← Eesti

1-11-6162/40

1-11-6162 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprillil 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-6162 Kohtukoosseis Apelleeritud kohtuotsus E

§ 25lg 2 järgi ja karistati vangistusega 1 (üks) aasta. Kar

S § 64 lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega, mõisteti Rein Raudsepp'ale liitkaristuseks 10 (kümme) aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti Rein Raudsepp’a kahtlustatavana kinnipidamisest 11.12.

  2. Rein Raudsepp tunnistati süüdi KarS § 113 järgi selles, et tema tungis alkoholijoobes olles
  3. detsembril
  4. a ajavahemikul kell 12.00 kuni kell 18.30, viibides XXXXXX A Ple kuuluvas korteris number 2, isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus kallale A Ple, keda peksis rusikate, jalgade ja kohtueelse menetlusega kindlaks tegemata esemega korduvalt pea ja rindkere piirkonda, tekitades oma tahtliku tegevusega kannatanule A Ple eluohtlikud tervisekahjustused: pea kinnine tömp trauma koos peaajuturse ja difuusse pehmekelmealuse verevalumiga ning veel tömbile traumale iseloomulikud vigastused: ninaluude murru, verevalumid kõõlustanul, põrutushaavad näo piirkonnas, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid näo piirkonnas, nahamarrastused pea piirkonnas, pehmete kudede turse näo piirkonnas, mõlema silma valgekestaalused verevalumid, vasaku silma sidekesaaluse verevalumi, ülahuulekida ja ülahuule limaskesta rebendi suuesikus, limaskestaalused verevalumid suuesikus ja suuõõnes, verevalumid vasakpoolsete alumiste roiete ümbruse pehmetes kudedes, nahaalused verevalumid mõlemal üla- ja vasakul alajäsemel, nahamarrastused ja nahakriimustused vasakul ülajäsemel, pehmete kudede turse mõlemal labakäel ja pindmise lõikehaava peopesas, millede tagajärjel A P suri sündmuskohal. Samuti tunnistati Rein Raudsepp KarS § 120 järgi süüdi selles, et tema ähvardas alkoholijoobes olles 2010.a sügisel septembrikuus tervisekahjustuse tekitamisega oma 18-aastast poega A H sellega, et sõites motorolleriga XXXXXX talu hoovi, kus algul ajas motorolleriga A H taga, püüdes talle otsa sõita ning seejärel avas 20 liitrise kütusekanistri korgi ja viskas bensiini täis kanistri A H suunas, A H'l ja tema emal H H'l oli reaalne alus karta ähvarduse täideviimist, arvestades nendevahelisi halbu suhteid, kahtlustatava poolset pidevat alkoholitarvitamist ning agressiivset käitumist. Peale selle tunnistati Rein Raudsepp süüdi selles, et tema ähvardas alkoholijoobes olles 2010.a sügisel oktoobrikuus, peale 10.oktoobrit XXXXXXX toas tapmisega oma poega A H sellega, et isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus majapidamises erinevaid esemeid kätte haarates ning neid mööda tuba laiali paisates, ähvardas teda märatsemise takistamiseks kinni haaranud A H maha lüüa, mistõttu A Hl oli reaalne alus karta ähvarduse täideviimist, arvestades nendevahelisi halbu suhteid, kahtlustatava poolset pidevat alkoholitarvitamist ning agressiivset käitumist. Peale selle tunnistati Rein Raudsepp süüdi selles, et tema ähvardas alkoholijoobes olles 07.detsembril 2010.a XXXXXXXX talu toas ähvardas tapmisega oma poega A H sellega, et võttis lauasahtlist 10 cm pikkuse teraga kööginoa, hoidis seda ülestõstetud käes ning tuli A H poole, öeldes „… ma löön su maha …“, mistõttu A Hl oli reaalne alus karta ähvarduse täideviimist, arvestades nendevahelisi halbu suhteid, kahtlustatava poolset pidevat alkoholitarvitamist ning agressiivset käitumist. Sama otsusega tunnistati Rein Raudsepp süüdi KarS § 121 järgi selles, et tema tungis alkoholijoobes olles
  5. detsembril
  6. a XXXXXX talu hoovis isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus kallale oma elukaaslasele H Hle, keda peksis rusikatega korduvalt pea piirkonda, näkku 2

(7)ja keha piirkonda, tekitades oma tahtliku tegevusega H Hle füüsilist valu ja mitteeluohtlikud tervisekahjustused: mõlema silma tursed ning hematoomid. Samuti tunnistati Rein Raudsepp süüdi KarS § KarS §

