lg 1)/, lähenedes vahetult peale ristmikku asuvale valgusfooriga reguleeritud ülekäigurajale, ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis arvestaks teeolusid /libe teekate/, tee seisundit /soolalume segune teekate/, ilmastikuolusid /talvine lumine aeg/ ning muid liiklusolusid /jalakäijate liikumine ülekäigurajal; teiste sõidukite liikumine/, et ta suudaks oma sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires peatada teel mistahes etteaimatava takistuse ees /LE § 123 (1.
lg 3 p 1, 2)/, milleks on jalakäijate liikumine ülekäigurajal, ei jäänud reguleeritud ülekäiguraja ees seisma kuigi temast paremal esimesel sõidurajal oli keelava fooritule ees peatunud trollibuss /LE § 52 (1.
lg 10)/, sõites ülekäigurajale välja ja seal otsa reguleeritud ülekäigurada lubava „rohelise“ fooritulega sõiduteed ületavale jalakäijale AK’ile /LE § 45 p 5 (1.
lg 3)/, kes saadud löögist kukkus asfaldile, saades rasked kehavigastused /LE § 44 (1.
Ivan Strikharchuk lahkus sündmuskohalt. Ivan Strikharchuk rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LE § 44 (1.
lg 1) /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; § 45 p 5 (1.
lg 3) /juht peab andma jalakäijale teed tema sõiduteeületamisel foori rohelise tule või reguleerija lubava märguande ajal/; § 52 (1.
lg 10) /kui foorituli või reguleerija märguanne keelab sõita reguleeritavale ülekäigurajale, tuleb peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees; kui neid ei ole, siis ülekäiguraja ees/; § 64 (1.
lg 1) /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud 2 liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 123 (1.
lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Ivan Strikharchuk pani toime KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Kohtuistungil süüdistatav Ivan Strikharchuk avaldas, et temale esitatud süüdistus on temale arusaadav, süüdi ta ennast ei tunnista. Viimases sõnas avaldas süüdistatav, et tema oma süüd ei tunnista, tunnistab vaid seda, et sündmuskohalt lahkus, et ta politseid ära ei oodanud. Ta on aastaid sõitnud ja mingeid rikkumisi olnud varasemalt ei ole. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu AK, kes on esitanud tsiviilhagi Ivan Strikharchuki vastu mittevaralise kahju nõudes ning kohtuistungil ta jäi esitatud hagi juurde. Kohtuistungil kuulati üle tunnistajad Eve Tanner ja Veiko Sulev. Kohtuistungil on uuritud ja hinnatud kirjalikke tõendeid: AK (K) poolt 03.02.2012.a. esitatud hagiavaldus mittevaralise kahju nõudes koos lisadega (tl. 7 – 17); 05.01.2011.a. koostatud sündmuskoha vaatlusprotokoll koos fototabeliga (tl. 18 – 24); 05.01.2011.a. koostatud liiklusõnnetuse akt nr. 29 koos skeemiga (tl. 25 – 26); sõiduauto Opel Omega registreerimismärgiga XXX vaatlusprotokoll (tl. 27); AK SA Põhja – Eesti Regionaalhaiglas 05.01.2012.a. teostatud biokeemia analüüs (tl. 28); EKEI kohtuarst-ekspert Anu A poolt 06.09.2011.a. koostatud isiku ekspertiisiakt nr. 94 (tl. 29 – 32); Häirekeskuse 01.11.2011.a. vastus uurija järelepärimisele (tl. 33 – 34) asitõendi – CD plaadi – vaatlusprotokoll (tl. 35 – 37); AS Signaal 02.11.2011.a. vastuskiri koos ristmiku skeemi ja fooride taktijaotuse skeemiga (tl. 38 – 40), õiend Ivan Strikharchukile välja antud juhiloa ning sõiduauto Opel Omega registreerimismärgiga XXX kohta (tl. 41); taotlused ja määrused riigi õigusabi osutamise kohta kohtueelses menetluses (tl. 42 – 45); teatis süüdistatava keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta (tl. 45); õiend kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjatele tehtud koopiate kulude kohta (tl. 47). Maakohtu seisukoht Ivan Strikharchuki poolt toimepandud kuritegu on täielikku tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. KarS § 422 lg 1 sätestatud süütegu antud juhul seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumises vähemalt kaudse tahtlusega. Olemuselt on KarS § 422 lg 1 sätestatud kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole KarS-i jäävate õigusaktidega. Isikule KarS § 422 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: 1) ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine mootorsõiduki juhi poolt; 2) inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena; 3) põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. 