1-09-4451/19

(100)miinimumpäevamäära s.o. kolmsada kakskümmend

(320)eurot. KarS § 73 lg. 1 ja 3 kohaselt ei pöörata karistust täitmisele, kui Märt Saanküll kolme

(3)aastase katseaja kestel ei pane toime tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvestatakse kohtuotsuse kuulutamise päevast. Tõkend elukohast lahkumise keeld tühistada alates kohtuotsuse jõustumise päevast. Mõista Rein Künnap süüdistuses KarS § 263 p.p. 1 ja 4 järgi õigeks. Välja mõista Märt Saanküllilt riigi tuludesse 435.- eurot sundraha ja 633.41 eurot kohtueelsest uurimisest ja kohtumenetlusest osa võtnud kaitsja tasu hüvituseks. I M tsiviilhagi 76.69 euro ja R Ke hagi 127.82 euro väljamõistmiseks jätta läbi vaatamata. Kannatanud omavad õiguse esitada nõue Märt Saankülli vastu tsiviilkohtupidamise korras. Märt Saanküllile ja Rein Künnapile oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla KarS § 263 p 1 ja 4 järgi selles, et nemad 01.05.2008 kella 20.00 ja 21.00 vahel, Rapla maakonnas, Märjamaa vallas, Varbola külas, maja 79 ees, isikute grupis, avalikus kohas, kõrvaliste isikute juuresolekul, tungisid kallale I M ja R K, peksid kannatanuid, millega häirisid kõrvaliste isikute turvalisust ja rahu ning lüües kannatanuid rusikate ja jalgadega pea- ja rindkere piirkonda, põhjustasid kannatanutele tervisekahjustuse ja füüsilist valu. Märt Saankülli mõistis kohus süüdi KarS § 263 p 1 ja 4 järgi, Rein Künnapi mõistis kohus õigeks. Märt Saanküll ja tema kaitsja Märt Saankülli süüdimõistmist vaidlustanud ei ole. Pärnu Maakohus leidis, et kallaletung kannatanutele toimus isiklikul ajendil, kuid arenes edasi avaliku korra rikkumiseks. Millegagi ei ole aga tõendatud, et Märt Saankülli ja Margus Saankülli vahelisest kokkuleppest kannatanuid rünnata teadis või pidi teadma 2 Rein Künnap. Rein Künnap tunnistab, et K P korteris oli juttu Märt Saankülli venna tulekust, kuid teada ei ole, kas selleks ajaks olid kannatanud Märt Saankülli autole oma autod juba ette ajanud või mitte s.o. kas Märt Saankülli jaoks oli tekkinud põhjus kannatanute ründamiseks. R.Künnap ei ole eitanud, et ta nägi, kui Märt Saanküll ja I M välistrepi juures maadlesid ja samal ajal tuli maja nurga tagant R K. Kui R.Künnap ka maja juures väljas nägi I M ründamist Märt Saankülli poolt, M S ja tema kaaslaste saabumist ja kannatanute ründamist elamu koridoris, siis ei ole ikkagi tõendatud, et R.Künnap kannatanute ründamist soovis ja seda oma kohalolekuga toetas s.o. puudub alus lugeda R.Künnapit ühinenuks teiste süüdistatavate poolt alustatud tegudega. Samal ajal ei ole ka usaldusväärselt tõendatud, et R.Künnap üldse viibis maja ees, kui Märt Saanküll I Mtele kallale tungis ja millegagi ei ole ümber lükatud Rein Künnapi väide, et ta läks pärast R Ke tulekut kohe K P korterisse tagasi ega tulnud välja enne, kui kohal oli juba politsei. Tekkinud kahtlus tuleb KrMS § 7 lg. 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks. Tõendatuks ei saa lugeda, et R.Künnap takistas I.Ml maja trepikojas oma korterisse minemast ja selja tagant R.Kt lõi, sest kannatanute poolt kohtuistungil Rein Künnapi tegevuse kohta antud ütlused ei lange kokku. Märt Saankülli tegevuses puuduvad karistust raskendavad või kergendavad asjaolud. Süüks arvatud tegu on toime pandud küll kavatsetult, kuid siiski juhuste kokkulangemise tulemusena. M.Saankülli enda osa oli toimunus kõige väiksem. Neil põhjustel kohus leidis, et M.Saankülli karistamiseks on küllaldane rahaline karistus, mille määr võib jääda alla poole ettenähtust. Kuna M.Saanküll ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja on pärast 01.maid 2008.a. elanud õiguskuulekalt, siis ei ole karistuse täitmisele pööramine antud juhul vajalik. Kohus peab võimalikuks vabastada M.Saanküll rahalise karistuse tasumisest tingimisi vastavalt KarS 73 lg.

1. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustas prokurör Rein Künnapi õigeksmõistmise ja Märt Saanküllile mõistetud karistuse osas. Apellant leiab, et on ebaõige kohtu seisukoht tõendite puudumise kohta selles, et Rein Künnap oleks ühinenud I M ja R K rünnanud isikutega ja pannud isikute grupis toime avaliku korra raske rikkumise. Kohus on ekslikult hinnanud tunnistajate ütlusi ja teinud neist vale lõppjärelduse. Prokurör leiab, et on põhjust kahelda Rein Künnapi ja P P ütluste usaldusväärsuses, sest nad mõlemad on varjanud asjaolu, et vahetult peale sõiduauto kinniparkimist helistas Märt Saanküll M S. Rein Künnap muutis oma ütlusi ja loobus eeluurimisel avaldatud väitest, et nägi I M käes nuga. P P muutis kohtuistungi käigus oma esialgseid ütlusi. Algselt P.P avaldas, et ei tea kaklusest midagi. See tema poolt avaldatu ei olnud tõene, sest järgneva küsitluse käigus tunnistaja avaldas, et nägi kuidas Märt Saanküll ajas I M taga. Tunnistaja võttis omaks, et korterisse ei saanud ta siseneda seetõttu, et toimus kaklus. Tunnistaja avaldas, et R K seisis vastu seina, keldri ukse ja seina juures, käed olid laiali. Üks väike „kämbu“ hüppas tema ees. Vaidlust ei ole selles, et ajal, kui I M oli trepil pikali ja Märt Saanküll teda ründas, seisis Rein Künnap välisukse juures trepi peal. Seda on Rein Künnap ka kohtuistungil omaks võtnud ning tunnistanud, et korterist väljudes nägi ta, et M ja I maadlesid trepi ees. Prokurör leiab, et kannatanute selgitused, et nad Rein Künnapit nimepidi ei tundnud, 3 mistõttu esialgu rääkisid temast, kui tundmatust meesterahvast, on loogilised, mistõttu ei ole põhjust kahelda nende kohtuistungil antud ütluste usaldusväärses. Rein Künnap viibis korteris ajal, kui samas korteris olev Märt Saanküll helistas M S ja leppis telefoni teel kokku I M ründamises, seega oli Rein Künnap teadlik Märt Saankülli kavatsusest rünnata kättemaksuks sõiduauto kinniparkimise eest I M ja R Kt. I M tunnistusest selgub, et samal ajal, kui teda selja tagant särgist tiriti, lükkas Rein Künnap teda endast kätega eemale. I M tunnistas samuti, et nägi , kuidas Rein Künnap lõi selja tagant R Kt kuklasse. Kohus on Märt Saanküllile rahalise karistuse mõistmisel ekslikult lähtunud miinimumpäevamäärast. Teatisest (lk.93) nähtub, et Märt Saankülli keskmine päevasissetulek on 319 krooni, mistõttu kohus oleks pidanud Märt Saankülli karistama rahalise karistusega 31 900 krooni ( 2039,12 eurot). M.Saanküll on kuriteo toime pannud kavatsetult, tema tegevuses puuduvad karistusest kergendavad asjaolud, mistõttu leian, et on ebaõige tema vabastamine rahalise karistuse tasumisest. Prokurör palub tühistada Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 20.01.2012 otsus Rein Künnapi õigeksmõistmise ja Märt Saankülli karistamise osas. Teha uus otsus, millega tunnistada Rein Künnap süüdi ja karistada teda KarS § 263 p.1,4 järgi rahalise karistusega 50 päevamäära s.o. 14 750 krooni ( 942,85 eurot) ning karistada Märt Saankülli rahalise karistusega 31 900 krooni ( 2039,12 eurot). Tallinna Ringkonnakohtu 29.veebruari 2012.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 15.märtsini
2. Keegi apellatsioonimenetluse pooltest määratud tähtajaks omapoolseid selgitusi ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsioonide väidetega ja prokuröri vastuväidetega tuli alljärgnevatele järeldustele.
