← Eesti

1-10-11543/28

Obsah (5)§ 120§ 122§ 64§ 121§ 81

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10- 11543 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed

§ 120ja 122 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.09.2011.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav ja tema kaitsja adv Andrus Repnau ning Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Saskia Kask Prokurör Saskia Kask Süüdistatav Kalju Kivirand isikukood 35303050224, Eesti kodanik, elukoht xxxxx xx xxx xxxxxxxx xx-x xxxxxxx, töökoht xxxxxxx xxxx xx, varem kohtu poolt karistatud, viimati 31.10.2001.a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 107 lg 1 järgi 2 aastase vangistusega tingimisi 1,5 aastase katseajaga. Kaitsja Adv Andrus Repnau RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 19. septembri 2011.a otsus osaliselt Kalju Kivirannale

§ 122

ja § 120 järgi mõistetud karistustes ja

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuses.

Uue otsusega mõista Kalju Kivirannale

§ 122

järgi karistuseks 5 aastat vangistust,

§ 120

järgi 1 aasta vangistust.

§ 64

lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõista 5 (viis) aastat vangistust. Kuriteoepisoodides

§ 122ja 120 järgi, mis on süüdistuse kohaselt toime pandud 1991. ja 1993. aastal, lõpetada kriminaalmenetlus Kr

MS § 199 lg 1 p 1 ja 274 lg 1 alusel aegumise tõttu. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, K. Kiviranna ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 19.09.2011.a otsusega tunnistati Kalju Kivirand süüdi

§ 122

järgi ja karistati 3-aastase vangistusega,

§ 120järgi 6-kuulise vangistusega.

Liitkaristuseks mõisteti talle 3 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks arvati 16.03.2010.a. 2. Süüdistuse sisu. Kalju Kiviranda süüdistatakse selles, et tema alates 1991 aasta septembrist kuni 17.02.2010, järjepidevalt kehaliselt ja psüühiliselt väärkohtles oma pereliikmeid: elukaaslast S M ja lapsi R (sünd xx.xx.xxxx), R (sünd xx.xx.xxxxx) ja R (sünd xx.xx.xxxxxx) K. Nimelt Kalju Kivirand alates septembrist 1991, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 17.02.2009, xxxxxxxx xxxxxxx 14-1 (2001-2004), xxxxx xx (1991-2009) ja xxxxxxxxxxx xx (2005-2009) ning xxxxx xxxxxx xxxxxx xxxxxx xxxxxxx xxxxxx