§ 25lg 2 järgi selles, et tema sõitis alkoholijoobes olles 2010.

a suvel ajavahemikul

  1. juuni kuni
  2. juulil XXXXX külas motorolleriga H Hle kuuluva XXX talu hoovi, kus valas motorolleri kütusepaagist pudelisse kütust ning tahtlikult viskas pudeliga bensiini XXXX talu elamu peale eesmärgiga süüdata hoone, kuid kuritegu jäi tema tahtest mitteolenevatel põhjustel lõpule viimata, kuna tal ei õnnestunud kütust ega hoonet süüdata. ESITATUD APELLATSIOONID
  3. Rein Raudsepp’a kaitsja advokaat Sergei Narusberg vaidlustab kohtuotsust R. Raudsepa süüdimõistmise osas KarS § 120, § 121 ja §

§ 25lg 2 järgi ning karistuse määramise osas Kar

S § 113 järgi. Apellant märgib, et kohtus ei kõrvaldanud kõiki vastuolusid Rein Raudsepp’ale KarS § 120, § 121 ja §

§ 25lg 2 järgi inkrimineeritud episoodides, mille toimepanemises Rein Raudsepp end süüdi ei tunnistanud. Nii, Kar

S § 121 järgi kuriteoepisoodi osas on H H ja A H ütlustes olulised erinevused. A H räägib ainult sinisest silmast, kannatanu H Halkivi seletas aga kohtus, et tema kehal olid marrastused, sinikad, nägu paistes, silmad sinised. Eeluurimisel seletas H H, et sinikaid sai looma käest. Kaitsja märgib, et tunnistajatest keegi peksmist ei näinud ning kohus jõudis ebaõigete järeldusteni üksnes kannatanu H. H vastuoluliste ütluste põhjal. Seega puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kinnitaksid R. Raudsepp’a süü kuriteoepisoodis KarS § 121 järgi. KarS §

§ 25

lg 2 järgi süüdimõistmise osas apellant märgib, et kohus ei lükanud ümber süüdistatava väidet, et motorolleri kütusepaagist ei saa üldse bensiini kätte. Kuna kütusepaagist bensiini tehniliselt ei ole võimalik saada, Raudsepp ei saanud panna toime XXXX talu hoone süütamise katse. R. Raudsepp’ale inkrimineeritud 2010.a septembris toimepandud episoodi A ja H H ähvardamise osas KarS § 120 järgi kaitsja märgib, et kannatanute ütlused ei ole millegagi kinnitatud, seega süüdistatava süü selles episoodis pole tõendatud. R. Raudsepp ei tunnistanud end süüdi selle episoodi toimepanemises, samuti puuduvad asitõendid – nimelt kanister, millega R. Raudsepp väidetavalt ähvardas kannatanut. 2010.a oktoobris ja detsembris toimepandud ähvardamise episoodide osas märgib kaitsja, et kohus ei kõrvaldanud vastuolusid A H ja süüdistatava ütluste vahel, samuti ei olnud kohtule esitatud asitõendeid – esemeid millega süüdistatav väidetavalt loopis A Ht ja nuga, millega süüdistuse kohaselt R. Raudsepp H ähvardas. Kaitsja jõuab järeldusele, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, millised on alust tõlgendada süüdistatava Rein Raudsepp’a kasuks. Kahe lähikondlase – A ja H H paljasõnalised ütlused, mis ei ole kinnitatud teiste võimalikke tõenditega, ei ole piisavad, et lugeda Rein Raudsepp’a süü tõendatuks KarS § 120, § 121 ja §

§ 25lg 2 järgi ning palub selles osas Rein Raudsepp õigeks mõista.

Apellant samuti vaidlustab R. Raudsepp’ale mõistetud karistuse määra KarS § 113 järgi, kuna R. Raudsepp’a suhtes läbiviidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi arvamuse kohaselt R. Raudsepp’al esineb nõrgamõistlikkus kerge vaimse alaarengu tasemel koos düssotsiaalse isiksusehäirele omase käitumislaadi ja väljakujunenud alkoholisõltuvusega. Alates 1980. aastast on süüdistatavale määratud II invaliidsusgrupp tähtajatult. Apellant on seisukohal, et arvestades Rein Raudsepp’a 3

