59

1-07-11945 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg, koht

1. detsember 2009.a.,Tallinn Kohtukoosseis Jüri Paap, Meelika Aava, Julia Katškovskaja Sekretär Tatjana Derkatš Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.07.2009.a. kohtuotsus Riho Abneri süüdistuses Apellant kaitsja adv. Owe Ladva Prokurör Kati Maitse Kaitsja adv. Owe Ladva Kannatanu esindaja adv. Argo Küünemäe RESOLUTSIOON
2. Harju Maakohtu 03.07.2009.a. kohtuotsus Riho Abneri süüdistusasjas tühistada väljamõistetud mittevaralise kahju summa osas.
3. Välja mõista Riho Abnerilt mittevaraline kahju summas 100 000 (sada tuhat) krooni.
4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 EDASIKAEBUS Kohtuotsuse peale võib kaevata kassatsioonikorras Riigikohtule 30 päeva jooksul. Selle õiguse kasutamise soovist tuleb samale ringkonnakohtule teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Asjaolud ja menetluse käik Riho ABNER, sünd.
6. 01.1946.a., XXXXXX XXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, käesolevaks ajaks karistatud kriminaalkorras 2 korda, elukoht xxxxxxxxx xxxxxx xxxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxxx x-xx, tunnistati Harju Maakohtu 29.09.2008.a. otsusega KarS § 423 lg 1 järgi süüdi Liikluseeskirja §- de 91 ja 156 nõuete rikkumises 12.09.2006.a. kella 17.55 ajal Tallinnas Haabersti tee ja Mäekõrtsi tee ristmikul, mille tulemusena tema poolt juhitav sõiduauto Toyota Camri registrimärgiga xxx xxx sõitis otsa vastassuunas sõitvale motorollerile, põhjustades seda juhtinud T. K. elule ohtliku tervisekahjustuse. Sama kohtuotsusega mõisteti R.Abnerilt kannatanu kasuks 32 400 krooni. Tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras põhjusel, et ei olnud esitatud tõendeid riigilõivu tasumise kohta. Kohtuotsus R.Abneri süüditunnistamises ja karistamises jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 06.01.2009.a. ja Riigikohtu 12.05.2009.a. määrustega, sellest ajahetkest on tema käesolevast kriminaalasjast tulenev juriidiline staatus KrMS § 35 lg 3 kohaselt „süüdimõistetu“. Ühtlasi tühistati maakohtu otsus tsiviilhagi varalise kahju nõude rahuldamise osas ja tsiviilhagi mittevaralise kahju nõude läbivaatamata jätmise osas, selles osas saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu kolleegium leidis, et vaidlustatud kohtuotsuses polnud määratletud nõude materiaalõiguslik alus ja tsiviilhagi lahendamine on olulises osas põhjendamata, mittevaralise kahju nõude rahuldamise või mitterahuldamise ning võimaliku ulatuse üle ei saa otsustada apellatsioonimenetluses, sellisel juhul saab ringkonnakohus lahendada üksnes küsimust hagi läbi vaatamata jätmise õiguspärasusest. 2 Kannatanu T. K. esitas hagiavalduse, milles ta palub R.Abnerilt välja mõista VÕS § 130 lg 1 alusel hüvis tema tervise kahjustamise või talle kehavigastuse tekitamise eest summas 18 000 krooni (liiklusõnnetuse tulemusena katkestas töösuhte ja ravi eesmärgil oli sunnitud viibima töölt eemal 9 kuud, mille eest Haigekassa hüvitas 4 kuu alampalga, 5 x kuupalga alammäär 3600 kr= 18 000), VÕS § 1056 lg 1, § 1057 ja § 130 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvis 500 000 krooni (füüsilise ja hingelise valu ning kannatuste suurus, süüdlase varanduslik seis) ning VÕS § 113 lg 2 alusel viivis 11% aastas alates hagi esitamise päevast 07.02.2008.a. kuni kahjuhüvitisnõude täitmiseni. Maakohus, kuulanud ära süüdimõistetu ja kannatanu, lisaks uurinud