(2001)ja ühel korral Tallinnas Kadaka puiesteel, järjepidevalt, so vähemalt üks kord kuus, enamasti aga iga päev, kehaliselt ja psüühiliselt väärkohtles oma elukaaslast ja laste ema S M`i. Peksis teda rusikate ja jalgadega pea-ja keha piirkonda, tiris juustest ning ähvardas tappa, samuti peksis ja viskas kannatanut erinevate esemetega (potid, pannid, taldrikud, kuum vesi, noad, relvataolised esemed jms), tekitades kannatanule järjepidevat füüsilist valu ja erinevaid vigastusi. Samuti nõudis K.Kivirand S M tingimusteta allumist endale, ülevaadet kõigi tema telefonikõnede ja käikude kohta, keelas naisel sotsiaalse suhtlemise väljaspool kodu jne. Sealhulgas: Septembris 1991, täpselt tuvastamata kuupäeval, kella 05.00 paiku Tallinnas Kadaka puiesteel, täpselt tuvastamata kohas, lõi K. Kivirand S M, kes oli neljandat kuud rase, jalaga kõhu piirkonda, millest kannatanu maha kukkus, K.Kivirand aga jätkas jalgadega tema peksmist, põhjustades sellega S.M füüsilist valu. Suvel 1993, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxx xxxxx xx, viskas K. Kivirand kannatanut kuuma veega rinnapiirkonda ning ähvardas teda tappa, millega tekitas kannatanule suurt füüsilist valu ja põletushaavu. Ajavahemikul 1999 kuni 2000, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxx xx, lõi K. Kivirand panniga kannatanule otsaette ning ähvardas teda tappa, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja peahaava. Aastal 1999, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxx xxxxxx xx, K.Kivirand sihtis ja tulistas, kasutades paukpadruni taolist laskemoona S.M relvataolisest esemest, ähvardades kannatanu tappa. 2 22.06.2000, täpselt tuvastamata kellaajal, xxxxxxxxx xxxxx xx, lõi K. Kivirand kannatanule rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu põrandale. Seejärel lõi K. Kivirand kannatanule kannaga selja piirkonda ning ähvardas teda tappa, haaras püstolitaolise eseme ja lõi selle päraga kannatanule vastu paremat labakätt. Selliselt tekitas K.Kivirand kannatanule suurt füüsilist valu ning roide- ja labakäe murru. Aastal 2004, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxx xxxxxx xx, viskas K. Kivirand kannatanut kööginoaga, mis tabas viimast parema käe randmesse ning peksis teda mõlema käe rusikaga pea piirkonda, samuti ähvardas teda tappa, tekitades kannatanule füüsilist valu ja noahaava parema käe randmesse. 07.12.2008, täpselt tuvastamata kellaajal, xxxxxxxx xxxxxxxxx xx, tiris K. Kivirand kannatanut juustest, lõi rusikaga selja piirkonda ning ähvardas teda tappa, tekitades kannatanule füüsilist valu. Samuti K. Kivirand alates aastast 1992, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 2007 detsember, täpselt tuvastamata kuupäevani, xxxxxxxx xxxxxx xx-x (2001-2004), xxxxx xx (1992-2007) ja xxxxxxxxxxx xx (2005-2007) ning xxxxxxxx xxxx xx
(2001), järjepidevalt, so vähemalt kolm kuni neli korda nädalas, kehaliselt ja psüühiliselt väärkohtles oma poega R K (sünd xx.xx.xxxxx). Peksis teda rusikate ja jalgadega, tõukas vastu erinevaid pindu, samuti peksis ja viskas kannatanut pea- ja keha piirkonda erinevate esemetega (püksirihmad, potid, pannid, taldrikud, puukaikad, pesapallikurikas, erinevad tööriistad- labidad, rehad jms, kontsaga kingad jne), tekitades kannatanule järjepidevat füüsilist valu ja erinevaid vigastusi. Pidevaid peksmisi saatsid K.Kiviranna poolsed ähvardused, et tema on R elu andnud ja võib selle ka võtta. Samuti keelas K.Kivirand korduvalt R toitu, sundides teda mitu päeva järjest tarbima vaid vett, soola ja leiba. Sealhulgas: Ajavahemikul 16-17.07.1998, täpselt tuvastamata ajal, xxxxxxxxx xxxx xx, viskas K. Kivirand R vastu aias olevat äärekivi, tekitades sellega kannatanule vasaku õlavarreluu alaosa murru ja suurt füüsilist valu. Ajavahemikul 2000-2001 täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxx xx peksis K. Kivirand R püksirihmaga, lüües teda sellega kümneid kordi keha piirkonda, millega tekitas kannatanule suurt füüsilist valu ning verevalumid kehal. Ajavahemikul 13- 14.05.2002 täpselt tuvastamata kellaajal, xxxxxxxx xxxxx xx, peksis K. Kivirand R püksirihmaga, lüües teda sellega mitmeid kordi selja ja jalgade piirkonda, tekitades kannatanule suurt füüsilist valu ning verevalumid paremal tuharal ja parema reie tagapinnal ning selja alaosa ja vaagna põrutuse. Ajavahemikul 1997 kuni 2000, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxx xxxx xx, lõi K. Kivirand R käega nina piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja nina vigastuse. Ajavahemikul 1997 kuni 2007, täpselt tuvastamata ajal, xxxxxxxxxx xxxxxx xx köögis, peksis K. Kivirand R rusikatega vastu pead, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale. Põrandal olles peksis K. Kivirand R edasi, lüües rusikatega ja jalgadega kannatanut keha piirkonda. Seejärel viskas K. Kivirand oma poja vastu köögi ust, mille tagajärjel kukkus R läbi köögi ukse koridori põrandale, kus K. Kivirand jätkas peksmist. Kui R õnnestus joosta teise tuppa, võttis K. Kivirand katki läinud köögiukse liistu, järgnes sellega kannatanule ja jätkas tema peksmist ukseliistuga, tekitades kannatanule suurt füüsilist valu ning verevalumid üle keha. Ajavahemikul 2003 kuni 2005, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxx xxxxx xx, peksis K. Kivirand R ja R kinga kontsaga pea piirkonda, millega tekitas viimastele suurt füüsilist valu. Ajavahemikul 2006 kuni 2007, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxx xxxx xx, tõukas K. Kivirand R peaga vastu esiku kappi, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja peahaava. 3 Samuti K. Kivirand alates aastast 1993, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 2007 juuli, täpselt tuvastamata kuupäevani, xxxxxxxx xxxxx xx-x (2001-2004), xxxxxx xx (1993-2006) ja xxxxxxxxxx xx (2005-2006) ning xxxx xxxxxxx xxxxx xxxx xxxxx
(2001)ja ühel korral Tallinnas Jaama 2, järjepidevalt, so vähemalt kolm kuni neli korda nädalas, kehaliselt ja psüühiliselt väärkohtles oma poega R K (sünd xx.xx.xxxxx). Peksis teda rusikate ja jalgadega, tõukas vastu erinevaid pindu, samuti peksis ja viskas kannatanut pea- ja keha piirkonda erinevate esemetega (püksirihmad, potid, pannid, taldrikud, puukaikad, pesapallikurikas, mööbel, telliskivid, erinevad tööriistad- labidad, rehad jms, kontsaga kingad jne), tekitades kannatanule järjepidevat füüsilist valu ja erinevaid vigastusi. Pidevaid peksmisi saatsid K.Kivirandi poolsed ähvardused, et tema on R elu andnud ja võib selle ka võtta. Kui laps peksmise tõttu valust karjus, ähvardas K.Kivirand R keele suust lõigata. Samuti keelas K.Kivirand korduvalt R toitu, sundides teda mitu päeva järjest tarbima vaid vett, soola ja leiba, samuti sundis teda terve öö ühel jalal nurgas seisma. Sealhulgas: Ajavahemikul 1997 kuni 1998, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxx xxxxx xx, lõi K.Kivirand R vähemalt kolm korda rusikaga vastu pead, tekitades kannatanule sellega füüsilist valu. Ajavahemikul 1999 kuni 2000, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxxx xxxx xx, lõi K. Kivirand taldriku vastu kannatanu pead puruks, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. Ajavahemikul sügis 2000 kuni kevad 2001, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxxx xx, sidus K. Kivirand saunas kannatanu nööriga saunapingi külge kinni ja peksis teda juhtmetega selja- ja jalgade piirkonda, tekitades sellega kannatanule suurt füüsilist valu ning verevalumid seljal ja jalgadel. Ajavahemikul sügis 2000 kuni kevad 2001, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxx xxxxx xx, sidus K. Kivirand saunas kannatanu nööriga saunapingi külge kinni ja peksis teda vitsakimbuga selja- ja jalgade piirkonda, tekitades sellega kannatanule suurt füüsilist valu ning verevalumid seljal ja jalgadel. Ajavahemikul 2003 kuni 2005, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxxxx xxxxx xx, peksis K. Kivirand R ja R kinga kontsaga pea piirkonda, millega tekitas viimastele suurt füüsilist valu. Ajavahemikul 24-25.04.2004, täpselt tuvastamata kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxx xx, peksis K. Kivirand R tuvastamata esemega vasaku jala piirkonda, millega tekitas kannatanule suurt füüsilist valu ja vasaku sääre keskmise pekse murru. Kui kannatanu jalg oli traumapunktis kipsi pandud jätkas K.Kivirand kodus xxxxxx xxx R peksmist, põhjustades viimasele füüsilist valu. Aastal 2005, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxxx xx, lõi K. Kivirand R rusikaga näo piirkonda, nii, et kannatanu hammas tungis läbi tema alumise huule, põhjustades selliselt kannatanule füüsilist valu ja lõuatsi vigastuse. Detsembri lõpus 2005, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxxx xx, peksis K. Kivirand R taburetiga jalgade piirkonda, millega tekitas kannatanule suurt füüsilist valu ja põrutushaava vasakul säärel. Mais 2006, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxx xxxxxxx x, Nõmme Kaubanduskeskuse juures tänaval, lõi K. Kivirand R ühe korra rusikaga näo piirkonda. Löögi tagajärjel kaotas kannatanu tasakaalu ja kukkus vastu Nõmme Keskuse akent. Seejärel tiris K. Kivirand kannatanu oma väikebussi ja peksis seal edasi, lüües teda vähemalt kolm korda rusikaga kõhu piirkonda. Seejärel jõudes koju, xxxxx xx xxxxxxxx, jätkas K. Kivirand kannatanu peksmist, lüües teda rusikate ja jalgadega vähemalt 10 korda keha ja jalgade piirkonda ning ähvardas kannatanu tappa. Selliselt põhjustas K.Kivirand Raivole füüsilist valu ning verevalumid üle keha. 4 Juunis 2006, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxx xxxxxxxxxxx xx-x, peksis K. Kivirand R lauajupiga käe-, selja- ja kõhu piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. Kevad kuni suvi 2007, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxx xx, lõi K.Kivirand R rusikaga parema silma piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu, veresoonte lõhkemise paremas silmas ja hematoomi parema silma ümber. Samuti K. Kivirand alates aastast 2006, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 17.02.2010 xxxxxxxxxxx xxxxxx xx, järjepidevalt kehaliselt ja psüühiliselt väärkohtles oma tütart R K (sünd xx.xx.xxxxx). Peksis last rusikate ja erinevate esemetega pea- ja keha piirkonda ning viskas tema pihta erinevaid esemeid (mööbel, mobiiltelefon, arvutikuvar, lillevaas jne), tekitades kannatanule järjepidevat füüsilist valu ja erinevaid vigastusi. Pidevaid peksmisi saatsid K.Kiviranna poolsed tapmisähvardused. Samuti keelas K.Kivirand R toitu, võimaldades talle korduvalt vaid vett, soola ja leiba. Sealhulgas: Aastal 2006, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, võttis K. Kivirand Rl juustest kinni ja lõi ta peaga vastu kappi, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja peahaava otsaesisel. Talvel 2009, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, torkas K. Kivirand noaga R paremasse kätte, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja torkehaava paremal labakäel. 18.12.2009, täpselt tuvastamata kellaajal, lõi K. Kivirand R tooli jalaga kõhu piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. 19.12.2009, täpselt tuvastamata kellaajal, lõi K. Kivirand R arvuti kuvariga pea piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. Ajavahemikul 01-11.02.2010, täpselt tuvastamata ajal lõi K.Kivirand tuvastamata esemega R parema õlavarre piirkonda, põhjustades kannatanule füüsilist valu ning verevalumi paremal õlavarrel. 15.02.2010, täpselt tuvastamata kellaajal, lõi K. Kivirand R tooli jalaga kõhu piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. 17.02.2010, täpselt tuvastamata kellaajal, viskas K. Kivirand R lillevaasiga, mis tabas kannatanut vasaku õla piirkonda ja purunes, lisaks lõi K.Kivirand rusikaga kannatanut üks kord pea piirkonda, tekitades sellega kannatanule füüsilist valu. Põhjustades kehalise väärkohtlemisega kannatanutele järjepidevat ja suurt valu pani Kalju Kivirand toime piinamise ehk

