lg 2 p.6,
4,8,
Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Yan Zhbanov ja tema kaitsja adv. Jugans Grossmann Prokurör Toomas Tomberg Süüdistatav Yan Zhbanov (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Adv. Jugans Grossmann Harju Maakohtu otsus 10.oktoobrist Zhbanovi suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada 2011.a. Yan kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 10.oktoobri 2011.a. otsusega süüdi mõista Yan Zhbanov
6 järgi ja karistada vangistusega 8 aastat. Süüdi mõista Yan Zhbanov
4, 8 järgi ja karistada vangistusega 1 aasta. Süüdi mõista Yan Zhbanov
4 järgi ja karistada vangistusega 4 aastat.
MS § 238 lg 2 alusel vähendada karistust ühe kolmandiku võrra. Karistuseks mõista vangistus 6 (kuus) aastat.
11.09.2010.a. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Yan Zhbanov mõisteti
prg.141 lg 2 p.6 järgi süüdi selles, et tema, varem seksuaalse enesemääramise vastase kuriteo - vägistamise - toime pannud isikuna, 21.08.2010 ajavahemikul kella 19.15 kuni 20.30 XXXX asuvas korteris, pärast kannatanu K O korduvat keeldumist temaga sugulisse vahekorda astumisest kasutas viimase suhtes vägivalda, nimelt väänas käsi ja jalgu, hammustas vasakust rinnast, lõi avatud käega vastu nägu misjärel astus kannatanu tahte vastaselt temaga suguühendusse.
prg.199 lg 2 p.4,8 järgi mõisteti Y.Zhbanov süüdi kahes salajase varguse episoodis, milliseid apellatsioonis ei vaidlustata.
prg. 200 lg 2 p. 4 järgi mõisteti Y.Zhbanov süüdi samuti kahes episoodis, millistest apellatsioonis vaidlustatakse ühte ja nimelt episoodi, milles süüdistatav mõisteti süüdi selles, et tema 11.09.2010 kella 22.30 paiku XXXX asuvas restoranis XXX, võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil avalikult, kuid vägivalda kasutamata ära võõra vallasasja, võttes letilt kannatanu K Di juuresolekul viimasele kuuluva sülearvuti Samsung maksumusega 9000 krooni ja jooksis varastatud arvutiga välja tänavale, kus omastas talle järgi jooksnud kannatanu poolt arvuti tagastamise eest pakutud sularaha summas 591 krooni ja ühistranspordi sõidupiletid maksumusega 70 krooni, misjärel püüdis kannatanult kaelast tõmmata kuldketti maksumusega 2000 krooni, kriimustades seejuures kannatanu kaela ning lõi sündmuskohalt põgeneda püüdes kannatanule jalaga vastu jalga, misjärel põgenes sündmuskohalt hõivatud sularaha ja ühistranspordi sõidupiletitega maksumusega kokku 661 krooni (42,25 €), sülearvuti Samsung kukkus põgenemisel maha ja kannatanu leidis selle üles. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. J.Grossmann taotleb esitatud apellatsioonis süüdistatava õigeksmõistmist vägistamise episoodis ja seda tema süü tõendamatuse tõttu.Samuti taotleb süüdistatavale Kin Di suhtes röövimisena inkrimineeritud kuriteoepisoodi ümberkvalifitseerimist avaliku varguse katseks ja lõpliku karistusmäära olulist vähendamist. Kaitsja argumendid esitatud taotluste osas on järgmised.