3 Teo toimepanemise koht ja aeg, 05.01.2011.a. kella 12.10 ajal Tallinna linnas, Paldiski maantee ja Mustamäe tee ristmikul, on tõendatud süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlustega ning dokumentaalsete tõenditega: liiklusõnnetuse aktiga (tl. 25 – 26), asitõendi vaatlusprotokolliga (tl. 36 – 37) ning Häirekeskuse vastusega. Samade tõenditega on tõendatud liiklusõnnetuses osalenud isik, sõiduk ja sõidukit juhtinud isik: sõiduautot Opel Omega registreerimismärgiga XXX , mida juhtis Ivan Strikharchuk ning jalakäijana osales liikluses AK. Olles tuvastanud, et mootorsõidukit Opel Omega registreerimismärgiga XXX juhtis avarii momendil Ivan Strikharchuk, tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumised Ivan Strikharchuk toime pani, mis tõid kaasa AK raske tervisekahjustuse. Liiklusõnnetuse sündmuskoht asub Tallinnas, Paldiski maantee ja Mustamäe tee ringristmik. Sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi on sõidutee sündmuskohal asfaltkattega, mis on kaetud lumelörtsi ja soolalumise seguga ja ilma kõrgemate kohtade ning aukudeta. Sõidutee on vaatlussuunas tasane, teekate libe, ilm pilvine. Suurim lubatud sõidukiirus sündmuskohal on 50 km/h. Teekattemärgised teekattel on kohati täiesti kulunud ja halvasti nähtavad teekattel asuva lume-soola segu tõttu. Liiklus on sündmuskohal kahesuunaline, vaatluse all oleva teelõigu sõidusuunal kolm sõidurada. Sõiduread on teineteisest eraldatud valge ühekordse pidevjoonega (teekattemärgis 911), mis läheb vaatlussuunaks üle valgeks katkendjooneks (teekattemärgis 922). Nimetatud teekattemärgised on kohati täiesti kulunud. Vaatlussuunas paremal pool kõnniteel paikneb valgusfoor ja eelnimetatud valgusfoorist 3 m kaugusel on teekattel teekattemärgis 945 (vöötrada). Vaadeldaval teelõigul on suundvööndite eralduskohas eraldussaared, mille vahel on jalakäijate ületuskoht. Mõlemal eraldussaarel on valgusfoorid (tl. 18 – 19) Süüdistatava sõnade kohaselt sõitis ta tol päeval Paldiski maantee Sadamahaiglasse arsti vastuvõtule. Ta sõitis Balti jaama poolt mööda Paldiski maanteed. Tema ees liikus troll, I-sõidureas. Ta otsustas, et varsti tuleb trollil peatus, taga kedagi ei olnud ja otsustas reastuda II-ritta. Ta tuli trolli tagant välja, hakkas trollist mööduma ja teele hüppas trolli varjust mees. Tema sõiduki kiirus oli väike kuskil 10 km/h, ta pidurdas järsult ja mees lendas üle kapoti. Kui trollist möödus, siis troll sõitis aeglaselt, sealt edasi ta enam ei tea, kas troll seisis või mitte. Tema vaatas otse ette. Troll jäi seisma enne ülekäigurada. Temale põles roheline tuli. Kui avarii oli juhtunud, siis ta tuli autost välja ja karjus jalakäijale, et kuhu too jookseb punasega tulega. Kannatanu juurde ta ei läinud, kuna kannatanu tõusis, läks teisele poole ja tal oli vaja minna arsti juurde. Oli rumal, et sõitis ära ja ei oodanud politseid. Kinnitab, et tema juhtis seda sõidukit, mis sellele inimesele otsa sõitis (tl. 57, 57 pöördel, 58). Nähtuvalt liiklusõnnetuse skeemilt ja sündmuskoha vaatlusprotokollilt on vaatluse all oleva teelõigu sõidusuunal kolm sõidurada. Sõiduread on teineteisest eraldatud valge ühekordse pidevjoonega (teekattemärgis 911), mis läheb vaatlussuunal