1-11-5311/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11-5311 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarjas ja Maarika Kuusk Kriminaalasi Mihhail Sakovitši süüdistuses KarS § 25 lg 2 - § 114 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. novembri 2011 otsus Apellatsiooni esitaja Mihhail Sakovitši kaitsja advokaat Sergei Politšev Prokurör Olga Dorogan Mihhail Sakovitš, isikukood 35302252236, XXX, varem kohtulikult karistatud neli korda Advokaat Sergei Politšev Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus Mihhail Sakovitši süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
5. Viru Maakohtu
6. novembri 2011 otsusega mõisteti M. Sakovitš süüdi KarS § 25 lg 2 § 114 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 15 aastat vangistust. Kohtuotsusega mõisteti süüdistatavalt välja ka menetluskulud. 1.1 Kohus arutas kriminaalasja suures ulatuses ilma süüdistatava osavõtuta. Pärast tunnistajate S.P. ja L.S. ülekuulamist oli süüdistatav kohtusaalist kohtu protokollilise määrusega kogu edasise kohtuistungi ajaks eemaldatud seoses kohtuistungi korra rikkumisega (KrMS § 267 lg 1 p 1). Enne eemaldamist oli süüdistatavat kohtu poolt kahel korral hoiatatud kohtuistungi korra rikkumise lubamatusest. Süüdistatav ei pidanud kohtuistungi korrast kinni, võttis sõna ilma kohtu loata, sekkus sõnaliselt protsessi käiku, millega segas sujuvat kohtupidamist. Süüdistuse poolt esitatud tunnistaja L.S. le küsimuste esitamisel kasutas süüdistatav küsimuse esitamiseks vulgaarset vormi, tõstis tunnistaja peale häält, kasutas küsimuse formuleerimisel tunnistajat, kes on noor naine, ilmset solvavaid ja häbistavaid sõnu. Kohus ei välista, et selle tegevuse eesmärgiks oli süüdistatava soov mõjutada tunnistajat hirmutamise ja moraalse mahasurumisega, ning seega takistada objektiivset kohtuliku arutamist. Sellest tulenevalt toimus edasine kohtulik arutamine KrMS § 269 lg 2 p 1 sätestatud korras ilma süüdistatava osavõtuta. KrMS § 267 lg 3 kohaselt oli süüdistatavale kohtuotsuse lõpposa viivitamatult edastatud pärast kohtuotsuse väljakuulutamise tõlgituna vene keelde. 1.2 M. Sakovitš tunnistati süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem kaks korda pannud toime teise inimese tapmise, taas 28.11.2010 õhtul, olles alkoholijoobes, korteris aadressil XXX, oma naabri J.J. tüli käigus tapmise eesmärgil lõi tugitoolis istuvat teovõimetut raske psüühikahäirega J.J. it noaga korduvalt rindkere ja vasaku õla piirkonda, tekitades talle rinna piirkonnas viisteist ja ülajäseme piirkonnas üheksa torke-lõikehaava. Pärast seda Mihhail Sakovitš haaras J.J. il riietest kinni, tiris ta tugitoolilt põrandale ja lõi teda kängitsetud jalgadega mitu korda pea piirkonda, tekitades talle marrastused ja nahaalused verevalumid näol. Kohus leidis, et kirjeldatud viisil käitudes pani M. Sakovitš toime teise inimese tapmise katse. Enda järeldust motiveeris kohus järgmiselt. 1.2.1 Kohtuliku arutamise käigus on leidnud kinnitust, et M. Sakovitš kasutas vägivalda töövõimetu isiku suhtes. Tunnistajate ütlustega (L. S., S. P., N.M. ) on tuvastatud, et kannatanu J.J. i üldine terviseseisund oli aleviku elanikele teada. Kannatanule on määratud eestkostja. Kannatanu käitub nagu laps, ei võimeline näiteks lugema raha, ei ole kuulekas, samad ei ole ta teinud kellelegi paha ega olnud kunagi agressiivne. Kannatanu suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nähtub, et kannatanul esineb vaimne alaareng. Tunnistaja L.S. kinnitas, et süüdistatav suhtles J., käis nende juures korteris külas. Sellest tulenevalt tuleb kohus järeldusele, et süüdistatavale oli kannatanu terviseseisund üldises mõttes selge. Iga seadusekuuleka inimese jaoks tähendab kannatanu selline diagnoos seda, et kannatanu vajab sotsiaalset tuge, abi ja lihtsalt inimlikku suhtumist. Keskmisele tavalisele kõrvaltvaatajale peab olema selge, et kannatanule tuleb vajadusel osutada täiendavat abi, kuna kannatanu ei olnud oma seisundi tõttu ilmselt võimeline ennast efektiivselt kaitsma, ka füüsilise ründe eest. Kõrvaltvaataja seisukohalt on arusaadav, et sellise kannatanu suhtes mis iganes vägivalla kasutamisel põhjustatud tagajärjed võivad olla tavalistest tõsisemad. See pidi olema ka süüdistatav M. Sakovitšile selge. 