4-11-3687 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2011, Tartu Väärteoasja number 4-11-3687 (244011007163) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maar

§ 63

lg 1 alusel rahatrahv 120 trahviühikut, s.o 480 eurot.

§ 68lg 2 alusel arvata Vitali Varakini kinnipidamine ajavahemikul 19.

september kuni 21 september 2011,see on 20 trahviühikut, karistusaja hulka ning mõista Vitali Varakini lõplikuks karistuseks rahatrahv 100 trahviühikut, see on 400 eurot. Rahatrahv 400 eurot tuleb tasuda Rahandusministeeriumile pangakontole nr 10220034796011 AS SEB Pank, viitenumber 4100065019 või pangakontole nr 221023778606 Swedbank AS, viitenumber 4100065019, selgituseks märkida: „Vitali Varakin, 4-11-3687, rahatrahv 21.11.2011 kohtuotsuse alusel“. Rahatrahv tuleb tasuda panka edasikaebamise tähtaja jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus suunatakse kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks, kui päevast, mil kohtuotsus on kohtus tutvumiseks kättesaadav, on möödunud edasikaebamise tähtaeg ja menetlusalune isik ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud. Kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu

1. detsembril 2011 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
2. detsembrist
3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 20.10.2011 otsusega lõpetati Vitali Varakini väärteoasjas LS § 224 lg 2 ja LS § 201 lg 1 järgi väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus leidis, et väärteoasjas ei leidnud usaldusväärselt tõendamist, et just menetlusalune isik V. Varakin oli väärteoprotokollis kirjeldatud teo toimepanija. Maakohus asus seisukohale, et tunnistaja A.M. ja menetlusaluse isiku ütlustes ilmnenud vastuolu, mis seisnes selles, kas salongi jäi kolmas isik Anatoli või menetlusaluse isiku vend R. Varakin, ei ole enam kõrvaldatav. Seega ei ole välistatud, et R. Varakin võis olla autojuht, nagu väidab menetlusalune isik. Maakohus märkis, et autojuhi ja kõrvalistuja kohtade vahetamine võtab aega sekundeid ja seega oli seda võimalik teostada enne, kui politsei jõudis sõiduki lähedusse. Sellele viitab maakohtu arvates just tunnistaja A.M. ütlus, et sõiduk peatus järsult ja jäi seisma. Maakohus leidis, et kohtuliku arutamise käigus, sealhulgas ka A.M. ütlustega on tuvastatud, et autos viibis kõrvalistuja kohal veel üks isik, kelle isikuandmed jäeti tuvastamata ja seda vaatamata sellele, et menetlusalune isik ei tunnistanud ennast süüdi. Kaks isikut võivad autos vahetada kohti ja seda ilma vajaduseta autost väljuda. Seega kahtlus menetlusaluse isiku süüdiolekus ei ole tunnistaja A.M. ütlustega kõrvaldatud. Maakohus märkis, et kohtuvälisel menetlejal lasub kohustus koguda asjassepuutuvaid tõendeid. Tõendite kogumata jätmine tekitab riski, et politseinikust tunnistaja ütlused ei ole piisavad isiku süü tõendamiseks. Antud juhul on see risk realiseerunud ja kohtul ei ole piisavalt tõendeid isiku süüdimõistmiseks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kohtuvälise menetleja esindaja, kes palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista V. Varakin LS § 224 lg 2 ja § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi. Apellant on seisukohal, et antud väärteo toimepanemine on tõendatud tunnistaja A.M. ütluste ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Seda, et menetlusalune isik on antud väärteo toime pannud, on maakohtu istungil isik ise ka tunnistanud. Apellandile jääb arusaamatuks, miks maakohus asus seisukohale, et kaks isikut võisid autos omavahel kohti vahetada. Apellant on seisukohal, et see oli võimatu, sest tunnistaja A.M. nägi, et mingit liikumist autos ei toimunud (koht oli valgustatud, salongis põles tuli) ja auto oli kogu aeg politseinike vaateväljas. Seoses sellega, et V. Varakin ütles, et tema vend istus autoroolis, kutsus maakohus teisele istungile 2 menetlusaluse isiku venna R. Varakini. Kohtuistungil R. Varakin keeldus ütluste andmisest oma venna vastu. Apellant leiab, et kui R. Varakin istus tegelikult autoroolis, siis seda oleks ta võinud kohtus ka kinnitada ja sellega oma venna süüst vabastada. R. Varakini käitumine tõendab apellandi arvates kaudselt, et