← Eesti

1-12-93/12

Obsah (4)§ 6§ 16§ 33§ 45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 16.04.2012.a. Tallinnas Kriminaalasja number 1 – 12 – 93 (11230101423) Kohtunik Aulike Salo Sekret

§ 6

lg 6 alusel kehtestatud määruses „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 4 p 1)/, mida ületada ei tohi LM nr 411 „kohustuslik sõidusuund“ /LE lisa 2 kohustusmärk 41 (1.

§ 6

lg 6 alusel kehtestatud määruses „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 13 lg 1 p 1)/ tähistatud sõidurajal, kus tohtis liigelda ainult otse /LE § 5 (1.

§ 16

lg 2)/, jättis veendumata kas tema manööver on ohutu ning et see ei takista teisi liiklejaid /LE § 91 (1.

§ 33

lg 2 p 8)/, keerates ette teisel sõidurajal Järvevana tee poole liikunud mootorratturile RV , kes juhtis mootorratast Yamaha registreerimismärgiga XXX ning kes kokkupõrke vältimiseks oli sunnitud oma mootorrattaga vasakule vastassuunavööndi poole keerama, kuid kuna APS jätkas vasakpöörde sooritamist vastassuunavööndisse /LE § 107 (1.

§ 45

lg 1); § 108 (1.

§ 45

lg 3)/, sõitis RV APS mootorsõiduki vasakusse külge sisse, mille tagajärjel mootorrattur RV kukkus, saades liiklusõnnetuse tulemusel rasked kehavigastused. APS rikkus järgmisi liikluseeskirja nõudeid: LE § 5 (1.

§ 16

lg 2) /liikleja peab täitma liikluskorraldusvahendi nõuet/; § 91 (1.

§ 33

lg 2 p 8) /enne manöövri alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid/; § 107 (1.

§ 45

lg 1) /teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel tuleb sõita raja piirides/; § 108 (1.

§ 45

lg 3) /kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on neli või enam sõidurada ei tohi sõita vastassuunavööndis/; LE lisa 2 kohustusmärk 41 (1.

§ 6

lg 6 alusel kehtestatud määruses „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 13 lg 1 p 1) /liiklusmärk nr 411 „kohustuslik sõidusuund“ – märk kohustab sõitma vaid noolega osutatud suunas/; LE lisa 3 teemärgis nr 913 (1.

