lg 2 p 1, 2; § 201 lg 2 p 1; § 418 lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 10.02.2011.a. otsus Apellant kaitsja Prokurör Robert Laid Meelis Liiv ik 37702204222, EV kodanik, keskeriharidus, töökoht: xx xxxx xx xxxxx, elukoht: xx xxxxxxxx xx, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxxx, xxxxxxx, Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 20.07.2010, vahistatud 22.07.2010 Varasem karistatus: Süüdistatav 1. Tallinna Linnakohtu 10.06.2002 otsusega KrK § 187 lg 1 ja § 17 lg 5 ja 6; § 143 lg 1; § 186 järgi rahatrahv 200 päevamäära; 2. Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi vangistus 1 aasta
Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega
lg 2 p 1 ja 4 järgi vangistus 1 aasta
alusel tingimisi 3 aastase katseajaga; Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega mõistetud karistus jäetud iseseisvaks täitmiseks. Kaitsja Vandeadvokaat Aivar Ennok 1
lg 2 p 1, 2, § 201 lg 2 p 1 ning
lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi, mille eest teda karistati vastavalt 2 aasta ja 8 kuu, 6 kuu ja 1 aasta 4 kuu (
lg 1 ja § 4181 lg 1 järgi kvalifitseeritud tegude eest mõistis kohus
Mõistetud karistused liitis kohus
lg 1 alusel täies ulatuses ja mõistis liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluse korras, vähendas kohus KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.
lg 2 ja § 73 lg 4 alusel liitis maakohus mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse 1 aasta vangistust ning lõplikuks karistuseks jäi seega 4 aastat vangistust. M. Liiv mõisteti
alguses M. Mile ettepaneku, et viimane finantseeriks tema äriprojekte. M. Milt saadava laenu tagatiseks pakkus M. Liiv hüpoteegi seadmist Aet Sildveeri omandis olevatele kinnistutele. M. Liiv esitas M. Mile Uus Maa Kinnisvarakonsultantide OÜ poolt 2006. a koostatud kinnistute hindamisaktid. Tegelikkuses puudusid Meelis Liivil realiseeritavad äriplaanid. Oma tegevusega tekitas Meelis Liiv M. Mile mulje oma maksevalmidusest ja maksmisvõimest, mis aga tegelikkuses puudus. Samuti ei oleks M. Mi kasuks seatud ühishüpoteek olnud kohane kõrvalkohustus antud laenu tagamiseks. Olles M. Liivi poolt eksitusse viidud, kandis M. M 05.02.2007.a. sõlmitud laenulepingu alusel M. Liivi elukaaslase L. M arveldusarvele üle laenulepingus kokku lepitud laenusumma 1 000 000 krooni. Meelis Liiv omas ligipääsu L. M arveldusarvele ning oli selle tegelik kasutaja. M. Mi poolt L. M arveldusarvele üle kantud raha näol sai Meelis Liiv varalist kasu. Tekkinud usaldusseisundit ära kasutades väitis M. Liiv M. Mile, et tal on äripartneriga tekkinud probleemid ning vajalik on täiendav rahaline finantseering summas 200 000 krooni. Tegelikkuses Meelis Liivil puudusid realiseeritavad äriplaanid ning nendega seotud äripartnerid. M. M kandis 13.02.2007.a. M. Liivi elukaaslane L. M arveldusarvele täiendava rahasumma 200 000 krooni. Veel pakkus M. Liiv M. Mile äriplaani, mis seisnes Meelis Liivi vahendatava tsemenditehase kaasfinantseerimises. Tegelikkuses Meelis Liivil realiseeritav äriplaan puudus. Meelis Liivi poolt loodud ebaõigest ettekujutusest ajendatuna andis M. M 2007.a. märtsis M. Liivile sularahas 706 000 krooni. Samuti pakkus M. Liiv M. Mile äriplaani, mis seisnes M. Mi poolt Meelis Liivi vahendatava teerulli finantseerimises. Tegelikkuses Meelis Liivil puudusid realiseeritavad äriplaanid, kuna tal puudusid selleks vastavad võimalused ja kontaktid. Oma tegevusega tekitas Meelis Liiv M. Mile mulje oma maksevalmidusest ja maksmisvõimest, mis aga tegelikkuses puudus. Meelis Liivi poolt loodud ebaõigest ettekujutusest ajendatuna kandis M. M03.04.2007.a. Meelis 2
lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo pani Meelis Liiv toime sellega, et ta 17.11.2007.a. müüs M. Liiv ilma vastava volituseta OÜ Creative Arendus nimel tema valduses oleva, kuid Swedbank Liising AS-le kuuluva roomikekskavaatori Komatsu Sumitomo S160F2U OÜ-le Sapsan. Müügilepingu alusel maksis OÜ Sapsan 19.11.2007.a 365 800 krooni, selgitusega „Arve nr 04 (Kamatsu Sumitomo S160F2U)“. OÜ Creative Arendus arveldusarvele omas ligipääsu äriühingu arveldusarve allkirjaõigusliku isiku A S kaudu Meelis Liiv, kes kasutas OÜ Creative Arendus arveldusarvele laekunud rahasumma enda isiklikul otstarbel.
