← Eesti

4-12-388/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL KOHTUOTSUSE LÕPPOSA Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja 14.märtsil 2012 Jõhvi kohtumajas koht Väärteoasja number 4-12-388 (2402,11,001637) Kohtunik Inna Kirsipu

§ 242lg 1 järgi.

13.01.2012 tegi vanemliikluspolitseinik otsuse väärteoasjas, millega tunnistas J. Timofejevi süüdi Ühistranspordiseaduse §

§ 242lg 1 rikkumises ning karistas Kar

S õ 63 kohaldamisega Ühistranspordiseaduse § 54-2 lg 1 järgi rahatrahviga 35 trahviühikut summas 140 eurot. 30.01.2012 esitas J. Timofejev kohtule kaebuse. 2 KAEBUSE SISU Esitatud kaebuses taotleb menetlusalune isik tema suhtes tehtud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist. Põhjendused on järgmised. Registreerimismärk oli varem varastatud. Kui ta teeb taksoga tööd, siis rehvide mõõdud on õiged, 15.12.2011 ei teinud ta tööd, vaid sõitis töökotta, sest auto ei onud töökorras. Plommimise kohta ei oska ta midagi selgitada, sest tema ei ole see isik, kes paigaldas taksomeetrile plommi. Ta ei välista, et plomm on rikutud siis, kui ta käis Tallinnas taksomeetri nuppude remontimas. KOHTUISTUNGIL UURITUD TÕENDID Kohtuistungil ülekuulatud menetlusalune isik andis järgmisi ütlusixxx-xxx varastati tema sõiduauto esine registreerimismärk. 11.12.2011 pidi ta tegema sõitu xxx Ta võttis vana registreerimisnumbri paneeli, joonistas sellele märgi ja nii sõitiski xxx Sõiduauto ei olnud juba kaua aega töökorras, kord käivitunud, kord ei käivitunud. 15.12.2011 sõitis ta sõiduautoga haigekassasse, seal jäi auto seisma, üritas käivitada, see õnnestus ja pärast seda otsustas ta sõita töökotta. xxx tänaval nägi, et talle vastu sõidab politseiauto. Ta sõitis veel 500 meetri töökoja suunas ja nägi, et politseibuss pani vilkurid tööle. Ta peatus. Ta sai aru, et põhjuseks võib olla see, et registreerimismärk ei ole nõuetekohane. Kokku oli kolm politseinikku, küsisid dokumente, pildistasid registreerimismärki. Ta selgitas, et auto ei ole töökorras, registreerimismärk on varastatud ja ta sõidab töökotta. Ta tunnistab, et kuigi ta ei teinud tööd, ei olnud taksoplafoon auto katuselt eemaldatud, samuti kohal oli hinnasilt. Tegelikult ta saab aru, et erasõitude tegemise ajal tuleb plafooni eemaldada ja selle puhul politseinikud ka viitasid Jõhvi vallavalitsuse taksiveo eeskirjale. Küsiti kontrollimiseks taksoveodokumente. Asuti kontrollima autot, taksomeetrit. Avastati, et taksomeeter on ilma plommita ja näitasid talle kohta. Plommi tõesti ei olnud. Ta selgitas, et plommimise kohta ei osa ta selgitada, vähemalt tema seda eemaldanud ei ole, auto oli hiljuti remondis, vahetati taksimeetri nupud ära. Vaadeldi rehvid ja öeldi, et rehvide suurused ei vasta nõuetele. Koostati väärteoprotokoll. Pärast protokolli koostamist oli ta sellises seisundis, et otsustas töökojast autole tööd mitte tellida. Kohtule esitatud arvelt 114837 ( lk 27) nähtub, et xxx oli teostatud taksomeetri nuppude vahetus. Klient J. Timofejev. 09.12.2011 arvelt ( lk 28,32) nähtub, et J. Timofejevi sõiduautole xxx tehti mootori töö häirete test, tegeldi veaotsinguga (diagnoosimise leht on lisatud). Ida Prefektuuri vastusest (lk 20) nähtub, et J.Timofejev pöördus teatega politseisse 10.12.2011 selle fakti kohta, et ööl vastu 09.11.2011 varastati tema sõiduautost xxx. Isik teatas infoks, menetluse alustamist ei soovinud. 3 18.01.2012 arvelt ( lk 33)9 nähtub, et J. Timofejevi sõiduautole tehti juhtmooduli remont Tartus. 18.01.2012 arvelt ( lk 35) nähtub, et tehti rooliluku remont. Kohus leiab, et menetlusaluse isiku ütluste ning kohtule esitatud arvetega on tõendatud faktiline asjaolu, et detsembris 2011-jaanuaris 2012 vajas sõiduauto xxx remonti. Samuti leiab kohus tõendatuks, et alates 09.11.2011 puudus nimetatud sõiduautol tehases valmistatud registreerimismärk, see oli asendatud omatehtuga, ning J. Timofejev kasutas sõiduautot, teostades erasõite. KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Menetlusalusele isikule esitatud süüdistus (väärteoprotokoll) seisneb mitmest osastnimelt rikkumised, mis puudutavad taksoveo nõudeid, ning LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritud rikkumine - mootorsõiduki juhtimine, millele on paigaldatud nõuetele mitte vastav registreerimismärk. LS § 242 lg 1 rikkumine Rikkumine on väärteoprotokollis formuleeritud järgmiselt. 