§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2012 otsusega mõisteti S. Sinilill õigeks süüdistuses KarS § 121 järgi. Maakohus arutas S. Sinilille süüdistust KarS § 121 järgi selles, et S. Sinilill 30.04.2011 kella 20.00 paiku Tartumaal XXX hoovis lõi K.K. ühe korra jalaga näkku, millega tekitas K.K. füüsilist valu ja tervisekahjustuse - nina ja ülahuuleturse, pea pindmise vigastuse ja vasaku puusa põrutuse. Maakohus leidis, et S. Sinilillele esitatud süüdistus on tõendamata. Kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et 30.04.2011 rikuti K.K. i kehalist puutumatust, millega talle tekitati valu. K.K. i 02.05.2011 avalduse, kannatanu ja tunnistaja S.P. ütluste järgi sai asi alguse lõkke süütamisest kannatanu aiamaal, mis asub J. ja Silver Sinilille aiamaa kõrval. Kannatanu ja nimetatud tunnistajad, samuti tunnistaja M.L. ütluste järgi süüdati lõke pärast kannatanu aiamaal koristustööde lõpetamist koristuse käigus tekkinud jäätmete põletamiseks. Kannatanu ja tunnistaja S.P. ütluste järgi pööras tunnistaja kannatanu tähelepanu sellele, et aiamaale on tulnud J. ja V.S. , kellele võib lõkkest tulev suits mitte meeldida. Tunnistajad J.S. ja V.S. ei kinnita, et neid lõkke suits häiris. Nad istutasid oma aiamaal istikuid. Kannatanute ja eelnimetatud tunnistajate ütluste järgi läks kannatanu S. aiamaale kaikana kaasa võetud prussiga lõkkesuitsust saadud ettekäändel. Tekkis sõnavahetus ja S. tundsid prussis ründevahendit. Tunnistajate J.S. e, V.S. e ja E.S. ütluste järgi tulid sõnelemise peale aiamaale kohale ka E.S. ning P.T. . Nähes juurde tulnud isikuid, suunas kannatanu prussi J. ja V.S. elt E.S. le ning tekkis rüselus kannatanult prussi äravõtmiseks. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri menetluse lõpetamise määrusega 08.11.2011 kriminaalasjas nr 11278000076 on tõendatud K.K. i suhtes kriminaalmenetluse alustamine KarS § 121 tunnustega teo toimepanemises E.S. suhtes. Kriminaalmenetlus kannatanu suhtes näitab kannatanu ründavat käitumist teiste isikute suhtes. Tunnistajad K.K. ja M.L. kannatanu löömist pealt ei näinud. Tunnistajad S.P. ja M.K. nägid sündmust kaugelt. M.K. ei oska täpselt hinnata vahemaad, kust ta sündmust nägi. Ta ütleb, et nägi seda maja nurga juurest 50 meetri kauguselt. Täpsemal küsitlemisel ei oska tunnistaja kaugust hinnata. Tunnistaja V.S. e ütluste järgi oli M.K. sündmuskohast eemal ja vaatas kaugelt. Sündmuse kaugelt nägemine olukorras, kus isiku ümber on inimesed ringis ei võimalda mitme isiku tegevuse täpset eristamist. Tunnistaja S.P. ütlused on vastuolulised muuhulgas ka kannatanu ütlustega S. Sinilille löögi asjaolude kohta. Kannatanu ütluste järgi sai ta löögi jalaga näkku ajal, kui ta kummardus mahakukkunud mobiiltelefoni võtma. Tunnistaja ütluste järgi kukkus mobiiltelefon maha löömisest. Tunnistaja väidab, et nägi S. Sinilille ühte lööki, mille tagajärjel kukkus telefon. 2 Vastuolulistest ütlustest tulenevaid kahtlusi kohtuliku uurimise käigus ei kõrvaldatud. Kannatanu ei viidanud sündmuste järel Silver Sinilillele kui lööjale. Ta on 02.05.2011 avalduses nimetanud S.T. , kes teda jalaga peksma hakkas. Kohtus kannatanu seletas, et ajas nimed segi. Kaks kuud hiljem fotode järgi äratundmiseks esitamisel on kannatanu osutanud Silver Sinilillele kui teo toimepanijale. Nii kannatanu kui tunnistajate ütlustest järeldub, et kannatanul on tekkinud vihavaen S. vastu väärteomenetlusest alguse saanud põhjustel. Kohtuistungil nõudis kannatanu S. Sinilillele kõige rangemat karistust. Süüdistatav S. Sinilill andis kahtlustatavana järgmisi ütlusi: „Mina ja V. hoidsime endiselt üks ühest ja teine teisest käest K. kinni. Ma tahtsin K. pikali panna ja lõin talle oma põlvega tema vasaku põlveõndla pihta. K. ei kukkunud pikali, K. üritas meist vabaneda ning saigi lahti meie haardest. Komistas eesoleva telliskivihunniku otsa. K. kukkus otse näoli telliskivihunnikusse. Kukkumise käigus kukkus K. taskust mobiiltelefon välja.