1-11-11678/13

(5)sündinud tütar K R ja 24.12.

1. a sündinud poja K R ülalpidamiseks, on alates 21.09.
2. a hoidunud elatise tasumisest kuritahtlikult kõrvale, kuigi töötab XXXXX XXXXX ja omab alalist sissetulekut.
3. märtsiks
4. a oli tekkinud võlg 6030,06 eurot.
5. Pärnu Maakohtu 09.01.
6. a otsusega mõisteti A. Rannik esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus leidis, et süüdistatava tegevuses puudub süüks pandud kuriteo koosseisu subjektiivne tunnus - tahtlus elatist mitte maksta. Millegagi ei ole ümber lükatud süüdistatava väited, et Soome kohtutäitur tegi tema igakuisest sissetulekust viimase ajani kinnipidamisi ka Soomes tekkinud võlgade tasumiseks ja et süüdistatav ei saanud kinni peetud summasid nõuete vahel ise jagada. On teadmata, kas pärast kinnipidamisi jäi võlgnikule veel piisavalt raha, et tasuda kannatanule elatist täitemenetluse väliselt. Tekkinud kahtlused tuleb lahendada süüdistatava kasuks.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, A. Ranniku süüdimõistmist KarS § 169 järgi ja tema karistamist 100 päevamäära ehk 320 euro suuruse rahalise karistusega. Prokuröri arvates on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et A. Rannikul puudus tahtlus elatise maksmisest kõrvale hoiduda. Riigikohtu 01.04.2004 otsuse kohaselt asjas nr. 3-1-1-16-04 on kuriteo toimepanemine küll ajaliselt piiritletud käitumisakt, kuid see on seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. A. Rannik tunnistas, et töötas XXXXX XXXX XXXXX alates
8. aastast, algul ettevõtjana ning hiljem palgatöölisena. Erialast tööd on olnud kogu aeg ning tööpuudust ei ole. Samas väitis A. Rannik, et firma võlgade tõttu ei ole tal olnud võimalik oma alaealistele lastele elatist maksta. Ta võttis ta pangalaenu, et firmat päästa. Ta tunnistas, et Soome kohtutäiturile maksis ta umbes 700 eurot kuus. A. Rannik selgitas, et tal oli võimalik kohtutäituri poolt kinnipeetavat summat laste arvelt vähendada, kuid ta ei teinud seda, sest soovis kiiresti kustutada firmaga seotud võlgnevuse. Praeguseks on pangalaen tasutud, täitmisel on ainult elatise võlgnevus ja tasumata on veel avarii trahv. Ekslik on kohtu seisukoht, et elatist maksma kohustatud isik ei pea oma kohustuste täitmisel üles näitama omapoolset initsiatiivi. PKS §-st 96 ja § 97 p-st 1 tulenevalt on A.Rannik lapsevanemana kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi. Selle täitmiseks peab lapsevanem ise aktiivselt tegutsema. PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel määratakse elatis lapsele igakuise elatisrahana. Sellest lähtuvalt on vanemal kohustus hoolitseda, et laps saaks igal kuul talle määratud toetuse. Perekonnaseadusest tulenevalt oleks A. Rannik pidanud kohtutäituri poolt kinnipidamata summa kasutama võrdselt enda ja oma alaealiste laste ülalpidamiseks. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-37-11 p.15 ning lahendis 3-2-1-33-11 p.20 selgitanud, et PKS § 102 lg 2 mõttest tulenevalt peab vanem olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Maksu- ja Tolliameti andmebaasi väljatrükist ( lk.39 ) selgub, et ajavahemikul 21.12.2010 kuni 05.09.2011 on Aare Rannik reisinud laevaga 6 korral Eestist Soome ja 5 korral Soomest Eestisse. Nimetatud asjaolu viitab A.Rannikul rahaliste vahendite olemasolule, mida PKS-st tulenevalt oleks A.Rannik pidanud kasutama võrdselt enda ja laste ülapidamiseks. asemel tasuda oma teisi võlgnevusi. A.Rannik oli kohustatud erinevate võlgnevuste tasumisel lähtuma eelkõige sellest, et esmajärjekorras saaks tasutud elatisraha ning seejärel alles teised võlgnevused. Aare Rannik seevastu käitus vastupidiselt ja eelistas teadlikult oma alaealistele lastele elatisraha maksmisele teiste võlgnevuste tasumist. Soome elama asumisel ei teatanud A. Rannik kannatanule ega kohtutäiturile oma elukohta, mistõttu kannatanu pidi kohtuotsuse täitmisele pööramiseks süüdistatavat otsima. Kohus on alusetult, 2

