Obsah (12)

§ 414§ 415§ 420§ 418§ 64§ 63§ 405§ 74§ 73§ 17§ 53§ 51

1-08-194 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. novembril 2009.a., Tallinnas Kriminaalasja number 1- 08-194 Kohtukoosseis eesistuja Igor Amann,

§ 414lg.3 p.2; § 414 lg.2 p.

2; § 415 lg.1; § 405 lg.2; § 420 lg.1; § 418 lg.3 p.2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. novembri 2008.a. otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Toomas Tomberg ja vandeadvokaat Kaido Uduste Prokurör Toomas Tomberg Süüdistatav Ago Särak, ik. 37908270331, töökoht AS T. R., eluk. XXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX, varem kohtulikult karistamata, vahi all viibis 2.oktoobrist 2006.a. kuni 20.märtsini 2007.a., tõkendiks elukohast lahkumise keeld Kaitsja vandeadvokaat Kaido Uduste RESOLUTSIOON
2. Tühistada Harju Maakohtu
3. novembri 2008.a. otsus Ago Särakule üksikkuritegude eest

§ 414lg.

2. p 3 järgi,

§ 415

lg.1 järgi,

§ 420

lg.1 järgi ,

§ 418

lg.3 p.2 järgi karistuste mõistmise ja

§ 64

lg.1 alusel lõpliku liitkaristuse mõistmise osas ning teha samas kohtuotsuses täpsustused: 1) kohtuotsuse põhiosa lehekülje 89 eelviimase lõigu teises reas, pärast sõnu”…õppegranaadi laeng UPG-8…” järgnev number ”23” asendada numbriga ”33 ” ja edasi teksti järgi; 2) kohtuotuses resolutiivosa 1. punktis asendada kuriteokvalifikatsiooni tähis”

§ 414

lg.2 p.3” tähisega ”

§ 414lg.

3 p.2 ”. 2. Teha karistuse mõistmise osas uus kohtuotsus, millega

§ 63

lg.1 alusel mõista Ago Särakule karistuseks

§-s 414 lg.3 p.2 ,

§-s 415 lg.1,

§- s 420 lg.1,

§-s 418 lg.3 p.2 sätestatud kuriteogude koosseisudele vastava süüteo toimepanemise eest, raskeimat karistust ettenägeva

§ 414lg.3 p.2 järgi, vangistus - tähtajaga 7 ( seitse ) aastat.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata, kaitsja apellatsioon osaliselt rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks kohtukantselei kaudu 25. novembril 2009.a., kuid selle peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb 7 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult teatada. Asjaolud ja menetluse käik. Üldmenetluse korras tehtud Harju Maakohtu 21.novembri 2008.a. otsusega Ago Särak tunnistati süüdi:

§ 414lg.2 p.

3 järgi ja karistati 7 a. pikkuse vangistusega; § 415 lg.1 järgi ja karistati 6 a. pikkuse vangistusega; § 420 lg.1 järgi ja karistati 7 kuu pikkuse vangistusega; § 418 lg.3 p.2 järgi ja karistati 4 a. pikkuse vangistusega.

§ 64lg.1 alusel mõisteti lõplikuks liitkaristuseks 7 a.

pikkune vangistus. A. Särak tunnistati

§ 414lg.

2 p.3 järgi süüdi selles, et tema, Lõhkematerjalide seaduse ( edaspidi LMS ) § 14 lg.1 p. 2, 4; § 34 nõuete vastaselt, ebaseaduslikult hoidis XXXXXXX XXXXX, XXXXX XXXXX, Harjumaal kuni äravõtmiseni 2. oktoobril 2006.a., suures koguses lõhkematerjali: 1779, 1 g. püssirohtu 2201,56 g. trotüüli, 1254 g. dinitraati, 2073 g. helbelist trotüüli, 200 g.-se kaaluga ammoniidipadruneid 6 tk., püssirohtu sisaldavaid miinipilduja lisalaenguid 5 tk., 50-80 g. lõhkeainet sisaldava kaitsegranaati ja püssigranaati.

§ 415lg.1 järgi tunnistati A.

Särak süüdi selles, et tema, LMS § 14 lg.1 p.2, 4; § 34 nõuete vastaselt, ebaseaduslikult käitles ( hoidis ) XXXXXX XXXXX, XXXXX XXXXX, Harjumaal kuni äravõtmiseni 2.oktoobril 2006.a. lõhkeseadeldise ja lõhkeseadeldise olulisi osasid: 50-80 g. lõhkeainet sisaldava kaitsegranaati koos sütikuga, Kolešnikovi tüüpi käsigranaadi sütikuid 10 tk., UZRGM tüüpi käsigranaadi 1 sütikut, elektridetonaatoreid 17 tk., kapseldetonaatoreid 77 tk., RGD-33 tüüpi käsigranaadi sütikuid 3 tk., 9,2 m. detoneerivat süütenööri, miinisütiku detonaatoreid 2 tk., lõhkamismasinat Schaffler&Co mudel nr.355, 14,2 m. süütenööri, 1 süütlit.

§ 420lg.1 järgi tunnistati A. Särak süüdi selles, et tema, Relvaseaduse ( edaspidi Relv

S ) § 22 lg.4-1 kohast luba omamata, ebaseaduslikult käitles ( hoidis ) RelvS § 22 lg.1 p.3, lg.5 järgi tsiviilkäibes keelatud tulirelva 3 helisummutit XXXXXXX XXXXX, XXXXX XXXXX, Harjumaal kuni äravõtmiseni 2. oktoobril 2006.a.

§ 418lg.3 p.2 järgi tunnistati A. Särak süüdi selles, et tema, Relv

S § 32 lg.1 ja 2 ning § 34 lg.2 kohast relvasoetamisluba ja relvaluba omamata, ebaseaduslikul käitles ( hoidis ) XXXXXXX XXXXX, XXXXX XXXXX, Harjumaal kuni äravõtmiseni 2.oktoobril 2006.a. suures koguses tulirelvi, laskemoona ja tulirelva olulisi osasid: püstoleid Browning 2 tk., püstoleid Mauser 2 tk., püstolit CZ, püstolit Makarov, püstolit Walter, püstolit Radom; vintpüsse Ariska 3 tk., vintpüsse Mauser 2 tk., vintpüssi Husqvarna, vintpüssi TOZ, vintpüssi Mossin, vintpüssi Sako, iselaadivaid vintpüsse SVT 2 tk., siledaraudseid jahipüsse 2 tk., püstolkuulipildujaid PPS, PPŠ, MP-40, automaate Kalašnikov 3 tk., kuulipildujaid PD ja MG42, lennuki pardasuurtükki; 15374 tk. erineva kaliibriga padruneid; Tokarevi ( TT ) püstoli relvarauda, Makarovi püstoli relvarauda, 32 kal.-se revolvri relvarauda; vintpüssi Berdan relvaraudasid 2 tk, siledaraudse jahipüssi relvaraudasid 3 tk.; kuulipilduja MG-42/43 relvaluku, kuulipilduja LS-26 relvarauda ja –lukk, kuulipilduja MG - 42 relvarauda, lennukikuulipilduja A-12,7 relvarauda.

§ 405lg.2 järgi oli A.

Särakule esitatud süüdistus ja ta kohtu alla antud selles, et tema paigaldas XXXXXXX XXXX kinnistule lõhkematerjali sisaldavast YUZRGM tüüpi 4-st imitatsioonsütikust ja ALP- 10 tüüpi 4- st lõhkepaketist koosneva plahvatust esile kutsuva mehhanismi ( tõmbetraatide liigutamisel toimiva seadeldise ), millest üks laeng 2.oktoobril 2006.a. plahvatas tunnistaja R. R. vahetus läheduses, seades ohtu inimese tervise, elu ja vara. Maakohtu otsusega mõisteti A. Säraks

§405lg.

2 järgses süüdistus õigeks. Maakohus leidis, et XXXXXXX kinnistul ladustatud kastide juures kasutatud lõhkepakettide ja imitatsioonisütikute näol oli tegemist LMS § 3 lg.1 p.4, 5 kohaste pürotehniliste toodetega, mitte lõhkematerjali või lõhkeseadeldisega. Pürotehnilist segu sisaldavaid lõhkepakette ja sütikuid kasutatakse õppuste käigus granaadiplahvatuse heli- ja suitsuefekti imiteerimiseks, mis ei kujuta ohtu inimese elule, tervisele ega varale. Menetlusosaliste seisukohad ringkonnakohtus. Prokuröri apellatsiooni väidete kohaselt on maakohus, süüdistatava A. Säraku

§ 405lg.1 järgses süüdistuses õigeksmõistmisel, vääralt kohaldanud materiaalõigust.