§ 122järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema alates septembrist 1993, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 17.02.2009, xxxxxxxxxx xxxxxx xx-x (2001-2004), xxxxxx xx (1993-2009) ja xxxxxxxx xx (2005-2009) ning xxxxx xxx xxxxxxxxxxx xxxx xxxxxxx

(2001)ja ühel korral Tallinnas Kadaka puiesteel, samaaegselt järjepideva füüsilise ja psüühilise vägivalla kasutamisega ähvardas tappa oma elukaaslast ja laste ema S M. Arvestades K.Kiviranna vägivaldset käitumist oli kannatanul alust karta ähvarduste täideviimist. Sealhulgas: Suvel 1993, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxx xxxxxx xx, viskas K. Kivirand kannatanut kuuma veega rinnapiirkonda ning ähvardas teda tappa, millega tekitas kannatanule suurt füüsilist valu ja põletushaavu. Ajavahemikul 1999 kuni 2000, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxx xxxxx xx, lõi K. Kivirand panniga kannatanule otsaette ning ähvardas teda tappa, millega tekitas kannatanule füüsilist valu ja peahaava. Aastal 1999, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxx xxxxx xx, K.Kivirand sihtis ja tulistas, kasutades paukpadruni taolist laskemoona S.M relvataolisest esemest, ähvardades kannatanu tappa. 5 22.06.2000, täpselt tuvastamata kellaajal, xxxxxxxxxxx xxxxx xx, lõi K. Kivirand kannatanule rusikaga näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus kannatanu põrandale. Seejärel lõi K. Kivirand kannatanule kannaga selja piirkonda ning ähvardas teda tappa, haaras püstolitaolise eseme ja lõi selle päraga kannatanule vastu paremat labakätt. Selliselt tekitas K.Kivirand kannatanule suurt füüsilist valu ning roide- ja labakäe murru. Aastal 2004, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxx xxxxx xx, viskas K. Kivirand kannatanut kööginoaga, mis tabas viimast parema käe randmesse ning peksis teda mõlema käe rusikaga pea piirkonda, samuti ähvardas teda tappa, tekitades kannatanule füüsilist valu ja noahaava parema käe randmesse. Aastal 2006, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxxxxxxx xxxxxx xx, K.Kivirand sihtis S.M ning R ja R K õhupüssiga, ähvardades kannatanud tappa. 07.12.2008, täpselt tuvastamata kellaajal, xxxxxxxxxx xxxxxxxxx xx, tiris K. Kivirand kannatanut juustest, lõi rusikaga selja piirkonda ning ähvardas teda tappa, tekitades kannatanule füüsilist valu. Samuti K. Kivirand alates aastast 1997, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 2007 detsember, täpselt tuvastamata kuupäevani, xxxxxxxxx xxxxxxxxx xx-x (2001-2004), xxxxx xxx (1997-2007) ja xxxxxxxxxxxx xx (2005-2007) ning xxxxxxxx xxxxxxx xxxxx xxxxxxxx
(2001), samaaegselt järjepideva füüsilise ja psüühilise vägivalla kasutamisega ähvardas tappa oma poega R K (sünd xx.xx.xxxxx), öeldes, et tema on R elu andnud ja võib selle ka võtta. Arvestades K.Kivirandi vägivaldset käitumist oli kannatanul alust karta ähvarduste täideviimist. Samuti K. Kivirand alates aastast 1998, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 2007 juuli, täpselt tuvastamata kuupäevani, xxxxxxxxxx xxxxxxxxx xx-x (2001-2004), xxxxx xxx
(19982006)ja xxxxxxxxxxxxx xx (2005-2006) ning xxxxxx xxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx
(2001)ja ühel korral Tallinnas Jaama 2, samaaegselt järjepideva füüsilise ja psüühilise vägivalla kasutamisega ähvardas tappa oma poega R K (sünd xx.xx.xxxxx), öeldes, et tema on R elu andnud ja võib selle ka võtta. Samuti kui laps peksmise tõttu valust karjus, ähvardas K. Kivirand R keele suust lõigata. Arvestades K.Kivirandi vägivaldset käitumist oli kannatanul alust karta ähvarduste täideviimist. Sealhulgas: Mais 2006, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, Tallinnas Jaama 2, Nõmme Kaubanduskeskuse juures tänaval, lõi K. Kivirand R ühe korra rusikaga näo piirkonda. Löögi tagajärjel kaotas kannatanu tasakaalu ja kukkus vastu Nõmme Keskuse akent. Seejärel tiris K. Kivirand kannatanu oma väikebussi ja peksis seal edasi, lüües teda vähemalt kolm korda rusikaga kõhu piirkonda. Seejärel jõudes koju, xxxxx xxx xxxxxxxxx, jätkas K. Kivirand kannatanu peksmist, lüües teda rusikate ja jalgadega vähemalt 10 korda keha ja jalgade piirkonda ning ähvardas kannatanu tappa. Selliselt põhjustas K.Kivirand Raivole füüsilist valu ning verevalumid üle keha. Aastal 2006, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxxxxx xxxx xx, K.Kivirand sihtis S.M ning R ja R K õhupüssiga, ähvardades kannatanud tappa. Samuti K. Kivirand alates aastast 2006, täpselt tuvastamata kuupäevast kuni 17.02.2010 Tallinnas xxxxx xx, samaaegselt järjepideva füüsilise ja psüühilise vägivalla kasutamisega ähvardas tappa oma tütart R K (sünd xx.xxx.xxxxx). Arvestades K.Kiviranna vägivaldset käitumist oli kannatanul alust karta ähvarduste täideviimist. Sealhulgas: Aastal 2006, täpselt tuvastamata kuupäeval ja kellaajal, xxxxx xxxxxx xx, K.Kivirand sihtis S.M ning R ja R K õhupüssiga, ähvardades kannatanud tappa. Seega pani Kalju Kivirand toime tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, mille täideviimist oli kannatanutel alust karta, so kuriteo, mis on kvalifitseeritav

§ 120järgi.

3. Maakohus leidis, et kuigi on tegemist jätkuva kuriteoga, ei ole 1991-1993.a toimunu teiste, kasvõi kaudsete tõenditega kinnitamist leidnud. Kohus asus seejärel seisukohale, et 1991 ja 6 1993.a episoodid tuleb süüdistusest välja jätta aegumise tõttu. Kohus pidas tõendatuks alates 1998.a süüdistuses kirjeldatud kuriteoepisoodid, s.o perekonna järjepidev väärkohtlemine, mis moodustab piinamise

§ 122mõistes.

Kohus leidis, et K. Kivirand tuleb süüdi tunnistada järjepidevas suurt valu põhjustanud vägivallas pereliikmete vastu aastail 1998 –

  1. Maakohus leidis, et K. Kivirand on toime pannud ka oma pereliikmete tapmisega ähvardamise, sest kannatanutel oli alust karta ähvarduste täideviimist. APELLATSIOONIDE SISU
  2. Prokuröri apellatsioon Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist osalise aegunuks lugemise ning K. Kivirannale mõistetud karistuse osas ja taotleb uue otsuse tegemist, millega mõista K. Kivirand süüdi süüdistuse kogu mahus ja karistada teda

§ 122

järgi 5-aastase vangistusega ning

§ 120järgi 1-aastase vangistusega.

