Obsah (5)

§ 141§ 263§ 69§ 65§ 68

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-3758 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meeli

§ 141lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 15.

novembri 2011 otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Arturo-Zacharias Hirv, süüdistatava kaitsja adv Mati Senkel Natalia Lebed Prokurör Süüdistatav Kaitsja Arturo-Zacharias Hirv, isikukood 38412200332, elukoht XXXXX X-XX, XXXXX, töökoht XXXX XXXX XXX XXX, kriminaalkorras karistatud 3-l korral, viimati Harju Maakohtu 26.11.2009 otsusega

§ 263

p 1 järgi vangistusega 1 aasta 6 kuud, mis asendati üldkasuliku tööga 1090 tundi (tehtud 624 tundi),. Vandeadvokaat Mati Senkel RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 15. novembri 2011 otsus Arturo-Zacharias Hirve süüdistuses

§ 141lg 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks

1. jaanuaril 2012 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates 1 kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik
2. Harju Maakohtu
3. novembri 2011 otsusega üldmenetluses tunnistati A.-Z. Hirv süüdi

§ 141

lg 1 järgi ja karistati vangistusega 2 aastat.

§ 69

lg 7 ja

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 26.11.2009 otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa (466 tundi ÜKT = 7 kuud 23 päeva vangistust) võrra ja mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 7 kuud 23 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 12.10.2010 - 03.11.2011 s.o. 1 aasta 22 päeva ja kandmata karistuseks vangistus 1 aasta 7 kuud 1 päev. Karistuse kandmise alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise päev. Kohtuotsusega mõisteti A.-Z. Hirvelt riigituludesse välja sundraha 417,03 eurot, määratud kaitsjale määratud tasu 681,16 eurot ja günekoloogiaekspertiisi maksumus 109,99 eurot.

1. A.-Z. Hirvele oli esitatud süüdistus selles, et tema 06.10.2010 kella 1.00 – 2.00 öösel sõidutas I K oma sõiduautoga XXX XXX X asuva korterelamu all asuvasse garaaži, kus vaatamata I. K soovile sealt lahkuda, võttis tema kapuutsist kinni, tõmbas sellest ja keerutas teda nii, et I. K kukkus maha. Kui I. K püsti tõusis, siis valas tema peale õlut ja viskas teda pudeliga. Seejärel võttis I. K juustest kinni ning lohistas ta garaažis eraldi asetsevasse keldriruumi, kus kiskus I. Kt juustest ja käskis tal tema peenis suhu võtta. Kui I. K keeldus, siis lõi teda teise käega vastu pead ning astus temaga oraalsesse suguühendusse, mille käigus hoidis I. K juustest kinni ning lõi mitmel korral talle lahtise käe ja rusikaga tugevalt vastu pead. Peale seda haaras ühe käega I. K juustest ja teise käega teda lahti riietades, käskis I. Kl talle selg pöörata, peale mida astus temaga vaginaalsesse suguühendusse, hoides samal ajal tema kehast kätega kinni. Peale seda tiris ta I. K juustest kinni hoides üles oma korterisse nr
2. Korteri köögis võttis I. K juustest kinni ja tõukas teda nii, et I. K kukkus põrandale. Seejärel lõi I. Kle käega vastu pead ja astus temaga oraalsesse suguühendusse. Peale seda lükkas I. K põrandale pikali, heites ka ise pikali maha ning käskis uuesti I. Kl tema peenis suhu võtta. Kui I. K keeldus siis karjus talle, et ta vait oleks ja lõi käega talle vastu pead. Seejärel käskis I. Kl enda peale istuda ja astus temaga vaginaalsesse suguühendusse samal ajal teda ähvardades, et kui ta vait ei ole, siis lööb teda. Peale seda käskis I. Kl minna voodisse, kus korduvalt I. Kt kätega vastu pead lüües ja juustest tirides, astus temaga oraalsesse ja vaginaalsesse suguühendusse. Peale seda seksuaalse rahulduse saamise eesmärgil teist isikut ära kasutades, tegutsedes vahendliku täideviijana, käskis I. Kl panna oma sõrmed endale tuppe ja tagumikku, ähvardades teda vägivallaga, kasutades väljendeid – ma panen sulle molli; ma lükkan ise nii, et sul on valus kui sa ise ei lükka mille tõttu I. K, kartes tema suhtes järjekordset vägivalla kasutamist, asetas oma sõrmed endale tuppe. Samuti tema samal ajal kui käskis vägivallaga ähvardades I. Kl endal sõrmed tuppe ja pärakusse panna, asetas ise oma sõrme I. Kle tuppe, astudes sel viisil temaga suguühendusse. Seega A.-Z. Hirv pani toime inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise vägivallaga s.o.