1.2.2 Kannatanule kehavigastuste tekitamisel kasutas süüdistatav nuga, mille tera oli pikkusega 10 cm. Torkelõikevahendi olemuselt, mis on fikseeritud asitõendi vaatlusprotokolli koos fotodega, nähtub, et kui kasutada sellist vahendid torkelõikehaavade tekitamiseks, on sellega võimalik tabada elutähtsat organit või veresoont, põhjustada ka ohtlikku verejooksu. Kohus leiab, et sellise kuriteo 2 toimepanemise vahendi kasutamisel peab süüdistatav arvestama, et sellega on võimalik põhjustada mis iganes kehavigastusi, muuhulgas ka selliseid, mis võivad põhjustada kannatanu surma. Kohtulikul arutamisel on tuvastatud, et süüdistatav lõi kannatanut mitmekordselt noaga vasaku poole rindkere esi-, külje ja tagapinnale, samuti vasaku õlavarre piirkonda. Kõrvaltvaatajale on arusaadav, et noaga löömisel vasaku poole rindkere piirkonda nii ees-, külje- ja tagapoolele on ohustatud elutähtsad organid kõigepealt vasakul pool asetsev süda, kopsud, neid organeid verega varustavad veresooned. Süüdistatav ei piirdunud ühe või paari noalöögiga. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et vasaku poole rindkere piirkonda on põhjustatud 15 lõikehaava, mis on piisavalt suur arv. Objektiivselt kulub haavade selle arvu tekitamiseks piisavalt jõudu ja aega, see ei ole paari sekundi ja ühe jõupingutuse tegu. Lisaks peab süüdistatav olema ka vastavalt agressiivselt meelestatud, et sellise järjepidevusega lüüa mitmekordselt kehapiirkonda, kus asuvad kopsud ja süda, ja juba seetõttu mitmekordne löömine noaga võib tekitada mis iganes tagajärgi, ka surma. Vere eraldumine haavadest tähendab tavalise isiku jaoks verejooksu. Mitmetest haavadest verejooksu ohtlikkus on ka ilma meditsiiniliste teadmisteta isikule arusaadav. Kannatanult pärineva verejooksu jälge on avastatud tugitoolist, kus istus kannatanu ajal, mil süüdistatav lõi teda noaga. Seega pidi verejooks olema märgatav ka süüdistatavale. Peale noaga löömist tiris süüdistatav kannatanu põrandale ja jätkas juba verise kannatanu löömist kängitsetud jalgadega. Asjaolu, et kannatanu oli verine ja palus süüdistatavalt mitte lüüa noaga, kinnitas kohtuistungil tunnistaja L. S. Sellega ta veelgi ohustas kannatanu tervist ja elu. Ta lõi kannatanut pea piirkonda. Kõrvaltvaataja jaoks on arusaadav, et sellise tegevuse tagajärjel võib kannatanu seisund veelgi halveneda, kahjustada võib saada näiteks kolju ja aju, mille tõttu võib isiku vastupanuvõime osutuda peaaegu olematuks. Kirjeldatud asjaoludel leidis kohus, et süüdistatav pidas tahtluse intellektuaalse külje tähenduses võimalikuks kannatanu surma saabumist. 1.2.3 Kohus leidis edasiselt, et täidetud on ka tahtluse voluntatiivne külg süüdistatava käitumises. Süüdistatava elukogemus on selline, et on oma elus kahel korral tekitanud teise inimese surma, tekitades kannatanutele hulgalisi kehavigastusi, pekstes neid. Samast materjalist nähtub, et ta veelgi kasutas teiste kannatanute suhtes vägivalda, pekstes jalgade ja rusikatega, tekitades raske ja üliraske kehavigastuse, muul juhul füüsilise valu, ja seda kolme kannatanu suhtes. Neljanda kannatanu suhtes kasutas kehavigastuse tekitamiseks kruvikeerajat ja ähvardas tapmisega. Seega kohtuotsustega on tuvastatud, et ta on varem kasutanud eluohtlikku vägivalda nelja isiku puhul, kahel korral lõppes süüdistatava tegevus kannatanute surma, kahel korral raskete ja üliraskete