KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. aprill 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-14131 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Pavel Gontšaro

§ 238lg2 alusel vähendas Meelis Jalakas’ele mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra mõistes temale vähendatud karistuseks vangistuse üks

§ 238lg 1 p-le 2 tuginedes toimiku prokuratuurile tagastamist.

Kohtuotsuse resolutsioonis puudub kohtu otsustus kannatanu taotluse osas tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Kohus ei ole otsuse põhiosas isegi märkinud, et kannatanu esitas kohtuistungil taotluse toimiku prokuratuurile tagastamiseks. Kannatanu ei ole kohtuistungil taotlenud, et kohus kvalifitseeriks süüdistatava käitumise ümber KarS § 263 järgi. Kannatanu taotluse mõista süüdistatavalt välja tema õigusabikulud summas 315 eurot, millele lisandus käibemaks 63 eurot, rahuldas kohus osaliselt, mõistes süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 315 eurot, märkides, et see on summa ilma käibemaksuta. Apellant ei nõustu sellega, et maakohus on jätnud lahendamata kannatanu poolt esitatud taotluse kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamiseks, samuti sellega, et kohus on rahuldanud tema taotluse süüdistatavalt menetluskulude hüvitise väljamõistmiseks osaliselt.

§ 237

lg 7 kohaselt lahendab kohus kriminaalasja lühimenetluses läbivaatamise käigus esitatud taotlused

§-s 298 sätestatut järgides. Osundatud paragrahvi lõike 1 teise lause kohaselt lahendab kohus taotlused määrusega.

§ 276

lg-s 2 on loetletud määrused, millised kohus vormistab sama seadustiku § 145 sätteid järgides.

§ 276

lg 3 kohaselt vormistatakse muud kohtumäärused menetlusdokumendina, mis lisatakse kriminaaltoimikusse, või tehakse suuliselt ja kantakse kohtuistungi protokolli. Kohtupraktika kohaselt lahendab kohus menetlusosaliste kõik seni lahendamata taotlused kohtuotsuses.

§ 38

lg 1 p 5 kohaselt on kannatanul õigus esitada taotlusi ning sama lõike punkti 9 kohaselt anda arvamus esitatud süüdistuse ja karistuse kohta. Nimetatud sätetest tuleneb kannatanu õigus lühimenetluses taotleda, et kohus teeks

§ 238

lg 1 p 2 alusel määruse toimiku prokuratuurile tagastamise kohta, kui ta leiab, 3 et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Kui kohus ei vormista nimetatud taotluse lahendamist eraldi (kirjaliku) määrusena, tuleb kannatanu taotlus toimiku prokuratuurile tagastamiseks lahendada kohtuotsuses. Käesoleval juhul on maakohus jätnud lahendamata kannatanu poolt esitatud taotluse teha asjas

§ 238lg 1 p-s 2 ettenähtud lahend.

Apellant taotleb, et ringkonnakohus lahendaks tema nimetatud taotluse. Apellant leiab, et kuivõrd süüdistatav lõi teda ilma igasuguse põhjuseta, oli tema käitumine mitteadekvaatne. Samuti esines süüdistataval furia potatorum ehk joobnu raev ning joobest tingitud käitumise pidurdamatus. Apellant leiab, et tunnistaja T T ütlustest (vt tl 17) nähtub, et juuresolijad tunnetasid süüdistatava käitumisest ohtu, et viimane võib rünnata ka neid. Eeltoodust nähtub, et süüdistatava käitumises on tunnuseid, mis viitavad sellele, et tema kuritegu tuleb kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi. Selle tõttu ei ole kriminaaltoimiku materjalid piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Seetõttu tuleb maakohtu otsus menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu

§ 338p 3 alusel tühistada ning kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada.