§ 141lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohus leidis, et kannatanu ütlused on usutavad ja veenvad ning kogumis teiste analüüsitud tõenditega tõendavad A.-Z. Hirve poolt kannatanuga suguühendusse astumist vastu kannatanu tahtmist ja füüsilist ning psüühilist vägivalda kasutades nii süüdistatava maja keldriboksis ja süüdistatava korteris. A.-Z. Hirve poolt rünnati kannatanu seksuaalse enesemääramise õigust sel teel, 2 et kannatanut sunniti vägivalda kasutades ja vägivallaga ähvardades mitmeid kordi nii oraalsesse, vaginaalsesse kui anaalsesse vahekorda astuma. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja, kes paluvad otsus tühistada ja teha uus otsus, millega mõista A.-Z. Hirv temale esitatud süüdistuses õigeks. 4.
3. Süüdistatava apellatsiooni väidete kohaselt on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtuliku ja kohtueelse uurimise ühekülgsus ja puudulikkus avaldub apellandi arvates tema seadusevastases kohtu alla andmises, samuti puudus prokuratuuril alus süüdistusakti koostamiseks. Süüdistuse esitamine olukorras, kus prokurör ei ole kogunud kokku kõiki asjas sisulist tähtsust omada võivaid tõendeid ning neid igakülgselt analüüsides otsustanud süüdistuse esitamise põhjendatuse üle, rikub oluliselt isiku õigusi ja KrMS § 7 lg-s 1 ning 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Apellandi arvates on väär kohtu seisukoht selles, et kannatanul puudub igasugune motiiv süüdistuse fabritseerimiseks. Kannatanu näol on tegu majanduslikult raskes olukorras oleva isikuga kes pole kunagi olnud alaliselt tööl ega ka deklareerinud tulu, mida teenis vanade riiete müügist, samuti on kohus jätnud tähelepanuta kannatanu suhtluspruugi kuvamiseks esitatud tõendid tema vestlustest avalikus suhtluskeskkonnas facebook, milles kannatanu kasutab palju ebatsensuurseid väljendeid. Kannatanu ükskõiksusele ning ebamoraalsele ellusuhtumisele on kohtus viidanud nii süüdistatav kui kaitsja, kuid kohus on vastuoluliste tõendite alusel asunud süüdistatavat süüstama. 06.10.2010 ja 07.10.2010 MSN-is toimunud vestluse väljatrükki ei saa tõlgendada selliselt, nagu oleks süüdistatav vaikivalt vägistamise toimumist tunnistanud. Apellant heidab kohtule ette, et kohus on andnud hinnangu väidetavale vägivallale ainult kannatanu ütlustest juhindudes. Kui kannatanu oleks koosveedetud ajal hinnanud süüdistatava käitumist vägivallana, oleks tal olnud lihtne abi kutsuda ja/või korterist lahkuda. Asjaolu, et kannatanu seda ei teinud, viitab vägivalla puudumisele kannatanu suhtes. Ühekülgse hinnangu annab kohus ka süüdistatava mobiiltelefoniga tehtud videofailile, millest nähtub ja kuuldub eneserahuldamine, leides, et toimunu on kaugel vabatahtlikkusest. Apellant on seisukohal, et videos toimunu tõendab vabatahtlikkust intiimvahekorra ajal. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb apellandi arvates selles, et vastuolude tõttu kannatanu ütlustes tulnuks need tunnistada ebausaldusväärseteks, kuna nendes on suured vastuolud teiste tõenditega. Nii ei osanud kannatanu näiteks öelda, millal või millega seoses on temal tekkinud verevalumid rinna piirkonnas. Samuti on jätnud kohus arvestamata süüdistatava ütlustega. Esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatav veel ka kriminaalasjas nr 1-09-1749 tehtud kohtumääruse, millega pöörati täitmisele ja liideti mõistetud karistusele seni kandmata karistus 7 kuud 23 päeva vangistust (466 ÜKT tundi). Otsus 26.11.2009 Harju Maakohtu otsuse täitmisele pööramiseks tehti ennatlikult ning arvestamata asjaolu, et kui apellant käesolevas kriminaalasjas edaspidi kõrgemas kohtuastmes õigeks mõistetakse, on ta ärakandmata karistuse 7 kuud ja 23 päeva ajavahemikul 12.10.2010-03.11.2011, mil ta viibis vahi all, juba ära kandnud ning Harju Maakohtu 07.12.2011 määruse alusel karistust kandes võib kujuneda olukord, et isik kannab karistust 2 korda. 4.
4. Ka süüdistatava kaitsja heidab apellatsioonis kohtule analoogselt süüdistatavaga ette kohtuliku uurimise ühekülgsust ja puudulikkust, materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. 