S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusalune isik: Deniss Tenisson, ik: 38110250269, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta Deniss Tenissoni kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajori Oleg Lodeikini 21.03.2012 otsusele nr 2373,12,001235 Deniss Tenissoni karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajori Oleg Lodeikini 21.03.2012 otsus nr 2373,12,001235 Deniss Tenissoni karistamises LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks muutmata ja tühistamata.
S § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 03.03.2012 kell 02.45 Kooli 2 maja juures Rummu alevikus Vasalemma vallas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,66 mg +/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märgiti, et menetlusalune isik tarvitas 03.03.2012 koos sõbraga alkoholi ja kella 02.30 paiku otsustas minna ööbima sõbra juurde, kes elab Rummu alevikus. Kuna tundis end hästi ja kartis oma autot baari ja sõitma ei pidanud kaugele. Kell 02.45 peeti politsei poolt Rummu alevikus kinni. Hetkel töötab FG OÜs ja sõiduautot kasutab seoses tööülesannetega iga päev. Samuti hoolitseb oma vanaema VT eest, kes põdes 2011 oktoobris ajuinfarkti ja vajab abi igapäevaste toimingute juures ning tema juures käimiseks on vaja samuti sõiduautot kuna peab vanaema tihti viima arestide juurde. Seetõttu palutakse maksimaalselt vähendada juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega. Kohtuistungil selgitas Deniss Tenisson, et on firma omanik ning juhtimisõigus on vajalik selleks, et kontrollida töötaja tööd, võtta kassa, koostada arveid ja tellimusi. Sõitis baari autoga, ei kavatsenud alkoholi tarvitada. Tähistati sõbra poja sündi. Sõidutas naisterahvaid kuna tee oli libe. Seltskonna peale joodi ära mõni pudel veini. Sõitis vaid 100 meetrit. Kaks aastat tagasi olid pereprobleemid ja oli samasugune asi, et peeti kinni. Üldiselt joob vähe, tegeleb spordiga. Selles firmas töötab mitu aastat, kui eelmine kord juhtimisõigus ära võeti, sõidutas teda sõber, kes enam firmas ei tööta. Vanaemal juhtus tervisega probleem sügisel. Vanaema on vaja suveks viia suvilasse, samuti apteegis on vaja käia. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et esitatud kaebus on alusetu. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud kaebusele lisatud meditsiinidokumentidega ja kohtule esitatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni 1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses,
S § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 2 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,66 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,61 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär ületab oluliselt sätestatud rikkumise keskmist määra ja on suhteliselt sätestatud piirmäära ülemmäära lähedane, mille eest on isikut veel võimalik väärteokorras karistada. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on suur. See aga omakorda tingib ka karistuse ranguse. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud ning väärteoprotokolli koostamisel keeldus menetlusalune isik ütluste andmisest. Kohtuvälisele menetlejale esitatud vastulauses ja kohtule esitatud kaebuses on ilmunud menetlusaluse isiku kahetsus. Kaebuses on menetlusalune isik märkinud, et ta nõustus tuvastatud alkoholipiirmäära ületamist tõendava näiduga. Kohus leiab, et süü tunnistamine ei ole KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud karistust kergendava asjaoluna arvestatav ning süü tuvastatakse mõõtevahendiga sõltumata süü tunnistamisest. Käesoleval juhul peeti isik kinni mootorsõiduki juhtimiselt juhile keelatud seisundis ning menetlusaluse isiku kaebusest nähtuvalt läks ta teadlikult pärast alkoholi tarvitamist sõidukit juhtima. Kohus ei näe taolises kavatsetud käitumises võimalust kahetsust tuvastada olukorras, kus menetlusalust isikut on samalaadse väärteo eest juba karistatud. Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, sealhulgas samalaadse väärteo toimepanemise eest. Karistus samalaadse väärteo toimepanemise eest ei ole kustunud uute järgnevate väärtegude toimepanemise tõttu. Seega oli menetlusalusel isikul küllaldane kogemus karistuste osas olemas ja sellest tulenevalt pidanuks isik aru saama, et uue rikkumise toimepanemine võib tuua endaga kaasa uue karistuse. Kaebuse esitaja poolt ainuüksi 2011 aastal regulaarne väärtegude toimepanemine näitab kohtu arvates seda, et varasemad karistused ei ole menetlusalusele isikule mõju avaldanud ega ole suutnud menetlusalust isikut mõjutada järgima liiklusnõudeid ning menetlusalune isik on näidanud, et ta on liikluses jätkuvalt ohtlik. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik veendus eelnevalt alkoholi tarvitades selles, et ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja sellele järgnevalt pidas vajalikuks sõidukit juhtida, seades ohtu nii iseenda kui ka teised isikud, keda ta sõidutas. Samas on kaebuse esitajat samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud, millest saab järeldada, et kaebuse esitajale ei ole alkoholi mõju ootamatu ega ettearvamatu ning tal on asjakohane kogemus olemas. Selline kaebuse esitaja käitumine näitab kaebuse esitanud isiku üleolevat suhtumist liikluskorda, liiklusohutusse ja juhi kohustustesse. Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, 3 mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et juhtimisõigus on temale vajalik tööülesannete täitmiseks ning haige vanaema eest hoolitsemiseks ja vanaema sõidutamiseks. Kohtule esitatud meditsiinidokumentidest nähtuvalt elab VT koos tütre ja tütrepojaga, seega koos menetlusaluse isikuga. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et tegelikkuses elab ta teises kohas. Samadest dokumentidest nähtuvalt on V.T viibinud haiglas 2011 aasta lõpust kuni 02.01.2012 ja pärast seda saadetud koju hoolduse korraldamiseks sobivas hoolekandeasutuses. Seega ei tekkinud kaebuses esitatud asjaolud mitte pärast vaidlustatud otsuse koostamist, vaid olid olemas enne seda, so ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus ei näe seost Rummu alevikus alkoholi tarvitamisel ja selle järgselt juhile keelatud seisundis sõiduki juhtimisel ning vanaema eest hoolitsemise vajadusel. V.T elab kohtule esitatud dokumentide kohaselt XXX, mitte Rummu alevikus. Seejuures oli kaebuse esitajal juba karistuste osas kogemus olemas ja see ei oleks saanud nii kiiresti ununeda. Asjaolu, et tööülesannete täitmiseks on kaebuse esitajale juhtimisõigus vajalik, teadis kaebuse esitaja oma sõnade kohaselt juba aastaid kui ta töötas samas kohas. Kaebuse esitanud isiku töökoht oli sama ka siis kui ta pani toime samalaadse väärteo kaks aastat tagasi ning temalt võeti ära juhtimisõigus 6 kuuks. Sellele vaatamata pidas ta vajalikuks toime panna uue samalaadse väärteo. Kaebuse esitaja objektiivsest käitumisest saab järeldada, et kaebuse esitaja jaoks oli Rummu alevikus sõbraga alkoholi tarvitamine ning seejärel sõiduki juhtima asumine esikohal ning kõik muud asjaolud olid muutunud teisejärgulisteks. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusnõuete tundmine ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Samas on menetlusalune isik kui isik, kellele on antud juhtimisõigus ja keda on liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud, teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja tema lähedaste olukord tema enese tahtliku käitumise tõttu ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 10 kuuks, so ettenähtud sanktsiooni 2/3 ulatuses ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on põhjendatult lähtutud sellest, et menetlusalusel isikul oli inkrimineeritud teo toimepanemise ajal mitu kustumata karistust, sh ka samalaadse väärteo toimepanemise eest. Kohus leiab, et eelmise lisakaristuse pikkust ja seekordse alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades on kohaldatud lisakaristuse määr põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub. Väärteoasja materjalidest saab üheselt teha järelduse, et kaebuse esitaja käitub liikluses iseendale ja teistele liiklejatele ohtlikul viisil ning sellise ohu kõrvaldamiseks tuleb ohtlik liikleja liiklusest eemaldada pikemaks ajaks. Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata. Märt Toming Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.