Liitkaristuseks mõista 5 aastat vangistust. Prokurör leiab, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning mõistetud liitkaristus ei vasta kuritegude raskusele ja süüdimõistetu isikule. Leides, et tegemist on jätkuva süüteoga, asus kohus siiski seisukohale, et 1991-1993.aastal toimunu ei ole teiste, kasvõi kaudsete tõenditega tõendatud ning et 1991 ja 1993 episoodid tuleb süüdistusest välja jätta aegumise tõttu. Selline kohtu järeldus ei ole arusaadav. Kohus on märkinud, et Silvia Mil puudub vajadus valetada. Ka prokurör leiab, et S. Mi ütlustes ei ole alust kahelda, tõendatuks on loetud hilisem vägivald tema suhtes, miks peaks siis kahtlema tema ütlustes varasema vägivalla suhtes. Kuuma vee valamisest ei pruugi jälgi jääda, eriti, kui sündmusest on möödunud pikk aeg, pealegi ütles kannatanu, et tarvitas põletushaavadele ettenähtud spetsiaalset kreemi. Kannatanu on seda sündmust väga üksikasjalikult kirjeldanud ja rääkinud, miks talle just see meelde jäi. Seda, miks sündis teine laps, põhjendas kannatanu sellega, et lootis asjade paremaks minekut, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda arusaamatuna, kuid on klassikaline allasurutud perevägivalla ohvri suhtumine. Apellant leiab, et nimetatud episoodid ei ole ka aegunud, kuna tegemist on jätkuva kuriteoga, s.o aastast 1991 kuni 2010, mil K. Kivirand on järjepidevalt oma pereliikmete kallal vägivalda tarvitanud. K. Kiviranda süüdistatakse oma perekonna jõhkras piinamises ja tapmisega ähvardamises 19 aasta jooksul, laste suhtes on see terve elu kestnud vägivald. Arvestades süüdistuse ulatust, jääb kohtuotsuse lugejale, eelkõige kannatanule mulje, et karistatud on K. Kiviranda vaid üksiku teo eest. Süü suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid üldpreventsiooni tähenduses. Karistuse peamise eesmärgi – ühiskonna kaitsmise sotsiaalkahjulike tegude eest ning ühiselu elementaarsete väärtuste kaitsmise peab tagama üldpreventsioon. Teisalt peab üldpreventsioon olema suunatud kannatanule, näidates talle tehtud ülekohtu heastamist ja õiguse taastamist. Kivirannale mõistetud karistus on kordades lühem ajast, mille kestel ta oma pereliikmete suhtes pea igapäevaselt jõhkrat vägivalda kasutades nende elusid rikkus. Arvestada tuleb kannatanutele tekitatud psüühilisi üleelamisi. Eesti Vabariigi Põhiseadus rõhutab, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Perevägivalda tuleb seega suhtuda väga tõsiselt. Perevägivalla vähendamine on üks valitsuse tänaseid prioriteete. 7 K. Kiviranna varasemad karistused on küll kustunud, kuid iseloomustavad teda kui ohtlikku vägivaldset inimest, kes jätkab samalaadsete kuritegude toimepanemist. K. Kiviranna tervislikku seisundisse puutuvalt märgib prokurör, et arstiabi on ka kinnipidamisasutustes olemas. Prokurör viitab, et ka antud asjas on kannatanutele põhjustatud luumurde, nad on vajanud haiglaravi. Psüühilised üleelamised on rikkunud laste psüühika, jätnud kannatanute hinge kustumatu mulje, millega koos on nad sunnitud oma elu lõpuni elama. K. Kiviranna tegevuse tagajärjed peegelduvad selgelt Rja Renari saatuses, kes juba varases nooruses on sõltuvuses alkoholist. Seega on tegemist palju raskema tagajärjega kui üksik episood, millega on kannatanule põhjustatud nt eluohtlik seisund, kuid millest täieliku paranemise korral on võimalik juhtunu unustada ja eluga edasi minna. Karistust raskendava asjaoluna tuleb arvestada süüteo toimepanemist teadvalt noorema kui 12-aastase isiku ja raseda suhtes. Ka liitkaristust mõistes pole arvestatud süüdlase isikut, süü suurust, toimepandud tegude laadi ja ohtlikkust, liitkaristus pole põhjendatud ning ei arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid. 5. Kalju Kiviranna kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist oma kaitsealuse süüditunnistamises

§ 120ja 122 järgi, neis süüdistustes õigeksmõistva otsuse tegemist.

Alternatiivselt märgib kaitsja, et juhul kui ringkonnakohus tuvastab K. Kiviranna tegudes

§ 121

koosseisu, tuleks teda karistada vangistusega, mis ei ületaks eelvangistuses viibitud aega. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Apellandi arvates on K. Kivirannale esitatud süüdistus konkretiseerimata ja sisutühi, süüdistus tegi võimatuks K. Kiviranna kaitsmise ja raskendas vastuväidete esitamist. Süüdistuse ebakonkreetsus seisneb selles, et kuriteo toimepanemise ajad on esitatud väga suurte ajavahemike sees. Kaitsja rõhutab, et väär on käesoleval juhul juhinduda Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-45-07 märgitust, kuivõrd tegemist ei ole minutite, tundide ega päevade täpsusega, vaid tegemist on aastatega. Apellant rõhutab, et kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele. K. Kivirand on pärast süüdistusakti avaldamist kinnitanud, et ta ei saa aru, milles teda süüdistatakse, süüdistuse laialivalguvuse tõttu pole tal võimalik enda seisukohti selgitada, ta ei saa seetõttu esitada ühtki alibid, süüdistus seda ei võimalda. Apellant leiab, et sellega on K. Kiviranna kaitseõigust rikutud. Maakohus leidis, et episoodid 1991-1993 on aegunud. Kaitsja ei mõista kohtu seisukohta, et teise lapse sündimine justkui välistaks vägivaldsuse tõendid, kuid kolmanda lapse sündi on kannatanu põhjendanud veenvalt. Kaitsja leiab, et aegumise üle otsustamisel ei ole maakohus otsust piisavalt ja veenvalt põhjendanud. Põhjenduste puudumine on aga KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine.

§ 81kohaselt aegub II astme kuritegu viie aasta möödumisel.