teisi tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, leidis apelleeritud kohtuotsuses, et hagi kahju hüvitamiseks on õiguslikult põhjendatud ning rahuldas esitatud hagi osaliselt- mõistis R.Abnerilt T. K. kasuks hüvised varalise kahju eest 15 000 krooni ja mittevaralise kahju eest 200 000 krooni. Otsuse tegemise aluseks oli maakohtu järeldus, et kannatanu T. K. oli alates 01.09.2006.a. töösuhtes OÜ-ga H. ja tema palgaks oli 3000 krooni kuus (tollel ajal kuupalga alammäär). Kuna see töösuhe kehtis määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel, oli ta ühtlasi ravikindlustatud isik. Seoses kõnesoleva 12.09.2006.a. liiklusavariiga oli kannatanu perioodil 12.09.2006.a. kuni 30.09.2007.a. 100% ja edasiselt kuni 30.11.2008.a. 80% töövõimetu. Eesti Haigekassa tegi talle esimese õnnetusjärgse väljamakse 17.10.2006.a. 4000 krooni. Varalise kahju VÕS § 128 lg 2, 3, 4 alusel väljamõistmisel leidis maakohus, et kannatanu pole esitanud tõendeid, mis ületaksid saamata jäänud töötasu nõude suuremas ulatuses kui 3000 krooni kuus ja mis viie hüvitamata jäänud kuu eest oleks kokku 15 000 krooni. Mittevaralise kahju ulatuse määramisel ja VÕS § 130 lg 2 alusel väljamõistmisel võttis maakohus arvesse kannatanule kõnesoleva kuriteoga põhjustatud füüsilise valu suurust (üldteadaolevat asjaolu, et lahtine jalaluumurd ja operatsioonid põhjustavad valu, valulik on ka tavapärane operatsioonijärgne paranemisperiood), elukorralduslikke muutusi ja vaimseid vaegusi (raskused uinumisel, liikumistakistus, takistatud tõstmis- ja kandmisvõime, kadunud võimalus harrastada tervisesporti, valuvaigistavate ravimite vajadus ja neist tingitud vaevused, taastusravivajadus, ebaselge tervenemisperspektiiv, lonkamisest ja abivajadusest tingitud meeleolulangus), tegevusvabaduse piiratust nii eraelulise kui ka töise elu korraldamisel, elukvaliteedi ja heaolu langust. Kohtu hinnangu kohaselt süüdimõistetu on aktiivselt tegev regulaarset sissetulekut ja vara omav töövõimeline isik, kellel mittevaralise kahju hüvitise 3 väljamõistmine kannatanu kannatustele vastavas ja kohtupraktika tavapärases suuruses ilma seda vähendamata on objektiivselt võimalik. Käesolevas asjas ei nähtu selliseid erakorralisi asjaolusid, mis saaksid tingida mittevaralise kahju hüvitise määramist kohtupraktika maksimaalmääras. Arvestades R.Abneri suhtumist põhjustatud tagajärjesse (pole õnnetuse järgselt pea kolme aasta jooksul vabandanud, otsinud kannatanuga kontakti ega abi osutamise võimalusi) ei peaks väljamõistetav summa olema kohtupraktika minimaalmääras. Apellandi taotluse sisu ja teiste menetluspoolte arvamused Kaitsja taotleb kohtuotsus tsiviilhagi rahuldamises tervikuna tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Taotluse väideteks on, et varalise kahju nõudes on tõendamata kannatanu töötamine avarii ajal, sest esitatud tööleping ei oma kõiki TLS § 26 lg 1 p 2 sätestatud töölepingu kohustuslikke tingimusi, ka pole väidetud töökohast makstud kannatanule töötasu. Seetõttu pole nõue vaadeldav saamata jäänud töötasuna. Ka Haigekassa, makstes kannatanule hüvitist ajutise töövõimetuse eest 4 kuu alampalgas, käsitles kannatanut kui mittetöötavat inimest. Väide kannatanu töösuhte lõpetamisest liiklusõnnetuse tagajärjel on tõendamata. Mittevaralise kahju nõue on jäänud kannatanu poolt tõendamata, seega selle hagi rahuldamine on sisuliselt põhjendamata, mingil juhul aga ei vasta väljamõistetud 200 000 