3 Kaitsja arvates on nii süüdistatavat õigustavad kui ka süüstavad asjaolud jäetud välja selgitamata. Taotlused tõendite kogumiseks (nt kannatanu mobiiltelefoni kõneeristuste väljanõudmise kohta, infotehnoloogia ekspertiisi läbiviimise kohta kannatanu ja süüdistatava sülearvutitele) jättis kohus erinevatel põhjustel rahuldamata. Et turvakaamerate lindistusi, mis tõendanuks kannatanu viibimist autoroolis teel Heki tn korterisse, õigeaegselt ei kogutud ja kohtumenetluse ajaks polnud need enam säilinud, pidanuks kohus selle asjaolu tõlgendama süüdistatava kasuks. Kaitsja arvates on kohus andnud hinnangu väidetavale vägivallale ainult kannatanu ütlustest juhindudes. Kui kannatanu oleks intiimsuhte ajal hinnanud süüdistatava käitumist vägivallana, olnuks tal lihtne abi kutsuda ja/või korterist põgeneda. Kannatanu käsutuses oli nii lauatelefon kui tema isiklik mobiiltelefon, samuti oli kannatanul korduvalt võimalus abi kutsuda või põgeneda pärast suguühet. Asjaolu, et kannatanu seda ei teinud, tõendab vägivalla puudumist. Kui kohus leidis, et kannatanul oli häbi abi kutsuda ning hirm ebameeldiva kriminaalmenetluse ees, siis oleks kohus kaitsja arvates pidanud põhjendama ka seda, miks kadus häbitunne kriminaalmenetluse algatamisel. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine kohtu poolt seisneb kaitsja arvates selles, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tulnuks kõrvaldamata kahtlused tunnistada süüdistatava kasuks. Kohtul oleks pidanud tekkima kahtlus kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel 3 tõendi – kannatanu ütluste, 06.10.2010 koostatud patsiendikaardi ning süüdistatava ütluste omavahelisel võrdlemisel. Patsiendikaardi kohaselt on kannatanul fikseeritud turselisus kaela tagaküljel, kukla tagaküljel ning rinna piirkonnas. Kaitsja arvates ei saa 3-4 tunni jooksul korduvalt vastu pead peksmisel tekkida ainult sellised minimaalsed kehavigastused. Kui süüdistatav oleks peksnud kannatanut sellises ulatuses, nagu väidab kannatanu, oleks kannatanul pidanud esinema vähemalt teadvusekaotus, luumurrud, verevalumid muudes pea piirkondades vms. Kannatanu enda sõnade järgi oli ta mõni aeg enne väidetavat vägistamist aknast alla kukkunud – tursed võisid olla tekkinud ka selle sündmuse tulemusena. Kannatanu pole väitnud, et teda oleks löödud kaela piirkonda, kannatanu sõnade kohaselt lõi süüdistatav teda rusikaga vastu selga, samas puuduvad patsiendikaardi järgi kannatanul vigastused seljal. Eeltoodule tuginedes tuleb hinnata kannatanu ütlused vastuolude tõttu muude tõenditega ebausaldusväärseteks. Apellatsioonis ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et kannatanul puudus mõistlik motiiv valeütluste andmiseks tema suhtes kasutatud vägivalla kohta. Nimelt on kannatanu väitnud, et ta küsis süüdistatavalt 06.10.2010 päeval raha, mida süüdistatav ei maksnud. Just see asjaolu võis kannatanus tekitada viha ja solvumise süüdistatava vastu mitte suguühte asjus, vaid seetõttu, et ta nõutud summat ei saanud. Kaitsja arvates kannatanu ei soovinudki kriminaalmenetlust kuni 06.10.2010 hilisõhtuni, mil ta läks arsti juurde, et saada arstitõendit, mille alusel soovis tõenäoliselt süüdistatavalt kirjaliku tõendi alusel raha välja pressida. Seda kinnitab asjaolu, et politsei poole pöördus arst, seda elukutsest tulenevast kohustusest, mitte kannatanu. Kohus on vääralt hinnanud kannatanu homoseksuaalsust, sest lisaks esitatud tõenditele viitab kannatanu homoseksuaalsusele tema eneserahuldamine süüdistatava korteris. Tõenäoline on, et kannatanul tekkis hiljem süüdistatavaga toimunud intiimsuhte pärast süvenev ebameeldivustunne mitte sellepärast, et tema suhtes oleks tarvitatud vägivalda, vaid seetõttu, et süüdistatava näol oli tegemist vastassugupoole esindajaga. Et süüdistatav ei ole talle inkrimineeritavat süütegu toime pannud, tõendab kaitsja arvates ka kannatanu rõivaste seisund pärast tema väidetavat lohistamist mööda põrandaid ning õllega 4 ülekallamist. Kui rõivastel oleks leidunud jälgi eelnimetud tegevustest, siis oleks kohtueelne menetleja lisanud need kogutud tõendite hulka. Asjaolu, et selliseid tõendeid pole, on kaitsja arvates süüdistatavat õigustav asjaolu.
5. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja apellatsioone ja palusid süüdistatav temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandid ei nõustu kohtu seisukohaga A.-Z. Hirve süü tõendatusest, kuivõrd see rajaneb kannatanu ebausaldusväärsetele ütlustele. Prokurör palus jätta apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks.
7. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatav ja tema kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-11-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust kui ka kaitsja väited kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
8. Asjaolu, et apellandid ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vägistamisega on kehtiva õiguse kohaselt tegemist juhul, kui suguühendusse astumiseks kasutatakse kannatanu vastu vägivalda või kasutatakse ära tema seisundit, milles ta ei ole võimeline oma tahet väljendama või vastupanu osutama. Seega tuleb isiku