Juhul kui ringkonnakohus ei rahulda kannatanu taotlust toimiku prokuratuurile tagastamiseks, palub apellant tühistada maakohtu otsuse süüdistatavalt kannatanu kasuks menetluskulude hüvitise väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus, millega mõistetakse kannatanu menetluskulud süüdistatavalt välja täies ulatuses. Kohus on otsuse resolutsioonis (p 9) märkinud, et mõistab süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viimase poolt esindajatasuna tasutud 315 eurot, kuid ei mõista välja sellele lisandunud käibemaksu. Kannatanu poolt tasutud käibemaksu suurus oli 63 eurot. Kohtuotsuse põhiosas esitatud põhjenduse kohaselt on kohus aga vähendanud kannatanule hüvitamisele kuuluvat menetluskulude summat 63 euro võrra. Apellant leiab, et eeltoodu tõttu on kohtuotsus sisemiselt vastuoluline. Kuna kannatanu ei ole käibemaksukohuslane, ei saa ta koos esindajatasuga makstud käibemaksu 63 eurot riigilt tagasi. Seetõttu puudus maakohtul õiguslik alus jätta süüdistatavalt kannatanu poolt käibemaksuna tasutud summa välja mõistmata. Apellant leiab, et ka menetluskulude hüvitise vähendamine ei oleks käesoleval juhul olnud põhjendatud. Kannatanu otsis õigusabi selle tõttu, et ei nõustunud kuriteo kvalifitseerimisega KarS § 119 lg 1 järgi, millises süüdistuses küsis prokuratuur temalt

1. detsembril 2011 nõusolekut asja lahendamiseks kokkuleppemenetluses. Samuti ei nõustunud kannatanu samas kõne all olnud võimalusega, et süüdistatavat karistatakse rahalise karistusega. Lisaks vajas kannatanu õigusabi kriminaaltoimiku materjalide õigeks mõistmiseks. Seega oli õigusabi kannatanule käesolevas asjas vajalik. Samuti ei saa olukorras, kus kriminaalasja menetluses on olnud kuriteo kvalifikatsiooni osas kokku neli erinevat seisukohta, väita, et asi oli õiguslikult triviaalne. 4 Kohus ei ole otsuses leidnud, et kannatanule osutatud õigusabi maht oleks talle esitatud arvel ülepaisutatud. Sellele vaatamata peab apellant vajalikuks märkida, et kohtuistungi protokolli kohaselt kestis istung kaks tundi, kella 11.00-st kuni 13.00-ni, kuid kannatanule Tuus & Tuus Õigusabi OÜ poolt
2. veebruaril 2012 maksmiseks esitatud arvel oli kohtuistungi kestuseks prognoositud üks tund ning kannatanu on esindajale tasunud enda kohtuistungil esindamise eest vaid ühe tunni tasu. Kokkuvõtvalt apellant palub
3. Lahendada kannatanu poolt maakohtus esitatud taotlus kriminaaltoimiku

§ 238lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastamise kohta.

Taotluse rahuldamise korral tühistada Pärnu Maakohtu

1. veebruari
2. a otsus ning tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile.
3. Toimiku prokuratuurile tagastamise taotluse rahuldamata jätmise korral palub apellant tühistada sama kohtuotsus süüdistatavalt kannatanu menetluskulude hüvitise väljamõistmise osas ning teha selles osas uus otsus, millega süüdistatavalt mõistetakse kannatanu kasuks välja kogu viimase poolt õigusabikuluna makstud summa, so 378 eurot. PROKURÖRI SEISUKOHT:
4. Pärnu Maakohtu 29.02.2012 a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-14131 on seaduslik ja põhjendatud. 4.
5. Meelis Jalakasele süüks arvatavad kuriteod on õigesti kvalifitseeritud KarS §de 121 ja 119 järgi ja kriminaalasjas kogutud materjalid on piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses. Maakohus on oma otsuses põhjalikult kontrollinud Meelis Jalakasele süüks arvatud kuritegude vastavust kvalifikatsioonile, leides, et kuriteod on kvalifitseeritud õigesti.

§ 268

lg1 alusel toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistusakti järgi on süüdistatava tegevus kvalifitseeritud kuritegudena KarS §-de 121 ja 119 lg1 järgi. Kriminaalasja materjale on hinnanud kriminaalasja lahendamiseks piisavaks prokuratuur, kes esindab riiklikku süüdistust, samuti kohus kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses.

§ 233

lg 1 kohaselt on lühimenetlus võimalik juhul, kui seda on taotlenud süüdistatav ja prokuratuur on sellega nõustunud. Riigikohus on oma lahendis 3-11-79-10 kordavalt märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, so ajaolust, et lühimenetluses lahendab kohtus kriminaalasja kriminaaltoimiku pinnalt, ei ole kohtumenetluse enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt. Käesoleval juhul ei esine 5 menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt ja kannatanu esindaja viidatud

§ 288p 4 kohast alust kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks ei esine.