K. kiviranna tegusid jätkuva kuriteona käsitada ei saa, iga üksikut episoodi tuleb käsitleda eraldi ja eraldi tõendada. Kriminaalasi on algatatud 19.02.2010.a., mistõttu kõik episoodid, mis on K. kiviranna süüdistuses enne 19.02.2005.aastat, on aegunud. Kaitsja viitab siinjuures Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-72-10. 8 Tõendamisse puutuvalt märgib kaitsja, et maakohus eiras kaitse poolt esitatud argumente. Kaitsja palub lähtuda ringkonnakohtul maakohtule esitatud kaitseteesidest. Maakohus on tõendid sisuliselt ümber kirjutanud ja esitanud neid oma seiskohana. Kannatanu ütlustes esinevatele vastuoludele ja ebakõladele kohus tähelepanu ei pööranud. Kohus ei arvestanud, et otsesed tõendid asjas puudusid, kohus on kannatanute ütlusi kinnitavaks tõenditeks lugenud need, mis sisuliselt ongi kannatanute ütlustele rajatud. Kohus ei põhjendanud, miks peab ta olulisteks tunnistajate V, V, T ütlusi selles osas, kus nad edastasid vaid S. M kuuldut. Teiste tunnistajate ütlused on ebakindlad, rääkides laste vigastustest, ei oska keegi täpsustada aega ega vigastuste tekkimise mehhanismi. Maakohtu otsus on oletuslik. Oletused ja eelarvamused ei saa olla õiglase kohtuotsuse aluseks. Hinnates Silvia Mi ütlusi, on kohus jätnud kaitseargumentidele vastamata. Apellant toonitab, et S. M on korduvalt valetanud, ütlusi ka kohtuistungil muutnud. Sündmuste toimumise aega ta ei mäleta, ei oska põhjendada, miks ta vägivallast varem ei teatanud. Kohus ei andnud hinnangut tunnistajate H. Li ja T. M ütlustele, mis otseselt välistasid S. M väited. Ka ei oska sündmuste aegu täpsustada R ja R K. Nad ei osanud ka selgitada, kas tegu oli mõnel puhul olmetrauma või isa vägivallaga. Kohtu järeldus, et osa episoode on ümberlükkamatult tõendatud ja seetõttu pole alust kahelda ka ülejäänus, on kaitsja arvates õiglase kohtupidamise reeglite rikkumine. Kohus analüüsis küll R K videosalvestust „R tunnistab“, kuid jätnud analüüsimata teise video – R ülekuulamine uurija juures. Nende kahe video analüüsimisel tekkis kaitsja küsimusi, millele oleks pidanud vastama erialaspetsialistid. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Apellant leiab, et R K ei ole mõlemal korral rääkinud õigust. Millises mahus need õiged on, pole teada. Tõendite hindamisel ei ole kohus kõrvaldanud vastuolusid. Kaitsja on need vastuolud välja toonud, kohus jättis neile vastamata. Kuriteo kvalifikatsiooni puutuvalt on kaitsja seisukohal, et tegu ei ole piinamisega, juriidilise hinnangu andmisel tuleb lähtuda objektiivsetest asjaoludest. Kohtu järeldus, et tegemist on ajaliselt üksteisega seotud tegudega, ei vasta süüdistusele. Kaitsja märgib, et üksikute süüdistuste ajaline vahe ja süüdistuse suutmatus nende toimepanemise aega täpsustada ei võimalda tulla järeldusele, et tegemist oli üksteisega tihedalt seotud tegudega. Isegi kui lugeda tõendatuks vägivald 18 aasta vältel, siis ka üksikute episoodide olemasolu puhul ei saa kõnelda ajaliselt üksteisega seotud tegudest, mis võimaldaks piinava situatsiooni loomise. Vaadelda tuleb ka tahtlust, mis koosneb intellektuaalsest ja voluntatiivsest elemendist. Piinamise koosseisu puhul saaks rääkida tahtlusest, kui teod oleksid toime pandud järjepidevalt, üksteise järel, põhjustades pideva piinava seisundi. Seda pole aga kohus tuvastanud. Kohus ei võtnud seisukohta ka süüdistuse selle osa kohta, mis on esitatud 18 aasta pikkuse perioodi kohta ja mis ebakonkreetselt märgib, et „vähemasti üks kord kuus, enamasti iga päev või vähemalt kolm neli korda nädalas“. Ebakonkreetne süüdistus ei võimaldanud kohtul hinnata ajavahemikku K. Kiviranna süüdistuses märgitud tegude vahel. Kohus jättis aga tähelepanuta, et see asjaolu mõjutab ka 9 hinnangut Kiviranna tahtluse käsitamisel. Kaitsja leiab, et süüdistuse konstruktsioon iseenesest ei võimalda objektiivselt väita, et K. Kivirand tegutses pideva piinava situatsiooni loomise eesmärgil. Seega puudus tal tahtlus kuritegu toime panna. Kaitsja viitas ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-109-01, kuid kohus kaitseargumentidele ei vastanud. Kaitsja on seisukohal, et K. Kiviranna teod üksikkordadel ei ole piinava iseloomuga vägivalla tarvitamisena tõendatud, mistõttu kogumis puudub alus käsitada süüdistatava tegevust

§ 122

järgi, seal võib küll sisalduda

§ 121koosseis.

Kohus on leidnud, et tapmisega ähvardamine on tõendatud kannatanute ütlustega, viidanud R ütlustele toimunud telefonikõne ajal. Kohus jättis aga tähelepanuta, et selle telefonikõne pinnalt arreteeritud Kivirand eitas sellise kõne toimumist. Süüdistusel ei ole õnnestunud vastupidist tõendada. Kohtu järeldus, et see kõne siiski toimus, on meelevaldne. Teisi tõendeid kui kannatanute ütlused, asjas ei ole. Ka see süüdistus on ebakonkreetne ja laialivalguv. Ähvardus karistusseadustiku mõttes peab olema spetsiifilise teokirjeldusega, millest teatud tagajärge on võimalik ühemõtteliselt järeldada. Ähvardamine peab olema veenev, kannatanul peab olema alus karta selle täideviimist. Kaitsja leiab, et süüdistus on alusetu. Kokkuvõtteks leiab apellant, et kohus on eiranud menetlusnorme, märkinud küll, et hindab tõendeid KrMS § 61 alusel, kuid tegelikult langetas otsuse emotsioonide pinnalt. Kaitsja on seisukohal, et S. Mi varjamine kohtuistungil sirmi taha ei olnud tingitud tema hirmust süüdistatava vastu, vaid soovist näidata oma abitust. Kaitsja leiab, et kõik ütlused, mis ei ole konkreetsed, ei ole tõendina käsitatavad. Ka esitatud dokumentaalsed tõendid on enamjaolt rajatud algsetele ütlustele. Põhjendused meditsiinitõenditele, mis käsitavad ühe või teise kannatanu suhtes tervisekahjustusi, kuid mis algselt ei ole K. Kivirannaga seotud, ei saa aluseks olla süüküsimuse otsustamisel. K. Kiviranda ei saa süüdi mõista seetõttu, et tema ümber on loodud foon kui isikust, kes on kuri ja vägivaldne. Kaitsja leiab, et kui kohus leiab, et K. Kiviranna teos episoodis Nõmme Kaubanduskeskuse juures R Kiviranna suhtes on

§ 121tunnused, tuleb teda selle eest karistada.

6. Kalju Kiviranna apellatsioon. Süüdistatav leiab, et süüdistuse sisu ebakonkreetsus takistab tal kaitseõiguse teostamist, mis on menetlusnormide oluline rikkumine. Pärast süüdistusakti avaldamist ta ju kinnitas, et ei saa süüdistusest aru, sellest omakorda on tingitud ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse tegemine. Süüdistus tema vastu on alusetu. Tal pole eluski olnud mingit piinamise tahtlust.

§ 122osas tuleb otsus tühistada või ümber kvalifitseerida.

