1-12-4010/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. mai 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-4010 Kohtukoosseis Paavo Randma Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. märtsi 2012 kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Matti Niinepi (Niinep) esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee kaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätta Matti Niinepi esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee kaebus Riigiprokuratuuri
3. märtsi 2012 määrusele rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja ei kuulu edasikaebamisele. Asjaolud Ida Prefektuuris alustati 19.04.2011 kriminaalmenetlust KarS § 117 lg 1 järgi selles, et 02.02.2011 alustatud kriminaalasja nr 11240100546 materjalidest nähtuvalt 05.04.2011 kella 16 paiku avastati XXX asuva maja territooriumi piirava aia läheduses M.N. surnukeha. Isik jäi kadunuks 26.12.2010 XXX asuva kõrtsi juures. 08.02.2012 lõpetas uurimisasutus ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, asudes seisukohale, et M.N. surm pole seostatav kellegi kuritegeliku käitumisega. Määrusest nähtuvalt ei tuvastanud kohtuarstlik ekspertiis M.N. surma põhjust ja saabumise aega, kuid surnukehal olid eksperdi hinnangul alajahtumisele viitavad tunnused. Surnukeha välisvaatlusel ja siseuuringutel ei sedastatud elupuhuseid kehavigastusi. Surma saabumise ajal oli M.N. keskmises joobes ning surnukeha uriinist leiti 30 µg/ml narkootilist ainet GHB-d. Lähtudes eeltoodust tuleb asuti seisukohale, et alkoholijoobes M.N. lahkus 26.12.2010 öösel S baarist ning jõudis XXX majani S alevikus, kus suri alajahtumise tulemusel. Menetluse käigus pole kogutud tõendeid, mis kinnitaksid, et M.N. surm saabus kellegi tegude tagajärjel. Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses ei nõustuta kriminaalmenetluse lõpetamisega, taotletakse menetlusotsuse tühistamist ja menetluse jätkamist. Esindaja hinnangul on kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendamatu, ei ole kooskõlas kriminaalmenetluses kogutud tõenditega (sh kriminaalasjas nr 11240100546 kogutud tõenditega) ning menetleja on jätnud alusetult tegemata vajalikud menetlustoimingud. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokurör, tutvunud kaebuse ja kriminaalasjade materjalidega, leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud. Erinevalt kaebajast leidis riigiprokurör, et kohtueelne menetlus on olnud objektiivne ja igakülge ning menetlusotsuse vastuvõtmisel hinnatud kõiki tõendeid kogumis, eelistamata üht teisele. Riigiprokurör käsitles tunnistajate S.P. , H.L. , M.R. , D.B. , A.A. , T.J. , A.G. ja T.V. ütlusi ning kokkuvõtlikult leidis, et kogutud tõendeid hinnates tuleb lugeda põhjendatuks M.N. baari ruumidest väljatoimetamine. Järgnevaid sündmusi analüüsides hindas riigiprokurör, kas T.J. tegevus vastab kaebuse esitaja poolt väidetud KarS § 123 tunnustele. Riigiprokurör märkis, et vaidlust ei ole selles, et M.N. toimetati baarist välja üleriieteta, ta oli nähtavalt alkoholijoobes, väljas oli külm ja tuiskas. Küll aga tuleb kriminaalasja materjalidele tuginedes asuda seisukohale, et sellele vaatamata oli M.N. il mitmeid võimalusi enese alalhoidmiseks, st külmumisohu vältimiseks. Esiteks, oli tal võimalus üritada uuesti siseneda baari. Baari töötajad ega ükski külastaja ei näinud teda seda tegemas. Teiseks, võimalus oli üritada võtta kontakti oma baari jäänud sõpradega, et saada kätte autosse jäänud jope. Kolmandaks, paluda mõnel baari juurest lahkuval autojuhil ennast koju toimetada. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt liikus baari juures sel ajal mitmeid autosid, keegi ei kinnita, et M.N. oleks üritanud mõne auto peale saada. Tunnistaja A.G. ütluste kohaselt ajas ta M.N. iga pärast „väljaviskamist“ baari ees „paar sõna“ juttu, millest võib järeldada, et viimane oli adekvaatne ja võimeline oma olukorda hindama. Kuna A.G. lahkus baari tagasi, ei pidanud ka tema M.N. olukorda selliseks, mis vajanuks kõrvaliste isikute sekkumist. D.B. ütluste kohaselt viiakse baarist tihti inimesi välja, kui viimased on üle joonud ja ei oska käituda. Inimesed seisavad väljas mõne hetke ja tulevad baari tagasi, takistusi selleks ei tehta. D.B. , kes müüs eesruumis pileteid, kinnitusel M.N. baari tagasi tulla ei üritanud, ka ei tulnud keegi tema seltskonnas paluma, et ta sisse lastaks. T.J. ütluste kohaselt järgnesid neile, kui ta M.N. it välja viis, 2-3 viimase tuttavat, kes rääkisid M.N. iga väljas 2-3 minutit ja tulid sisse tagasi. M.N. kadus maja eest väga ruttu, millest T. J. eeldas, et ta läks mõne autoga ära. M.N. iga eelnevalt väljas rääkinud poisid käisid veel korra väljas ja tulid tagasi. Keegi ei pöördunud tema poole, et M.N. sisse lasta või et viimane vajaks väljas abi. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt (Matti Niinepi ütlused viitega isikutele, kellega ta oli M.N. it otsides suhelnud) oli viimane foto M.N. ist baaris tehtud kell 02.10, baarist toimetati ta välja 02.15 ja 02.30 oli ta baari juurest kadunud. Matti Niinepi ütluste kohaselt oli baarist välja visatud M.N. it näinud õues ka tema sõber K.M. , kes samuti ei näinud mingit ohtu M.N. elule ja tervisele, kuna läks baari tagasi. Riigiprokurör ei nõustunud kaebuse esitajaga selles, nagu oleks T.J. le etteheidetav see, et ta ei võimaldanud M.N. il enne väljatoimetamist panna jope selga, kuna kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli M.N. jope autos; samuti see, et ta ei helistanud öösel kella 2 paiku täiskasvanud M.N. isale ega teavitanud teda poja väljaviskamisest. Eeltoodu annab riigiprokuröri hinnangul alust järeldada, et M.N. lahkus iseseisvalt baari juurest maksimaalselt 15 minutit pärast välja toimetamist, mistõttu T. J. ega keegi teine pole vastutav temaga hiljem juhtunu eest. Baari juures viibides oli ta adekvaatne ja suhtlemisvõimeline, seega eeldatavalt ka suuteline otsustama oma edasiste sammude üle. -2- Kaebuse esitaja viitab tegemata jäetud vastastamistele T.J. ja teiste tunnistajate (A. G., D.B. ) vahel seoses vastuoludega nende ütlustes. Riigiprokurör ei tuvastanud T.J. ja D.B. ega T.J. ja A. G. ütlustes selliseid vastuolusid, mis tingiksid vastastamise läbiviimist. Nn tütarlapse käperdamise juhtumit on riigiprokurör eespool selgitanud. Vastuolusid A.G. ja T.J. ütlustes riigiprokurör ei näinud, mõlemas kinnitatakse, et M.N. toimetati baarist välja ja A.G. ajas temaga välja juttu. Kaebuse esitaja heidab ette Tanel Tiinase ülekuulamata jätmist, kes A. G. ütluste kohaselt oli ka õues, kui M.N. välja visati. Riigiprokurör möönab, et nimetatud isik on mingil põhjusel tõesti üle kuulamata, kuid leidis, et T.T. , viibides koos A.G. ga väljas, saab kinnitada vaid A.G. ütlusi, milles pole põhjust kahelda. Kõike eeltoodut arvestades, asus riigiprokurör