“ Kohtus kinnitas süüdistatav avaldatud ütluste õigsust. Avaldamise järel meenusid talle sündmused täpsemalt. Tunnistajate J.S. e, V.S. e ja E.S. ütluste järgi tuli S. Sinilill sündmuskohale hiljem. Teda ei olnud palliplatsil koos teiste sealt sündmuskohale tulnutega. Ka kinnitavad tunnistajate ütlused telliskivihunniku olemasolu, mille vastu kannatanu kukkus ja ennast ära lõi. Vigastuste olemasolu kinnitab kiirabikaardi koopia. Kannatanu vigastused ja diagnoositud pea pindmine põrutus ja vasaku puusa põrutus võivad olla saadud kukkumisest süüdistatava kirjeldatud viisil. K.K. i ja E.S. vahel toimunud konflikti järel löödi K.K. i, kuid puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitavad S. Sinilille poolt kannatanu jalaga näkku löömist. K.K. i ümber oli palju isikuid. Puuduvad otseseid tõendeid, mis eristaksid selgelt teiste sündmuskohal olnud isikute tegevusest süüdistatava tegevust ja mis oleksid otseses põhjuslikus seoses kannatanu tekkinud vigastustega näo piirkonnas. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud S. Sinilille süü kannatanule jalaga ühel korral näkku löömises ja sellega kannatanul näol ja puusal vigastuste tekitamises. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Kannatanu K.K. esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning mõista S. Sinilill süüdi KarS § 121 järgi ja karistada teda seadusega ettenähtud määras. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus analüüsinud tunnistaja M.K. i ütlusi. Tunnistaja seisis sellel hetkel, kui S. Sinilill lõi K.K. i jalaga näkku, maja nr X juures, kus nähtavus oli hea. Kannatanu märgib, et tema ei teadnud varem, et S. Sinilill kannab ema perekonnanime, selle tõttu tekkis perekonnanimes segadus. S. Sinilill kinnitas kohtueelses menetluses ütlusi, mille kohaselt tema lõi ühel korral põlvega K.K. i vasakusse põlveõndlasse ja üritas teda pikali panna, et ta ei rabeleks aga ei saanud. Ta on kirjutanud taotluses, et on nõus käskmenetlusega ning on nõus hüvitama kahju. Materiaalse kahju, s.o 60 eurot lõhutud jope ja mobiiltelefoni eest on ta hüvitanud. Tunnistajate J. ja V.S. e ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Apellandi seletuse kohaselt tegid nad 30.04.2011 koos perega lõket. Naabritele ei meeldinud lõkkest tulev suits. Kella 19.00 ja 20.00 vahel läks kannatanu S. rääkima, kuid kätte oli jäänud puidust kaigas, millele ta toetus. Kiirabikaardi koopia tõendab, et 01.05.2011 pöördus K.K. Elva haiglasse kaebusega, et 30.04.2011 kella 19.00-20.00 vahel tungiti talle kallale ja löödi jalaga näkku. Haiglas diagnoositi pea pindmine põrutus ja vasaku puusa põrutus. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm esitas apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning S. Sinilille süüdi tunnistamist KarS § 121 3 järgi ja tema karistamist rahalise karistusega 70 päevamäära ulatuses, s.o 325,50 eurot. Samuti palub prokurör välja mõista S. Sinilillelt riigituludesse menetluskulud 578,18 eurot. Apellatsiooni kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, mõistes süüdistatava põhjendamatult õigeks. Maakohus jõudis järeldusele, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud, et 30.04.2011 rikuti K.K. i kehalist puutumatust, millega talle tekitati valu. Samuti on tõendatud teo toimepanemise aeg ja koht. Kohus leidis, et kannatanu ja tunnistaja S.P. (kannatanu elukaaslane) ütlused on vastuolulised. Tunnistajad K.K. (kannatanu vend) ja M.L. (kannatanu elukaaslase vend) löömist pealt ei näinud. Tunnistajad S.P. ja M.K. (kannatanu vennapoeg) nägid sündmust kaugelt. Seetõttu leidis kohus, et vastuolulised ütlused tekitavad kahtlusi ja kuna neid kahtlusi kohtuliku uurimise käigus kohtu arvates ei kõrvaldatud, siis kohus tõlgendas neid kahtlusi süüdistatava kasuks. Süüdistatava ütluste usaldusväärsuses kohtul ei olnud põhjust kahelda. Maakohtu otsuses toodud taoline järeldus põhineb ebaõigesti käsitletud faktilistel asjaoludel. Sellest tingituna tõlgendas kohus alusetult tõendamist leidnud asjaolusid kahtlusi tekitatavateks ning rikkus sellega kriminaalmenetlusõigust, mille tagajärjel kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning mõistis süüdistatava õigeks süü tõendamatuse tõttu. Kehalise väärkohtlemise objektiivne koosseis sisaldab nelja tegu: tervise kahjustamine, löömine või peksmine ja valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine. Nimetatud loetelu on ammendav. S. Sinilillele esitatud süüdistus sisaldas kahte kehalise väärkohtlemise