1-11-12168 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht
- aprillil
- a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-12168 Kohtukoosseis Kriminaalasi Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Priit Oja süüdistuses KarS § 120, § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
- märtsi
- a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Kaitsja Süüdistatava Priit Oja kaitsja Andres Simson Anneli Lumiste PRIIT OJA isikukood 37302160291, eesti keel, Eesti Vabariigi kodanik, keskharidus, elukoht xxxxxx xxxx, õpib kaluriks töötab xxxxxxxx; Varem kriminaalkorras karistamata Advokaat Andres Simson Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus Süüdistatav RESOLUTSIOON
- Harju Maakohtu
- märtsi
- a kohtuotsus Priit Oja suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- aprillil
- a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- märtsi
- a otsusega üldmenetluses tunnistati Priit Oja süüdi KarS § 120 järgi ja mõisteti talle rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses, s.o. 320 eurot. Tunnistati Priit Oja süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses, s.o. 640 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja mõisteti liitkaristuseks rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses (päevamäär 3.20 eurot), s.o. 640 eurot. Vastavalt KarS § 66 lg 1 määrati rahaline karistus tasumiseks ositi kümne kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, kohustusega Priit Oja poolt tasuda iga kuu 10ndaks kuupäevaks 64 eurot. Sama otsusega mõisteti Priit Ojalt välja Juri Jelagini (arvelduskonto nr 221016923510) kasuks 1542.75 eurot.
- Priit Oja tunnistati süüdi KarS § 120, § 121 järgi selles, et tema, 23.12.2010.a. kella 18:00 paiku, xxxxxxxxx maja juures, tungis kallale J J´ile, lüües teda kõigepealt ühe korra rusikaga näkku silma piirkonda ja tiris seejärel kannatanu riietest tõmmates maha, samal ajal lõi kannatanut rusikaga pea ja keha piirkonda vähemalt 5 korda. Peale seda, kui kannatanu lamas kõhuli maas, jätkas kannatanu löömist, pekstes teda jalaga korduvalt pea ja keha piirkonda. Oma tegevusega põhjustas Priit Oja J J füüsilist valu ja tekitas tervisekahjustusi – pea- ja näopiirkonna põrutuse verevalumiga paremal pool sarnapiirkonnas ja peaaju vapustuse, verevalumid kaelal ja vasakul pool seljal. Samuti tema, 23.12.2010.a. kella 18:00 paiku, m xxxxxxxx maja juures, peale seda, kui oli tunginud kallale J J´ile lüües ja pekstes teda pea ja keha piirkonda ning tõmmanud kannatanu pikali maha, ei lasknud kannatanul püsti tõusta ja jätkates jalaga kannatanu peksmist ähvardas tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, öeldes kannatanule: „Ära ürita tõusta, tapan ära!“. Kannatanu jaoks oli ähvardus veenev, kuna tulenevalt süüdistatava poolt eelnevalt tarvitatud vägivald tekitas koosmõjus suuliselt väljendatud ähvardusega kannatanus hirmutunde, et tema elu ja tervis on reaalselt ohus. ESITATUD APELLATSIOON
- Priit Oja kaitsja advokaat Andres Simson vaidlustab maakohtu otsuse nii Priit Oja süüdimõistmises KarS § 120, § 121 järgi, kui ka P. Ojalt kahju väljamõistmise osas. Kaitsja märgib, et maakohus on põhjendamatult eelistanud otsuse tegemisel J J ütlusi ning jätnud kõrvale süüdistatava ja tunnistajate M. P ja K. Oja ütlused, kes viibisid sündmuskohale väga lähedal. Priit Oja on selgitanud võrdlemisi täpselt, millest konflikt alguse sai ning ühtlasi põhjendanud enda poolt vägivalla kasutamise motiive. Arvestades olukorda ning selle põhjustaja J. J agressiivsust on tema käitumine käsitletav hädakaitseseisundis tegutsemisena. J. J pidas P. Oja kinni J. J agressiivsuse tõttu ning J. Jt dokumentide toomist nõudis P. Oja põhjusel, et J. J sündmuskohalt ei lahkuks ja oleks võimalik tema isik tuvastada. Priit Oja soov tol õhtul ei olnud laskuda J J füüsilisse konflikti. Füüsilise konflikti põhjustas J. J käitumine. Auto lõhkumine jalahoobiga, mis on tuvastatud ka kohtuotsusega, samuti Priit Oja ründamine, käes autovõti, on kaitsja hinnangul kohtuasja menetlemise käigus tuvastatud. Seega on kohus põhjendamatult asunud seisukohale, et Priit Oja on toime pannud tahtliku vägivalla kasutamise ehk KarS § 121 sätestatud süüteo. Süüdistuse osas KarS § 120 järgi märgib kaitsja, et ei ole üleüldse tuvastatud mida Priit Oja ja J J omavahel konflikti käigus teineteisele ütlesid. Isegi kui on võimalik, et konflikti käigus kasutas keegi osapooltest termineid stiilis, „löön maha“ jne ei ole see käsitletav tõsiseltvõetava ähvardusena, mis moodustab KarS § 120 koosseisu. Kohtuotsust vaidlustatakse ka väljamõistetud tsiviilhagi osas. Kaitsja leiab, et P. Oja süü kahju tekitamises on tõendamata, lisaks asub kaitsja seisukohale, et mittevaralise kahju väljamõistmine on täielikult põhjendamata ning üksnes viitamine kannatanu stressile ei ole piisav põhjendus. 2