seisukohale, et tõendite kogumise võimalused on ammendatud ning neid kogumis hinnates ei esine T.J. käitumises KarS § 123 ega ühegi teise KarS-i eriosas sätestatud süüteokoosseisu tunnuseid, samuti pole M.N. surm seostatav kellegi teise isiku kuritegeliku käitumisega. Kaebuses esitatud taotluse sisu Matti Niinepi esindaja esitas kaebuse Riigiprokuratuuri 27.03.2012 määrusele, milles palub määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist jätkama kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr
4. Lisaks taotleb esindaja võtta kriminaalasja nr 11740000067 toimikumaterjalide hulka kriminaalasjas nr 11240100546 kogutud tõendid, s.o tunnistajate ütlused, kuulata tunnistajana üle T. T. ning viia läbi vastastamine T.J. ja A. G., D.B. vahel. Esindaja leiab, et inkrimineerimaks T.J. le KarS §-s 123 sätestatud kuritegu, on oluline kindlaks teha, kas olukord, millisesse T. J. M.N. 26.12.2010 jättis, oli eluohtlik ning kas see oht oli reaalne, s.o kas M.N. oleks saanud temale kättesaadavate vahenditega ohu tekkimist vältida ja kas M.N. oleks tõenäoliselt pidanud saama abi kolmandatelt isikutelt. Asjaolu, kas M.N. käitumine S baaris põhjendas/põhjustas tema väljaviskamist või mitte, ei ole KarS § 123 kohaldamisel oluline. Kannatanu leiab, et KarS § 123 kohaldub kõikide isikute suhtes, kes on oma tegevusega asetanud teise isiku ohtu – puudub igasugune alus väitmaks, et nimetatud koosseis ei rakendu nt avalike asutuste, sh baaride turvatöötajatele, kellel oleks justkui oma ameti läbi õigustus teisi isikuid ohtlikkusse olukorda asetada ning sellisesse olukorda jätta. Esindaja on seisukohal, et M.N. asetati ning jäeti eluohtlikku olukorda. Esindaja arvates on äärmiselt olulised tunnistaja A. G. ütlused, kes kinnitab, et M.N. iga baaris probleeme ei olnud ning tunnistaja viibis sel ajal väljas suitsetamas, kui turvamees T. J. M.N. välja viskas. M.N. käed olid seljataha väänatud ning ta lükati turvamehe poolt konkreetselt lumehange. Õues viibis veel T. T. On ilmne, et ilmastikuoludele mittevastavas riietuses (õhukeses särgis) külma ja tuisu kätte viidud, lumehange visatud ning sellisesse olukorda jäetud inimene on vastuvaidlematult ohuseisundis. Sellises olukorras on äärmiselt tõenäoline raske tervisekahjustuse tekkimine ning halvemal juhul ka surma saabumine. Esindaja on seisukohal, et alates väljaviskamise momendist algas M.N. keha alajahtumine. Esindajale jäävad arusaamatuks ka asjaolud, millistele tuginevalt leiab Riigiprokuratuur, et tegelikult olid M.N. il kõik võimalusel vältimaks enda alajahtumist. Esmalt rõhutab kannatanu, et asjas on vaidlematult tuvastatud, et M.N. oli veel surmahetkel keskmises alkoholijoobes ning tema uriinist leiti 30µg/ml narkootilist ainet GHB-d, mis selgitab M.N. käitumist baarist. Esindaja viitab tunnistaja T.J. ütlustele ning leiab, et äärmiselt küüniline on väita, et kuna tunnistaja A. G. ütluste kohaselt vahetas M.N. temaga „paar sõna“, oli M.N. baarist väljaviskamise ajal täiesti adekvaatne ning võimeline oma seisundit hindama. Samuti ei ole teada, kas M.N. üritas baari siseneda või mitte, vastava asjaolu osas ei ole ühelegi tunnistajale küsimusi esitatud. Samas oleks nimetatud asjaolu osas vajalik üle kuulata M.N. väljaviskamise ajal baari ees viibinud T. T., kelle ülekuulamise -3- vajalikkusele viidati juba kaebuses Riigiprokuratuurile. Esindaja hinnangul on vastava tunnistaja osas