1-09-16644 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-09-16644
(08240105188)Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi Allan Pehtla süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
- detsembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Marge Voogma Prokurör ringkonnaprokurör Marge Voogma Süüdistatav Allan Pehtla isikukood: 36604267016, XXX karistatus: kriminaalkorras karistatud 9 korda, viimane kord Tartu Maakohtu 14.11.2007 otsusega KarS § 424 järgi üldkasuliku tööga 120 tundi tähtajaga 6 kuud, lisakaristusena kohaldati juhtimisõiguse äravõtmist 4 kuuks tõkend: elukohast lahkumise keeld Kaitsja vandeadvokaat Arri Tooming (määratud korras) RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
- detsembri 2011 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-16644 muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
- märtsil 2012 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
- märtsist
- Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
- märtsist
- Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 07.12.2011 otsusega mõisteti Allan Pehtla süüdistuses KarS § 121 järgi õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. Maakohus arutas A. Pehtlale esitatud süüdistust selles, et tema 31.05.2008 kella 23 paiku lõi Vihula vallas Vihula külas oma elukoha juures hoovis R.S. raudtoruga vastu vasakut küünarvart, põhjustades kannatanule tervisekahjustuse. Seega A. Pehtla, lüües teist inimest, põhjustades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse, pani toime KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatav A. Pehtla ei tunnistanud end maakohtus esitatud süüdistuses süüdi. Maakohus, hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, asus seisukohale, et 31.05.2008 hilisõhtul toimunud sündmuste ahela algatajaks oli M.P. , kes ajendatuna kuulujuttudest, et A. Pehtla tahtvat neile, s.o Vihula noortele peksa anda, läks hilisõhtul koos R.H. ja A.V. A. Pehtla ukse taha prõmmima, nõudes viimase korterist välja tulemist, et selgitust saada. A. Pehtla, juba voodis olles, teadmata, kes teda küsib, kuid arvates, et see võib olla tema tööandja, väljuski korterist. Väljas nägi A. Pehtla maja ees mitut noormeest. Kui tema ja M.P. vahel tekkis viimase poolt algatatud sõnavahetus, siis hinnanud olukorda enda jaoks ähvardavana ning ajendatuna soovist probleemidest eemale hoida, suundus ta tagasi oma elukoha poole. Samal ajal sai A. Pehtla tagant löögi vastu kõrva. Mõistes, et peale pea piirkonda saadud löögi võib rünnak tema vastu jätkuda ning kuna noormehed olid arvulises ülekaalus ja liikusid tema suunas, haaras A. Pehtla enesekaitseks avatud keldriakna toeks olnud toru. Seejuures arvas A. Pehtla, et piisab toru käeshoidmisest, et võimalikku edasist rünnet tõrjuda. Maakohtu hinnangul ei saa pidada loogiliseks ega eluliselt usutavaks, et A. Pehtlal, kellel tekkis sõnavahetus M.P. ga, oleks tekkinud vajadus võtta toru ning ilma mingi põhjuseta rünnata tema suunas hiljem tulnud R.S. . Hinnanud tõendeid kogumis, pidas maakohus usaldusväärseks A. Pehtla ütlusi selle kohta, et ta ei jõudnudki end kaitsta, kuna niipea, kui ta end ümber pööras, võeti tal toru käest ning selle võtmise käigus võis keegi pihta saada. Tahtlust kedagi rünnata tal ei olnud, küll aga ennast kaitsta, sest lahkuda ei olnud võimalik. Maakohus leidis, et kannatanu R.S. a kohtuistungil antud ütlused, et M.P. lõi A. Pehtlat alles siis, kui viimane läks tuppa, ja M.P. ütlused, et tema väljas A. Pehtlat ei löönud, ei olnud usaldusväärsed, kuna need olid kummutatud Viru Maakohtu 19.05.2009 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-