kehavigastustega. Lähtudes süüdistatava sellisest elukogemusest on alust väita, et süüdistatav lüües kannatanut 15 korda noaga rindkere piirkonda, 7-9 korda noaga õlavarre piirkonda, jätkates peksmist jalgadega pea piirkonda, möönis süüdistatav, et sellise tegevuse tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Kannatanu jalgadega mitmekordne löömine on süüdistatava juba proovitud vägivallatsemise viis, ühel korral lõppes see inimese surma, teisel korral eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisega. Sellest tulenevalt on süüdistatavale ka teospetsiifika olnud ka enne tegu juba selge olevat, ja selged olid ka taolisele teole järgneda võivad tagajärjed. 1.2.4 Kohus tuleb järeldusele, et süüdistataval ei saanud olla adekvaatset ja põhjendatud lootust sellele, et tema loodud oht kannatanu elule ei realiseeru. Süüdistatav lõpetas kannatanu peksmist ise, tunnistaja ütlustest lähtuvat „rahulikult“, istus veel korteris, võttis veel viina ja siis läks enda korterisse. Selline süüdistatava käitumise viis näitab, et ta lahkus sündmuskohalt olles rahuldunud, et tema tegu sai täidetud. Verine kannatanu jäi lamama põrandale. Tunnistaja L.S. ütlustest nähtub, et süüdistatav ütles, et arstiabi ei ole vaja kutsuda, kõik on normaalne. Kohus leiab, et sellisest süüdistatava väljaütlemisest tuleneb mitte tema veendumus, et kannatanu tervisega on kõik korras ja ta ei vajagi arstiabi (mis on kõrvaltvaataja jaoks üle igasuguse mõistuse, arvestades tekitatud 3 noahaavade arvu ja nende paiknevust rindkerel vasakul pool), vaid süüdistatava küünilisus ja ükskõiksus teise isiku ja tema elu suhtes. Kaitsja ei suutnud kohtule esitada ühtegi mõistlikku argumenti, millel võiks baseeruda tema kaitsealuse ootus ja lootus, et süüdistatava teo tagajärjel ei ole kannatanu elu kuidagi ohustatud. Ka kohus ei näe antud kriminaalasjas selliseid asjaolusid. Ülaltoodud analüüsi alusel jõuab kohus järeldusele, et süüdistatav tegutses kannatanu J.J. i tervisekahjustuse tekitamisel kaudse tahtlusega surma põhjustamisel.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat S. Politšev, kes palub maakohtu otsus tühistada ning tunnistada M. Sakovitš süüdi KarS § 121 järgi. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kohtuotsusest ei ole aru saada, kuidas mõjutas kannatanul esinenud psüühikahäire tema suhtes kasutatud füüsilise vägivalla olemust ning ohtlikkust. Et kannatanut löödi noaga rindkere vasakusse külge, ei näita samuti tapmistahtlust – seda enam, et noalöögid ei ulatunud rinnaõõnde ning kannatanu verekaotus ei olnud oluline. Kui süüdistataval olnuks tahtlus kannatanu tappa, siis oli tal võimalus tekitada talle selliseid vigastusi, mis kindlasti toonuks kaasa tema surma. Seega kontrollis ta enda tegevust ning ei olnud nii agressiivne. Ka kannatanu pea piirkonda löömine ei tähenda seda, et isik tegutseks kannatanu surma saabumise tahtlusega. 2.2 Süüdistatava eelnev elukogemus tõendab pigem seda, et tal on võimalik aru saada, millised tema teod võivad tekitada kannatanule surma, millised aga mitte. Ta tekitas kannatanule küll palju kehavigastusi, kuid neid ei saa lugeda eluohtlikeks. Ta lõpetas kannatanu peksmise, istus rahulikult veel korteris, võttis viina ja arstiabi ei kutsunud. Seda ei teinud ka teised korteris viibinud isikud. 2.3 Kaitsja ei soostu ka süüdistatavale mõistetud karistusega. Otsusest ei ole aru saada, kuidas kohus arvestas sellega, et kuritegu jäi katse staadiumisse. Kannatanule tekitatud vigastused ei olnud eluohtlikud, kohus ei ole arvestanud süüdistatava vanust ja tervislikku seisundit. 2.4 Põhjendamatult eemaldati M. Sakovitš ka kohtuistungilt. Ta ei rikkunud kohtuistungi korda ega soovinud ka kohut solvata, püüdes tõestada üksnes tunnistaja Salumetsa ebausaldusväärsust. Ta ei saanud esitada vastuväiteid süüdistusele, osaleda tunnistajate ülekuulamisel ning realiseerida teisi enda menetluslikke õigusi. 2.5 Samuti vaidlustab apellant süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulusid. M. Sakovitš on maksevõimetu, ta on pensionär, kellel on töövõime kaotus 40%. Tema ainuke sissetulek on pension summas 50 eurot. Samuti puudub tal vara, mille arvelt võiks ta menetluskulusid tasuda.
8. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
9. jaanuari 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
10. veebruarini
11. 3.1 Apellatsioonile esitas enda vastuväited prokurör O. Dorogan, kes leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu palub ta jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning prokuröri esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on enda tulemilt seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. 4 I
12. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et arutades kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtumenetluse läbiviimine ilma süüdistatava osavõtuta on reegeljuhtumil tõepoolest välistatud, kuid seadus teeb selles osas ka selged erandid, sh KrMS § 267 lg-s
13. Nimetatud säte lubab kohtuistungi korda rikkuva süüdistatava kohtumääruse alusel kogu istungi ajaks saalist eemaldada. Kohtuistungi protokolli kohaselt on süüdistatavat kahel korral hoiatatud selle eest, et kui ta rikub kohtuistungi korda, võetakse kaalumisele tema kõrvaldamine kohtusaalist (kd 2, tlk 39). Nimetatud hoiatused jäid aga tagajärjetuks ning tulenevalt süüdistatava agressiivsest meelestatusest tunnistaja suhtes kohaldas maakohus KrMS § 267 lg 1 p 1 alusel tema eemaldamise istungi ajaks kohtusaalist (kd 2, tlk 47). Et selle tõttu ei saanud süüdistatav realiseerida kõiki enda menetluslikke õigusi (tunnistajate vahetu küsitlemine jne), vastab iseenesest tõele, kuid see ongi istungilt eemaldamise vahetuks tagajärjeks, mis on, nagu öeldud, seadusega kooskõlas olev toiming. Seejuures jääb kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, kuidas saab tunnistaja solvamise kaudu tõestada tema kui tõendiallika ebausaldusväärsust, millele kaitsja apellatsioonis viitab (vt kd 2, tlk 47). Tuleb märkida sedagi, et ka kaitsja ise ei pea kriminaalasja arutamist ilma süüdistatava osavõtuta KrMS § 339 lg 1 p 2 rikkumiseks, taotledes üksnes maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu osas (s.o kaitsja ei taotle kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus, mida vältimatult tingiks KrMS § 339 lg 1 p 2 rikkumise tuvastamine). Kriminaalkolleegium soostub seetõttu täiel määral maakohtu asjassepuutuvate motiividega (vt p 1.1), ei pea vajalikuks neid täiendavalt korrata ning leiab, et selles osas jääb apellatsioon tagajärjetuks. II
14. Edutuks jääb apellatsioon ka osas, milles vaidlustatakse M. Sakovitši teole antud karistusõiguslikku hinnangut ning temale mõistetud karistust. Süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmine sõltub käesolevas kaasuses tema käitumise subjektiivse külje analüüsist, s.o tõendite hindamisest. Vaidluse all ei ole see, et M. Sakovitš lõi süüdistuses märgitud ajal, kohas ja viisil kannatanut. Vaidluse esemeks on ainuüksi see, kas kannatanu löömisel noaga pidas M. Sakovitš minimaalselt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema teo tagajärjel saabub kannatanu surm ning kas ta kiitis selle võimaliku tagajärje ka sisemiselt heaks. Kriminaalkolleegium leiab, et sellele küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Seejuures on maakohus enam kui põhjalikult viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvale praktikale, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks sellel ülemääraselt/täiendavalt peatuda. Omapoolselt ning apellatsiooni argumentidele vastates lisab kriminaalkolleegium juba maakohtu otsuses märgitule üksnes järgmist.