riigiprokuröri seisukoht äärmiselt üllatuslik, kuna esindaja arvates on ebatõenäoline, et riigiprokurör teab, mida nägi 26.12.2010 S baari ees T. T. ning et tema ütlused ühtivad A.G. ütlustega. Tunnistaja A.G. ei ole andnud ütlusi selle kohta, et ta sisenes baari koos T.T. ega, mistõttu puudub alus eeldada, et T.T. e ütlused on samasisulised A.G. ütlustega või seda, et T.T. ei näinud muid asjaolusid, millised omavad käesoleva kriminaalasja lahendamise seisukohalt tähtsust. Kannatanu hinnangul ei saa pidada väga tõenäoliseks, et öisel ajal võetakse auto peale ilmselgelt joobes, tundmatu isik, isegi, kui viimane seda palub. Samuti ei ole teada, kas ja kui adekvaatselt oli M.N. võimeline suhtlema baarist väljaviskamise ajal. Lisaks osundab esindaja siinkohal tunnistaja T.J. ütlustele, kes samuti kinnitas, et ilm oli tõepoolest kehv. Seega puudub esindaja arvates alus väita, et baari juures oleks olnud inimesi, autosid, kellelt M.N. oleks võinud paluda abi. Ühtlasi jääb arusaamatuks, millisel põhjusel ei pöördunud turvamees M.N. seltskonna poole, kui ta arvas, et M.N. peaks baarist lahkuma, ning ei palunud nendel M.N. it koju saata. Samuti on T. J. kinnitanud, et M.N. it välja visates ütles tunnistaja A.G. talle, et tegemist on Matti Niinepi pojaga, mistõttu oli tunnistajale ka teada, kelle poole pöörduda, kui M.N. iga oleks olnud probleeme või kui temaga kaasas olnud seltskond ei oleks soovinud teda koju viia. Tegelikult tuleneb T.J. ütlustest väga selgelt, et oli üksnes tema initsiatiiv, et M.N. baarist välja visata, kuivõrd ta eeldas, et võib tekkida kaklus, kuigi igasugused objektiivsed asjaolud, millised seda oletust kinnitaksid, puudusid. Ühtlasi jääb kannatanule arusaamatuks, millisel viisil pidi prokuratuuri arvates M.N. saama kontakti oma baari jäänud sõpradega, et kätte saada autost jope. Kriminaalmenetluses on tunnistajana üle kuulatud J.S. (D.), kes on andnud ütlusi selle kohta, et tema leidis 26.12.2010 öösel S baari juures M.N. telefoni (väidetavalt ilma kaardi ning akuta). Eeltoodust tulenevalt ei ole teada, kas ja millal M.N. oma telefoni kaotas ning kas tal seeläbi oli üldse võimalus ühendust võtta oma tuttavatega. Seejuures rõhutab kannatanu, et arvestades M.N. tuvastatud joobeid, ei ole teada, kas ta oli üldse võimeline kellelegi helistama. Esindaja on seisukohal, et M.N. võimelisuse hindamisel ohu kõrvaldamiseks omab olulist tähendust nii alkoholi- kui ka narkojoove ning sellest tingitud adekvaatsus ja võime hinnata riske. Esindaja hinnangul ei suutnud M.N. oma tegudest aru saada ega olukorda adekvaatselt hinnata. Esindaja käsitleb alkoholi ja GHB mõju tervisele ja reageeringutele. Samuti saab üheselt asuda seisukohale, et inimene, kes tajub olukorda adekvaatselt ja suudab riske hinnata ei lähe öösel, tuisuse ja kõrgete külmakraadidega ilmaga õhukeste riietega maantee äärde hääletama, riskides seejuures surnuks külmumisega. Seejuures viitab esindaja tunnistaja K. Rehokaineni ütlustele, kes nägi M.N. it S-K tee ääres hääletamas ning kes on kinnitanud, et isik oli äärmiselt purjus, tuikudes kõvasti. Eeltoodud põhjustel ei saa esindaja nõustuda Riigiprokuratuuri seisukohaga, et baari juures viibides M.N. adekvaatne ja suhtlemisvõimeline, seega eeldatavalt ka suuteline otsustama oma edasiste sammude üle. Esindaja leiab, et M.N. oli baarist välja viskamise ajal ebaadekvaatne ning ei ole millegagi tõendatud ega eluliselt