1-11-148/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-148 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Maarika Kuusk Kriminaalasi Ivan Sadejevi süüdistuses KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. detsembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Ivan Sadejevi kaitsja advokaat Nikolai Rõžov Prokurör Olga Dorogan Ivan Sadejev, isikukood 34910240234, XXX, varem kriminaalkorras karistamata; tõkend: elukohast lahkumise keeld. Advokaat Nikolai Rõžov Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus Ivan Sadejevi süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. detsembri 2011 otsusega tunnistati I. Sadejev süüdi KarS § 113 järgi ja mõisteti talle karistuseks 11 aastat vangistust, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg kestusega 1 päev. Karistusaja alguseks määras kohus karistuse kandmisele asumise aja. 1.1 I. Sadejev tunnistati süüdi selles, et ajavahemikul 03.12.2009 kella 12.18 kuni 04.12.2009, olles külas oma ämmal M.M. aadressil XXX, kus tarvitas alkoholi, M.M. tekkinud tüli käigus, tahtliku tapmise eesmärgil, peksis M.M. . Ta lõi korduvalt rusikate ja jalgadega M.M. e rindkere, näo, pea, kaela ja jäsemete piirkonda, tekitades talle vähemalt 25 kehavigastust, s.h surma põhjustanud rindkere kinnise tömbi trauma koos roiete hulgimurdude, mõlemapoolse rinnakelme rebendi, rinnakukeha murruga, mille tüsistusena tekkis mõlemapoolne verirind ja arenes välja äge kopsu-südame puudulikkus, mis on eluohtlik tervisekahjustus, mille tagajärjel saabus kannatanu surm sündmuskohal. Lisaks põhjustas Ivan Sadejev M.M. e marrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool näol, põrutushaavad vasakul pool ülahuulel, 22.hambaproteesi traumaatilise eemaldamise, peaaju kõvakelmealuse verevalumi vasakul pool kiirupiirkonnas, mõlemal pool kuklapiirkonnas, peaaju pehmekelmealused verevalumid mõlemas otsmikusagaras, marrastused vasakul pool kaela külgpinnal ja kaela eespinnal keha keskjoonel, parempoolse keeleluukeha murru, marrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal pool üla- ja alajäsemetel ning parema õlavarreluu murru. 1.2 Kuigi I. Sadejev enda süüd ei tunnistanud, leidis kohus, et tema süü kuriteo toimepanemises on leidnud täielikult tõendamist. Kuivõrd süüdistatava kohtus antud ütlused olid vastuolus nii tema poolt eeluurimisel antud ütlustega kui ka kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate ütlustega, leidis kohus, et I. Sadejev ei ole tõendiallikana usaldusväärne ning tema ütlused tuleb tõendikogumist eemaldada. 1.3 Kohtu hinnangul leidis üheselt tõendamist, et süüdistuses näidatud ajavahemikul viibis M.M. juures üksnes süüdistatav Ivan Sadejev ja kedagi teist seal ei olnud. Nii nähtub kannatanu ütlustest, et tema lahkumisel 03.12.2009 kell 12.18 oli isa (s.o I. Sadejev) juba vanaema juurde jõudnud ja kavatses sinna jääda pikemalt. Kui kannatanu 04.12.2009 lõuna ajal koju jõudis, ei olnud majas kedagi, kuid kedagi või midagi võõrast ta ei avastanud. Kahe maakohtu istungil ülekuulatud tunnistaja ütlustest nähtus edasiselt, et nemad kohtasid süüdistatavat 03.12.2009 XXX teeristis asuvas bussipeatuses, süüdistatav peatas nende auto, oli alkoholijoobes ja soovis tungivalt XXX sõita ära XXX. Maakohus leidis, et antud asjaolu kinnitab seda, et M.M. majas XXX oli juhtunud midagi erakorralist. Kannatanu ütluste kohaselt jäi isa tavaliselt nende juurde tulles sinna kaheks nädalaks. Seekord aga tahtis ta lahkuda juba samal õhtul. 