KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011 Tartu (kirjalik menetlus) Väärteoasja number 4-11-3683 (2602,11,005747) Kohtukoosseis Maarika

§ 227lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 3.

novembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja menetlusalune isik Denis Pirožak Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur Menetlusalune isik Denis Pirožak (isikukood: 38909122801) RESOLUTSIOON Juhindudes VTMS § 145 lg-st 1, § 147 lg 1 p-st 3, § 148 p-st 2 ja § 149 p-st 2 ringkonnakohus määras:

1. muuta Tartu Maakohtu
2. novembri 2011 kohtuotsuse põhiosa, jättes välja selles esitatud asjaolud Denis Pirožakile aresti kohaldamata jätmise võimatuse kohta tuginedes VTMS § 111 p-le 3 ning LS1 § 201 lg-s 2 ja § 227 lg-s 2 sanktsioonides sätestatule.
3. rahuldada Lõuna Prefektuuri apellatsioon. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. detsember
5. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. detsembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 03.11.2011 otsusega mõisteti D. Pirožak süüdi liiklusseadus (edaspidi LS1) §

§ 227lg 2 järgi, mille eest mõisteti talle Kar

S § 63 lg 1 alusel karistuseks rahatrahv 50 trahviühikut, so 200 eurot riigituludesse. Kohus asus seisukohale, et 02.09.2011 kella 15.45 paiku mootorsõidukit juhtides täitis D. Pirožak 2 süüteokoosseisu – LS1 §

§ 227lg 2 järgi.

Kohtuväline menetleja taotles maakohtu istungil mõista D. Pirožakile karistuseks 4 päeva aresti. Maakohus pidas aga vajalikuks mõista D. Pirožakile süütegude toimepanemise eest karistuseks rahatrahvi 50 trahviühikut. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt arvestas kohus D. Pirožaki suhtes aresti kohaldamata jätmisel ka asjaolu, et kuigi LS1 § 201 lg 2 sätestab rahatrahvi kõrval karistusena ka aresti kohaldamise võimaluse, siis LS1 § 227 lg 2 ei sätesta aresti kohaldamise võimalust. VTMS § 111 p-s 3 on sätestatud võimalus, et kui menetlusalusele isikule mõistetakse karistuseks rahatrahv KarS § 63 lg 1 kohaldades, siis võetakse aluseks ja lähtutakse seadusesättest, mis näeb ette raskeima karistuse. Kohus rõhutab, et aresti kohta sellist põhimõtet VTMS-s sätestatud ei ole. Kohus märgib, et KarS § 63 lg-s 1 on küll sätestatud, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis karistus mõistetakse seadusesätte alusel, mis näeb ette raskema karistuse, kuid sellekohast viidet VTMS-s nagu on VTMS § 111 p-s 3 rahatrahvi KarS § 63 lg 1 alusel kohaldamise kohta, aresti kohta sätestatud ei ole. Seetõttu leidis kohus, et olukorras, kus ühe mootorsõiduki juhtimise eest tuleb karistus mõista LS1 §

§ 227

lg 2 järgi ühe karistusena, kuid VTMS otsesõnu ei sätesta selleks puhuks karistusena aresti mõistmise võimalust raskema karistusega seadusesätte järgi (nagu analoogne põhimõte on kajastatud rahatrahvi puhul VTMS § 111 p-s 3), ei pidanud kohus ainult viiteliselt KarS § 63 lg-le 1 aresti kohaldamist põhjendatuks. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kohtuväline menetleja taotleb maakohtu otsuse sisuliselt muutmata jätmist, tehes sellesse täpsustusi otsuses olevatele põhjendustele aresti mittekohaldamise kohta KarS § 63 lg 1 ja VTMS § 111 p 3 pinnalt. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kui kõne all on põhikaristuse (aresti) mõistmine mitme süüteo eest ning tegu on ühe teo ehk ideaalkogumiga, ei saa tugineda pelgalt VTMS § 111 p-le 3 ning asuda seisukohale, et aresti kohaldamine on põhjendamatu. Kohtuväline menetleja viitab KarS § 63 lg 1 kommentaarile ning märgib, et selles on selgelt kirjas, et karistuse mõistmisel ideaalkogumi korral ei sõltu sellest, kas tegemist on väärteo või kuriteoga. Seega, sõltumata põhikaristuse liigist, kas rahatrahv on vastavalt KarS §-le 47 või arest vastavalt KarS §-le 48, tuleb ideaalkogumi korral kohaldada ja lähtuda KarS § 63 lg-st 1. Kohtuväline menetleja märgib, et vastupidisel juhul võib tegemist olla sarnases olukorras olevate isikute ebavõrdse kohtlemisega ja vastuoluga PS §-ga 12. Võrreldavad on olukorrad, kus üks isik paneb toime LS1 § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo ning teine isik paneb toime LS1 §

§ 227lg 2 järgi kvalifitseeritavad väärteod.