paragrahvis kirjeldatud alternatiivset tegu - valu tekitamist ja tervisekahjustuse põhjustamist. Kohtuistungil uuritud tõendite lühikese refereerimise järel kohus leidis, et on tõendatud K.K. i kehalise puutumatuse rikkumine, millega talle tekitati valu. Süüdistuses toodud teise alternatiivse teo - tervisekahjustuse põhjustamise tõendamise kohta kohus leidis, et kiirabikaardil märgitud K.K. il tuvastatud pea pindmine põrutus ja vasaku puusa põrutus võivad olla saadud kukkumisest süüdistatava kirjeldatud viisil. Samas kiirabikaardi koopia andmetel pöördus K.K. 01.05.2011 Elva haiglasse kaebusega, et 30.04.2011 kella 19-20 vahel tungiti talle kallale ja löödud jalaga näo piirkonda. Tuvastati ülahuulel turse. Diagnoositi pea pindmine põrutus ja vasaku puusa põrutus (tl 31). Nimetatud dokumentaalne tõend on kooskõlas nii kannatanu ütlustega, kui ka tunnistajate S.P. , M.L. ja K.K. i ütlustega, kes kinnitasid, et pärast toimunut oli kannatanu nägu verine, ta tundis ennast halvasti, mille tõttu pöördus järgmisel päeval haiglasse. Kiirabikaardil K.K. il tuvastatud ülahuule turse tõendatuse kohta ei ole kohus oma seisukohta väljendanud. Kohus küll konstateeris, et K.K. i ja E.S. vahel toimunud konflikti järel löödi K.K. i, kuid samas leidis, et puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitavad S. Sinilille poolt kannatanu jalaga näkku löömist.
Seda otsuses ei ole järgitud. Kohus seadis kannatanu ütlused kahtluse alla seetõttu, et kannatanu on sündmuste järel 02.05.2011 esitatud avalduses (tl 32) viidanud S.T. le kui tema lööjale. Kohtus kannatanu seletas, et ajas nimed segi. Kohus aga seda kannatanu selgitust arvesse ei võtnud ja seadis kannatanu ütlused põhjendamatult kahtluse alla. Kannatanu ja mitmed tunnistajad nimetasid kohtuistungil, et sündmuskohal viibis P.T. nimeline isik, seega on tõendatud, et S.T. nimelist isikut ei ole ja kannatanu oma esialgses avalduses eksis enda lööja perekonnanimega. Kohus järeldas alusetult, et kannatanu nõudis kohtuliku uurimise lõpus S. Sinilillele kõige rangemat karistust. Kannatanu kinnitas kohtuliku uurimise alguses, et temal puudub vihavaen süüdistatava vastu ning et Silver on oma vendadest kõige mõistlikum. Kannatanul on seadusest tulenev õigus avaldada oma arvamus süüdistatavale mõistetava karistuse osas, mis on põhjuslikus seoses eelkõige tema teoga ja selle tagajärgedega kannatanu tervisele. 4 Tunnistaja S.P. ütlusi luges kohus vastuolulisteks, kuna tema ütluste kohaselt kukkus mobiiltelefon maha kannatanu löömisest S. Sinilille poolt, kannatanu ütluste kohaselt aga sai ta löögi jalaga näkku ajal, kui ta kummardus maha kukkunud mobiiltelefoni võtma. Selline vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustes ei ole olulise tähtsusega ning põhilises tõendamisese asjaolu suhtes nende ütlused ühtivad. Tunnistaja M.K. i ütlusi luges kohus vastuoluliseks ainuüksi seetõttu, et tunnistaja nägi sündmust kaugelt ja ei osanud täpsemalt kaugust piiritleda. Kohus ei arvestanud, et tegemist on 14 aastase erikooli õpilasega, kelle ülekuulamisel võib kohus keelata ristküsitluse tema vaimse seisundi tõttu (
Küsitledes tunnistajat kauguste osas pidi kohus veenduma, et tunnistaja vaimne seisund ei võimalda temal täpselt piiritleda kaugust ja pikkust. Samas tunnistaja ütlused K.K. i löömise kohta S. Sinilille poolt olid kindlad ja veenvad ning kooskõlas teiste isikuliste ja dokumentaalsete tõenditega. Kaitsja poolt taotletud tunnistajate J.S. e, V.S. e ja E.S. ütlusi pidas kohus usaldusväärseteks, kuigi tõendamisese põhilise asjaolu - kannatanu löömise osas, olid nad vastuolus süüdistatava kohtuistungil antud ütlustega. Vastuolude tõttu süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise järgselt kinnitas süüdistatav, et avaldatu võib olla õige (lk 23). Avaldatud ütluste kohaselt hoidis ta kannatanut koos V.S. ega ja seejärel lõi oma põlvega kannatanu vasaku põlveõndla pihta. Kannatanu rabeles nende haardest lahti, komistas eeloleva telliskivihunniku otsa ja kukkus sellesse näoli. Kohus leidis, et kannatanu kiirabis fikseeritud pea pindmine põrutus ja vasaku puusa põrutus võivad olla saadud kukkumisest süüdistatava kirjeldatud viisil. Samas ei pannud kohus tähele, et prokuröri