1.4 Erakorralise ja tavatu toimumist 03.12.2009 M.M. majas kinnitavad ka värske kehavigastus Ivan Sadejevi näol, vereplekkide olemasolu Ivan Sadejevi riietel ning DNA ekspertiisis selgunu. Nii nähtub kannatanu V.S. ütlustest maakohtu istungil, et kui tema nägi oma isa 03.12.2009 ajal, mil ta hakkas vanaema juurest lahkuma, ei olnud isal mingit värsket kriimustust, vaid parema silma all ja lõual olid vanad sinikad. Samas oli isal kannatanu ütluste kohaselt 04.12.2009, kui politsei ta XXX tõi, vasaku silma peal värske kriimustus. Sama nähtub ka 04.12.2009 Ivan Sadejevi läbivaatuse protokollist, mille kohaselt olid tal näos lõua ja parema silma all verevalumid, vasaku silma kulmu alaosas kriimustus. 1.5 Süüdistatav Ivan Sadejevi riiete läbivaatusel 04.12.2009 olid kampsunil, pidžaamapluusil, Tsärgil, sinistel kummikutel ja helesinist värvi teksapükstel avastatud punakaspruunid plekid. Kannatanu ütluste kohaselt tuli tema isa 03.12.2009 nende juurde puhaste riietega ja pruunikaid 2 plekke tema ei näinud. DNA ekspertiisiakti kohaselt olid teksapükstelt, T-särgilt ja kampsunilt võetud proovid kokkulangevad M.M. võrdlusproovidega. Tapetu vere sattumist enda riietele ei osanud süüdistatav seejuures selgitada. 1.6 Kohus järeldas sedagi, et Ivan Sadejev ja M.M. olid olnud füüsilises kontaktis. Seda tõendab asjaolu, et DNA ekspertiisiakti kohaselt leiti M.M. küünte alt Ivan Sadejevilt pärinevat bioloogilist materjali. See annab tunnistust ka sellest, et füüsiline kontakt toimus kuni M.M. vere väljailmumiseni. 1.7 Kohtu hinnangul pani I. Sadejev tapmise toime otsese tahtlusega. Ta lõi M.M. e korduvalt rusikate ja jalgadega rindkere, näo, pea, kaela ja jäsemete piirkonda, tekitades talle vähemalt 25 kehavigastust, s.h surma põhjustanud rindkere kinnise tömbi trauma koos roiete hulgimurdude, mõlemapoolse rinnakelme rebendi, rinnakukeha murruga, mille tüsistusena tekkis mõlemapoolne verirind ja arenes välja äge kopsu-südame puudulikkus. Seega oli tegemist nii korduva isiku elu ohustava teoga kui ka teo äärmusliku ohtlikkusega RKKK otsuse 3-1-1-128-06 tähenduses.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat N. Rõžov, kes palub maakohtu otsus tühistada ja I. Sadejev õigeks mõista. Apellandi peamised väited on seejuures järgmised. 2.1 Apellant ei nõustu esmalt sellega, et I. Sadejev on tõendiallikana kuulutatud ebausaldusväärseks. Ta ei andnud vastuolulisi ütlusi, püüdes mõningaid asjaolusid lihtsalt täpsustada. Samuti on ta seletanud näos oleva vigastuse kohta, et ta võis selle saada siis, kui kukkus alkoholi ostmas käies; seda selgitust ei ole kohus ümber lükanud. 2.2 Ei saa välistada, et tapetu ja süüdistatav olid füüsilises kontaktis, kuid silmas tuleb pidada, et tegemist oli lähisugulastega ja arvestada tuleb ka M.M. vanust. Maakohtu järeldus, et kuriteo toimepanemise ajal viibis majas vaid I. Sadejev, ei tõenda apellandi hinnangul seda, et tapmise pani toime tema. Kaitsja arvates tuleb tõdeda, et kriminaalasjas puuduvad tõendid ning I. Sadejev tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.
8. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
9. veebruari 2012 määrusega määrati kriminaalasi arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega kuni
10. veebruar
11. 3.1 Enda kirjalikud seisukohad esitas ringkonnakohtule prokurör O. Dorogan. Selles leitakse, et apellatsioon on põhjendamatu ning riiklik süüdistaja palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning tutvunud kohtule esitatud kirjaliku arvamusega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks.
12. Esmalt osundab ringkonnakohus menetlusõiguslikule arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). 3 Käesoleval juhtumil ei taotleta apellatsioonis mingite uute tõendite lisamist/uurimist, vaid kohtutoimikus sisalduvate ning maakohtus vahetult uuritud tõendite alusel esimese astme kohtust erineva, s.o õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud napid väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid ning loogilisi põhjendusi ning arutluskäiku. Nagu öeldud, ei taotle apellant sisuliselt muud kui maakohtus hinnatud ning süüdimõistva otsuse aluseks olnud tõendite ümberhindamist. Seejuures osundab kriminaalkolleegium arusaamale, mille kohaselt lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul ning KrMS § 15 lg 2 p 2 võimaldab ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele (vt RKKKo 3-1-1-48-11). Sellest järeldub, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.
13. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning vastuoludeta. Samuti ei näe ringkonnakohus antud kaasuses minetusi materiaalõiguse kohaldamises. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuvastanud loogiliselt ja arusaadavalt, et I. Sadejev pani toime KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust, s.o eluvastase kuriteo toimepanemine I. Sadejevi poolt. Erinevalt kaitsjast leiab ringkonnakohus seega, et kohtuotsuses kajastatud arutluskäik on selge ja ilma selliste vastuoludeta, mis tingiksid maakohtust erinevale järeldusele jõudmise I. Sadejevi süüküsimuse lahendamisel. Sellises olukorras võimaldab KrMS § 342 lg 3 p 1 piirduda ringkonnakohtul üksnes omapoolsete põhjenduste lisamisega. Samal ajal tuleb aga silmas pidada, et maakohtu otsuses toodud seisukohad on jätkuvalt kohtulahendi osiseks (vt otsuse p-d 1.1-1.7).
14. Eelnevat silmas pidades tuleb ühtlasi nentida, et ringkonnakohtu lisandused maakohtu otsuses esitatud motiividele saavad olema äärmiselt napid. Omapoolselt peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida vaid järgmist. 6.1 Suhteliselt sisutühjaks tuleb lugeda apellandi probleemitõstatust selle kohta, kas lugeda I. Sadejev tõendiallikana usaldusväärseks või mitte. Tuleb tunnistada, et süüdistatav ei ole suutnud anda toimunu kohta mingit sisulist teavet. Ühest küljest on I. Sadejev kohtus küll väitnud, et ta mäletab kõiki tol õhtul aset leidnud sündmusi (kd 2, tlk 37), kuid konkreetsetele küsimustele vastama hakates on tema mälestused toimunu osas enam kui ebakindlad, peamist tähendust omavatele küsimustele on ta vastanud suuremalt jaolt „ei mäleta“ ja „võib-olla“ (vt kd 2, tlk 36 jj). Erinevalt apellandi poolt märgitust tuleb tõdeda, et I. Sadejev ei ole suutnud anda ka mingit kindlat seletust selle kohta, kuidas tekkis tema näole vigastus, mida maakohus on seostanud füüsilise konfliktiga tema ja tapetu vahel. Mingit kukkumist ta enda ütluste kohaselt tegelikkuses ei mäleta, pakkudes seda välja üksnes kui mingit hüpoteetilist varianti (kd 2, tlk 37, 39). Seetõttu leiab ringkonnakohus, et nimetatud apellandi etteheide maakohtule on asjakohatu. 