15.12.2011 kell 11.30 Ida-Virumaal Jõhvi linnas Jaama 53 asuva maja juures juhtis J. Timofejev mootorsõidukit oli esiosale paigaldatud kehtestatud nõuetele mittevastav registreerimismärk. Liiklusseadus (LS) § 242 näeb ette vastutuse järgmise teo eest: § 242. Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine

(1)Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, §-des 205–207, §-des 209, 211 ja 212, §des 214–219, §-des 221–224 või §-des 226–241 sätestatud väärteokoosseis, – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Definitsioonist nähtub, et tegemist on blanketes normiga, mis eeldab, et süüdistuses tuleb näidata, millised liiklusnõudeid on mootorsõiduki juht rikkunud ehk tuleb näidata õigusakti normi ja millise paragrahvi, lõike ja punktiga on üks või teine liiklusnõue sätestatud. Väärteoprotokollis sisalduvad rikkumise lühikirjelduses on märgitud üksnes seda, et paigaldatud oli nõuetele mittevastav registreerimismärk, millistele nõuetele mittevastav ja milles seisnes see mittevastavus, ei ole lühikirjelduse pinnalt arusaadav. Väärteoprotokollis on küll viidatud MKM nr 19 § 14 lg 2 sättele, mis on tegelikult majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määrus nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“. Nimetatud määruse § 14 lg 2 sätestab: “Sõidukil on lubatud kasutada ainult majandusja kommunikatsiooniministri poolt riiklikele registreerimismärkidele kehtestatud nõuete kohast Maanteeameti tellimusel valmistatud registreerimismärki“. Kohus märgib, et ka nimetatud säte on ka ise blanketne, mainitud norm sätestab viidet registreerimismärkidele kehtestatud nõuetele. Registreerimismärkidele kehtestatud nõuded sisalduvad ilmselt muus 4 õigusaktis, millises, ei ole väärteoprotokolli ega kohtuvälise menetleja otsusest nähtav. Väärteoprotokolli ega kohtuvälise menetleja otsuse pinnalt ei ole võimalik aru saada, mida kohtuväline menetleja mõelnud registreerimismärkide kehtestatud nõuete rikkumise all. Ka kohtuliku arutamise käigus pole kohtuväline menetleja kordagi osutanud ühelegi liiklusnõudeid sisalduvale õigusaktile, selle konkreetse normile, mida oleks menetlusalune isik rikkunud oma teoga. Sellest tulenevalt ei ole ka kohtul aimugi, mida tähendas menetlusalusele isikule esitatud süüdistus nõuetele mittevastava registreerimismärgi paigaldamises. Omalt poolt kohus selgitab kohtuvälise menetlejale, et nimetatud määrus nr 19 sisaldab mootorsõiduki registreerimise tingimusi ja korda ega kehtesta registreerimismärkidele esitatavaid tehnilisi nõudeid. Menetlusalusele isikule oleks võimalik süüks arvata nimetatud määruse § 18 lg 1 sätte rikkumist, sest varastatud registreerimismärgi kohta jättis ta nõutava avalduse ja seletuskirja Maanteeametile esitamata. Selles ei ole aga menetlusalusele isikule süüdistus üldse esitatud. Kohtule tekitab muret asjaolu, et kohtuväline menetleja otsuse tegemisel ei tee endale vähimatki vaevu süveneda süüdistusega seotud õiguslikesse probleemidesse ja piirdub väärteoprotokolli sisulise kopeerimisega, väljendades ükskõiksust ja pealiskaudsust karistusotsuse tegemisel. Elementaarse normikontrolli käigus on võimalik tuvastada, et registreerimismärkidele esitatavad nõuded on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 21.06.2011 määruses nr 49 „Riiklikele registreerimismärkidele ja nende valmistamisele esitatavad nõuded“, mille § 4 näeb ette isegi registreerimismärgi vastava standardi. Sellele õigusaktile pole kohtuväline menetleja kordagi viidanud. Täiendavalt selgitab kohus kohtuvälise menetlejale, et tehnonõuded sõiduauto varustusele on kehtestatud majandusja kommunikatsiooniministri 13.06.