§ 6

lg 6 alusel kehtestatud määruses „liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele“ § 25 lg 4 p 1)/ „kahekordne pidevjoon“ – eraldab suunavööndeid kolme ja enama sõidurajaga teel. Märgist ületada ei tohi/. APS pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. 2 Kohtuistungil süüdistatav APS avaldas, et süüdistus ei ole temale arvusaadav, sest ta ei saa aru, kust ta võis kahekordsest pidevjoonest üle sõita. Ta ei näe, et ta oleks kuskil liikluseeskirja rikkunud. Saab aru, et teda süüdistatakse liiklusõnnetuse põhjustamises ja kannatanule raskete kehavigastuste tekitamises. Ta ei tunnista ennast süüdi. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu RV, kes on esitanud tsiviilhagi APS vastu mittevaralise kahju nõudes summas 2200 eurot ning kohtuistungil ta jäi esitatud hagi juurde. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajad HT, TS ja HL. Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: RV poolt 26.11.2011.a. esitatud hagiavaldus mittevaralise kahju nõudes (tl. 56-58); RV poolt kohtuistungil joonistatud liikumise trajektoor (tl. 60), 12.06.2010.a. koostatud liiklusõnnetuse akt nr. 1095 koos liiklusõnnetuse skeemiga (tl. 61); 12.06.2010.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl.62-74); sõiduauto Nissan X-Trail registreerimismärgiga XXX vaatlusprotokoll (tl 75.); mootorratta Yamaha XT600 registreerimismärgiga XXX vaatlusprotokoll (tl. 76); EKEI kohtuarst-ekspert Ann Viitso poolt 22.07.2011.a. koostatud isiku ekspertiisiakt nr 173, koos õiendiga (tl. 77-80); Tallinna Transpordiameti 01.04.2011.a. vastus koos skeemiga (tl. 81,82); kannatanu RV ütluste olustikuga seostamise protokoll koos fototabeli ja RV poolt joonistatud skeemiga (tl.83-91); Häirekeskuse vastus 14.02.2011.a. uurija järelepärimisele (tl. 92); asitõendi – CD plaadi – vaatlusprotokoll (tl. 94); väljatrükk Maanteeameti registrist sõidukite Nissan XTrail registreerimismärgiga XXX ja Yamaha XT600 registreerimismärgiga XXX kohta (tl. 97); väljatrükk Maanteeameti registrist RV juhiloa kohta (tl. 98); Põhja Prefektuuri päring Põhja Regionaalsele Maanteeametile (tl. 99); Maanteeameti vastus (tl. 100); teatised kahtlustatava APS keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl.101-104); õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjatele tehtud koopiate kulude kohta (tl. 105), APS taotlus õigusabi eest makstud tasu hüvitamiseks, koos arvetega (tl. 122-124). Maakohtu seisukoht Kohus, kuulanud ära kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, süüdistatav tuleb temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kohus on seisukohal, et kohtueelsel menetlusel kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita igakülgselt ja täielikult APS poolt KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemist. Kriminaalõiguses kehtiva in dubio pro reo põhimõtte kohaselt tõlgendatakse kõik kriminaalmenetluses tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. KarS § 422 lg 1 sätestab mootorsõiduki juhi kriminaalvastutuse tema poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitusnõuete rikkumise eest, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Olemuselt on KarS § 422 lg 1 sätestatud kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole KarS- i jäävate õigusaktidega. Isikule KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: 1) ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade tahtlik rikkumine mootorsõiduki juhi poolt; 2) inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena; 3) põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 12.06.2010.a. kella 13.11 ajal toimus liiklusõnnetus Tallinnas, Pärnu mnt. 141 juures, milles osalesid APS poolt juhitud sõiduauto Nissan X-Trail registreerimismärgiga XXX ja RV poolt juhitud mootorratas Yamaha XT600 registreerimismärgiga XXX. Liiklusõnnetuse toimumine on tõendatud süüdistatav APS ütlustega, kannatanu RV ütlustega. Samuti liiklusõnnetuse aktiga nr. 1095, 12.06.2010.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokolli, selle juurde lisatud fototabeliga ning 3 liiklusvahendite Nissan X-Trail, reg.märgiga XXX, mootorratta Yamaha XT600, reg.märgiga XXX, vaatlusprotokollidega. Süüdistatav APS ei ole oma süüd liiklusõnnetuse põhjustamisel tunnistanud ning on andnud kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt sõitis Pärnu maanteel ning soovis teha pöörde Järvevana tee poole ning sõita Delta Plaza parklasse. Jälgis pidevat joont ning soovis pöörata vasakule sealt, kus pidevjoon lõppes. Pidevjoon eraldas seda rida, kust tema tuli, sellest reast, kui keegi oleks tulnud vastassuunast ja soovinud teha U-pöörde, siis pöörde sooritaja oleks sattunud tema kõrvalreale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 20.09.2002.a. lahendis nr. 3-1-1-94-02 lahti kirjutanud liikluses kehtiva usalduspõhimõtte, mille kohaselt liiklusseaduse § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemisel, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamisega või surma