15. Kriminaalkolleegium soostub maakohtu osundusega kannatanu tervislikele iseärasustele, mis on kaasatud kohtu arutluskäiku. Kannatanu on isik, kellel on tuvastatud vaimne alaareng ning nagu osundas maakohus, ei olnud ta vaatluse all olevas olukorras võimeline ennast füüsilise ründe eest vähimalgi määral kaitsma. Isiku kaitsevõimetus, tema füüsiline ning vaimne alaareng on vaieldamatult asjaoludeks, mida saab ja tuleb kuriteo toimepanija tahtluse tuvastamisel arvestada. Siinkohal on oluline ka tähele panna, et maakohus ei ole sellele asjaolule enda motiivides omistanud määravat kaalu, märkides üksnes, et sellistel tehioludel võivad kannatanule põhjustatavad tagajärjed olla tavapärasemast raskemad. Kuivõrd raske tagajärje/eluohtliku seisundi põhjustamist ei ole tuvastatud ega M. Sakovitšile ka süüks arvatud, puudub sisuline vajadus sellel küsimusel seetõttu täiendavalt peatuda. 5
16. Käesolevas kriminaalasjas tuleb tuvastada, milline oli M. Sakovitši tahtlus teo toimepanemise ajal, s.o siis, kui ta lõi kannatanut 10-cm pikkuse teraga noaga 15 korda rindkere vasakusse piirkonda ning ca 7 korda õlavarre piirkonda, samuti kui ta peksis teda edasiselt jalaga pähe. 7.1 Seejuures ei oma olulist tähendust apellandi osundus sellele, milline oli isikute käitumine peale M. Sakovitši poolt toimepandud tegu (edasine viinapruukimine jne). Karistusõiguslikult tuleb hinnata tahtlust teo toimepanemise hetkel, s.o ex ante (vt RKKKo 3-1-1-8-11, p 15), mitte aga nn (objektiivsest) ex post perspektiivist. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et iseäranis oluline on see tapmisdeliktide puhul ning seda ennekõike argumendil, et kausaalahelad, mis enda arengus viivad tagajärje saabumiseni või mittesaabumiseni, kulgevad täideviija (ning ka objektiivse kõrvaltvaataja) eest reegeljuhtumil n.ö varjatult ja ka kontrollimatult (vt NStZ 2005, Heft 12, S 657 ff). 7.2 Nagu osundas ka maakohus, tuleb tahtlus tuvastada kahe tunnuse kaudu – see on tahtluse intellektuaalne ja voluntatiivne külg. Tapmisdelikti kontekstis tähendab see, et isik tegutseb minimaalselt kaudse tahtlusega siis, kui täideviija peab tagajärje (s.o surma) saabumist võimalikuks ning kiidab selle saabuva tagajärje sisimas ka heaks või ka lihtsalt soostub sellega, jättes tagajärje saabumise/mittesaabumise tema poolt mittekontrollitava juhuslikkuse hooleks. Oluline on seejuures aga tähele panna, et tahtluse nn teadmise ja tahtmise külge ei saa ega ka tohi vaadelda teineteisest isoleeritult. Vastupidi, nii teoorias kui ka praktikas ollakse seisukohal, et tegemist on tahtluse tunnustega, mis on omavahel nn sõltuvussuhtes. Kui täideviija näiteks teab/mõistab, et tema poolt toimepandu taustal võib vaid õnnelik juhus hoida tagajärjena ära ohvri surma saabumise, on kaudse tahtluse tunnused realiseeritud. Kui isik loob kausaalahela kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda ning ka ei taha kontrollida, kiidab ta need tagajärjed kaudse tahtluse tähenduses samaaegselt ka heaks (vt NStZ 2006, Heft 2, S 86 ff). Tahtluse küsimus lahendatakse sellistel puhkudel seega peamiselt nn intellektuaalse külje alusel. 7.3 Eelnevalt kirjeldatu tähendab sisuliselt seda, et isiku käitumises võimalikku tagajärge puutuva tahtluse olemasolu/puudumine pannakse sõltuvusse konkreetse teo nn välisest/arusaadavast ohtlikkuseastmest; sellistel puhkudel võib rääkida koosseisu (tagajärje) realiseerimise „varajamatust võimalikkusest/tõenäosusest“. Sellist lähenemist on aktsepteeritud ka kohtupraktikas. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on näiteks otsuses nr 1-10-2087 märkinud, et juba tegu iseenesest, enda välise avaldumise ning paralleelse õigusliku hukkamõistetavuse kaudu, annab teatud juhtudel aimu kaitstava õigushüve vastu suunatud tahtlikkust teost. Kuid ka sellisel juhul peab isik selle nn „ohu“ esmalt ära tundma ehk teisisõnu, sellest aru saama (tahtluse intellektuaalne moment). Otsuses on peetud vajalikuks toonitada, et tahtluse voluntatiivse külje teatavat defitsiiti/puudust kompenseeritakse sellistel puhkudel nn teadmiselemendi äärmise intensiivsusega (s.o isiku arusaam enda teo ohtlikkusest). Kui rõhk asetatakse isiku käitumise välise ohtlikkuse analüüsile, siis on tahtlus selle käitumise taustal n.ö prognoositav: isikule teadaolevate asjaolude kaudu aktsepteerib ta ex ante iseenda poolt loodud riski (ja ka selle võimalikke tagajärgi). Teisisõnu – mida rohkem on isik teadlik enda teo ohtlikkusest/riskantsusest, seda vähem on vaja tuvastada nn sisemist emotsionaalset seost võimaliku tagajärjega/õigushüve reaalse kahjustamisega.
17. Eelnevalt märgitut silmas pidades leiab kriminaalkolleegium, et M. Sakovitš pani toime teo, mis välisel vaatlusel kujutas üheselt ning arusaadavalt ohtu kannatanu elule (et see tegelikkuses ei realiseerunud, ei oma siinkohal mingit tähendust); juba teo väline intensiivsusaste oli selline, mis ei jäta kahtlust selles, et M. Sakovitš tegutses kannatanu surma suhtes heakskiitvalt kaudse tahtluse tähenduses. Süüdistatav lõi selleks spetsiaalselt enda korterist toodud noaga kannatanut 15 korral rindkere vasakusse külge ning võib tõsikindlalt väita, et sellisel juhul takistas vaid õnnelik juhus 6 sattumast noal kas elutähtsasse organisse või siis veresoonde, mis omakorda oleks toonud kaasa massiivse verejooksu. Sellega süüdistatava käitumine aga ei piirdunud; ka kaitsja ei vaidlusta seda, et ta lõi kannatanut veel noaga ka vasakusse õlga, samuti tiris ta kaitsmisvõimetu kannatanu toolilt maha ning lõi teda korduvalt jalaga näkku. Apellandi väide, et süüdistatav - eelnevalt kahel korral tapmise eest karistatud isikuna – kontrollis täielikult enda tegevust, teades, et selline noaga korduv löömine rindkerre ei kujuta ohtu kannatanu elule, on täielikult paljasõnaline ning ka küüniline. 8.1 Tunnistajate ütlustest tuleneb, et süüdistatav oli teo toimepanemise ajal ka raskes joobes ning nagu öeldud – oli vaid õnn, et sellises seisundis kannatanu korduv ja korduv noaga löömine südame piirkonda ei toonud kaasa kannatanu surma. Kirjeldatud tehioludel puuduvad asjaolud, millele tuginevalt võiks väita või isegi tõstatada tõsiseltvõetava teesi selle kohta, et M. Sakovitš kontrollis toimuvat täielikult ning tegemist ei olnud tema poolt mittekontrollitava juhuslikkusega. Kannatanu selline ründamine noaga oli ilmselgelt ning üheselt mõistetavalt vahetult tema elu ohustavaks käitumiseks, mistõttu leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et M. Sakovitš tegutses kannatanu võimaliku surma kui tagajärje suhtes kaudse tahtlusega. Tahtluse tuvastamisel tuleb seejuures arvestada isiku käitumist teo toimepanemisel tervikuna, s.o mitte ainult vahetult kannatanu ründamisel noaga (vt p 7). Kohtupraktika on leidnud, et tahtluse tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõik in concreto esinenud asjaolud, mis mõjuvad enda olemuselt tagajärje saavutamise riski tõstvatena või iseloomustavad selles tähenduses isiku käitumist (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 1-10-17190). Vaieldamatult näitas tapmisteo tagajärjele suunatud tahtlust selles tähenduses ka täielikult kaitsevõimetu kannatanu paiskamine põrandale ning tema korduv kängitsetud jalaga näkku löömine. See näitab üheselt süüdistatava tahtluse intensiivsust, mis oli kriminaalkolleegiumi hinnangul tervikuna suunatud eluvastase süüteo toimepanemisele. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb tagajärjetuks.