Liiv süüdi selles, et ta omandas, valdas ja toimetas edasi 67 automaatpadrunit, mille loovutas 20.07.2010 M. Liivi elukohas toimunud läbiotsimise käigus.
lg 1 järgi mõisteti ta aga süüdi selles, et ta omandas, valdas ja toimetas edasi automaattulirelva AKS74U, mille ta samuti läbiotsimise käigus loovutas. Mõistetud karistusi põhjendas kohus järgnevalt.
lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritud teo kohta märkis kohus, et kuna tegu oli korduv ja sellega tekitati kahele kannatanule suur varaline kahju ja ühele kannatanule oluline varalise kahju, esines kaks kvalifitseerivat tunnust. Kuna M. Liiv elatuski kuritegude toimepanemisel saadavast tulust ning M. Mi ütlustest nähtuvalt soovis M. Liiv veelgi suurendada M. Mile juba tekitatud suurt varalist kahju, leidis kohus, et süüdistatava süü on suur ja temale mõistetav karistus peab ületama ettenähtud sanktsiooni keskmise määra.
Liiv tekitas selle kuriteoga olulise varaline kahju. Arvestades aga seda, et M. Liivi süüdistatakse vaid ühe kuriteo toimepanemises, peab kohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Süüdistatavale
lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo kohta märkis kohus, et süüdistuse kohaselt käitles süüdistatav tsiviilkäibes keelatud tulirelva laskemoona suhteliselt olulises koguses, kuivõrd seda oleks piisanud laskmiseks automaattulirelvast nii üksiklaskude kui ka valangutena ning sihtotstarbelisel kasutamisel olnuks sellise laskemoona koguse kasutamine äärmiselt ohtlik, eriti olukorras, kus süüdistataval oli ka selle laskemoona jaoks vajalik automaattulirelv olemas. 3
¹ lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo kohta märkis kohus, et süüdistatava loovutatud automaattulirelva puhul on tegemist tsiviilkäibes keelatud tulirelvaga, mis on oma tehnilistelt andmetelt lahingrelv ja sellise relva käitlemine on kohtu arvates ohtlik, eriti olukorras, kui sellise relvaga üheaegselt käideldakse ka selle relva jaoks ette nähtud laskemoona. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava süü on suhteliselt suur ning karistus tuleks mõista ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Samas pidas kohus oluliseks tulirelva vabatahtlikku loovutamist, mistõttu pidas kohus võimalikuks mõista karistuse alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kohus leidis, et kuivõrd varavastaste ja üldohtlike kuritegude toimepanemisel on rünnatavad õigushüved erinevad ja neid kuritegusid on võimalik toime panna erineva tahtlusega ei ole võimalik kergemat karistust kaetuks lugeda raskeima üksikkaristusega ning mõistetavad karistused tuleb liita täies ulatuses. Süüdistatavat on varem kahel korral karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Kuigi viimase otsusega jäeti temale mõistetud vangistus tingimisi kohaldamata, jätkas süüdistatav katseajal samalaadsete varavastaste kuritegude toimepanemist. Süüdistatava poolt toimepandud kuritegude toimepanemisel üles näidatud järjekindlust arvestades asus kohus seisukohale, et kavatsetult varavastaste kuritegude toimepanemine välistab objektiivselt kahetsuse olemasolu ning kohus leidis, et avaldatud kahetsus ei ole siiras. Seetõttu ei pidanud kohus süüdistatava avaldatud kahetsust võimalikuks karistust kergendava asjaoluna arvestada. Samas leidis kohus, et karistust kergendava asjaoluna võib arvestada süüdistatava aktiivset kaasaaitamist kuritegude avastamisele. Peale selle nähtub kriminaalasja materjalidest, et kannatanule Ü.S on pool varalisest kahjust hüvitatud ning kannatanule M.M suhteliselt väike osa. Seetõttu arvestab kohus karistuse mõistmisel kahe karistust kergendava asjaoluga, so kahju vabatahtliku osalise hüvitamise ja süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamisega. Maakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on süüdistatav osa temale inkrimineeritud kuritegudest toime pannud Tallinna Linnakohtu 29.04.2005 otsusega määratud katseajal ja kõik kuriteod Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega määratud katseajal. Kriminaalasjast nähtuvalt on erinevate otsustega mõistetud karistused jäetud iseseisvaks täitmiseks ning kohus peaks seejuures lähtuma põhimõttest, et liitmisele kuuluks raskem karistus. Samas on mõlema otsusega mõistetud karistused ühesugused. Kohus leiab, et täitmisele tuleb pöörata hilisema kohtuotsusega mõistetud karistus, so Tartu Maakohtu 08.05.2007 otsusega mõistetud ja täies ulatuses ärakandmata karistus, so tähtajaline vangistus 1 aasta ning nimetatud karistus tuleb täies ulatuses
Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.Liivi kaitsja vandeadvokaat A. Ennok, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et kohus on alusetult asunud seisukohale, kergendava asjaoluna ei saa arvestada avaldatud kahetsust. Kohtu seisukoht, et kavatsetult varavastaste kuritegude toimepanemine välistab objektiivselt kahetsuse olemasolu, on väär. Kahetsus on süüdistatava subjektiivne hinnang tema poolt toimepandusse. Kaitsja märgib, et käesoleval juhul ei väljendunud kahetsus kohtuistungil väljaöelduga, vaid see avaldus juba kohtueelses menetluses, kus süüdistatav andis üksikasjalikke ütlusi, ja selleski, et süüdistatav oli nõus lühimenetlusega. Kaitsja leiab, et kohus oleks karistust mõistes enam pidanud arvestama prokuröri seisukohtadega, kuna prokurör oli puutunud süüdistatavaga menetluse käigus rohkem kokku ja tal oli kujunenud parem pilt süüdistatavast. Kaitsja leiab, et karm karistus ei täida eri- ega üldpreventiivset eesmärki. Aidates kaasa kuritegude avastamisele ja osaliselt hüvitades tekkinud kahjud, näitas süüdistatav selget resotsialiseerumise soovi. Tema koostöö aluseks uurimisorganitega, samuti tegevkahetsuseks oli õiguspärane ootus, et seda arvestatakse karistuse mõistmisel ja talle mõistetakse keskmisest leebem karistus. 4
p 3 kohaselt karistust kergendavaks asjaoluks mitte lihtsalt kahetsuse avaldamine, vaid puhtsüdamlik kahetsus. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus varem karistatud isik on taas korduvalt pannud toime samalaadseid kuritegusid, peab esinema mingi konkreetne asjaolu, millele tuginedes saab öelda, et isiku hoiakud on muutunud ja et ta tagasiulatuvalt tõepoolest taunib toimepandud tegusid. Sellisteks asjaoludeks on kaitsja apellatsioonis pidanud kohtueelses menetluses antud üksikasjalikke ütlusi ja seda, et süüdistatav oli nõus lühimenetlusega. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu. Lühimenetluse taotlemine ei näita kuidagi seda, et süüdistatav talle süükspandavat tegu kahetseb. Üldmenetlusest eristab lühimenetlust KrMS § 233 lg 1 kohaselt vaid see, et kohus lahendab kriminaalasja tunnistajaid ja eksperte välja kutsumata kriminaaltoimiku materjali põhjal. Seega sõltub lühimenetluse taotlemine sellest, kas süüdistatav peab vajalikuks, et kohtus uuesti küsitletaks tunnistajaid või eksperte. Vastutasuks küsitlemisvõimalusest loobumise eest näeb aga KrMS § 238 lg 2 obligatoorselt ette, et lühimenetluses tuleb mõistetud karistust vähendada ühe kolmandiku võrra. Seega ei eelda lühimenetluse taotlemine süüdistatava poolt süü omaksvõttu, vaid otsustus, kas lühimenetlust taotleda, on seatud sõltuma sellest, kas tunnistajate või eksperdi vahetu küsitlemine kohtus võiks anda sellist kasu, mis annaks põhjust loobuda võimalusest, et mõistetud karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra. Mis puutub kuriteo avastamisele kaasaaitamisse, siis arvestas maakohus seda iseseisva karistust kergendava asjaoluna. Samuti on kohus arvestanud kergendava asjaoluna kahju osalist hüvitamist. Seda, et kohus on nimetatud kergendavaid asjaolusid tõepoolest arvesse võtnud, kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul konkreetsete tegude eest mõistetud üksikkaristused, mis jäävad kõikidel juhtudel alla sanktsiooni keskmise määra. Seega jääb arusaamatuks kaitsja etteheide, mille kohaselt oli M. Liivil kergendavatest asjaoludest tulenevalt õiguspärane ootus, et karistus tuleb keskmisest leebem. Arvestades toimepandud kuritegude hulka ja iseloomu – ja neile vastavaid üksikkaristusi – ei saanud olla alust oodata, et liitkaristus jääb alla poole raskeima karistuse ülemmäärast, mis on
Liivile karistuseks 4 aastat vangistust, kohus mõistis karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust (seejuures on kohus mõistnud karistuse alla sanktsiooni alam- ja ülemmäära aritmeetilise keskmise, kuigi otsuse põhiosas märgitu kohaselt pidas kohus põhjendatuks üle sanktsiooni keskmist määra ületavat karistust);
Liivi karistamist 2 aasta pikkuse vangistusega, kohus mõistis aga 6-kuulise vangistuse.
