juulist 2011 kehtivas LS-s § 35 lg 1)/. V. Pavljuk, olles trammiuksed sulgenud, ei vaadanud jällegi paremasse küljepeeglisse, alustades trammiga liikumist, jättes enne sõidu alustamist veendumata selle ohutuses /
juulist 2011 kehtivas LS-s § 33 lg 2 p 8)/, mille tagajärjel trammi uste vahele jäänud V. S kukkus trammi liikumise peale trammiuste vahelt ooteplatvormile selliselt, et tema mõlemad jalalabad jäid liikuva trammi alla ja lömastusid. Seega põhjustas V. Pavljuki tegevus V. Sile rasked tervisekahjustused /Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri (majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004. a. määrus nr 141) § 6 lg 1 p 1/. V. Pavljuk rikkus järgmisi liiklusnõudeid:
juulist 2011 kehtivas LS-s § 35 lg 1) /juht ei tohi oma tegevusega ohustada jalakäijat ega rikkuda tema riietust. Eriti tähelepanelik tuleb olla lapse, vanuri ning haigustunnuste ja puudega inimeste suhtes/; § 91 (
idis, et V. Pavljuki poolt hooletusest toime pandud liiklusnõuete rikkumine seisnes selles, et V. Pavljuk jättis trammiga liikumist alustades selle täielikus ohutuses veendumata, samas teadmata, et esineb süüteokoosseisule vastav asjaolu. Tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma käitumise korral oleks kannatanule raske tervisekahjustus jäänud saabumata. Kohus ei lugenud usaldusväärseteks ega arvestanud tõendina kannatanu ütlusi, sest V. S ei ole võimeline oma tervisliku seisundi tõttu andma adekvaatseid selgitusi. Arvestades süüd vähendava asjaoluna kõrvaldamata jäänud kahtlust uste sulgumist tähistava signaallambi süttimise osas ning süüdistava puhtsüdamlikku kahetsust,
idis kohus, et V. Pavljukki tuleb karistada vabadusekaotusliku karistusega sanktsiooni keskmisest madalamas määras ja kohaldada KarS § 73 lg 3 alusel katseaega 3 aastat. Et V. Pavljuk töötab Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS-is trammijuhina ning kuritegu on toime pandud tööülesandeid täites, vastutab tekkinud kahju eest tsiviilkostjaks tunnistatud Tallinna Trammi- ja Trollibussikoondise AS. Kannatanu V. Si esitatud mittevaralise kahju nõudest 1278, 23 eurot (20 000 krooni), hindas kohus VÕS § 130 lg 2 kohaseks mõistlikuks summaks 1200 eurot, millele ei esitanud vastuväiteid ka tsiviilkostja. Kohus ei pidanud võimalikuks nimetatud rahasumma väljamõistmist kolmanda isiku, OÜ Häcke kasuks. 4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Pavljuki kaitsja, kes taotleb vaidlustatud otsuse tühistamist materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ning uue otsuse tegemist, millega mõista V. Pavljuk talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja
iab, et süüdistuse etteheide liiklusnõuete rikkumises, millega tekitati kannatanule raske tervisekahjustus ja mis seisnes süüdistatava poolt enne trammi uste sulgumist tahavaatepeeglisse mitte vaatamises, ei ole tõendatud. Kohtuga seisukohaga, et süüdistatav on rikkunud
süüdistatav olevat jätnud trammiga liikumist alustades selle täielikus ohutuses veendumata, kaitsja ei nõustu. Kaitsja arvates oli süüdistatav enda poolt teinud kõik vajalikud toimingud veendumaks, et liiklejad oleksid trammi sisenenud (vaatas peeglisse), andis helisignaali uste peatse sulgemise kohta (uste sulgemise ja sõidu alustamise hoiatussignaal), veendus juhi kabiini juhtpaneelil uste suletud oleku kinnitust tähistava lambi süttimises (kinnitus uste suletud oleku kohta) ning veendus, et trammi liikumise alustamiseks ei oleks trammi ees takistusi. Trammijuhile kohustuslikke