Maakohus pole arvestanud

§ 405

sätestatud süüteokoosseisu ülesehituse loogikat ega kontrollinud, kas süüdistatava A. Säraku tegu pole kvalifitseeritav plahvatuse tekitamise katsena või tehioludelt ja raskusastmelt mitteoluliselt erineva muu kuriteona.

§ 405järgi on karistatav mitte ainult lõhkeainega, vaid ka muul viisil, s.h.

pürotehnilise aine abil plahvatuse tekitamine. Süüdistatav A. Särak paigutas pürotehnilise tootega lõksud paika, kuhu oli teistel inimestel võimalik juurde pääseda. Maakohtu järeldus, et pürotehniline toode pole ohtlik, ei vasta tõendatud asjaoludele ega LMS mõttele. Seetõttu taotletakse A. Säraku süüditunnistamist

§ 405lg.1 järgi ja karistamist 1 a.

pikkuse vangistusega, jättes talle

§ 64lg.1 alusel mõistetud lõpliku karistuse muutmata.

Prokuröri apellatsioonile esitatud kaitsja K. Uduste vastuväidete kohaselt pole prokuröril õiguslikku alust A. Säraku

§ 405

lg.1 järgi süüditunnistamise taotlemiseks, kuna süüdistusakti järgi süüdistati A. Särakust

§ 405lg.2 järgi.

Prokuröri apellatsiooni seisukohad on ebaselged ja arusaamatud. Kaitsja osundab

-i § 405 kommentaaridele ja karistusseadustiku

1. märtsi 2007.a. muudatuste eelnõu seletuskirjale ning LMS §-le
2. Kaitsja hinnangul on prokurör jätnud tähelepanuta ekspertiisiarvamuse ja teinud oletuslikke järeldusi. Kaitsja on seisukohal, et
3. oktoobril 2006.a. XXXXXXX kinnistul pauku ega plahvatust ei toimunud ja tõendatud pole süüdistatava A. Säraku poolt plahvatuse tekitamine. Seetõttu tuleks prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Kaitsja apellatsiooni kohaselt on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse õigust, kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik, materiaalõigust on kohaldatud vääralt ning mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Prokuröri poolt esitatud süüdistus on puudulik ja arusaamatu kuriteo toimepanemise aja ja koha ning etteheidetud konkreetsete tegude osas. Süüdimõistev kohtuotsus põhineb õigusvastastel menetlustoimingutele ja dokumentidel, mis on koostatud menetlusnorme rikkudes või tagantjärele ning pole seostatavad süüdistatava A. Säraku tegudega. Ekspertiisid on tehtud akrediteerimata asutuse poolt, mille eksperdid olid kriminaalasja menetleja alluvuses. Ekspertiise on tehtud asjade suhtes, mis muude tõendite kohaselt olevat enne ekspertiisi saatmist hävitatud. Kohtuotsuses on tähelepanuta jäänud mitmed olulised tõendid ja hinnatud kohtus uurimata jäänud tõendeid. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud ainuüksi süüstavaid asjaolusid, jättes õigustavad asjaolud tähelepanuta ning tõlgendanud kõik kahtlused süüdistatava A. Säraku kahjuks. Kohus on ebaõigesti hinnanud kohtu ja avalikkuse mõjutamisega seotud asjaolusid ning rikkunud kohtumenetluse poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Süüdistatav A. Särak on süüdi tunnistatud kuritegudes, ilma kuritegude kõikki koosseisulisi tunnuseid kindlaks tegemata. Karistuse mõistmisel ei ole arvestatud süüdistatava A. Säraku isikut, kuriteo asjaolusid ja kuriteomotiivide puudumist. Põhjendamatult on kohaldatud

§ 74

lg.3 sätet ja jäetud kohaldamata

§ 73. Kohus on A.

Säraku süüdi tunnistanud

§ 414lg.2 p.3 järgi kvalifitseeritud kuriteos.

Kuriteo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku eriosas kui ka käesoleval aja kehtivas karistusseadustiku eriosas selline säte puudub. Pole selge, mis viisil

§ 414

lg.3 p.2 kirjeldatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise süüteokoosseis on hõlmatut 15.märtsil 2007.a. jõustunud

§ 414lg.2 p.2 sätestatud lõhkeaine ebaseadusliku käitlemise koosseisuga.

Mõisted „lõhkematerjal „ ja „ lõhkeaine „ on sisult erinevad, mistõttu on ka tõenduseseme asjaolud erineva. Kohus ei ole kuritegude toimepanemise kohta kindlaks teinud. Süüdistatav A. Särak ja kaitsja on kohtule selgitanud, et XXXXXXX XXXX polnud süüdistatava elukohaks, vaid postiaadressiks, millele saabusid süüdistatava nimele kirjad. Apellandi hinnangul pole “ hoidmine“ ja „valdamine“ piisavalt selged teod. Prokuröri poolt koostatud süüdistusakt ei vasta KrMS § 154 lg.-s 3 sätestatud nõuetele.

1. oktoobril 2006.a. XXXXX XXXXX läbiviidud menetlustoimingud ei olnud lubatud. Kohtu seisukoht kriminaalmenetluse alustamisest
2. oktoobril 2006.a, kell 17.40 on vastuolus mitmete muude tõenditega. Süüdistatavale A. Särakule kuulunud XXXXXXX XX ja katastrinumbriga XXXXX:XXX:XXXX kinnistu asuvad alal, millele pole vaba juurdepääsu. Seetõttu tohtisid politsei, kaitsepolitsei ja päästemeti töötajad nimetatud alale siseneda ja seal menetlustoiminguid läbi viia KrMS § 91 lg. 2,3 ettenähtud loa alusel. Kohus on jätnud tähelepanuta prokuröri kinnituse, et XXXXXXX XXXXmajja sisenemisel ei kahtlustatud A. Särakut ühegi kuriteo toimepanemises. Seega ei saanud olla seaduslikku alust läbiotsimiseks ning XXXXXXX kinnistul õigusvastase menetlustoiminguga saadud kõik tõendid tuleb jätta tähelepanuta. Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, et läbiotsimise määruse, läbiotsimise protokolli ja kahtlustava kinnipidamise protokolli koostamine on lubatud nende menetlustoimingute läbiviimise järel. Tõendatud on, et süüdistatava A. Säraku poolt
3. oktoobril 2006.a. XXXXXXX XXXXX üle antud asju ei pakitud, neid ei identifitseeritud, vaid tõsteti autodesse ja viidi erinevatesse kohtadesse. Täielikult on tõendamata, et süüdistatava A. Säraku poolt üle antud asjad olid tsiviilkäibes keelatud relvad, laskemoon, lõhkeaine v.m.s. Kriminaalasjas kohtukõlbulikud asitõendid puuduvad ja süüdistuses loetletud asju on süüdistatavaga Särakuga deklaratiivselt seostatud. Menetlustoimingute protokollides ei kajastu ühegi eseme süüdistatavalt äravõtmist. Maakohus on asitõendite vaatlusprotokolle analüüside jõudnud järeldusele, et tegemist ei ole KrMS § 86 lg.2 kohase vaatlusega. Seega on A. Särak tunnistatud süüdi selliste asjade ebaseaduslikus käitlemises, millede olemasolu pole usaldusväärselt tõendatud. Maakohtus pidanuks kõik kõrvaldamata kahtlused KrMS § 7 lg.3 kohaselt tõlgendama süüdistatava kasuks. Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskusel ei ole akrediteeringut relvade, laskemoona, lõhkeainete, lõhkematerjalide ja muude sarnaste asjadega seonduvate ekspertiiside tegemiseks. Kohtul endal pole õigust hinnata ekspertiisiasutuse pädevust ja eksperdi teadmiste asjakohasust. Apellant ei nõustu maakohtuga selles, et akrediteeringut peab omama ainult selline ekspertiisiasutus, mille ekspertiisi tulemusi väljendatakse mõõtühikutes. Süüdistuse tõendeid kogub ja esitab kohtule prokurör, seetõttu lasub prokuröril kohustus tagada ekspertiisiasutuse ja eksperdiarvamuse usaldusväärsus. Apellandi hinnangul ei ole ükski Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse ning Kaitsepoliste kriminalistikatalituse eksperdiarvamus relvade, laskemoona, lõhkeainete, lõhkeseadeldiste ja lõhkematerjalide osas kohtukõlbulik ning usaldusväärne tõend. Tõendamata ja oletuslik on maakohtu järeldus, et süüdistatav A. Särak oli teadlik katastrinumbriga XXXXX:XXX:XXXX kinnistul paiknevas talumajas asunud tulirelvades, laskemoonast, lõhkeseadeldistest ja – materjalidest. Puuduvad tõendid, et peale H. T. surma oleks süüdistatav A. Särak XXXXXXX XXXXmajasse sisenenud ja seal asunud asju näinud. Apellandi hinnangul on täielikult tõendamata süüdistatav A. Säraku poolt talle etteheidetud kuritegude toimepanemine. Isegi kui oletada, et süüdistatava A. Säraku poolt leitud ja üle antud esemed on samad, milliseid loetletakse süüdistuses, oleks tegu koosseisueksimusega. A. Särakule etteheidetavad teod eeldavad konkreetseid tegevusi nagu soetamine, omandamine, hoidmine, tekitamine. Käesolevas asjas ei ole ühegi kohtule esitatud tõendiga kindlaks tehtud süüdistatava A. Säraku poolt selliste käitumisaktide sooritamist.

