1-11-14340/2

1-11-14340 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2012 Tartu, (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-14340 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. detsembri rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik I.B. taotlus riigi õigusabi määramiseks Riigiprokuratuuri
3. detsembri 2011 määrusele Tartu Ringkonnakohtusse kaebuse esitamiseks 2011 kaebuse RESOLUTSIOON Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-st 5 jätta I.B. taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri
4. detsembri 2011 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. RÕS § 15 lg 8 ja KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud I.B. esitas 09.11.2011 Viru Ringkonnaprokuratuurile kuriteokaebuse kriminaalmenetluse alustamiseks N.Z. suhtes, kes olevat temalt välja petnud 130 450 krooni ehk 8337,27 eurot. 19.11.2011 teatega jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, leides, et tegemist on tsiviilvaidlusega, mida kinnitab ka jõustunud kohtulahend tsiviilasjas 2-10-37982, ning kuriteokaebuse esitajal oli menetluse käigus õigus ja võimalus esitada oma vastuväited haginõudele, mida ta aga ei teinud. Riigiprokuratuuri esitatud kaebuses taotles I.B. jätkuvalt kriminaalmenetluse alustamist KarS § 209 tunnustel, olles seisukohal, et kohtuotsusega temalt välja mõistetud summa on temalt välja petetud N.Z. poolt. Riigiprokuratuuri määruse sisu Tutvunud kaebuse ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise materjalidega, sealhulgas tsiviilasja 2-10-37982 materjalidega, leidis Riigiprokuratuur, et otsus kriminaalmenetlus alustamata jätta on olnud õige ja põhjendatud. Riigiprokuratuur asus seisukohale, et karistusõigus peab isikutevahelisse suhtesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Kõnealusel juhul on (olid) kaebaja jaoks taolised vahendid olemas ning kuriteoteates ega kaebuses Riigiprokuratuurile ei esine sellist informatsiooni, mis oleks käsitletav kriminaalmenetluse alusena. Riigiprokuratuuri käsutuses olevatest materjalidest nähtuvalt sõlmisid I.B. ja N.Z. tunnistaja V.K. juuresolekul 09.07.2007 kaks laenulepingut – ühe summas 5000 krooni koos tagastamise protsendiga ja teise summas kas 100 000 või 105 750 (kaebaja on esitanud erinevaid andmeid). Kaebaja pole kordagi väitnud, et lepingud sõlmiti tema tahte vastaselt, polnud tema poolt allkirjastatud vms. Seega pole vaidlust selles, et kaebaja sõlmis teadlikult ja tahtlikult ülalmärgitud lepingud ning sai N.Z. lt lepingu objektiks olnud summa kätte. Mingit kaebaja eksitamist eeltoodust ei nähtu ja ka kaebaja ise pole osanud selgitada, milles tema eksimusse viimine lepingu(te) sõlmisel seisnes. Kuna kelmusena on kriminaalkorras karistatav tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamine ning kelmuse objektiivse koosseisu moodustab petmine, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel inimene satub eksimusse, ei nähtu Riigiprokuratuuri hinnangul N.Z. tegevuses KarS § 209 koosseisu. 05.10.2010 Viru Maakohtu määrusega võeti menetlusse ja 29.11.2010 tagaseljaotsusega rahuldati N.Z. hagi I.B. vastu võlanõudes summas 105 750 krooni, kostja kanda jäeti ka menetluskulud. 02.12.2011 kohtumäärusega jäeti rahuldamata I.B. 10.11.2011 avaldus kaja esitamise tähtaja ennistamiseks ning kaja menetlusse võtmata. Kohtumäärusest nähtuvalt oli tagaseljaotsus kostjale kätte toimetatud 09.12.2010 ning jõustus 31.12.