(5)põhjendusega, et neid tegusid ei ole A.Rannikule süüks arvatud, jätnud nimetatud asjaolu A. Ranniku elatisraha mittemaksmise tahtluse hindamisel arvestamata. A. Ranniku soovi mitte tasuda elatisraha ilmestab seegi, et ka ajaperioodil, mil A. Rannik oli XXX XXXXX ettevõtja, ei tasunud ta kannatanule regulaarselt ja igakuuliselt elatisraha. Eesti kohtutäituri maksekorraldustest nähtub, et kohtutäitur on kannatanule 2004.aastal teinud 7 makset, 2005 6 makset, 2006 1 makse, 2007 13 makset, 2008 septembris 1 makse ja 02.01.2009 viimase makse. 15.09.2005 tasuti kohtutäituri poolt kannatanule koguni 49 294,50 krooni ja soome kohtutäituri poolt kanti 20.09.2010 kannatanu arvele 3149,27 eurot, seega A. Ranniku väited, et tal puudus igasugune võimalus elatisraha maksmiseks ei vasta tegelikkusele. Kohtuistungil selgus, et A. Rannikul on Viljandimaal kinnistu. A. Rannikul oli seega võimalus kinnisvara arvelt tasuda kannatanule elatist. A. Ranniku tahtlust mitte tasuda elatist näitab ka see, et alates 2001 alates ei ole elatisraha tasumine toimunud vabatahtlikult, vaid kohtutäituri meetmete survel. Ülalpidamiskohustuse rikkumine on kuritahtlik, kui elatisraha ei maksta pikema aja jooksul, mis võib väljenduda elatisraha ulatuslikus võlgnevuses ( RKKK lahendid 3-1-1-92-01; 3-1-1-95-03 ). Alates 21.09.2010 ei maksnud A. Rannik süüdistuses nimetatud perioodil oma alaealistele lastele mingilgi määral elatist. Seisuga 31.03.2011 oli A. Ranniku võlgnevus kannatanule 6030,06 eurot, milline oli tekkinud alates

1. A.Rannik, omades kindlat sissetulekut, ei täitnud pikema aja vältel süstemaatiliselt elatise maksmise kohustust, hoidudes sellega kuritahtlikult kõrvale oma alaealistele lastele igakuise elatisraha maksmisest. Prokurör leiab, et A. Rannik oli teadlik, et kannatanu tegelikult elatisraha ei saanud ning elatisraha maksmise asemel eelistas ta teadlikult tasuda enda teisi võlgnevusi, mistõttu elatisraha mittemaksmine on toime pandud otsese tahtlusega.
2. Apellatsioonile esitas kirjaliku vastuse A. Ranniku kaitsja, kes palub jätta maakohtu otsus muutmata. Kohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ja leidnud, et A. Ranniku tegevuses puudus tahtlus elatisraha tasumisest kuritahtlikult kõrvale hoiduda. Nimelt täitis A. Rannik nii ettevõtte tegevusest tekkinud võlgnevust kui ka elatisraha nõudeid läbi kohtutäituri ning temale enda ja temaga koos elavate laste ülalpidamiseks jäänud raha ei võimaldanud tal lisaks täituri vahendusel tasutud elatisele tasuda kannatanule lisaks elatist väljaspool täitemenetlust. Tõenditest nähtuvalt tasus A. Rannik elatist kohtutäituri vahendusel, mistõttu puudusid tal ka muud vahendid väljaspool täitemenetlust elatist tasuda. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaolu, et väljaspool täitemenetlust võlgnevuse tasumine ei vabastanuks A. Rannikut siiski ka kohtutäituri tasu tasumisest. Lisaks eeltoodule on A. Rannik võtnud ka elatise tasumiseks laenu, milline asjaolu näitab, et A. Rannik püüdis kõiki vahendeid kasutades täita kannatanu poolt esitatud nõudeid. Kui võlgniku suhtes on esitanud täitemenetluse kaudu nõude mitu sissenõudjat, puudub võlgnikul endal täpne ülevaade sellest, millise nõude katteks kohtutäitur võlgnikult kinnipeetud summa täidab. Seega ei saa ette heita A. Rannikule asjaolu, et ta ei täitnud eelisjärjekorras elatisraha nõuet, kuivõrd A. Rannikul isiklikult nõuete täitmise järjekorra suhtes käsutusõigus puudus. Süüdistatav oli õigustatud eeldama, et kohtutäitur teeb tema töötasust kinnipidamisi vastavalt Soomes kehtivale seadusele ja tagab ka kannatanu nõude rahuldamise. Ebaõige on ka kaebuse esitaja seisukoht, nagu oleks A. Rannik oma tegevusetusega jätnud kasutamata tema käsutuses olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohtuistungil antud A. Ranniku ütlustest nähtub, et ta võttis Eestis asuva kinnisasja tagatisel laenu, et tasuda kahele alaealisele lapsele elatist. A. Ranniku ja tema perekonnaliikmete (sh kõigi nelja alaealise ülalpeetava) suhtes A. Rannikule kuuluva kinnisvara realiseerimata jätmine ei saa olla karistusõiguslikus mõttes kuritahtlusena käsitletav tegu ega kaudne tõend ja etteheide A. Rannikule KarS § 169 tähenduses. 3