põhjustamisega. Käesolevas asjas tulnuks kohtutel hinnata peale kohtualuse käitumise ka kannatanu käitumist ja selgitada välja, kas tema käitumises esines liikluseeskirja nõuete rikkumisi, mis võisid olla põhjuslikus seoses temale endale kehavigastuste tekkimisega. Samuti tulnuks selgitada, kas liikluseeskirjade kohaselt kannatanu võis viibida sellel tee osal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas kohtualune sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid eriti aga liiklusõnnetuse kohta, kujunenud liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist pidanuks kohtud hindama komplektselt kõigi teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Alles pärast kõigi asjaolude hindamist saanuks kohtud objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses kannatanu kehavigastuste tekkimisega. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt rõhutatud õigustatud ootuse ja etteaimatavuse põhimõtete järgimise vajadust liiklusõnnetuse asjades. Eelpool nimetatud lahendis on Riigikohus märkinud, et LS § 2 lg 1 ja LE § 4 sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad täidavad liikluseeskirja nõudeid. Kohtuistungil üle kuulatud kannatanu RV ütluste kohaselt, juhtis ta 12.06.2010.a. temale kuuluvat mootorratast Yamaha XT, registreerimismärgiga XXX ning liikus mööda Pärnu maanteed Järve keskuse poolt ja soovis sõita Delta Plaza maja all olevasse autopesu firmasse. Jälgis ümbrust, vaatas, kas oleks võimalik esimesel võimalusel reastuda vasakule, et keerata siis sinna parkimismajja. Vaatas, et vasakult poolt ei tule autosid sellest tagasi pööramise kohast ja nii kui see ohutussaar ära lõppes, reastus üle pideva joone. Kannatanu tunnistas kohtuistungil, et tegi ebaseadusliku manöövri selle koha peal. Kannatanu kohtuistungil antud ütlustega haakuvad ka 09.02.2011.a. koostatud ütluste ja olustiku seostamise protokollis kajastatud kannatanu ütlused, mille kohaselt sõites 12.06.2010.a. Pärnu maantee poolt Järvevana tee suunas reastus peale liiklusmärki „Kohustuslik sõidusuund otse“ 12,20 m kauguselt teise sõiduritta. Reastus üle pidevjoone. Kannatanu ütlustega ning ütluste ja olustiku seostamise protokollis kajastatuga haakuvad ka tunnistaja HL ütlused, mille kohaselt märkas ta mootorratast siis, kui keeras Pärnu maanteelt paremale Järvevana teele. Mootorratas sõitis temast mööda. Samuti haakuvad kannatanu ütlused ka tunnistaja HT ütlustega, mille kohaselt ilmus mootorratas tema kõrvale siis, kui oli jõudnud esimese ohutussaarekese lõpuni. Mootorratas keeras tema auto eest teise ritta ja andis gaasi. 4 Seega on tõendamist leidnud asjaolu, et kannatanu RV ületas sõidurea vahetusel teekattemärgist 911 „Ühekordne pidevjoon“, mille ületamine on keelatud. Riigikohus on oma 24.11.2011.a. lahendis nr. 3-1-1-95-11 asunud seisukohale, et liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest. Kohus peab eelnimetatud kohtulahendi valguses vajalikuks analüüsida, kas ilma RV poolt toime pandud rikkumiseta oleks liiklusõnnetus aset leidnud. Kohus on seisukohal, et juhul, kui RV ei oleks ületanud teekattemärgist 911 „Ühekordne pidevjoon“, siis ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabeli fotodelt nr. 1, 5 ja 19 nähtub, et teekattemärgis 911 algab esimese ohutussaare juurest ja ulatub peaaegu teise eraldussaare tipuni. Seega sõites Pärnu maanteelt pöördega Järvevana tee poole sai mootorsõiduki juht liikuda paremast sõidureast vasakusse alles peale pidevjoone lõppemist. Vastasel juhul oleksid ohustatud sõidukid, mis saabuksid Järvevana tee poolt ning sooviksid U-kujulisel tagasipöörde kohas teostada tagasipöörde. Seega oleks RV pidanud sooritama manöövri vasakusse sõiduritta alles pidevjoone lõppemisel. Kohus ei nõustu ringkonnaprokuröri väitega, et liiklusõnnetus oleks toimunud ka siis, kui mootorrattur oleks liikunud teisel sõidurajal, olles sinna tulnud tagasipöördekohast. Käesoleval juhul kinnitas süüdistatav kohtuistungil, et ta vaatas sinnapoole, kust võisid autod tulla, autod võisid tulla sealt ümber ohusaare, teiselt poolt. Need, mis teevad seda U-pööret. Sinna poole suunda ta vaatas, viskas pilgu üle õla ja ei näinud midagi. Kohtu hinnangul ei oleks liiklusõnnetust toimunud, kui RV oleks reastunud vasakusse sõiduritta alles pidevjoone lõppemisel, kuivõrd süüdistatava sõiduk oli kannatanu sõidukist mitme sõiduki pikkuse jagu eespool ning APS oleks jõudnud oma vasakpöörde manöövri ära lõpetada enne, kui kannatanu samasse kohta jõudis. APSle heidetakse ette LE § 5, § 91, § 107; § 108; LE lisa 2 kohustusmärgi 41; LE lisa 3 teemärgise nr 913 sätestatud nõuete rikkumist. Kohus on seisukohal, et APS ei ole rikkunud LE lisa 2 kohustusmärgi 411 „kohustuslik sõidusuund nõudeid“. Vastavalt liikluseeskirjale kehtib märk ainult sellel sõiduteede ristumisalal, mille ette ta on pandud, kusjuures sirge noolega märk on vahetult vastava ristumisala ees. Ristmiku taha teele pandud märk 411 kehtib lähima ristmikuni. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt asub eraldusribal märk