§ 141

järgi süüditunnistamisel tuvastada süüteokooseisu objektiivse koosseisu realiseerimine kannatanu vastanduva tahte murdmisega suguühendusse astumiseks. Vägivald või abitusseisundi ärakasutamine peab vägistamise puhul olema suguühte saavutamise ehk kannatanu oma tahtele allutamise vahend, seejuures on vägivallaga sisuliselt võrdsustatud olukord, kus süüdlane kasutab ära kannatanu seisundit, milles ta ei ole võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Kannatanu ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. A.-Z. Hirve väide, et tema ei kasutanud 5.10.2010-6.10.2010 kannatanu suhtes süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisel füüsilist vägivalda, on ümber lükatud kohtumeditsiini ekspertiisi aktis fikseeritud vigastuste lokalisatsiooni ja iseloomuga. Erinevalt kaitsjast leiab kohtukolleegium, et kannatanu poolt kohtumenetluse käigus ütluste täpsustamine ja täiendamine, võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega, ei pea alati tingima ütluste tunnistamist ebausaldusväärseks tõendiks. Sündmuse 5 reprodutseerimise detailsuse astet mõjutavad mitmed asjaolud, nt möödunud ajaline distants, erinevad küsitlejad, erinevad emotsionaalsed taustad jms. Küsimus ütluste ebausaldusväärsusest saab tekkida eelkõige ütluste sisulise vastuolulisuse puhul (RKKKo nr 3-1-1-86-06). Kohtukolleegiumi arvates käesolevas asjas kannatanu poolt antud ütlustes vastuolud puuduvad. Asjaolu, millist kõnepruuki või väljendeid kannatanu avalikus suhtluskeskkonnas facebook kasutab, ei anna alust seada kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsust tema suhtes toimepandus.