(5)RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 6.1 Süüdistusaktist ja apellatsioonist ilmneb, et prokuröri hinnangul seisnes elatise maksmisest kõrvale hoidumine selles, et A. Rannik ei tasunud lisaks kohtutäituri poolt A. Ranniku palgast varem tekkinud elatise võlgnevuse katteks kinni peetavale summale vabatahtlikult igakuist elatist. Teisisõnu heidetakse A. Rannikule sisuliselt ette seda, et kuigi kohtutäituri kaudu toimus L. L taotluse alusel L. L kasuks välja mõistetud elatise sundtäitmine, oleks A. Rannik pidanud tasuma veel ka vabatahtlikult Pärnu Maakohtu 08.04.
2. a otsusega makstud elatist. Kohtukolleegium sellise lähenemisega ei nõustu ja leiab, et nii konkreetse kuu eest elatise maksmist kui varasemalt tekkinud elatisevõlgnevuse tasumist tuleb käsitada elatise tasumisena. Eelöeldust tulenevalt ei saa elatise maksmisest kõrvalehoidumisena käsitada olukorda, kus isik oma võimaluste piires igakuiselt elatist tasub, olgugi, et see toimub sundtäitmise korras. Arvestades, et sundtäitmine toimub sissenõudja huvides, pole alust arvata, et sundtäitmisel ei pöörataks sissenõuet võimalikult suurele osale igakuisest sissetulekust. Kui elatisenõue on pööratud sundtäitmisele, saab kuritahtlikuks kõrvalehoidumiseks lugeda eelkõige sundtäitmise takistamist. Käesolevas asjas ei ole tõendeid selle kohta, et A. Rannik alates 21.09.
3. a kuidagi takistaks elatise nõude sundtäitmist, nt varjaks oma sissetulekut. Lisaks tuleb nõustuda maakohtuga, et kuna kohtule ei ole esitatud tõendeid isegi selle kohta, kui suur on A. Ranniku igakuine sissetulek ja kui suure osa täpselt kohtutäitur sellest kinni peab, mistõttu tuleb kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks ja lähtuda süüdistatava ütlustest, et talle kätte jäävast sissetulekust ei olegi võimalik täiendavalt elatist tasuda. Tõendeid ei ole ka selle kohta, millise summa kohtutäitur igakuiselt A. Rannikult kinnipeetavast summast elatise katteks arvestab. Kuna kohtutäitur korraldab oma tööd ise, ei saa A. Rannikule ette heita seda, et kohtutäitur ei kanna kinnipeetud summast elatise osa kannatanule üle igakuiselt. 6.2 Maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et Pärnu Maakohtu
4. aprilli
5. a otsusega välja mõistetud elatise nõue on kannatanu avalduse alusel Soome kohtutäituri menetluses, apellatsioonis ümber lükatud ei ole. Seda, et elatisenõue on Soome kohtutäituri menetluses, on maakohtu istungil kinnitanud nii kannatanu kui süüdistatav. Kannatanu andis ütlusi selle kohta, et kui ta sai teada, et A. Rannik töötab Soomes, pöördus ta justiitsministeeriumi kaudu otsuse täitmiseks Soome kohtutäituri poole.
6. a septembris laekus Soome kohtutäituri kaudu suurem summa ja 22.12.
7. tuli väiksem summa (654 eur). Süüdistatav kinnitas samuti kohtule, et ta maksab kohtutäiturile kogu aeg L. L nõuet, s.o elatise nõuet. Maakohtu istungi seisuga oli A. Rannikul lisaks sellele veel tasumata liiklustrahv, varem oli ka ettevõttega seotud võlg. A. Ranniku sõnade kohaselt peetakse töötasust igakuiselt kinni umbes 700 eurot ja täitur jagab selle nõuete vahel. Vastuseks prokuröri küsimusele, miks ta ei ole vähendanud elatisenõuet, on A. Rannik öelnud: „Mul täiturile läheb kogu aeg raha, see läheb ju lastele, kui ma maksan seda, iga kuu läheb raha maha.“ Prokuröri küsimustele, kas A. Rannik ei maksa põhimõtteliselt vabatahtlikult ja miks ta ei võiks igakuiselt väiksemaid summasid maksta, ilmneb, et A. Rannik maksab läbi kohtutäituri, kuna on võlgnevus ammusest ajast (s.o süüdistuses teo toimepanemise ajana märgitule eelnevast perioodist) ja vabatahtlikult ei ole võimalik maksta kohtutäituri poolt võetavate summade tõttu. Teisisõnu ei ole võimalik vabatahtlikult maksta maakohtu poolt välja mõistetud elatise summat muuhulgas põhjusel, et kohtutäitur peab juba palgast kinni summasid varasemast tekkinud võlgnevuse katteks. 6.3 Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole isiku süüdistamine elatise mittemaksmises olukorras, kus ta likvideerib varasemat elatisevõlgnevust, põhjendatud ka seetõttu, et see tähendab sisuliselt isikule etteheite tegemist teo (elatise mittemaksmise) eest, mis jääb süüdistuse ajalistest piiridest välja. S.t, 4