küsimusele, millest K.K. il sellised vigastused tema arvates tekkisid, vastas süüdistatav, et ju siis kukkus, tema ei näinud. Seega S. Sinilille ütlused olid samuti vastuolulised ja neisse tuli kriitiliselt suhtuda. Vastuväited apellatsioonidele S. Sinilille kaitsja esitas vastuväite apellatsioonidele, milles leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kaitsja leiab, et maakohtu otsus on õige, seaduslik ja põhjendatud. Kannatanu apellatsioon on kantud emotsioonidest ja kättemaksuhimust, mida põhjendab asjaolu, et kannatanu soovis süüdlasele karistuseks väga pikka vanglakaristust ja lisapiiranguid. Kannatanu apellatsioonis on faktivigu, ebatäpsusi ja asjaolusid, mida kohtuistungil ei käsitletud. Samuti leiab kaitsja, et prokuröri apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kohus on kõiki tõendeid hinnanud kogumis ja põhjendanud, miks ta ühte või teist asjaolu hindab. Kaitsja hinnangul väärib tähelepanu prokuröri seisukoht, et tunnistaja J.S. e, V.S. e ja E.S. ütlused oleks kohus pidanud kõrvale jätma kui mitteusaldusväärsed. Kaitsja leiab, et selline väide on vale, kuna nimetatud isikud olid kohtueelses menetluses üle kuulatud ja andsid kohtus samasuguseid ütlusi. Kohus on õigesti märkinud, et isikute ütlused ei ole vastuolulised sündmuse kirjelduse osas. Vastuolu tekkis kuupäevas, mis oli kohtueelsel menetlusel ekslikult valesti märgitud. Kõik väitsid, et sündmus toimus 30.04.2011. Asja sisu osas on tunnistajad kogu aeg üheselt asjaolusid kirjeldanud. Kannatanu ütlused on antud kättemaksuhimust ja on ennastõigustavad. Kannatanupoolsed tunnistajad väljendasid kohtuistungil oma emotsioone nii, et võis üheselt aru saada, et tegemist on isikliku vihaga. Viha põhjus seisneb selles, et K.K. i on süüdistatud salaviinaäris, kus Sinililled olid põhitunnistajad. S. Sinilill esitas vastuväited K.K. i apellatsioonile. 5 Vastuväidete kohaselt läksid 30.04.2011 kella 20.00 ajal V.S. ja J.S. aeda istikuid istutama. Naaberkrundil olid S.P. , K.K. ja M.L. ning tegid lõket. Kuna J. viipas V. midagi käega, siis jäi lõkke juures olevale M. mulje, et kuna J. vehib kätega, siis talle ei meeldi nende poole lõkkest tulev suits. Seepeale helistas M. maja hoovis olevale S. või K., mille peale tuligi K. naaberaeda, hoides selja taga käes laudprussi ja suundus J. poole, öeldes mida tal on möliseda tema tulega ja ähvardas J. kaikaga lüüa. Nende vestlusse sekkus V. Selle peale lubas K. V. „ära panna“. J. tekkis hirm, et lööbki abikaasale vastu pead ja ta hakkas karjuma, mida kuulsid eemal olnud E.S. ja P.T. ning nägid, kuidas K. ähvardas V.. Seepeale pöördus K. E. suunas ja lubas pea lõhki lüüa. Kui P. ja E. jõudsid võrkpalliplatsilt maja nr X taha, ründas K. E. t, lüües talle prussiga kõhtu. E. tahtis K. prussi ära võtta aga K. ei lasknud lahti ja nii saigi rüselemine alguse. V. läks E.le appi ja hüppas K. kukile. Silver Sinilill tuli autoga Elvast ja kuulis autost väljudes maja nr X tagant karjumist. Sündmuspaigale jõudes K. ja E. rüselesid ja V. oli K. kukil. S. Sinilill läks V. appi, lüües K. põlvega vastu tema põlve, et ta maha kukuks, kuid ta ei kukkunud. E. l õnnestus pruss K. käest kätte saada. K. rabeles nende kahe haardest lahti, komistas ja kukkus näoga vastu maja seina ääres olevat telliskivivirna ning lõi ise omal näo veriseks. Siis ilmus maja taha K.K. ja kõik jäid politseid ootama. Enne politsei saabumist lubas K. P. saeketiga üle näo tõmmata. M.K. i jutt löömise pealtnägemise kohta ei ole tõene, kuna maja nr X ääres kasvab kõrge hekk ja vahemaa 10 meetrit ei ole õige. Tüli toimus maja nr X taga ja M.K. ei saanud näha läbi maja. K. oli alkoholijoobes. Vastustaja märgib, et kahju hüvitamisega jäi ta nõusse selle pärast, et prokurör ütles, et kas maksad ära või lähed kuuks ajaks vanglasse. Kuna vanglasse ei tahtnud minna, siis maksis K. ülekandega 60 eurot, kuigi K. ei esitanud telefoni ega jope parandamise kohta ühtegi arvet. Tegelikult rabeles K. ise jopest välja politseile vastupanu osutades ja võis selle käigus jope katki teha. K. läks kiirabisse alles 01.05.2011, kuid kaklus toimus 30.04.2011 õhtul. Seega ta võis ise kodus ennast vigastada, kuna ta oli alkoholijoobes. Tunnistajad S.P. ja M.K. ei saanud peksmist näha, kuna nad kumbki ei viibinud sündmuspaigal. Järgmisel päeval küsis K. J., et ega V. talle liiga ei teinud. Selle peale seletas J. K., et viimane oli see, kes lubas V. ja J. pea lõhki lüüa. Juba selline K. poolne küsimine näitab S. Sinilille arvates seda, et K. oli 30.04.2011 õhtul alkoholijoobes ega mäletanud eelmisel õhtul toimunud sündmusi. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu 14.03.2012 määrusega määrati kriminaalasja läbivaatamine