4 6.2 Seetõttu soostub kriminaalkolleegium maakohtuga selles, et I. Sadejev ei ole tõendiallikana sisuliselt kasutatav – enda ütlustes ta lihtsalt ei mäleta toimunu kohta midagi. Seejuures tuleb nõustuda maakohtuga ka selles, et enda vähestes sisulistes ütlustes on I. Sadejev läinud vastuollu teiste tõsikindlalt tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega. Nii on tunnistajatena ütlusi andnud K.B. (kd 2, tlk 31) ja A.V. (kd 2, tlk 34) selgitanud, kuidas nad kohtusid 3.12.2009 õhtusel ajal süüdistatavaga, kes nende kirjelduse kohaselt lausa meeleheitlikult püüdis XXX minema pääseda, püüdes sisuliselt tungida nende patrullautosse. Nendes ütlustes ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust vähimalgi määral kahelda. Samal ajal on I. Sadejev kategooriliselt eitanud mõlema tunnistaja poolt kirjeldatud kohtumist, samuti soovi sündmuskohalt lahkuda tunnistajate poolt kirjeldatud asjaoludel. Ka see asjaolu näitab, et I. Sadejev annab toimunu kohta kas teadvalt valeütlusi või lihtsalt ei mäleta tunnistajate poolt kirjeldatud vahejuhtumit. Mõlemad variandid viivad välja aga ühe tõdemuseni, milleni jõudis ka maakohus – tõendiallikana ei ole I. Sadejev usaldusväärne.
15. Kohtupraktikas omaks võetud nn välistamismeetodit (vt nt RKKKo 3-1-1-33-08, p 10.2) rakendades on maakohus tõsikindlalt tuvastanud, et süüdistuses märgitud teo, s.o kannatanu tapmise ajal oli majas lisaks M.M. le üksnes I. Sadejev, millest järeldus ühtlasi, et ka tapmisteo toimepanijaks oli tema; oluline on märkida, et seda asjaolu – s.o et tapmisteo toimepanemise ajal viibis lisaks kannatanule majas vaid süüdistatav – ei sea kahtluse alla ka apellant (vt otsuse p 2.2). Erinevalt apellandist leiab ringkonnakohus aga, et need kaks asjaolu on omavahel üheselt seostatavad. Jääb arusaamatuks, kes ning mil viisil saanuks põhjustada M.M. le tuvastamist leidnud vigastused, mis enda kogumis tõid kaasa tema surma, kui majas ei viibinud kedagi peale tema ning süüdistatava. 7.1 Lisaks tuleb silmas pidada teisigi maakohtu poolt tuvastamist leidnud ning ka arutluskäiku kaasatud asjaolusid. Nagu öeldud, püüdis I. Sadejev õhtusel ajal sisuliselt paaniliselt XXX külast lahkuda. See näitab üheselt, nagu seda osundas ka maakohus, et kannatanu majas oli leidnud aset midagi erakorralist, mis tingis süüdistatava sellise reaktsiooni. Teiseks on tuvastamist leidnud ka asjaolud, mis vahetult seovad I. Sadejevi toimepandud tapmisteoga. Maakohus on osundanud, et tema riietelt leiti kannatanu verd (vt otsuse p 1.5), kannatanu küünte alt leiti I. Sadejevi bioloogilist materjali (vt otsuse p 1.6). Kumbagi osundatud tõika ei ole I. Sadejev suutnud seejuures vähimalgi määral selgitada. Need täiendavad asjaolud teevad täiesti ebausutavaks apellandi poolt tõstatatud hüpoteetilise variandi, et tapmise pani toime keegi kolmas, senises kriminaalmenetluses tuvastamata jäänud isik.
16. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaitsja esitatud väited ei ole kohased kummutama maakohtu motiive ning järeldusi ja apellatsioon jääb tagajärjetuks. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 5