just V. Varakin juhtis mootorsõidukit. R. Varakin kartis vastutust valeütluste andmise eest ning seepärast ei andnud ütlusi oma venna kasuks. Apellant leiab, et menetlusaluse isiku väited ei ole usutavad, kuna ta on andnud väärteomenetluse käigus ja kohtuistungil erinevaid ütlusi. Apellant on seisukohal, et V. Varakin püüdis ilmselgelt vastutusest kõrvale hoida. Apellant lisab, et pärast esimese kohtuistungi lõppemist, kui kohtunik otsustas kutsuda V. Varakini venna teisele istungile, ütles menetlusalune isik kohtunikule, et seda ei ole vaja teha ja tunnistas oma süüd. V. Varakin soovis anda uusi ütlusi, kuid kohtunik keeldus ja ütles, et istung on juba lõppenud ja kohus soovib igal juhul tema venda üle kuulata. Teisel istungil menetlusalune isik ütlusi ei andnud, kuid kohtuniku küsimusele taotluste kohta vastas, et mis taotlusi tal võiks olla, kui ta autot juhtis. Apellant märgib, et kahjuks ei ole see fikseeritud kohtuistungi protokollis, kuna tegemist ei olnud taotlusega. Apellant on kogutud tõenditele tuginedes seisukohal, et menetlusaluse isiku süü on tõendamist leidnud. Kohtuväline menetleja palub antud asjas üle kuulata patrullpolitseinik Mairo Meier, kes võib anda täpsemaid ja selgitavaid ütlusi olustiku ja menetluse käigu kohta. Samuti taotleb apellant, et tunnistajana kuulataks uuesti üle patrullpolitseinik A.M. , kuna tema ütlused kinnitavad, et väärteo on toime pannud isik, keda selles ka süüdistatakse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tulenevalt KrMS §-st 334 lg 1 p 1 arutas ringkonnakohus väärteoasja ilma menetlusaluse isikuta, sest V. Varakin teatas kohtule nii telefoni teel kui ka kirjalikult, et ei soovi väärteoasja arutamisel osaleda ning on nõus väärteoasja arutamisega ilma tema osavõtuta. Ringkonnakohtu istungil jäi kohtuväline menetleja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel ning palus see rahuldada. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku ning tutvunud väärteoasja materjalidega nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele täies ulatuses kohtumenetluse ühekülgsuse tõttu. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt koostati V. Varakini suhtes väärteoprotokoll selle kohta, et tema
6. septembril 2011 juhtis kella 22.00 paiku Kohtla Järvel Mäetaguse teel mootorsõidukit ning tõendusliku alkomeetriga tuvastati tema väljahingatavas õhus alkoholisisaldus lõpliku mõõtetulemusena 0,63 mg/l kohta. Samuti selle kohta, et V. Varakin juhtis mootorsõidukit omamata vastava kategooria sõiduki juhtimisõigust. Ringkonnakohus leiab, et väärteoasjas ei ole vaidlust selle üle, et V. Varakinil tuvastati
7. septembril 2011 kella 22.00 paiku alkoholijoove. Asjaolu, et V. Varikinil esines alkoholijoove on tõendamist leidnud väärteoprotokolli ning isiku sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusega. Samuti on V. Varakin
8. septembril 2011 toimunud ülekuulamisel andnud ütlusi, et juhtis alkoholijoobes olles jalgratast. Seega ei ole ka menetlusalune isik ise eitanud, et oli
9. septembril 2011, mil politseinikud kontrollisid tema joobeastet, alkoholijoobes. Ka ei ole kriminaalasjas vaidlust selle üle, et V. Varakinil puuduvad juhiload. Ülaltoodud asjaolusid ei ole V. Varakin kohtuistungi protokollist nähtuvalt vaidlustanud ka maakohtus. Küll aga on V. Varakin maakohtus eitanud
10. septembril 2011 sõiduki juhtimist. 3 Ringkonnakohus leiab, et V. Varakini süüküsimuse otsustamisel tuleb seega vastata küsimusele, kas menetlusalune isik juhtis
11. septembril 2011 Kohtla-Järve Mäetaguse teel kella 22.00 paiku sõidukit või mitte. V. Varakini kohtus antud ütluste kohaselt tema
12. septembril 2011 sõidukit ei juhtinud. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt sõiduk seisis ja selle mootor ei töötanud, kui sõiduki juurde jõudsid politseitöötajad. V. Varakini ütluste kohaselt juhtis sõidukit kuni kohani kus see seisis, tema vend Roman Varakin. Selleks momendiks, kui tulid politseitöötajad, oli tema vend Roman Varakin sõidukist juba lahkunud, sest läks koos oma sõbratariga nende sõidukisse bensiini tooma. V. Varakin on kinnitanud, et hetkel kui politseitöötajad sõiduki juurde tulid, istus ta juhiistmel. Ringkonnakohus peab V. Varakini ülaltoodud ütlusi ebausaldusväärseteks ning antuks soovist vabaneda vastutusest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on V. Varakin enda üleakuulamisel