3. Süüdistatava Rein Künnapi süü osas. Apellant on põhjendanud oma seisukohta Rein Künnapi süü tõendatuse osas avaliku korra jämedas rikkumises järgmiste argumentidega. - - Rein Künnap oli teadlik, et Märt Saanküll kavatseb rünnata I Mt ja R Kt kättemaksuks sõiduauto kinniparkimise eest kuna kuulist peal vastavasisulist telefonivestlust Märt ja M Saankülli vahel. Rein Künnap nägi, kuidas Märt Saanküll ja I M trepil maadlesid kuna seisis samal ajal välisukse juures trepi peal. - I M tunnistusest selgub, et samal ajal, kui teda selja tagant särgist tiriti, lükkas Rein Künnap teda endast kätega eemale. - I M tunnistas samuti, et nägi , kuidas Rein Künnap lõi selja tagant R Kt kuklasse. 4 Eelloetletud apellatsiooni väiteid arvestades peab kohtukolleegium esmalt selgitama oma seisukohta alljärgnevas. Nimelt, kohtukolleegiumi arvates on KarS prg. 263 ettenähtud kuriteokoosseisu näol tegemist sellise süüteokoosseisuga, millest osavõtt eeldab siiski aktiivset tegevust ja sellega ka oma tahte realiseerimist avaliku korra rikkumiseks. Ainuüksi teadmine võimalikust avaliku korra raskest rikkumisest ja selle juures viibime, ei ole piisavaks, et jaatada isiku tahtlust isiklikult rikkuda avalikku korda ning sellised väited ei ole kohtukolleegiumi arvates piisavad selleks, et tunnistada isik selle kuriteo toimepanijaks. Seega ei saa kohtukolleegium arvestada apellatsioonis esitatud põhjendusega, et R.Künnapit süüstab ka fakt, et ta kuulis pealt jutuajamist Märt ja Margus Saankülli vahel, seda enam, et ka prokurör on sisuliselt nõustunud sellega, et konflikt sai alguse isiklikul pinnal tekkinud tülist ning kasvas üle avaliku korra raskeks rikkumiseks seetõttu, et sündmuse arenedes nägid seda pealt ka kõrvalised isikud, kelle rahu ja turvalisust see rikkus. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks väljuda apellatsiooni piiridest KrMS prg. 340 lg 1 alusel olenemata sellest, et süüdistatav M.Saanküll ei ole vaidlustanud süüdimõistvat kohtuotsust kuna kohtukolleegiumi arvates on maakohus kohaldanud M.Saankülli tegevusele juriidilise hinnangu andmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kvalifitseerides M.Saankülli tegevuse KarS prg. 263 p.1,4 alusel on maakohus leidnud, et isiklikul ajendil alanud kallaletung kasvas üle avaliku korra raskeks rikkumiseks seetõttu, et juba käimasoleva peksmise juurde saabus ka R.Ke elukaaslane koos 4 kuuse lapsega ja nägi toimunut pealt. Muid põhjendusi kuriteo kvalifikatsiooni osas maakohtu otsuses toodud ei ole. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega tuvastatud asjaolu, et kannatanu I.M peksmise juurde saabus teise kannatanu R.Ke elukaaslane T.O koos 4-kuuse imikuga, kes oli kannatanutega koos eelnevalt viibinud ühes seltskonnas, ei ole piisav asjaolu, et tunnistada toimunu avaliku korra raskeks rikkumiseks. 4-kuuse imiku puhul ei saa rääkida isikust, kes oleks sündmust suutnud tajuda. Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-78-05 p.7.2 väljendatud seisukohast tulenevalt on oluline ka võime sündmust vahetult tajuda. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-60-10 p.-s 14 märkinud, et Riigikohtu praktikas on varem märgitud, et avaliku korra rikkumine eeldab peale selle, et tegu pannakse toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul ka selle tuvastamist, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. septembri