usutav, et M.N. tarbis peale baarist „välja viskamist“ veel täiendavalt alkoholi või narkootikume ning et see täiendav tarbimine viis M.N. ebaadekvaatsuseni. Siinkohal on esindaja arvates täiesti asjakohatu Riigiprokuratuuri seisukoht, et tunnistaja A.G. ütluste kohaselt ajas ta M.N. iga pärast „väljaviskamist“ baari ees paar sõna juttu ning sellest võib järeldada, et M.N. oli adekvaatne ja võimeline oma olukorda hindama. Seejuures on määruses tähelepanuta jäetud A.G. ütlused, mille kohaselt oli ta (M.N. ) baarist väljaviskamise ajal „ikka väga purjus“. Asjaolu, et tunnistaja A.G. vahetas M.N. iga õues paar sõna juttu, ei tõenda ja ei saagi mingil viisil tõendada M.N. adekvaatsust. Adekvaatse hinnangu olukorrale oleks pidanud andma T. Johanson, kes oli eelduslikult kaine ja täitis oma tööülesandeid. T.J. õiguspärane käitumine oleks olnud kindlustada abi saamine M.N. ile, s.o astuma samme võimaliku ohu vältimiseks, nt tellida M.N. ile takso või panna ta auto peale, kustuda talle järgi politseipatrull või vähemalt hoolitsema selle eest, et M.N. lahkuks baarist koos teiste isikutega. -4- Reaalse ohu olemasolu kindlakstegemisel on oluliseks asjaoluks ka küsimus sellest, kas ohtu asetatud/jäetud isik võis saada tõsikindlusega piirneva tõenäosusega abi kolmandatelt isikutelt. Esindaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohaga, et M.N. oleks võinud üritada baari tagasi saada, võtta kontakti oma sõpradega või paluda mõnel baaris juurest lahkuval autojuhil ennast koju toimetada. Lisaks osundab, et kriminaalmenetluses kogutud tõendite põhjal on kindlaks tehtud, et M.N. tõepoolest üritas saada auto peale ning hääletas K-S tee ääres (Lembitu tänaval). Samas on selgusetu, kui tõenäoline on võimalus, et joobes isikut mitte-tundev autojuht peatab kinni sõiduki ja nõustub joobes isikut sõidutama. Käesoleval juhul ei ole aga üldse kindlaks tehtud, kui palju liigub S aleviku lähistel talvisel ajal ja hilisel õhtutunnil autosid. Isiku teoreetilisele abisaamise võimalusele viidates on Riigiprokuratuur seega jätnud analüüsimata kõige olulisema asjaolu – teoreetilise abisaamise võimaluse tõenäosuse. Karistusseadustiku kommentaarid lähtuvad reaalse ohu hindamisel „tõsikindlusega piirnevast tõenäosusest“. Vastavat kriteeriumi ei ole kohtupraktikas seniajani esindajale teadaolevalt täpsemalt määratletud. Esindaja leiab, et reaalse ohu olemasolu tuleks jaatada olukorras, millises eksisteerib vähem kui 50%-line tõenäosus abi saamiseks. Selline lähenemine on küll jätkuvalt ebamäärane ning tõenäosuse kindlakstegemine raske, kuid samas on tegemist adekvaatse piiriga. Esindaja on seisukohal, et käesoleval juhul asetas ning jättis S baari turvamees T. J. M.N. 26.12.2010 reaalsesse ohtu. Eeltoodust nähtuvalt on Riigiprokuratuur põhjendamatult jätnud käesoleval juhul KarS § 123 kohaldamiseks eksisteerivad eeldused tähelepanuta ning leidnud, et kriminaalmenetluse lõpetamine on õigustatud. Eeltoodut arvestades jääb esindaja ka selle juurde, et kõnealuses kriminaalmenetluses on jäetud põhjendamatult tegemata menetlustoimingud – üle on tunnistajana kuulatama T.T. ning vajalik on viia läbi vastastamine T.J. ja A. G., D.B. vahel. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Ringkonnakohus leiab, et Matti Niinepi esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata kui põhjendamatu ning käsitleb järgnevalt nimetatud otsustuse motiive.