(5)Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 07.03.2012.a otsus Priit Oja süüdimõistmises KarS § 120 ja § 121 järgi ning teha uus otsus, millega mõista Priit Oja õigeks ning jätta rahuldamata J J tsiviilhagi. PROKURÖRI JA KANNATANU VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
- Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega. Prokurör leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 07.03.2012.a. otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör märgib, et Priit Oja süü temale KarS § 120 ja § 121 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on tõendatud usaldusväärselt ja kahtlusteta. Ei ole õige apellatsioonis esitatud väide, et kohus on tunnistajate K. O ja M. P ütlused jätnud kõrvale. Kohus on otsuse tegemisel arvestanud sellega, et tunnistajad K. O ja M. P nägid kannatanu ja süüdistatava vahelist konflikti ja nende vahelist rüselust kuid ei näinud, kes keda lõi. Mõlemad tunnistajad on ka selgitanud, et neile oli sündmus niivõrd ebameeldiv, et tunnistaja M. P ei soovinud toimunut pealt vaadata ja jalutas eemale, tema ja maaslamavate meeste vahel oli ka auto, nii, et ta ei saanudki näha. Tunnistaja K. O sõnul hakkas tal toimunust niivõrd paha, et pidi minema tuppa rohtu võtma. Kannatanu ütlusi, et Priit Oja tekitas talle tervisekahjustusi, kinnitab ka isiku läbivaatuse protokoll, patsiendikaart ja väljavõte haigusloost – sellised vigastused ei saanud tekkida üksnes tema kinnihoidmisest Priit Oja poolt kirjeldatud viisil. Prokurör leiab, et antud juhul ei olnud ka hädakaitseseisundit, mis välistaks Priit Oja käitumise õigusvastasuse – kannatanu poolne väidetav rünnak süüdlase varale oli lõppenud ja tema poolt autovõtmete käeshoidmine oma auto juures ei ole vaadeldav ründena Priit Ojale ja Priit Ojal puudus igasugune mõistlik põhjus seda ka võtta kui vahetut rünnet, mida tõrjuda. Kannatanule mittevaralise kahju hüvitamise osas prokurör viidab kujunenud kohtupraktikale, et kui on tuvastatud, et tervisekahjustus on põhjuslikus seoses süüdlase käitumisega, mõistetakse kannatanu kasuks välja mõistlik rahasumma. Kannatanu ei pea tõendama kahju suurust, vaid üksnes seda, et kahju tekkimine tulenes süüdlase käitumisest.
- Kannatanu J J oma vastuses apellatsioonile avaldab, et Maakohtu otsus põhineb seadusel ja tühistamisele ega muutmisele ei kuulu. Kannatanu kordab, et 23.12.2011 toimus konflikt tema ja P. Oja vahel ning tema ei ole tahtlikult tekitanud P. Oja kuuluvale autole kahjustusi. Kui ta nägi, et P. Oja viskas tema auto peale lumelabidast, siis kiirustas ta oma auto juurde ning libastudes kogemata riivas P. Oja autot. Seejärel süüdistatav ründas teda ning tekitas talle hulgalisi kehavigastusi, mille tõttu viibis ta pika aega ravil. Tuleb suhtuda kriitiliselt süüdistatava väidetesse, et P. Oja kartis tema agressiivsust, kuna ta on pealtnäha süüdistatavast oluliselt vanem ja nõrgem. Mingit hädakaitset süüdistatava poolt ei ole aset leidnud. Kannatanu palub jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni ning vastuste väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.
- Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist KarS § 120, § 121 järgi. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. 3
(5)Maakohus on põhjalikult ja veenvalt põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks kohus eelistab kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-11-77-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber süüdistatava kaitseversiooni toimunust. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonile järgmist.
- Asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtupoolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt või ühekülgselt. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et M. P ja K. O ütlusi on maakohus põhjendamatult kõrvale jätnud ja nende ütlused lükanuks kuidagi ümber kanntanu J. J ütlusi. Kohtukolleegium pooldab maakohtu seisukohta, et tunnistajad K.O ja M.P ei oska öelda kes keda lõi ja kui palju lõi, seega nimetatud tunnistajate ütlused ei kinnita ega lükka ümber ei süüdistatava ega kannatanu ütlusi võimaliku peksmise kohta. Maakohus tuli õigele järeldusele, et süüdistatava ütlused, mille kohaselt tema kannatanut ei peksnud, vaid püüdis üksnes maas hoida ei ole usaldusväärsed ja on ümber lükatud teiste tõenditega – eelkõige meditsiinilise dokumentatsiooniga, millest nähtub, et kannatanu vigastused olid sellised, mis ei saanud olla tekkinud üksnes sellest, et süüdistatav hoidis kannatanut maas pikali. Kannatanu ütluste kohaselt lõi teda süüdistatav rusikaga näkku põse ja silmade piirkonda ja paremale keha küljele ning jalaga keha ja pea piirkonda. Need ütlused riimuvad ka kannatanu suhtes ekspertiisiaktis sedastatuga, millest maakohus tegi õige järelduse, et on tõendamist leidnud Priit Oja poolt kannatanu J J löömine käega näkku silma piirkonda ning jalaga selja ja pea piirkonda.
- Kohtukolleegium ei nõustu ka apellandi seisukohaga P. Oja tegevuses sisaldunud hädakaitse osas. KarS § 28 lg 1 sätestab, et tegu ei ole õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Selleks, et üldse rääkida hädakaitsest on vaja tuvastada õigusvastast rünnet isiku õigushüvedele, mis on oma olemuselt vahetu või vahetult eesseisev. Maakohus on tuvastanud, et süüdistataval ja kannatanul tekkis konflikt kannatanu poolt süüdistatava vara kahjustuse pinnalt, kuid tunnistajate ja süüdistatava kokkulangevatest ütlustest nähtub, et rüseluse algamise hetkeks oli kannatanu poolne P. Oja vara kahjustamine juba lõpetatud. Kohtukolleegium pooldab maakohtu seisukohta, et kriminaalasjas puuduvad igasugused muud tõendid mis kinnitaks, et kannatanu oleks üritanud süüdistatavat rünnata. Maakohus leidis õigustatult, et kui süüdistatav tõepoolest arvas, et kannatanul võib käes olla nuga, siis vanuse ja kehamasside vahest tingitud eelist arvestades ei oleks olnud vajalik olnud kannatanu sellisel määral peksmine ja talle kehavigastuste tekitamine süüdistatava poolt. Süüdistatava ütlustest nähtub, et kannatanul oli midagi käes, kuid süüdistatav ei ole kunagi öelnud, et kannatanu oleks teda üritanud selle esemega rünnata või süüdistatavat mingil moel ähvardanud. Maakohus sedastas, et süüdistatava ja kannatanu kokkulangevatest ütlustest nähtub, et kannatanu hoidis süüdistatavat kätega riietest kinni ning veenvalt põhistas miks ta leiab, et kannatanu poolt süüdistatava riietest haaramisel 4
(5)eesmärgiks ei olnud süüdistatavale tervisekahjustuste tekitamine. Nimelt leidis maakohus, et kannatanu haaras süüdistatava riietest libeduse tõttu. Kohtukolleegium märgib, et kuna riietest haaramine libeduse tõttu ei ole õigusvastane tegu, siis puudub igasugune alus rääkida ka hädakaitsest sellises olukorras.
- Kaitsja märgib, et üleüldse ei ole tuvastatud mida Priit Oja ja J J omavahel konflikti käigus teineteisele ütlesid. Samas möönab ta, et kui konflikti käigus kasutas keegi osapooltest termineid stiilis, „löön maha“, ei ole see käsitletav tõsiseltvõetava ähvardusena, mis moodustab KarS § 120 koosseisu. Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et arvestades kannatanule tekitatud kehavigastuste hulka ja tekitamise iseloomu, oli J. J kõik põhjused tajumaks P. Oja ähvardusi reaalsetena. Maakohus on ka selles osas oma veendumuse tekkimise käiku üksikasjalikult põhistanud, kõrvutanud kõiki tõendeid ning hinnanud neid kogumis, mistõttu kolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi.
- Viimaseks peatub kohtukolleegium J. J kasuks väljamõistetud tsiviilhagil. Ei ole õige apellandi seisukoht, et mittevaralise kahju väljamõistmine on maakohtu poolt täielikult põhjendamata ning üksnes viitamine kannatanu stressile ei ole piisav põhjendus P. Ojalt mittevaralise kahju väljamõistmiseks. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Siiski eksis maakohus, viidates VÕS § 130 lg 2 kui mittevaralise kahju hüvitamise materiaalõiguslikule alusele tervise kahjustamise eest. Õigeks aluseks on VÕS § 134 lg 2 millest tulenevalt isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Maakohus on motiveerinud mõistliku hüvitise määramist, nimelt arvestanud Priit Oja süü suurust, rikkumise laadi ja raskust ning poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekitamises (lõi süüdistatava autot, mis tingis järgnenud peksmise) ning kohtukolleegiumil puuduvad alused selles osas maakohtu järelmite muutmiseks.
- Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtegi apellandi poolt nimetatud ja KrMS §-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
- märtsi 2012 otsuse P. Oja suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Urmas Reinola 5
(5)