§ 17

järgi on koosseisueksimusega tegu siis kui isik ei tea süüteokoosseisule vastavat asjaolu ega pea seda võimalikuks. Süüdistatav A. Särak ei teadnud keelatud asjade olemasolu XXXXXXX XXXXX. Ebaõige on kohtu järeldus, et süüdistatav A. Särak andis

1. oktoobril 2006.a. asjad välja politsei initsiatiivil, sest maja oli täis esinevaid asju. Süüdistatava A. Säraku poolt leitud asjad paiknesid teiste varjul. Süüdistatav A. Särak ei saanud teada, millised asjad ja kus kohal talumajas asuvad, sest H. T. surma järel polnud tal kohustust taluhoonet uurida ega selles asuvaid asju sorteerida. Varasema suhtluse pinnalt H. T.ga ei pidanud süüdistatav A. Särak võimalikuks, et kinnistul võiks olla keelatud asju. Kohtuotsusest on välja jäänud kohtuistungil uuritud tõendid: Kaitsepolitsei 7.veebruari 2007.a. kiri nr.413 materjalide eraldamise kohta väärteomenetluse alustamise otsustamiseks. ( I kd., tl. 108-109), Kaitsepolitsei vanemassistendi A. Kase koostatud ekspertiisimäärus vääteoasjas nr. 2373,07,001985 ja ekspertiisiakt nr. TK-130-06/
3. juuni 2008.a. kohtuistungil avaldatud 9-st fotost on kohus ühe tõendite hulgast välja jätnud. Aru pole saada, millised väärteoasja dokumendid olid uuritud ja toimiku juurde võetud Harju Maakohtu
4. oktoobri 2008.a kohtuistungil. Asja igakülgse ja objektiivse lahendamise seisukohalt on tõendite kirjeldamisel jäänud tähelepanuta olulisi asjaolusid. Apellandi hinnangul on rikutud KrMS § 155 lg.-s 1 ja §-s 158 sätestatud protokollide viivitamatu koostamise ja menetlusosalistele kättesaadavaks tegemise kohustust. Kohus jättis kaitsja esitatud protokollide parandamiste taotlused rahuldamata ning analüüsimata kaitsja poolt osundatud asjaolud. Kajastamata on jäänud ekspertiisimääruste sisu. Kohus pole andnud hinnangut Kaitsepolitseiameti
5. juuni 2008.a. kirjale nr. 1125/7 süüdistatava A. Säraku suhtes jälitustoimingute tegemise kohta. Kohtuotsuses pole analüüsitud kõikki kaitsja poolt esitatud kaitsekõne seisukohti, mistõttu kohtuotsus on puudulik ja põhjendamata. Kohus on kohtuotsuse järgi pidanud võimalikuks asjaolude esinemist, mis seavad esitatud süüdistused kahtluse alla. Sellises olukorras polnud kohtul õigust teha süüdimõistvat kohtuostust. Tõendamata on kohtu järeldus, et süüdistatav A. Särak pidi, relvadega kokku puutunud isikuna, teadma kogu relvaseaduse regulatsiooni. Apellandi väitel polnud süüdistatav teadlik relvadega ega vara pärimisega seotud õiguslikest regulatsioonidest. Kohus on Päästeameti spetsialiste A. P., V. A., J. P., R. R. käsitlenud ütluste andmisel tunnistajatena. Riigikohtu otsuse nr. 3-1-1-142-05 punkti 13 kohaselt ei saa spetsialisti võrdsustada tunnistajaga KrMS § 66 lg.1 mõttes. Tunnistajatena ülekuulamisel on A. P., V. A., J. P., R. R., E. K., K. K., K. K. andnud vastuolulisi ütlusi, mis seab nende ütluste usaldusvääruse kahtluse alla. Kohus on eiranud KrMS § 14 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, kui jättis kaitsja poolt esitatud tõendid vastu võtmata. Kaitsja soovis kohtule esitatud tõenditega lükata ümber prokuröri väited XXXXXX XXXXXse viiva tee avaliku kasutamise kohta. Sellega takistas kohus süüdistataval A. Särakul teda õigustavate tõendite esitamist ning rikkus KrMS § 297 sätestatud põhimõtet. Apellant taotleb ringkonnakohtult täiendavate tõendite kriminaalasja juurde võtmist. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust leides, et süüdistatav A. Särak omandas katastrinumbriga XXXXX:XXX:XXXX kinnistul asuva elamu kinkelepinguga. Kohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata asjaõigusseaduse § 68 lg.1 ja 3 ning pärimisseaduse § 118 lg. 3 sätted ning vääralt leidnud, et LMS § 3 lg.1 p.1 järgi on lõhkematerjalid ja lõhkeaine kattuvad mõisted. Kohus on jätnud kohaldamata ne bis in idem põhimõtte. Käesolevast kriminaalasjast eraldatud materjalide alusel algatatud väärteoasjas nr.4-07-2482 tehtud kohtulahendi järgi ei ole
6. oktoobril 2006.a. külmrelvade väljaandmisega tõendatud A. Säraku poolt väärteo toimepanemine. Väärteoasjas tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse tõttu tuleks süüdistatav A. Särak kriminaalasjas esitatud süüdistuses samuti õigeks mõista. Süüdistatav A. Särak andis majast leitud esemed politseile üle vabatahtlikult ning väljakuulutatud relvade, laskemoona, lõhkematerjalide jm. esemete äraandmise kampaania ajal. Seetõttu rikub tema karistamine Põhiseaduse § 12 lg.-s1 sätestatud isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna teisi sarnaselt käitunud isikuid vastutusele ei ole võetud. Arvestades meediakajastuste intensiivsust on tegemist prokuratuuri ja kaitsepolitsei katsega mõjutada avalikkust ja kohut ning rikutud on süütuse presumptsiooni. Kui kohus leiab, et süüdistatav A. Särak on karistatavad teod toime pannud, esinevad alused

§ 73kohaldamiseks.

Süüdistatav A. Särak pole varem ühtegi kuritegu toime pannud. Teda iseloomustatakse kohusetundliku ja abivalmis isikuna. Kaitseliitlasena osutab ta Eesti Vabariigi ametivõimudele abi ja hinnatud on tema töö noortega. Süüdistatava A. Säraku ülalpidamisel on 2004.a. sündinud tütar, tal on kindel elu- ja töökoht ning kuritegude toimepanemiseks puudus tal motiiv ja eesmärk. Reaalse vangistuse kohaldamine on ebaõiglane, ebamõistlik ja ebaproportsionaalne. Apellandi väitel on tegemist olukorraga, kus üks toimepandud tegu vastab mitmele eri süüteokoosseisule ning on alus karistuse mõistmiseks

§ 63lg.1 järgi.

Seoses vahistamisega kaotas süüdistatav kogu oma vara põhjusel, et ei saanud oma kohustusi täita. Vahi alt vabanemise järel on süüdistataval A. Särakul endiselt kohustusi rohkem kui vahendeid nende täitmiseks. Menetluskulude väljamõistmine tooks kaasa füüsilise isiku pankroti väljakuulutamise. Seetõttu taotletakse kõigi menetluskulude riigi kanda jätmist. Süüdistatav A. Särak ringkonnakohtu istungist osa võtta ei soovi. Apellant taotleb Harju Maakohtu 21. novembri 2008.a. otsuse tühistamist A. Särku süüditunnistamises ja karistamises

§414lg.