2 p.6 süüdimõistmise osas. Süüdistatav ei eita, et ta oli tõepoolest K O seksuaalvahekorras, kuid see toimus vabatahtlikult. Asjaolu, et seksuaalvahekord toimus algul vabatahtlikult, ei eita ka kannatanu K O. Kannatanu sõnade kohaselt süüdistatav maksis talle 500 krooni ja ta oli nõus seksuaalvahekorraga tingimusel, et see toimub preservatiiviga. Edasi süüdistatava ja kannatanu ütlustes ilmnevad vastuolud. Kannatanu ütluste kohaselt mingil hetkel võttis Janno preservatiivi maha ning ta keeldus edasi vahekorras olemast ilma preservatiivita, kuid Jannot see ei huvitanud. Kannatanu püüdis vastu hakata, kuid see ei õnnestunud, sest Janno kasutas füüsilist jõudu, väänas tema käsi ja jalgu, hammustas õlast rinna kohal ja lõi ühe korra lahtise käega. Kartuses, et Janno võib veel rahkem haiget teha, loobus ta vastuhakkamisest ja Janno oli temaga vastu tema tahtmist ilma preservatiivita vahekorras. Yan Zhbanovi kohtus antud ütluste kohaselt oli K Oel vaja raha ja naine pakkus talle raha eest intiimteenust. K O tuli ise tema korterisse ja ta maksis isntiimteenuse eest 500 krooni. Vahekord toimus vabatahtlikult. Vahekorra ajal kondoom purunes, ta tahtis seda vahetada, aga K oli selle vastu. Kannatanu tahtis edasi seksida ilma kondoomita vahekorda katkestamata, kuid nõudis selle eest täiendavalt veel 500 krooni maksmist. Süüdistatav ei olnud sellega nõus. Ta jättis vahekorra pooleli ja käskis Kl riidesse panna. Kaitsja küsimuse peale, miks tema arvates K O pöördus politseisse, selgitas süüdistatav, et K O ei olnud nõus asjaoluga, et ta keeldus täiendavalt 500 krooni maksmast ja helistas talle mitu korda, nõudes 500 krooni lisaraha maksmist. Asjaolu, et Yan Zhbanov pidi kannatanule veel raha maksma kinnitab ka kannatanu oma avalduses politseile 22.08.2010, märkides, et Janno pidi talle 22.08.2010.a. helistama ja andma veel lisaraha. t.l. 77, IIIkd. Siit kerkibki üles küsimus, et miks pidi süüdistatav kannatanule veel lisaraha maksma kui kannatanu ütluste kohaselt toimus edaspidine seksuaalvahekord nende vahel kannatanu tahte vastaselt ja süüdistatav kasutas seksuaalvahekorra jätkamiseks füüsilist jõudu. Ei ole loogiline seletus, et kui süüdistatav oleks kannatanut vägistanud, siis pidi ta veel kannatanule maksma lisaraha. Tuleb siiski asuda seisukohale, et kohtus andis süüdistatav õigeid ütlusi ja nimelt seda, et seksuaalvahekorra ajal preservatiiv purunes, kuid just kannatanu soovis seksuaalvahekorra jätkamist nõudes selle eest veel 500 krooni maksmist. Kuna aga süüdistatav katkestas seksuaalvahekorra ja mingit lisaraha ei maksnud siis otsustaski kannatanu pöörduda politseisse. Kannatanu ütlustes äratab kahtlust ka asjaolu, et vastupidiselt üldlevinud praktikale, kus kannatanud peale vägistamist pöörduvad esimesel võimalusel politsei poole, ei olnud K Oel peale seksuaalvahekorda ja Yan Zhbanovi korterist lahkumist mingit soovi politseisse pöörduda, vaid vastupidi, ta läks kauplusesse ja ostis viina ning hakkas tarvitama alkoholi. Politseis on tuvastatud temal alkoholi joove 0,97mg/l, mis on raskusastmelt üle keskmise joobe. Peale seksuaalvahekorda läks kannatanu rahulikult vannituppa ja pesi ennast misjärel pani rahulikult ennast riidesse ja lahkus. On ilmne, et kannatanu püüdes õigustada oma teguviisi rääkis oma elukaaslasele, et teda vägistati ja politsei kutsus välja tema elukaaslane, mitte kannatanu ise. On loogiline ka see, et kui kannatanu oleks kirjeldatud viisil osutanud vastupanu, siis oleksid pidanud kannatanul jääma kätele ja jalgadele mingisugusedki muljumisjäljed ning hammustusest oleks samuti pidanud jääma jälg kehale. K Oel aga mingisuguseid vigastusi ei ole tuvastatud. Ei ole läbi viidud ekspertiisi tuvastamaks, kas K Oel leidus tupes spermat ja kas tupes leiduv sperma kuulus Yan Zhbanovile. Seega pole tuvastatud, kas suguline vahekord viidi lõpule ja kannatanu tuppe purskus süüdistatava seemnejuga, nagu kannatanu räägib, või jäi suguühe lõpule viimata, nagu väidab süüdistatav. Tuleb märkida ka seda, et isiku ütlustesse, kes ei tööta, tarvitab alkoholi ja osutab raha eest intiimteenuseid, ei saa suhtuda täie usaldusväärsusega. Ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et kui süüdistatava ütlustes ilmnevad vastuolud kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel, siis tuleb tema ütlused tingimata kõrvale heita, vaid kohus peaks tuvastama, kummad ütlused on tõele lähemal. On ilmne, et kui kohtus annab süüdistatav allkirja selle kohta, et kohustub rääKa tõtt, siis tuleb niimoodi ka süüdistatava ütlusi hinnata, et kohtus antud ütlused on tõesed. Pealegi erinevused süüdistatava ütlustes on ainult mõningates detailides, kuid põhiosas, et ta ei vägistanud kannatanut on tema ütlused samad. Kohus ei ole pööranud tähelepanu, et K Oe enda ütlustes esinevad vastuolud. Oma avalduses kirjeldab kannatanu, et suguühte algul keeras ta süüdistatava poole selja ja suguühe toimus tagantpoolt tl. 76, III kd, ülekuulamisel aga räägib kannatanu, et ta lamas selili ja süüdistatav oli tema peal. tl. 81, III kd. Avalduses kirjutab kannatanu, et süüdistatav lõi teda rusikaga vastu nägu, ülekuulamisel aga räägib, et süüdistatav lõi teda lahtise käega. Kaitsja on seisukohal, et ei ole ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatav tõepoolest oleks vägistanud kannatanut. Kohtuotsus on rajatud ainult kannatanu vastuolulistele ütlustele ning pole tuvastatud mille eest pidi süüdistatav veel maksma kannatanule lisaraha. Eeltoodu alusel tuleb Yan Zhbanov selles episoodis õigeks mõista tõendamatuse tõttu. K Di röövimise episoodi osas. Nimetatud episoodis Yan Zhbanov tunnistas ennast süüdi sülearvuti varguse katses, eitades vägivalda ja kaelaketi äravõtmise katset. Antud episoodis sündmuste käiku hinnates ei ole kohus olnud objektiivne. Nii on kohus tunnistaja S Ki ütlusi tsiteerinud ainult poolikult. Kohus on jätnud tähelepanuta tunnistaja ütlused selle kohta, et ta kuulis peksmist, kuid kuna nad olid põõsa varjus, siis ta ei näinud kumb pool peksmist alustas, kuid ta helistas selle peale politseisse. Kui tunnistaja väljus toast, oli kaklus vaibunud ja kakluse osapooled kadunud, kuid ta nägi ühte meest seljakotiga üle aia ronimas, kelleks osutus süüdistatav. Tl.44, I kd. Kohus on viidanud kannatanu kaelal olevale kriimustusele, kuid on jätnud täiesti tähelepanuta süüdistataval fikseeritud vigastused. 12.09.2010 koostatud kiirabikaardi kohaselt on Yan Zhbanovil otsmiku ja rinnaku piirkonnas fikseeritud marrastused, kusjuures ta rääkis arstile, et sai öösel peksa. Tl.52, I kd. Süüdistataval leitud vigastuste põhjal võib kindlalt väita, et tema kallal tarvitas kannatanu füüsilist vägivalda. Kuna süüdistatava suhtes kasutas kannatanu füüsilist vägivalda, siis süüdistatava poolne vastupanu osutamine, mille käigus ta võis tõepoolest kannatanut lüüa jalaga ja tekitada kannatanu kaelal vigastusi, ei ole käsitatav röövimise koosseisulise tunnusena. Kakluse käigus süüdistatav ei püüdnud omastada ei kaelaketti ega arvutit, vaid osutas füüsilist vastupanu, kuna sai kannatanu käest peksa. Arvuti oli kannatanu juba eelnevalt kätte saanud ja mingit kaelaketti süüdistatav hõivata ei soovinud. Mis puutub kannatanu poolt süüdistatavale vabatahtlikult antud sularaha ja sõidutalongidesse, siis puudub alus nende omastamises süüdistatavat süüdistada, kuna raha ja talongide üleandmisel ei tekkinud süüdistataval kohustust neid tagastada. Kuna on tõendamist leidnud, et Yan Zhbanov püüdis varastada K Dilt sülearvutit, siis tuleb ka see episood kvalifitseerida