1. Maakohus on kriminaalasjas tuvastatud tehiolude pinnalt andnud süüdistatava käitumisele õige karistusõigusliku hinnangu. Vaidlust ei ole küsimuses, et süüdistatav ning kannatanu viibisid süüdistuses märgitud ajal süüdistuses märgitud kohas ning et vägistaja ja vägistamisohvri varasem tutvus ei saa kuidagi välistada vägistamise fakti konkreetsel süüdistuses märgitud ajal ja kohas. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et juhul, kui kannatanu oleks intiimsuhte ajal hinnanud süüdistatava käitumist vägivallana, olnuks tal lihtne kutsuda abi ja/või korterist põgeneda. On eluliselt usutav, et kannatanu, kelle jaoks olid sugulised vahekorrad A.-Z. Hirvega täiesti vastunäidustatud ja keda oli süüdistatava poolt sugulisse vahekorda astumiseks mitmeid kordi füüsiliselt mõjutatud, oli toimunust šokis ega saanud ajal, kui A.- Z. Hirv käis tanklast suitsu ostmas, autost põgeneda, sest tema asjad olid süüdistatava korteris. Maakohus on kaitsja väidetele kannatanu võimalikest viisidest süüdistatava korterist lahkumiseks ammendavalt vastanud ja sellega kohtukolleegium nõustub. Kohtukolleegium on seisukohal, et vägistaja käitumine võib halvata ohvri hilisema mõtlemis- ja tegutsemisvõime, mis aga ei tähenda seda, et kannatanu on kogu jutu vägivaldsest vahekorrast välja mõelnud. Apellandid rajavad oma kaitsetaktika väitele, et kannatanu oli süüdistatavaga vabatahtlikus sugulises vahekorras ning ei soovinudki kriminaalmenetlust kuni 06.10.2010 hilisõhtuni, mil ta läks arsti juurde, et saada arstitõendit, mille alusel soovis tõenäoliselt süüdistatavalt kirjaliku tõendi alusel raha välja pressida. Taoline väide nagu maakohus õigesti leidis, põhineb oletusel, mida ei kinnita ükski asjas kogutud ja hinnatud tõend. Selline seisukoht ei ole ega ei saa olla kohtukolleegiumi arvates tõsiseltvõetav ega arvestatav. Kannatanu poolt Häirekeskuse numbrile 112 tehtud kõnede salvestusest nähtub üheselt, et kannatanu vajas 6.10.2010 kella 5.13.44 ja 5.57.38 ajal abi, mis haakub objektiivselt ka kannatanu ütlustega selles, et ajavahemikul, mis jäi hädaabinumbrile helistamiste vahele, sundis süüdistatav kannatanut vägivallaga ähvardades ennast rahuldama ja millega tekitas kannatanule füüsilist valu (I kd tl 195-196, 197). Nagu nähtub süüdistatava ja kannatanu 6.10.2010 ja 7.10.2010 vahelisest MSN-vestluse käigust, sai süüdistatav juba 6.10.2010 aru, et kannatanul on plaanis pöörduda politseisse ning nõudis kannatanuga kohtumist, et rääkida. Kohtus uuritud tõendi 6.10.2010 kell 18.55 toimunud vestluse ajal ei olnud kannatanu veel politsei poole pöördunud, samas kirjutas ta enda peksmisest ja vägistamisest A.-Z. Hirve poolt. Kannatanule ei ole etteheidetav, et ta avaldas menetlejale MSN vestluse sisu, kuna menetleja peab kontrollima kõiki kannatanu võimalike mõjutamise asjaolusid ja tagama tema turvalisuse. Olukorras, kus on tegemist n.ö. sõna-sõna vastu olukorraga, tuleb kohtupraktikast tulenevalt kohtul analüüsida kõiki asjaolusid, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo 3-1-1-94-04, p 10).