3 p.2;

§ 415

lg.1;

§ 418

lg.3 p.2 ;

§ 420lg.1 järgi ning 10 875 kr.

suuruse sundraha ja 94 635 kr. suuruste menetluskulude väljamõistmise osas ning loetletud süüdistustes uue õigeksmõistva kohtuotsuses tegemist koos menetluskulude riigi kanda jätmisega. Ringkonnakohtu seisukoht. Ringkonnakohus, kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega on seisukohal, et prokuröri apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks A. Säraku

§ 405lg.2 järgses süüdistuses õigeksmõistmise osas ja uue otsusega A.

Säraku

§ 405lg.1 järgi süüditunnistamise ja karistamise kohta tuleb jätta rahuldamata.

2. oktoobril 2006.a. kehtinud

§ 405lg.

1 redaktsioon kirjeldab karistatava teona plahvatuse tekitamist, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule, tervisele või varale. Sama paragrahvi 2. lõige kirjeldab karistatava teona plahvatuse tekitamist lõhkeseadeldist või lõhkematerjali kasutades kui sellega põhjustati oht inimese elule, tervisele või varale. Üldtuntud asjaoluna ei vaja tõendamist, et plahvatuse all mõistetakse mingis ruumiosas toimuvat energia ülikiiret vabanemist, mida saadab aine oleku järsk muutus. Plahvatada võivad lõhke - ja pürotehnilised ained, ebapüsivad keemilised ühendid, kergesti süttivad gaasid ja tahkete ainete tolmud. Plahvatusel vabanevat energiat ja aine muutust võib inimene tajuda nägemise - ja kuulmismeelte abil ning termilise ja füüsilise mõjuna kehakudedel. LMS § 3 lg.1 p.1 järgi on lõhkeaine kui ka seda sisaldav toode hõlmatud mõistega lõhkematerjal.

§ 405

lg.-s 1 kirjeldatud karistatava teo objektiivse koosseisu täitmiseks ei ole plahvatanud aine või seda sisaldanud toote liiki vajalik kindlaks teha. Seetõttu pole ka käesolevas asjas esitatud prokuröri apellatsioonis inkrimineeritava süüteokoosseisu puhul vajalik tõendada, millise lõhkematerjali või muu aine - plahvatusest tekkinud pauguna tajutud heli kuulsid 2.oktoobril 2006.a. XXXXXXX kinnistul asunud kastide ja muude asjade virnast 2-3 m. kaugusel olnud tunnistaja R. R. ja 20 m. kaugusel asunud tunnistaja E. K.. Päästeameti Demineerimiskeskuse juhatajana töötanud tunnistaja A. P. ütluste kohaselt oli kastide ja metallihunnikus plahvatanud UZRGM tüüpi õppeotstarbeline granaadisütik. Ringkonnakohtul pole kahtlust, et granaadisütiku töö õppeotstarbel jäljendamiseks kasutatava imitatsioonilaengu puhul ei saa eeldada õppevahendi kasutamisohtlikkust inimese elule, tervisele või varale. Vastasel juhul tuleks nende kasutamist vältida. Eluliselt pole usutav ega reaalne, et imitatsioonilaengu töölerakendumisest tekkinud heliefekt kujutanuks tegelikku ohtu tunnistaja R. R. tervisele, elule või varale. LMS § 3 lg.1 p. 6 ja § 53 lg.1 järgi on lõhkematerjali käitlemiseks selle valmistamine, soetamine, võõrandamine, vedu, hoidmine, kasutamine, hävitamine ning pürotehnilise toote valmistamine. Pürotehnilise toote käitlemiseks aga selle hoidmine, võõrandamine ja kasutamine. Seega eeldab isiku § 405 lg.1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos süüditunnistamine, et tõendatut oleks süüdlase poolt plahvatatust esilekutsuva aine või materjali käitlemine. Süüdistusakti ( III kd., tl. 1-10 ) järgi süüdistatakse A. Särakut tuvastamata ajal XXXXXXX XXXX kinnistule lõhkematerjali sisaldavate lõksude paigaldamises, mis olid traatidega ühendatud plahvatust esile kutsuvaks mehhanismiks. Ringkonnakohtu hinnangul pole süüdistusakti järgi ega prokuröri apellatsiooni põhjal A. Särakule

§ 405

lg.1 või 2 järgi süüks arvatud plahvatust esile kutsuva lõhkematerjali või pürotehnilise toote ebaseaduslikku võõrandamist, omandamist, hoidmist, valmistamist. Samas pole ringkonnakohtul kahtlust, et lõhke – või pürotehnilist ainet sisaldava toote (-te ) kasutamiseks on lõhke või pürotehnilise aine plahvatust esilekutsuvasse mehhanismi paigaldamine. Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel ega kohtuliku arutamise käigus esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus pole saadud ühtegi vaieldamatult usaldusväärset tõendit selles, et süüdistatav A. Särak on paigaldanud XXXXXXX kinnistule 2.oktoobril 2006.a. tunnistajate R. R. ja E. K.juuresolekul plahvatanud imitatsioonilaengu või kinnistul leitud teised traatidega ühendatud lõhkepaketid. Kogu kriminaalasja menetluse kestel pole saadud ühtegi KrMS § 63 lg.1 loetelu kohast tõendit, mis sisaldaks teavet süüdistatava A. Säraku poolt imitatsioonilaengust või lõhkepakettidest koosneva ja plahvatust esile kutsuda võiva mehhanismi valmistamise ja XXXXXXX kinnistule paigaldamise kohta. Kindlaks pole tehtud nii nimetatud „lõksude“ paigaldamise ligilähedastki aega. Ainuüksi ühe imitatsioonilaengu 2. oktoobril 2006.a. XXXXXXX kinnistul plahvatamise ja lõhkepakettidest koostatud mehhanismi leidmise faktid pole piisavateks süütõenditeks, mille põhjal lugeda tõendamaks A. Säraku süü plahvatuse tekitamises. Ühegi tõendiga pole välistatud võimalus ja kõrvaldatud kahtlus plahvatanud imitatsioonilaengu kellegi teise isiku poolt paigaldamise osas. Traatidega ühendatud lõhkepakettide mehhanismi leidmine, millest plahvatust ei tekkinud, ei täida

§ 405sätestatud süüteokoosseisu.

Plahvatuse mittetekkimisel ei saa rääkida plahvatusega põhjustatud ohust inimese elule, tervisele või varale. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsiooniga selles, et kriminaalasja kohtueelsel menetlusel Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Jeskuses ( edaspidi KEKK ) teostatud tulirelvade, laskemoona ja lõhkematerjalide ekspertiisidel antud eksperdiarvamused pole kohtukõlbulikud tõendid. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ekspertiiside tegemise ajal 2006-2007.a. ega käesoleval ajal kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei nõua ekspertiisiasutuse Mõõteseaduse kohast akrediteerimist. KrMS § 95 lg. 2 nõuab asjakohaste teadmistega isikute hulgast eksperdi määramise juures kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperti eelistamist. Kohtuekspertiisi asutuse akrediteerimise nõue ei tulena ka kohtuekspertiisiseadusest. Asjaolu, et käesoleval ajal tegutsev Eesti Kohtuekspertiisi Instituut on kvaliteedijuhtimise raames saanud Eesti Akrediteerimiskeskuse akrediteeringu katse- ja kalibreerimislaborite hindamise ja tõendamise kompetentsikriteeriumite vastavusest rahvusvahelistele standarditele toksikoloogia, narkootiliste –ja psühhotroopsete ainete määramise, lasujääkide analüüside ning sõrmejälgede esiletoomise ja identifitseerimise valdkondades, ei sea kahtluse alla varem põhimääruse alusel riikliku ekspertiisiasutusena tegutsenud KEKK-s töötanud kohtuekspertide asjatundlikkust ja eksperdiarvamuste tõendina usaldusväärsust. Asjakohane pole kaitsja apellatsioonis tõstatatud kahtlus KEKK-i ekspertide ametialasest alluvusest või muust sõltuvusest kriminaalasjas kohtueelset menetlust läbiviinud kaitsepolitseiametist. Siseministri