2 p. 4,8 järgi. Arvestades asjaolu, et Yan Zhbanov tuleb vägistamise episoodis õigeks mõista ja Ja K Di röövimise episoodis ümber kvalifitseerida avaliku varguse katsena, tuleb tema karistust oluliselt vähendada. Süüdistatav ise vaidlustab neidsamu episoode, millistes on esitatud kaitsja poolt apellatsioon. Ta väidab, et andis maakohtus tõeseid ütlusi vaidlusaluste kuriteoepisoodide kohta ja eeluurimise ajal ei rääkinud tõtt kuna temale osutati politseitöötajate poolt survet. Edasiselt kirjeldab veelkord vaidlustatud kuriteoepisoodides asjaolusid selliselt nagu ta rääkis maakohtus. Taotleb enda õigeksmõistmist vägistamises ja K.Di suhtes toimepandu ümberkvalifitseerimist . Samuti palub vähendada karistust. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega, tuli alljärgnevatele järeldustele. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuigi käesolev kriminaalasi lahendati lühimenetluse sätete alusel, taotles süüdistatav kohtus enda ülekuulamist ja andis ütlusi vaidlusalustes episoodides. Eeltoodu tähendab seda, et vastavalt KrMS prg. 237 lg 5 sätetele kohaldatakse käesoleval juhul KrMS prg. 293 sätteid ja süüdistatava ülekuulamisel kohtus juhindutakse KrMS §-st 2862 ja §-dest 288–2891. KrMS §-s 289 sätestatu võimaldab isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus tunnistada usaldusväärseks hoopiski eeluurimisel antud ütlused ning jätta kõrvale ristküsitlusel saadud tulemused. Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused. Need on valitsevad Riigikohtu seisukohad, millised läbivad rohkeid Riigikohtu lahendeid ja millised on kohtupraktikas juba omaks võetud. Käesoleval juhul on maakohus just selliselt ka süüdistatava ütluste usaldusväärsusele hinnangu andnud ja lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks. 1)
prg.141 lg 2 p.6 süüdimõistmise osas. Maakohus on kohtuotsuses ära toonud need olulised erinevused, mis esinevad süüdistatava poolt erinevatel menetlusetappidel antud ütluste vahel. Ka on maakohus pidanud mitteveenvateks süüdistatava selgitusi ütluste muutmise põhjuste kohta. Põhjendatult ei ole maakohus pidanud veenvaks süüdistatava selgitusi, et eeluurimisel andis ta ütlusi politseitöötajate etteütlemise järgi ja tegi seda hirmust, et tema suhtes võidakse kasutada vägivalda. Samas ei ole suutnud süüdistatav selgitada, miks pidanuks politseitöötajad olema huvitatud tema vastutusele võtmisest vägistamise eest. Kui see olnuks tõesti politseitöötajate tegelik huvi ja kui nad tõesti ütlesid ette, mida süüdistatav peab rääKa, siis jääb arusaamatuks, miks ei pandud kirja ülekuulamisprotokolli, kui süüdistatava poolt räägitut seda, et ta lõi kannatanut ja väänas tema käsi ja jalgu nagu seda oli kannatanu rääkinud e. miks politseitöötajad siis seda, mis olnuks olulise tähtsusega, süüdistatavale ette ei öelnud Süüdistatav võttis omaks vaid kirehoos hammustamise. Seega on kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga seisukohal, et süüdistatava ütlused tuleb tõendite kogumist kui ebausaldusväärsed kõrvale jätta. Kujunenud sõna-sõna vastu olukorras, mis paratamatult on iseloomulik seksuaalkuritegudele, kus tavaliselt kõrvaltvaatajaid ei ole, saab süüdimõistev kohtuotsus seega rajaneda vaid kannatanu ütlustele. Oma otsuses nr. 3-1-1-109-10 märgib Riigikohus, et Riigikohtu senises praktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile. Seega on kohtupraktikas tunnustatud ka võimalust rajada süüdimõistev otsus üksnes kannatanu ütlustele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