2. Apellantide kaitsetaktika eesmärgiks, viidates kannatanu võimalikule eluviisile ja suhtlusmaneeridele internetikeskkonnas, on väita nagu oleks kannatanu mõelnud vägistamise kuriteokoosseisule vastava jutu välja üksnes selleks, et süüdistatavalt raha välja pressida. Samas tuleb aga selgeks teha, mis motiivid on kannatanul selliste valeütluste andmiseks ehk, miks peaks kannatanu, kelle suhtes tegelikult ei ole vägivaldselt seksuaalse iseloomuga tegusid toime pandud, need välja mõtlema ja nende toimepanemist järjekindlalt ka kinnitama. Maakohus on vastuseks apellantide sellesisulisele väitele otsuses õigesti tuvastanud, et kannatanul puudus selleks igasugune mõistlik motiiv. Tunnistaja A. B ütluste kohaselt rääkis kannatanu talle 6.10.2010 enda vägistamisest tuttava poolt, kuid rahast ei tea tunnistaja midagi. Kohtukolleegiumi arvates on välistatud kannatanu 6 materiaalne huvitatus selliste ütluste andmisel. Kannatanu ei ole esitanud ei varalise ega mittevaralise kahju nõuet. Raha ei ole kannatanu nõudnud süüdistatavalt ka 6.10.2010 kell 18.55 toimunud MSN vestluse käigus. Tõendid selle kohta, et kannatanu oleks süüdistatavale esitanud tingimusi rahaliste nõuete näol, et teatud rahasumma maksmisel ta politseile avaldust enda vägistamises ei esita, seega asjas puuduvad. Vastupidi on kannatanu avaldanud maakohtu istungil, et temale pakkus raha süüdistatav. Raha pakkumist kannatanule kinnitab otseselt kannatanu ja süüdistatava MSN kirjavahetuse väljatrükk (I kd tl 133-135). Maakohus on otsuses jälgitavalt ja eluliselt usutavalt põhjendanud ka seda, miks on välistatud ka kättemaksu motiiv kannatanu poolt valeütluste andmiseks.
3. Arvestades kõiki ülaltoodud asjaolusid, märgib kohtukolleegium kokkuvõtvalt, et põhjendatult on maakohus rajanud süüdimõistva kohtuotsuse kannatanu ütlustele. Kannatanu ütlused on eluliselt usutavad ja veenvad (I kd tl 130-132, 138-140). Kui vägivalda rakendatakse isiku vastupanu mahasurumiseks eesmärgiga astuda temaga sugulisse vahekorda, on selline tegevus hõlmatud

§ 141süüteokoosseisuga.

Käesolevas asjas on kannatanu ja tunnistajate ütlustega, ekspertiiside tulemustega ja teiste asjas kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et A.-Z. Hirv astus 5.10.20106.10.2010 kannatanuga suguühendusse kannatanu tahte vastaselt ja vägivallaga. Vägivald avaldus süüdistatava poolsetes ähvardustes ja samuti kannatanu korduvas füüsilises mõjutamises. Süüdistatava ütlusi peab kohtukolleegium ennastõigustavateks ja suunatuteks vabaneda vägistamissüüdistusest. A.-Z. Hirvele vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuriteo eest mõistetud karistust on maakohus põhjendanud. Apellatsioonides ei ole esitatud asjaolusid, millised ei olnuks maakohtule teada ning millised mingilgi moel võiksid mõjutada süüdistatavale mõistetud karistust. Maakohtu otsuses toodud põhjendusi karistuse mõistmise osas, ei pea kohtukolleegium vajalikuks oma otsuses korrata. Et kohtukolleegium jätab maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 2 järgi A.-Z. Hirve kanda. 12. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 15. novembri 2011 otsuse A.-Z. Hirve suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Sten Lind 7