Vastuseks kannatanu esindaja seisukohale, et Meelis Jalakase tegevus peaks olema kvalifitseeritud KarS § 263 p 1 järgi ehk avaliku korra raske rikkumisena, märgib prokurör, et lähtuvalt Riigikohtu praktikast peavad kas konflikti olemus või siis selle lahendamise koht või viis olema sellist laadi, et annaks alust rääkida mitte ainult isikuvastasest süüteost, vaid ka sellega kaasnenud avaliku korra raskest rikkumisest. Vaid sellisel juhul ulatub KarS §-s 121 kirjeldatud teise inimese kehaline väärkohtlemine avaliku korra raske rikkumiseni KarS § 263 p 1 mõttes, neeldudes selles. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS §

1. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt RK lahend 3-1-1-15-07). Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RK lahend nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RK lahend nr 3-1-1-707, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RK lahend nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-11-24-07, p 6.1). Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS §
2. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi. Kriminaalasja lahendamisel tuleb alati silmas pidada ka konkreetse juhtumi eripära ning mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt RK lahend nr 3-1-1-15-07, p 14). Konkreetse juhtumi asjaoludest nähtub, et süüdistatav Meelis Jalakas ja kannatanu H S on omavahel tuttavad. Tunnistaja T T viibis koos H Sga ööklubis ja teab süüdistatavat kui H S tuttavat. Kriminaalasjas on tuvastatud, et Meelis Jalakasel ei olnud soovi haarata konflikti rohkem isikuid ja tal puudus tahtlus rikkuda avalikku korda. Samuti, hinnates süüdistatava ja kannatanu vahel aset leidnud konflikti toimumise aega, kohta ja kohalviibinud isikute ringi, ei anna konkreetse juhtumi asjaolud alust kvalifitseerida Meelis Jalakase tegevust kuriteona KarS § 263 p 1 järgi. 6 4.
3. Maakohus on oma otsuses põhjendanud kannatanu kasuks süüdistatavalt väljamõistetavate esindaja kulude ulatust ja määra, arvestades kriminaalasja materjalide mahukust, õiguslikku keerukust ja seda olukorras, kus kannatanu poolt kohtueelses menetluses esitatud tsiviilhagi oli hüvitatud enne kohtumenetlust, ning ka riigiõigusabi korras määratava esindaja tasumäärasid. Prokurör nõustub maakohtu seisukohtadega ega pea kannatanu esindaja taotlust põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes

§ 322

lg 3 ja 4 prokurör palub: 1.Jätta kannatanu H S esindaja Mihkel Tuusi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 29.02.2012 a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-14131 Meelis Jalakase süüditunnistamises ja karistamises KarS §-de 121 ja 119 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes muutmata. 2. Prokurör ei taotle suulist menetlust. KAITSJA SEISUKOHT: 5. Kaitsja leiab, et apellatsioon oleks tulnud jätta käiguta.

§ 321

lg.1 p.5-1 kohaselt tuleb apellatsioonis märkida, kas apellant taotleb suulist menetlust.

§ 323

lg.1 sätestab, et kui apellatsioon ei ole

§ 321

nõuete kohane, jätab kohus määrusega apellatsiooni käiguta ja annab apellandile tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Kannatanu esindaja ei ole märkinud, kas ta taotleb suulist menetlust. 5.1. Kannatanu esindaja on menetluskulude peale teinud kaebuse rikkudes

§- s 387 lg.1 toodud kaebuse esitamise tähtaega. Nimelt näeb seadus ette, et menetluskulude peale esitatakse kaebus

15 peatüki sätete s.o. määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus esitatakse 10.päeva jooksul, mil kaebaja vaidlustatavast kohtulahendist teada sai või pidi teada saama. Kannatanu esindaja sai otsusest teda 14.märtsil 2012.a. Seega saabus kaebuse esitamise tähtaeg menetluskulude osas 24.märtsil 2012.a. Kannatanu esindaja pole esitanud ka taotlust tähtaja ennistamiseks. Menetluskulude osas tuleb kaebus seetõttu jätta läbi vaatamata. Juhul kui kohus leiab, et menetluskulude väljamõistmise vaidlustus on tähtaegne, leian, et kohus on kannatanule välja mõistnud niigi ülemäära suures osas kohtukulusid. Kannatanu esitas eeluurimise käigus tsiviilhagi, mille kahtlustatav tasus viivitamatult täies ulatuses. Süüdistuse juriidiline kvalifikatsioon on pigem prokuratuuri ja kaitsja vaheline vaidlusküsimus, see puutub kannatanusse üksnes tsiviilhagi osas. Seadus näeb ette (