- Nimetatud otsusega on tõendatud, et M.P. poolt A. Pehtla peksmine algas juba väljas ning jätkus A. Pehtla elukohas. Maakohtu hinnangul esinesid olulised vastuolud ka tunnistajate A.V. ja R.H. ütlustes. Kui R.S. väitis, et kui tema sündmuskohale jõudis ja küsis, mis toimub, ründas A. Pehtla teda toruga ootamatult, siis R. H. andis ütlusi, et A. Pehtla jooksis trepile ja võttis toru alles siis, kui R.S. oli juba sündmuskohale jõudnud. A.V. ütluste kohaselt tuli A. Pehtla toru käes trepist alla. Vastuolud tunnistajate ütlustes nii olulistes detailides viitavad maakohtu 2 hinnangul sellele, et R.S. , M.P. , R.H. ja A.V. on püüdnud enda poolt antavad ütlused kokku leppida, kuid detailides see neil õnnestunud ei ole. Seega leidis maakohus, et A. Pehtla tegutses R.S. raudtoruga lüües hädakaitseseisundis, mis KarS § 28 lg 1 kohaselt välistas teo õigusvastasuse. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör M. Voogma, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega A. Pehtla süüdistuses KarS § 121 järgi süüdi mõista ja karistada tingimisi vangistusega 6 kuud katseajaga 1 aasta 6 kuud. Samuti taotleb apellant A. Pehtlalt kriminaalmenetluskulude väljamõistmist. Apellandi seisukohad on lühidalt järgmised. Apellant on seisukohal, et A. Pehtla ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja seega on tema tegu õigusvastane. Seejuures leiab apellant, et maakohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, üritades jätta kannatanu ja tunnistajate käitumisest võimalikult halba muljet. Nii ei ole keegi andnud ütlusi, et M.P. koos R.H. ja A.V. ga läks hilisõhtul A. Pehtla ukse taha prõmmima. Tegelikult on kõik rääkinud seda, et M.P. läks üksi ukse taha ja palus A. Pehtla naisel mees välja kutsuda. Tõendamist leidis ka see, et omavahel sõnelesid ainult M.P. ja A. Pehtla, R.S. jõudis kohale teistest hiljem ja R.H. ning A.V. seisid eemal, ajades omavahel juttu. Seega on apellandi jaoks arusaamatu maakohtu väide tüli alustanud poole ilmsest isikulisest ülekaalust. Samuti on apellandi hinnangul tõendamist leidnud, et M.P. ründas A. Pehtlat alles pärast seda, kui A. Pehtla oli rünnanud tema venda R.S. . Seoses Viru Maakohtu 19.05.2009 otsusega, millega M.P. mõisteti A. Pehtla löömises süüdi KarS § 121 järgi, märgib apellant, et nimetatud otsus on tehtud käskmenetluse korras ja seega ei nähtu sellest kuriteo asjaolusid ning puudub tõendite analüüs. See, et süüdistuses on kirjas, et M.P. lõi A. Pehtlat korduvalt õues ja korterisse järgnedes, ei välista, et see kõik toimus pärast seda, kui A. Pehtla oli kasutanud vägivalda R.S. a suhtes. Samuti ei nõustu apellant maakohtuga selles, et tunnistajad on omavahel ütlustes kokku leppinud. Arvestades seda, et sündmus leidis aset mais 2008 ja asja arutati detsembris 2011, on apellandi arvates arusaadav, et kõik ei saagi olla detailselt meeles. On loomulik, et kannatanu ja tunnistajad on sündmusi tajunud erinevalt. Apellant ei nõustu maakohtu arvamusega, mille kohaselt R.S. a poolt kuriteoavalduse esitamine oli ilmselge püüd M.P. süüd tema vastu algatatud kriminaalasjas vähendada. Apellant märgib, et M.P. mõisteti süüdi alles 19.05.2009 ja seega ei saa 19.11.2008, mil R.S. pöördus politseisse, rääkida kättemaksust M.P. süüdimõistmise eest. Apellant leiab, et käeolevas asjas pole tuvastatud vahetut ega vahetult eesseisvat kannatanust ja tunnistajatest lähtuvat ohtu ning tuleb arvestada kannatanu ja tunnistajate ütlusi, et nemad ei rünnanud A. Pehtlat esimesena. Kannatanu ja tunnistajate ütlused on usutavad ning nende ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Kannatanu