(7)tervislikku seisundit, s.t. tema isikut, on alust Rein Raudsepp’a suhtes kohaldada lühema tähtajaga vangistust.
  1. Apellatsiooni esitas ka süüdistatav Rein Raudsepp, kes palub vabastada teda täielikult menetluskulude tasumisest, kuna tal pole sissetulekuid. PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
  2. Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega. Apellatsioonis on kaitsja korranud oma seisukohti, mida ta on esitanud juba kriminaalasja arutamisel maakohtus ning ei ole toodud välja uusi olulisi asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamise. Pärnu Maakohus on oma 31.01.2012 otsuses kõiki apellatsioonis märgitud küsimusi käsitlenud ning andnud asjas kogutud tõenditele kõigis kuriteoepisoodides objektiivse ja põhjaliku hinnangu ja leidnud õigesti, et süüdistatav on pannud toime talle süüksarvatud kuriteod. Maakohus on otsuses õigesti märkinud asjaolud, miks kannatanud varem nende suhtes toimepandud kuritegudest ei rääkinud ning miks nende ütlused on usaldusväärsed. Kuna kannatanud varem ei julgenud kuritegudest süüdistatava vastu rääkida, kartes nende suhtes vägivalla kasutamise jätkumist, ei ole ka suhteliselt pika aja möödudes kuritegude toimepanemisest võimalik esitada kohtule asitõendeid, teostada sündmuskoha vaatlust ning ka muude tõendite kogumise võimalused on piiratud. Samas on seaduslik ja põhjendatud süüdimõistev kohtuotsus ka siis, kui see tugineb ainult ühele tõendile, kuid sel juhul peab kohtu arutluskäik olema jälgitav, miks ta tugineb nt ainult kannatanu ütlustele. Antud juhul on kohus põhjalikult selgitanud, miks ta loeb kannatanute ütlused usaldusväärseteks, viidates nii süüdistatava poolt kohtumenetluse ajal saadetud ähvarduskirjale, süüdistatava eluviisile ja varasemale pikaajalisele agressiivsele ja vägivaldsele käitumisele alkoholijoobes. Kohus on ka viidanud, et süüdistatav ei ole tunnistanud end küll apellatsioonis märgitud kuritegudes süüdi, kuid ei ole osanud seletada, miks peaksid tema lähedased inimesed andma tema suhtes ütlusi, mis ei vasta tõele. Apellatsioonis viidatud süüdistatava ütlused ainuüksi ei ole sellise sisuga, mis seaksid kannatanute süütavad ütlused kahtluse alla. Apellatsioonis ei ole esimese kuriteoepisoodi osas märgitud, miks kannatanu H H ütlused on vastuolulised. Seda, miks ta alguses arstile ütles, et kits lõi sarvedega, on ta ka kohtule seletanud põhjuseks oli hirm süüdistatava käitumise ees. Vägivalla kasutamisest süüdistatava poolt on ta rääkinud aga nii kohtueelsel uurimisel ja kohtus ning mingeid vastuolusid neis ei esine. Kannatanu H H rääkis sellest, et just süüdistatav kasutas tema suhtes vägivalda, ka A Hle ning M Jle ning sellele viitab ka tema poolt K Vle saadetud kiri. Teises, kolmandas ja neljandas episoodis on andnud kuriteo asjaolude kohta kokkulangevaid süüstavaid ütlusi mõlemad kannatanud, mis lükkavad kogumis ümber süüdistatava paljasõnalised ja ennastõigustavad vastuväited. Samuti on kohus piisavalt põhjendanud süüdistatavale karistuse mõistmist. Karistuse kergendamist on apellatsioonis taotletud vaid ühel põhjusel, viidates süüdistatava kergele vaimsele alaarengule. Samas on ka maakohus karistuse mõistmisel juba võtnud arvesse ka kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi akti. Kohus võttis õigesti arvesse asjaolu, et kõik kuriteod pani süüdistatav toime alkoholijoobes, tegemist on alkoholsõltuvusega düssotsiaalsele isiksusehäirele omase käitumislaadiga isikuga. Eksperdid leidsid, et ta oli tapmise toimepanemise ajal tavalises alkoholijoobes, mis ei takistanud tal oma teo keelatusest aru saada ja vastavalt oma käitumist juhtimast, mistõttu süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kuna süüdistatav on kasutanud teiste isikute suhtes alkoholijoobes olles pikemat aega vägivalda ning et tapmine pandi toime ilma mingi põhjuseta temast nõrgema kannatanu suhtes, on põhjendatud karistuse mõistmine sanktsiooni keskmises määras. Võttes arvesse ka karistust 4
(7)kergendavat asjaolu- kahetsust, ning süüdistatava tervislikku seisundit, on sanktsiooni keskmises määras vangistuse mõistmine põhjendatud. Eeltoodu alusel leiab prokuratuur, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide ning vastuse väidetega, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 120, § 121 ja §

§ 25lg 2 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanute ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-1-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust kui ka kaitsja väited kannatanute ütluste usaldusväärsusest. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam kui põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist. 7. Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kahe lähikondlase – A ja H H ütlused on paljasõnalised, ei ole kinnitatud teiste võimalikke tõenditega ja seega ei ole piisavad, et lugeda Rein Raudsepp’a süü tõendatuks KarS § 120, § 121 ja §

§ 25lg 2 järgi.