prg. 141 mõttes suguühendusse astumise all ja üheselt on selge, et mehe peenise viimine naise tuppe, on suguline vahekord. Just sellisel viisil kannatanu tahtevastane suguühendus on süüdistatavale ka inkrimineeritud. On selge, et olukorras, kus süüdistatav võttis vabatahtliku, kuid kannatanu poolt esitatud tingimustel toimuva vahekorra ajal ära preservatiivi, mis oli kannatanu poolt vahekorra toimumiseks antud nõusoleku hetkel seatud tingimuseks, pidi süüdistatav vahekorra katkestama. Seejärel astus süüdistatav uuesti kannatanuga suguühendusse kuna viis uuesti oma peenise kannatanu tuppe. Just sellele teistkordsele suguühendusse astumisele tuleb käesoleva menetluse käigus anda karistusõiguslik hinnang – kas tegemist on
prg.141 ettenähtud kuriteoga. Asjaolu, et eelnevalt oli toimunud süüdistatava ja kannatau vahel vabatahtlik suguühendus, ei mõjuta seejuures kohtukolleegiumi seisukohast karistusõiguslikku hinnangut tahtevastasele suguühendusele. Vägistamine on rünnak inimese ühe põhilise inimõiguse - seksuaalse enesemääramisõiguse vastu. Seksuaalne enesemääramisõigus on isiku õigus vabalt valida kas, kellega, millal ja mil viisil ta seksuaalvahekorda astub. Kannatanu oli nõus ainult n.ö. turvalise seksiga ja selle tingimuse rikkumine ning temaga suguühendusse astumine ilma preservatiivita, eeldab kannatanult uue nõusoleku saamist e. kannatanu poolt seatud tingimustest loobumist kannatanu enese poolt. Kui lugeda Riigikohtu otsust nr. 3-1-1-12-06, võib üheselt väita, et ka Riigikohus aktsepteerib olukorda, kus vabatahtlikult toimunud suguühenduse järel teistkordselt suguühendusse astumine võib kvalifitseeruda vägistamisena, kui kannatanu enam sellega nõus ei ole. Otsustamaks, kas käesoleval juhul saab tuvastada kuriteo tehiolud kannatanu ütluste põhjal ja rajada süüdimõistvat kohtuotsust kannatanu ütlustele, tuleb anda hinnang kannatanu ütluste usaldusväärsusele. Riigikohus oma otsustes korduvalt selgitanud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Kohtukolleegiumi seisukohast on oluline, et n.ö. kaitstud sugulise vahekorra nõue oli kannatanu initsiatiiv. Pole alust ka arvata, et kannatanul selles osas vahekorra käigus meel muutus nagu seda püüab väita süüdistatav. Kannatanul oli ka kohtukolleegiumi arvates enam põhjust nõuda kaitstud sugulist vahekorda. Esiteks, tegemist on naisterahvaga, mis erinevalt meesterahvast tähendab ka soovimatu raseduse ohtu. Teiseks, kannatanu oli püsisuhtes, tal oli elukaaslane ning tema jaoks tähendas ükskõik, millisesse suguhaigusesse nakatumine automaatselt ka n.ö. vahelejäämist. Tal oli ka suurem risk saada süüdistatavalt suguhaigus, kui süüdistataval kannatanult. Süüdistataval püsipartnerit ei olnud, ta otsis võimalusi raha eest ja juhututtavatelt. Ta ei pidanud ka kellelegi aru andma, kui mingid haiguslikud nähud ilmnesid. Kannatanu oli süüdistatavaga sugulises vahekorras ainult materiaalsetest kaalutlustest. Süüdistatav aga väitis, et esmakohtumisel hakkas talle kannatanu meeldima. Selge on ka see, et ta oli nõus n.ö. ostma seksuaalteenust selleks, et saada sugulist rahuldust, mis nagu öeldud, ei olnud erinevalt süüdistatavast kannatanu eesmärk. Seetõttu ei pea kohtukolleegium usutavaks süüdistatava ütlusi, et kannatanu nõudis preservatiivita vahekorda. Usutavam on kannatanu väide, et süüdistatav võttis ise preservatiivi ära. Põhjuseks sai olla asjaolu, et süüdistatav ei saanud preservatiiviga vahekorrast rahuldust. Seega peab kohtukolleegium kannatanu ütlustega tõendatuks, et süüdistatav võttis vabatahtliku vahekorra ajal ära preservatiivi ja kannatanu avaldas