Sama määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kohtule oma seisukohti. Vastuväited esitasid süüdistatav ja kaitsja ning paluvad maakohtu otsus jätta muutmata ja kannatanu ning prokuröri apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, sealhulgas maakohtu istungi protokolli, andnud võimaluse süüdistatavale ja kaitsjale apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et prokuröri ja kannatanu apellatsioonid, milles on taotletud maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus süüdistatava S. Sinilille õigeksmõistmises tuleb jätta muutmata. 6 Apellatsioonid on esitatud tõendite hindamisele ja sellest tulenevalt taotletakse ringkonnakohtult maakohtu järelduste ümberhindamist ja süüdistatava S. Sinilille osas süüdimõistva kohtulahendi tegemist. Prokurör on apellatsioonis asunud seisukohale, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus prokuröri arvamusega ei nõustu, sest apellatsioon ei sisalda sellekohaseid kaalukaid motiive ja järeldusi, millised seaks kahtluse alla maakohtu otsuse seaduslikkuse ja põhiosas (tl 64-67) esitatud tõendite analüüsi ning järeldused. Seetõttu ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu järeldusi ümber hinnata.
lg-d 1 ja 2 sätestavad tõendite vaba hindamise põhimõtte, mille kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolud esinemise või puudumise kohta.
p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse kohaselt
lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millistele tõendile tugineda. Maakohus on vajaliku põhjalikkusega hinnanud 30.04.2011 kella 20.00 paiku Tartumaal XXX maja nr X hoovis toimunud konflikti ja kannatanu K.K. i suhtes asetleidnud vägivalla asjaolusid mis asja lahendamisel tähtsust omavad. Kohtupraktika kinnitab, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-16-04). Maakohtu otsuses ringkonnakohus selliseid vigu tõendite hindamisel ei tuvastanud. Prokuröri apellatsioonis leitakse muuhulgas, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid, millise väitega ringkonnakohus ei nõustu. Riigikohus on korduvalt märkinud, et kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist (RKKKo-d asjades 3-1-1195-05 p 15 ja 3-1-1-57-99 p 6.1) Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (RKKKo-d nr 3-1-1-5-08, 3-1-1-43-05, p 6). Maakohtu otsuses tuvastati kannatanu ja tunnistajate ütlustest tulenevalt, et süüdistuses märgitud ajal rikuti kannatanu K.K. i kehalist puutumatust, millega tekitati talle valu. Samas kohus leidis, et kannatanu ja tunnistaja S.P. (kannatanu elukaaslane) ütlused on vastuolulised, tunnistajad K.K. (kannatanu vend) ja M.L. (kannatanu elukaaslase vend) löömist pealt ei näinud, tunnistajad S.P. ja M.K. (kannatanu vennapoeg) nägid sündmust kaugelt ning sellest tulenevalt järeldas kohus, et vastuolulised ütlused tekitavad kahtlusi ja kuna neid kahtlusi kohtuliku uurimise käigus kohtu arvates ei kõrvaldatud, siis kohus tõlgendas neid kahtlusi süüdistatava kasuks. Prokurör leidis, et maakohtu taoline järeldus põhineb ebaõigesti käsitletud faktilistel asjaoludel. Ringkonnakohus prokuröri seisukohaga ei nõustu, sest käesolevas kriminaalasjas 7 on asetleidnud sündmuste kajastamisel isikulistes tõendites selliseid kõrvaldamata vastuolusid, mis ei kinnista kohtu veendumust süüdistatava tegevuses süüdistuses märgitud asjaoludel. Maakohtus on otsuses sellele juba tähelepanu juhtinud. Kannatanu apellatsioonis nimetatud asjaolud ja põhjendused ei veena samuti ringkonnakohut maakohtu otsuses esitatud motiive ümber hindama. Maakohtus uuritud tõenditest tulenevalt on tuvastatud joobeseisundis kannatanu agressiivne käitumine, kui ta läks perekond S. aiamaale minek kaikaga. Rõhutamist väärib ka asjaolu, et enamik ülekuulatud tunnistajatest on kannatanu või süüdistatavaga lähisugulased ja ühe paikkonna elanikud. Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (RKKKo nr 3-1-1-94-04). Kriminaalasjas ja apellatsioonides on seega põhiküsimuseks, kas süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevust kinnitavad tõendid, mis ei tekita kahtlusi ja kinnitavad küllaldaselt tema süüd. S. Sinilillele esitatud süüdistus sisaldas kahte kehalise väärkohtlemise KarS §-s 121 kirjeldatud alternatiivset tegu - valu tekitamist ja tervisekahjustuse põhjustamist. Maakohus leidis, et kannatanu ja tunnistajate ütlustega on tõendatud K.K. i kehalise puutumatuse rikkumine, millega talle tekitati valu. Süüdistuses toodud teise alternatiivse teo - tervisekahjustuse põhjustamise tõendamise kohta kohus leidis, et kiirabikaardil märgitud K.K. il tuvastatud pea pindmine põrutus ja vasaku puusa põrutus võivad olla saadud kukkumisest süüdistatava kirjeldatud viisil. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et kiirabikaardil K.K. il tuvastatud ülahuule turse tõendatuse kohta ei ole kohus oma seisukohta väljendanud. Maakohus on motiveerinud, et ei ole tõendamist leidnud S. Sinilille süü kannatanule jalaga ühel korral näkku löömises ja sellega kannatanul näol ja puusal vigastuste tekitamises. Kuna ülahuul asub näo piirkonnas, siis tuvastamata jalaga näkkulöömist, on välistatud ka kannatanule ülahuule turse tekitamine süüdistatava poolt. Prokuröri apellatsioonis märgitu, et pärast toimunut oli kannatanu nägu verine, ta tundis ennast halvasti, mille tõttu pöördus järgmisel päeval haiglasse, ei tõenda veel S. Sinilille süüd kannatanu kehalises väärkohtlemises. Maakohus on kirjeldanud käitumissituatsiooni, kus kannatanu ja tunnistajate J. S. ning V. S. ütluste kohaselt tuli joobes kannatanu S. aiamaale, kaasas kaikana puidust prussitükk. Tekkis sõnavahetus ja S. tundsid kannatanu käes olevas prussis ründevahendit. Tunnistajate J. S., V. S. ja E. S. ütlustest tulenevalt tulid tekkinud sõnelemise peale aiamaale kohale ka E. S. ning P. T. Nähes juurde tulnud isikuid, suunas kannatanu prussi J. ja V. S. E. S. ning tekkis rüselus kannatanult prussi äravõtmiseks. Seega kannatanu rünnet asuti tõrjuma. Maakohus tuvastas, et kannatanu ründe tõrjumiseks võeti kannatanust kinni ja teda löödi. Kannatanu K.K. on tema suhtes toime pandud vägivalla suhtes nimetanud maakohtus järgmist. „See kaigas, mis kätte oli kogemata jäänud mul, siis V. haaras paremast käest kinni ja Silver teisest ja E. jäi ette. E. rabas kaika käest ära. Mobiil kukkus maha mul, hakkasin seda üles võtma ja sain Silver Sinilillelt jalaga näkku. Sel momendil tulid löögid juba igalt 8 poolt. Peksjad olid P.T. ja A.S.. Kui maha olin kukkunud, siis peksti jalgade ja kätega.“ Kannatanu kirjeldas kõiki kolme isikut kui peksjaid ( tl 12). Kannatanu andis ütlusi, et süüdistatav lõi teda kaks korda jalaga näkku ja nimetab enda ülekuulamise lõpus veel peksjatena P.T. , A. S., E. S. ja V. S., kes peksid teda igale poole käte ja jalgadega ( tl 13 pöördel). Kannatanu on nimetanud, et tal oli ka teiste peksjate suhtes pretensioone, kuid miks teiste isikute osas pole süüdistust esitatud ta ei tea. Miks ülejäänud peksjad ei ole süüdistatavatena kohtus, ei osanud prokurör maakohtus kaitsja küsimusele vastata, selgitades, et see puudutab õiguskaitseorganeid ja kannatanu ei saa sellele vastata. Seega avaldub kannatanu ütlustest, et peksjad olid peale S. Sinilille veel E. S., V. S., P. T. ja A. S. Millistel asjaoludel teiste isikute tegevuse osas pole süüdistust esitatud ja millest tulenevalt on just S. Sinilillele väidetava vägivaldse tegevuse tagajärjel omistatud süüdistuses nimetatud vägivalla tekitamine, jääb mõistmatuks. Eelnimetatud kannatanu ütlused tekitavad asetleidnud vägivallas põhjendatud kahtlusi, mida on tuvastanud juba maakohus. Maakohtus kannatanu antud selgitus, et politseile esitatud avalduses peksja isiku osas ajas ta lihtsalt nimed segi, pole siiski veenev. Avaldus kellegi isiku vastu, milles sisaldub informatsioon kuriteo toimepanemisest eeldab avaldajalt kaalutletud ja mõistuspärast käitumist. Käesoleval juhul on K.K. nimetanud lööjana S.T. isikut ning avalduses ei nimetata kordagi Silver Sinilille isikut. Miks pole mõne päeva möödudes väidetavast kuriteosündmusest mainitud avalduses süüdistatava nime, pole võimalik usutavalt mõista. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis märgituga, et tunnistaja M.K. i ütlusi luges maakohus kergekäeliselt vastuoluliseks ainuüksi seetõttu, et tunnistaja nägi sündmust kaugelt ja ei osanud täpsemalt kaugust piiritleda. Prokuröri seisukoht, et tunnistaja M. K. ütlused K.K. i löömise kohta S. Sinilille poolt olid kindlad ja veenvad, ei ole siiski kooskõlas teiste uuritud tõenditega. Tunnistaja M. K. ütluste kohaselt nägi ta S. Sinilille jalaga kannatanule näkku löömas, kuid teisi isikuid, keda kannatanu oma ütlustes samas nimetab peksjatena, tunnistaja peksmas ei näinud. Tunnistaja M. K. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt seetõttu, et kannatanu väidab peksjaid olevat mitmeid, tunnistaja M. K. teab nimetada ainult S. Sinilille. Kuidas saab objektiivne sündmuse taju isikute arvus olla sedavõrd kardinaalselt erinev, pole võimalik eluliselt usutavalt mõista. Lisaks ilmneb maakohtus läbiviidud tunnistaja küsitlusest, et M. K. ei erista elementaarselt vahemaid meetrites (tl 14 pöördel). Tunnistaja K.K. pole otseselt kannatanu peksmist pealt näinud ( tl 15). Kuulis oma poja M. K. käest, et venda pekstakse. Küsimustele vastates on K.K. seletanud, et E. , Silver, V. ja P. olid ümber venna ja tõmbasid jalgu ära ning lõpetasid seda asja. Tunnistaja S.P. nimetab peksjana S. Sinilille, aga annab ütlusi (tl 15 pöördel), et V. ja E. hoidsid K. kätest kinni ja „kõik hakkasid jalgadega peksma ja K. kukkus ja siis kõik peksid.“ Maakohus tuvastas, et tunnistaja S.P. ütlused on vastuolulised muuhulgas kannatanu ütlustega S. Sinilille poolt löömise asjaolude kohta. Nimelt on vastuoluline asjaolu kas ja kuidas toimus jalalöök kannatanule näkku ning kuidas see oli seotud mobiiltelefoni kukkumise või ülesvõtmisega. Kannatanu ütluste järgi sai ta löögi jalaga näkku ajal, kui ta 9 kummardus mahakukkunud mobiiltelefoni võtma. Tunnistaja ütluste järgi kukkus mobiiltelefon maha löömisest. Tunnistaja väidab, et nägi S. Sinilille ühte lööki, mille tagajärjel kukkus telefon. Õige on maakohtu järeldus, et vastuolulistest ütlustest tulenevaid kahtlusi kohtuliku uurimise käigus kõrvaldada ei õnnestunud. Tunnistaja M.L. andis maakohtus ütlusi, et süüdistatava vägivaldset tegevust ta ise pealt ei näinud, küll nägi verise näoga K.K. i, kes avaldas, et „sai tappa.“ Samas on tunnistaja kinnitanud, et lööja nime kannatanu talle seejuures ei öelnud (tl 16). Tunnistaja J.S. kirjeldas süüdistuses märgitud ajal konfliktsituatsiooni tekkimist järgmiselt. Joobeseisundis kannatanu K.K. tuli tema aiamaale prussitükk käes ja ähvardas pea lõhki lüüa. Tunnistajal oli hirm, et K.K. lööb tema abikaasat V. S., hakkas karjuma ja selle peale jooksid palliplatsilt kohale E. S. ja P. T. Kui K.K. nägi liginevat E. S., siis ründas teda ja toimus rüselemine. Temal endal rohkem K.K. iga mingit pistmist polnud. Tunnistaja otseselt süüdistatava tulekut ei näinud, aga see oli hiljem kui kannatanul oli E. S. rüselus lõppenud (tl 17). Prokurör taotles maakohtus tunnistaja J. S. ütluste usaldusväärsuse kontrollimist, maakohus tegi seda ning tuvastas, et tunnistaja ütlustes pole alust kahelda. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega. Tunnistaja V.S. selgitas maakohtus konflikti tekkimise algust, kui tugevalt joobes K.K. tuli tema krundile kaigas käes ja ähvardas sellega. Siis tulid lärmi peale krundile E. S. ja P. T. ning kuna K.K. hakkas E. S. kaikaga ründama, siis õnnestus tunnistajal K.K. i selja tagant kaigas käest ära rebida ja K.K. kukkus. Tunnistaja teada kukkus seejuures kannatanu mobiiltelefon maha. Kuna kaigas oli K.K. i käest kätte saadud, siis tõusis K.K. püsti ja tuli tema vend K.K. ning viis kannatanu ära. Kui S. Sinilill sinna saabus, siis oli rüselus K.K. iga lõppenud. Tunnistaja ei saa aru, miks süüdistatavat süüdistatakse vägivallas. Kannatanu oli kukkunud pärast seda kui temalt kaigas käest võeti ja kukkumiskohal oli ka telliskivide hunnik, kus ta võis vigastusi saada (tl 18). Tunnistaja E.S. , kelle jaoks nii süüdistatav kui ka kannatanu on ühised külaelanikud, kuulis 30.04.2011 õhtul maja juures sõimlemist ja