§ 175

lg.1 ), et menetluskuluks loetakse esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud. 7 Kuna tsiviilhagi oli enne kohtuistungit tasutud, ei olnud mingit vajadust võtta endale esindaja kohtuistungile. Seega polnud tegemist vajalike kulutustega. Jurist Tuus on hinnanud oma töö maksumuseks 70 eurot tunnis, mis on üle kahe korra suurem kui riigiõigusabi osutava advokaadi tasu suurus. Ka tegelikult asja ettevalmistamisele kulunud 3 tundi on ilmselt ülemäärane ning ei ole mõistliku suurusega. Neist asjaoludest tulenevalt ongi kohus rahuldanud tasu osaliselt. Viivitamatult peale kohtuotsuse kuulutamist tasus süüdimõistetu ka kohtu poolt väljamõistetud esindajatasu summas 315 eurot kannatanule (1.märtsil 2012). 5.

1. Kohtuotsus tuleb jätta muutmata ka kuriteo kvalifikatsiooni osas. Kannatanu esindaja kirjanduslikud mõttemõlgutused, et tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 263 p.1 järgi pole millegagi põhjendatud. Kannatanu esindaja leiab, et Meelis Jalakas lõi kannatanut selle tõttu, et ta oli joobes. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatav oli tarvitanud alkoholi. Meelis Jalakas oli tema enda ütlustel kuriteo toimepanemisel kaine. Alkoholi võis olla tarvitanud kannatanu. Kannatanu ja tema esindaja teavad tegelikult väga hästi, et süüdimõistetu lõi kannatanut isiklikel põhjustel ning mingisugust avaliku korra rasket rikkumist ta toime ei pannud. Kannatanu esindaja väited, et tema taotlust asja saatmiseks prokuratuuri tagasi, pole kohtu poolt läbi vaadatud on alusetud. Kohus otsuses on leidnud, et tõendamist on leidnud kuritegu, mis on kvalifitseeritav KarS §-de 121 ja 119 lg.1 järgi. Apellatsiooniastme kulud tuleb välja mõista kannatanult süüdimõistetu kasuks. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, kannatanu esindaja apellatsiooni ja prokuröri ning kaitsja seisukohtadega leiab, et kohtuotsus kuulub apellatsiooni alusel osaliselt tühistamisele ja nimelt kannatanu kasuks väljamõistetud esindajatasu summa osas. Muus osas on kohtuotsus seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 6.
3. Esmalt peab kolleegium vajalikuks osutada, et apellatsioonis esitatud taotlus lühimenetluses arutatavas asjas kohtuotsuse tühistamisel asja prokuratuurile tagastamise osas pole kooskõlas seadusega. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe sellist võimalust ette. 6.
4. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt ei sõltu lühimenetluse kohaldamine kannatanu nõusolekust. Erinevalt süüdistatavast, kelle sellekohane taotlus on

§ 233

lg 1 järgi üks lühimenetluse kohaldamise eeltingimus ja kes

§ 234

lg 5 kohaselt võib lühimenetluse kohaldamise taotlusest loobuda kuni 8 kohtuliku uurimise lõpetamiseni, puudub kannatanul võimalus lühimenetlusest keelduda. Kannatanul ei ole lühimenetluses võimalik esitada kohtule tõendamiseseme asjaolude kohta uusi tõendeid. Tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid, välja arvatud

§ 63lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks. Kuigi apellant on ekslikult viidanud Kar

S § 38 lg 9, mis reguleerib kannatanu õigusi kokkuleppemenetluses, nendib kolleegium, et vastavalt

§ 237

lg 3 on kannatanul õigus kohtus sõna võtta ning selles väljendada ka oma arvamust süüdistuse osas. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte kohaselt on kannatanul võimalik taotleda lühimenetluses kohtult

§ 238

lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist, kui tal tekib kohtumenetluses vajadus esitada oma huvide kaitseks täiendavaid tõendeid. Kuna on aga tegemist menetluspoolega, kelle nõusolekust ei sõltu lühimenetluses asja arutamine pole sellise taotluse esitamine kohtule siduv. Apellandi poolt viidatud

§ 237

lg 7 näeb tõepoolest ette, et lühimenetluses asja arutades, kohtuliku uurimist lõpetades, lahendab kohus menetlusosaliste poolt esitatud taotlused järgides § 298 nõudeid.