  1. a määrusega nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele”, mille lisa 1 kood 101 näeb ette nõuded registreerimismärgile ning sätestab, et kontrollimise viis on vaatlus mõõtevahendi kasutamisega. Selle kohta selgitab kohus kohtuvälise menetlejale, et politseinik võis kontrollida sõiduauto varustust ja tehnonõuetest kinnipidamist kuni 01.01.2012 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  2. novembri
  3. a määruse nr 95 „Teel liikleva mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundi kontrollimise eeskiri” alusel, mille § 3 lg 2 kohaselt tuleks kontrolli tulemusena koostada kontrollkaart. Väärteoasja materjalidest ei nähtu, et menetlusaluse isiku sõiduauto kontrollimisel oleks teostatud vaatlust ja registreerimismärgi tehnonõudeid oleks hinnatud vastavalt mainitud määrusele. Väärteotoimikus puudub ka kontrollkaart. Alates 01.01.2012 kehtib majandus- ja kommunikatsiooniministri 15.12.2012 määrus nr 114 “Politseiametniku poolt liiklusjärelevalve käigus sõiduki tehnonõuetele vastavuse kontrollimise ulatus ja kord1“. Sellest tulenevalt peab kohus konstateerima, et menetlusalusele isikule on registreerimismärgi nõuetele mittevastavuse osas esitatud niivõrd ebakonkreetne süüdistus, et kohtul ei ole võimalik aru saada, mida kohtuväline menetleja siiski silmas pidanud, süüdistades isikut registreerimismärgile esitatavate nõuete rikkumises. Kohus on ülal toonud kohtu arvates võimalikud variandid ja andnud vihjed, millal oleks isikule võimalik esitada konkreetne süüdistus 5 registreerimismärgile esitatavate nõuete rikkumises. Kohtuväline menetleja jättis sellise võimaluse kasutamata. VTMS § 87 kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohus ei saa kohtuvälise menetleja asemel hakata sisustama süüdistust ulatuses, mida ei ole väärteoprotokollis kajastatud. Keelatud väljuda väärteoprotokolli piiridest. Selle kohta on kohtupraktika kindlalt välja kujunenud, kohtuvälisele menetlejale on sellele korduvalt ja korduvalt osutatud (3-1-1-84-07, 3-1-1-16-09, 3-1-1-45-11) . Siinjuures osutab kohus süüdistuse konkretiseerimise temaatikasse puutuvalt järgmistele asjaoludele. Nimelt on Riigikohus leidnud, et ühtlasi igasugune konkretiseerimatus ei ole alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Lahendis 3-1-1-54-09 selle p 8.2 leidis Riigikohus, et „Kohtupraktika kohaselt võib maakohus muuta väärteo kvalifikatsiooni, s.t anda teole kohtuvälisest menetlejast erineva õigusliku hinnangu, raskendamata seejuures menetlusaluse isiku olukorda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-7503 - RT III 2003, 21, 200, p 7). Blanketse süüteokoosseisu puhul ei ole väärteomenetlusõiguse rikkumiseks loetud viitamist väärteoprotokollis nimetamata blankettnormi sisustavatele sätetele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-80-05 - RT III 2005, 27, 284, p 8), kui seejuures ei muudeta etteheidetava teo sisu. Sarnaselt kriminaalmenetlusega peab menetlusalusel isikul olema võimalik esitada kohtu õiguslikule hinnangule vastuväiteid, et oleks tagatud isiku kaitseõigus kooskõlas VTMS § 19 lg 1 p-ga 1 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-08 RT III 2008, 52, 361, p-d 34-35).“ Kohtupraktikas on võetud kindel seisukoht, et väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses näidatud süüdistuse ehk etteheidetava teo piiridest väljumine on keelatud (vt lahendid 3-1-1-45-11, 3-1-1-103-09, 3-1-1-16-09). Samas ei ole välistatud viitamine näiteks kohtuliku arutamise käigus blankettnormi sisustavatele sätetele. Kohtuväline menetleja ei ole kogu kohtumenetluse käigus kordagi viidanud nendele sätetele, mille kaudu oleks majandus ja kommunikatsiooni ministri määruse nr 19 § 14 lg 2 sisu menetlusalusele isikule avatud. Lahendis 3-1-1-46-08 p 34 on Riigikohus osutanud sellele, et seadus ega Euroopa Inimõiguste Konventsioon ei näe ette, millisel viisil peab isik olema informeeritud tema vastutuse aluseks olevatest faktilistest ja õiguslikest asjaoludest. Peamiseks on see, et isikul oleks piisavalt võimalust süüdistuse sisust aru saada ja ennast kaitsta ja seda piisava aja jooksul. Antud konkreetsel juhul oli kohtuvälisel menetlejal küllalt võimalust selgitada menetlusalusele isikule (ja seega ka kohtule), millise õigusakti sätte alusel oleks menetlusaluse isiku vastutus võimalik registreerimismärgile esitatavate nõuete rikkumise eest. Lahendis 