6. Kaebusest nähtuvalt on käesoleval juhul põhiliseks vaidlusaluseks küsimuseks KarS § 123 tõlgendamine ning võimalik kohaldamisala. Eelkõige küsimus sellest, kas T. J., toimetades 26.12.2011 vähemalt keskmises joobes M.N. S baarist välja ilma üleriieteta, külma ning tuisu kätte öisel ajal, asetas M.N. eluohtlikku või tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda KarS § 123 kuriteokoosseisu objektiivse külje tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul on põhimõtteliselt õige kaebuses esitatud väide, et KarS § 123 koosseisu puhul ei ole oluline tuvastada, kas M.N. käitumine S baaris põhjustas tema turvatöötaja T.J. poolt baarist väljatoimetamise või mitte. Samas ei oma KarS § 123 kohaldamisel peamist tähtsust ka asjaolu, kas T.J. poolt M.N. baarist väljaviskamine oli õigustatud või mitte, kuna nt põhjendamatu baarikülastaja väljaviskamine võib tingida üldjuhul omakorda üksnes turvamehepoolse võimaliku distsiplinaarrikkumise. Õigustatud baarist väljaviskamise korral täitis turvatöötaja oma ametist tulenevaid kohustusi. Käesoleval juhul on vastuvaidlematuks faktiks, et turvatöötaja T. Johanson toimetas M.N. 26.12.2011 S baarist välja. 2.1 Kaebuses on asutud seisukohale, et M.N. asetati väljatoimetamisega eluohtlikku olukorda. Ringkonnakohus sellesisulise väitega ei nõustu ning põhjendab seda järgnevalt. Esmalt on oluline selgitada, et eluohtlikuks olukorraks KarS § 123 koosseisu mõttes tuleb pidada isiku asetamist situatsiooni, kus reaalselt võib saabuda tema surm. Ringkonnakohtu -5- hinnangul ei saa sellist reaalselt saabuvat ohtu automaatselt jaatada olukorras, kus isik on siseruumist välitingimustesse toimetatud ning sinna jäetud. Ringkonnakohus möönab, et kahtlemata võib isiku jätmine teatud välitingimustesse olla eluohtlik ning seetõttu on eriliselt oluline hinnata kõiki asjaolusid kogumis, tuvastamaks, kas olukorraga, millesse isik asetati kaasnes isiku jaoks reaalne oht surma saabumiseks. Reaalset ohtu tuleb jaatada, kui situatsioonist tulenevalt ei ole isikul endal võimalik surma ohu tekkimist vältida või seda kõrvaldada. Teisisõnu esineks reaalne oht isiku elule siis, kui isik ei saa omalt poolt teha midagi selleks, et tema surm ei saabuks. Ringkonnakohtu hinnangul turvatöötaja T.J. tegevus M.N. it eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustavasse olukorda ei asetanud. 2.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halbade ilmastikutingimuste korral isikute baarist eemaldamine (kusjuures põhjendatud eemaldamine) käsitletav sellise reaalse ohuna, millega kaasneks suure tõenäosusega isiku surm. Ringkonnakohtu hinnangul on Riigiprokuratuur asunud põhjendatult seisukohale, et vaatamata sellele, et M.N. toimetati baarist välja üleriieteta, ta oli nähtavalt alkoholijoobes, väljas oli külm ja tuiskas, oli M.N. il mitmeid võimalusi enese alalhoidmiseks, st külmumisohu vältimiseks. Kaebuses ei nõustuta aga sellesisulise arvamusega. Esmalt on kaebuses viidatud asjaolule, et M.N. visati baarist välja ilmastikutingimustele mittevastavas riietuses. Ringkonnakohus leiab, et ilma vastava riietuseta isiku toimetamisega välitingimustesse võib kaasneda tõepoolest reaalne oht, kuid erinevalt kaebuses esitatust on ringkonnakohus arvamusel, et suure tõenäosusega seatakse isik reaalsesse külmetamise või haigestumise ohtu. Sealjuures ei saa ringkonnakohus mingil juhul nõustuda kaebuses toodud väitega, justkui ilma üleriieteta isiku