13. septembril 2011 andnud ütlusi, milliste kohaselt oli ta küll alkoholijoobes, kuid juhtis vaid jalgratast. Ringkonnakohtu arvates ei ole seejuures eluliselt usutav ja jääb samas mõistetamatuks, miks pidanuks isik, kes tegelikkuses sõidukit ei juhtinud, jätma sellest teavitamata politseitöötajaid. Ka kohtuistungil ei osanud V. Varakin ustavalt selgitada, miks ta andis
14. septembril 2011 ütlusi jalgratta juhtimise kohta, ega selgitanud politseitöötajatele, et tema tegelikult sõidukit ei juhtinud. Kohtuistungil andis V. Varakin ütlusi, et tegelikult juhtis
15. septembril 2011 sõidukit tema vend R. Varakin, kes aga lahkus sõidukist enne politsei tulekut. R. Varakinile tuli järele tema tüdruksõber, kellega koos sõitis R. Varakin bensiini järele, sest nende sõidukis oli lõppenud kütus. Lähtudes V. Varakini kohtus esitatud kaitseversioonist saab teha järelduse, et nende sõidukis lõppes
16. septembril 2011 kütus Mäetaguse teel ning sõiduk peatus. Seejärel pidi keegi sõidukis viibinutest kutsuma sündmuskohale R. Varakini tüdruksõbra, kes sõitis oma autoga sündmuskohale. Seejärel istus R. Varakin tüdruksõbra autosse ning lahkus koos viimasega sündmuskohalt. Pärast R. Varakini lahkumist istus aga V. Varakin juhiistmele. Ringkonnakohus leiab, et taoline V. Varakini kaitseversioon on otseselt vastuolus tunnistaja A.M. ütlustega. Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt teostas ta koos oma paarilise M. Meieriga
17. septembril 2011 liiklusjärelvalvet Kohtla-Järve Mäetaguse teel. Vastassuunast lähenes sõiduauto Audi milline järsult pidurdas ja parkis sõidutee äärde. Kuna see toimus Kohtla-Nõmme ristmiku lähedal, siis oli sündmuskoht ka valgustatud. Tunnistaja ütluste kohaselt otsustasid nad kontrollida peatunud autot juhtinud isikut. Peatunud sõiduk oli ajal mil nad sellele lähenesid nende vaateväljas. Sõidukist keegi ei väljunud ega sisenenud. M. Meier asus kindlaks tegema isikut, kes istus juhiistmel. Kuna selgus, et rooli taga istunud isik oli tarvitanud alkoholi, siis kutsus M. Meier ta politseiautosse. Selleks isikuks, kes juhiistmel istus ja kellel tuvastati joove, osutus V. Varakin. Sõidukis oli veel üks isik, kes istus kõrvalistmel ning menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli see tema vend. Ringkonnakohtu istungil kinnitas A.M. maakohtus antud ütlusi, jäädes nende juurde. Vastates kohtuvälise menetleja küsimustele selgitas A.M. , et ajal kui nemad liikusid peatunud sõiduki suunas, põles sõiduki salongis valgustus ning autos toimuv oli neile näha. Tunnistaja ütluste kohaselt oli peatunud auto ja nende sõiduki vahe 30-50 meetrit ning peatunud sõiduki juurde jõudmiseks kulus neil vaid paar sekundit. Sellel aja jooksul kui nemad sõiduki poole liikusid, keegi sõidukis kohti ei vahetanud ja see ei oleks olnud juba ajaliselt võimalik. Pealegi oli salong valgustatud ja taoline kohtade vahetamine oleks olnud neile näha. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et V. Varakini enda süüd eitavad ütlused on ümber lükatud tunnistaja A.M. ütlustega, millistes ringkonnakohtul puudub alus kahelda. Tunnistaja on 4 väärteoasja menetlemise kestel andnud ühetaolisi ütlusi selle kohta, et pärast sõiduki järsku peatumist oli sõiduk politseitöötajate vaateväljas. Keegi sõidukist ei väljunud ning sinna ei sisenenud. Sõiduki salongis põles valgustus ning sõiduki sees mingit liikumist ei toimunud. Sõiduki juhiistmel istus V. Varakin. Ringkonnakohtu arvates saab A.M. ütlustest, milliste kohaselt pärast sõiduki peatumist keegi sõidukist ei väljunud ning sõidukis viibinud isikud seal kohti ei vahetatud, teha tõsikindla järelduse, et sõidukit „Audi 100“ reg. nr XXX XXX juhtis
18. septembril 2011 kuni selle peatumiseni Mäetaguse teel V. Varakin. Siinjuures jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks, millistele tõenditele tuginedes on maakohus leidnud, et