üle valgeks katkendjooneks (teekattemärgis 922). Nimetatud teekattemärgised on kohati täiesti kulunud. Vaatlussuunas paremal pool kõnniteel paikneb valgusfoor ja eelnimetatud valgusfoorist 3 m kaugusel on teekattel teekattemärgis 945 (vöötrada). (lk 18 – 19, 20 – 21). Kuna AK oli asunud ületama jalakäijana ülekäigurada Paldiski maanteed Merimetsa haigla poole viival suunal, siis oli Ivan Strikharchukil kohustus ülekäigurajale lähenedes jälgida fooritulesid, vajadusel vähendada sõiduki kiirust või peatuda andmaks teed ülekäigurajal liikuvale jalakäijale. Ivan Strikharchuki ütlused ei ole asjakohased selles, et temale põles roheline tuli sellel momendil, kui tema trolli tagant välja sõitis, hüppas kannatanu teele, kuigi temale põles roheline tuli. Samas süüdistatav tunnistab kannatanule otsasõitu (tl. 57, 57 pöördel). Nimetatud asjaolu on ümber lükatud kannatanu AK ütlustega, kelle sõnul soovis ta minna Merimetsa tee 1 asuvast tugikeskusest Koskla tänava bussipeatusesse. Selleks pidi ta ületama Mustamäe tee – Paldiski maantee ristmiku. Soovis teed ületada jalakäijate teeületuskohas, kuid 4 seal põles temale punane tuli ja ta jäi ootama, temaga koos tahtis teed ületada üks naisterahvas ja teisel pool teed ootas teeületamise võimalust meesterahvas. Tema asus teed ületama hetkel, kui temale süttis roheline tuli, ülekäigurajale lähenes troll, mis jäi seisma. Ta on kindel, et temale põles roheline tuli. Ületab nimetatud ülekäigurada iga päev. Rohelise tule süttides alustas vöötrajal tee ületamist kiirkõnniga. Trolli tagant tuli roheline auto ja sõitis talle otsa, ta lendas kapoti peale ja sealt maha, suutis ise püsti tõusta ja minna keskele ohutussaarele. Juht tuli välja, karjus tema peale, sõimas ning istus siis autosse ja sõitis minema (tl. 51, 51 pöördel). AKi ütlused omakorda haakuvad tunnistaja ET ütlustega, kelle sõnul 05.01.2011.a. kella 12:00 – 13:00 vahel ootas ta Mustamäe tee – Paldiski maantee ristmikul kõnnitee ääres võimalust teed ületada, kuna soovis minna trollipeatusesse. Tema kõrvale tuli üks meesterahvas ja teisel pool teed oli ka inimesi. Kui ta seisis, siis põles fooris punane tuli, aga siis kui hakkas liikuma, põles roheline tuli. Meesterahvas, kes temaga koos seisis, asus teed ületama rohelise tulega. On selles täiesti kindel. Kristiine Keskuse poolt lähenes troll, mis jõudis sel ajal, kui temale süttis roheline foorituli sebra äärde, jäi seisma sebrast kuskil 0,5 m. Sellel ajal põles jalakäijatele roheline foorituli. Meesterahvas, kes koos temaga seisis, asus peale trolli seismajäämist teed ületama, läks hoogsa sammuga sebra peal. Kui mees trolli ette jõudis, siis tuli trolli varjust sõiduauto ja mees põrkas selle sõiduautoga kokku. Sõiduauto sõitis sebrale välja. Mees kukkus teele. Kokkupõrge toimus II sõidureal, sebra peal. Juht jättis auto seisma, tuli autost välja ja ütles midagi valju häälega ning siis sõitis ära. Tema kutsus kiirabi. (tl. 53 pöördel, 54, 54 pöördel, 55) Nii AK kui ET ütlustega haakuvad omakorda tunnistaja VS ütlused, kelle sõnul liikus ta jaanuaris 2011.a. Mustamäe teed mööda ülekäigurajal psühhiaatriahaigla poole serva. Kui oli jõudnud teisele vahesaarele, siis märkas teisel pool teed kahte inimest, kannatanut ja ühte prouat. Paremalt, tema suunast vaadates, oli lähenemas trollibuss, mis jäi vahetult enne ülekäigurada seisma, olles ületanud stoppjoone ja trollibussile järgnevast rajast tuli sõiduauto, mis seisma ei jäänud. Meesterahvas teisel pool ülekäigurada asus liikuma jalakäijakiirusel, mitte joostes, siis tuli trollibussi varjust auto ja sõitis parema nurgaga jalakäijale otsa. Otsasõitnud auto oli tumedat värvi Opel. Kannatanu jäi peale otsasõitu ülekäiguraja serva kõnniteele, autojuht väljus autost ja tema meelest