§ 298

reguleerib aga taotluste esitamist ja lahendamist puudutavalt kohtulikku uurimist, selle täiendamist. Antud juhul kannatanu ja tema esindaja poolt esitatud taotlus pole käsitatav kohtuliku uurimise täiendamise taotlusena, kuna taotluse sisuks ei ole kohtuliku uurimise täiendamine vaid üks

§-s 238 ettenähtud kohtu poolt nõupidamistoas tehtavatest võimalikest lahenditest nagu seda on ka muuhulgas õigeksmõistva või süüdimõistva otsuse tegemine, mida siis menetluspooled kohtuistungil taotleda võivad. Seega on kohus menetlusnorme järgides kohtuistungil selgitanud, et kohus lahendab sellise taotluse nõupidamistoas. Kolleegium leiab, et kohtuotsuses on ära toodud kannatanu esindaja poolt esitatud taotluse sisu (otsuse lk 5) ja kohtu põhistus kvalifikatsiooni osas ning seetõttu kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et maakohus pole otsuse põhiosas taotlust kajastanud ega seda taotlust lahendanud. Antud juhul on kannatanu esindaja taotlenud

§ 238

lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi tegemist seoses sellega, et kannatanu ja esindaja ei nõustu prokuröri poolt süüdistatava tegevusele antud kvalifikatsiooniga. Leiavad, et isikuvastase süüteo ja nimelt tervist kahjustava süüteo asemel oli tegemist avaliku korra vastase süüteoga. Vajalik on üle kuulata isikud, kes sündmuste juures olid. Seega ei puuduta taotlus kannatanu huvide kaitseks täiendavate tõendite esitamist vaid süüdistatava tegevusele antavat juriidilist kvalifikatsiooni muutmist läbi uute asjaolude tuvastamise. Kannatanu huviks on antud juhul süüdistatava süüdi tunnistamine raskemas kuriteos ning võimaliku rangema karistuse mõistmine. 9 Siinjuures osutab kolleegium

§ 5

kehtestatud põhimõttele, et kriminaalmenetlust alustatakse ja toimetatakse riigi nimel ning üksnes riigil on karistusvõimu monopol. Vastavalt

§ 226

lg-le 1 koostab prokuratuur süüdistusakti, mille põhiosas on teiste hulgas märgitud kuriteo asjaolud ja lõpposas ka kuriteo kvalifikatsioon.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi ja kohtul puudub õigus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist. Küll aga järeldub kehtivast

§ 268redaktsioonist, et alates 1.

septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Seega on kohtul tulenevalt

§ 268

lg-st 6 õigus, tagades süüdistatavale enne süüdistuse muutmist võimaluse end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta, muuta kuriteo kvalifikatsiooni ning selline asjaolu ei too endaga kaasa

§ 238lg 1 p 2 ettenähtud lahendit.

Kannatanu poolt viidatud tunnistajate ütlused kuulusid juba kriminaalasja materjalide hulka. Seega oli kohtul tunnistajate, sündmuste juures viibinud isikute poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi võimalik analüüsida, kõrvutada teiste tõenditega, anda nende ütluste usaldusväärsusele hinnang ning võimalus nendele tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude väljaselgitamisel ka toetuda. Maakohus on kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt leidnud, et etteheidetevale teole on süüdistuses antud õige juriidiline hinnang, kvalifikatsioon on kooskõlas tuvastatuga. Kohus on sellist järeldust piisava selgusega ka põhistanud. Otsuses on põhjendatud miks M.Jalakase poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 ja 119 lg 1 järgi ja seega puudus kohtul seaduslik alus anda süüdistatava käitumisele süüdistusest erinev hinnang või tuvastada, et kriminaalasja materjalid pole piisavad asja lahendamiseks lühimenetluses. Ülaltoodust lähtuvalt kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole lühimenetlust reguleerivaid menetlusnorme rikkunud ja apellandi taotlus sellel alusel maakohtu otsuse tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu. 6.