3-1-1-46-08 p 34 väljendatud seisukoht ei välista, et süüdistuse nimetamata jäänud aspektidest võib isikut informeerida kohus ise ja näiteks küsida isikult kirjalikku arvamust. Kohus märgib, et juhul, kui antud asjas asuks kohus isikut informeerima , et tegelikult tuleks registreerimismärgile esitatavate nõuete rikkumist sisustada mitme õigusaktide sätete kaudu ja palus selle kohta menetlusaluse isiku kirjalikku seisukohta, sisuliselt võtaks kohus endale valdava osa kohtuvälise menetleja rollist ja asuks isiku 6 süüdistamisele selle asemel olla õigusemõistja. Sel juhul tuleks kohtul hakata täielikult ümber tegema väärteoprotokolli sisu, märkides süüdistusse registreerimismärgi esitatavate nõuete rikkumise konkreetseid asjaolud ja neile vastavad normid. Sel juhul oleks aga täielikult muudetud väärteoprotokollis isikule etteheidetud tegu, mis väärteoprotokolli kohaselt seisnes ainult selles, et juhtis mootorsõidukit, millele on paigaldatud nõuetele mittevastav registreerimismärk. See oleks juba vastuolus kohtupraktikaga, nimelt juba mainitud Riigikohtu otsusega 3-1-1-54-09 p 8.2 Kuna ei ole tagatud isiku õigus VTMS § 19 lg 1 p 1 mõttes olla informeeritud asjaoludest, mis on isiku süüdistuse aluseks, kuulub väärteomenetlus LS § 242 lg 1 järgi toimepandud väärteos lõpetamisele VTMS § 19 lg 1 p 1 näidatud alusel – väärteokoosseisu puudumise tõttu. Ühistranspordiseaduse § 54-2 lg 1 rikkumine Menetlusalune isik esitas kohtule argumendi, et kuna 15.12.2011 kell 11.30 ei tegelenud ta taksoveoga, vaid tegi erasõitu, ei laiene tema sõidukile erasõidu tegemise ajal taksoveo nõuded ja seetõttu ei saa teda karistada Ühistranspordiseaduse § 54-2 lg 1 alusel. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud ja selle üle ei tekkinud vaidlust, et 15.12.2012 kell 11.30 paiku sõitis menetlusalune isik sõiduautoga, mille katusele oli paigaldatud taksoplafoon ja autole taksoveo hinnasilt. Menetlusalune isik eemaldas plafooni pärast seda, kui oli peatatud politseinike poolt. Menetlusalune tunnistas, et ta unustas plafooni ära korjata. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalusel isikul on kehtib taksoveoluba ja sõidukikaart ehk ta on vedaja (taksojuht) . Kohus vastab eeskätt küsimusele, kas sõiduautole, mis teeb väidetavalt erasõitu taksoplafooni ja hinnasildiga, laieneb taksovedu reguleeriv seadusandlus. Kohus vastab küsimusele jaatavalt ja seda järgmisel põhjusel. Taksovedu on ühistranspordi üks osa. See tuleneb Ühistranspordi seaduse § 2 p 1 sätestatust, et ühistransport on tegevusloa alusel korraldatav tasuline sõitjatevedu ja ühistransporditeenust osutatakse ka taksoveo korras. Ühistranspordi seaduse § 1 lg 1 sätestab, et nimetatud seadusega sätestatakse ühistranspordi korraldamise alused. Ühistranspordi seaduse § 2 p 2 alusel vedaja on ühistransporditeenuse osutamiseks tegevusluba omav ettevõtja. Ühistranspordi seaduse kaitseala laieneb seega mitte ainult sõiduajaga piiratud ajavahemikule (kliendi teenindamise ajale) vaid eeldab kohtu arvates vedaja ehk taksojuhi ja taksona kasutatava sõiduki valmidust ühistransporditeenuse osutamiseks. Ühistranspordi seaduse alusel kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooni ministri 26.05.2004 määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 6 sätestab, et taksona kasutataval sõidukil peavad olema taksitunnused: plafoon, taksomeeter ja hinnakiri. Märgistades oma sõiduautot plafooni ja hinnakirjaga, saadab seega vedaja potentsiaalsetele klientidele signaali, et sõiduauto on taksoteenuse osutamiseks igal hetkel valmis. Sooritades taksotunnustega sõiduautoga erasõite, eksitab vedaja potentsiaalseid kliente ja häirib sellega ühistransporditeenuste osutamist. Taksoplafooni ja hinnakirjaga sõiduauto puhul arvestab potentsiaalne teenuse 7 tarbija selle sõiduki taksona kasutamise võimalikkusega. Selle asjaolu mõistmine on vedajale jõukohane. Seda kinnitas kohtuistungil menetlusalune isik ise, et plafoon tuleks erasõidu ajaks ära korjata. Sellest tulenevalt leiab kohus, et kui vedaja, (antud juhul autojuht) on sõiduautole paigaldanud plafooni ja hinnasildi ning ei ole neid tunnuseid eemaldanud, on sõiduk taksiteenuse osutamiseks valmis, ja sellele laieneb taksovedu puudutav seadusandlus. Menetlusalusele isikule on muuhulgas esitatud süüdistus selles, et ta juhtis mootorsõidukit, millele paigaldatud taksomeeter oli nõuetekohaselt