1-11-12514/16

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-12514 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas Kriminaalasi Miraid Stanko süüdistuses KarS § 114 p 2 ja § 418 lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Miraid Stanko kaitsja advokaat Pille Toom Prokurör Marja-Liina Talimaa Miraid Stanko, isikukood 36210256010; XXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud Advokaat Pille Toom Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt: 1.1 Miraid Stanko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 114 p 2 järgi; 1.2 Miraid Stankole KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas.
4. Tühistatud osas saata kriminaalasi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus.
5. Miraid Stanko suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata.
6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
7. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib 10 päeva jooksul alates kohtumääruse kantselei kaudu teatavaks tegemisest esitada määruskaebuse Riigikohtule. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Maakohtu
9. jaanuari 2012 otsusega tunnistati M. Stanko süüdi KarS § 114 p 2 järgi ja mõisteti talle karistuseks 12 aastat vangistust, samuti KarS § 418 lg 2 p 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
10. juuli
11. Süüdistuses KarS § 418 lg 2 p 1 järgi apellatsioonimenetlust ei toimu. KarS § 114 p 2 järgi süüdistati M. Stankot selles, ta 9.07.2011 kella 14.00 paiku, viibides XXX elamu kortermaja ees, tõi tekkinud olmetüli lahendamiseks registreerimata kaheraudse jahirelva ja tulistas tapmise eesmärgil ühe lasu temast 8 meetri kaugusel pingil istunud K.V. suunas, keda tabas rindkere piirkonda, mille tagajärjel K.V. suri sündmuskohal. Tapmine oli toime pandud üldohtlikul viisil, sest lisaks kannatanule istusid pingil T.R. ja A.K. , kelle elu Miraid Stanko samuti ohtu seadis. Maakohus leidis, et M. Stanko süü talle inkrimineeritud kuriteos on leidnud täielikult tõendamist. Kohus ei pidanud usaldusväärseks M. Stanko ütlusi selle kohta, et tal puudus tahtlus kannatanu tapmiseks. Asjas uuritud tõendite kohaselt süüdistatav sihtis relvaga K.V. u. Süüdistatav oli varem konkreetset relva kasutanud, ta teadis järelikult relva võimalikke iseärasusi. Süüdistatava ütluste kohaselt oli relva rauas kinnikiilunud padrun (vanad padrunid olid kinni jäänud), seega süüdistatav teadis relva suhtes asjaolu, mille eiramisest ja lasu tegemisest saab järeldada süüdistatava otsest tahtlust K.V. u tema tapmiseks tulistada. Süüdistava poolt antud ütlused, et ta oli suht kindel, et teine toru on tühi,… et torud läksid sassi on ilmselt enda süüd välistada üritava iseloomuga, ei ole käsitletavad usutava selgitusena ja on sellistena eelmises lauses nimetatud põhjusel ebausaldusväärsed. Kuivõrd K.V. kõrval istusid süüdistatava poolt tehtud lasu hetkel T.R. ja A.K. , läheduses viibisid K.V. lapsed, kelle elu ja tervis seati süüdistava poolt jahirelvast lasu tegemisega reaalsesse ohtu, süüdistatav viibis ohustatud isikutest ainult mõned meetrid eemal, süüdistatava relvakäsitsemise oskust ei saa lugeda keskmisest kõrgemaks, siis on tegemist tapmisega üldohtlikul viisil KarS § 114 p 2 mõttes.
12. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat P. Toom, kes palub maakohtu otsus osaliselt tühistada. Apellandi taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Esmalt leiab kaitsja, et ei ole tõendatud M. Stanko süü KarS § 114 p 2 järgi. Keegi tunnistajatest ei rääkinud, et M. Stanko oleks enne kannatanu tulistamist teda ähvardanud, nende omavahelist läbisaamist kirjeldati seejuures kui head. Ühestki kriminaalasjas olevast tõendist ei ilmne, et M. Stanko oleks tahtlikult tapnud kannatanu. Süüdistatav oli tulistades kindel, et tegemist oli tühjaks lastud rauaga, kummutatud ei ole tema kinnitusi selle kohta, et lask tuli tema enda jaoks ootamatult. Ei ole alust kahelda süüdistatava ütlustes, need on olnud tema vahistamisest alates sarnased, ta pole neid muutnud ning need haakuvad enamuses tunnistajate ütlustega. Seetõttu leiab kaitsja, et M. Stanko käitumine tuleks kvalifitseerida KarS § 117 lg 1 järgi. 2.2 Samuti leiab kaitsja, et tegu ei pandud toime üldohtlikul viisil. Süüdistusest ei nähtu, kuidas pandi ohtu T. R. ja A.K.a elu ning kas see oht oli reaalne. Pelgalt nende istumine pingil koos K.V. ga seda ei tõenda. Kohtu seisukoht üldohtliku viisi tõendatuse osas ei ole veenev ja põhjendatud. 2 2.3 Viimasena märgib kaitsja, et isegi kui jätta süüdistatava teole antav karistusõiguslik hinnang muutmata, tuleks oluliselt vähendada talle mõistetud karistust. M. Stanko on algusest peale andnud sündmuse kohta usaldusväärseid ütlusi ja on oma tegu kahetsenud.
13. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
14. märtsi 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade avaldamiseks aega
15. aprillini
17. Nimetatud kuupäevaks esitas enda seisukohad prokurör M.-L. Talimaa, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 4.1 Erinevalt kaitsjast kinnitab prokurör, et M. Stanko ja kannatanu vahel oli enne tulistamist olmetüli. Samuti nähtub tunnistaja G.V. ütlustest, et M. Stanko ütles enne tulistamist, et „see tukk teeb pauku ka“. M. Stanko oli varem relva kasutanud ja teadis ka seda, et relvas on kaks padrunit, millest ta ühe eelnevalt ära kasutas. 4.2 Maakohus on tapmise üldohtliku viisi osas küll napisõnaline, kuid prokuröri hinnangul on kohtu järeldus põhjendatud. Samuti on kohus põhjendanud süüdistatavale mõistetud karistust ning arvestanud kergendavaid asjaolusid. Ka selles osas palub prokurör jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning prokuröri esitatud seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning tühistatud osas tuleb kriminaalasi saata tagasi maakohtule uue otsuse tegemiseks samas kohtukoosseisus. Apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
18. Tagajärjetuks jääb apellatsioon osas, milles leitakse, et tõendatud ei ole süüdistatava poolt kannatanu tahtlik tulistamine süüdistuses näidatud ajal ning kohas. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtu asjakohaste seisukohtadega ning pidamata vajalikuks neid täies mahus korrata, lisab omalt poolt järgmist. 