  1. Märgi olemasolu kinnitab ka Tallinna Transpordiameti 01.04.2011.a. vastuse juurde lisatud skeem ning ütluste ja olustiku seostamise protokolli juurde lisatud fototabeli foto nr.
  2. Märk 411 kohustab Pärnu maanteelt Järvevana tee poole sõitvaid juhte liikuma otse ning keelab tegemast vasakpööret sõiduteede ristumisalal. Keeldu kinnitab ka eraldussaare juurest algav teekattemärgis 911 „ühekordne pidevjoon“, mis kulgeb peaaegu teise ohutussaare tipuni. APS, sooritades pöörde Pärnu maanteelt Järvevana tee poole, liikus oma s.t paremas sõidureas, rikkumata märgi 411 nõudeid ja ning ületamata teekattemärgist 911, asudes sooritama manöövrit teise s.t vasakusse sõiduritta peale pidevjoone lõppemist, kus see oli lubatud. APSle ei saa süüks arvata ka LE § 107 rikkumist, kuna APS ei ole väljunud oma sõiduraja piiridest. APS liikust esimeselt sõidurajalt teisele sõidurajale kohas, kus see oli lubatud. APS on kohtuistungil avaldanud, et enne reastumist vasakule ritta lülitas ta sisse suunatule. Kuna kõrvalt tuli rida, vaatas, et sealt autosid ei tule. Vahetult enne kõrvalritta reastumist ta veendus selle manöövri ohutuses, ta vaatas sinnapoole, kust võis autosid tulla. Autod võisid tulla sealt ümber ohusaare, teiselt poolt. Need, mis teevad seda U-pööret. Seega oli APSl õiguspärane ootus, et autod võivad tulla vasakpoolsele rajale vaid U-pöörde sooritamise järel, mitte kuskilt mujalt, kuna tema autost tagapool oli teele märgitud ühekordne pidevjoon. Kuna eelnevalt on 5 tõendamist leidnud, et kannatanu RV teekattemärgise 911 „ühekordne pidevjoon“ nõudeid, siis ei saa APS süüks arvata manöövri ohutuses veendumata jätmist. LE § 108 näeb ette keelu vastassuunas sõitmise eest, kui tegemist on kahesuunalise teega, mille kogulaiuses on neli või enam sõidurada. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et APS oleks liikunud antud teel vastassuunas. APS on avaldanud, et vastavalt temale liikluskorraldusvahenditega tekitatud ettekujutusele asus ta sooritama vasakpööret ning soovis ületada vastassuuna, mitte vastassuunas liikuma asuda. Asudes sõitma Delta Plaza kõrval olevasse Neste tankla parklasse, sai APS ületada vastassuunavööndit ainult risti, mitte asuda sellel sõitma. Kõnealune paragrahv keelab sõitmise mööda vastasuunavööndit, kuid ei keela aga vasak- ega tagasipööret. Seega ei saa APSle arvata süüks LE § 108 rikkumist. Lõpuks hindab kohus, kas Anne Pii Saare on rikkunud LE § 5 ja LE lisa 3 teemärgise nr 913 nõuet. Süüdistatav APS on kohtuistungil avaldanud, et ta ei ole antud teelõigul palju sõitnud. Liikus Järvavana tee poole parempoolses sõidureas ja soovis reastuda vasakusse sõiduritta. Sooritas manöövri vasakusse sõiduritta peale pidevjoone lõppemist, manöövri sooritamise ajal märkas, et teele on joonistatud nool, mis näitab suunaga vasakule ning nägi, et peale eraldussaart saab koheselt vasakule keerata. Kohus osundab Riigikohtu 31.10.2011.a. lahendile 3-1-1-79-11, milles Riigikohus on asunud seisukohale, et isikult ei saa nõuda, et vastavate liikluskorraldusvahendite puudumise korral peaks ta avalikult kasutataval teel liiklemise lubatavuse üle otsustamiseks pöörduma veel kohaliku omavalitsusüksuse organi või muu riigiasutuse poole, saamaks edasisi käitumisjuhiseid. Nendel