18. Rahuldamisele ei kuulu apellatsioon ka osas, milles vaidlustatakse süüdistatavale mõistetud karistust. Õiguslikult ei ole põhimõttelist vahet, kas isiku poolt sooritatud tegu viidi lõpule või jäi see katse staadiumisse. Tähendust omaks see vaid juhul, kui süüdistatava käitumises oleks tuvastatav loobumine KarS § 40 jj tähenduses, mida käesoleval juhul aga tuvastatud ei ole. Katse staadiumisse jäi antud süütegu vaid seetõttu, et süüdistatav ei suutnud vaatamata ründe äärmisele intensiivsusele üksnes tänu õnnelikule (ja tema poolt mittekontrollitavale) juhusele vallandada kausaalahelat, mis oleks viinud kannatanu surmani. Sellises situatsioonis ei ole isiku teo ebaõigussisu hindamisel absoluutselt mingit vahet, kas süütegu viidi lõpule või mitte, kuivõrd see tagajärje mittesaabumise fakt ei rippunud vähimalgi määral tema tegevusest/tegevusetusest. Ringkonnakohus leiab seetõttu, et maakohus on mõistnud M. Sakovitšile karistuse, mis vastab täielikult tema teosüüle ning selle revideerimine apellatsioonis esitatud argumentidel ega ka selle väliselt ei ole võimalik. III
19. Rahuldamata jääb apellatsioon ka osas, milles vaidlustatakse süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulusid ning taotletakse nende riigi kanda jätmist. Seda taotlust põhistatakse seejuures vaid väitega, et M. Sakovitšil puudub sissetulek ja vara, mille arvelt neid tasuda. 10.1 Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et KrMS § 180 lg 3 kohaselt ei saa menetluskulude osaline riigi kanda jätmine sõltuda ainuüksi sellest, kas isikul on selle tasumiseks rahalised võimalused või mitte. Esmalt oleks selline lähenemine ilmselgelt ebavõrdne isikute suhtes, kellel on töö või vara, mida saaks menetluskulude katmiseks realiseerida. Nii sätestabki seadus, et lisaks isiku varalisele seisundile tuleb võtta arvesse ka isiku resotsialiseerumisväljavaateid. Senine kohtupraktika on KrMS § 180 lg 3 tõlgendamisel olnud kestvalt seda meelt, et isiku poolt toimepandud süütegu 7 võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui on positiivse eripreventsiooni tähenduses alust arvata, et menetluskulude osaline riigi kanda jätmine aitab kaasa isiku õiguskuulekuse kujundamisele, saab ja ka tuleb seda sätet kohaldada. M. Sakovitši puhul tuleb seda eeldust otsustavalt eitada. M. Sakovitš on varasemalt korduvalt karistatud ja nagu märkis maakohus, valdavalt elu ja tervise vastu suunatud süütegude toimepanemise eest. Seega oleks mingit täiendavat positiivset toimet sellelt meetmelt ilmselgelt ainetu oodata. Märkida tuleb sedagi, et vastavalt Vangistusseadusele on isikul võimalus/kohustus kinnipidamisasutuses ka töötada ning arvestades M. Sakovitšile mõistetud karistusaja kestust, saab ta selle aja jooksul kinnipidamisasutuses töötades kindlasti tasuda teatud summa temalt välja mõistetud menetluskuludest. IV
20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8