5. a otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.3 ja
6. aprilli
7. a otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.1). Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus ja maakohus viimatinimetatud nõuet üritanud sisustada seeläbi, et ära on näidatud mitmed isikud, kes nägid M. L. ja A. R.-i vahelist intsidenti pealt. Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a otsus nr 3-1-1-15-07, p 14 ja otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.1), samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu (otsus nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Samas otsuses p.-s 15 selgitab Riigikohus, et Riigikohtu praktikas on leitud, et mõne konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibinud 5 inimesi ei saa üldjuhul pidada kõrvalisteks, asjasse mittepuutuvateks isikuteks (vt nt otsus nr 3-1-1-15-07, p 15 ja otsus nr 3-1-1-29-10, p 7.2). Maakohtu otsusest ei nähtu, millistel põhjustel peaks praegusel juhul erandkorras lugema kannatanuga samas seltskonnas viibinud inimese täiesti kõrvaliseks ja asjasse mittepuutuvaks isikuks. Täpsustavalt märgib kohtukolleegium, et ka Riigikohtu otsuses 3-1-1-60-10 käsitletavas kaasuses oli muuhulgas kõrvaliseks isikuks loetud just kannatanu abikaasa. Kuna antud juhul ei ole kohtukolleegiumi arvates tegemist kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avaliku õigusrahu piisavalt intensiivse rikkumisega, tuleb Märt Saankülli tegevus ja kogu sündmus ka tervikuna kvalifitseerida isikuvastase süüteona ning lahendada iga süüdistuses märgitud väidetava vägivalla kasutaja puhul tema vastutuse küsimus KarS prg. 121 järgi, kas siis käesolevas menetluses – Märt Saanküll ja Rein Künnap – või eraldi menetluses - M V. Kuid, kui isegi nõustuda maakohtuga selles, et Märt Saankülli tegevus on hinnatav avaliku korra raske rikkumisena, siis maakohtu poolt kuriteo tehioludest lähtuvalt, ei saa sama väita Rein Künnapile inkrimineeritud tegevuse osas. Maakohus on erinevalt esitatud süüdistuse versioonist tuvastanud toimunud sündmuse tehiolud järgmiselt : M.Saanküll ründas I Mt maja ees väljas üksinda, peksis teda ja trepikotta järgi ei tulnud ega hilisemast peksmisest osa ei võtnud. Edasine kannatanu I.M peksmine toimus trepikojas, kus teda peksid väidetavalt Margus Saanküll ja M V, kes jõudsid sündmuskohale hiljem ja kelle süüküsimust ka käesolevas menetluses ei arutata kuna M S on surnud ja M V osas on materjalid käesolevast kriminaalasjast eraldatud. Seetõttu ei pea kohtukolleegium vajalikuks anda juhul, kui Märt Saankülli tegevus oleks vaadeldav just avaliku korra raske