põhjustel võib kassaatoriga nõustuda selles, et õigusselguse huve ei teeni olukord, kus mootorsõiduki juht peab liikluskorraldusvahendite puudumise korral lähtuma kohaliku omavalitsuse organi selgitustest, näidates nende saamiseks üles omapoolset aktiivsust. Kohus märgib eelnimetatud lahendi valguses, et teeseaduse kohaselt vastutab liikluskorraldusvahendite olemasolu ja korrasoleku eest tee omanik. Liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud liikluseeskirja § 2 lg 22 mõttes on liikluskorraldusvahendiks «Teeseaduse» § 10 lõike 2 alusel kehtestatud nõuetele vastav foor, liiklusmärk ja teemärgis ning vilkur, piire, hoiatuslint, tähispost, tõkkepuu, ohutussaar või muud sarnane. Teemärgisena on käsitletav ka teekattemärgis, antud juhul kahekordne pidevjoon. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ja selle juurde lisatud fototabeli fotodelt nr. 2, 5, 20 nähtub, et kohas, kus APS sooritas vasakpöörde on teekattemärgis kulunud, mistõttu võis liiklejatele jääda mulje, et antud kohast tohib sooritada vasakpöörde. Lisaks on vahetult eraldussaare lõpus joonistatud sõidureale teekattemärgis 953 „Suunanool vasakule“, mis omakorda tekitab sõidukijuhtides veendumust vasakpöörde lubatavusest. Teeseadus ja selle aluselt majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002 määrusega nr. 45 sätestatud „Tee seisundinõuded“ panevad tee omanikule kohustuse hea seista selle eest, et teel oleksid korras liikluskorraldusvahendid. Liikluskorraldusvahenditeks on nii liiklusmärgid kui ka teekattemärgised. Kohustavad liikluskorraldusvahendid on kategoorilised ja tekitavad juhile kohustuse midagi teha või tegemata jätta. Tuginedes Riigikohtu 31.10.2011.a. lahendile 3-1-179-11 ei saa APS süüks arvata LE § 5 ja LE lisa 3 teemärgise nr 913 ettekavatsetud rikkumist, kuna kohas, kus APS asus sooritama vasakpööret, oli teekattemärgistus kulunud ning tekitas APS ettekujutuse nagu oleks antud kohast võimalik sooritada vasakpööret. Kohus märgib, et mootorsõiduki juhil on liikluses osaledes kohustus teatud olukordi ette näha (nt. näha ette võimaliku takistuse tekkimist ning sellega seoses valida sobiv sõidukiirus), kuid liiklejal ei ole pandud kohustust liikluskorraldusvahenditel puuduste esinemisel asuda arutlema, mida on liikluskorraldaja võinud mõelda. Kohus leiab, et liikleja ei pea liikluskorraldusvahendite puudumise või puudulikkuse korral arvama, kuidas ta peab mingis liiklussituatsioonis käituma, vaid tal on õigustatud ootus liigelda liikluskorraldusvahenditega ettenähtud korras. Kuna liikluskorraldusvahendid on liiklejatele järgimiseks, siis seetõttu peavad nad olema konkreetsed ning üheselt mõistetavad. 6 Kohus peab vajalikuks ka osundada asjaolule, et kriminaalasja materjalidest ei ole üheselt nähtuv sõiduauto ja mootorratta kokkupõrke koht. Sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde listaud fototabeli fotodelt 2, 3, 4, 11, 21 ja 20 on näha, et sõiduauto Nissan X-Trail asub Järvavana tee poolt tuleva suunavööndi esimesel sõidurajal ning mootorratas Yamaha asub Neste tanklasse suunduva teega risti oleval ülekäigurajal. Sündmuskoha vaatlusprotokollis on märgitud erinevate vahemaade pikkus ning lõpuks on kinnitatud, et muid liiklusõnnetusse puutuvaid jälgi ja