1-12-1565/2

1-12-1565 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-1565 Kohtunik P.R. Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. jaanuari 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik R.P. kaebus Riigiprokuratuuri
3. jaanuari 2012 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Jätta R.P. kaebus Riigiprokuratuuri
4. jaanuari 2012 määrusele läbi vaatamata ja tagastada see R.P. Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest Asjaolud
5. Kriminaalasjas alustati 04.04.2008 menetlust KarS § 121 tunnustel selles, et 22.11.2007 Viljandi Maksuametis kasutati füüsilist jõudu R.P. suhtes ning võeti temalt omavoliliselt ära talle kuuluv diktofon väärtusega 3000 krooni. 19.12.2011 lõpetas uurimisasutus ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS §199 lg 1 p 1-200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, põhistades oma otsust järgmiselt. Kannatanu R.P. ütluste kohaselt viibis ta 22.11.2007 Viljandis Maksuametis vanemjurist J.L. kabinetis menetlusaluse isikuna. Ta otsustas menetlustoimingu lindistada diktofoniga Olympos, misjärel J.L. palus tal lindistamine lõpetada ja lisada lindistus menetlustoimingu protokollile ühes sellekohase märkusega. Seejärel võttis J.L. lauale asetatud diktofoni, tõukas R.P. t käega vastu rinda, väljus kabinetist ja läks juhataja kabinetti. R.P. järgnes J.L. ule juhataja kabinetti ning küsis oma diktofoni, mille juhataja lauale asetas. Ajal kui ta laua juurde läks, lõi J.L. teda põlvega tuhara piirkonda, mistõttu ta kukkus kõhuli lauale. Lõuna Maksu– ja Tollikeskuse Viljandi Maksu–ja Tollibüroo juhataja V.K. tunnistab, et 22.11.2007 sisenes J.L. tema kabinetti, käes diktofon, ning palus selle menetluse ajaks hoiule võtta. V.K. tunnistab, et ta ei jõudnud diktofoni välja lülitada ega sellega mingeid toiminguid teha, kuna tema kabinetti sööstis R.P. , kes tormas laua juurde, võttis laualt diktofoni ja väljus sellega koridori. J.L. ei löönud R.P. t ega tõuganud teda ning kabinetis olles R.P. ei kukkunud. J.L. tunnistab, et 22.11.2007 oli tema juurde ütluste andmiseks kutsutud R.P. . R.P. asetas kabinetis dokumendimapi lauale, mille vahel märkas J.L. vilkuvat tulukest. Saanud aru, et R.P. lindistab menetlustoimingut, tegi J.L. talle ettepaneku kas lindistamine lõpetada või lisada lindistus ametlikult menetlusprotokollile. R.P. ei nõustunud, kuid asetas siiski diktofoni avalikult lauale. J.L. võttis diktofoni kätte, et see välja lülitada ja salaja lindistatud osa ära kustutada. Kuna ei osanud diktofoniga ümber käia, läks sellega V.K. kabinetti, paludes samal ajal R.P. l tema tulekuni kohale ootama jääda. J.L. ulatas diktofoni V.K. le, kes selle lauale pani. Ta ei märganud, et samaaegselt oli V.K. kabinetti sisenenud R.P. , kes haaras enda kätte lauale asetatud diktofoni ja väljus koridori. J.L. tunnistab, et kuna diktofoni võtmise hetkel seisid nad R.P. ga laua ääres kõrvuti, siis sai R.P. diktofoni võtta, ilma et nende vahel oleks tõuklemist tekkinud ning ta eitab kategooriliselt R.P. löömist ja tõukamist. Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel K.T. tunnistuse järgi oli 22.11.2007 väljakutse Viljandi Maksu- ja Tollibüroosse. Ta jõudis sinna kella 9.30 ajal ja läks J.L. u kabinetti. Kohapeal selgus, et oli arusaamatus maksuameti töötaja J.L. u ja R.P. vahel. R.P. avaldas, et J.L. oli teda laua juurde pikali lükanud, ta ei öelnud, et teda oleks löödud või, et tal oleks mingeid vigastusi. K.T. ütluste kohaselt ei soovinud R.P. kohapeal ühtegi avaldust esitada ja lubas avalduse esitamise korral ise politseijaoskonda minna. Kannatanu ei ole politseile esitanud ühtegi dokumenti vigastuste kohta. Sündmus toimus 22.11.2007, kuid avaldama tuli kannatanu alles 04.04.