sõimas kannatanut, peale mida istus autosse ja sõitis edasi. Tunnistaja tundis juhis ära süüdistatava Ivan Strikharchuki. Õnnetus toimus ülekäigurajal. Tunnistaja sõnul liikus kannatanu mööda ülekäigurada, poolviltu poleks ta saanud teed ületada, kuna tee ääres olid lumevallid ning sellisel juhul peaks liikuma vahesaarest mööda ja 2 ülekäigurada korraga (tl. 55, 55 pöördel, 56, 56 pöördel). Kohtul pole alust kahelda kannatanu AKi, tunnistaja ET ja tunnistaja VS poolt kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses, kannatanut ja tunnistajaid on hoiatatud KarS § 318 ja KarS § 320 alusel ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest kohaldatakse kriminaalkaristust. Samuti ei ole süüdistatav, kannatanu ja tunnistajad omavahel tuttavad. Kuigi nähtuvalt liiklusvahendi vaatlusprotokollist (tl. 27, 27 pöördel) nähtuvalt oli Ivan Strikharchuki poolt juhitud sõiduk Opel Omega registreerimismärgiga XXX tehniliselt korras ning sõidukil puuduvad nähtavad vigastused, on kannatanule otsasõit tõendatud kannatanu ütlustega, süüdistatava ütlustega kui ka tunnistajate ütlustega. Tsiviilhagi materjalide juures sisalduvast AK haigusloo väljavõttest nähtuvalt hospitaliseeriti AK erakorraliselt 05.01.2011.a. seoses sellega, et patsient sai ülekäigurajal löögi sõiduautolt (lk 10 – 11). Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anu A eksperdiarvamusest nähtub, et AK sedastati vasaku õlavarreluu ülaotsa (kirurgilise kaela ja suure köbrukese) murd ning vasaku sääreluu ülaotsa (külgmise põnda) murd. Tervisekahjutus ei ole eluohtlik, kuid paranemise kestus ületab üle 4 kuud. Tuvastatud tervisekahjustus võis olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel – vasakult lähenenud sõidukilt saadud löögi tagajärjel paiskumisest vastu kõva tömpi pinda (lk 31). 5 Vaatamata sellele, et süüdistatava auto liikus lubatud sõidukiirusega, siis LE § 123 peamine eesmärk on tagada sõiduki selline liikumiskiirus, mis võimaldaks sõiduki teel oleva või teele sattuva takistuse ees peatada. Seega saab heita juhile LE § 123 rikkumist ette juhtudel, mil tal ei õnnestu peatada sõidukit sellise takistuse ees, mille olemasolu või teele sattumist oli tal mõistlikult võimalik tajuda või eeldada. Näiteks on selliseks talvised teeolud ja keelav foorituli. Kuna eelnevalt juba kohus tuvastas, et Ivan Strikharchuk sõitis jalakäijale otsa ajal, kui too oli juba asunud sõiduteed ülekäigurajal ületama, siis järelikult ei suutnud ta valitud sõidukiiruse juures peatada oma sõidukit ülekäigurajal, kus liikus eesõigusega jalakäija. Seega on kohtus leidnud tõendamist, et Ivan Strikharchuk jättis oma sõiduki kiiruse kohandamata selliseks, millega oleks arvestanud kõikide võimalike liiklusoludega, mis võivad ülekäigurajale lähenedes tekkida ning, et ta suudaks võimalikult kiiresti oma sõiduki peatada teel etteaimatava mis tahes takistuse ees, milleks oli võimalike jalakäijate liikumine ülekäigurajal, mistõttu oleks tulnud peatuda ja nendele teed anda. Nii kannatanu kui ka tunnistajate ütlustega on tõendamist leidnud asjaolu, et neile põles tee ületamiseks lubav – roheline – foorituli, mistõttu olid kõik kolm õigustatud ületama sõiduteed. Seega põles Ivan Strikharchuki jaoks keelav – punane – foorituli, mistõttu rikkus süüdistatav kohustust anda jalakäijale teed tema sõiduteeületamisel foori rohelise tule või reguleerija lubava märguande ajal ning kohustust peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees; kui neid ei ole, siis ülekäiguraja ees, kui foorituli või reguleerija märguanne keelab sõita reguleeritavale ülekäigurajale. Eeltooduga on tõendamist leidnud Ivan Strikharchukile esitatud süüdistuses süüks arvatud alljärgnevad liikluse nõuete rikkumised: Liikluseeskiri (LE) § 44 (1.