Esmalt juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu otsuses nr. 3-1-1-87-11 sedastatule, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (nt RKKKo 3-1-1-10910). Sellisel juhul tuleb aga kohtutel eriti hoolikalt kontrollida tõendiallika usaldusväärsust kindlustamaks KrMS §-s 61 sätestatud tõendamise üldnõuete täitmine. Tõendades kriminaalasja tehiolusid tunnistaja ja kannatanu ütlustega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust ütluste andja usaldusväärsusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 289 lg 1 kohaselt võib kohus selleks muu hulgas ristküsitlemise käigus kohtumenetluse poole taotlusel määrata tunnistaja või kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. Taoline kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel saab siiski teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna 5

(7)välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (vt RKKKo 3-1-1-52-06, 3-1-1-89-06 ja 3-1-1-113-06). Maakohus on vastavalt Riigikohtu lahendis sedastatule toiminud, kusjuures kannatanu H H ütluste usaldusväärsust ei olnud üldse tema ristküsitluse käigus menetlusosaliste poolt kahtluse alla seatud, kannatanu A H usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati A. H kohtueelses menetluses antud ütlused aga prokuröri taotlusel. Maakohus on veenvalt põhistanud miks saab kannatanuid tõendiallikana usaldada. Maakohus on põhjendatult märkinud, et ilmselgelt on tekkinud olukord, kus aastaid on lähedaste poolt varjatud R. Raudsepp’a poolt nende suhtes vägivalla kasutamist, R. Raudsepp on harjunud oma lähedasi nii vaimse kui füüsilise vägivalla all hoidma ja ilmselgelt on talle üllatuseks, et tema lähedased julgevad tema vastu tunnistada. Maakohus on andnud õige hinnangu ka kannatanu A. H’le 23.12.2011 süüdistatava poolt kirjutatud kirjast (tl 121-123 II kd), et kirjast tuleb ilmekalt välja, et R. Raudsepp proovis ka kohtumenetluse ajal oma lähedasi allutada vaimsele survele, kirjutades, et „…ma ei jää igavesti siia, meil kõigil tuleb oma tegude eest vastutust kanda, keegi ei ole kaitstud, nii et mõtle enne, kui teed.“ Maakohus järeldas õigesti, et nimetatud kiri sisaldab ähvardust ja see asjaolu muudab kannatanute ütlused selle kohta, miks nad varem pole politseile R. Raudsepp’a kuritegude kohta teatanud, väga usutavaks.
  1. Rein Raudsepp’ale KarS § 113 järgi mõistetud karistuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse vastu ka süüdistatavale karistuse mõistmisel. Vastavalt omaksvõetud arusaamale tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaselt aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida siis edasiselt, vastavalt kergendavate või raskendavate asjaolude esinemisele, nihutada kas üles- või allapoole. Käesoleval juhul on Rein Raudsepale KarS § 113 järgi kuriteo toimepanemise eest mõistetud 10 aastat vangistust, arvestades karistust kergendavaks asjaoluks puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohtu otsusest nähtuvalt karistuse mõistmisel arvestas kohus ka eksperdi arvamusega Rein Raudsepp’a terviseseisundi osas. Maakohus leidis õigustatult, et kuivõrd Rein Raudsepp’a süü KarS § 113 järgi on suur – ta peksis nõrka kannatanut, kes talle vastu ei hakanud, ilma mingisuguse põhjuseta, tuleb Rein Raudsepp’a karistada vangistusega seaduses ette nähtud karistuse keskmises määras.
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ning Rein Raudsepp’a apellatsiooni väidetega leiab, et ringkonnakohtule esitatud taotlus menetluskulude tasumisest vabastamiseks rahuldamisele ei kuulu, sest selleks puudub seaduslik alus. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Käesolevas süüdistusasjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Eelnevat arvestades on kohtukolleegium seisukohal, et Rein Raudsepp’alt on menetluskulud seadusele tuginedes välja mõistetud.
  3. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellantide poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  4. jaanuari 2012 otsuse R. Raudsepp’a suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. 6
(7)Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Malle Preimer 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.