6. KarS § 121 näeb ette vastutuse kehalise väärkohtlemise eest. Ringkonnaprokuratuur leidis, et ei ole usaldusväärset tõendamist leidnud, et J.L. oleks R.P. t löönud ning seetõttu tuleb kriminaalmenetlus lõpetada kuriteokoosseisu puudumise tõttu J.L. u käitumises. R.P. vaidlustas kriminaalasja lõpetamise Riigiprokuratuuris. Riigiprokuratuuri määruse sisu
7. Riigiprokuratuur jättis R.P. kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel. Määruse põhjenduste järgi ei viita kaebaja ühelegi teostamata jäetud tema arvates olulise menetlustoimingule, s.o uurimise puudulikkusele, millest võib järeldada, et pretensioonid kaevatava menetlusotsuse osas tulenevad eriarvamusest tõendite hindamisel. Selles küsimuses nõustub riigiprokurör uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuriga, et tõendite kogumise võimalused on ammendatud ning kogutud tõendeid kogumis hinnates ei kinnita need ühegi KarS eriosas sätestatud kuriteo toimepanemist J.L. u poolt. Tunnistaja K.T. ettekande ja ütluste järgi ei soovinud R.P. kohapeal avaldust esitada ja lubas sellise soovi tekkimisel ise politseijaoskonda minna. R.P. etteheite kohta, et kriminaalmenetlus on kestnud põhjendamatult kaua, märkis Riigiprokuratuur, et pikka menetlusaega saaks uurimisasutusele ette heita vaid olukorras, kus ilmneb, et menetlusega on põhjendamatult viivitatud ning see on kahjustanud menetluse käiku ja rikkunud pöördumatult menetlusosaliste õigusi. Kõnelausel juhul seda ei ilmne. Menetlustoimingud on teostatud 2008.a aprillis, viibinud on vaid menetlusotsuse vastuvõtmine. Ka kaebaja pole viidanud ühelegi oma õiguste rikkumisele eeltoodu kontekstis. Kaebuses esitatud taotluste sisu -2-
8. R.P. esitas Riigiprokuratuuri 16.01.2012 määruse peale kaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Kaebuses taotleb R.P. kaebuse menetlusse võtmist ilma KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud piiranguta, mille kohaselt saab isik Ringkonnakohtu poole pöörduda vaid advokaadi vahendusel. Kaebuse põhjenduste järgi sisaldab kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja Riigiprokuratuuri määrus ebaõigeid fakte, mille pinnalt on tehtud ekslikud järeldused. R.P. diktofoni helisalvestis sisaldab pooltevahelisi ütlusi ning selle taustahelid annavad piisava ülevaate MTA ametiruumides toimunust. Hoolimata sellest, et R.P. on korduvalt teinud kriminaalasja menetlenud isikutele ettepaneku helisalvestis menetluse juurde võtta, et sellega oma seisukohti tõendada, pole keegi avaldanud soovi helisalvestist kriminaalmenetluse raames läbi kuulata. R.P. annab see alust kahelda ka menetluse erapooletusest ning menetlejate soovis kõikide faktidega tutvuda. Samuti jääb arusaamatuks R.P. , miks selle kriminaalasja menetlemine võttis aega nii kaua, kui sündmused toimusid juba 2007.a novembris. Ei vasta ka tõele, et R.P. esitas kuriteoteate alles 04.04.2008, sest isik eeldas, et politsei algatab iseseisvalt kriminaalmenetluse juba fakti suhtes. 22.11.2007 kohale kutsutud politseipatrull ei teavitanud R.P. t, et viimane peaks esitama avalduse kriminaalasja algatamiseks. Kuna seadus võimaldab isikul esitada ka suulist kuriteoteadet, siis esitas R.P. oma argumenteeritud väite, mis sisaldab kuriteoteatele vastavaid seisukohti juba 22.11.2007 ning tal oli õiguspärane ootus, et selle põhjal algatatakse ka kriminaalmenetlus J.L. u tegevuse kontrollimiseks. Riigiprokuratuur on määruse edasikaebe osas viidanud, et määruse võib vaidlustada ringkonnakohtus advokaadi vahendusel, kuid teadaolevalt on advokaadi teenus tasuline. Prokurör ei ole viidanud, et isikul oleks õigus kaebuse esitamise soovi korral õigus taotleda riigi õigusabi. R.P. leiab, et KrMS § 208 lg-s 1 sätestatud piirang rikub tema rahvusvaheliselt tagatud inimõigusi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
9. Ringkonnakohus leiab, et R.P. määruskaebuse esitajale. taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ning tagastada see 4.1 Määruskaebuse esitaja viitab ka ise otseselt KrMS § 208 lg 1 regulatsioonile, mille kohaselt juhul, kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud KrMS § 207 lg-s 1 või 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik vaid advokaadi vahendusel vaidlustada määruse ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. R.P. leiab, et advokaadi nõude näol on tegemist tema põhiõigusi riivava piiranguga, regulatsioon on seetõttu vastuolus nii EIKonventsiooni kui ka EV Põhiseadusega ning palub jätta see säte kohaldamata. Sisuliselt taotleb avaldaja seega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamist. Selleks, et vaadata sisuliselt läbi R.P. määruskaebus, peaks ringkonnakohus seega esmalt tuvastama, et kõnealune regulatsioon on vastuolus Põhiseaduse/EIKonv sätetega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sellele väitele vastata eitavalt ning sellest juhinduvalt jätta ka määruskaebus läbi vaatamata.