rikkumisena, ka hinnangut, kas I.M peksmine isikute poolt, kelle süüküsimust vaidlustatud kohtuotsusega ei ole otsustatud ja mis toimus juba nimetatud isikute poolt trepikojas, oleks jätkuvalt hinnatav avaliku korra raske rikkumisena või on tegemist isikuvastase kuriteoga. Fakt on aga see, et R.Künnap ei ole millegagi ilmutanud oma tahet rikkuda avalikku korda – kasutada kõrvaliste isikute juures vägivalda - ja ka temale inkrimineeritud tegevus – ei lasknud I.Mt endast mööda, kui viimane tahtis korterisse minna ning lükkas ta endast eemale ja lõi R.Kt selja tagant ühel korral kuklasse – ei toimunud ajaliselt ja ruumiliselt üheaegselt Märt Saankülli poolt toimepandud avaliku korra raske rikkumisena ning konflikti mõttes täiesti kõrvalisi isikuid samuti selle juures ei olnud. Kohtukolleegium leiab, et ajaks, kui prokuröri väitel R.Künnap tõukas endast eemale I.M ja lõi R.Kt, oli Märt Saanküllile inkrimineeritud avaliku korra raske rikkumine lõppenud. Asjaolu, et konflikt jätkus samade kannatanute suhtes ja samal isikliku tüli pinnalt alguse saanud põhjusel ja juba teiste isikute poolt vägivalla kasutamisega, ei välista avaliku korra rikkumise lõppenuks tunnistamist ja konflikti jätkumist isikuvastase süüteona. Kuid nagu eelpool märgitud, on kohtukolleegium seisukohal, et Märt Saankülli tegevus tuleb kvalifitseerida KarS prg. 121 järgi e. tema süüdimõistmise osas KarS prg. 263 p.1,5 järgi kuulub kohtuotsus tühistamisele. Otsustamaks R.Künnapi süüküsimust temale süüdistuses inkrimineeritud tegevuse osas – I.M eemaletõukamine ja R.Ke kuklasse löömine - märgib kohtukolleegium järgmist. 6 Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsiga osas, mis puudutab Rein Künnapile süüdistuses etteheidetud tegevuse tõendatust. Maakohus on vaidlustatud kohtuotsuses analüüsinud kannatanute ütlusi osas, mis puudutavad konkreetselt R.Künnapi tegevust ning seoses erinevustega kannatanute ütlustes, mis on antud erinevates menetlusetappides, ei ole maakohus pidanud kannatanute sellekohaseid ütlusi usaldusväärseteks. Samuti on maakohus võrrelnud omavahel kannatanute poolt antud ütlusi ning leidnud, et nendes esinevad ka vastuolud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et usaldusväärselt ei ole leidnud tõendamist R.Künnapile süüdistuses inkrimineeritud konkreetne vägivalla tarvitamine. Maakohus on põhjendatult leidnud, et esinevad kõrvaldamata kahtlused, millised tuleb süüdistatava kasuks tõlgendada. Kohtukolleegium leiab, et kahtlusi süvendab ka fakt, et süüdistuse järgi osales sündmustest veel keegi tuvastamata isik, kelle tegevust ei ole ei süüdistuses, kohtuotsuses ega apellatsioonis konkretiseeritud e. ei nähtu, kas ka see nn. tuvastamata isik osales trepikojas toimunud I.M peksmises. Tegemist oli tuvastamata isikuga, kes saabus sündmuskohale just nende tuvastatud isikutega e. M S ja M V, kes I.M suhtes trepikojas vägivalda kasutasid. Veel on oluline märkida, et R.Ke suhtes on süüdistuse järgi pandud toime vaid üks vägivallaakt ja see