5.1 Ringkonnakohtu hinnangul ei oma käesoleval juhul mingit sisulist tähendust apellandi poolt osundatud viited tunnistajate ütlustele selle kohta, millised olid süüdistatava ja K.V. omavahelised suhted enne vaatluse all olevat sündmust. Tõsi, kohtus üle kuulatud tunnistajad on küll kinnitanud, et nende omavaheline suhtlus oli hea, kuid märkinud näiteks sedagi, et süüdistatav on äkilise iseloomuga (vt tunnistaja A.K. a ütlused kd 2, tlk 51). See haakub ekspertiisiaktis sedastatuga, et süüdistataval on pikaajalisest alkoholi liigtarvitamisest kujunenud isiksushäire, mis avaldub emotsionaalses labiilsuses: lame ja aluseta lõbusus vaheldub kergelt ärrituvuse või viha- ja agressioonipuhanguga (kd 2, tlk 28). See teeb usutavaks versiooni selle kohta, et süüdistatav tulistas kannatanu pihta nn äkkviha ajel. Tähelepanuta jätab kriminaalkolleegium ka apellandi osundused tunnistaja A.K. a ütlustele selle kohta, mida arvas tema M. Stankol teo toimepanemise hetkel olnud mõtete/eesmärkide kohta – need tunnistaja arvamusavaldused on täielikult spekulatiivsed ning tunnistaja ei ole seejuures ka seletanud, mis asjaoludele tuginevalt ta sellekohased järeldused on teinud. 5.2 Kriminaalkolleegium soostub maakohtu järeldusega, et M. Stanko annab toimunu kohta ennastõigustavaid, s.o tõele mittevastavaid ütlusi. Süüdistatav on eitanud seda, nagu oleks ta enne kannatanu tulistamist käinud toas püssi järel (vt süüdistatava ütlused kd 2, tlk 57). Küll aga tuleneb 3 sellekohane teave sündmuskohal viibinud ning kohtus tunnistajatena üle kuulatud isikute kirjeldustest (nii tuleneb see põhimõtteliselt A.K. a ütlustest kd 2, tlk 50, T.R. kirjeldusest toimunu kohta kd 2, tlk 52, G.V. ütlused kd 2, tlk 54), mis teeb paljasõnaliseks M. Stanko väite selle kohta, et püssi suunas ta kannatanu suunas ning ka vajutas päästikule üksnes „pulli pärast“ (kd 2, tlk 57). Tunnistajate ütlustest tuleneb – ning sellele osundas ka maakohus – et M. Stanko ja kannatanu vahel oli tulistamisele eelnevalt puhkenud konflikt: nimelt süüdistas M. Stanko K.V. u enda õhupüssi kaotsiminekus (T. R. ütlused kd 2, tlk 52; G.V. ütlused kd 2, tlk 54). Põhimõtteliselt tunnistab ka M. Stanko ise, et ta kahtlustas kannatanut endale kuuluva õhupüssi ärapeitmises (kd 2, tlk 56). Seejuures on tuvastatud, et vahetult enne kannatanu pihta tulistamist käis M. Stanko püssist laskmas (seda ei eita ka süüdistatav ise), mis näitab omakorda, et M. Stanko oli täiel määral teadlik sellest, et tema relv on laetud ning laskevalmis. Tuvastatud asjaoludel kõlab väheveenvalt väide, et M. Stanko soovis pelgalt kannatanut nalja pärast hirmutada ning ajas kogemata „torud sassi“ (kd 2, tlk 57). Õigustatult viitab prokurör siinkohal tunnistaja G.V. ütlustele selle kohta, et vahetult enne tulistamist teatas M. Stanko kannatanule, et „see tukk teeb pauku ka“ (kd 2, tlk 54) ning nagu viidatud, küsis M. Stanko enne tulistamist kannatanu käest endale kuuluva õhupüssi kohta (T.R. ütlused kd 2, tlk 54), mis tingis nende omavahelise konflikti. Neid asjaolusid arvestades soostub ringkonnakohus maakohtuga selles, et M. Stanko tulistas K.V. pihta olles teadlik, et tema käes olev relv on laetud, kiites samaaegselt sisimas ka heaks surma kui võimaliku tagajärje saabumise. Olukorras, kus teist inimest tulistatakse lähedalt distantsilt rindkerre, on väide, isik ei kiitnud samal ajal sisimas heaks ega ka soostunud surma kui võimaliku tagajärje saabumisega, ilmselgelt asjakohatu. Selles osas jääb apellatsioon seega tagajärjetuks. Kirjeldatud tehioludel tulnuks M. Stanko käitumine seega kvalifitseerida kui tahtlik tapmine KarS § 113 järgi.