ja tunnistajate ütlustes teatavate vastuolude esinemine ei sea kahtluse alla lööja isikut ega seda, mismoodi ja millistel asjaoludel kannatanut löödi. Apellandi hinnangul ei saa jätta tähelepanuta A. Pehtla isikut. Tegemist on korduvalt kriminaalkorras karistatud isikuga, keda on karistatud ka vägivallaga seotud kuritegude toimepanemise eest. Apellant rõhutab, et A. Pehtlat on muuhulgas karistatud ka hädakaitsega seotud kuriteo eest ja seega teab ta hästi, mis on hädakaitse, ning oskab sündmusi kirjeldada nii, et jääks mulje hädakaitseseisundist. Vastuväited apellatsioonile 3 13.02.2012 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus A. Pehtla kaitsja seisukohad esitatud apellatsiooni kohta, mis on lühidalt järgmised. Kaitsja arvates puudub kohtuotsuse tühistamiseks alus. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning jõudnud õigele järeldusele, et A. Pehtla tegutses hädakaitseseisundis. Apellant ei ole apellatsioonis osundanud tõenditele, mida maakohus tema arvates hinnanud ei ole. Apellandi väide, nagu ei oleks keegi kohtus rääkinud, et M.P. koos R.H. ja A.V. ga läksid hilisõhtul A. Pehtla ukse taha prõmmima, on kaitsja arvates teadlikult eksitav. Samuti on apellandi poolt tunnistajate tegevust iseloomustav sõnakasutus põhjendamatult vaoshoitud. Ekslik on apellandi väide, et M.P. ründas A. Pehtlat alles pärast seda, kui A. Pehtla oli rünnanud R.S. . Seejuures ei nõustu apellant ka maakohtu seisukohaga, et hädakaitseseisundi olemasolu tõendab sündmuste edasine areng ja selle käigus A. Pehtlale tekitatud vigastused. Maakohus tuvastas, et A. Pehtla viibis hädakaitseseisundis, mis tekkis enne, kui M.P. (ründaja) tegevus jõudis katse staadiumisse. Maakohus tuvastas õigesti vahetult eesseisva õigusvastase ründe A. Pehtla õigushüve vastu. Selles olukorras ei pidanud A. Pehtla ootama hetke, mil ta satuks M.P. ga vahetusse füüsilisse võitluskontakti. Tema õigushüve ähvardas M.P. poolt reaalne oht vahetuks ründeks ning sellest hetkest võis ta enda õigushüve kaitseks hakata tegutsema. Hinnates M.P. aktiivsele füüsilisele ründele eelnenud sündmuste käiku, sai maakohus hädakaitseseisundi tuvastamisel tugineda muuhulgas ka tunnistaja R.H. ütlustele, kelle arvates A. Pehtla lõi R.S. enesekaitseks. Tunnistaja R.H. i ütlustega on kummutatud ka apellandi väide nagu oleks A.V. ja R.H. seisnud teistest kusagil eemal, mõjutamata tüli alustanud poole ilmset isikulist ülekaalu. Kaitsja lisab, et A. Pehtla isikut iseloomustavad andmed ei tõenda tema poolt kuriteo toimepanemist. Apellandi viide A. Pehtla karistatusele hädakaitsega seotud kuriteo eest ja järeldus nagu oleks A. Pehtla andnud teadlikult valeütlusi, on kaitsja arvates äärmiselt ebakorrektne ja alusetu. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu
- veebruari 2012 määrusega määrati kriminaalasi KrMS § 331 lg 11 alusel apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, prokuröri poolt apellatsioonis esitatud väidetega ning A. Pehtla kaitsja A. Toominga vastuväidetega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus A. Pehtla õigeksmõistmises KarS § 121 järgi tuleb jätta muutmata. Küll aga peab ringkonnakohus vajalikuks muuta A. Pehtla õigeksmõistmise põhjendusi. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et