lg 1) /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimese suhtes/; LE § 45 p 5 (1.
lg 3) /juht peab andma jalakäijale teed tema sõiduteeületamisel foori rohelise tule või reguleerija lubava märguande ajal/; LE § 52 (1.
lg 10) /kui foorituli või reguleerija märguanne keelab sõita reguleeritavale ülekäigurajale, tuleb peatuda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees; kui neid ei ole, siis ülekäiguraja ees/; LE § 64 (1.
lg 1) /juht peab olema tähelepanelik teel liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; LE § 123 (1.
lg 3 p 1, 2) /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/. Teo toimepanemise ajal kehtinud LS § 2 lg 1 järgi pidid kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse vältimaks ohu ja kahju tekkimist (sama kohustus on sätestatud käesoleval ajal kehtivas LS § 14 lg 2). Kohus leiab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli AK õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid. AK oli õigus eeldada, et sõiduauto juht jälgib fooritulesid ja ei sõida keelava tule ajal ülekäigurajale, takistades või ohustades teda kui eesõigusega teel liikuvat liiklejat. Tal oli õigus eeldada süüdistatava Ivan Strikharchuki poolt liiklusnõuete täitmist. Süüdistatava käitumine oli kannatanu jaoks täiesti ootamatu ja ohule reageerimiseks ei jäänud tal aega. Kannatanule ei ole konkreetsel juhul alust ette heita liikluseeskirjade rikkumist ning kohtu hinnangul ei olnud kannatanul võimalik kokkupõrget vältida. Asjas kogutud tõenditega pole tuvastamist leidnud, 6 et kannatanu oleks liiklusõnnetusele eelnevalt jätnud veendumata reguleerimata ülekäiguraja ületamise ohutuses või rikkunud muul moel liikluseeskirja nõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Samuti tõendab AK SA Põhja – Eesti Regionaalhaiglas 05.01.2012.a. teostatud biokeemia analüüs (tl. 28), et AKi veres ei olnud liiklusõnnetuse toimumise hetkel alkoholi. Seega hinnates tõendeid kogumis, asub kohus seisukohale, et jalakäijale ülekäigurajal otsasõit on toimunud süüdistatava Ivan Strikharchuk poolt LE § 44, § 45 p 5, § 52, § 64; § 123 ettenähtud nõuete rikkumise tagajärjel ja on otseses põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega. Kannatanu tervisekahjustused ja nende iseloom on tõendatud kannatanu AK ütlustega, SA PERH väljavõttega haigusloost (lk 10 – 13, 52, 52 pöördel). Käesolevas asjas on läbi viidud ka isiku kohtuarstliku ekspertiis, milles eksperdiarvamuse kohaselt ei ole AK tervisekahjustused eluohtlikud, kuid kannatanule tekitatud tervisekahjustuste paranemise kestus ületab 4 kuud (lk 31). Seega on tõendamist leidnud, et AK sai liiklusõnnetuse tagajärjel raske tervisekahjustuse Kuigi süüdistatav on kohtuistungil avaldanud, et ta ei ole liiklusnõudeid rikkunud, pole olemasolevate tõendite pinnalt kahtlust, et üldise elukogemuse ja omandatud autojuhtimise kogemuse ning intellektuaalse taseme tõttu sai süüdistatav Ivan Strikharchuki aru, et Paldiski maantee – Mustamäe tee ristmikul, kus on mitmeid valgusfoore, nõuab auto juhtimine tähelepanu ja hoolsust. Keskenduda tuleb enda tegevusele ja teistele liiklejatele ohutu mootorsõiduki liikumiskiiruse, õige liikumissuuna jm. liiklemist korraldavate nõuete järgimisele. Kohtupraktikas (RKKK 3-1-1-142-05, 3-1-1-4-08), on korduvalt asutud seisukohale, et kaudse tahtluse puhul isik ei pürgi tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Seevastu kergemeelsuse puhul isik loodab tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje saabumata jäämisele. Järeldub, et kõnesoleval kahe subjektiivse suhtumise piiritlemisel tuleb igal konkreetsel juhul selgitada, kui intensiivselt suhtus isik tagajärje saabumisse. Hetkel, kui ta mootorsõiduki juhina sõitis välja tema ees liikunud trolli tagant, teadis ta, et läheneb ristmikule, millel liiklemine on reguleeritud fooridega. Nii autojuht kui ka jalakäijaid on kohustatud jälgima fooritulesid ning nendele vastavalt käituma. Tegu