Nagu kaitsjagi, leiab süüdistatav, et otsesed tõendid asjas puuduvad. Kohtuotsus on oletuslik. Põhjalikele kaitseargumentidele ei ole maakohus vastanud. Kohtuotsuses puudub põhjendus. Ka

§ 120

ettenähtud kuritegu ei ole tõendamist leidnud, kohtuotsus tugineb vaid kannatanute ütlustele. Seda kõnet R ei ole toimunud. 10 Kohtulik uurimine oli ühekülgne ja puudulik. Tunnistajate poolt öeldut ei ole objektiivselt hinnatud. Süüdistatav analüüsib pikalt kohtuotsuse põhiosa ja kohtuistungi protokolli, leiab, et need on vastuolus. Toob välja A. L ütlused ja järeldab, et kohus on olulise tunnistaja fikseerimata jätnud ja teda teise inimese asemel süüdi tunnistanud. 07.04.2004.a episoodi kohta väidab, et tegelikult tekitas R käevigastuse E S, tema kaitses poega. Antud juhtumi lahendamiseks tegi ta ka avalduse prokuratuurile. Mis puudutab episoodi, kus teda süüdistatakse R l juustest kinnivõtmises ja vastu kappi löömises, siis see juhtus kogemata. Kui kapiuks lahti poleks olnud, vigastust ei oleks tekkinud. S. M on valedega temast lahtisaamiseks teda vangi organiseerinud, kasutades ühiseid lapsi relvana. Ka eksperdid on kinnitanud, et süüdistuses kirjeldatud juhtumid võivad juhtuda ka kukkudes, hüpates, libisedes. Teda süüdistatakse R rihmaga peksmises 2002.a. Tegelikult karistas poissi ema tulekahju tekitamise eest. Täiesti põhjendamatult asetati kohtusaalis tema ja kannatanute vahele sirm. Sirm summutas kannatanute kõne, vaatamata kaitsja korduvatele nõudmistele sirmi ei eemaldatud. Ta ei saanud seetõttu esitada küsimusi. Ristküsitlusel tehti vigu, prokurör esitas esmasküsitlusel suunavaid küsimusi. Süüdistatav leiab, et „ühtne tahtlus“ läbi „täieliku kontrolli“ on meelevaldne arvamus. K. Kivirand taotleb enda õigeksmõistmist mõlemas süüdistuses, alternatiivselt süüditunnistamist

§ 121

järgi ja karistamist vangistusega, mille kestus ei ületaks eelvangistuses viibitud aega. Veel märgib K. Kivirand, et ta on 100% töövõimetu, põdenud infarkti, tal on tuvastatud vähkkasvaja, kuid vangla ei ole tema taotlust uuringutele saatmiseks rahuldanud, öeldes, et see viiakse läbi omal kulul, temal puudub aga igasugune raha. Samuti on tal rüüstatud kodu, see on valveta. Palub ringkonnakohtul temalt mitte sisse nõuda menetluskulusid. Palub luba tutvuda jälitustoiminguga kogutud materjalidega koos kaitsjaga. Leiab, et kohus on otsuses ebaõigesti märkinud, et tema märkmikud tuleb hävitada. Tema on need ostnud, need ei kujuta riigile mingit ohtu, ta vajab neid ise. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS 7. Prokurör jäi enda poolt esitatud apellatsiooni juurde, kaitsja ja süüdistatava apellatsiooni palus prokurör jätta rahuldamata. Süüdistatav ja kaitsja toetasid endi poolt esitatud apellatsioone, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, alternatiivselt K. Kiviranna süüditunnistamist

§ 121järgi ja karistuse leevendamist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11

  1. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonidega, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et prokuröri apellatsioon on K. Kivirannale mõistetud karistust puudutavas osas põhjendatud, süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu.
  2. Esmalt käsitleb kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni osa, milles taotletakse K. Kiviranna süüditunnistamist süüdistuse kogu mahus. K. Kivirannale esitatud süüdistus on perioodi 1991 – 1998 kajastavas osas sisustatud kahe konkreetse episoodiga – septembris 1991 lõi K. Kivirand S. Mi jalaga kõhu piirkonda, pärast kannatanu kukkumist jätkas jalgadega peksmist ning 1993.a suvel viskas K. Kivirand S. Mi kuuma veega rinna piirkonda ja ähvardas kannatanut tapmisega. Järgnevad episoodid alates aastast
  3. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et maakohtu arutlus, miks tuleb eelkirjeldatud episoodid süüdistusest välja jätta, on vastuoluline ja sellest tulenev järeldus mitmetimõistetav, kuid kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistuses kirjeldatud konkreetsed episoodid alates
  4. aastast on vaieldamatult tõendatud ja perioodil 1998 kuni 2010 on K. Kivirand oma pereliikmeid järjepidevalt väärkohelnud, nende suhtes suurt valu põhjustanud vägivalda tarvitanud, need vägivallaaktid on ajaliselt üksteisega tihedalt seotud. Kuivõrd esimese kahe episoodi ja järgnevate kuriteoepisoodide vahele jääb ca 5-aastane periood, mille vältel K. Kiviranna käitumise kohta konkreetseid andmeid ei ole, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul võimalik rääkida jätkuvast kuriteost alates
  5. aastast.
  6. ja 1993.a episoodid on

§-st 81 lg 1 p 2 tulenevalt aegunud ning neis episoodides tuleb KrMS § 199 lg 1 p 2 ja § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetada. Alates