krooni võimalikule tekkinud mittevaralisele kahjule. Kannatanu esindaja vastustajana palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Samuti taotleb jätta kõik menetluskulud süüdimõistetu kanda. Kannatanu esindaja rõhutab, et süüdistusest tulenev kriminaalõiguslik menetlus on lõppenud süüdimõistmist ja karistamist puudutava kohtuotsuse jõustumisega. Samast sündmusest tulenev tsiviilõiguslik vaidlus tuleb lahendada vastavalt tsiviilkohtupidamise põhimõtetele, tsiviilnõude apellatsiooni esitamisel tuleb tasuda riigilõivu. Kuna käesolevas asjas apellatsiooni esitamisel pole riigilõivu tasutud, siis tuleb see jätta läbi vaatamata. Varalise kahju osas leiab kannatanu esindaja, et Haigekassa hüvitab isikule meditsiiniliste abivahendite- ja ravikulud ning saamata jäänud töötasu üksnes siis, kui isik on Haigekassas ravikindlustatud. Kui isik ei ole ravikindlustatud, siis hüvitab Haigekassa üksnes talle osutatud vältimatu arstiabi eest. Haigekassa maksis T. K.le haigusraha 4 kuu alampalga ulatuses kokku 12 600 krooni üksnes põhjusel, et ta oli OÜ-s H. töötamise läbi ravikindlustatud. Samal põhjusel 4 maakohus põhjendatult rahuldas töölt sunnitult puudutud aja eest saamata jäänud töötasu kui varalise kahju nõude. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus mõistis süüdimõistetult hüvitise mittevaralise kahju eest õiglases ulatuses vastavalt oma äranägemisele, kohtu siseveendumuse kujunemine on põhjalikult ja jälgitavalt argumenteeritud. Lisaks juba esitatud arvukatele kirjalikele tõenditele ja kannatanu ütlustele kohtuistungil ei saa nõuda täiendavaid tõendeid T. K.l liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud püsivate ja oluliste muudatuste kohta elukorralduses ja igapäevaelus, võrreldes varasema eluperioodiga. Paljasõnaline viide nõude vähese tõendatuse kohta pole esitatud asjaolude tõelevastavuse või adekvaatsuse kahtluse alla seadmiseks piisav. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. 1.
8. Kohtuotsus liiklusavarii süüdlase ja talle mõistetud karistuse osas on jõustunud ning käesoleva apellatsioonimenetluse uurimisobjektiks ei ole süüdimõistetu poolt ringkonnakohtule saadetud kirjas väljendatu, et liiklusavarii tegelikud asjaolud ei vasta kohtu poolt kindlakstehtule. Käesoleva apellatsioonimenetluse ülesandeks on üksnes süüteost tulenevate tsiviilõiguslike tagajärgede selgitamine. Arutuselolevad tsiviilnõuded esitati kriminaalasja menetlemise käigus ja nende lahendamine algas ühes menetluses koos karistusõiguslike asjaolude selgitamisega. Kohtumenetluse poolteks kriminaalasjades KrMS § 17 lg 1 kohaselt on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Sellest tulenevalt ei saa käesoleva kriminaalasja kannatanut T. K.d nimetada (tsiviil)hagejaks. Samuti ei saa süüdimõistetut R.Abnerit käesolevas vaidluses nimetada (tsiviil)kostjaks, sest seaduse mõtte kohaselt võib selleks olla isik, kelle vastu seaduse järgi pööratakse varaline vastutus kuriteoga tekitatud kahju eest süüdistatava asemel.
9. KrMS § 38 lg 3 kohaselt on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes riigilõivuvaba. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-41-09 kohaselt kehtib riigilõivuseaduses § 22 lg 1 p 11 sätestatud riigilõivuvabastus ka kriminaalmenetluses kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seostud mittevaralise kahju hüvitamise hagide esitamisel. See kehtib ka samas küsimuses tehtud kohtuotsuste apelleerimisel.