1. novembri 2003.a. määrusega kinnitatud KEKK-i põhimääruse ( edaspidi Põhimäärus) § 11 lg.1 punkti 5 järgi on kaitsepolitsei kriminalistikatalitus KEKK –i struktuurüksus, mitte kaitsepolitseiameti struktuurüksus. Seega polnud eksperdid kohtueelset menetlust läbiviinud uurimisasutuse ametialluvuses võis muus sõltuvuses uurimisasutuse ametnikust, kelle menetluses oli kriminaalasi. Põhimääruse § 12 lg.5 kohaselt on kaitsepolitsei kriminalistikatalituse põhiülesandeks lõhkeaine-, lõhkeseadeldise-, hääle-, käekirja-, raamatupidamise - ja dokumendiekspertiiside ning uuringute tegemine. Samuti osavõtmine sündmuskohavaatlusest ja muudest uurimistoimingutest. Lõhkeainete ja lõhkematerjalide ekspertiisid on seega teostatud asjakohast oskusteavet omavate sõltumatute kohtuekspertide poolt, kellel polnud õigusliku alust taandumiseks. Ringkonnakohtu seisukohalt on deklaratiivsed ja tegelikke asjaolusid eiravad kaitsja apellatsiooni väited avalikkuse ja kohtu mõjutamisest ning kohtumenetluse poolte ebavõrdsest kohtlemisest. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtule ei saa asetada vastutust väljapool kohtumenetlust toimuvate protsesside eest, s.h. ajakirjanduse huviobjektide ja teemakäsitluste valiku ning väljaannetes kajastamise eest. A. Säraku süüdistusasja kohtuliku arutamise käigus on ajakirjanduses ilmunud kirjutiste võtmist kriminaaltoimiku materjalide juurde taotlenu kaitsja, mitte kohtus riiklikku süüdistust esindav prokurör. Seega on kaitsja soovinud kriminaalasja arutanud kohtule esitada asja lahendamiseks ja tõenduseseme asjaolude tuvastamiseks kohaste tõenditena ajakirjanduslikke arvamusi ja hinnanguid sisaldavaid materjale. Maakohtu poolt nende materjalide tähelepanuta jätmine ei ole käsitletav kaitseõiguse rikkumise või kohtumenetluse poole ebavõrdse kohtlemisena. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsiooniga selles, et kõnealuse kriminaalasja menetlus oli
2. oktoobril 2006.a. alustatud varem kui kell 17.
3. KrMS § 193 lg.1 järgi alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis - või muu menetlustoiminguga. Kriminaaltoimikust oleva tehnilise uuringu protokollist ( I kd.,tl. 7) nähtub, et 2.oktoobril 2006.a. ajavahemikul kella 14.00 kuni 20.00 tegi Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna kriminalistikatalituse politseijuhtivinspektor A. T. XXXXX XXXXXX, XXXXX XXXXX, XXXXXXX XXXX territooriumil sündmuskoha uuringu. Sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi ( I kd., tl. 4-5 ) alustas politseivaneminspektor K. K.
4. oktoobril 2006.a. XXXXXXX XXXXX kell 14.45 sündmuskoha vaatlust ja lõpetas selle uurimistoimingu kell 15.
5. Samal päeval ajavahemikul kella 15.00 kuni 15.23 kuulab politseivaneminspektor K. K. XXXXX XXXXX üle tunnistajatena E. K.i ja R. R. ( I kd., tl. 44-45; 48-49 ). Edasilükkamatutel juhtumistel KrMSA § 91 lg.3 sätestatud korras koostatud läbiotsimise määruse alusel alustab
6. oktoobril 2006.a. kell 17.40 politseivaneminspektor K. K., süüdistatava A. Säraku juuresolekul ja Päästeameti Demineerimiskeskuse töötajate osavõtul XXXXXXX XXXXX läbiotsimist, mille käik ja tulemused - relvade, nende oluliste osade, laskemoona ja lõhkematerjalide äravõtmine - KrMS § 92 ja 146 kohaselt protokollitakse ( I kd. tl. 20; 21-25 ). Läbiotsimise protokollist nähtub, et uurimistoimingu läbiviijana on politseivaneminspektor K. K. teinud süüdistatavale A. Särakule ettepaneku - anda välja XXXXXXX XXXXX asuvad ebaseaduslikud esemed. Sellele ettepanekule on süüdistatava A. Särak vastanud, et on nõus välja andma relvad, laskemoona ja lõhkeained. Protokolli kande õigsust kinnitab süüdistatava A. Särak allkiri. Ringkonnakohtu hinnangul lükkab see faktiline asjaolu ümber kaitsja apellatsiooni ja süüdistatava A. Säraku väited, et talle polnud teada XXXXXXX XXXXX relvade, laskemoona, lõhkematerjalide olemasolu ning nägi neid asju esmakordselt alles läbiotsimise käigus. Süüdistatava A. Säraku valmisolek anda välja relvad, laskemoon ja lõhkeained enne läbiotsimist tõendab, et süüdistatav teadis nende esemete olemasolust ja tavalise inimese elukogemuse põhjal võis eeldada, et uurimistoimingu käigus need leitakse. Juhul kui süüdistataval A. Särakul polnud relvade, laskemoona ja lõhkematerjalide olemasolu teada, ei saanuks ta ka ebaseaduslikult hoitud asju nimetada ega soovida neid välja anda. Riigikohus on otsustes nr.3-1-1-55-98; 3-1-1-74-96; 3-1-1-10-99 selgitanud, et ebaseaduslik hoidja ei vabane vabatahtliku väljaandmisega kriminaalvastutusest kui ta oli menetlustoimingu raames kujunenud olukorra tõttu sunnitud ebaseaduslikult hoitud esemed ära andma. Ringkonnakohtu pole vähimatki kahtlust, et käesolevas asjas oleks XXXXXXX XXXXX ebaseaduslikult hoitud relvad, laskemoon ja lõhkematerjalid läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud ka siis kui süüdistatava A. Särak poleks oma koostöövalmidust üles näidanud. Seetõttu on põhjendamatu kaitsja apellatsiooni etteheide, nagu oleks süüdistatavat A. Särakut koheldud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 12 sätestatud põhimõtte vastaselt ebavõrdselt nende isikutega, kellel võimaldati
7. oktoobril 2006.a. alanud kampaania raames anda politseile ära ebaseaduslikult käideldud relvad ja laskemoon ilma karistusseadustikus ettenähtud tagajärgedeta. Tunnistajatena ülekuulatud kaitseväelane R. R. ega politseivanemkonstaabel E. K. pole käesolevas kriminaalasjas uurimise - või menetlustoiminguid teostanud uurimisasutuse ametnikeks. Politseivanemkonstaabel E. K. suundus
8. oktoobril 2006.a. XXXXX XXXXX asuvasse XXXXXXX XXXXX alkoholiseaduse § 54 lg.1 rikkumise tunnustel alustatud väärteoasjas nr. 23730600005768 antud Harju Maakohtu kohtuniku Margot Mikleri loal läbiotsimise teostamiseks. XXXXXXX kinnistul köitsid vanemkonstaabli tähelepanu sõjaväevarustuse tarbeks kasutatavad kastid ning enda nõustamiseks kutsus ta kohale kaitseväe teenistuses olnud tunnistaja R. R.. Ühte kastidest liigutamise järel kostus plahvatuse heli. Ringkonnakohtu hinnangul esines piisav asjaolude kogum, mis andis politseivanemkonstaablile E. K.ile aluse kahtlustada lõhkematerjalide või lõhkeseadeldise ebaseaduslikku käitlemist, mis on süüteona karistatav. Politseivanemkonstaabli E. K.poolt ametiülesannete täitmisel saadud teabe põhjal politseiasutusele edastatud kuriteoteade on Lääne- Harju politseiosakonnas
9. oktoobril 2006.a. kell 13.09 registreeritud numbri 2302,06,0,0093779 all ( I kd. tl. 3 ). Kuriteoteate edastamine ei ole kriminaalmenetluses seadustiku sätestuse kohaselt uurimistoiminguks ega menetlustoiminguks. Kuriteoteade saab KrMS § 194 kohaselt olla vaid kriminaalmenetluse ajendiks, milles võidakse sedastada kriminaalmenetluse alusena kuriteotunnuste esinemine. Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse esinemisel alustati kriminaalmenetlust esimese uurimistoiminguga, milleks