  1. aastast joonistub aga K. Kiviranna käitumises vaieldamatult välja kannatanute jätkuv piinamine ja tapmisega ähvardamine.
  2. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatava K. Kiviranna ja tema kaitsja apellatsioone ning juhindub sealjuures KrMS §-s 331 lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Apellantide väitel on süüdistus ebakonkreetne, takistab kaitseõiguse teostamist, süüdistataval ei ole võimalik aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ebakonkreetse süüdistuse vastu ei ole võimalik ennast kaitsta, süüdistatav ei saa esitada omapoolseid põhjendusi, miks ta neid tegusid toime panna ei saanud. Kohtukolleegium apellantidega ei nõustu ning osundab, et Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kuigi tõendamiseseme üheks asjaoluks on kuriteo toimepanemise aeg, ei kirjuta seadus ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna, milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-146-05). Süüdistus peab olema konkreetne sellisel määral, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panne ei saanud (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-45-07). Prokurör märgib oma vastuväidetes põhjendatult, et kuriteo toimepanemise aeg omab kaitseõiguse tagamise seisukohast tähtsust osas, mis puudutab alibit s.o kui süüdistatav ei tea temale etteheidetavate tegude toimepanemise aega, ei saa ta tõendada enda eemalolekut kuriteo toimepanemise kohast. Käesoleval juhul olid kuriteod toime pandud ajal, mil süüdistatav ja kannatanud elasid ühise perekonnana koos ühises elukohas ja süüdistatav omas vahetut kontakti kannatanutega. K. Kivirand ei ole esitanud 12 selliseid põhjendusi, miks ei saanud ta süüdistuse kohaselt pea iga päev oma pereliikmeid peksta. Kohtukolleegiumi hinnangul on K. Kivirannale esitatud süüdistus konkreetne, hõlmates endas kindlat ajavahemikku ja sisult igati arusaadav. Asjaolu, et apellandid on rõhutanud, kuidas süüdistus on K. Kivirannale arusaamatu, on lihtsalt kaitsetaktika üks osa ning käsitatav süüd eitava väitena. Arvestades vaidlustatud süüdistuse eripära – kuritegude toimepanemise väga pikka aega, kriminaalmenetluse alustamise aega (19.02.2010) ja vägivalla korduvust (pea igapäevane peksmine), on loomulik, et kannatanud ei suuda enam täpselt määratleda iga konkreetse vägivallaakti aega ega kirjeldada üksikasjalikult kõike süüdistatava käe läbi juhtunut. Kõikide kannatanute ütlustest tuleneb aga, et vägivald ja peks oli järjepidev. Nii K. Kivirand kui tema kaitsja seavad kannatanute ütlused kahtluse alla just seetõttu, et nad toimunud sündmuste täpset aega meenutada ei suuda ega oska ka paljude neile tekitatud vigastuste kohta põhjendada, kas tegemist oli K. Kiviranna poolse vägivallaga või olmetraumaga. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellantide väited põhjendatud, kuivõrd nagu öeldud, on tegemist sündmustega pikkade aastate jooksul ning sellest, et nad ei suuda määratleda enda suhtes toime pandud vägivalla täpset aega, ei saa järeldada, et kannatanud ei räägi tõtt. Kahtlusi nende ütlustes ärataks see, kui nad kõiki sündmusi detailselt ja kokkulangevalt kirjeldaksid. Ka on mõistetav ja arusaadav teatud ebalus kannatanute poolt ütluste andmisel, kuivõrd maakohtus leidis ju eksimatult tuvastamist, et lastesse oli sisendatud kogu nende isaga kooselu vältel, et isast kui vigastuste tekitajast ei tohtinud rääkida, ka arstile võis avaldada, et see või teine vigastus tekkis kas kukkumise vms tagajärjel. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles, nagu ei saaks K. Kiviranna tegusid jätkuva kuriteona käsitada ning iga üksikut episoodi tuleks käsitada eraldi ja eraldi ka tõendada, K. Kivirannal puudus tahtlus piinamise toimepanemiseks. Kaitsja poolt viidatud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-109-01 on kõne all käesolevast süüdistusasjast erinevad asjaolud. Viidatud lahendi kohaselt oli 11 aasta jooksul pandud kannatanu suhtes toime 7 eraldiseisvat vägivallategu, üksikuid tegusid lahutasid aastad. Käesolevas asjas on aga maakohus tuvastanud, et tegemist on süsteemse, pea igapäevase, järjepideva vägivallaga. Muuhulgas on selles lahendis Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud, et piinamise koosseisulisi tunnuseid on võimalik realiseerida kahel viisil. Esiteks, kui tegu on ühekordse piinava käitumisaktiga, mis tekitab tavalisest oluliselt suuremat füüsilist valu ja kannatusi. Teiseks pikema perioodi kestel üksikutest vägivallategudest, kuid ajaliselt üksteisega tihedalt seotud tegudest moodustuva piinava situatsiooni loomisega. K. Kivirand pani toime piinamise just viimati kirjeldatud viisil. Mis puutub väitesse, et asjas puuduvad otsesed tõendid ning et kohus on lugenud kannatanute ütlusi kinnitavateks need tõendid, mis sisuliselt on rajatud kannatanute ütlustele, siis osundab kohtukolleegium, et perevägivalla väga iseloomulikuks tunnuseks ongi see, et vägivald pannakse toime n.ö nelja seina vahel ilma tunnistajate juuresolekuta, endast nõrgemate ja sõltuvate pereliikmete suhtes, enamasti on nendeks naised ja lapsed. Seda on rõhutanud maakohus ka oma otsuses. Kannatanute ütlused ongi käesolevas asjas otsesteks tõenditeks, mis haakuvad omavahel ja on kooskõlas ka teiste nii otseste kui kaudsete tõenditega. Kui jälgida kannatanute poolt kohtuistungil öeldut, ei jää kahtlust nende ütluste sisu tõelevastavuses. Maakohus on kõiki tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja oma järeldusi põhjendanud. Kohtukolleegium vastuolusid ja ebakõlasid, mis võiksid kannatanute ütlused kahtluse alla seada, ei tuvastanud. Samas kaitsja ka ei täpsusta, mida on kannatanu S. M valetanud ja milles seisnevad ebakõlad. Et kaitsja kannatanute ütlusi ei usu, ei tähenda 13 ütluste ebausaldusväärsust. Maakohtu otsusest ei tulene vähimalgi määral, et kohus oleks oma järeldused oletustele ja eelarvamustele rajanud. Kaitsja märgib apellatsioonis eksitavalt, nagu kummutaksid H. L ja T. M ütlused S. Mi väited igapäevase hirmu ja vägivalla kohta. T. M (K. Kiviranna xxxxx) on muuhulgas avaldanud, et kui S. M poes käis, oli seda kurb vaadata, ta käis poes joostes. See ei olnud normaalne, see tundus talle hirmuga jooksmisena. Ei K. Kiviranna naine ega tema lapsed kellegagi ei suhelnud /II kd tl 36-37/. H. L on kinnitanud, et K. Kivirand rakendas moslemi pere kombeid, naine pidi mehe reeglite järgi elama, sõna kuulama /II kd tl 39-40/. Mil moel need ütlused K. Kiviranna süüd välistavad on, jääb arusaamatuks. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus ausa ja õiglase kohtupidamise reegleid rikkunud ning osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-32-05 väljendatud seisukohale, mille kohaselt ei ole iseenesest välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga. Mis puudutab R Kiviranna ütlusi, siis maakohus on oma otsuses ära toonud nii tema kohtueelses menetluses uurijale 13.07.2010.a ja 19.02.2010.a antud ütlused ja neid kinnitavad paljud kirjalikud tõendid ja tunnistajate ütlused (lk 6-9). Nende ütluste usaldusväärsust on kinnitanud nii psühholoog, lastekaitsetöötajad, lapse suhtes läbi viidud psühhiaatriaekspertiis. Maakohus järeldas põhjendatult, et need R antud ütlused on usaldusväärsed. Teisalt ei jätnud maakohus käsitamata ka K. Kiviranna poolt 22.02.2009.a filmitud videot pealkirjaga „R tunnistab“, mis ilmestab küll värvikalt K. Kiviranna terroristlikku ja lapsega manipuleerivat käitumist, ei tekita aga kahtlusi lapse uurijale antud ütluste tõepärasuses. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, kes oma vastuväidetes põhjendatult märgib – see, et R sõnade kohaselt oli tema toas neli kaamerat, mida küll läbiotsimisel ei leitud, ei tähenda sugugi lapse valetamist. R võiski arvata, et need kaamerad tema toas olid, sest isa jälgis ju teda igal sammul, salvestas videosse isegi „ülekuulamise“. Tuleb märkida ka seda, et kaitsja ja süüdistatav ei soovinud pärast R ülekuulamisega tutvumist täiendavaid küsimusi esitada. See, et K. Kivirand vägivallatses oma pereliikmete kallal vähemasti üks kord kuus, enamasti iga päev või vähemalt kolm-neli korda nädalas, tuleneb vaieldamatult kannatanute ütlustest ja neid kinnitavatest paljudest teistest tõenditest. Tuvastatu annab kahtluseta aluse järelduseks, et tegemist oli süsteemse, ajaliselt üksteisega tihedalt seotud vägivallaaktidega, kestvalt piinava situatsiooni loomisega. Neid süüdistuses väljatoodud episoode, millised kohus luges veenvalt ja ümberlükkamatult tõendatuks, on kohus käsitanud oma otsuse lk 17-
  3. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldustega ega pea nende kordamist vajalikuks.

§ 120järgi on maakohus K.

