, millele annab lõpliku hinnangu kohus. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-114-06 märgitule, et julmus väljendub põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Sarnaselt piinava viisiga võib ka julm viis ilmneda tapmisteos, kuid see viis ei eelda ohvri kestvaid füüsilisi kannatusi. Senise kohtupraktika kohaselt võib julm viis väljenduda ebainimlikes toimingutes enne ja pärast tapmist, kuriteo toimepanemise ajas ja kohas, kannatanule põhjendamatult jõhkrate ja moonutavate vigastuste tekitamises, puu külge sidumises, lahtiriietamises, riiete minemaviskamises vms, millest nähtub eriline põlgus ohvri vastu. Samas lahendis on Riigikohus rõhutanud, et süüdistuses ja kohtuotsuses tuleb põhistatult näidata, kas tapmisviis loetakse julmaks või piinavaks. 5

(9)7.3 V. Bajuki süüdistuses ja apelleeritud kohtuotsuses on põhjendatud, miks toimus K. O tapmine piinaval ja julmal viisil. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et enesekaitsele viitavad vigastused (sõrme-, kämbla ja küünarliigese murrud) viitavad sellele, et kannatanu püüdis end löökide eest kaitsta ja sai löögid pähe pärast seda, kui ei suutnud enam purustatud käsi üleval hoida. K. O on püüdnud põgeneda, sest tema jope kapuuts leiti sündmuskohast eemal. Samuti on leitud sündmuskohalt K. O verd erinevatest kohtadest. Ekspertiisiakti kohaselt oli surmav aju-kolju trauma tekitatud korduvatest jõulistest löökidest kõva piiratud pinnaga esemega, näiteks kurikaga. Kell 8.53 saabus sündmuskohale kiirabi. Kiirabikaardi anamneesi kohaselt on kannatanu teadvusel, kuid desorienteeritud. Teadvuse kaotas K. O kiirabiautos teel haiglasse. Kuna P.-V. Pi peksmisest teatati politseisse kell 7.46 ja V. Bajuk oli K. O peksnud enne teda, siis on põhjendatud kohtu järeldus, et kannatanu tundis suurt valu nii peksmise ajal kui pärast seda, mis vältas kokku üle tunni. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kiirabi saabumisel oli K. O teadvusetu ja valu ei tundnud. Kohtukolleegium lisab, et tema tapmine tuleks lugeda piinavaks isegi siis, kui kaitsja selline väide oleks põhjendatud, sest kannatanule tekitati kahtlemata suurt valu juba ainuüksi hulgaliste jõuliste kurikahoopidega. Kaitsja väited juhuslikust löögist pähe ei ole asjakohane, sest eksperdi arvamuse kohaselt tekitati K. O hulgaliselt peavigastusi ning sõrme, kämbla- ja küünarliige murrud. Seetõttu jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks apellatsiooni väide, et löögid selga ja kõhtu ei olnud tugevad ja erilisi vigastusi ei tekitanud. Asitõendi vaatlusprotokollist ja fototabelist nähtub, et K. O oli seljas paks talvejope, mistõttu kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et jope kapuutsi võis tuul sündmuskohalt eemale kanda. Erinevalt KrK § 101 p-st 7 ei näe

§ 114

p 1 koosseis enam ette, et tapmine pannakse toime eriti piinaval või eriti julmal viisil.

§ 114p 1 koosseis on täidetud, kui tapmine pannakse toime piinaval või julmal viisil.

Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et päevasel ajal täiesti võõrale kaitsetule naisterahvale K. O põhjustatud löökide arv, nende intensiivsus, löögid pähe ja löömise vahend (pesapallikurikas) näitavad, et tapmine pandi toime julmal viisil. Eriline hoolimatus inimkeha kui väärtuse suhtes väljendus ka selles, et V. Bajuk ei lõpetanud peksmist, kui K. O püüdis põgeneda või ennast kätega kaitsta. Samuti ei takistanud teda asjaolu, et tegemist oli päevase aja ja käidava kohaga, mistõttu keegi oleks võinud tema kuritegu näha. Vastuseks apellandi väitele, et V. Bajuk ei soovinud K. O piinaval ja julmal viisil tappa, märgib kohtukolleegium, et selle kuriteokoosseisu täitmiseks piisab kaudsest tahtlusest, sest

§ 114

p 1 objektiivne koosseis ei näe ette, et tapmine pannakse toime teadvalt piinaval või teadvalt julmal viisil. Kuriteo tehiolusid arvesse võttes on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult leidnud, et V. Bajuk mõrvas K. O kavatsetult. 8. Teiseks käsitleb kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni P.-V. P mõrva katse süüdistuses ja märgib järgmist. 8.1 Esmalt märgib kohtukolleegium, et erinevalt kriminaalkoodeksiaegsest praktikast on tapmiskatset tulenevalt

§ 16

lg-st 1 ja § 25 lg-st 1 võimalik toime panna nii kavatsetuse, otsese tahtluse kui ka kaudse tahtlusega. Sellele uuele asjaolule kriminaalseadusandluse arengus on juhtinud tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegium

  1. aprilli
  2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-128-
  3. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni väitega, et tapmiskatset piinaval ja julmal viisil saab toime panna vaid otsese tahtlusega. 8.2

§ 15

lg 1 ja § 16 lg 1 kohaselt täidavad loetletud kolm tahtluse liiki samuti

§-s 121 ette nähtud kehalise väärkohtlemise subjektiivse koosseisu, mille omistamist kaitsja V. Bajukile taotleb. Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et küsimus, millise sätte järgi V. Bajuki süütegu kvalifitseerida, sõltub tema käitumise objektiivsele (nn väline teopilt) ja subjektiivsele (nn sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. 6

(9)8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas korduvalt selgitanud, et isiku käitumise subjektiivsele küljele antav hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Lootus, et isik jääb ellu, peab olema aga isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05 ja 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-11-128-06). 8.4

§ 16

lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokooseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Apelleeritud kohtuotsuses ongi maakohus põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et V. Bajuk pani P.-V. Pi mõrvakatse toime kavatsetult. Vastavalt oma ettekujutusele teost alustas V. Bajuk ootamatult kannatanu peksmist jõuliste kurikahoopidega, mis olid suunatud pähe. Kohtukolleegium lisab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-10-98 ja
  3. märtsi
  4. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-25-01 väljendatud seisukoha kohaselt on pesapallikurikas käsitletav relvana kasutatava muu esemena. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanul õnnestus kergemaid vigastusi saada vaid tänu sellele, et ta kükitas maha, surus selja vastu kivimüüri ja kattis pea kätega. Kuna ta ei saanud kohe raskeid vigastusi, siis õnnestus tal lõpuks V. Bajuki juurest põgeneda. V. Bajuk ei jooksnud kannatanule järele vaid seetõttu, et P.-V. Pi oli jõudnud treppidest üles tulevate tunnistajate H. H ja E. K juurde joosta. Kohtukolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kannatanu P.-V. P ja tunnistajad H. H ja E. K kirjeldavad löökide arvu erinevalt seetõttu, et kannatanut peksti juba enne tunnistajate vaateulatusse sattumist. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni taotlusega kvalifitseerida P.-V. P mõrvakatse ümber kehaliseks väärkohtlemiseks

§ 121järgi.

  1. Kolmandana peatub kohtukolleegium apellatsiooni osal, mis käsitleb L. O vägistamise episoodi. 9.1 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava V. Bajuki ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu L. O valeütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-19-05 ja
  4. septembri
  5. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. 7

(9)9.2 Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu L. O ütlustega, sest ta on andnud kohtueelsel uurimisel ja maakohtus kattuvaid ütlusi, mis on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Tunnistajad K. H ja K. J kinnitavad kannatanu L. O ütlusi selle kohta, et kannatanu oli tagaistmel alasti ja nuttis, tema nägu oli verine. Isiku läbivaatusel tuvastati L. O kaelal poomisele iseloomulik vagu, kõrvalest puuduva kõrvarõnga kohalt verine ja suunurgad paistes ning punased. Need asjaolud nähtuvad L. O tehtud fotodelt ja kinnitavad tema ütlusi kasutatud vägivalla kohta. V. Bajukil seljas olnud valge pluusi vaatlusprotokollist nähtub, et see oli rebenenud ja verine. See annab kahtlemata tunnistust sellest, et L. O on V. Bajukile vägistamise käigus osutatud vastupanu. Asjaolu, et sõiduauto vaatluse käigus purunenud ketti ja kõrvarõngast ei leitud, ei sea kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu ütlusi kahtluse alla, sest need väikesed esemed võisid kukkuda istmete alla ja jääda menetlejatele märkamatuks. Samuti nähtub L. O tehtud fotodelt, et tema kehale jäänud jäljed kinnitavad seda, et kett ja kõrvarõngas olid temalt vägivaldsest eemaldatud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuna kannatanu kleidi ülemine osa ja seelikuosa olid erinevast materjalist, siis võisid tunnistajad K. H ja K. J tema riietust erinevalt tajuda. Asjaolu, et kannatanu tupes vigastusi ei leitud, ei tähenda, et teda ei vägistatud, sest kaks sõrme ilmselt tupes vigastusi ei tekitagi. Samuti ei välista vägistamist verejälgede puudumine sõiduauto istmetel ega sõiduautost püstoli mitteleidmine. Neid asjaolusid on maakohtu otsuses väga põhjalikult motiveeritud ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Kaitsja heidab menetlejatele ette, et püstolit ei püütudki mitme aasta vältel sündmuskohalt otsida. Kohtukolleegium ei nõustu ka selle väitega, sest V. Bajuk lasti pärast L. O vägistamist peagi vabaks ja tal oli võimalik see püstol sündmuskohalt üles otsida. Teadis ju V. Bajuk vaid ise, kuhu ta selle viskas. Kohtukolleegium rõhutab siinjuures, et kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast ei olegi tähtsust asjaolul, kas püstol oli või mitte, sest