otsustas vaadata, milles asi ning läks V. S. aiamaale. Kohale jõudes nägi kuidas joobes K.K. sõimles V. S. ja tema naise J. S. Samal ajal oli K.K. il kaigas käes. Kuna K.K. tõstis kaika üles, siis otsustas ta vahele minna, kuid K.K. pöördus kaigas käes tema suunas ja lubas tunnistajal pea lõhki lüüa. Kuna tunnistaja üritas K.K. il kaigast käest võtta, siis läkski rüseluseks. Kui kaigas K.K. ilt kätte saadud rüseluse käigus, siis K.K. komistas. Tunnistaja teada S. Sinilill selle rüseluse juures ei olnud. Kohalekutsutud politseitöötaja korraldustele ei tahtnud K.K. samuti koheselt alluda (tl 19). Süüdistatav Silver Sinilill kinnitas maakohtus, et ei tea kuidas kannatanu K.K. täpsemalt vigastused sai, aga peab võimalikuks, et lõi põlvega korra kannatanut vasaku põlveõndla pihta kui nad E. S. ja P. T. tegelesid rabeleva K.K. iga ning soov oli teda pikali maha panna. Kuna nad hoidsid kannatanut aktiivselt kätest, siis väljarabelemisel ta kukkus lähedal asuvasse kivihunnikusse. Süüdistatav väitis kohtus endiselt, et tema pole kannatanut jalaga näkku löönud. 10 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pole alust kahelda süüdistatava ütluste usaldusväärsuses, millised on ta andnud maakohtus. Prokurör leidis, et tunnistajate J. S., V. S. ja E. S. ütlusi pidas maakohus ekslikult usaldusväärseteks, sest tõendamiseseme põhilise asjaolu - kannatanu löömise osas, olid nad vastuolus süüdistatava kohtuistungil antud ütlustega. Vastuolude tõttu süüdistatava kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise järgselt kinnitas süüdistatav, et avaldatu võib olla õige. Avaldatud ütluste kohaselt hoidis ta kannatanut koos V. S. ja seejärel lõi oma põlvega kannatanu vasaku põlveõndla pihta. Kannatanu rabeles nende haardest lahti, komistas eesoleva telliskivihunniku otsa ja kukkus sellesse näoli. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et tunnistajate J. S., V. S. ja E. S. ütlused oleks kohus pidanud kõrvale jätma kui mitteusaldusväärsed. Nimetatud isikud olid kohtueelses menetluses üle kuulatud ja andsid kohtus samasuguseid ütlusi. Nimetatud isikute ütlused ei sisalda vastuolusid sündmuse kirjelduse osas sellisel määral, et neid kõrvale jätta. Maakohus järeldas õigustatult, et kannatanu ja E. S. vahel toimunud konflikti järel löödi kannatanut, kuid samas leidis, et puuduvad otsesed tõendid, mis kinnitavad S. Sinilille poolt kannatanu jalaga näkku löömist. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga, et K.K. ile süüdistuses märgitud vigastuste päritolu ja tekkemehhanismi osas on tõusetunud kahtlused ning kuna S. Sinilille süüditunnistamiseks puuduvad veenvad ja küllaldased tõendid, siis tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Arvestades süüdistuses märgitud ajal ja kohas tekkinud käitumissituatsiooni ja kohalviibinud isikute hilisemaid ütlusi toimunu osas, on maakohus teinud S. Sinilille süü tõendatuses järelduse süüdistatava süü puudumisest, millist otsustust ei saa maakohtule ette heita. Pärast kohtuliku uurimise läbiviimist ja isikuliste tõendite ärakuulamist avaldus maakohtu jaoks tõendites sisalduva tõendusteave sellisel kujul, mis ei võimalda järeldada S. Sinilille süüd. Ilmnenud vastuoludele kannatanu ja maakohtu otsuses märgitud tunnistajate ütlustes pole võimalik asjakohast selgitust leida ning kohtule ei saa ette heita, et ei loetud usaldusväärseks süüdistuse poolseid isikulisi tõendeid nende vastuolulisuse tõttu. Kohtud ei ole seotud süüdistuses kirjeldatud nägemusega kannatanul esinenud kehavigastuste tekkemehhanismist. Prokuröri apellatsioonis märgitud kannatanu, tunnistajate S.P. ja M. K. ütlused on tekitanud kahtlusi ning kuna neid ei õnnestunud kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, siis tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-178-05). Nimetatud lahendist tuleneb ka üheselt suunis, et in dubio pro reo põhimõte pole sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel. Kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemusel täielikult veendunud süüdistatava süüs, tuleb isik õigeks mõista, mitte aga langetada otsust isiku kahjuks. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 11 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.