10. R.P. väidab määruskaebuses esmajoones seda, et kõnealune regulatsioon on vastuolus EIKohtu pretsedendiõigusega expressis verbis. Siinkohal peab kohus vajalikuks esmalt märkida seda, et määruskaebuses endas ei ole tegelikkuses viidatud mitte ühelegi EIKohtu asjassepuutuvale lahendile, mis määruskaebuse kirjutanud isiku vastavasisulist väidet kinnitaks. Seega on tegemist paljasõnalise, motiveerimata väitega, millel kohus ei pea vajalikuks ülemääraselt peatuda, selgitades vaid järgmist. 5.1 Ringkonnakohus peab paljasõnaliseks määruskaebuse koostaja väidet selle kohta, nagu peaks vastavalt EIKohtu praktikale süüdistuskohustusmenetlus EIKonventsiooni tähenduses vältimatult (lõppastmes) alluma kohtulikule kontrollile. Pigem võib väita vastupidist; menetlusorganite järelevalve küsimuses, kas on aset leidnud kuriteosündmus ning/või kas on -3- leidnud tõendamist selle toimepanemine konkreetse isiku poolt, kohtulikule kontrollile tavapäraselt allutatud ei ole (või on see kohtuliku kontrolli pädevus loodud vaid teatud konkreetsetele, tavapäraselt nn raskematele sätetele nagu tapmine, vägistamine jne). Õiguskordades, kus selline osaline/täiendav kohtulik kontroll süüdistuskohustusmenetluse raames on küll loodud, on samaaegselt aga ka leitud, et kohtusse saab vastava kaebusega pöörduda - nagu ka regulatsioon KrMS § 208 lg-s 1 - vaid advokaadi vahendusel (vt nt regulatsioon Saksamaa StPO §-s 172). 5.2 Erinevalt R.P. st leiab ringkonnakohus sedagi, et selline piirang on nii sobiv, vajalik kui ka otstarbekas. Riigil on siseriikliku menetluse korraldamise kaudu nii õigus kui ka kohustus tagada mh kohtumenetluse efektiivsus; selle hulka kuulub ka sellise olukorra loomine, kus teatud küsimustes – nagu seda on ka süüdistuskohustusmenetlus – pöördutakse kohtusse vaid kvalifitseeritud juristi poolt koostatud asjakohaste argumentidega; lihtsustatult väljendatuna võib seega väita, et kvalifitseeritud advokaat on määruskaebuses esitatavate väidete asjakohasuse garandiks. Et sellist lähenemist oleks vaja ka käesoleva, R.P. poolt vähemalt allkirjastatud dokumendi koostamisel, on ilmne. Kuigi küsimus on iseenesest väidetavast kehalise väärkohtlemise episoodist, mis R.P. suhtes toime pandi, on täielikult asjassepuutumatult peetud vajalikuks määruskaebuses paljumahuliselt peatuda ka kriminaalkuriteol, milles R.P. on juba süüdi mõistetud ja mille eest mõistetud karistuse kandmisest - nagu määruskaebuses tunnistatakse – R.P. teadlikult kõrvale hoiab. Arusaamatud on kohtule ka määruskaebuses tehtud viited kellelegi G., samuti korduvad osundused R.P. surnud vennale. Juba need asjaolud näitavad, et kvalifitseeritud juristi nõue süüdistuskohustusmenetluse õiguse kasutamisel kohtusse pöördumisel on nii sobiv, vajalik kui ka proportsionaalne, seega igati põhjendatud ja legitiimne. Seetõttu peab ringkonnakohus ka seda avaldaja väidet paljasõnaliseks. Siinkohal viitab ringkonnakohus ka Riigikohtu määrusele nr 3-1-1-81-05, milles Riigikohus kordab varasemas praktikas korduvalt käsitletud seisukohta, et KrMS § 208 lg-s 1 nimetatud määruskaebuse esitamisel ilma advokaadi vahenduseta tuleb ringkonnakohtul jätta kaebus läbi vaatamata (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 3-1-1-10-05). 5.3 Vastavalt seadusele on R.P. l seejuures õigus õigusabile, kui ta seda vajalikuks peab. Nagu tuleneb ka määruskaebuses endas korduvalt märgitust, on R.P. sellise talle kuuluva õiguse olemasolust seejuures ka täiel määra teadlik.
11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 208 lg-st 1, 326 lg-st 2, § 323 lg 2 p-st 2 jätab ringkonnakohus seega R.P. allkirjastatud määruskaebuse läbi vaatamata ja tagastab selle määruskaebuse esitajale. P.R. Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi kohtunik -4-