seejärel selgesõnaliselt e.verbaalselt, et selliselt tema enam sugulisse vahekorda süüdistatavaga nõus astuma ei ole. Süüdistatava soov oli aga astuda kannatanuga suguühendusse ja olenemata, et kannatanul selleks tahe puudus. Kannatanu ütluste kohaselt murdis süüdistatav tema vastupanu, kasutades jõudu – väänas käsi ja jalgu, lõi teda näkku ja hammustas. Kuna kannatanu kartis vägivalla intensiivistumist, oli ta süüdistatavaga tahtevastaselt suguühenduses. Kohtukolleegium usub ka selles osas kannatanut. Süüdistatav oli maksnud raha ja ilmselgelt oli tema eesmärgiks saada selle raha eest n.ö. seksuaalteenust. Seejuures kannatanu tahe teda enam ei huvitanud. Nagu süüdistatava enda poolt maakohtu istungil antud ütlustest nähtub, oli ka ajalimiit. Makstud raha oli tasu 1 tunni eest. Kasutatud vägivalla intensiivsuse osas märgib kohtukolleegium järgmist. Esmalt, kindel on see, et olukorras, kus kannatanu ei soovinud sugulisse vahekorda astuda süüdistatavaga ja süüdistatav ka sellest aru sai ,pidi süüdistatav selleks, et astuda kannatanuga suguühendusse – viia oma peenis kannatanu tuppe – jõudu kasutama. Igasugune jõud, mida kasutatakse kannatanu vastupanu mahasurumiseks, kvalifitseerub vägivallana, s.h. ka kannatanu käte ja jalgade väänamine. Teiseks, ilmselge on ka see, et olukorras, kus eelnevalt oli toimunud vabatahtlik suguühendus – kannatanul ei olnud riideid seljas, mõlemad olid juba voodis ja nagu kannatanu on rääkinud, oli tema seliliasendis ja süüdistatav tema peal jne., oli kannatanu vastupanu mahasurumiseks ja kannatanu tahte vastaselt sugulisse vahekorda astumiseks vajalik kasutada tunduvalt vähem jõudu, kui nendel juhtudel, kus kannatanul tuleb jõuga ära võtta jalast vähemalt püksid, saada ta n.ö. sobivasse poosi jne. Mis aga puudutab küsimust, kas vägivaldse vahekorra ajal on kannatanul üldse kohustus füüsilist vastupanu osutada, karjuda või teha mingid pingutusi ründaja käest pääsemiseks, siis võib kindlalt väita, et niisuguses situatsioonis pole olemas ainuõigeid ja täiesti valesid käitumisvorme. Mõnel juhul ehmatab ja hirmutab vägistajat karjumine, teistel juhtudel võib vägistaja sellele vastata lisaks kõigele muule löömisega, lootuses niiviisi ohvrit vaigistada. Just seetõttu ei soovita psühholoogid vägistamise ohvritel hiljem vaevata mõttega, mida ta valesti tegi ja sellest tulenevalt ei ole mingitki alust neidsamu asjaolusid heita kannatanule ette ja teha nendest järeldusi, et ta on kogu jutu vägivaldsest vahekorrast välja mõelnud. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul puudub alus ka väiteks, et kannatanu kirjutas politseile valeavalduse enda vägistamise kohta süüdistatava poolt seetõttu, et süüdistatav keeldus temale kaitsmata vahekorra eest lisaraha maksmast. Kannatanu materiaalne huvi oli saada vahekorra eest 500 krooni ja selle ta ka süüdistatava käest enne vahekorda sai. Kui kannatanu oleks süüdistatavalt raha juurde nõudnud ja süüdistatav sellest keeldunud, siis tõenäoliselt ei oleks kannatanu avaldust kirjutades avaldanud seda, et süüdistatav pidi temale järgmisel hommikul helistama kella 11-12 ajal ja raha juurde maksma. Kohtukolleegium usub, et tegelikult oli nii nagu sellest räägib kannatanu. Süüdistatav pidi helistama raha juurde andma. Ilmselgelt oli süüdistatav huvitatud sellest, et kannatanu ei pöörduks politseisse. Ta oli varem vägistamise eest karistust kandnud ning tema eesmärk oli igati vältida vägistamissüüdistust. Et kannatanu ei tegutsenud materiaalsest huvist, seda kinnitab fakt, et kannatanu pöördus politseisse enne seda, kui saabus tähtaeg, mil süüdistatav pidi helistama ja lisaraha maksma. Ka ei ole kannatanu käesolevas