Kiviranna samuti põhjendatult süüdi tunnistanud. Mis puudutab apellantide väiteid, et tapmisähvardused on üksnes kannatanute ütlustega tõendatud, siis kohtukolleegium märgib, et kannatanute ütlustes alust kahelda ei ole. Teisalt tuleb tähele panna, et K. Kiviranna poolt toimepandut kinnitab maakohtu poolt tuvastatud kannatanute meeletu hirm K. Kiviranna ees. Süstemaatiline vägivald, relvade omamine, hoidis kogu perekonda pideva hirmu all, neil oli põhjendatult alus karta ähvarduste täideviimist. Et kannatanud ähvarduste täideviimist reaalseiks pidasid, näitab S. Mi põgenemine ilma isiklike esmatarbevahenditeta, näitab see, kuidas R ja R põgenesid kodust juba lastena, pidades turvalisemaks metsas, bussipeatustes või majade koridorides viibimist kui isa juures. 14 Mis puudutab sirmi kasutamist kannatanute ülekuulamisel kohtus, siis KrMS § 287 lg 5 kohaselt võib kohus poole taotlusel või omal algatusel lubada kasutada tunnistajat süüdistatava eest varjavat vaheseina. Seda olenemata sellest, kas see süüdistatavale meeldib või mitte. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks lapsed arstide juures kunagi ei rääkinud, kuidas tegelikult üks või teine vigastus saadi. Laste tegelikke vigastuste põhjuseid varjati (lk 19). Süüdistatav märgib oma apellatsioonis eksitavalt, nagu ei vastaks kohtuotsuses toodud H M N ütlused protokollis kajastatule. Kohtuistungi protokolli kohaselt on H M N kinnitanud, et ta pole näinud, kes Rt lõi, kuid R oli silma all verevalum ja silmamuna oli punane, R jutust sai aru, et selle oli põhjustanud isa. Siinjuures osundab kohtukolleegium veel sama tunnistaja ütlustele selle kohta, et ta lubas Roma koridori ööbima, varem oli poiss metsas maganud, aga siis oli juba külm, R oli siis kodust põgenenud /I kd tl 251/. Andre Lillemäe ütlused (tunnistas, et kui R oli silm sinine, siis olevat vend teda löönud) ei oma süüdistuse seisukohalt tähendust. Kohtul puudus vajadus neid ütlusi analüüsida. K. Kiviranna väitel luges kohus alusetult tõendatuks episoodi, milles teda süüdistatakse R pea vastu kappi löömises, tuvastati ju, et see juhtus kogemata. Kohtus leidis vaieldamatult tuvastamist, et K. Kivirand haaras oma tütrel hooga patsidest, kuivõrd R ei käitunud isaga piisavalt armastusväärselt. Nii käitudes möönis süüdistatav, et tekitab lapsele valu. Kui ka tütre pea vastu kapiust löömine ei olnud tema eesmärgiks, siis kaudne tahtlus on siin tuvastatud. Mis puudutab ristküsitlust kohtus, siis suunavate küsimuste esitamisel on vastaspoolel õigus sekkuda. K. Kiviranna poolt apellatsioonis esitatud arusaam, nagu poleks tõendatud, et ta oma pereliikmeid rohkem jälgis kui tavaline kordaarmastav isa, siis kohtukolleegiumi hinnangul on K. Kiviranna võrdlus tavalise kordaarmastava isaga käesoleva süüdistusasja kontekstis kohatu. Kriminaalasjas asitõenditeks tunnistatud märkmike tagastamiseks süüdistatavale alust ei ole. Kohtukolleegium on seisukohal, et süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. 11. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus prokuröri apellatsiooni K. Kivirannale mõistetud karistuse kohta. Kuigi maakohus tuvastas K. Kiviranna poolt oma perekonna piinamise ja tapmisega ähvardamise 12 aasta jooksul, s.o lühema perioodi vältel kui see on süüdistuses, nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsiooniga selles, et arvestades siiski süüdistuse ulatust, jääb maakohtu otsusest mulje, nagu oleks K. Kiviranda karistatud vaid üksiku teo eest. Prokurör märgib põhjendatult ka seda, et süü suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada õiguskorra kaitsmise huvidega üldpreventsiooni tähenduses, kuivõrd karistuse peamise eesmärgi – ühiskonna kaitsmise sotsiaalkahjulike tegude eest ning ühiselu elementaarsete väärtuste kaitsmise peab tagama üldpreventsioon. Teisalt peab üldpreventsioon olema suunatud kannatanutele, näidates neile tehtud ülekohtu heastamist ja õiguse taastamist. K. Kivirannale mõistetud karistus on kordi lühem ajast, mille kestel ta oma pereliikmete suhtes pea 15 igapäevaselt jõhkrat vägivalda tarvitades nende elusid rikkus. Tuleb arvestada kannatanutele põhjustatud psüühilisi üleelamisi. Maakohus on juhindunud karistusmäära valikul kohtupraktikast ning märkinud, et kujunenud Harju Maakohtu praktika kohaselt on sanktsiooni ülemmäär mõistetud teo eest, milline on piiripealne raskuselt eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega. Kohtukolleegium maakohtuga ei nõustu ning osundab, et süü ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise puhul tuleb siiski arvestada, et isikut tuleb karistada tema süü järgi, sõltumata teiste toimepanijate süüst. Ei tohi küll unustada, et võrdse kohtlemise põhimõte eksisteerib, olles oluline põhimõte, sest kui sarnaste tegude eest karistatakse erinevalt, tekiks asjaosalistel ja ka üldsusel arvamus, nagu mõistetaks karistusi mingitel isiklikel, päevapoliitilistel vm kaalutlustel. Kuid võrdse kohtlemise põhimõte ei tohi viia karistuste mehaanilise võrdsustamiseni, kus üksnes tegude välise sarnasuse tõttu kohaldatakse ka ühesuguseid karistusi. Süüpõhimõtte ja võrdse kohtlemise põhimõtte konkurentsis tuleb alati eelistada esimest, kuivõrd võrdse kohtlemise põhimõte ei kujuta endast karistuse mõistmise alust. Kohus ei pea järgima oma senist praktikat ning mõistma karistuse põhistusega, et nii on alati tehtud. K. Kiviranna süü suurust mõjustab vaieldamatult see, et ta on põhjustanud kannatanutele, oma lastele luumurde, nad on vajanud haiglaravi. K. Kiviranna laste tervet lapsepõlve sisustanud hirm tapmisähvarduste ees ja õõvastav vägivald ning peks, psüühilised üleelamised on rikkunud laste psüühika, s.o jätnud kustumatu jälje, millega tuleb neil elu lõpuni elada. K. Kiviranna kuritegude tagajärjed peegelduvad selgelt tema poegade R ja R saatuses, kes hirmu tõttu põgenesid kodust, jäid saatuse hoolde ja sattusid sõltuvusse alkoholist. Kohtukolleegiumi hinnangul leiab prokurör põhjendatult, et käesoleval juhul on tegemist märksa raskema tagajärjega kui üksiku episoodi puhul, mil kanntanule on põhjustatud nt eluohtlik seisund, kuid millest paranemise korral on võimalik juhtunu unustada ja eluga edasi minna. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et K. Kiviranna puhul esineb lisaks maakohtu poolt märgitud

§-s 58 p-4 sätestatud raskendavale asjaolule ka nimetatud paragrahvi p-s 3 sätestatud raskendav asjaolu, s.o süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. Kergendavaid asjaolusid ei esine. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, kus kohus märgib, et kolm aastat vangistust on piisav selleks, et mõjutada süüdistatavat hoiduma süütegude toimepanemisest. Selline järeldus on ühekülgne, selles ei peegeldu neljale kannatanule tekitatud ülekohtu suurus. Kohtukolleegium on seisukohal, et prokuröri poolt taotletud karistused on põhjendatud. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 4 p 4 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 19.09.2011.a otsuse Kalju Kivirannale

§ 120

ja 122 järgi mõistetud karistustes ning

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse mõistmises ning teeb selles osas uue otsuse.

1991 ja 1993.a episoodides lõpetab ringkonnakohus kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 ja § 274 lg 1 alusel. Prokuröri apellatsiooni rahuldab osaliselt, kaitsja ja süüdistatava apellatsiooni jätab rahuldamata. 16 Malle Preimer Meelika Aava 17 Ivi Kesküla

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.