10. oktoobril 2006.a. oli kell
11. 00 politseijuhtivinspektori A. T. poolt XXXXX XXXXX, XXXXXXX kinnistul riiulitele ladustatud kastide, metallesemete, vanaraua kogumi tehniline uuring ( v.t. I kd., tl. 7 tehnilise uuringu protokoll ). Väljasõiduaruannete järgi asus 2.oktoobril 2006.a. kell
12. 01 samas ametiülesandeid ülesandeid täitma Päästeameti Demineerimiskeskuse Põhja – Eesti pommigrupp ( I kd. tl. 12; 13- 18). KrMS § 16 lg.1 järgi on kriminaalmenetluses menetlejateks kohus, prokuratuur ja uurimisasutus. KrMS § 31 järgi ( 2006.a. kehtinud redaktsioonis ) olid uurimisasutuseks Politseiamet, Kaitsepolitseiamet, Kaitsejõudude Peastaap, jt. kes täidavad uurimisasutuse ülesandeid vahetult või hallatavate asutuste või kohalike asutuste kaudu. Sama paragrahvi lõike 2 ja 3 kohaselt teeb edasilükkamatuid menetlustoiminguid, s.h. vaatlusi ja läbiotsimisi Päästeamet hallatavate asutuste kaudu. Kaitsejõudude Peastaabi hallatavaks uurimisasutuseks oli sõjaväepolitsei, millise üksuse teenituses kaitseväelasest tunnistaja R. R. ei olnud. Seega on kohatud apellandi väited, nagu võiks R. R.d ja E. K.käsitleda kriminaalasja menetlenud uurimisasutuse ametnikena, kellel laieneb KrMS § 66 lg.2 kehtestatud tunnistajana kriminaalasjas osalemise keeld. Riigikohtu otsustes 3-1-1-113-96; 3-1-1-142-05 on asutud seisukohale, et kriminaalasja uurimise käiku puudutavate küsimuste selgitamiseks - näiteks küsimus sellest, kas mingi menetlustoiming leidis aset nii nagu see on menetlustoimingu protokollis fikseeritud – võib tekkida vajadus menetleja, s.o. uurimisasutuse ametniku ülekuulamiseks. Kokkuleppeliselt nimetatakse uurise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidnud menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks. Spetsialisti tunnistajana ülekuulamine sarnaneb menetleja tunnistajana ülekuulamisega. Spetsialisti võidakse üle kuulata vaid uurimise käiku ennast puudutavate asjaolude osas. Seega kohtupraktika ei välista uurimisasutuse ametniku või spetsialisti tunnistajana ülekuulamist pidades silmas, et ütlusi ei saada kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaolude, kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta, vaid ainuüksi uurimise - või menetlustoimingu käiku puudutavate asjaolude kohta. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsiooniga selles, et Lääne - Harju politseiosakonna operatiivvalves olnud politseiametnikud K. K. ja K. K. ning Päästeameti Demineerimiskeskuse ning Põhja - Eesti pommirühma töötajad, kes väljakutsel XXXXXXX XXXXXse sõitsid, saab käsitleda menetlejatena ja spetsialistidena. Nende isikute tunnistajatena ülekuulamine on lubatud ainuüksi menetlustoimingute käiku puudutavates asjaoludes. Tunnistajana ülekuulamisel antud ütlustes kirjeldavad K. K. ja K. K. XXXXXXX XXXXX sündmuskoha vaatluse tegemise ning süüdistatava A. Säraku juuresolekul toimunud läbiotsimise ja selle uurimistoimingu tulemuse fikseerimise asjaolusid. Päästeameti töötajad V. A., A. P., J. P. kirjeldavad ütlustes XXXXXXX XXXXXXX väljasõidu, seal plahvatusohtlike asjade otsimise, relvade, laskemoona ja lõhkematerjalide leidmise asjaolusid. Samuti kirjeldavad Päästeameti spetsialisti tunnistajatena antud ütlustes läbiviidud toimingute kajastamist väljasõiduaruannetes, leitud asjade politseile üleandmist või kahjutuks tegemist. Seetõttu on ringkonnakohus seisukohal, et tunnistajatena ülekuulatud menetlejad ja spetsialistid on andnud ütlusi ainuüksi nende poolt kriminaalmenetluse käigus tehtud toimingute ning nende toimingute käigu ja tulemuste dokumenteerimise kohta ning saadud ütlused on hinnatavad tõenditena kriminaalasja uurimist puudutavates asjaoludes. Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad tunnistajatena ülekuulatud menetlejate ja spetsialistide ütlused, et sündmuskoha vaatluse ja läbiotsimise protokollides ning Päästeameti Demineerimiskeskuses Põhja- Eesti pommigrupi väljasõiduaruannetes kirjeldatud esemed võeti 2.ja
13. oktoobril 2006.a. ära XXXXXXX XXXX hoonest ja juures asunud maa-alt. Ringkonnakohus nõustub riiklikku süüdistust esindanud prokuröriga selles, et XXXXXXX kinnistult äravõetud esemed on läbiotsimise ja vaatluse protokollides piisava täpsusega identifitseeritud : näidatud asja nimetus ja number, numbri puudumisel asja nimetus, hulk, kaal, iseloomulik mõõde - näiteks laskemoona, relvaraua kaliiber jne. Nõustuda tuleb ka sellega, et kriminaalmenetluse seadustik ei kehtesta uurimistoimingul saadud asjade pakkimise nõuet. Juhul kui vaatlusel, läbiotsimisel või muul uurimistoimingul saadud asjad pakitakse, siis kajastub see asjaolu uurimistoimingu protokollis. Kriminaaltoimikus olevate läbiotsimise ja asitõendite vaatluse protokollides ning ekspertiisiaktide sissejuhatavates osades antud kirjelduste põhjal on läbiotsimisel ära võetud ja ekspertide poolt uuritud asjad samastatavad. Läbiotsimise protokolli kantud äravõetud asjade loetelu järjekorranumber kattub asitõendi vaatlusprotokollis kirjeldatud asja( -de ) pakendi numbriga ning sama pakendinumbri ja asja nimetuse järgi on ekspertiisiks esitatud asjad identifitseeritavad läbiotsimisel äravõetud ja menetleja poolt vaadeldud asjadega. Ringkonnakohtu hinnangul on eelnimetatud tunnistajate ütluste ja uurimistoimingute protokollidega usaldusväärselt tõendatud
14. ja
15. oktoobril 2006.a. teostatud läbiotsimistel leitud ja KEKKI-i ekspertide poolt uuritud relvade, nende oluliste osade, laskemoona, lõhkeaine ja lõhkematerjalide äravõtmine süüdistatava A. Säraku omandis olnud XXXXXXX kinnistult.
16. jaanuaril 1997.a. notariaalselt tõestatud H. T. testamendi järgi ( I kd., tl.140 ) määrati annakuna süüdistatavale Ago Särakule ehitised ja rajatised Harjumaal, XXXXX XXXXXX XXXXX XXXXX või hoonestusõigus nendele ehitistele või nimetatud varale vastav vara ning rahalised vahendid Eesti Hoiupangas.
17. augustil 2003.a. notariaalselt tõestatud kinnisasja ja hoonestusõiguse kinkelepingu ning Tallinna Linnakohtu kinnistusameti kinnistusraamatu kande järgi ( III kd., tl. 282- 291 ) kinkis H. T. A. Särakule XXXXX XXXXXX, XXXXX XXXXX katastritunnusega XXX:XXX:XXX:XXX 1457 m-2 suuruse pinnaga hoonestatud kinnistu ( kriminaalasjas nimetatud XXXXXXX XXXX kinnistu ). Kinkelepingu punkt 3.2 kohaselt anti lepingu eseme otsene valdus kingisaajale, s.o. süüdistatavale A. Särakule, üle lepingu sõlmimisega. Kinnisasja omandi süüdistatavale A. Säreakule üleminekut kinnitav kanne kinnisturaamatusse tehti
18. novembril 2003.a. Seega ei eksisteerinud mingeid objektiivseid asjaolusid, mis pärssinuks süüdistatava A. Säraku tegelikku võimu kinkelepingu järgi saadud hoonestatud kinnistu üle ning tegelikele asjaoludele mittevastavad on apellatsiooni väited, nagu avanenuks valdus XXXXXXX XXXX üle süüdistatavale A. Särakule alles H. T. surma järel