toimetamisega halbadesse välitingimustesse seatakse isik ohtu, kus oleks tõenäoline raske tervisekahjustuse tekkimine või isegi surm. Seega ei saa ringkonnakohtu arvates olla T.J. le etteheidetav asjaolu, et ta toimetas M.N. baarist välja ilma jopeta. Ühtlasi peab ringkonnakohus oluliseks osundada juba Riigiprokuratuuri poolt märgitud asjaolule, mille kohaselt oli M.N. jope autos, mitte baaris. Seega saanuks loogiliselt M.N. pöörduda oma baari jäänud sõprade poole, et autost oma jope kätte saada. Käesoleval juhul on tuvastatud, et M.N. ei üritanud sõpradega kontakti saada saamaks kätte oma jope või neilt abi. Samuti ei pöördunud M.N. ega tema sõbrad T.J. poole saamaks abi või luba M.N. uuesti baari sisse lasta. Nimetatud asjaolu kinnitavad tunnistajad T. J. ja D.B. . Siinjuures peab ringkonnakohus oluliseks viidata ka asjaolule, et pärast baarist väljaviskamist suhtles M.N. baari ees mitme tuttavaga. Seega ei saa ringkonnakohtu hinnangul eelkirjeldatust kuidagi järeldada, et M.N. oleks pärast baarist väljaviskamist olnud eluohtlikus seisundis, kuna tal ei olnud jopet seljas. 2.3 Kaebuses märgitu kohaselt poleks M.N. saanud ka üritada saada mõne auto peale, kuna tõenäoliseks ei saa pidada, et öisel ajal võetakse ilmselgelt joobes tundmatu isik auto peale. Ringkonnakohus möönab, et kaebuse sellesisuline väide on ilmselt realistlik, sest tõenäosus, et võõras autojuht joobes isiku öisel ajal peale võtab, on vähene, kuid siiski eksisteerib. Samas leiab ringkonnakohus, et nimetatud asjaolu ei tähenda seda, justkui M.N. il puudunuksid võimalused vajaduse korral abi saamiseks. Riigiprokuratuuri poolt nimetatud asjaolu väljatoomine on üks teoreetiline võimalus, kuidas M.N. saanuks ennast võimaliku ohu eest kaitsta. Ringkonnakohtu arvates tuleb kolmandatelt isikutelt abi saamist pidada siiski reaalseks võimaluseks enese kaitsmisel alajahtumise eest ja võimaliku eluohtliku seisundi kõrvaldamiseks. 2.4 Ringkonnakohus leiab, et turvatöötaja T.J. le ei ole etteheidetav ka asjaolu, et ta ei pöördunud M.N. it välja toimetades otseselt M.N. seltskonna poole või ei teavitanud baarist väljavisatud M.N. ist ka tema isale. Siinkohal osundab ringkonnakohus tuvastatud asjaolule, et ajal, kui M.N. baarist välja toimetati, järgnesid 2-3 M.N. tuttavat, kes rääkisid väljas M.N. -6- iga lühikest aega ning sisenesid uuesti baari ning seda olenemata sellest, et ka M.N. tuttavad olid alkoholijoobes. Seega leiab ringkonnakohus, et asjakohatu on kaebuses esitatud seisukoht, justkui M.N. il oleks olnud võimalus oma sõpradega ühendust saada üksnes telefoni teel, mis kaebuses viidatud tunnistaja ütluste kohaselt leiti hiljem S baari juurest. Ringkonnakohtu hinnangul saanuks M.N. edukalt sõpradega ühendust saada suheldes väljasolnud tuttavatega või pöördudes S baari turvatöötajate poole. 2.5 Lisaks eeltoodule on kaebuses asutud seisukohale, et M.N. võimelisuse hindamisel tuleb arvestada ka asjaolu, et M.N. oli nii alkoholi– kui ka narkojoobes, kuna sellest sõltub inimese adekvaatsus ja võime hinnata riske. Ringkonnakohus nõustub nimetatud seisukohaga osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tuvastatud M.N. il alkoholi- või narkojoobest tingitud seisundit, mille tulemusena võinuks M.N. olla ohtlik iseendale, saamata aru teda ümbritsevast ja toimuvast ning vajanuks seejuures abi. Ringkonnakohus peab oluliseks osundada, et tuvastatud ei ole asjaolu, justkui M.N. oleks alkoholi- või