(5)kuigi süüdistuse kohaselt hoidus A. Rannik elatise maksmisest kõrvale alates 21.09.2010, heidetakse talle ette, et ta ei maksnud nõuetekohaselt elatist ajavahemikul 2001 – 21.09.

1. a. Märkida tuleb, et kuigi süüdistuse kohaselt on teo toime alates 21.09.
2. a, arvestab prokurör tekitatud kahjuna kogu võlgnevust, nentides apellatsioonis, et võlgnevus on tekkinud alates
3. aastast. Ka arvestades, et Pärnu Maakohtu 08.04.
4. a otsuse kohaselt on igakuise elatisraha suuruseks 4350 krooni, on ilmne, et süüdistusaktis nimetatud võlgnevus 6030,06 eurot ei ole tekkinud vaid vahemikul 21.09.2010 -31.03.
5. a, s.o kuriteo toimepanemise algusajast hetkeni, mille seisuga elatise võlgnevus on esitatud. Kuivõrd süüdistus hõlmab elatise maksmisest kõrvale hoidumist alates 21.09.
6. a, on maakohus õigesti asunud ka seisukohale, et viited A. Ranniku varasemale käitumisele (Soome elama asumisest mitte teatamine) ei ole asjakohased. Tegemist ei ole vahetult süüdistuses nimetatud ajavahemikule eelnenud käitumisega. Apellant väitis lisaks, et A. Ranniku tahtlust mitte tasuda elatist näitab see, et alates
7. aastast ei ole elatisraha tasumine toimunud vabatahtlikult, vaid kohtutäituri meetmete survel. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud väide tuleb jätta tähelepanuta. Sisuliselt tähendab prokuröri nimetatud argument, et juba alates
8. aastast käitus A. Rannik süüdistuses kirjeldatud moel, s.o ei maksnud elatist vabatahtlikult ning hoidis seega elatise maksmisest kõrvale. Sellest hoolimata ei ole ajavahemikul 2001.-
9. a toimunud kõrvalehoidumises A. Rannikule süüdistust esitatud, mistõttu ei või kohus arvestada isiku tahtlust tõendava argumendina seda, et isik juba varem elatist vabatahtlikult ei tasunud. Märkida tuleb, et prokuröri viidatud Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb arvestada isiku teole eelnevat ja järgnevat käitumist, mis ise ei vasta kuriteokoosseisule, toodud argumendi puhul jääb aga täielikult ebaselgeks see, milles seisneb A. Ranniku käitumise erinevus enne 21.09.
10. a ja pärast seda, s.o, miks eelneval käitumisel ei olnud kuriteo kvaliteeti, hilisemal aga on.
11. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. A. Ranniku kaitsja taotles tasu osutatud õigusabi eest 144 eurot, ringkonnakohus rahuldas esitatud taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg 2 jääb kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Sten Lind Meelika Aava Malle Preimer 5