1. Apellatsioonis esitatud väited avalikus kohas süüdistatava mitteadekvaatsest käitumisest ja kannatanuga ning süüdistavaga koos olnud isikute juuresolekust, ei anna iseenesest alust toimepandu kvalifitseerimiseks avaliku korra raskeks rikkumiseks. Kuna kannatanu esindaja ei ole apellatsioonis taotlenud süüdistuses esitatud teo ümberkvalifitseerimist ja M.Jalakase süüdimõistmist KarS § 263 p 1 järgi, ei pea kolleegium vajalikuks sellel aspektil pikemalt peatuda ja viitab vaid Riigikohtu lahendites korduvalt sedastatule/ nt 3-1-1-1-29-10, 3-1-1-60-10/, et avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime 10 pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu. Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et hinnates asjaolu, et tegemist oli omavahel tuttavate isikutega, arvestades konflikti toimumise aega, ja kohalviibivate isikute ringi, ei anna süüdistuses esitatud faktilised asjaolud alust tuvastada M.Jalakase käitumises KarS § 263 p 1 ettenähtud koosseisulisi tunnuseid. 6.
2. Maakohtu otsust on vaidlustatud ka kannatanu kasuks väljamõistetud valitud esindaja tasu osas. Maakohus on otsuses õigesti märkinud, et

§ 175

lg 1 näeb muuhulgas ette, et menetluskuluks on valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Seega on seadusega kohtule pandud kohustus kontrollida, kas taotletud tasu on põhjendatud ja mõistliku suurusega. Sellest tulenevalt on kohtul õigus anda hinnang taotluses esitatule ja määrata millises osas kuulub taotlus rahuldamisele. Antud juhul on kohtuotsuse põhiosas kohus toonud ära kriteeriumid, mida arvestab kannatanu esindaja tasu suuruse kindlakstegemisel. On leidnud, et kohus peab kannatanu esindaja mõistlikuks tasu suuruseks 315.00 eurot, millise summa mõistab süüdistatavalt välja. Kuigi apellant ja ka kaitsja on oma kirjalikes selgitustes leidnud, et maakohus on rahuldanud esindaja taotluse osaliselt, peab kolleegium siiski vajalikuks osutada, et tegelikult on kohus taotluse rahuldanud täies mahus. Nimelt sellises summas, 315.00 eurot, ongi esindaja oma taotluses palunud õigusabi kulud kannatanule hüvitada. Seega sisuliselt pole tegemist taotluse osalise rahuldamisega. Kohtuotsusega ongi maakohus põhiosas nimetatud summa välja mõistnud, kuid ei ole kannatanu esindaja taotluses eraldi äranäidatud käibemaksu tasule lisanud, vaid on resolutiivosas märkinud, et tegemist on summaga ilma käibemaksuta. Miks kohus jätab käibemaksu osa välja mõistmata otsusest ei selgu. Vastavalt kriminaalasja materjalidele on Tuus & Tuus Õigusabi OÜ, kellele kannatanu on tasunud õigusabi eest, käibemaksukohuslane. Nagu kolleegium eelpool märkis on kohtu pädevuses anda küll hinnang valitud esindaja tööle, kuid antud juhul puudus kohtul õigus jätta riigi poolt kehtestatud käibemaks kindlaksmääratud ja mõistlikuks peetud tasu juurde lisamata. Selles osas on apellandi etteheide õigustatud ja kohtuotsus kuulub väljamõistetud esindajatasu summa osas tühistamisele. Uue otsusega tuleb väljamõistetavat esindajatasu suurendada käibemaksu võrra. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 4, § 340 lg 4 p 5 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse kannatanu kasuks väljamõistetud menetluskulude summa osas. Muus osas jätab otsuse muutmata. Kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldab osaliselt. 11

1. Kolleegium peab vajalikuks eraldi peatuda ka kaitsja poolt apellatsioonikohtule esitatud peamistel seisukohtadel. Kaitsja on leidnud, et kannatanu esindaja apellatsioon oleks tulnud jätta käiguta, kuna apellatsioonis pole märgitud kas apellant soovib suulist menetlust. Kolleegium osundab, et kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise võimalikkuse osas teeb otsustuse ringkonnakohus asja ettevalmistamise käigus ja antud juhul on kohus juba
2. aprillil 2012 määranud asja apellatsiooni korras arutamisele.