on R.Künnapi poolt tehtud löök kuklapiirkonda selja tagant. Samas aga andis R.K maakohtu istungil ütlusi selle kohta, et samad isikud, kes peksid I.Mt trepikojas, tulid ka temale kallale. Ka ei pea kohtukolleegium argumenteerituks etteheidet, et R.Künnapi poolt I.M endast eemale tõukamine, kui see ka tõendatuks lugeda nagu seda väidab prokurör, olukorras, kus I.M trepil tema poole liikus, moodustab KarS prg. 121 ettenähtud vägivallateo. Esiteks, sellises olukorras on endast eemale tõukamise liigutus pigem automaatne ja tuleneb kaitseinstinktist. Tegemist ei olnud mingi tugeva jõulise tõukega kuna I.M sellest ei kukkunud. I.M on ise maakohtu istungil nimetanud R.Künnapi tegevust „endast eemale tõrjumiseks“. Teiseks, ei ole I.M ka kordagi kinnitanud, et tal sellest mingi tervisekahjustus tekkis või et ta oleks sellest valu tundnud. R.Künnapile inkrimineeritud R.Ke löömist R.K ise ei näinud ja seda, et lööjaks oli R.Künnap teab ta I.M jutu järgi. Ka R.K ei ole seejuures R.Künnapi tegevust kirjeldades väitnud, et konkreetselt selle löögi tagajärjel oleks ta valu tundnud. R.K on maakohtu istungil küll kinnitanud, et õhtul tundis ta kerget peavalu, kuid seejuures tuleb arvestada, et ta on ka väitnud, et tema suhtes kasutasid vägivalda teised isikud peale R.Künnapi. Seega kui ka lugeda tõendatuks, et R.Künnap tahtlikult tõukas I.Mt ja lõi ühel korral R.Kt, siis Riigikohtu otsuses 3-1-1-60-10 p.-s 16 ja 17.1 väljendatud seisukohast, saaks tegemist olla vaid KarS prg. 121 katsega. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et esiteks ei tähenda fakt, et isikut tabas kiire ja intensiivne löök, automaatselt seda, et selle löögi jõud täielikult või suures ulatuses löögist tabatu kehasse ka üle kandus. On mõeldav, et tugev löök tabab isikut vaid riivamisi ja enamik löögi jõust jääb realiseerimata. Teiseks tuleb arvestada, mida üldiselt "valu" all silmas peetakse. Rahvusvaheline Valu-uuringute Assotsiatsioon (International Association for the Study of Pain) defineerib valu kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat meeltega või tundmuslikult tajutavat aistingut või asjassepuutuva isiku poolt sellise kudede kahjustamisena kirjeldatavat aistingut (www.iasp-pain.org > Resources > Pain Terminology). Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, vastab 7 erinevate inimeste puhul välismõjuri erinevale intensiivsusele (samas). Seega on valulävi subjektiivne nähtus, mis erinevate inimeste puhul erineb. Kohtukolleegiumi seisukohast ei ole tõendatud asjaolu, et R.Künnapile ikrimineeritud kannatanute suhtes toimepandud tegevus kannatanutele valu tekitas. Kuna kohtukolleegiumi seisukohast aga kannatanute suhtes toimepandud tegevus R.Künnapi poolt ei ole tõendatud, ei ole põhjust analüüsida tema tegevust ka sellest aspektist, kas kõne alla võib tulla KarS prg. 121 katse toimepanemine. Eeltoodud asjaolusid arvestades peab kohtukolleegium maakohtu otsust Rein Künnapi õigeksmõistmises seoses tema süü tõendamatusega, põhjendatuks.
