1-11-8114/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.jaanuar 2012.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 24.jaanuar 2012.a. Kriminaalasja number 1-11-8114 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Priit Pikk süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses. Harju Maakohtu otsus 27.oktoobrist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Priit Pikka kaitsja adv. Jugans Grossmann Prokurör Natalia Miilvee Süüdistatav Priit Pikk (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Natalia Lausmaa (asenduskaitsja) Harju Maakohtu otsus 27.oktoobrist 2011.a. Priit Pikka suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 27.oktoobri 2011.a. otsusega süüdi mõista Priit Pikk KarS § 121 järgi ja karistada rahalise karistusega 200 päevamäära (2009.a. Priit Pika keskmine päevasissetulek 130 krooni = 8,31 eurot) – 1662.- eurot. KarS § 66 lg 1 alusel määrata rahalise karistuse tasumine ositi 10 kuu jooksul, igas kuus kuulub tasumisele 166,20 eurot. Priit Pikk mõisteti süüdi selles, et tema 27.10.2010 kella 17:00 ajal prõmmis Tallinnas XXXX XX asuva kohviku XXXXX tööruumi varuväljapääsu ust ja seejärel, kui kohvikus töötanud T H avas seestpoolt ukse, lõi Priit Pikk oma endisele töökaaslasele T H´le rusikaga näkku, tekitades T H´le füüsilist valu ja ninaluumurru. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja adv. J.Grossmann maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist uue otsusega. Apellant leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja mis omakorda on toonud kaasa ebaõige otsuse. Apellatsioonis tsiteeritakse maakohtu otsuses esitatud seisukohti ning omapoolse tõendite hindamise tulemil jõutakse järeldusele, et Priit Pikka süü ei ole tõendatud. Apellant heidab maakohtule ette tunnistaja V U ütluste tõendite kogumist välja jätmist. Maakohus pidanuks arvestama P.Pikka süüküsimuse otsustamisel tunnistaja poolt kohtus antud ütlustega, sest tunnistaja põhjendas veenvalt erinevust eeluurimisel antud ütlustest. Nimelt, tunnistaja väitis, et ta ei valda eesti keelt ja tõlki tema ülekuulamise juures ei olnud. Kohtus aga oli tõlk olemas, tunnistaja sai kõigest aru ning andis tõeseid ütlusi ja nimelt kinnitas tunnistaja, et ta ei ole näinud kannatanu löömist süüdistatava poolt. Apellandile on jäänud kohtuotsusest mulje, et kohus on püüdnud iga hinna eest süüdistatav süüdi mõista ning saades aru, et süüdimõistva otsuse tegemiseks puuduvad igasugused tõendid, on ainult oletuste põhjal teinud süüdimõistva otsuse. Selletõttu ongi kohus tõenditest välja jätnud ka tunnistaja V U ütlused. Valesti on ka maakohus käitunud, kui on tuvastanud erinevused süüdistatava enda ütlustes. Kaitsja selgitab, milles maakohtu viga seisneb, esitab omapoolse arusaama selles küsimuses ja väidab, et mingit erinevust P.Pikka ütlustes tegelikult pole ja tema ütlused on usaldusväärsed. Ka ei pea kaitsja veenvaks maakohtu arutlust elulise usutavuse pinnalt tehtud järelduste osas, ta ei saa mitmest kohtu seisukohast aru ning tema arusaam on maakohtu omast erinev ja ta leiab, et maakohtu järeldused põhinevad vaid oletustel. Omapoolse tõendite hindamisel tulemil teeb kaitsja maakohtu seisukohast erineva järelduse ja nimelt, et hoopis kannatanu ütlused on ebausaldusväärsed ning nendele ei saa rajada süüdimõistvat kohtuotsust. Kaitsja järeldab