menetluses esitanud moraalse kahju nõuet. Ka ei nõustu kohtukolleegium apellandiga, et kannatanu poolt kogu vägistamisloo väljamõtlemisele viitab asjaolu, et ta ei pöördunud mitte kohe politseisse. Kriminaaltoimiku materjalide kohaselt pöördus kannatanu politseisse öösel. Sündmus toimus õhtusel ajal – ajavahemikul 19.15 kuni 20.30. Seega on vahe 4-5 tundi, mis ei ole kahtlustäratavalt pikk ajavahemik nagu seda püüab väita appellant. Ka ei mõjuta kohtukolleegiumi seisukohast kannatanu ütluste usaldusväärsust tema käitumine, mis jäi süüdistatava korterist lahkumise ja politseile avalduse kirjutamise vahele e. see, et ta alkoholi ostis ja tarvitas. See oli tema reaktsioon toimunule ja võimalik, et püüd mõtted toimunust kõrvale viia. Kannatanul ei olnud mingit vajadust rääkida oma elukaaslasele toimunust, kui tegemist olnuks vabatahtliku vahekorraga. Ta rääkis toimunud tahtevastasest suguühendusest elukaaslasele ja see, et ta elukaaslase initsiatiivil politsesse pöördus, ei ole samuti kohtukolleegiumi arvates kannatanule etteheidetav. Kokkuvõtteks peab kohtukolleegium süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel oluliseks hoopis seda, miks ühel või teisel poolel on vaja (kasulik) valetada. Selge on see, et hinnates kannatanu ütlusi ja süüdistatava poolt maakohtu istungil antud ütlusi, saab teha vaid ühe järelduse – üks nendest valetab toimunud vahekorra olulistes nüanssides. Miks peaks kannatanu valetama ja esitama n.ö. valesüüdistust – mis see talle annab või mis kasu ta sellest saab? Vastus – mitte mingit peale kriminaalmenetlusest tulenevate kohustuste ja ebameeldivuste. Mis mõte on aga süüdistataval ennast õigustavaid ütlusi anda ? Võimalus vabaneda vägistamissüüdistusest ja sellega kaasnevast pikaajalisest vangistusest. Eeltoodud asjaolusid arvestades, peab kohtukolleegium maakohtu otsust
prg. 141 lg 2 p.6 särgisüüdimõistmise osas seaduslikuks ja põhjendatuks ning ei näealuseid selle tühistamiseks. 2) K.Di suhtes toimepandud kuriteoepisoodi osas. Kohtukolleegium leiab, et ka vaidlusaluses kuriteoepisoodis on maakohtu poolt antud süüdistatava käitumisele õige karistusõiguslik hinnang. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks jätab kõrvale süüdistatava ütlused ja rajab kohtuotsuse kannatanu ütlustele. Süüdistatav on ka ise apellatsioonis viidanud sellele, et ta ei mäleta kõiki sündmusi (näiteks, kuidas raha tema kätte sattus) joobeseisundist tulenevalt. Põhjendatult on kuriteo tehiolud tuvastatud just kannatanu ütluste alusel ja selliselt nagu seda tuvastas maakohus, tunduvad need ka elusliselt usutavad. Tuvastatud tehiolide pinnalt toimus sündmuste e. süüdistatavale inkrimineeritud teo käitumisaktide ahel järgnevalt: süüdistatav haaras avalikult kannatanu sülearvuti, jooksis sellega minema. Mingil hetkel sai kannatanu aru, et süüdistatav on nõus arvuti temale raha eest tagastama, ta andis süüdistatavale raha. Süüdistatav kasutades ära kannatanu usaldust aga pettis viimast ja ei andnud arvutit tagasi vaid nõudis veel lisaks kaelaketti, mida kannatanu keeldus talle andmast. Süüdistatav püüdis ise tal kaelast ketti haarata, kuid see temal ei õnnestunud. Keti enda valdusse saamise katse käigus kriimustas süüdistatav kannatanut. Selleks, et kättesaadud arvuti ja rahaga ära joosta, lõi süüdistatav kannatanut jalaga ja jooksis ära. Kui süüdistatav püüdis üle aia ronida, sai kannatanu ta kätte, hoidis teda riietest kinni ja takistas selliselt teda üle aia ronimast. Arvuti kukkus süüdistatava riiete alt välja. Maakohus on kogu tegevuse kvalifitseerinud röövimisena, leides seejuures, et arvuti ja keti osas jäi röövimine katsestaadiumi, kuid raha osas oli