kohandamata. Esiteks, kohus selgitab kohtuvälise menetlejale, et taksojuhi vastutus taksoveo korraldamise eest mootorsõidukiga, mille taksomeeter on sõidukiga nõuetekohaselt kohandamata, on ette nähtub Ühistranspordi seaduse § 54-3 lg 1 järgi, mitte aga § 54-2 alusel. Selline kohtuvälise menetleja minetus ei vabasta vastutusest, sest kohtul on õigus anda isiku teole oma õigusliku hinnangu ehk kvalifitseerida tegu ümber. Kohus taas peab märkima, et Ühistranspordi seaduse § 54-3 lg 1 dispositsioon on blanketne,, mis tähendab, et süüdistuses (väärteoprotokollis) tuleb näidata norm, mille on menetlusalune isik rikkunud, samuti asjaolud, millest nähtub, et taksomeeter ei ole nõuetekohaselt kohandatud. Kohus veelkord selgitab kohtuvälise menetlejale, et süüdistusse tuleb märkida teo konkreetsed asjaolud, mitte aga piirduda väärteokoosseisu ümberkirjutamisega. Väärteoprotokollis esitatud süüdistus piirdubki Ühistranspordi seaduse § 54-2 lg 1 dispositsiooni osalise ümberkirjutamisega - taksomeeter on nõuetekohaselt kohandamata. Määruse § 2 p 1 kohaselt on kohandamine nõuetekohase metroloogilise kontrolli läbinud taksomeetri paigaldamine mootorsõidukile, reguleerimine, taksomeetri näitude kontrollimine, plommimine ettevõtja (edaspidi kohandaja). Mida pidas kohtuväline silmas, mis selle taksomeetril viga on, ei ole kohtule teada ja selle kohta ei ole kohtuväline menetleja kohtuliku arutamise käigus kordagi isegi vihjanud. Selgust ei too väärteoprotokollis sisalduv viite majandus- ja kommunikatsiooni ministri 26.05.2004 määruse nr 141 „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri“ § 15 lg 6 p 2 sättele, mille kohaselt peab sõidukil olema mootorsõidukiga kohandatud taksomeeter. See norm ei sätesta ühtki nõuet, milline on nõuetekohaselt kohandatud taksomeeter. Edasi väärteoprotokollis on viidatud majandus- ja kommunikatsiooni ministri 10.10.2006 määruse nr 88 „Taksomeetri kohandamise tingimused ja kord ning lubatud veapiirid taksomeetri kasutamisel“ §§ 5 ja
  8. § 7 näeb ette, millal ja mis põhjusel tuleb taksomeetri uuesti kohandada, ja kohtule jääb arusaamatuks selle normi seotus esitatud süüdistusega, sest süüdistuses ei ole viidatud korduva kohandamise nõude rikkumisele. Väärteoprotokollis ei ole märgitud määruse § 5 millise lõike ja vajadusel ka punkti oleks menetlusalune isik rikkunud. Määruse § 5 lg 9 näeb ette, et taksomeeter loetakse õigesti kohandatuks, kui kasutusvea piirid ei ületa kulunud aja korral pluss-miinus 0,2% ja/või läbitud vahemaa pikkuse korral pluss-miinus 2,0%. Andmeid, et kasutusveapiirid oleksid rikutud ehk kasutusel oli mittenõuetekohaselt kohandatud loe mootorsõidukile rikutud kasutusveaga paigaldatud taksomeeter, ei ole kohtule esitatud. Kasutusvea piiride rikkumiste teema ei olnud kohtuliku arutamise käigus käsitletud. Kohtule ei ole teada, kas 8 kohtuväline menetleja pidas väärteoprotokolli silmas muud kohandamise nõude rikkumist, kas kohtuvälisel menetlejal on andmeid, et taksomeeter ei ole metroloogilist kontrolli läbinud, või kontroll oli läbitud rikkumistega, kas kohtuvälisel menetlejal on andmeid, et taksomeeter ei ole reguleeritud, nagu see on ette nähtud nimetatud määruse §-ga 2 p 1, kas kohandamisel ei toimunud näitude kontrollimist, või taksomeetri kõik ühendused ei olnud kohandamisel plommitud, kas kohandamisel ei olnud koostatud määruse § 5 lg 7 järgi kohustuslikud dokumendid, kas kohtuvälisel menetlejal on andmeid, et ei olnud kontrollitud taksoteenuse tariife Määruse § 5 lg 4 kohaselt. Ja nii võib jätkata. Kohtule jääb ainult oletada, milline menetlusaluse isiku tegu oli mõeldud nimetatud määruse § 5 rikkumisena. Kuna ei ole tagatud isiku õigus VTMS § 19 lg 1 p 1 mõttes olla informeeritud asjaoludest, mis on isiku süüdistuse aluseks, kuulub väärteomenetlus osas, mis puudutab mootorsõiduki juhtimist autoga, millele paigaldatud taksomeeter on nõuetekohaselt kohandamata, lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel – väärteokoosseisu puudumise tõttu. Järgmine süüdistuse osa on formuleeritud järgmisel: „sõidukile oli paigaldatud rehvid mõõtudega 195/65R
  9. Viimane taksomeetri kohaldamine toimus rehvide mõõtudega 205/65R15“. Kohus taas ja uuesti märgib, et väärteoprotokollist ei nähtu, millise õigusakti sätet on rikutud menetlusaluse isiku teoga, mis seisnes selles, et ta paigaldas rehvid mõõtudega195/65R