kogutud tõendite pinnalt, et P.Pikk ei ole tahtlikult kannatanut löönud, uksega tekitas ta kannatanule küll süüdistuses märgitud vigastuse, kuid seda ettevaatamatusest. Kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskusest tulenevalt ei ole aga sellise vigastuse tekitamine ettevaatamatusest karistatav. Apellatsioonikohtu istungil toetas süüdistatav ja ka tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaides sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Süüdistatava ütlustele rajatud kaitseversiooni põhiargumendiks on väide, et süüdistatav tekitas kannatanule kehavigastuse ettevaatamatusest, tabades teda uksega. Apellant ei nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. See, et kaitsja ei nõustu maakohtu poolse tõendite analüüsiga või ei saa millegipärast aru - nagu ta väidab – maakohtu seisukohtadest, ei muuda neid automaatselt põhjendmatuteks. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on äärmiselt põhjalikult ja väga arusaadavas keeles ja vormis selgitanud omapoolset tõendite eelistust e. seda, miks usub kannatanut ja peab ebausaldusväärseks süüdistatava ütlusi. Samuti on maakohus põhjalikult selgitanud oma seisukohta, miks tunnistaja V.U ütlusi ei saa pidada usaldsuväärseteks e. miks leiab, et tunnistaja poolt kohtueelses menetluses ja kohtulikus menetluses antud ütlused on vastuolulised. Kaitsja püüab aga oma seisukohaga tõestada, et kohtueelses menetluses oli tunnistaja ülekuulamisel rikutud menetlusnorme sellega, et ei võimaldatud eesti keelt mittevaldavale tunnistajale tõlki ning sellest ka ütluste lahknevus erinevatel menetlusetappidel ja seetõttu on alus lugeda usaldusväärseteks just tunnistaja poolt kohtus antud ütlused, milliste kohaselt ei näinud ta tegelikult lööki pealt Kohtukolleegium leiab, et väide, et tunnistaja V.U ei saanud eesti keelest kohtueelses menetluses aru, on ebaõige. Esiteks, maakohus on oma otsuses selgitanud, et tunnistaja ei ole olnud ise samuti lõpuni järjekindel väites, et ta ei saanud aru ülekuulamisel, mis temalt küsiti ja on ise loobunud sellest väitest. Ka ei pea kohtukolleegium sellist väidet veenvaks. Tunnistaja ei ole ise ülekuulamisel väitnud, et ta ei valda eesti keelt tasemel, mis võimaldaks tal ütlusi eesti keeles anda. Tõlki ta ei nõudnud. Kirjutas eesti keeles protokolli, et on kõigest aru saanud ja on ka allkirjad protokolli kirjutanud ladina tähtedega. Viimane kinnitab kohtukolleegiumi arvates seda, et tegemist on isikuga, kes annab allkirja n.ö. selles keeles, milles parasjagu räägib e. ka eesti keelt valdava isikuga. Tunnistajal on ka eesti kodakondsus. Väide, et protokolli kirjutas tunnistaja menetleja etteütlemise järgi ja justkui menetleja ei soovinud tõlki kutsuda ülekuulamisele ja tahtlikult sellega menetlusnorme rikkus, on enam kui absurdne. Menetlejatel puudub igasugune huvi ja vajadus sellisel viisil käituda. Kergem on ülekuulamise juurde kutsuda tõlk, kui hakata otsima võimalusi ja tekitama olukordi, mis kohtumenetluses seavad kahtluse alla tõendi lubatavuse. Võib juhtuda, et tõlgi allkiri jääb hooletusest protokolli kirjutamata jms. Aga, et tahtlikult luua olukord, kus jäetakse mulje, et tegelikult keelt mittevaldav isik saab aru, räägib ja kirjutab eesti keeles, sellel puudub igasugune mõistlik põhjendus ja see on välistatud. Olulisem on aga kohtukolleegiumi arvates fakt, et