röövimine lõpule viidud ning seetõttu süüdistatava käitumine selles kuriteoepisoodis lõplikult kvalifitseeritav lõpuleviidud röövimisena. Kohtukolleegium möönab, et võib ju vaielda, kas tegemist on lõpuleviidud röövimisega või on arvuti ja keti osas tegu vajalik kvalifitseerida röövimise katsena ning raha osas lõpuleviidud kelmusena, kuid sisuliselt ei oma see kogu sündmusele antav karistusõiguslik hinnang sellist määravat tähtsust, et see võiks mingilgi määral mõjutada süüdistatava lõplikku karistusõiguslikku kohtlemist. Tähendaks see ju sisuliselt ühe lisaparagrahvi juurde lisamist kuritegude kogumise ja selle eest mõistetavasse karistusse. Vaidlustatud kohtuotsusega on süüdistatav mõistetud süüdi ka teises lõpuleviidud röövimises ning lõplikku karistusõiguslikku hinnangut ei ole maakohtu poolt vaidlusaluse episoodi kvalifitseerimine ainult lõpuleviidud röövimisena mõjutanud. Ka ei saa rääkida süüdistatavale kahe röövimise eest mõistetud karistuse ülemäärasest karmusest või sellest, et olukorras, kus üks episood oleks kvalifitseeritud näiteks röövimise katsena ja kelmusena, oleks karistus pidanud olema leebem. Seadus võimaldab ühe raskendatud asjaoludel toimepandud röövimise eest mõista minimaalselt 3 aastat. Ka olukorras, kus oleks vaidlusalune kuriteoepisood kvalifitseeritud röövimise katsena, oleks lõplik kvalifikatsioon olnud sama. Mõistetud karistus – 4 aastat vangistust- on sanktsiooni alammäärale ligilähedane karistus. Apellatsioonis esitatud väide, et süüdistuses märgitud rahasumma andis kannatanu ise süüdistatavale ja justkui ei peaks süüdistatav seda kannatanule tagasi maksma, ei ole õige. Süüdistatav rikastus vaidlusaluse rahasumma võrra alusetult, selles ei ole vaidlust. Ka on tegemist kahjuga, mis on kannatanule tekitatud seoses kuriteoga, milles süüdistatav on mõistetud süüdi. Ka leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsust süüdistatava süü ja karistusõigusliku hinnangu osas, ei mõjuta asjaolu, et ka süüdistataval olid nähtavad kehavigastused – verevalumid ja marrastused. Verevalumid, mis süüdistataval kehal olid, olid sellise värvide gammaga – lilla ja kollane – et igale inimesele on selge, et sellist värvide mängu ei saavuta ükski sinikas enne, kui saadud löögist on möödunud mitu päeva. Ka ei ole tuvastatud, et kannatanul oleks olnud üldse võimalust ja põhjust süüdistatavat selliselt peksta. Esiteks, kannatanu oli nõus ise äravõetud arvuti n.ö. süüdistatavalt tagasi ostma. Teiseks, kukkus ju äravõetud arvuti ise talle tagasi kätte. Marrastused, mis süüdistataval olid tuvastatud võisid samuti olla saadud üle aia ronimisel. 3) Süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamiseks puudub samuti alus. Maakohus on põhjalikult motiveerinud iga paragrahvi järgi mõistetavat karistusmäära ning arvestades seaduses ettenähtud sanktsiooni alam – ja ülemmäärasid ning süüdistatava süü suurust, ei ole alust rääkida süüdistatava ülemäära rangest karistusõiguslikust kohtlemisest. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjendustega süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Liitkaristus on süüdistatavale mõistetud selliselt, et raskeimat karistusmäära on suurendatud ühe aasta võrra ja seda olukorras, kus seda olnuks võimalik suurendada 5 aasta võrra, kui kõik mõistetud karistused oleks liidetud, mida seadus samuti lubab. Ärakandmisele kuuluv 6 aastane vangistus on aga raskeima kuriteo e. vägistamise alammäär. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 10.oktoobrist 2011.a. Yan Zhbanovi suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Meelika Aava Malle Preimer
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.