Liivile karistuseks vastavalt 6 kuu ja 2 aasta pikkusi vangistusi, kohus mõistis nende tegude eest
Põhjus, miks maakohtu poolt mõistetud lõplik karistus oli prokuröri poolt taotletust raskem, oli see, et liitkaristust mõistes maakohus liitis kõik üksikkaristused täies ulatuses, prokurör aga taotles kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemist; samuti liitis maakohus mõistetud karistusele varasema kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse. Karistusseadustik ei näe ette kriteeriume, mille järgi peaks kohus liitkaristuse mõistmisel otsustama, kas lugeda kergemad karistused raskeimaga kaetuks või liita üksikkaristused osaliselt või täielikult. Kohtukolleegium leiab, et kergemate karistuste raskeimaga kaetuks lugemine on eelkõige põhjendatud juhul, kui tegemist on sama õigushüve vastu suunatud või mingil muul moel omavahel seotud tegudega või kui kaetuks loetavad karistused on raskeimast oluliselt kergeimad. Nagu ka maakohtu otsuses märgitud, pani M. Liiv käesoleval juhul toime erinevate õigushüvede vastu suunatud kuriteod, ka ei ületanud ükski kohtu poolt mõistetud üksikkaristustest teisi märkimisväärselt. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult liitnud karistused täies ulatuses. Mõistetud karistusele liitis maakohus
a otsusega mõistetud ärakandmata 1-aastase vangistuse. Prokurör on süüdistuskõnes küll märkinud, et M. Liiv pani kuriteod toime katseajal (kd VII; tl 231 pöördel), kuid taotletavaid karistusi nimetades ei ole
Ringkonnakohtu istungil selgitas prokurör, et tema hinnangul oli varasema karistuse täitmine aegunud, mistõttu ta ei taotlenud
Maakohus on otsuses selgitanud, miks ta leiab, et Tartu Maakohtu mõistetud karistuse täitmine ei ole aegunud. Neid seisukohti kaitsja esitatud apellatsioonis vaidlustanud ei ole. Kuigi apellatsioonis ei ole taotletud mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmist, selgitas kaitsja ringkonnakohtu istungil kohtuvaidluste raames, et eelkõige pidas ta kergemat karistust taotledes silmas hoopis seda, et karistust ei pöörataks täies ulatuses täitmisele. Seoses sellega märgib ringkonnakohus, et kuna M. Liiv pani katseajal toime uued kuriteod, mille eest teda karistati vangistusega, on karistuse osaliselt täitmisele pööramata jätmine
73 lg-st 4 tulenevalt välistatud. Nimelt näeb
lg 4 ette, et kui süüdistatav paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt
S.t kohus on kohustatud suurendama karistust varasema karistuse ärakandmata osa võrra.
lg 4 teine lause lisab, et uuesti võib kohaldada karistusest tingimisi vabastamist juhul, kui uus kuritegu pandi toime ettevaatamatusest. Sellest tuleneb ühtlasi, et kui süüdimõistetu paneb uued kuriteod toime tahtlikult, ei saa jätta mõistetud vangistust – täielikult ega osaliselt – täitmisele pööramata. Eelnevast tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus apellandiga, et mõistetud karistus on M. Liivi süüd ja preventiivseid kaalutlusi arvestades liiga karm. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.