4-12-2298/2

1 4-12-2298 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 01.juunil 2012.a. Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja nr 4-12-2298 Kohtunik Julia Vernikova Menetlustoiming Kadri Eliase esindaja Leho Vool’i poolt Tallinna Linnavalitsuse linnasekretäri Toomas Sepp’a 16.05.2012 määrusele esitatud kaebuse lahendamine RESOLUTSIOON Jätta Kadri Eliase kaebus rahuldamata. Määruse koopia saata kohtuvälisele menetlejale ja kaebuse esitanud isikule. Määrus ei kuulu VTMS § 191 p 12 alusel edasikaebamisele. Asjaolud ja kaebuse sisu 06.03.2012 alustas Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet Kadri Eliase avalduse alusel väärteomenetlust Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 663 lg 2 tunnustel, mis näeb ette vastutuse koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest. Kadri Eliase avalduse kohaselt jalutas ta 05.03.2012 oma taksikoeraga, kui Tallinnas Õle ja Härjapea tänava ristmikul tuli talle vastu naine koos pojaga, kellel oli kaasas koer (krants, taksist pisut suurem). Kui koerad said kokku, kargas krants taksikoerale kallale ning tõmbas tal silma lõhki, mistõttu oli Kadri Elias sunnitud pöörduma loomaarsti poole abi saamiseks. 22.03.2012 tegi Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti patrulliosakonna vaneminspektor väärteomenetluse lõpetamise määruse, milles leidis, et menetlus tuleb lõpetada väärteo tunnuste puudumise tõttu. Määruse kohaselt on väärteomenetluses tunnistajatena ülekuulatud Jelena T (krantsi omanik) ja Kadri Elias (taksikoera omanik) andnud vastuolulisi ütlusi. Nimelt, mõlemad koeraomanikud väidavad, et rünnati just tema koera ja kirjeldavad erinevalt väärteo toimepanemise asukohta. Kuna ütluste usaldusväärsust ei ole võimalik teiste tõendite abil kontrollida seoses nende puudumisega ning olemasolevate tõendite pinnalt ei ole võimalik krantsi omanikku vastutusele võtta, tuleb väärteomenetlus lõpetada. 2 10.05.2012 esitas Kadri Eliase esindaja Leho Vool kohtuvälise menetleja juhile kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale, milles avaldas, et väärteomenetluse lõpetamise määruses on J.T omistatud ütlused, mida ta ei ole andnud; MUPO on põhjendamatult lugenud väärteo toimepanemise koha mittetõendatuks; pole analüüsinud Koerte ja kasside pidamise eeskirja p 19 koosseisu ning jätnud hindamata muude asjakohaste eeskirja punktide võimaliku rikkumise J.T poolt. 16.05.2012 tegi Tallinna Linnavalitsuse linnasekretär Toomas Sepp määruse, millega jättis Kadri Eliase kaebuse rahuldamata. Määruses asuti seisukohale, et tulenevalt mõlema koeraomaniku ütlustest on alust võtta vastutusele nii Jelena T kui ka Kadri Elias Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja rikkumise eest. Olukorras, kus mõlemad loomaomanikud ei vältinud oma jalutusrihma otsas jalutavate koerte otsest kontakti, ei välistanud kumbki oma looma poolt teisele loomale kallaletungimise võimalust ning ei taganud teise looma ohutust ega vältinud sellega võimalust, et koer võib teisele koerale (või koeraomanikule) kahju tekitada, tuleks mõlemat koeraomanikku karistada KOKS § 663 ettenähtud väärteo toimepanemise eest. Kohtuvälise menetleja juht möönis, et kohtuvälisel menetlejal oleks tõepoolest olnud võimalik tuvastada sündmuse asetleidmise koht, kuid selle välja selgitamata jätmine ei muuda väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Samuti oli õige kaebuse esitaja väide, et väärteomenetluse lõpetamise määruses on valesti toodud krantsi omaniku ütlused, kuid ka see ei muuda fakti, et J.T ja K.Eliase ütlused on vastuolulised. Sellele tuginedes jõudis kohtuvälise menetleja juht seisukohale, et väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel põhjendatult. Kadri Elias ei nõustunud ülalmainitud määrusega ning esitas esindaja kaudu Harju Maakohtule kaebuse VTMS § 78 korras. Kaebuses märgitakse, et mõlemas määruses ei ole õiguspäraselt analüüsitud Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja punktis 19 kirjeldatud keelunormi sisu ega J.T vastutusele võtmise tingimusi ning ei ole sellest tulenevalt loogiliselt põhjendatud, miks J.T ei vastuta nimetatud punkti alusel. Eeskirja punkt 19 sätestab, et looma poolt teisele loomale kahju tekitamine on keelatud. Seega eeldab punkti 19 objektiivne koosseis