§ 321

lg 1 p 51 näeb tõepoolest ette, et apellatsioonis märgitakse kas apellant taotleb suulist menetlust. Kuna aga

§ 331

lg 11 ja lg 12 kehtestavad, et ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses ja suulises menetluses vaadatakse kriminaalasi eelkõige läbi siis kui seda on taotletud, on apellatsioonis sellise märke puudumine hinnatav nimetatud taotluse puudumisena ehk apellandi poolt asja kirjalikus menetluses arutamise võimalikuks pidamisena. Seetõttu puudus mõistlik vajadus apellatsiooni käiguta jätmise määruse tegemiseks. Kaitsja arvates saab menetluskulusid vaidlustada määruskaebe korras 10 päeva jooksul, seetõttu on kannatanu esindaja menetluskulude peale esitatud apellatsiooni osas rikkunud kaebuse esitamise tähtaega. Kolleegium leiab, et selline järeldus on ekslik.

§ 189

lg 2 kehtestab, et kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. Antud juhul on menetluskulude hüvitamine lahendatud kohtuotsuses.

§ 189

lg 3 tõepoolest sätestab, et kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamine on ette nähtud kohtuotsuses, siis võib selle vaidlustada kohtuotsusest eraldi

15 peatüki kohaselt, mis näeb ette määruskaebuse lahendamise menetluse. Seega on tegemist ühe võimaliku vaidluskorraga, mis aga ei tähenda seda, et kohtumenetluse pool, kes esimese astme kohtu otsusega ei nõustu ja kasutab

§ 318

lg 1 ettenähtud apellatsiooni esitamise õigust, ei saaks menetluskulusid vaildustada apellatsioonis, vaid peaks selles osas veel eraldi määruskaebuse esitama. Antud juhul on kannatanu, läbi oma esindaja, realiseerinud õiguse esitada apellatsioon ning asjaolu, et apellatsioonis on muuhulgas, ühe osana, vaidlustatud ka väljamõistetud menetluskulude summat, ei tähenda et selles osas ei kehtiks

§ 319ettenähtud apellatsiooni esitamise tähtaeg.

9. Apellant on taotlenud kannatanu poolt apellatsioonimenetluses kantud kulude riigilt väljamõistmist. Vastavalt esitatud arvele on esindaja kulutanud kohtuotsuse analüüsiks ja selgituste andmiseks 1 tunni ja apellatsiooni koostamiseks 2 tundi. Kokku on taotletud, koos käibemaksuga 252.00 euro hüvitamist. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. 12 Kriminaalasja arutati lühimenetluses. Kannatanu esindaja, apellant, on osalenud maakohtu istungil. Esindaja poolt on koostatud ka apellatsioon, mis eeldab küll otsuse analüüsi, kuid lühikeses apellatsioonis on esindaja kajastanud samu seisukohti, mida on avaldanud juba maakohtu istungil. Kohtukolleegium, arvestades nii otsuse mahtu, apellatsiooni sisu ja seal tõstatatud probleemide keerukuse astet ning ka õigusabi kvaliteeti, leiab, et apellatsioonikohtuks ettevalmistumise eest on vajalik ja mõistlik hüvitada kannatanu esindajale tasu kokku 2 tunni eest, mis arvestades tunnihinda teeb kokku 140 eurot, millele lisandub 20 % käibemaks, summas 28.00 eurot ja kokku kuulub seega hüvitamisele 168.00 eurot.

§ 185

lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p 2-4 või lg 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Ringkonnakohus tegi

§ 337lg 1 p 4 ettenähtud lahendi.

Seega jäävad õigusabi kulud riigi kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 175

lg 1 p 1, §185 lg 1, §191 lg 1 , §387 lg 1 kuulub kannatanu esindaja taotlus riigilt kannatanule õigusabi kulude hüvitamiseks rahuldamisele summas 168.00 eurot. IVI KESKÜLA PAVEL GONTŠAROV MALLE PREIMER 13