- mail 2008 kella 23.00 paiku soovis M.P. saada A. Pehtlalt selgitusi, miks viimane oli ähvardanud nende seltskonnale peksa anda. Selgituste saamiseks läks M.P. A. Pehtla elukohta ning kutsus viimase välja vestlema. A. Pehtla väljumisel tekkis M.P. ja A. Pehtla vahel sõnaline konflikt, mille käigus M.P. süüdistas A. Pehtlat ülbitsemises. Konflikti jätkudes, lõi A. Pehtla hiljem sündmuskohale jõudnud R.S. tal käes olnud metalltoruga vastu kätt. Ülaltoodu alusel esitas prokurör A. Pehtlale süüdistuse R.S. a kehalises väärkohtlemises, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et A. Pehtla tegevus vastab KarS § 121 ettenähtud süüteo teokoosseisule. 4 Samas, lähtudes kriminaalasjas kogutud tõenditest nende kogumist, leiab ringkonnakohus, et A. Pehtla kriminaalkorras vastusele võtmise otsustamisel tuleb vastata ka küsimusele, kas A. Pehtla käitumises ei esine tema tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid või eksimust nimetatud asjaolude esinemise osas. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et 31 mail 2008 kella 23.00 paiku toimus A. Pehtla ja M.P. vahel sõnaline konflikt. Seejuures oli konflikti algatajaks M.P. , kes nõudis A. Pehtlalt selgitust nn „küla pealt“ kuuldud A. Pehtla poolsete ähvarduste kohta. A. Pehtla ütluste kohaselt süüdistas M.P. jutuajamise käigus teda „ülbamises“ ning tema väljendid olid sellised, mis „keerutasid riidu ülesse“. M.P. käitumine viitas A. Pehtla arvates tülinorimisele ja M.P. poolt kasutatud väljenditest sai ta aru, et „midagi on teoksil“. Kogu situatsioon tundus talle ähvardavana, sest M.P. läheduses seisid kaks tema sõpra ning kolmas oli kaugemal. Tajudes olukorra pingelisust, otsustas A. Pehtla lahkuda. Ta pöördus ning hakkas trepist ülesse minema, et siseneda korterisse. Samal hetkel lõi M.P. teda selja tagant vastu kõrva, mille tagajärjel ta komistas trepil. Soovides ennast kaitsta ja edasist rünnet ära hoida, haaras ta trepi kõrvalt keldriakent lahtihoidva metalltoru. Tekkinud rüseluse käigus võis ta tõepoolest R.S. tabada. Otsustamaks kas A. Pehtla oli R.S. metalltoruga lüües eksimuses õigusvastasust välistava asjaolu suhtes, tuleb käesoleval juhul esmalt vastata küsimusele, kas A. Pehtlal esines hädakaitseseisund. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et M.P. lõi hetkel kui A. Pehtla otsustas sündmuskohalt lahkuda, viimasele selja tagant vastu kõrva. M.P. ütlused A. Pehtla mittelöömise kohta enne viimase rünnakut A.S. suhtes, loeb ringkonnakohus mitteusaldusväärseteks ning ümberlükatuks A. Pehtla ütlustega. Samuti ei ole M.P. A. Pehtla löömist eitavad ütlused, arvestades
- mail 2008 õhtul kujunenud situatsiooni, eluliselt usutavad. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et M.P. ja A. Pehtla vahel toimunud konflikti initsiaatoriks oli M.P. . Ka on tõendamist leidnud, et toimunud sõnavahetuse ajal ei olnud sõnavahetuses osalenutel midagi käes. Asjaolu, et sõnavahetuse ajal A. Pehtlal midagi käes ei olnud, kinnitavad peale A. Pehtla enese ütluste ringkonnakohtu arvates ka M.P. ütlused. Nii on M.P. kohtuistungil kinnitanud, et hetkel kui A. Pehtla väljus korterist, tal metalltoru käes ei olnud. Millal A. Pehtla metalltoru kätte võttis, seda M.P. ei mäletanud, kuid kinnitas oma ütlustes, et metalltoru võttis A. Pehtla trepi kõrvalt. Ringkonnakohtu arvates ei ole M.P. mittemäletamine, millal A. Pehtla võttis kätte metalltoru, eluliselt usutav. Olukorras, kus kahe isiku vahel toimub agressiivne sõnavahetus, ei saa ühele osalenud poolele jääda märkamatuks teise isiku nn „relvastumine“, sest sellisel juhul ähvardab võimalus konflikti väljumiseks vaid sõnavahetuse piiridest ja selle muutumiseks vägivaldseks. Kuivõrd toimunud sõnavahetuse käigus A. Pehtlal midagi käes ei olnud, siis on ringkonnakohtu arvates elulistelt usutavad A. Pehtla väited, et ta haaras metalltoru alles pärast seda kui M.P. oli A. Pehtlat löönud. Vastasel juhul jääb mõistetamatuks, miks pidanuks A. Pehtla metalltoru üldse vajama, sest sõnavahetuse ajal M.P. A. Pehtla suhtes füüsilist vägivalda ei kasutanud. 