tunnistaja V.U edastas ka turvatöötajale – tunnistajale S.M, et T. Ht rünnati ja eeldatavalt toimus jutuajamine, mille käigus tunnistaja V.U edastas tunnistaja S.Majevskile enda poolt nähtut, vene keeles. Põhjendatud on ka maakohtu seisukoht, et tunnistaja S.M ütlused selles osas on kaudseks tõendiks, mis kinnitavad kannatanu ütlusi ja süüstavad süüdistatavat. Maakohus on oma sellekohast seisukohta ka põhjendanud. Maakohtu seisukoha põhjendatust kinnitab ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-76-11 p.-8 väljendatud seisukoht. Paljasõnaliseks ja kohatuks peab kohtukolleegium ka apellandi süüdistust selles, et maakohus on püüdnud iga hinna eest süüdistatav süüdi mõista ning saades aru, et süüdimõistva otsuse tegemiseks puuduvad igasugused tõendid, on ainult oletuste põhjal teinud süüdimõistva otsuse. Selle tõttu ongi kohus tõenditest välja jätnud ka tunnistaja V U ütlused. Kohtukolleegiumile jääb selgusetuks, miks pidi maakohus olema huvitatud n.ö. iga hinna eest Priit Pikka süüdimõistmisest. Ei maakohtus läbiviidud igakülgne ja objektiivne kohtumenetlus ega ka maakohtu otsus, ei anna vähimatki alust kahelda maakohtu erapooletuses. Ka apellatsioonis ei ole toodud põhjendusi, mis annaks alust kahelda kohtu erapooletuses. Selline paljasõnalise kahtluse paiskamine menetlusse apellandi poolt ei mõjuta mingilgi määral apellatsiooni põhjendatust. Pigem annab see aluse järeldada, et apellandil ei ole asjakohaseid väiteid kohtuotsuses esitatud põhjenduste ümberlükkamiseks. Kohtukolleegium peab vajalikuks selgitada oma juba varasemalt väljaöeldud seisukohta, et ei ole võimalik kirjutada, s.h. motiveerida süüdimõistvat kohtuotsust, kui puuduvad tõendid ja vastupidi – süüstavate tõendite olemasolul ei tule kuidagi välja õigeksmõistva kohtuotsuse kirjutamine. Käesoleval juhul ei ole olemasolevate tõendite pinnalt võimalik hinnata tõendeid nii nagu soovitakse aplletasioonis. Maakohus on oma otsuses põhjalikult selgitanud ka oma seisukohta, miks eelistab süüdistatava ja kannatanu kardinaalselt erinevate ütluste olemasolul, just kannatanu ütlusi. Nimelt, maakohus on elulise usutavuse pinnalt absoluutselt välistanud võimaluse, et kannatanu sai temal esinenud ninavigastuse selliselt nagu seda väidab süüdistatav. Seejuures on maakohus n.ö. välistamismeetodi kasutamisel arutlenud läbi kõikvõimalikud versioonid e. olukorra, kus süüdistatava kaitseversioonist tulenevalt arvas ta ust avama tulevat meesterahva või siis naisterahva. Kaitsja väidab apellatsioonis,et tema ei saa aru maakohtu arutlustest, kuidas elulise usutavuse pinnalt maakohus sellisele järeldusele jõuab, et kaitseversioonina väljapakutud asjaoludel, ei ole võimalik saada sellist ninavigastust nagu see oli kannatanul. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, mida mõeldakse kriminaalmenetluses tõendite hindamise protsessis kasutatavast n.