Edasikaebamise kord 2 Väärteomenetluse seadustiku (
) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonikaebus Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates. Asjaolud ja kohtumenetluse poolte seisukohad
), kuid tõendite kogumisel tuleb järgida kriminaalmenetluse sätteid, arvestades
ptk-st 5 tulenevaid erisusi. Kohtuväline menetleja ei ole järginud tõendite kogumisel kriminaalmenetluse seadustiku sätteid.
§st 65 tulenevalt annab menetlusalune isik oma ütlused ülekuulamise käigus, mil lisaks
§-le 65 tuleb juhinduda ka KrMS §-dest 75 ja 76. KrMS § 75 lõike 2 kohaselt selgitatakse ülekuulamist alustades kahtlustatavale, et tal on õigus keelduda ütluste andmisest ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu. Menetlusalusele isikule ei ole nimetatud õigusi selgitatud. Seega on tõendite kogumisel oluliselt rikutud seadust. Õigus enda vastu ütlusi mitte anda on isiku põhiõigus (PS § 22). Arvestades, et menetlusalune isik on alaealine, ei saa eeldada, et ta peab ilma kohtuvälise menetleja eelneva selgituseta olema teadlik õigusest ütlusi mitte anda. KrMS § 63 lõikest 2 tulenevalt ei või kasutada põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendeid. Nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtuotsuse põhjendused 3 Kohus, tulenevalt
§-st 120 lg 1, peab võimalikuks lahendada kaebus kirjalikus menetluses. Vastavalt
§-le 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega ning kaitsja ja kohtuvälise menetleja seisukohaga, samuti kontrollinud väärteoasja materjale, asub seisukohale, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 12.07.2011.a otsus B. A süüdi tunnistamises ja karistamises ÜTS § 547 lg 1 järgi tuleb tühistada ning lõpetada menetlus
B. Asuhtes 12.07.2011.a koostatud otsuses on märgitud, et B. A puudus kontrollimise hetkel (11.06.2011.a kell 14:26) bussiliinil nr 1A sõiduõigust tõendav dokument. Otsuse kohaselt rikkus B. A Tallinna Linnavolikogu määruse nr 52 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad” (edaspidi Kord) § 10 lg 2 nõudeid ning tema tegevus on kvalifitseeritud ÜTS § 547 lg 1 järgi. Korra § 10 lg 2 kohaselt on sõitja kohustatud esitama kontrollõigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel. ÜTS § 547 lg 1 sätestab vastutuse sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis ning sanktsioon näeb ette rahatrahvi kuni 10 trahviühikut. Väärteoasja otsuse kohaselt on väärteo toimepanemine B. A poolt tõendatud menetlusaluse isiku ütlusega.
lg 1 kehtestab, et tõendamisel ja tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid arvestades
peatükis 5 sätestatud erisusi. Tulenevalt KrMS §-st 63 lg 1 saab seega tõendiks olla ka menetlusaluse isiku ütlus. B. A suhtes 11.06.2011.a koostatud väärteoprotokollis nr XXX on menetlusaluse isiku ütluste kohale kirjutatud järgnev: Tahtsin ainult 2 peatust sõita randa. Rahakott just äsja ostetud 10 soodustalongiga jäi maha. Kuna B. A tunnistas sõidutalongi (soodustalongi) puudumist selle mahaunustamisega, saaks ka isiku ütlusi kasutada tõendina ÜTS §-s 547 lg 1 kirjeldatud objektiivse koosseisu tuvastamisel. Menetlusaluse isiku ütluste kasutamisele tõendina ei ole vastu vaielnud ka tema kaitsja. Küll aga on kaitsja osundanud, et antud väärteoasjas ei ole kohtuväline menetleja järginud tõendite kogumisel KrMS sätteid – menetlusalusele isikule ei ole selgitatud KrMS §st 75 lg 2 tulenevat õigust keelduda ütluse andmisest ning et antud ütlusi võidakse kasutada tema vastu. Seega ei ole menetlusaluse isiku ütlus antud asjas lubatavaks tõendiks ning rikkumine on tõendamata. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga. Antud juhul on kohtuväline menetleja lugenud rikkumise tõendatuks ainult menetlusaluse isiku ütlustele tuginedes. Sellisel viisil väärteo tõendamisel pidi või vähemalt oleks pidanud kohtuväline menetleja kaaluma, kas menetlusaluse isiku poolt ütluste muutmise või ütlustest andmise keeldumise korral saab väärteo jätkuvalt lugeda tõendatuks või oleks teole objektiivse hinnangu andmiseks vajalik koguda täiendavaid tõendeid (nt tunnistaja ütlused). Kohtu hinnangul on B. A väärteoasjas tõusetunud põhjendatud kahtlus selles, et menetlusaluse isiku ütlust ei saa pidada lubatavaks tõendiks, 4 kuna puudub veendumus isikule tema õiguste selgitamise ulatuse osas. Väärteoprotokollis nr XXX on küll menetlusaluse isiku allkiri selle kohta, et talle on selgitatud
§-s 19 sätestatud õigusi ja kohustusi, sealhulgas õigust anda ütlusi, kuid nimetatu põhjal ei saa väita, et talle oleks selgitatud ka KrMS §-s 75 lg 2 sätestatut ning et isik oleks seda mõistnud. Väärteoasjades, kus kogu tõendatus on rajatud ainult menetlusaluse isiku ütlustele, on oluline kajastada kõik asjas tähtsust omavad andmed, sealhulgas ütlused viisil, millest nähtuks ka isiku arusaam enda ütluste olulisusest ning sellega kaasnevatest tagajärgedest. Antud juhul on määravaks ka asjaolu, et B. A oli teo toimepanemise ajal 15-aastane. Kuigi ta oli süüvõimeline, oli ta alaealine, kelle puhul võib eeldada, et ta ei taju läbiviidud menetlust ja seal tehtavaid õiguslikke toiminguid võrdväärselt täisealisega, mistõttu tuleks isiku menetlusõiguse tagamisse suhtuda äärmiselt tähelepanelikult, läbiviidud menetlus peaks olema üheselt mõistetav ning kõik tõendamiseks vajalik asjakohaselt kajastatud. Kohtu hinnangul ei ole kohtuväline menetleja teinud selliseid toiminguid, mille põhjal saaks antud väärteoasja tõendatusele anda objektiivset hinnangut. Väärteomenetluse üldpõhimõtte kohaselt peab kohtuväline menetleja tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks. Kuna kohtul on tekkinud kahtlus menetlustoimingu käigu ja selle tulemuse usaldusväärsuse suhtes ning teised tõendid antud väärteoasjas puuduvad, puuduvad alused ka B. A karistamises ÜTS § 547 lg 1 järgi. Kohus peab vajalikuks viidata veel Riigikohtu 8.10.2003.a lahendi nr 3-1-1-105-03 punktis 6 toodud seisukohale, et väärteomenetluses lasub tõendamiskoormis süüdistusfunktsiooni kandjal, s.o kohtuvälisel menetlejal. Seadusandja ei ole soovinud luua olukorda, mil kohus hakkaks kohtuvälist menetlejat tõendite kogumisel asendama. Seda enam, et lähtudes
§-st 72 peab kohtuvälisel menetlejal lahendi tegemiseks, kui seadus ei näe ette, et väärteoasja arutab kohus, olema kogutud kõik tõendid, mis võimaldaksid tal lahendada
§-s 108 loetletud küsimused. Kuna antud asjas ei ole kohtuvälises menetluses toime pandud menetluslikke rikkumisi võimalik enam kohtus kõrvaldada ning kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks, leiab kohus, et Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 12.07.2011.a otsus väärteoasjas nr XXX tuleb tühistada ja nimetatud väärteos menetlus lõpetada seoses B. A teos väärteo tunnuste puudumisega. Õigusnorm, millest kohus juhindub, on
p 3 Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.