  10. Väärteoprotokollis märgitud majandus- ja kommunikatsiooni ministri 10.10.2006 määruse nr 88 „Taksomeetri kohandamise tingimused ja kord ning lubatud veapiirid taksomeetri kasutamisel“ § 5 ei sisalda ühtegi nõuet taksona kasutatava sõiduki rehvidele. Väärteoprotokollis on märgitud, et viimane kohandamine toimus rehvidega 205/65R
  11. Kohus juhib kohtuvälise menetleja tähelepanu sellele, et nimetatud määrus nr 88 ei seosta rehve (nende mõõdud) viimati läbiviidud kohandamisega, seetõttu väärteoprotokollis tehtud viide on kohatu. Nimetatud määruse § 4 p 4 kohaselt peavad taksole olema paigaldatud tootja poolt ettenähtud mõõtudega rehvid, siserõhk peab vastama tootja nõuetele ja mustri jääksügavus peab vastama õigusaktidega ettenähtud nõuetele. Menetlusaluse isikule ei ole esitatud süüdistus nimetatud määruse § 4 p 4 rikkumises ehk selles, et taksole oleks paigaldatud muud, mitte tootja poolt ettenähtud mõõtudega rehvid, või siserõhk ei vastanud tootja nõuetele või mustri jääksügavus ei vastanud õigusaktide nõuetele. Millist rikkumist pidas kohtuväline menetleja silmas isikule esitatud süüdistuses, ei ole kohtule teada ja selle kohta ei ole kohtuväline menetleja kogu kohtuliku arutamise käigus isegi vihje andnud. Kuna ei ole tagatud isiku õigus VTMS § 19 lg 1 p 1 mõttes olla informeeritud asjaoludest, mis on isiku süüdistuse aluseks, kuulub väärteomenetlus osas, mis puudutab mootorsõiduki juhtimist autoga, millele paigaldatud rehvid mõõtudega 195/65R15, lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel – väärteokoosseisu puudumise tõttu. Isikule on veel süüks arvatud asjaolu, et taksomeeter on nõuetekohaselt plommimata. 9 Kohus tuletab meelde, et plommimine on taksomeetri kohandamise protsessi lahutamata osa (määrus nr 88 § 2 lg 1). Määruse nr 88 § 5 lg 7 näeb ette, et kohandaja turvab kõik taksomeetri ühendused plommimisega. Plommimist dokumenteeritakse taksomeetri kohandamistunnistusel (määruse nr 88 § 5 lg 7) ja selle originaal jääb vastutavale kasutajale (määruse nr 88 § 6 lg 2). Sellest tulenevalt võib tulla kõne alla menetlusaluse isiku vastutus Ühistranspordi seaduse § 54-3 lg 1 järgi – mootorsõiduki juhtimine, mille taksomeeter on sõidukiga nõuetekohaselt kohandamata. Menetlusalune isik kinnitas kohtuistungil, et tal on kehtiv taksomeetri tunnistus, taksomeeter kohandati
  12. aastal seoses eurole üleminekuga ja viimati juba pärast 15.12.2011 seoses antud väärteoasjaga. See asjaolu ei ole kohtuväline menetleja millegagi ümber lükanud. Menetlusalune isik ei eita, et 15.12.2011 tema sõiduauto kontrolli käigus oli avastatud, et taksomeetril puudub plomm. Kohus on juba põhjendanud, miks ta leiab, et 15.12.2011 sõitis menetlusalune isik taksona kasutatava sõidukiga ja seega laieneb temale taksoveo ja selle korralduse õiguslik raamistik. Ei ole vaidlust fakti üle, et 15.12.2011 menetlusalune isik sõitis sõidukiga, mille taksomeeter ei olnud nõuetekohaselt plommitud (varem paigaldatud plomm oli rikutud). See on tõendatud menetlusaluse isiku ja tunnistaja M. Põder ütlustega. Seega on kohtuliku arutamise käigus usaldusväärselt kinnitatud faktiline asjaolu, et 15.12.2011 sõitis menetlusalune isik taksotunnustega sõiduautoga (katusel on vastav taksiplafoon, autol on hinnakiri ja sees on taksomeeter) ehk osales taksoteenuse osutamises, sõiduauto taksomeeter oli nõuetekohaselt plommimata. Selline faktiline asjaolu- sõitmine taksotunnuste sõidukiga ja taksomeeter ei ole nõuetekohaselt plommimata - on väärteoprotokollis kajastatud, viidatud on määruse §-le 88 lg 5, lõike 7 kohta ei ole küll märgitud. Kohus leiab, et selles osas on VTMS § 19 lg 1 p 1 tulenev isiku õigus olla informeeritud vastutuse aluseks olevatest asjaoludest tagatud. Tuvastatud teo faktilisest ehk objektiivsest küljest nähtub, et menetlusaluse isiku teo objektiivne pilt vastab Ühistranspordi seaduse § 54-3 lg 1 väärteokoosseisule - taksoveo korraldamine mootorsõidukiga, mille taksomeeter on sõidukiga nõuetekohaselt kohandamata. Väärteokoosseis on täidetud, kui lisaks objektiivsele küljele on täidetud teo subjektiivne külg ehk tegu on toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Ei ole millegagi ümber lükatud menetlusaluse isiku ütlus, et ta kuni 15.12.2011 ei teadnud ta sellest, et teostab sõitu taksona kasutatava sõidukiga, mille taksomeeter on nõuetekohaselt plommimata. Kuna isik ei teadnud ega pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastavast asjaolu esinemist (taksona kasutatava sõiduauto juhtimine, mille taksomeeter on plommimata), ei ole tegemist KarS § 16 mõttes tahtliku teoga. Riigikohtu praktika kohaselt (vt RK lahend 3-1-1-79-10) sõltumata sellest kas tegemist on tegevus- või tegevusetusega, tuleb kohtul ettevaatamatusdelikti puhul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist, selle objektiivset ettenähtavust ja välditavust. Isiku teo toimepanemise tahtlusest või ettevaatamatusest võib järeldada hinnates kogumis nii isiku käitumist kui ka tema suhtumist väärteokoosseisu asjaolusse. 