19. jaanuaril 2006.a. ja ka siis polnud ta kinnistut läbivaadanud. Ringkonnakohus nõustub riiklikku süüdistust esindanud prokuröriga selles, et kinnisasja 2003.a. kinkimise järel ei saanud süüdistatav A. Särak testamendis nimetatud annakut testaatori H. T. surma järel veelkord pärandina saada. Süüdistatav A. Särak on kohtus antud ütlustes kinnitanud, et ta tutvus XXXXXXX XXXXX elanud H. T.ga eelmise sajandi 90-te aastate keskpaigas ja haigestumise puhul käis teda kodus ( XXXXXXX XXXXX ) abistamas. Ringkonnakohtu hinnangul pole eluliselt usutav, et süüdistatava A. Särak, kes alates eelmise sajandi üheksakümnendate aastate keskpaigast korduvalt viibis XXXXXXX XXXXX H. T. hea tuttava ja hooldajana ning 2003.a. augustist kinnisasja omanikuna, ei olnud tuttav talu sisustuse, seal hoitavate asjadega, s.h. suure hulga relvade, laskemoona, lõhkematerjalidega. Loogiliselt saab eeldada ühe või kahe relva ja vähese hulga laskemoona või lõhkematerjali hoones hoidmist viisil, et see võib hoones viibivale kõrvaltvaatajale märkamatuks jääda. Usutav pole aga kaitseliitlasena sõjavarustust tundva süüdistatava A. Säraku teadmata kümnete tulirelvade ja nende oluliste osade, tuhandetes ühikutes laskemoona ja kilogrammides lõhkeaine ja lõhjkematerjalide taluhoones hoidmine. Arvestades ebaseaduslikult hoitud tulirelvade ja nende oluliste osade, laskemoona, lõhkeainete ja materjalide suurt hulka, nende eriliigilisust ning tehnilise seisukorra erinevust, pole usutav nende asjade XXXXXXX XXXXXse toimetamine süüdistatava A. Säraku teadmata ning lühikese ajaperioodi jooksul. Ringkonnakohtu hinnangul on sõjavarustuse hulka kuuluvate asjade sellise kogumi moodustamine võimalik pikka aega väldanud, sihipärase, ebaseadusliku tegevusega. Ringkonnakohtu seisukohalt on kaitsja apellatsiooni väited selles, et süüdistatav A. Särak ei tundnud relvade käitlemisega seotud õiguslikke regulatsioone ning seetõttu võis eksida relvade, nende oluliste osade, laskemoona, lõhkeainete ja – materjalide hoidmise keelatuses, vastuolus väitega, mille kohaselt tahtnuks süüdistav XXXXXXX XXXXX ebaseaduslikult hoitud tulirelvad, laskemoona, lõhkeained ja – materjalid ära anda politsei poolt väljakuulutatud kampaania raames. Ringkonnakohtu hinnangul eeldab ebaseaduslikult hoitud relvade ja muude käitlemiseks eriluba nõudvate esemete vabatahtliku loovutamise kampaanias osalemine isiku selget arusaamist tulirelvade, laskemoona, lõhkematerjalide jne. hoidmise teo keelatusest ja tahet see õigusvastane käitumine lõpetada. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et süüdistatav A. Särak on Kaitseliidu liikmena 2001 ja 2006.a. taotlenud relvaluba ning aastatel 2005 ja 2006 Kaitseliidu Harju Malevas edukalt sooritanud relvaeksamid. Tunnistaja J. P. maakohtus antud ütluste kohaselt oli süüdistatav A. Särak aktiivne kaitseliitlane, õppis ohvitseriks. Kaitseliidus oli talle lubatud automaatrelvad ja püstol. Ringkonnakohtu hinnangul seavad need faktilised asjaolud kahtluse alla kaitsjast apellandi väidete usutavuse süüdistataval A. Särakul tulirelvade ja laskemoona käitlemise õiguslike regulatsioonide alaste teadmiste puudumisest. Kuna süüdistatav omandas ja sai hoonestatud XXXXXXX kinnistu valdusse notariaalselt tõestatud kinkelepinguga, mitte testamendi järgi, siis on samuti tähenduseta kaitsja apellatsiooni tõdemus, et süüdistatav A. Särak pärimisõiguse regulatsioone ei tundnud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsiooniga selles, et väärteoasjas nr.4-07-2482 tehtud menetlust lõpetava kohtulahendiga peaks ne bis in idem põhimõte järgimisel kaasnema süüdistatava A. Säraku õigeksmõistmine käesolevas kriminaalasjas. Kriminaalmenetluse või väärteomenetluse õiguse ükski norm ei sätesta, et väärteoasjas tehtud jõustunud esimese astme kohtu otsus on apellatsioonimenetluses kriminaalasja lahendavale kohtukoosseisule siduvaks või järgimiseks. Väärteoasjas nr.4-07-2482 ja käesolevas kriminaalasjas on tõendamise ja kohtuliku arutamise esemed erinevad ja tegemist pole ühe ja sama rikkumise kohta tehtud kohtulahenditega. Väärteomenetluse ja kriminaalmenetluse korras asja arutav kohus teeb otsuse tõendamise tulemusena kujunenud veendumuse põhjal. Tõendite kogumis hindamisel pole ühelgi tõendil, s.h. väärteoasjas tehtud jõustunud kohtulahendil ette kindlaksmääratud jõudu. Põhjendamatud on kaitsja apellatsioonis esitatud kriitika maakohtu poolt protokollide parandamise taotluste rahuldamata jätmise, ekspertiisimääruste sisu kajastamata jätmise ja kaitsepolitseiameti kirjale nr. 1125/7 hinnangu andmata jätmise kohta. Ringkonnakohus on seisukohal, et KrMS § 158 sätestatud kohtuistungi protokolli parandamise taotluste läbivaatamise korra kohaselt on kohtunikul või kohtukoosseisu eesistujal õigus teha kaalutlusotsus taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Taotluse rahuldamata jätmine pole kaitseõiguse rikkumiseks või kohtumenetluse poolte võrdse kohtlemise riiveks. KrMS § 63 lg.1 kohaselt on tõeniks eksperdiarvamus, mille hindamisel kogumis teiste tõenditega kujuneb kohtul veendumus, et tõenduseseme asjaolud on olemas või puuduvad. KrMS § 312 p. 1 kohaselt esitatakse kohtuotsuse põhiosas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse. Ekspertiisimäärus tõendiks ei ole ja nende sisu ( sissejuhatava ja uurimusliku osa ) refereerimiseks kohtuistungi protokollis või kohtuotsuses puudub igasugune mõistlik vajadus. Ekspertiisimäärus on menetlustoimingut kajastava dokumendina vajalik tõendi – eksperdiarvamuse – saamise jälgimiseks, ega ole kasutatav tõenduseeseme asjaolu esinemise või puudumise kindlakstegemiseks. Kriminaalasja arutamisel ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, mis kohtueelse menetluse käigus oleks saadud KrMS
20. peatüki
21. jaos sätestatud jälitustoimingu abil. KrMS § 30 lg.1 alusel juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seetõttu ei asetu uurimisasutuse toimingute järelevalve kohtul ning maakohus on õigesti jätnud tähelepanuta Kaitsepolitseiameti kirjavahetuse, milles puudub teave arutatava kriminaalasja tõenduseseme asjaolude kohta. Neil asjaoludel ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhiosas esitatud tõendite analüüsi ja neil põhinevate kohtu järeldustega süüdistatava A. Säraku poolt süüdistusaktis märgitud kuritegude toimepanemise tõendatuse ja neile süütegudele antud õiguslike hinnangute osas. Kasutades KrMS § 342 lg.3 p.1 antud õigust, ei pea ringkonnakohus nende asjaolude kordamist vajalikuks. Samas nõustub ringkonnakohus kaitsjast apellandi ja riiklikku süüdistust esindanud prokuröri arvamustega selles, et A. Särakule