on toime pandud kaudse tahtlusega, Ivan Strikharchuk teadis ees asuvast fooridega reguleeritud ristmikust, kuid arvas, et talle on lubav foorituli, mis võimaldab edasi liikuda. Süüdistatava ütlustest tuleneb, et ta tunnistab jalakäijale otsasõitu ülekäigurajal. Autojuht, kes läheneb ülekäigurajale peab ilmutama kõrgendatud hoolsuskohustust turvalise liikluse kulgemise jätkuks ja arvestama kiirusega, et see ei kujuneks ohtlikuks ega looks takistusi teistele liiklejatele. Kaudne tahtlus esines LE nõuete rikkumise suhtes, mille tõttu ettevaatamatusest põhjustati raske tervisekahjustus. Käesoleva kriminaalasja materjalidest järeldub, et aastatepikkust transpordivahendi juhtimise kogemust omav Ivan Strikharchuk, nähes küll tagajärje saabumise võimalust, ei muutnud liikumist lootuses, et tema liikumine on lubava fooritulega õigustatud. Kohtu arvates polnud see lootmine seotud juhi tähelepanematuse või kohusetundetusega, vaid see kujutas lubamatut riski – ta hindas ebaõigesti olukorda ülekäigurajal. Oma käitumisega seotud lubamatu riskimine on vaadeldav kaudse tahtlusena, mitte aga kergemeelsusena. Kohus on seisukohal, et tõendatud on Ivan Strikharchuki tegevuses nii objektiivne kui subjektiivne külg. Rikkudes sõidukijuhina liiklusnõudeid, põhjustas Ivan Strikharchuki raske kehavigastuse AK . Samuti on tõendatud põhjuslik seos teo – mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumisest, kui sellega on põhjustatud inimesele raske tervisekahjustus ja saabunud tagajärje – kannatanu AKile tekitatud tervisekahju vahel. KarS § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. 7 KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud käesoleva seadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasus süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigus – tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. Õiguskord on objektiivne suurus, mis kehtib kõigi ühiskonnaliikmete jaoks võrdselt. Kuivõrd süüteokoosseisudes on esitatud süütegu, tuleb eeldada, et selline süütegu on ka õigusvastane. Tegu tuleb lugeda õiguspäraseks üksnes siis, kui õiguskorras esineb õigusvastasust välistav asjaolu. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus kohtumenetluse käigus ei tuvastanud. Seega tuleb süüdistatava poolt Karistusseadustiku tunnustele vastava koosseisupärase teo toimepanemine lugeda õigusvastaseks. KarS § 32 lg 1 kohaselt saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub käesolevas jaos sätestatud süüd välistav asjaolu. Süüdistatav Ivan Strikharchuk on täisealine ja teo toimepanemise ajal oli võimeline aru saama oma teo keelatusest. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Mootorsõiduk on kõrgendatud ohu allikas, mistõttu pingelised ja keerulised liiklusolud teedel ja tänavatel nõuavad mootorsõiduki juhilt erilist hoolsust ja vastutustunnet liiklusohutust tagavate eeskirjade järgimisel. Igaühele kogemuslikud on igapäeva elu sündmused selles, et mootorsõiduki juhi hoolimatus võib põhjustada traagilise tagajärje juhile endale või kaasliiklejatele, mõnikord ka liiklusest kõrvalseisvale isikule või tema varale. Seetõttu on avalikkuse taluvuspiir põhjendatult madal liikluseeskirju eiravate mootorsõiduki juhtide suhtes ja liikluseeskirja rikkumisega teisele isikule tervisekahju põhjustanud autojuhile mõistetud karistusel laiem tähendus, kui ainult konkreetse süüdlase teole riikliku hukkamõistu avaldamine ja konkreetse süüdimõistetu edasise õiguskuulekuse saavutamine. Inimühiskonnas pole suuremat väärtust ja kõrgemalt kaitstud hüve kui inimese elu ja tervis. Seaduse järgi mõistetav karistus peab avalikkusele näitama karistuse ähvardusel kaitstava hüve kõrget väärtust ja kaitsma seatud õiguskorda kõigi isikute huvides. Süüdistatav Ivan Strikharchuk on varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata. Seega on Ivan Strikharchuki näol olnud tegemist õiguskuuleka isikuga. Süüdistatav Ivan Strikharchuk on toime pannud KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava teise astme kuriteo. Tema tegevuse tulemusena sai üks inimene raske tervisekahjustuse. Süüdistatavale KarS § 422 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud vangistus kuni 5 aastat. Kohus leiab, et süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Samas, vaatamata süüdistatava käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele, peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Süüdistatava Ivan Strikharchuki puhul on tegemist inimesega, kes pani kuriteo toime täisealisena, s.t. isikuna, kes peaks aru saama, et liiklusnõuded on kehtestatud kõikide liiklejate s.h. tema enda huvides. Süüdistatav Ivan Strikharchuk ei ole varem karistatud ei kuritegude toimepanemise ega ka väärtegude toimepanemise eest. Seega on süüdistatav olnud eelnevalt õiguskuulekas liikleja. Kohtuliku uurimisega ei ole tuvastatud ühtegi süüdistatava karistust kergendavat või raskendavat asjaolu. Sellest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et süüdistatavale tuleb mõista karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. 8 Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt on esmakordsel karistamisel võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ning Ivan Strikharchuki suhtes on otstarbekas ja võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid. Ivan Strikharchuki isikus ja tema käitumises ei täheldanud kohus asjaolusid, mida on vaja katseajal kriminaalhoolduse kaudu toetada ja kontrollida. Arvestades Ivan Strikharchuki isikut ja tema senist käitumist on karistusest tingimisi vabastamisel küllaldane KarS § 73 lg 3 ettenähtud katseaeg minimaalses määras. Kohus arvestab vangistusest tingimisi vabastamisel ka asjaoludega, et süüdistataval on töökoht. Käesolevast kriminaalasjast tulenevad süüdistataval samuti nii tekitatud kahju kui menetluskulude hüvitamise kohustused, mille täitmine vangistuses viibides muutuks oluliselt raskemaks või isegi võimatuks. Kohus peab veel vajalikuks mõjutusvahendiks lisakaristuse kohaldamist, milleks on tähtajaline juhtimisõiguse äravõtmine. KarS § 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo toimepanemise korral mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni 3 aastaks. Mootorsõiduki juhtimine pole süüdistatava professionaalne tegevus elatise hankimiseks ega mootorsõiduki juhtimisõigus süüdistatavale vajalik liikumiseks kehalise puude tõttu. Tema puhul puuduvad igasugused erandlikud asjaolud, mis tingiksid lisakaristuse mittekohaldamise. Mootorsõiduki juhtimise õiguse puudumine koondab süüdistatava tähelepanu toimepandud kuriteo tähendusele ja mõjule tema edasisele elukorraldusele. Ivan Strikharchuk ei ole enne kõnealust sündmust toime pannud liiklusalaseid rikkumisi. Nimetatud asjaolu iseloomustab Ivan Strikharchuk kui korralikku ja igati seaduskuulekat liiklejat. Arvestades eelnevat peab kohus võimalikuks kohaldada Ivan Strikharchuk mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 6 kuuks. Tsiviilhagi ja menetluskulud Kannatanu AK esitas tsiviilhagi nii mittevaralise kahju hüvitamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamisega (p 2) või seadusest tulenevat 9 kohustust rikkuva käitumisega (p 7). Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles üle, et kannatanule on tekkinud varaline kahju täiendavate kulutuste näol. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb kahjustatud isikule isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kannatanu AK on esitanud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel (lk 7 – 9, 52 pöördel). VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Vastavalt VÕS § 134 lg 5 mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et AK on tekkinud tervisekahju. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi kohtuarst-ekspert Anu A eksperdiarvamusest nähtub, et AK sedastati vasaku õlavarreluu ülaotsa (kirurgilise kaela ja suure köbrukese) murd ning vasaku sääreluu ülaotsa (külgmise põnda) murd. Tervisekahjutus ei ole eluohtlik, kuid paranemise kestus ületab üle 4 kuud. Tuvastatud tervisekahjustus võis olla tekitatud ekspertiisimääruses näidatud ajal ja asjaoludel – vasakult lähenenud sõidukilt saadud löögi tagajärjel paiskumisest vastu kõva tömpi pinda (lk 31). AK murdus liiklusõnnetuse tulemusena õlevarreluu üleosa ja sääreluu. Haiglas viibis 05.01. – 18.01.2011.a, kuid peale haiglast koju saamist oli endiselt liikumisvõimetu, kuna arst oli keelanud igasugused aktiivsed liikumised 7. nädalani. Seniajani pidi ainult lamama. Hiljem tugiraamiga liikudes sai kasutada ainult ühte kätt ja ühte jalga. Kodus midagi teha ei saanud ning teda hooldasid õde ja 81- aastane ema. Nendepoolne hooldus kestis märtsi lõpuni. Peale seda oli võimeline ise liikuma, kuid kodustel töödel vajas endiselt abi. Käis taastusravis Haapsalus, kus võimles, tehti massaaži ja õpetati kodus harjutusi tegema. See kõik tekitas stressi ning hirmu paranematuse ees. Stressi võimendas ka tema süüdistamine autojuhi poolt. Õnnetuse järgselt tervis halvenes ning tal tuvastati roos, mis oli tingitud just stressist ja läbielamistest. Pidi käima palju arstide juures, kus hakkas tihti halb, seoses pika ärevusseisundiga. Alguses oli hirm isegi ületada ülekäiguradasid, praegu on see hirm leevenenud. (tl. 7 – 17, tl 52, 52 pöördel). Kohtu hinnangul tähendab eeltoodu kannatanu elukvaliteedi langust. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid (nt millised vigastused isik liiklusõnnetuses sai, kui pikk oli töövõimetuse periood, kui keerukad operatsioonid tuli teha tema tervise taastamiseks, kas tekkisid püsivad 10 tervisekahjustused jne) ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Lahendis nr 3-2-1-34-05 on Riigikohus väljendanud seisukohta, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Ivan Strikharchuk ei ole hagi tunnistanud, kuna ta ei ole enda sõnul süütegu toime pannud. Süüdistatav on tunnistanud sündmuskohalt lahkumist. Ivan Strikharchuk ei tööta, tema sissetulekuks on pension summas 280,00 eurot. Maksab igakuiselt pensionist 100,00 eurot kindlustusele kannatanu ravikulude katteks, mille suurus oli 3500,00 eurot. Nimetatud kohustus lasub tal 3 aastat. (lk 58), Kuna mittevaralise kahju hüvitamisega ei või oluliselt kahjustada kahju tekitanud isikut ega kohustatud isiku elukvaliteeti, peab kohus seega põhjendatuks Ivan Strikharchukilt välja mõista AKi kasuks mittevaraline kahju summas 1500.00 eurot. Kriminaalasjas asitõendiks tunnistatud CD plaat, millel on salvestatud Häirekeskuse kõne, tuleb jätta kriminaalasja juurde. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et Ivan Strikharchuk on pensionär ja tema sissetulekuks on pension summas 280,00 eurot. Lisaks on kohus otsustanud temalt välja mõista mittevaralise kahju summas 1500,00 eurot AK kasuks. Samuti on Ivan Strikharchuk öelnud, et ta tasub igakuiselt 100,00 eurot kannatanu ravikulude katteks. Seega esinevad kohtu arvates asjaolud, mis võimaldavad antud juhul jätta osa menetluskuludest riigi kanda. Kriminaalasjas on menetluskulusid kogusummas 961,00 eurot, mis koosnevad, sundrahast summas 435,00 eurot, õigusabikuludest summas 441,55 eurot, ekspertiisikuludest summas 84,00 eurot ja toimiku koopia tegemise kuludest summas 0,45 senti. Kohus peab võimalikuks jätta menetluskulud summas 475,55 eurot riigi kanda ning süüdistatavalt välja mõista menetluskulud summas 485,45 eurot. 11 Samas peab kohus põhjendatuks kohaldada väljamõistetud menetluskulude osas KrMS § 180 lg 3 sätteid, s.t määrata kriminaalmenetluse kulude hüvitamine ositi 10 kuu jooksul. On ilmselge, et Ivan Strikharchuki sissetuleku juures täitedokumendi vabatahtlik täitmine on raskendatud, kuna pensionil oleva süüdimõistetu töötamise võimalus on piiratud tulenevalt tema east ning riigis valitsevast majandussituatsioonist. Leili Raedla Kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.