5 Apellatsioonis on prokurör seadnud A. Pehtla ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla põhjusel, et A. Pehtla on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh ka hädakaitsega seotud kuriteo toimepanemise eest ning seega oskab ta sündmusi kirjeldada nii, et jääks mulje hädakaitseseisundist. Ringkonnakohus leiab, et otsustamaks isiku ütluste usaldusväärsuse üle, tuleb hinnata tema ütlusi kogumis teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Samas on oluline hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude „elulist usutavust“ ehk seda milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Seega ei saa isiku varasem karistatus olla põhjuseks, mis annaks aluse seada kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse konkreetses asjas. Ringkonnakohus, hinnates kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis nende elulise ustavuse aspektist lähtudes, nõustub maakohtuga, et A. Pehtla ütlused tema löömise kohta M.P. poolt on usaldusväärsed. Lugedes ülalesitatuga tõendatuks, et M.P. lõi A. Pehtlat, tuleb ringkonnakohtu arvates käsitleda M.P. käitumist kui õigusvastast rünnet A. Pehtla seadusega kaitstud õigushüvele, s.o inimese tervisele. Seega sattus A. Pehtla M.P. vahetu ründe tõttu hädakaitseseisundisse ning A. Pehtlal tekkis õigus hädakaitsetegevuseks. Hinnates A. Pehtla tegevust R.S. a suhtes KarS § 28 lg-st 1 lähtuvalt, leiab ringkonnakohus, erinevalt maakohtust, et hetkel, mil A. Pehtla lõi metalltoruga R.S. , ei viibinud ta hädakaitseseisundis, sest R.S. teda vahetult ei rünnatud. R.S. a ütluste kohaselt jäi ta temaga algselt koos olnud M.P. st, R.H. st ja A.V. st, kes liikusid oma elukoha poole, telefonikõne tõttu maha. Jõudnud A. Pehtla elukoha juurde märkas ta tülitsevaid M.Pehtlat ja M.P. t. Jõudnud vaidlejate juurde, küsis R.S. , mis toimub. Samal hetkel kui tema liikus A. Pehtla poole ja esitas oma küsimuse, liikus A. Pehtla talle vastu ning lõi toruga tema suunas. Ta tõstis löögi tõrjumiseks käe ja seetõttu tabas löök kätt. R.S. a sellesisulisi ütlusi on kinnitanud tunnistajad M.P. , R.H. ja A.V. ning kuivõrd nimetatud ütlused on kokkulangevad, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda R.S. a ütluste usaldusväärsuses. Nimetatud ütlustega loeb ringkonnakohus ümberlükatuks A. Pehtla ütlused, et tema R.S. ei löönud ning võis teda metalltoruga tabada vaid rüseluse käigus. Seega ei saa ülakirjeldatu pinnalt ringkonnakohtu arvates enam rääkida R.S. a poolsest vahetust või vahetult eesseisvast ründest A. Pehtla suhtes, sest reaalselt R.S. A. Pehtlat ei rünnanud. Külla aga peab ringkonnakohus, arvestades sündmuskohal kujunenud situatsiooni, põhjendatuks kaaluda, kas A. Pehtla suhtes ei esine eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 mõttes. KarS § 31 lg 1 kohaselt ei ole tahtlik tegu õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Sellisel juhul vastutab isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. Hindamaks, kas isik eksis vahetu või vahetult eesseisva ründe osas, tuleb ringkonnakohtu arvates esmalt vastata küsimusele, kas teo tehiolusid ja sündmustikku silmas pidades oli isiku eksimus nn adekvaatne. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 31 lg 1 sätestatule ei ole põhjust tugineda juhul, kui isik põhjendamatult, ilma igasuguste tema arusaama toetavate asjaoludeta leiab, et teda rünnatakse ning mis seetõttu annaks talle aluse kahjustada teise isiku õigushüvesid. 6 Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb eksimuse nn adekvaatsust jaatada. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks käsitleda konflikti tekkepõhjusi tervikuna. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et konflikti initsiaatoriks oli M.P. , kes kutsus A. Pehtla