tegevusi on kirjeldanud kohtus tunnistaja V. S ja need kattuvad üheselt süüdistatava poolt ettevõetud tegevusega. Süüdistatav, olles veendunud liikuma asumise ohutuses, ei võinud kuidagi ette näha olukorda, kus kannatanu võib olla uste vahele jäänud, sest peeglist ei olnud teda näha ja uste suletust kinnitav signaaltuli juhipaneelil oli süttinud; samuti ei saanud süüdistatav ette näha, et kannatanu, kes on asotsiaalsete elukommetega, ilmselgelt mentaalsete minetustega ja sündmuse ajal 2,07 promillises joobes, trammi astudes ja trammi liikudes otsustanud trammist väljuda. On eluliselt usutav, et kannatanu käitus trammi sisenedes ebaadekvaatselt ehk ei näidanud üles sõitjale/liiklejale kohast hoolsust ning trammi sisenedes ja selles olles ei sooritanud ühistranspordi kasutajale ehk liiklejale adekvaatseid otsustusi, et oma tegevusega mitte tekitada liiklusohtlikku olukorda või liiklusõnnetust. Kannatanu tegevusele ei ole kohus otsuse tegemisel tähelepanu pööranud. Kaitsja
iab, et trammijuhile ei saa hooletust ette heita olukorras, kus trammijuht on teinud kõik endast sõltuva, et tagada reisijatele turvaline sõit trammis. Kannatanule tekkinud kehavigastus on põhjuslikus seoses kannatanu mitteadekvaatse, hooletu ja ootamatu käitumisega. 3 Veel
iab kaitsja, et antud asjas ei ole kohus arvestanud mõlema osapoole tegevust ja käitumist. Arusaamatult on kohus põhjendanud süüdistatava hoolsuskohustuse rikkumist
ja 91 nõuetest tulenevalt,
ides, et V. Pavljuk oli kohustatud olema kannatanu suhtes eriti tähelepanelik ning et süüdistatav ei veendunud, et kõik sõitjad on trammi sisenenud. Selline kohtu põhjendus ei näita kaitsja arvates kuidagi süüdistatava tegevuse õigusvastasust ega selgita, mida konkreetselt trammijuht tegemata jättis. Kohtu mõttekäik, et kuna juhtus õnnetus, siis järelikult süüdistatav ei veendunud, et sõidu alustamine on ohutu, ei ole arusaadav, põhjendatud, loogiline ning sellega on rikutud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Trammijuht ei ole objektiivsetel põhjustel võimeline jälgima trammi sisepeeglist, kes ja kus sisenejatest trammis asub. Kuna kannatanu oli tõenäoliselt trammi trepiastmetel, siis trammi sisepeeglitest ei olnud kannatanut näha. Tallinnas liiklevad trammid ei vasta tehniliselt seisukorralt ja varustuselt tasemele, mis võimaldaks trammijuhil veenduda, et trammi trepiastmetel ei ole ühtki reisijat, pikkade trammide puhul tagaks selle üksnes kaamerate olemasolu trepiastmetel, mis kannaksid videopildi juhipulti. Trammis paiknevate treppide vaheseinad ei luba trammijuhil sise- ega ka välispeeglist näha, kas ja kes asub trepiastmetel, samuti segab tagumiste trepivahede vaatevälja trammide keskel asetsevad lõõtsad, mis teevad võimatuks trammi tagumiste uste treppidel toimuva. Ebareaalne oleks nõuda ja ette heita trammijuhile, et pärast liikumise ja uste sulgemise hoiatussignaali ja uste sulgemist kinnitava märgutule süttimist juhtpuldis ja tahavaatepeeglisse vaatamist trammijuht veel täiendavalt (väljudes trammist) kontrolliks, kas keegi on trammi trepiastmetel. Trammi trepiastmetel seismine ei ole keelatud ja trammijuhil ei ole samuti keelatud sõitu alustada, kui inimesed seisavad trepiastmetel. Sõitjate eeskirja kohaselt sisenevad lapsed ja liikumispuuetega inimesed esimesest uksest, sest sealt on neid kõige paremini näha ja neid saab vajadusel aidata. Kui liikumispuudega isik siseneb trammi tagumistest ustest, siis võtab isik endale riski, et trammijuht puht füüsiliselt ei näe teda, kui ta peaks sattuma hätta trammi sisenemisel vmt. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 26.05.2004 määrus sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirjad (RTL 2004, 71, 1176) § 7 lg 4 p 8 kohaselt on sõitjal keelatud sõita ühissõidukis joobeseisundis, kui sellega kaasneb ühissõidukijuhi häiriv käitumine. Käesoleval juhul sõitja rikkus nimetatud keeldu, sest olles raskes alkoholijoobes ja sisenedes trammi ühest tagumisest uksest, häiris ja piiras kannatanu sellega trammijuhi võimet näha ette võimalust, et kannatanu võib trammi sisenedes ümber mõelda ja hakata uste sulgedes trammist väljuma ajal, kui tramm oli hakanud juba liikuma. Sellega rikkus kannatanu ka sõitja enda kohustust tagamaks enda ohutu sõit (§ 7 lg 3 p 5). 5. Apellatsioonile esitas vastulause ringkonnaprokurör R. Amur, kes
iab, et apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Suurema ohu allika valdajana pidi süüdistatav veenduma, et trammiga liikumist alustades, on see kõikide liiklejate s.h reisijate suhtes ohutu. Kuna V. S jäi trammiuste vahele ning kukkus trammist välja selliselt, et tramm sõitis üle tema jalgade, ei veendunud V. Pavljuk järelikult piisavalt trammireisija ohutuses. V. Pavljukile esitatud süüdistus on laiem kui ainult paremasse küljepeeglisse vaatamata jätmine. Süüdistusest nähtub otseselt, et V. Pavljuk olles trammiuksed sulgenud, ei vaadanud paremasse küljepeeglisse, alustas trammiga liikumist, jättes enne sõidu alustamist veendumata selle ohutuses /
/, mille tagajärjel trammi uste vahele jäänud kannatanu kukkus trammiuste vahelt ooteplatvormile. Süüdistus sisaldab trammiga liikumise alustamise hetkel ohutuses veendumata jätmist. Ohutuses veendumata jätmise on kohus sisustanud V. Pavljuki poolse rikkumisena selles, et trammijuhil on kohustus veenduda igakülgselt ja täielikult selles, kas kepiga ning vaevaliselt liikuv jalakäija, kelle suhtes peab juht üles näitama erilist tähelepanelikkust /
Trammijuhil on kohustus toimetada reisijad ohutult sihtkohta. 4 Kohus on andnud hinnangu kannatanu käitumisele, olles
idnud, et kannatanu kehavigastused ei ole põhjuslikus seoses kannatanu alkoholijoobega, suurema ohu allika valdaja peab tagama jalakäijate ohutuse olenemata, millises seisundis jalakäija on. Kohus on põhjendanud, et trammijuhil lasub kohustus kontrollida, kas isik on jõudnud trammi ukse sulgemise hetkeks trammi siseneda või mitte. Kui sellist isikut ooteplatvormil enam näha ei ole, on põhjust kontrollida, kas ta on jõudnud trammi siseneda. Kohus
idis õigesti, et kui süüdistatav oleks sisepeeglist kontrollinud, kas kannatanu on trammi jõudnud, ei oleks liiklusõnnetust toimunud. Kaitsja seisukoht, et ebareaalne on nõuda trammijuhilt seda, et peale uste sulgemise hoiatussignaali, uste sulgumist kinnitava märgutule süttimist juhtpuldis ja tahavaatepeeglisse vaatamist trammijuht veel täiendavalt kontrolliks, kas keegi on trammi trepiastmetel, on prokuröri hinnangul ebareaalne ja vastutustundetu. Prokuröri hinnangul on oluliseks asjaoluks veel ka see, et süüdistatav teadis, et kannatanu liigub trammi vahetus läheduses ning oleks pidanud arvestama võimalusega, et kannatanu soovib trammi siseneda, kuid peale trammiuste sulgemist ta enam ei vaadanud küljepeeglisse. Kuigi kannatanu oli joobeseisundis, puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et see häiris trammijuhti. V. Pavljuki ütluste kohaselt ei saanud ta aru, et tegemist oleks joobes isikuga. Seega ei ole õige kaitsja seisukoht, et kannatanu