19. septembril 2011 vahetasid Mäetaguse teel peatunud sõidukis viibinud isikud omavahel kohti. V. Varakin ei ole väärteo menetlemise jooksul kordagi avaldanud, nagu oleks sõidukis viibinud isikud vahetanud omavahel kohti. Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt ei toimunud pärast sõiduki peatumist sõidukis mingit liikumist ning seal viibinud isikute ümberpaiknemist ning juhul kui see oleks toimunud, olnuks see tunnistajale ka märgatav. Samas ei ole maakohus millegagi põhjendanud, miks ta ei arvesta tunnistaja sellesisuliste ütlustega. Ringkonnakohus arvates ei ole maakohus, leides, et kaks inimest võivad sõidukis vahetada kohti ning seetõttu ei ole tõsikindlalt tõendamist leidnud V. Varakini poolt sõiduki juhtimine, lähtunud väärteoasjas tuvastamist leidnud faktilistest asjaoludest, vaid omapoolsest versioonist sündmuste käigu kohta. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et väärteosasjas on tõendamist leidnud V. Varakini poolt Liiklusseaduse § 201 lg 1 ja 224 lg 2 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste toimepanemine ning teda tuleb karistada. Karistuse mõistmise esmaseks aluseks on isiku süü, s.t kuivõrd on konkreetne tegu isikule etteheidetav. V. Varakini süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus asjaolu, et V. Varakin juhtis sõidukit alkoholijoobes seisundis. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu selle juhtimine nõuab mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Mootorsõiduki juhi hoolimatus liikluseeskirjade täitmise suhtes võib varem või hiljem viia traagiliste tagajärgedeni nii juhi enda kui ka kaasliiklejate suhtes ning on seetõttu ühiskonnas olulisel määral taunitav. Tulenevalt eeltoodust on ka avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes. Ringkonnakohus leiab, et V. Varakinile mõistetav karistus peab avalikkusele näitama kaitstava õigushüve kõrget väärtust ja kaitsma õiguskorda kõigi ühiskonnaliikmete huvides. Samuti arvestab ringkonnakohus V. Varkinile karistuse mõistmisel, et V. Varakinil puudusid juhiload ning seega puudusid tal vajalikud oskused liikluses osalemiseks, mis veelgi suurendas liiklusõnnetuse toimumise võimalikku ohtu. Vastutust raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus V. Varkini suhtes ei tuvastanud. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt ei ole V. Varkinuit varasemalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud. Arvestades asjaolu, et V. Varakin ei ole varasemalt kriminaal-ja väärteokorras karistatud ning asjaolu, et Liiklusseaduse rikkumistega põhjustas menetlusalune isik vaid ohu kaasliiklejatele millele ei järgnenud tagajärge materiaalses maailmas, leiab ringkonnakohus, et V. Varakinit on 5 võimalik karistada sanktsioonis ettenähtud kergema karistusliigi, s.o rahatrahviga. Ühtlasi peab ringkonnakohus võimalikuks karistada V. Varakinit Liiklusseaduse § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra väiksema karistusega. V. Varakini suhtes koostatud väärteoprotokollist nähtuvalt on menetlusaluse isiku tegudena kirjeldatud nii mootorsõiduki joobes juhtimist kui ka mootorsõiduki juhtimist juhtimisõigust omamata. Väärteoprotokollis on ära toodud ka mõlema teo kvalifikatsioon. Ringkonnakohus leiab, et kuna tegevus, millega mõlemad väärteokoosseisud täideti, oli sama - mootorsõiduki juhtimine -, on tegemist ideaalkonkurentsiga.

§ 63

lg 1 kohaselt tuleb sellisel juhul mõlema rikkumise eest mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse. See tähendab, et isiku teod kvalifitseeritakse küll mõlema sätte järgi, kuid mõistetakse üks karistus, lähtudes seejuures raskemat karistust ettenägevast sättest. Käesoleval juhul oli selleks Liiklusseaduse §224 lg 2.

§ 68lg 2 kohaselt arvatakse kinnipidamine väärteomenetluses karistusaja hulka.

Kahekümne neljale tunnile kinnipidamisele vastab üks päev aresti või rahatrahvi kümme trahviühikut. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt peeti V. Varakin kinni 19 septembril 2011 kell 22.00 ning vabastati

1. septembril 2011 pärast toimunud kohtuistungit kell
3. Seega peeti V. Varakinit kinni üle 24 tunni ning seetõttu kuulub talle mõistetud rahatrahvist mahaarvamisele 20 trahviühikut. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6 Tiit Lõhmus