ö. “elulise usutavuse” kasutamisest. Esmakordselt viitas sellisele tegurile Riigikohus oma otsuses 3-1-1-74-05 ja selgitas, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Seda nõuet on maakohus käesolevas kriminaalasjas ka järginud. See, kas kohtuotsuse lugeja saab otsuses toodud arutlusest aru või mitte e. üldse oskus hinnata teatud asjaolude “elulist usutavusest” see oskus baseerub iga inimese ettekujutusvõimele. Eeltoodu aga tähendab seda, et kõrgemalseisev kohus ei saa ei suulisel kohtuistungil ega ka kohtuotsuses teha maakohtu otsuses sellekohaseid arutlusi menetlusosalistele arusaadavateks. Apelleerida maakohtu poolset tõendite hindamist “elulise usutavuse” pinnalt vaid väitega, et sellest ei saada aru, on sisutu ja paljasõnaline. Kui apellant ei nõustu maakohtu põhjendustega selles, et eluselt ei ole usutav esitatud kaitseversioon, siis tuleb omapoolsete argumentidega maakohtu sellekohane seisukoht ümber lükata ning esitada oma vastupidised seisukohad, millest saaks teha järeldusi, et siiski on tõenäoline ka sellisel viisil nagu apellatsioonis väidetakse võimalik saada selline vigastus nagu kannatanu esines. Lisaks maakohtu otsuses esitatud põhjendustele, peab kohtukolleegium välistatuks süüdistatava poolt esitatud versiooni kannatanul esinenud vigastuse saamisel ka järgmistel põhjendustel. Süüdistatav väitis, et tema jaoks oli üllatav ja ootamatu, et uks, mille avamist seestpoolt pidas ta raskendatuks, tegelikult nii järsku ja kiiresti avanes ja hooga tema poole liikus ning ärahoidmaks endale mingi vigastuse tekitamist ukse poolt, lükkas ta jalaga seda tagasi ning tegi seda sellise jõuga, et uks mitte ainult ei peatunud tema poole edasi liikumast vaid võttis tema poolt tekitatud jõu ja hoo tagajärjel vastupidise liikumise suuna ning seda hooga, et põrkus kannatanule vastu nägu ja vigastades ta ninaluu. Laskumata siinjuures Newtoni seaduste nüanssidesse ja hinnates süüdistatava poolt väidetavat situatsiooni elulise usutavuse pinnalt, märgib kohtukolleegium järgmist. Selleks, et uskuda süüdistatava kaitseversiooni, pidi olema n.ö. pilt järgmine. Seestpoolt avas kannatanu ukseriivi ja lükkas ukse lahti sellise jõuga, et see nagu väitis süüdistatav temale üllatava kiirusega tema poole ohtlikult liikus (võimalik tugeva jalahoobiga) ja seejuures ei jäänud kannatanu peale selliselt ukse avamist mitte ruumi e. siis ukse vastassuunas liikumist takistava uksepiidast sissepoole vaid pidi peaaegu et helikiirusel astuma väljapoole uksepiita ning jõudma veel võtta poosi, et tema nina oleks kogu keha kõige väljaulatuvam osa. Kannatanu pidi kas jõudma võtta pulksirge asendi ja ulatama oma näoosa ebaloomulikku asendisse või kummarduma selliselt, et väidetav vastulöök ei tabanud mitte tema otsmikku vaid ninaja seda veel paremalt poolt e.mitte otse. Süüdistatava poolt uksele antud jõud pidi aga olema selline, et see mitte ainult ei peatanud ukse inertset liikumist vaid andis sellele vastassuunas liikumiseks sellise jõu, et see samal liikumiskiirusel ja suure jõuga kannatanule ninahoobi andis. Siinjuures omab veel olulist tähtsust fakt, et tegemist ei olnud mitte mingi vineeruksega vaid raske rauduksega, millele sellise jõuga tekitatud jalahoop, kui see üldse peaks olema võimalik, oleks ilmselgelt tekitanud ukse lööjale jalavigastuse – minimaalselt varbaluu või hüppeliigese põrutuse. Piltlikult väljendades, kui välistada, et süüdistatava asemel seisis B ja kannatanul oli Buratino nina, on see võimatu. Maakohus on oma otsuses põhjendanud ka esitatud tsiviilhagi rahuldamist ja süüdistatavale mõistetud karistust. Asjaolusid, mis annaks aluse teha nendes küsimustes maakohtust erinevaid järeldusi, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 27.oktoobrist 2011.a. Priit Pikka suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Malle Preimer