rikkus sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 7 lg 4 p 8, mille kohaselt sõitjal on keelatud sõita ühissõidukis joobeseisundis, kui sellega kaasneb ühissõidukijuhti häiriv käitumine, puuduvad tõendid ka selle kohta, et kannatanu oleks rikkunud eeskirja § 7 lg 3 p 5 nõuet. Tunnistaja R sõnade kohaselt soovis kannatanu trammi siseneda kui jäi sulguvate uste vahele. Kannatanu ütlused on kohus kui ebausaldusväärsed, põhjendatult kõrvale jätnud seoses kannatanu terviseseisundiga. Kui tramm peatuses peatub ning avab kõik uksed, siis võivad reisijad, olenemata vanusest ja tervislikust seisundist, trammi siseneda ükskõik millisest uksest. Sõitjate eeskirjast (sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskiri) ei tulene, et lapsed ja liikumispuuetega inimesed peavad sisenema trammi esimesest uksest. Reisijad ei pea ette nägema, et trammijuht ei veendu selles, et nad on ohutult trammi sisenenud, ohutuses veendumise kohustus on trammijuhil, mida süüdistatav ilmselgelt ei täitnud. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused 6. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusaja materjalidega ja kaitsja apellatsiooniga,
iab, et maakohtu otsus süüdistatava süü osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt motiveeritud. Apellatsioon maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei anna. Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitte teadaolevaid tõendeid ega asjaolusid, selles taotletakse üksnes olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Vaidlustatud otsuses on tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt kujunenud kohtu arvamus ja järeldustele jõudmine kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium
iab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik
ida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Vaidlustatud otsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult. 5 Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on maakohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava V. Pavljuki talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes vaidlustatud otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.
juulist 2011 kehtiva LS § 33 lg 2 p 8) kohustab juhti enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Kuna trammi liikuma hakates jäi V. S trammiuste vahele ning kukkus trammist välja selliselt, et tramm sõitis üle tema jalgade, ei veendunud V. Pavljuk, nagu maakohus õigesti tuvastas, reisijate ohutuses piisavalt. Vastasel juhul, veendudes nii sisepeeglisse kui parempoolsesse küljepeeglisse vaadates, et kõik reisijad on trammi sisenenud ja sõidu alustamine on kõigi liiklejate, s.h. reisijate suhtes ohutu, ei oleks liiklusõnnetust toimunud.
juulist 2011 kehtiva LS § 35 lg 1) kohaselt peab juht olema eriti tähelepanelik lapse, vanuri ning haigustunnustega, liikumispuudega ja pimeda inimese suhtes. Et V. S liikus kepiga, on tõendatud süüdistatava ja tunnistaja I. R ütlustega. Veendumata igakülgselt ja täielikult selles, kas kepiga ning vaevaliselt liikuv jalakäija, kelle suhtes peab juht üles näitama erilist tähelepanelikkust, on ohutult jõudnud trammi siseneda, rikkus V. Pavljuk seega ka
juulist 2011 kehtiva LS § 35 lg 1) tulenevat kohustust ohutuse tagamisel.
iab kohtukolleegium üksmeelselt, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 5. märtsi 2012 otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Pavel Gontšarov 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.