esemeid ei leitud. Fototabeli fotodelt nähtuvalt on aga sõiduauto ja mootorratta kokkupuute tulemusena tekkinud mõlemal sõidukil vigastused nii keredele kui ka värvkattele. Asja materjalidest ei nähtu, et kohtueelses menetluses oleks üritatud välja selgitada kokkupõrke toimumise tegelikku kohta. Ka liiklusõnnetuse aktile nr. 1095 lisatud liiklusõnnetuse skeem ei kajasta tegelikku kokkupõrkekohta. Süüdistatava APS sõnul ei oska ta öelda, kus kokkupõrge toimus, eks ta ilmselt oli seal piiri peal. Ei tea, kas ta oli täpselt seal päri suuna või vastassuuna koha peal. Kannatanu R Von kohtuistungil avaldanud, et kokkupõrge toimus sõidurajal, kus tema liikus. Tunnistaja TS on avaldanud, et kokkupõrge toimus siis, kui auto oli pöörde teinud. Tunnistaja HT avaldas toimunud kohtuistungil, et reaalset kokkupõrke momenti ta ei näinud, vaid ainult seda, kui mootorrattur õhku tõusis. Samuti on tunnistaja avaldanud, et mootorratta tükid olid maas ja kannatanu palus need kokku korjata. Tema korjas need kokku. Tunnistaja HLon öelnud, et ta nägi mootorratast möödumas ja siis nägi õnnetust, kuid ei oska täpsustada, kas linnamaastur liikus edasi või mitte. Kokkupõrke koha tuvastamata jätmise tõttu ei saa kohus anda hinnangut, kas kannatanu RV otsustus mööduda APS poolt juhitud sõidukist vasakult poolt oli õige või mitte. Kannatanu ütluste kohaselt „see hetk, kui ma märkasin, et linnamaastur ei vaheta rida, vaid keerab või pöörab vasakule, ei olnud tema parema külje taga nii palju vaba ruumi, et sealt oleks saanud ohutult mööda minna. Lootuses, et juht äkki märkab mind, et vasakult poolt möödapõige on kõige ohutum, kõige parem“. Süüdistuse kohaselt oli RV sunnitud kokkupõrke vältimiseks oma mootorratta vasakule vastassuunavööndi poole keerama, kuid kuna kokkupõrke koht ei ole teada, siis ei saa kohus võtta seisukohta, kas vasakule pööramine oli ainuke võimalus kokkupõrke vältimiseks. Käeolevas kriminaalasjas ei ole ka tuvastatud mootorratta sõidukiirust enne kokkupõrget. Kiiruse kohta on andnud ütlusi kannatanu, kelle sõnul oli enne kokkupõrget kiirus kindlasti alla 50 km/h. Tunnistaja HThinnangul, siis kui rattur oli temaga kohakuti, oli kiirus kuskil 30-
  3. Sealt edasi andis ta gaasi, aga mitte äkiliselt, vaid sujuvalt hakkas kiirendama. Mootorratturi kiirus ei olnud suurem kui sõidukite lubatud linnakiirus. Tunnistaja HL väitis kohtus, et mootorrattas liikus linnakiirusega, s.t tavalise linna kiirusega ehk siis 40-50 km/h. Kohtu hinnangul sõites lubatud suurima piirkiirusega 50 km/h, peaks iga sõidukijuht olema valmis reageerima tekkinud ohule, vähendades kiirust ja vajadusel ka peatuma. RV ütluste kohaselt ta enne kokkupõrget ei pidurdanud, kuna ei jõudnud seda teha, sest maasturi ettesõit tuli nii ootamatult. Samas on kannatanu ka väitnud, et lasi lihtsalt gaasi lahti, s.t et enam ei kiirendanud. Nähtuvalt ütluste olustikuga seostamise protokollist, märkas kannatanu ettekeeranud maasturit 21,65 m enne kokkupõrget. Kuna mootorratta liikumiskiirust ei ole välja selgitatud, siis ei saa kohus anda ka hinnangut kannatanu käitumisele, kas kokkupõrget oleks ohu märgates olnud võimalik vältida koheselt pidurdades. Tulenevalt eelnevast, leiab kohus, et antud kriminaalasjas esineb põhjendatud kahtlus