§ 414

lg.3 p.2 järgi esitatud süüdistusest tuleb välja jätta 33 UZRGM tüüpi musta püssirohtu sisaldavad imitatsioondetonaatorit, mitte 23 UZRGM tüüpi imitatsioondetonaatorit nagu on märgitud maakohtu otsuse põhiosa

1. lehekülje eelviimases lõigus. Harju Maakohtu 21.novembri 2008.a. otsuse resulutiivosa
2. punktis esineb kirjatehnilist laadi ebatäpsus. Süüdistusakti järgi süüdistatakse A. Särakut

§ 414lg.3 p.2 järgi kvalifitseeritud kuriteos.

Harju Maakohtu 21. novembri 2008.a. otsuse põhiosas on maakohus lugenud tõendatuks süüdistatava A. Säraku poolt

§ 414lg.3 p.2 järgse kuriteo toimepanemise ( kohtuotsuse lk.

93-94 ). Sama kohtuotsuse resolutiivosa 1. punkti kohaselt mõistab maakohus Ago Säraku süüdi

§ 414lg.2 p.3 järgi.

Ringkonnakohtu seisukohalt on eelpool täheldatud vastuolu maakohtu otsuse põhiosa ja lõpuosa

1. punktis ilmselgelt esile kutsutud kirjaveast. Riigikohus on
2. juuni 2009.a. määruses nr. 3-1-1-50-09 samuti rõhutanud, et tegemist pole maakohtu otsuse põhiosa ja resolutiivosa sisulise vastuoluga. Kohtuotsuse ebaselgus on kõrvaldatav ringkonnakohtu poolt KrMS § 337 lg.1 p.2 korras tehtava täpsustusega, millega Harju Maakohtu
3. novembri 2008.a. otsuse lõpuosa
4. punktis pärast nime „Ago Särak“ asendatakse kvalifikatsioonitähis „

§ 414

lg.2 p.3“ kvalifikatsioonitähisega „

§ 414lg.3 p.2“.

Kohtumenetluse poolte vahel pole vaidlust selles, et süüdistatavat A. Särakut iseloomustatakse kohusetundliku ja abivalmi isikuna, kes Kaitseliidu liikmena tegi hinnatud tööd noortega. Süüdistataval on kindel elu - ja töökoht ning ülalpidamisel väikelaps. Kriminaalmenetluse käigus pole süüdistatav ise andnud ütlusi kuriteo toimepanemise motiivi kohta ega ole seda tõsikindlalt tuvastatud muude tõendite abil. Neid asjaolusid on maakohus karistuse mõistmisel kaalunud ning põhjendanud tähtajalise vangistuse kohaldamist kui selle määra. Samuti on maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega selgitanud, millistel kaalutluste tõttu pole vangistuse tingimisi kohaldamata jätmine süüdistatava A. Säraku puhul rakendatav. A. Säraku süüdistusasja arutamisel ringkonnakohtus pole selgunud ühtegi olulist asjaolu, mis karistuse mõistmisel oleks jäänud maakohtu tähelepanuta ja ringkonnakohtus kontrollituna võiks põhjendada esimese astme kohtu otsuse muutmist tähtajalise vangistusega karistamise osas. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsiooniga selles, et süüdistatavale A. Särakule mitme süüteo eest karistuse mõistmisel tuleks lähtuda

63 lg. 1-st. Asjas pole vaidlust, et süüdistatava A. Säraku poolt tulirelvade, nende oluliste osade laskemoona, lõhkeseadeldise ja selle olulise osa, lõhkematerjali, tulirelva helisummuti süüdistatava poolt ebaseaduslik käitlemine ( hoidmine ) XXXXXXX XXXXX kuni 2.oktoobrini 2006.a., oli kantud tegija ühtsest tahtest ning ajaliselt ja ruumiliselt nii tihedalt seotud, et seda võib hinnata ühe teona, mis õiguslikult subsumeeritakse mitme eri süütekoosseisu alla.

§ 63

lg.1 sätestab, et kui isik on pannud toime ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis mõistetakse talle üks karistus, seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Süüdistatav A. Säraku poolt toimepandud teo puhul, mis täidab mitu erinevat kuriteokoosseisu, näeb ette raskeima karistuse

§ 414lg.3 p.2 sanktsioon.

Esimese astme kohtu otsuse kohaselt on süüdistatava A. Säraku karistust kergendava asjaoluna arvesse võetud tema valdavalt seaduskuulekat käitumist ja positiivset iseloomustust. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus kindlaks teinud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendusega, mille järgi tuleb süüdistatavat A. Särakut karistada vangistusega üle sanktsiooni keskmise määra.

§ 414lg.3 p.2 järgi vastab sellele vangistus tähtajaga 7 aastat.

Maakohtu otsuse põhiosast ( lk. 95-96 ) nähtub, et riiklikku süüdistust esindanud prokuröri taotlus

§ 53alusel 79 000 kr.

suuruse rahalise karistuse mõistmiseks jäeti rahuldamata. Küll aga nõustus maakohus riiklikku süüdistust esindanud prokuröri taotlusega võtta

§ 51sätestatud lisakaristusena süüdistatavalt A.

Särakult ära relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õigus 5 aastaks. Harju Maakohtu 21. novembri 2008.a. otsuse resolutiivosas aga puudub märge

§ 51alusel lisakaristuse kohaldamise kohta.

Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonides, s.h. prokuröri apellatsioonis ei taotleta maakohtu otsuse resolutiivosa täiendamist A. Säraku suhtes

§ 51alusel kohaldatava lisakaristusega. Kr

MS § 340 lg.4 p.4 kohaselt saab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsust mõistetud karistuse osas varasemast raskemaks muuta vaid prokuröri või kannatanu apellatsioonide alusel. Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse lõpposa muutmine, millega mõistetud põhikaristuse kõrval

§ 51

alusel kohaldatakse lisakaristusena - relva ja laskemoona käitlemise õiguse äravõtmist viieks aastaks - raskendab süüdimõistetu A. Säraku karistust. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja apellatsioonis taotletud kõigi menetluskulude riigi kanda jätmisega põhjusel, et süüdistataval A. Särakul on kohutusi enam kui vahendeid nende täitmiseks. Süüdistataval A. Särakul on olemas töökoht ja vähemalt töötasu näol regulaarne sissetulek. Ringkonnakohtus riiklikku süüdistust esindanud prokurör on õigesti osundanud kriminaaltoimiku materjalidele, millest nähtub et 2006.a. on süüdistatav A. Särak deklareerinud tulu XXX XXX kr. suuruses summas ning kohtutäituri Urmas Tärno poolt

1. septembril 2009.a. koostatud süüdistatava A. Säraku varalise seisundi õiendi kohaselt tuvastati kinnis - ja vallasvara kokku X XXX XXX kr. ja XX sendi väärtuses. Varem süüdistatava A. Säraku omandis olnud maaüksuste ja korteriomandi omanikuna on
2. aprillist 2007.a. Viru Maakohtu Kinnistuosakonnas registreeritud süüdistatava lähikondne J. S.. Ringkonnakohus nõustub riiklikku süüdistust esindanud prokuröri arvamusega, et süüdistatav A. Särak on kohtueelse menetluse ajal vahistamisena kohaldatud tõkendi muutmise järel korraldanud omandis olnud maaüksuste ja korteriomandi üleandmise. Ringkonnakohtu hinnangul tõendab see asjaolu süüdistatav teadlikku püüdu vältida kriminaalasjast tekkida võivate nõuete rahuldamist talle kuulunud varade arvel. Seetõttu on põhjendamatu kaitsja apellatsiooni oletus süüdistatava A. Säraku võimalikust pankrotistumisest temalt maakohtu otsusega väljamõistetud sundraha ja menetluskulude tõttu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg.1 p.3, 4; § 338 p.2; § 340 lg.2 p.6 ringkonnakohus tühistab osaliselt Harju Maakohtu
3. novembri 2008.a. otsuse Ago Särakule üksikkuritegude eest karistuste mõistmise ja

§ 64

lg.1 alusel lõpliku liitkaristuse mõistmise osas ja teeb uue otsuse mitmele eri süüteokooseisule vastava teo toimepanemise eest Ago Särakule

§ 63

lg.1 alusel karistuse mõistmise osas, jättes varem mõistetud lõpliku karistuse muutmata. Samuti teeb ringkonnakohus Harju Maakohtu

1. novembri 2008.a. otsuses alljärgnevad täpsustused:
2. kohtuotsuse põhiosa leheküljel 89 eelviimase lõigu teises reas pärast sõnu“… õppegranaadi laeng UPG-8…“ asendatakse järgnev arv „ 23“ arvuga „33“ ;
3. kohtuotsuse resolutiivosa punktis
4. asendatakse kuriteokvalifikatsiooni tähis „

§ 414lg.2 p.

3“ tähisega „

§ 414lg.3 p.2 “ Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata, kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. I. AMANN J. PAAP M. PREIMER