10 Menetlusalune isik arvab, et plomm võis olla rikutud ja maha võetud taksomeetri nuppude vahetamisel, ta leiab lisaks, et nuppude vahetamisel võis tekkida vajadus eemaldada taksomeetri paneeli ja sellega võidi rikkuda plommi. Ta tunnistab, et pärast taksomeetri nuppude vahetamist ei ole ta plommi olemasolus veendunud. Kohtule esitatud arvelt lk 27 ei nähtu, et tööde tegemisel oleks plomm maha võetud. Menetlusalune isik väidab, et see on seetõttu, et selline töö, plommimine, on reeglina tasuta, seetõttu seda väljastatud arvesse ei märgita. Menetlusaluse isiku ütluste järgi asub plomm taksomeetri tagapool ja seetõttu ei ole plommi olemasolu autojuhile tavaliselt nähtav. Taksojuhil ehk menetlusalusel isikul on Ühistranspordi seadusest ja majandus- ja kommunikatsiooni ministri 10.10.2006 määrusest nr 88 „Taksomeetri kohandamise tingimused ja kord ning lubatud veapiirid taksomeetri kasutamisel“ tulenev hoolsuskohustus olla tähelepanelik, mitte rikkuda Ühistranspordi seaduse § 54-3 lg 2 sätet ja vajaduse korral veenduda taksoteenuse korraldamisel, et taksomeeter on nõuetekohaselt kohandatud ehk muuhulgas kohandaja poolt plommitud määruse nr 88 § 5 lg 7 kohaselt. Hoolsuskohustuse täitmine tähendab seda, et isik käitub konkreetses tegevusvaldkonnas vajaliku hoolsusega (vt RK 3-1-1-127-04), mis omakorda tähendab, et isikul on üldjuhul ootuspärane lootus eeldada teatud asjaolude püsivat esinemist, mille puudumist või olemasolu ei peaks ta igal hetkel ja kogu aeg kontrollima. Käesolevasse väärteoasjasse puutuvalt tähendab kohtu arvates see põhimõte seda, et menetlusalusel isikul on mõistlikku alust eeldada, ei pärast taksomeetri kohandamist pädeva kohandaja poolt ja vastava taksomeetri tunnistuse väljaandmist on taksomeeter nõuetekohaselt plommitud. Sel juhul ei pea ta hoolsuskohustuse täitmiseks hakkama igaks juhuks veelkord taksimeetri plommimise nõuetekohasuses veenduma. Samuti on tal ootuspärane õigus loota sellele, et pärast esipaneelil asuvate taksomeetri nuppude remonti ei ole tagapaneelil asuv plomm rikutud, välja arvatud, kui sellest teatab talle töid teinud tööline või vastav töö – plommi mahavõtmine- kajastatakse arves. Kohus leiab, et ei ole ühtki mõistlikku ja tõsiseltvõetavat alust hakata igaks juhuks kahtlema, et plomm on kirjeldatud tööde käigus piisava tõenäosusega rikutud. Kohus ei leia, et remondijärgselt oleks menetlusalune isik pidanud töid teostanud tööliselt küsima, kas ploom ei ole rikutud. Sellele seisukohale leiab kohus toetust Riigikohtu praktikas. Asjaoludest mitteküsimine ei ole iseenesest hoolsuskohustuse rikkumine, isikul peab olema võimalik aru saada vastutuse aluseks olevast asjaolust (vt 3-1-1127-04), antud juhul sellest, et piisava tõenäosusega on plomm rikutud. Kohus märgib, et väärteokorras on karustatav nii tahtlikult kui ka ettevaatamatusest toimepandud tegu (KarS § 15 lg 3). Hoolsuskohustuse rikkumisel peab menetlusaluse isiku tegu toime pandud vähemalt hooletusest. KarS § 18 lg 3 näeb ette, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süütekoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kohus märgib eraldi, et hoolsuskohustuse rikkumine peab olema isikule tajutav hoolsuskohustuse rikkumise hetkel, mitte aga nii, et sellest mõistmine võib tekkida alles hiljem täiendava asjaolu saabumisel. Sel juhul baseeruks isiku vastutus asjaolule, millest isik sai teada pärast süüksarvatud teo 11 toimepanemist, isiku teo subjektiivne külg peab esinema juba teo toimepanemise ajal, mitte aga realiseeruda hiljem. Antud asjasse puutuvalt oleks menetlusalune isik hoolsuskohustuse rikkunud juhul, kui alustaks taksona kasutatava sõiduautoga sõitmist ja kohusetundliku ja tähelepaneliku suhtumise korral peaks ette nägema, et taksomeeter on nõuetekohaselt plommimata. Kohus