19. Edasiselt on maakohus aga leidnud, et M. Stanko käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 114 p 2 järgi kui tapmine üldohtlikul viisil, kuivõrd kannatanu pihta tulistamisel seadis ta samaaegselt ohtu K.V. kõrval istunud isikute elu ja tervise. Ringkonnakohus leiab, et sellekohane järeldus ei ole maakohtu poolt motiveeritud, s.o tegemist on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega; põhimõtteliselt nendib ka prokurör, et maakohtu asjassepuutuvad argumendid on enam kui napid (täpsemalt 5 rida). Konkreetselt osundab kriminaalkolleegium järgnevale. 6.1 Vastavalt väljakujunenud praktikale on tapmise üldohtliku viisiga KarS § 114 p 2 tähenduses tegemist siis, kui tapmisteoga seatakse reaalsesse ohtu ka kolmanda isiku elu või tervis. Kui tapmistegu pannakse toime tulirelvaga, tuleb arvestada tulistaja oskusi tulirelva käsitseda, nagu ka muid asjaolusid (nt alkoholi- või narkojoove), millest võib sõltuda kolmanda isiku tabamise tõenäosus. Põhimõtteliselt võib seega sedastada, et tapmisega üldohtlikul viisil on tegemist siis, kui tuli- või muud laskerelva kasutatakse nii, et sellest võib ohvri asemel või temale lisaks tabada samaaegselt ka kolmandat, asjasse mittepuutuvat isikut (kokkuvõtvalt RKKKo 3-1-1-36-09, p 13.1). 6.2 Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole enda vastavat järeldust nõuetekohaselt põhistanud. Seejuures osundab kohtukolleegium ka sellele, et maakohus on lubamatult väljunud süüdistusakti piirest, leides, et enda teoga seadis M. Stanko ohtu ka K.V. laste elu, kes sündmuskohal viibisid – süüdistusakti kohaselt seadis M. Stanko enda teoga ohtu T.R. ja A.K. a elu (kd 1, tlk 4), osundust sündmuskohal viibinud K.V. laste elu ohtuseadmisele selles ei sisaldu, mistõttu ei saanud sellekohane fakt aktualiseeruda ka kohtu jaoks. 6.3 Teiseks tuleb silmas pidada, et tapmisteoga loodav oht kolmandate isikute elule ja tervisele peab olema reaalne, mitte aga abstraktne, seejuures ei piisa sellest, kuidas tajub toimunut see sündmuskohal viibinud isik. On mõistetav, et kui tulistatakse ühte inimest kolmest, kes istuvad lähestikku, tajuvad tabatud isiku kõrval istuvad inimesed olukorda enda jaoks ohtlikuna (nii ka tunnistaja A.K. , kd 2, tlk 49). Kuid see ei tähenda, et selle isiku elu või tervis oleks ka tegelikkuses 4 ning KarS § 114 p 2 tähenduses ohtu sattunud (ning ümberpöördult – üldohtliku viisiga võib olla tegemist ka siis, kui ohustatud isik seda ise nt ei tajugi või sellest aru ei saa, nt lapsealiste isikute puhul). Ehk veelkord – tapmistegu (arvestades mõistagi seejuures ka täideviija isikuomadusi) peab enda olemuselt olema selline, et ohustatud oleks ka kõrvalseisvad isikud, keda teo toimepanija iseenesest ei sihigi. Sellisest situatsioonist võiks rääkida ehk juhul, kui kannatanu pihta tulistatakse haavlitega laetud relvast; sellisel juhul laeng hajub ning on tõepoolest täiesti tõenäoline, et tabamuse võivad saada ka sihitud isiku läheduses viibijad. Käesoleval juhul midagi sellist aga tuvastatud ei ole või täpsemalt, maakohtu otsuses asjakohased motiivid puuduvad. Samuti räägib maakohtu osundus sellele, et M. Stanko viibis lasu tegemisel kannatanust vaid mõned meetrid eemal, pigem üldohtliku viisi vastu – mida lähemal ollakse sihitavale objektile, seda ebatõenäolisem on reegeljuhtumil hoopis tema kõrval asetsevate objektide tabamine. Kuidas see fakt põhistab üldohtlikku viisi mõrva mõttes, maakohus enda otsuses aga ei ava. Samuti on maakohus märkinud, et süüdistatava relvakäsitsemise oskust ei saa lugeda keskmisest kõrgemaks. Millistel tõenditel maakohtu sellekohane väide põhineb, on täielikult arusaamatu ja kohtuotsuses nõutaval viisil sisustamata. Siinkohal toonitab ringkonnakohus, et kohtuotsust ei tohi rajada oletustele ning ka teo kvalifitseerivate tunnuste esinemise/mitteesinemise tõendatuse osas kehtib jätkuvalt põhimõte in dubio pro reo. 6.4 Kuid määrava tähendusega on siinkohal veel järgmine. Nimelt on teo toimepanemine üldohtlikult viisil tapmisteo objektiivsesse külge kuuluv tunnus, mis tähendab ühtlasi seda, et see peab olema hõlmatud ka täideviija tahtlusest – tegu toime pannes peab tal olema vähemalt kaudne tahtlus selle suhtes, et tema käitumine võib samaaegselt seada reaalsesse ohtu ka kolmanda(te) isiku(te) elu ja/või tervise. Maakohtu otsuses puuduvad absoluutselt igasugused motiivid selle kohta, et M. Stanko oleks üldohtliku viisi suhtes tegutsenud tahtlikult. Karistusõigus ei tunne objektiivset vastutust, mistõttu on motiivid tahtluse esinemise/puudumise kohta kohtuotsuse obligatoorseks osiseks. Nagu öeldud, puuduvad need käesoleval juhul täielikult, mis on ilmne KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumine ning toob kaasa kohtuotsuse tühistamise.