süüdistatava süüdiolekus ning KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb selline põhjendatud kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-24-06 on väljendatud seisukoht, mille kohaselt, juhul kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb kahtluse korral süüdistatava kasuks põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Eeltoodust lähtudes on kohus veendumusel, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei tõenda igakülgselt ja täielikult APSsüüd liiklusõnnetuse toimepanemisel ning APStuleb temale esitatud süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi õigeks mõista. 7 Kuna kohus mõistab APSõigeks, siis vastavalt KrMS § 310 lg 2 kohaselt jätab kohus läbi vaatamata kannatanu RVtsiviilhagi. Kooskõlas KrMS § 310 lg 3 on RVõigus esitada tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Kriminaalasjas on kriminaalmenetluse kuludeks isiku ekspertiisi maksumus 84,11 eurot ja toimikust koopia tegemise kulud summas 0,45 eurot. Nimetatud kulud jätab kohus tulenevalt KrMS § 181 lg 1 riigi kanda. Kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud CD plaat, millel on salvestatud Häirekeskuse kõne, tuleb jätta kriminaalasja juurde. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. 10.04.2012.a. toimunud kohtuistungil esitas APSkaitsja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik kohtule taotluse süüdistatava APSpoolt kriminaalasjas 1 – 12 – 93 kantud õigusabikulude summas 3780,00 eurot väljamõistmiseks. Taotlusele lisatud Advokaadibüroo Leppik & Partnerid 02.03.2012.a. arvest nr. 286-R nähtub, et APSon kohustatud tasuma õigusabi osutamise eest 1092,00 eurot. Õigusabi osutamine hõlmas kohtueelses menetluses toimikuga tutvumist ja kaitseakti koostamist ning osalemist kohtu eelistungil; Advokaadibüroo Leppik & Partnerid 09.04.2012.a. arvest nr. 287-R nähtub, et APSon kohustatud tasuma õigusabi osutamise eest 2688,00 eurot. Õigusabi osutamine hõlmas 03.04.2012.a. kohtuistungil osalemist, 09.04.2012.a. ettevalmistamist 10.04.2012.a. kohtuistungiks ja 10.04.2012.a. kohtuistungil osalemist. Kohus, tutvunud kaitsja taotlusega, selle juurde lisatud arvetega, asub seisukohale, et antud kriminaalasjas osutatud õigusabi osutamiseks kulunud summa 3780,00 eurot on mõistlik ning kuulub hüvitamisele täies mahus. Kaitsja poolt esitatud arvetel kajastatavad töömahud haakuvad toimikus sisalduvates kohtuistungi protokollides kajastatud alguse ja lõpuaegadega. Kaitsja poolt esitatud dokumentide maht on proportsioonis kulunud ajaga, milline on nähtav esitatud arvetelt. Kohus ei ole tuvastanud, et kaitsja oleks kriminaalasja kohtumenetluses oma tegevusega tahtlikult kriminaalasja uurimist venitanud või pidurdanud. Kaitsja poolt esitatud taotlused on põhjalikud ning argumenteeritud ning suunatud kriminaalasja igakülgsele, täielikule ja objektiivsele läbiviimisele. Kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks õigeaegselt s.t enne kohtu eemaldumist nõupidamistuppa. Käesoleval juhul leiab kohus, arvestades muuhulgas kriminaalmenetluse aega, et APSpoolt valitud kaitsjale makstud tasu on mõistliku suurusega ning kuulub seega APShüvitamisele riigieelarve vahenditest. Kohtunik 8 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.