10. Kannatanu esitas hagi tervise kahjustamisest ja kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju ja töövõimetusest tekkinud varalise kahju 5 hüvitamise nõudes 07.02.2008.a. (toimik II köide, lk. 24-32). Puudub vajadus korrata apelleeritud kohtuotsuses nimetatud meditsiinilist dokumentatsiooni ja arstlike ekspertiiside materjale kannatanu kehavigastuse, tema töövõime kaotuse, kehalise puude raskuse ja kõrvalabi vajalikkuse kohta. Lisaks sellele nähtub materjalidest, et ajavahemikus 29.03.- 30
11. 2008.a. oli kannatanu pensionär. Vigastada saanud jalalt eemaldati implantaat 03.03.2009.a., välisvaatlusel tuvastati liikuvus hüppeliigeses täies mahus, murd kokku kasvanud (toimik II köide, lk. 234).
12. Töövõimetusest tekkinud varalise kahju hüvitamise taotlus tuleneb mittevaidlustatud väitest, et 12.09.2006.a. toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel polnud kannatanu üheksa kuu jooksul võimeline tööd tegema ja sissetulekut hankima. 4.
13. Esitatud materjalidest nähtub, et kannatanu töötas R. OY-s 21.11.2005.a. sõlmitud tähtajatu töölepingu alusel 4 kuulise katseajaga. Pangaülekannete kohaselt maksti talle sellest firmast kuni 30.03.2006.a. regulaarselt töötasu kokku 13 korral. Edasiste töötasumaksete puudumine annab alust järeldada, et tervisekahjustuse tekkimise ajal 12.09.2006.a. kannatanu töösuhe R. OY-ga oli katkenud. 4.
14. Apelleeritud kohtuotsuses on näidatud tõendid- tööleping ja Eesti Haigekassa väljamaksed, millest maakohus järeldas, et alates 01.09.2006.a. ja ka 12.09.2006.a. oli kannatanu töösuhtes OÜ-ga H.. See firma maksis kannatanu sotsiaalmaksu, seega oli T. K. avarii toimumise ajal ravikindlustatud isik. Töölepingu vormilised puudused selle kehtivust ei mõjuta. Ringkonnakohus nõustub sellise hinnanguga. Järeldus on kooskõlas Töölepingu seaduse § 4 lg-s 2 ja 4 nimetatuga, et tööleping sõlmitakse kirjalikult, kuid sellise vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Ka ei oma tähtsust asjaolud, et tööandjat esindas ilmselt kannatanu lähisugulane ja et kõnesolev firma on registreeritud kannatanuga samas elukohas. Süüdimõistetu väide kõnesoleva töölepingu fiktiivsusest ja tagantjärele vormistatusest on paljasõnaline.
15. Töölepingu kohaselt pidi kannatanu T. K. hakkama saama töötasu OÜ-st H. 3000 krooni kuus. Tulenevalt asjaolust, et kannatanu oli ravikindlustatud isik, hüvitas Haigekassa talle liiklusõnnetuse järgselt 4 kuu eest kokku 12 600 krooni. Seega jäi kannatanule hüvitamata ajutise töövõimetuse ülejäänud 5 kuu eest kokku 15 000 (so. 5 kuud x 3000 krooni töölepingujärgne palk) krooni. Selle summa väljamõistmine on seaduslik ja põhjendatud.
16. Tervise kahjustamisest ja kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju ja selle suuruse hindamisel on apelleeritud kohtuotsuses näidatud, milliseid asjaolusid kohus hindas: põhjustatud tervisekahjustuse raskust, sellega 6 kaasnevate negatiivsete mittevaraliste tagajärgede olemasolu võimalust, isiku tegevuse ja elukorralduse piiranguga kaasneva heaolu languse võimalust, kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu olemasolu ja selle võimalikku püsimist tulevikus. Ringkonnakohtu arvates seda küsimust piisava põhjalikkusega analüüsides ja lisaks konkreetsetele paragrahvidele ka kohtupraktikale viidates maakohus järeldas, et T. K. kogeb füüsilisi ja vaimseid kannatusi aastate jooksul, teadmata kas ja millal sellised vaevused suuremas ulatuses või lõplikult lakkavad, sellega kaasneb tema tegevusvabaduse piiratus eraelulise ja töise elu korraldamisel, elukvaliteedi ja heaolu langus. 6.
17. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga täielikult, nende järelduste kordamiseks käesolevas kohtuotsuses puudub vajadus. Kohtule esitatud tõendidesmajoones kannatanu ütlused- on piisavad järeldusele, et kannatanul tekkis mittevaraline kahju füüsilise valu, elukorralduslike muutuste ja vaimsete vaevuste näol, mida ta pidi kannatama seoses õnnetusel saadud vigastustega. Nimetatud asjaolude dokumentaalne, esemeline vms. tõendamine lisaks meditsiinilisele dokumentatsioonile pole mõeldav. Süüdimõistetu pole neid asjaolusid vaidlustanud. Ei ole alust eeldada, et kannatanu poolt nimetatud mittevaraline kahju oleks saabunud ka ilma tema kõnesolevasse liiklusavariisse sattumata. Seega on hagi kõnesolevas küsimuses esitatud põhjendatult. 6.
18. Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju suuruse määramisel VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel ei võtnud maakohus piisavalt arvesse kahju tekitanu süü astet ja tema varalist olukorda selliselt, et ei langeks oluliselt tema ja tema perekonna heaolu ja mõningaid teisi käesoleva kohtuotsuse p-des 6.
19. ja 6.
20. nimetatud asjaolusid, millega kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohtu kolleegium, et hüvis mittevaralise kahju eest peab olema väiksemas summas, kui otsustas maakohus. 6.
21. Esitatud materjalide kohaselt R.Abner- nagu ka tema abikaasa- on pensionär. Sellele vaatamata ta töötab kuupalgaga 4080 krooni, tema korterile on seatud hüpoteek. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuses väljendatuga, et hüpoteegiga koormatud korteri omamine ja sellest tuleneva laenukohustuse täitmine näitab R.Abneri varalist seisundit tegelikult paremana kui on näidatud süüdistuskokkuvõttes. Oma elukoha omamine on isiku normaalne püüe. Selle soovi realiseerimiseks laenu võttes ei näinud laenaja ette, et ettevaatamatusest paneb toime kuriteo ja sellega kaasneb oluline muudatus perekonna majandamisel. Lisaks sellele asjaolule veel olukorras, kus liiklusõnnetusega tekitati vigastused T. K. jalale so. riietega suhteliselt varjatud kehaosale (vastupidiselt näiteks näole, kus võivad kaasneda eluaegselt inetukstegevad armid), kus välisel vaatlusel implantaadi eemaldamise eelselt tuvastati tema jala hüppeliigese liikuvus täies mahus ja murru kokkukasvamine, kus lisaks Haigekassa poolt tasutud haigusrahale (väidetult 12 600 krooni) ja 7 sotsiaalkindlustuse poolt tasutud pensionile ja sotsiaaltoetusele (pangaväljavõtte kohaselt 6169 krooni) maksis ka kindlustusfirma talle hüvitist kokku 37 865 krooni, kus kannatanu liiklusõnnetusele eelnevalt ei omanud mingit eriharidust ja käesoleval ajal töötab, leiab apellatsioonikohus, ei õiglane hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju on 100 000 krooni. Sellise kaalutlusotsuse tegemisel kohus ühtlasi arvestab kohtupraktikat analoogiliste nõuete rahuldamisel. 6.
22. Materjalidest nähtuvalt on kannatanu T. K. heitnud süüdimõistetule R.Abnerile korduvalt ette, et see pole kordagi tundnud huvi tema tervise ja muu olukorra vastu ning pole oma teo pärast vabandanud. Puhtinimlikult on sellest tekkinud solvumine arusaadav, kuid ringkonnakohus leiab, et selline asjaolu võib omada kaalu süü suuruse hindamise, seega karistuse mõistmise, mitte aga kahju hüvitamise juures.
23. Toodud asjaoludel tuleb kohtuotsus KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2 ja § 340 lg 1 p 5 alusel osaliselt tühistada ja uue kohtuotsusega mõista Riho Abnerilt välja T. K. kasuks hüvis mittevaralise kahju eest 100 000 krooni. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Väljamõistetud varalise kahju suurus on õige. Jüri Paap Meelika Aava Julia Katškovskaja 8