narkojoobesse viinud kellegi teise tegevus. M.N. , olles alkoholi- ja narkojoobes, viis ise ennast sellisesse seisundisse, kus tema adekvaatsus ja võime hinnata riske võis väheneda. Siiski märgib ringkonnakohus, et olenemata sellest, kas isik on ise ennast viinud äärmiselt raskesse joobesse, tuleb kahtlemata osutada joobes abivajavale inimesele ka vajaminevat abi. Käesoleval juhul ei anna kriminaalmenetluses tuvastatud asjaolud alust kahtluseks, justkui M.N. oleks vajanud tema joobeseisundist tulenevalt abi. Pelgalt asjaolu tõttu, et isik on joobes, ei teki teistel isikutel, sh turvatöötajatel, kohustust hinnata isiku võimet adekvaatselt käituda või võimet hinnata riske ning ka kõrgendatud järelevalvekohustust. Ringkonnakohtu arvates on üldteada asjaolu, et alkoholi- ja narkojoobes olevate isikute võime hinnata riske ning adekvaatne käitumine võib olla oluliselt erinev sellest, milliseid otsustusi võtaks isik vastu siis, kui ta joobes ei oleks. Nimetatu ei tähenda aga seda, et kõikide joobes isikute suhtes tuleb kõrgendatud tähelepanu osutada ning vastavalt kõrgendatult ka järelevalvet teostada. Samuti on üsnagi loogiline, et baarid tagavad turvatöötajate abiga korra ning seega ei saa korrarikkujate baarist eemaldamine või olukorra kontrolli alla saamiseks maharahustamine olla eraettevõtjale mingil juhul keelatud.
7. Ringkonnakohus peab oluliseks Riigiprokuratuuri poolt märgitut veelkordselt rõhutada ning osundada, et lähtudes asjaolust, mille kohaselt lahkus M.N. baari juurest umbes 15 minutit pärast baarist väljatoimetamist, ning kriminaalmenetluses kogutud tõenditest, puudub T.J. l või kellelgi teisel vastutus selle eest, et mõned kuud hiljem leiti M.N. surnuna baarist ligikaudu 1 km kauguselt.
8. Kaebuses on taotletud tunnistaja T.T. e ülekuulamist, kes oli A.G. ütluste kohaselt väljas ajal, kui M.N. baarist välja visati. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, et iseenesest võinuks kohtueelses menetluses eelnimetatud isik küll tunnistajana üle kuulata, kuid pärast M.N. väljatoimetamist on ütlusi andnud mitmed tunnistajad. Ühtlasi on põhjendatud Riigiprokuratuuri seisukoht, et T.T. saaks kinnitada tunnistaja A.G. ütlusi. Vastupidisel juhul oleksid T.T. e ütlused ebausaldusväärsed, kuna ei oleks kooskõlas teiste tunnistajate ütlustega, ning tuleksid tõendite hindamise põhimõtte kohaselt tõendikogumist välja jätta.
9. Kaebuse kohaselt on kohtueelses menetluses tegemata jäänud menetlustoiminguna vastastamised T.J. ja A.G. ja D.B. vahel. Esmalt osundab ringkonnakohus, et kaebuses ei ole selgitatud, millised on tunnistajate ütlustes olevad vastuolud (milliste asjaolude osas), mida ei ole olnud võimalik muul viisil kõrvaldada (KrMS § 77 lg 1). Ringkonnakohus peab põhjendatuks Riigiprokuratuuri seisukohta, et tunnistajate ütlustes vastuolusid ei ole. Ühtlasi selgitab ringkonnakohus, et -7- menetlustoiminguna vastastamise läbiviimise tulemusena ei looda uut iseseisvat tõendit. Vastastamise läbiviimise eesmärgiks on kõrvaldada olemasolevates, st kogutud isikulistes tõendites vastuolud, kui vastuolusid ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada.
10. Kaebuses on taotletud ka kriminaalasja nr 11740000067 materjalide juurde lisada kriminaalasjas nr 11240100546 kogutud tõendid. Kuna ringkonnakohus jätab kaebuse Riigiprokuratuuri määrusele rahuldamata, puudub vajadus kohustada prokuratuuri ühendada eelnimetatud kriminaalasjad. Paavo Randma kohtunik -8-