1. a)tegu (loomapidaja teo või tegevusetus, mille tagajärjel oli talle kuuluval või tema valduses oleval loomal võimalik teist looma kahjustada;
2. b)tagajärge (teisel loomal kahju tekkimine) ning
3. c)põhjuslikku seost teo ja tagajärje vahel (teisel loomal kahju tekkimine loomapidaja teo või tegevusetuse tõttu). Kaebaja esindaja leiab, et nii K.Eliase kui ka J.T ütlustega on tõendatud koerte kokkupõrke toimumine ning K.Eliasele kuuluval koeral kahju tekkimine, samuti tuleb menetluse käigus kogutud tõendite pinnalt lugeda tõendatuks ka põhjuslik seos J.T tegevuse ja taksikoeral tekkinud kahju vahel. Seega on eeskirja p 19 objektiivne koosseis täidetud. Kuna subjektiivne koosseis eeldab üksnes ettevaatamatust, siis ei saa teokoosseisu täitmine ära langeda ka selles koosseisu faasis ning subjektiivne koosseis tuleb lugeda samuti täidetuks. Kokkuvõetuna leiab kaebaja esindaja, et eeskirja p 19 tuleb tõlgendada selliselt, et kui kahe looma puhul toimub mis tahes põhjusel kokkupõrge ja üks loomadest kannatab selle käigus kahju, siis vastutab kahju tekitanud looma pidaja nimetatud eeskirja punkti alusel igal juhul. Kohtumääruse põhjendused. Tutvunud Kadri Eliase esindaja kaebusega ning uurinud väärteoasja nr 12010654 materjale leiab kohus, et kaebus ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. 3 Kohus nõustub kaebaja esindaja Tallinna linna koerte ja kasside pidamise eeskirja punkti 19 sisu käsitlusega, kuid ei nõustu sellest tulenevalt tehtud järeldusega nagu oleks õige vastutusele võtta loomapidaja nimetatud eeskirja punkti alusel juhul, kui loomale tekitatakse kahju kahe looma vahel mis tahes põhjusel toimunud kokkupõrke tulemusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium 30.10.2006 lahendis nr 3-1-1-95-06 rõhutas, et selleks, et tuvastada isikule süüksarvatud teo karistatavus, tuleb juhinduda KarS § 2 lg-s 2 sätestatud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Selleks hinnatakse esmalt teo koosseisupärasust, seejärel selle õigusvastasust ja lõpuks süüd. Igal nimetatud tasandil tuleb tegu õiguslikult analüüsida ning seejärel, kui kõigis kolmes astmes on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost - kuriteost või väärteost. Kui isiku tegevus ei täida süüteokoosseisu, pole põhjust järgmisele tasandile liikuda. Samuti leidis Riigikohtu kriminaalkolleegium lahendis 3-1-2-2-06, et sarnaselt kohtuotsusele on ka kohtuvälise menetleja otsuse põhisisuks koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine ning teo toimepanija süüle vastava karistuse kohaldamine. Seega enne subjektiivse koosseisu olemasolu/puudumise arutamist tuleb leida vastus küsimusele, kas isiku tegu on koosseisupärane. Kaebaja esindaja leiab, et koeraomaniku vastutusele võtmiseks piisab pelgalt teisel loomal kahju tekkimisest. Kohus sellega ei nõustu, kuna eelpool viidatud põhjendustel tuleb vaadeldavas asjas esmalt kindlaks teha, millise loomapidaja tegevusega/tegevusetusega tegemist on, mis tõi kaasa kahju tekitamise teisele loomale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et taotletakse mitte looma enda, vaid koeraomaniku vastutusele võtmist. Kohus märgib, et kaebusest ei selgu, millise J.T tegevuse/tegevusetuse tagajärjel tekkis K.Eliase taksikoeral kahju. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on mõlemad koeraomanikud andnud vastuolulisi ütlusi, kirjeldanud kardinaalselt vastupidiselt koerte kakluse käiku, püüdes teineteist süüdistada passiivses käitumises koerte lahutamisel - K.Elias väitis, et tema pidi koeri lahutama, kuna J.T ei teinud midagi, J.T omakorda väitis, et tema koos pojaga hakkas koeri lahutama ja taksikoera omanik seisis lihtsalt kõrval. Samuti järeldub J.T ütlustest, et koerte lahutamise käigus sai viga J.T poja käsi, mis oli niigi kipsis ning kips läks katki. J.T ja K.Eliase ütlustele tuginedes ei saa seega üheselt järeldada, kelle koer ründas teist koera esimesena ning puudub võimalus koguda selles osas täiendavaid tõendeid. KrMS § 62 lg 1,2,3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis, kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millistele tõenditele tuginedes loeb menetleja ühe või teise asjaolu tõendatuks, peab kajastuma kohtuotsuses või väärteoasja otsuses. Siinkohal nõutakse, et menetleja siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav (RKKKL 3-1-1-63-08, 3-1-1-21-10, 3-1-1-118-09, 3-1-1-46-10). Sellest lähtuvalt jõudsid kohtuväline menetleja ning kohtuvälise menetleja juht kohtu arvates õigele järeldusele, et vastuoluliste tõendite pinnalt ei ole võimalik kujundada selget veendumust tõendamiseseme asjaolude tuvastamise osas, ammugi ei saa rääkida siseveendumuse kujunemise jälgitavusest, kuna ebakindel siseveendumus ei saagi olla otsuse lugejale jälgitav. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus lahendis 3-11-94-04 järgmisele seisukohale: „Üldpõhimõttena kehtib, et situatsioonis, kus on ainult nö sõna-sõna vastu, peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi 4 asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema, et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud“. Seega olukorras, kus peale tunnistajate vasturääkivate ütluste puuduvad teised tõendid, milliseid saaks asjakohasteks lugeda, tulebki menetlus lõpetada. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult lõpetanud väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ning kaebus, kus taotletakse väärteoasja menetlemist, tuleb jätta rahuldamata. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida järgmist. Kui lähtuda kaebuse esitaja seisukohast, nimelt sellest, et eeskirja punktis 19 sätestatud normi rikkumise eest on vastutav igal juhul loomapidaja, kelle loom tekitas teisele loomale kahju, siis tuleb tõdeda, et ka Kadri Eliase käitumises esinevad nimetatud normi rikkumise tunnused. Kaebaja esindaja on kaebuses võtnud omaks asjaolu, et kahe looma vahel toimus kokkupõrge. Seega möönab ta ka seda, et selles osalesid mõlemad koerad, mistõttu tuleb järeldada, et ka K.Eliase koer tekitas J.T koerale kahju. Kriminaalõiguslikus tähenduses võib kahju olla mitte üksnes varaline, vaid ka füüsiline või moraalne. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis lahendis 3-1-1-97-10, et „kahju kriminaalõiguslik mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses (VÕS § 128). Kahju tekitamist KrMS § 37 lg 1 mõttes tuleb käsitada üldisemalt – eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Sellega võib, kuid alati ei pruugi kaasneda rikutud hüveolukorra taastamisele või heastamisele suunatud (tsiviilõigusliku) nõudeõiguse tekkimine. Kannatanu menetlusseisundit loovast kahjust saab rääkida ka olukorras, kui isikul tsiviilõiguslikku nõudeõigust kuriteo toimepanija vastu ei teki“. Sellest järeldub, et väärteo toimepanemise kaudu tekitatav kahju saab olla ka füüsiline või moraalne. On loogiline, et loomade omavahelise kakluse tagajärjel (antud juhul kahe koera vahel) tekib mis tahes kahju mõlemal loomal. Seega on kohtuvälise menetleja juht igati põhjendatult leidnud, et arutatavas asjas tuleks tulenevalt KOKS § 663 lg 1 võtta vastutusele ja karistada mõlemat koeraomanikku. Samuti on õige kohtuvälise menetleja juhi järeldus, et selline lahendus ei ole kaebuse esitamise eesmärk. Kohus juhindub VTMS §-st 79. Kohtunik