- mail 2008 kella 23.00 paiku endaga vestlema. A. Pehtla ütluste kohaselt oli M.P. käitumine agressiivne ja teda süüdistav ning vestlus kasvas üle nendevaheliseks tüliks. M.P. ja A. Pehtla vahelist tüli on kinnitanud ka tunnistajad R.H. ja A.V. . Olukorra hindamisel ei saa jätta arvestamata asjaolu, et M.P. ei olnud sündmuskohal üksi ning tülitsejate vahetus läheduses viibisid R.H. ja A.V. . Seega oli A. Pehtla õigustatud arvestama isikulist ülekaalu võrreldes temaga. Siinjuures tuleb arvestada ka tunnistaja R.H. ütlusi, milliste kohaselt lõi A. Pehtla R.S. tema arvates enesekaitseks. Tunnistaja põhjendas oma sellist arvamust asjaoluga, et nad viibisid sündmuskohal kõik koos ja ilmselt tunnetas A. Pehtla selles ohtu endale. Seega viibis A. Pehtla oma arusaama kohaselt situatsioonis, kus tülist M.P. ga tekkinud pingelist olukorda pingestasid veelgi sündmuskohal viibinud M.P. kaaslased. Teisalt peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada asjaolu, et õiguslikus mõttes oli A. Pehtlat vahetult enne temapoolset rünnet R.S. a suhtes, rünnatud M.P. poolt. Seejuures M.P. ega temaga kaasas olnud R.H. ja A.V. ei lahkunud sündmuskohalt. Veelgi enam, sündmuskohale jõudis ka R.S. , kes sisuliselt liitudes sündmuskohal viibinud seltskonnaga, liikus A. Pehtla suunas. Olukorras, kus A. Pehtlat oli juba rünnatud ning sündmuskohale jõudnud R.S. liikus tema suunas, oli A. Pehtlal ringkonnakohtu arvates täielik alus arvata, et rünnak tema vastu ei ole lõppenud ning see võib jätkuda. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et A. Pehtla eksimus õigusvastasust välistava asjaolu esinemises (kestev ründeolukord) oli nn adekvaatne. Samas ei anna eksimuse nn adekvaatsus koheselt veel alust kohaldada isiku suhtes KarS § 31 lg 1 sätteid, sest küsimuse lõplikuks lahendamiseks tuleb isiku käitumisele anda hinnang ka KarS § 28 lg 2 toodust lähtudes. Seega tuleb käesoleval juhul vastata küsimusele, kas A. Pehtla poolt, juhul kui R.S. oleks ka tegelikkuses teda rünnanud, kaitsetegevuseks valitud vahend oleks olnud säästvaim ja sobivaim. Ringkonnakohtu arvates tuleb ka sellele küsimusele vastata jaatavalt. Situatsioonis, kus A. Pehtla arusaama kohaselt oli tema ründajaid neli, ei ole A. Pehtlale etteheidetav, et ta ei kasutanud rünnaku tõrjumiseks nt rusika-ja jalahoope, sest sündmuskohal kujunenud situatsioonis oleks see ilmselgelt olnud ebapiisav. Ringkonnakohus leiab, et antud olukorras ennast raudtoruga kaitstes valis A. Pehtla tekkinud olukorras säästvaima vahendi. Ka ei tekitanud A. Pehtla ennast metalltoruga kaitstes R.S. ale ülemäärast kahju. Ringkonnakohus hindab A. Pehtla poolt valitud kaitsevahendit (metalltoru) ka sobivaimaks, sest see peatas A. Pehtla arusaamade kohaselt teda rünnanud R.S. a ründe lõplikult. Ülaltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et lüües
- mail 2008 R.S. metalltoruga vastu kätt, eksis A. Pehtla õigusvastasust välistavas asjaolus ning seega ei ole tema poolt R.S. a tahtlik löömine vaadeldav õigusvastase teona. Kuivõrd KarS § 121 ettenähtud kuriteokoosseis eeldab isiku tahtlikku tegevust, kuid kuna A. Pehtla tahtlik tegevus ei ole tal esinenud eksimuse tõttu vaadeldav õigusvastasena, siis tuleb A. Pehtla talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. 7 Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Mati Kartau