tuletab meelde, et antud juhul ei ole vaidlust selle üle, et menetlusalusel isik ei teadnud kuni 15.12.2011 teostatud kontrolli tulemustest teadasaamiseni, et taksomeeter on nõuetekohaselt plommimata. See tuleneb menetlusaluse isiku ütlustest, mis ei ole millegagi ümber lükatud, ning kinnitatud lk 27 oleva arvega, millest nähtub, et teostatud on taksomeetri nuppude vahetus, andmeid, et vaja läheks ka plommi eemaldamine, arve ei sisalda. Remont seisnes taksomeetri esipaneelil olevate nuppude vahetamises. Remondi olemusest ega selle maksumusest, 19,50 eurot, ei nähtu, et see oleks ulatuslik, tõsine, pikaajaline, keeruline, või selle käigus tuleks taksomeetri terviklikkust tõsiselt kahjustada. Kohus märgib, et taksomeetri plommimise mõte ei ole puhtalt formaalselt märgistada taksomeetri nö „kasti“ tervislikkust ja puutumatust, vaid mainitud määruse nr 88 § 5 lg 7 kohaselt tuleb turvata plommiga või muul viisil kõik ühenduse kohad, mille kaudu on võimalik muuta teguri „k“ väärtust (kohus jätab praegu kõrvale selle teguri tehnilise sisu, sest sellel ei ole tähtsust väärteoasja arutamisel). Kui taksomeetri remont või muu töö, muuhulgas nuppude vahetus, ei puuduta ega kuidagi seotud nende ühenduse kohtadega, ei näeks kohus ühtegi mõistlikku alust, miks kohesetundlik ja tähelepanelik taksojuht oleks pidanud pärast taksomeetri remonti ette nägema plommi kahjustamist ja asuma taksomeetri uuesti kontrollima eesmärgiga veenduda plommi olemasolus. Kohtul ei ole andmeid, et nuppude vahetamisel tuleks alati puudutada ühenduse kohti, mille kaudu on võimalik muuta teguri „k“ väärtust. Vastupidist peaks kohtule tõendama kohtuväline menetleja, kellele lasub kohtumenetluses kohustus tõendada isiku osavõtt süüteos. Kusjuures asjaolu, et nuppude vahetus puudutab alati või valdavalt taksomeetri ühenduse kohti, peab olema selge ka kõrvaltvaatajale ehk keskmiste teadmistega isikule. Menetlusaluse isiku oletuslik ütlus kohtuistungil, et plomm võis olla rikutud nuppude vahetamisel, kuna võis tekkida vajadus võtta esipaneel maha, on tagantjärgi tarkus ehk hilisem järeldus, mis tekkis mitte taksomeetri remondi järgselt vaid täiendava asjaolu, antud juhul 15.12.2011 teostatud sõiduauto kontrolli tulemuste analüüsimisel. Selleks järelduseks ei olnud menetlusalusel isikul remonti tegemise järgselt ühtegi alust. Arutledes tagantjärgi ehk pärast 15.12.2011 teostatud taksona kasutatava sõiduauto kontrolli on tõepoolest loogiline jõuda järelduseni, et juhul kui menetlusalune isiku ei ole ise plommi tahtlikult rikkunud (selleks ei ole ühtegi tõendit), ei ole sõiduauto osalenud liiklusõnnetuses, mille tagajärjel oleks saanud kahjustada sõiduauto salongi esipaneel (ka sellised andmeid ei ole), võis plomm osutuda kahjustatuks taksomeetri nuppude vahetamisel, sest tegelikult ei ole remondi käik ja selle tingimused, samuti remonti teostanud töölise pädevus ja oskused menetlusaluse isiku ega kohtule teada. Sellest tulenevalt leiab kohus, et menetlusalune isik ei ole millegagi rikkunud taksojuhile langeva hoolsuskohustust olla tähelepanelik taksoveo ja selle korralduste 12 reeglite täitmisel. Menetlusaluse isiku puhul ei ole tuvastatud, et ta oleks vähemalt ettevaatamatusest rikkunud nõuet sõita taksona kasutatava sõidukiga, millel on taksomeeter nõuetekohaselt plommitud. Kohus on arvamusel, et ettevaatamatusdelikti struktuuri arvestades (RK lahend 3-11-79-10), ei ole andmeid, et menetlusaluse isiku rikkumine oleks objektiivselt ettenähtav ja välditav, seega puudub alust väiteks, et isik, tegutsedes ettevaatamatusest, rikkus õigusaktist tulenevat hoolsuskohustust. Väärteomenetlus süüdistuse osas, mis puudutab taksona kasutatava sõiduki juhtimist, mil taksomeeter ei olnud nõuetekohaselt plommimata, kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel- väärteokoosseisu puudumise tõttu. KOHTU MEETMED Juri Timofejevi kaebus Ida Prefektuuri 13.01.2012 otsuse peale väärteoasjas 2402,11,001637 tuleb rahuldada. Nimetatud kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas kuulub tühistamisele. Väärteomenetlus Ühistranspordiseaduse §

§ 242

lg 1 järgi ettenähtud väärtegude toimepanemises kuulub lõpetamisele VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel – väärteokoosseisu puudumise tõttu. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Inna Kirsipuu 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.