5. Riigiprokuratuur märkis, et kuigi seadus ei piira kuriteoteate (-kaebuse) esitamise tähtaega, tuleb selle hindamisel arvestada ka esitamise aega ja esitamist mõjutada võinud asjaolusid. Kuriteokaebuse ringkonnaprokuratuuri esitas I.B. 09.11.2011, s.o samal ajal koos kaja tähtaja ennistamise avaldusega kohtule, kuigi kohtulahendist ja selle tähtaegse vaidlustamise võimalustest oli ta eelnevalt teadlik. See nähtub ülalmärgitud kohtumäärusest, kus tähtaja ennistamise taotluse põhjendusena toob I.B. asjaolu, et
6. aasta lõpus oli ta hõivatud ema hooldamisega. Riigiprokuratuuri arvates väärib märkimist, et kuni 09.11.2011, s.o rohkem kui aasta jooksul, olles teadlik N.Z. nõudest tema vastu, olles teavitatud kohtu poolt hagi menetlusse võtmisest koos võimalusega oma vastuväidete esitamiseks ja saanud teada tagaseljaotsusest, ei võtnud kaebaja midagi ette oma õiguste kaitseks ega talle seaduses sätestatud õiguste realiseerimiseks. Riigiprokuratuur asus seisukohale, et kaebaja võimetust tsiviilkorras oma õigusi kaitsta ei saa kompenseerida alusetu kriminaalmenetluse alustamisega Ülaltoodule tuginedes asus Riigiprokuratuur seisukohale, et N.Z. tegevuses ei ilmne kaebaja viidatud KarS § 209 ega ühegi teise karistusseadustiku eriosas sätestatud süüteokoosseisu tunnuseid, mistõttu I.B. kaebus tuleb jätta rahuldamata. Taotluse sisu 29.12.2011 registreeriti Tartu Ringkonnakohtus I.B. taotlus riigi õigusabi saamiseks, et esitada kaebus Riigiprokuratuuri 12.12.2011 määruse peale. Taotluse kohaselt I.B. ei tööta ning hooldab oma ema, kellel on töövõimekaotus 100%. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused KrMS § 208 lg 1 kohaselt, kui KrMS § 207 lõikes 1 või 2 nimetatud kaebus või taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks KrMS §-s 2052 nimetatud alusel on Riigiprokuratuuri -2- määrusega jäetud rahuldamata, võib kaebuse või taotluse esitanud isik määruse advokaadi vahendusel vaidlustada ringkonnakohtus määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul. Eelviidatud sätte kohaselt on Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus vaidlustamiseks võimalik esitada kaebus üksnes advokaadi vahendusel. I.B. on esitanud taotluse riigi õigusabi saamiseks, et esitada määruskaebust Riigiprokuratuuri 12.12.2011 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele. Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 5 järgi riigi õigusabi ei anta, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Ringkonnakohus leiab, et Riigiprokuratuuri määrus on seaduslik ja põhjendatud ning seega on I.B. võimalus määruskaebuse esitamisega oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Riigiprokuratuur on põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul puudub N.Z. suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks alus, mistõttu KrMS § 199 lg 1 p-st 1 tulenevalt tuli kriminaalmenetlus jätta alustamata. Ringkonnakohus nõustub täielikult Riigiprokuratuuri määruses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid käesolevas määruses korrata. Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgnevat. I.B. on taotlenud kriminaalmenetluse alustamist KarS § 209 tunnustel, olles seisukohal, et kohtuotsusega temalt välja mõistetud summa on temalt välja petetud. KarS § 209 lg 1 alusel on kriminaalkorras karistatav varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. I.B. pole kordagi väitnud, et ta oleks N.Z. ga lepinguid sõlmides olnud eksimuses. Asjas puudub vaidlus selles, et kaebaja sõlmis laenulepingud teadlikult ja tahtlikult ning sai N.Z. lt lepingu objektiks olnud rahasumma. Eeltoodu alusel on Riigiprokuratuur põhjendatult asunud seisukohale, et N.Z. tegevuses puudub KarS § 209 koosseis, s.o I.B. teadlikult ja tahtlikult eksimusse viimine. Ka ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist on tsiviilõigusliku vaidlusega ning ainuüksi asjaolu, et I. B. ebaõnnestus oma õigusi tsiviilkorras kaitsta ei anna veel alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Eeltoodust tulenevalt ning lähtuvalt riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-st 5 leiab ringkonnakohus, et I.B. võimalus oma õiguste kaitseks on ilmselt vähene, mistõttu I.B. taotlus riigi õigusabi saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Aarne Sarjas Mati Kartau -3- Tiit Lõhmus