Võttes aluseks isiku süü ja võimalikud sanktsiooni määrad, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, saab esimese isiku puhul kohus karistuseks mõista aresti ja teise isiku puhul mitte, sest LS1 § 227 lg 2 ei näe sanktsioonina ette aresti. Selline seisukoht tooks kohtuvälise menetleja arvates paratamatult kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-2-02, p 17). 2 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus lahendab Tartu Maakohtu 28.08.2011 otsusele esitatud apellatsiooni kirjalikus menetluses, kuna leiab, et käesoleval juhul ei esine VTMS § 145 lg 1 kohaselt takistusi asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
2. Apellatsioonimenetluses on kohtuväline menetleja taotlenud ringkonnakohtult muuta maakohtu otsuse põhjendusi puutuvalt D. Pirožaki suhtes aresti kohaldamata jätmise kohta. D. Pirožakile mõistetud karistust kohtuväline menetleja apellatsioonis ei vaidlusta. D. Pirožak mõisteti süüdi LS1 §

§ 227lg 2 järgi.

Esimese süüteo toimepanemise eest ettenähtud sanktsioon (mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud) võimaldab süüdlasele mõista karistusliigina rahatrahvi või aresti. Teise süüteo toimepanemise eest on sanktsioonis ettenähtud (mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis) karistusliigiks rahatrahv või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Käesoleval ajal puudub vaidlus asjaolus, et D. Pirožak on ühe teoga täitnud mitu erinevat süüteokoosseisu ning temale tuleb toimepandud süütegude eest ideaalkogumi tõttu mõista üks karistus.

1. Maakohus pidas põhjendatuks eelviidatud süütegude toimepanemise eest ideaalkogumina karistada D. Pirožaki rahatrahviga 50 trahviühikut, kuid muuhulgas väljendas ka seisukohta, et D. Pirožaki puhul oleks välistatud aresti kohaldamine ka seetõttu, et VTMS ei näe ette võimalust süütegude toimepanemise eest ettenähtud sanktsioonides sätestatud erinevate karistusliikide puhul kohaldada raskemat karistust, nagu see on VTMS § 111 p-s 3 rahatrahvi osas ette nähtud. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja arvamusega, mille kohaselt ei saa ideaalkogumi puhul tugineda VTMS § 111 p-le 3 ning leida, et aresti kohaldamine on põhjendamatu ning põhjendab seda järgnevalt. VTMS § 111 p 3 kohaselt märgitakse kohtuotsuse lõpposas menetlusalusele isikule mõistetud rahatrahvi määr või, KarS § 63 lg 1 kohaldades, rahatrahvi määr seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse, või KarS § 63 lg 3 kohaldades, rahatrahvi määrad iga väärteo eest eraldi. VTMS § 111 p 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse lõpposas menetlusalusele isikule mõistetud aresti määr ning aresti kandmise alguse aeg. Ringkonnakohus on seisukohal, et grammatiliselt ja sätteid kogumis hinnates võib VTMS § 111 p 3,4 sõnastusest tekkida tõepoolest eksitav veendumus selle kohta, justkui ideaalkogumis toimepandud väärtegude eest, kus ühe süüteo puhul on ette nähtud raskema karistusena rahatrahv ning teise puhul arest, ei oleks süüdlasele võimalik karistuse mõistmisel kohaldada KarS § 63 lg 1 ning mõista karistust raskemas karistusliigi järgi. Samas peab ringkonnakohus aresti puhul VTMS § 111 p-s 4 viite puudumist KarS § 63 lg-le 1 loogiliseks põhjusel, et arestist raskemat karistusliiki väärtegude toimepanemise eest ette ei olegi nähtud. Siinjuures tuleb rõhutada, et VTMS § 111 p-s 3 sätestatu puhul on oluline tähele panna, et viite KarS § 63 lg-le 1 on tinginud asjaolu, et erinevate väärtegude toimepanemise eest on ette nähtud erinevad rahatrahvi määrad, mistõttu tuleneb sätte mõttest selgelt, et karistuse mõistmisel süütegude eest, mille sanktsioonina on ette nähtud erinevad rahatrahvi määrad, tuleb lähtuda KarS §-st
2. Ringkonnakohus leiab, et õige on kohtuvälise menetleja seisukoht, et väärtegude ideaalkogumi korral tuleb süüdlasele mõista karistus kohaldades KarS § 63 lg-s 1 sätestatud reeglit, so mõista isikule üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Nimetatud seisukohta kinnitab ka VTMS § 108 p-s 9 sätestatu, mille kohaselt selgitatakse kohtuotsuse tegemiseks, kas mõista karistus KarS § 63 lg 1 või § 63 lg 3 kohaselt. Seega ei ole põhjendatud lähtuda seaduse sättest, mis reguleerib pelgalt kohtuotsuse lõpposas märgitavat ning leida, et isikule oleks 3 välistatud karistusena aresti mõistmine, kui kohtuotsuse tegemisel tuleb selgitada karistuse mõistmine KarS § 63 järgi. Ringkonnakohus nõustub kohtuvälise menetleja arvamusega ning leiab, et olukord, kus mitme väärteo toimepanemine ideaalkogumis välistaks raskema karistuse mõistmise, kui üksiksüüteo toimepanemine, on ebaõiglane ja isegi absurdne. Olukord, kus isikuid karistatakse võrdsetes karistusliikides, kuigi ühel juhul on isik pannud toime süüteo, mille eest on ette nähtud rangem karistusliik, oleks mõistetamatu ning kahtlemata vastuolus karistuse mõistmise üldiste eesmärkidega.
3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse põhiosa tuleb muuta ja jätta sellest välja eelkäsitletud asjaolusid ning kohtuvälise menetleja apellatsioon rahuldada. Maarika Kuusk 4