20. Kriitiliselt peab kriminaalkolleegium peatuma veel ka maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistuse küsimusel. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ka karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-2708, p 16). Sellekohane minetus on tuvastatav ka maakohtu otsuses. 7.1 Maakohus karistas M. Stankot karmima karistusega kui seda taotles prokurör (vt kd 2, tlk 59). Tõsi, selline olukord ei ole iseenesest välistatud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on olnud kestvalt seda meelt, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kui aga kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleb seda nn üldise põhjendamiskohustuse kaudu eraldi ka põhjendada (vt RKKKo 3-1-1-91-07, p-d 6.5 - 6.6). 7.2 Käesoleval juhtumil ei saa eelpoolmainitud nõuet lugeda täidetuks. Maakohtu karistust puudutavad motiivid on enam kui minimaalsed ning nagu öeldud, näeb kriminaalkolleegium ka siinkohal motiivide puudumist. 5 Maakohus on esmalt andnud edasi KarS § 56 sisu, leidnud siis, et süüdistatavale tuleb mõista karistuseks vangistus ning sedastanud seejärel raskendavate asjaolude puudumise, küll aga leides ühe karistust kergendava asjaolu (vt otsuse lk 4). Edasiselt märgib maakohus karistust puudutavas osas vaid järgmist: „Arvestades karistuseesmärke ja Miraid Stanko süü suurust, leidis kohus, et Miraid Stankod tuleb karistada KarS § 114 p 2 järgi ja mõista talle karistusena vangistus 12 aastat, mis on sanktsiooni keskmisest väiksemas määras karistus“ (otsuse lk 5). 7.3 Millised on need argumendid, mis tingisid süüdistatavale prokuröri taotletust raskema karistuse mõistmise, on täielikult avamata. Ringkonnakohus leiab sedagi, et käesoleval juhul on karistust puudutavad motiivid sedavõrd minimalistlikud, et tingiks kohtuotsuse tühistamise ka juhul, kui mõistetud karistus olnuks selline, nagu seda taotles prokurör. Kuid nagu öeldud – maakohus ei ole täitnud käesoleval juhul mõistetava karistuse põhjendamiskohustuse nõuet, milles ringkonnakohus näeb kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.
21. Seejuures tuleb tähele panna, et kirjeldatud rikkumised ei ole kõrvaldatavad ringkonnakohtus. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud (v.a KrMS § 339 lg 1 p 12 rikkumine, millega käesoleval juhul aga tegemist ei ole). Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on võimalik olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetakse kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikuks ringkonnakohus ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-11-59-07, p 12).
22. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-st 7, § 341 lg-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning saadab kriminaalasja tühistatud osas maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks, mis ei takista aga KrMS § 341 lg 4 ls 3 kohaselt ka teiste menetlustoimingute tegemist, mis maakohtu hinnangul võivad olla vajalikud kriminaalasja õigeks lahendamiseks. Apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Paavo Randma Maarika Kuusk Aarne Sarjas 6