10. Märt Saanküllile mõistetud karistuse osas. Maakohus on Märt Saankülli karistanud rahalise karistusega 100 miinimumpäevamäära. Rahaline karistus mõistetakse päevamäärades (30-500 päevamäära) ja mõistetud päevamäärade arv näitab ka tegelikult karistuse raskust. Just mõistetud päevamäärade järgi on võimalik otsustada, kas karistus on mõistetud seaduslikult e. sanktsiooni piires. Ka rahalise karistuse ümberarvestamine vangistuseks toimub päevamäärade alusel. Seega võib väita, et mõistetud karistust, kui sellist e. selle mõistmist 100 miinimumpäevamääras ei ole prokurör vaidlustanud. Apellatsioonis ei taotle prokurör karistuse karmistamist e. karistuseks mõistetud päevamäärade arvu suurendamist. Ka ei pea kohtukolleegium vajalikuks vähendada mõistetud karistust põhjusel, et kvalifitseerib käesoleva otsusega Märt Saankülli poolt toimepandud kuriteo ümber kergemaks kuriteoks. Mõistetud karistus jääb ka KarS prg. 121 ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning sisuliselt jääb samaks ka M.Saanküllile konkreetselt inkrimineeritud tegevus kannatanu I.M suhtes. Ka võimaldab KrMS prg. 340 lg 2 p.3 jätta mõistetud karistuse muutmata olukorras, kui ringkonnakohus tunnistab süüdistatava süüdi kergemas kuriteos, kui seda tegi maakohus. Prokurör ei ole nõustunud maakohtu otsusega osas, mis puudutab rahalise karistusena Märt Saanküllile arvestatud rahalise karistuse summaga e. rahalise vääringuga ja sellega, et karistus mõisteti tingimuslikult. Rahalise karistuse summa arvutamisel on maakohus võtnud arvesse seaduses ettenähtud miinimumpäevamäära e. 3.20 eurot. Prokurör ei ole sellega nõustunud ning taotleb apellatsioonis arvestada rahalise karistuse suurus rahalises vääringus välja tema poolt maakohtu istungil kohtule esitatud ja toimiku materjalidele lisatud 2007.a. vastava teatise alusel, mille kohaselt tuleks keskmise päevasissetuleku suuruseks 319 krooni. KarS prg.44 lg 2 annab küll kohtule võimaluse keskmise päevasissetuleku alusel arvutatud päevamäära suuruse vähendamiseks, kuid selleks peavad esinema erandlikud asjaolud. Maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, miks ta ei saanud lähtuda 2007.a. sissetuleku andmetest ja milliste erandlike asjaolude tõttu vähendab kuni miinimumini keskmise päevamäära suurust. Ka apellatsioonikohus ei ole selliseid asjaolusid tuvastanud. Seetõttu peab kohtukolleegium põhjendatuks apellandi taotlust keskmise päevamäära arvutamiseks esitatud õiendi alusel ja loeb rahalise karistuse – e. 100 päevamäära - suuruseks 31900 krooni e. 2039,12 eurot. 8 Maakohus on kohaldanud Märt Saanküllile karistuse mõistmisel KarS prg. 73 sätteid ja määranud katseajaks 3 aastat. Karistuse tingimuslikku kohaldamist on maakohus põhjendanud sellega, et M.Saanküll ei ole varem kriminaalkorras karistatud ja on pärast 01.maid 2008.a. elanud õiguskuulekalt. Prokurör aga põhjendab reaalse rahalise karistuse nõudmist sellega, et kuritegu on toime pandud kavatsetult ja puuduvad kergendavad asjaolud. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on maakohus põhjendatult arvestanud karistuse mõistmisel ajavahemikku, mis on jäänud kuriteo toimepanemise ja karistuse mõistmise vahele. Käesolevaks ajaks on kuriteo toimepanemisest möödunud sisuliselt 4 aastat. Arvestades sellega, et süüdistuse kohaselt on tegemist ühe kuriteosündmusega, kriminaalasi ei ole mahukas, õiguslikust küljest ei ole tegemist keerulise kriminaalasjaga, mille lahendamine eeldaks harvaesinevate õiguslike küsimuste käsitlemist , ka tõenduslikult ei ole tegemist mahuka asjaga. Märt Saanküll ei ole pahauskselt menetlust venitanud. Seetõttu on 4 aastat kestnud menetlus ilmselgelt pikk aeg. Samas ei ole kohtukolleegiumi arvates tegemist sellise ebamõistliku ajaga, mis peaks kaasa tooma süüdistatava õigeksmõistmise, vaid õige on piirduda menetlusaja pikkuse arvestamisega karistuse mõistmisel. Prokuröri poolt nimetatud asjaolusid – kergendavate asjaolude puudumist ja kuriteo toimepanemist kavatsetult, on maakohus arvestanud rahalise karistuse määra mõistmisel. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 338 p.2,4;340 lg 1, lg 2 p.3, lg 4 p. 4; 342; 343; 344; 345 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 20.jaanuarist 2012.a. osaliselt ja teeb uue otsuse. Julia Katškovskaja Urmas Reinola Ivi Kesküla 9