§ 141

lg 1 objektiivse koosseisu realiseerimiseks piisab vägivalla kasutamisest, mida V. Bajuk L. O suhtes kahtlemata kasutas. Relvaga ähvardamises ei ole V. Bajukile süüdistust esitatud. Samal põhjusel ei oma tähtsust ka süüdistatava poolt kannatanust tehtud fotod. Samas ei kahtle kohtukolleegium kannatanu ütlustes selle kohta, et ta nägi püstolit ja V. Bajuk teda pildistas. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et V. Bajuk ei ole kannatanu L. O vägistanud. Apellandi väiteid kannatanu poolt valeütluste andmise kohta peab kohtukolleegium põhjendamatuks. 10. Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellandi kriitikal kannatanu P.-V. P kasuks välja mõistetud tsiviilhagi osas. Kannatanu P.-V. P on kohtueelsel uurimisel esitanud esialgselt tõepoolest tsiviilhagi summas 75,82 eurot, kuid on lisanud, et summa tegelikku suurust täpsustab ta kohtuistungi toimumise ajaks. Kohtuistungil esitas kannatanu P.-V. P tsiviilhagi summas 370,23 eurot, mis koosnes ravikuludest ja peksmise ajal seljas olnud riiete maksumusest. Harju Maakohtu kohtuistungi protokollist nähtub, et V. Bajuk ei ole P.-V. P ja M. O tsiviilhagide suuruse ning nende temalt väljamõistmisele vastu vaielnud ning on need täies mahus õigeks võtnud. Kirjeldatud olukorras on tegemist hagi õigeksvõtmisega TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi rahuldama ning selliselt on maakohus ka toiminud. Seejuures tuleb märkida, et kohus on hagi õigeksvõtuga seotud, välja arvatud juhul, kui ei esine TsMS § 440 lg-s 4 sätestatud asjaolusid, mis on aluseks menetluse jätkumisele. Käesolevas kriminaalasjas hagi õigeksvõttu takistavaid asjaolusid TsMS § 440 lg 4 tähenduses ei esinenud ning kohus on mõistnud varalise kahju hüvitise süüdistatavalt kannatanu P.-V. P ja M. O kasuks välja. 8

(9)Kohtul puudusid selles osas teised käitumisalternatiivid. Tuleb märkida veel sedagi, et hagi õigeksvõtu korral võib kohus otsusest välja jätta nii kirjeldava kui ka põhjendava osa (TsMS § 440 lg 4). Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni taotlusega vähendada kannatanu P.-V. P kasuks välja mõistetud tsiviilhagi suurust. Kohtukolleegium on seisukohal, et kannatanu P.-V. P kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitis 3200 eurot on kooskõlas senise kohtupraktikaga analoogsetes kriminaalasjades. Kuna kohtukolleegium jätab P.-V. P suhtes toime pandud kuriteo kvalifikatsiooni muutmata, siis ei ole vajalik moraalse kahju hüvitise teemal pikemalt peatuda. 11. Viimasena peatub kohtukolleegium V. Bajukile mõistetud karistusel.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus kohtukolleegiumi hinnangul õigustatult oma otsuses märkinud, et mõrv on kõige raskem isikuvastane kuritegu. V. Bajuk pani toime mõrva ja mõrva katse. Teise ohvri surm jäi saabumata tänu juhusele. Ta pani mõrva ja mõrva katse toime avalikus kohas täiesti juhuslike inimeste suhtes. Seega on tema süü väga suur. Ehkki V. Bajuk end mõrvas ja mõrva katses süüdi ei tunnistanud, on ta kohtuistungil oma käitumise pärast kannatanute ees vabandanud ning kohus on arvestanud seda karistust kergendava asjaoluna. Vägistamise eest on talle kuriteo toimepanemise asjaolusid arvestades mõistetud karistus sanktsiooni keskmises määras. Selles kuriteos ei ole ta oma süüd tunnistanud ega kahetsenud.

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel oli kohus õigustatud lähtuma üksikkaristustest raskema suurendamise põhimõttest. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni väitega, et kohus on karistust kergendava asjaoluna arvestanud süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist, kuid karistuse mõistmisel ei ole selle asjaoluga piisavalt arvestanud. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks sellise karistust kergendava asjaolu tuvastanud. V. Bajukil oli ka kuritegude toimepanemise ajal Eesti Vabariigi kodakondsus, kõrgharidus, perekond ja töökoht. Vaatamata sellele ei takistanud need asjaolud teda toime panemast järjest uusi kuritegusid. Kohtukolleegiumi hinnangul on V. Bajukile mõistetud karistus vastavuses valitseva kohtupraktikaga karistuste mõistmisel raskete isikuvastaste kuritegude eest. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid V. Bajukile mõistetud karistuse kergendamise. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu 21. märtsi 2011. a kohtuotsus V. Bajuki suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.