Obsah (10)

§ 337§ 185§ 181§ 66§ 339§ 331§ 342§ 60§ 67§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 2. märts 2011 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-3228 (09650000003) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, P

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 18.

novembri 2011 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioon rahuldamata. 2.

§ 185

lg 2 alusel kaitsjatasu vandeadvokaat Küllike Nammi poolt osutatud õigusabi eest summas 936 eurot jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis

1. märtsil
2. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. märtsist
4. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
5. märtsist
6. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 18.11.2011 otsusega mõisteti R. Nagel KarS § 291 järgi õigeks tõendamatuse tõttu. Vastavalt

§ 181lg-le 1 hüvitati Eesti Vabariigi poolt R.

Nageli kantud kulud õigusabile summas 3240 eurot. R. Nagelile esitati süüdistus KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt vägivalla ebaseadusliku kasutamise toimepanemises kokkuvõtlikult selles, et tema, olles ametiisik, kellele KarS § 288 lg 1 mõttes tulenevalt tema ametikohustustest on pandud võimuesindaja ülesanded, mida täites rikkus VangS § 71 lg 2,3, kasutades kinnipeetava S.M. toimetamisel, ilma vajaliku põhjuseta VangS §-s 71 sätestatud õigusliku aluseta ebaseaduslikult vägivalda, nimelt: 28.04.2009 kella 20.30 paiku oli vanemvalvur R. Nagel Viru Vanglas teenistuses. R. Nagel, täites oma ametikohustusi, mis olid suunatud noore süüdimõistetu, Jõhvis Ülesõidu tn 1 Viru Vangla sektsiooni P2 kambris 1298, S.M. käitumise rahustamisele, kasutas tema suhtes käeraudasid, kinnitades need kinnipeetu selja taha. Seejärel R. Nagel koos valvurite K.V. ja O.V. viisid S.M. esimesele korrusele rahustusvoodiga ruumi nr 165b suunas, olles esimese ja teise korruse trepikoja vaateplatvormil R. Nagel surus jõuga S.M. nurka, kus R. Nagel tahtlikult lõi S.M. mitu korda rusikaga kõhtu, tekitades talle füüsilist valu, mille tagajärjel S.M. kukkus põlvili ja tal jäi hing kinni. Seejärel R. Nagel võttis S.M. kõrist kinni ja tõmbas teda püsti, surus teda uuesti nurka ja lõi S.M. mitu korda rusikatega kõhtu. Pärast seda R. Nagel väänas S.M. pea alla ja hakkas teda viimasest trepist alla viima ning surus nii kõvasti selja peale, et S.M. ei saanud astuda. R. Nagel lohistas S.M. trepist alla, mille käigus R. Nagel lõi kingakontsaga S.M. le vastu nina, mille tagajärjel S.M. l hakkas ninast verd jooksma. R. Nageli tegevus tekitas S.M. le füüsilist valu. Vastavalt VangS § 41 koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega, so jõu kasutamine peab jääma hädavajalikkuse piiridesse ja olema vastavuses eesmärgi saavutamisega. R. Nageli poolt jõu kasutamiseks S.M. suhtes trepikoja vaateplatvormil ja trepil ei olnud seaduslikku alust, kuna kinnipeetut saatis kolm valvurit ja pealegi – tema käed olid selja taga käeraudades. Kohus tegi kindlaks, et S.M. oli aprillis 2009 kinnipeetav Viru Vanglas ning ta viibis 28.04 eralduskambris ning õhtul kella 20.45 paiku, kui ta oli kambris, mis asus P hoone II korrusel, lõhkunud akna, viidi ta korrapidaja G. J. otsuse alusel rahustusvoodisse, milline asub I korrusel ruum 165 B. Nimetatu on kinnitatud peale S.M. ütluste, tunnistajate K.V. , O.V. ütluste ka J.T. (L. ) aktiga ohjeldusmeetmete kasutamise kohta. S.M. poolt valvurite K.V. , R. Nageli ja O.V. ähvardamine on 28.04.2009 on kinnitust leidnud veel Viru Maakohtu 11.08.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-

1. Maakohus märkis, et vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile alustati S.M. toimetamist II korruse kambrist kell 20.37.59 ja saabuti rahustusvoodiga ruumi kell 20.39.
2. Seega teekond kestis kokku 1 minuti ja 25 sekundit, mille jooksul läbiti II korruse koridor, laskuti trepist alla, läbiti I korruse koridor ning siseneti rahustusvoodiga ruumi. Süüdistuse kohaselt oli kuritegu R. Nageli poolt sooritatud trepil I korrusele, milleks kulus vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile 37 sekundit. Kohus käsitles tõenditena kannatanu S.M. ütlusi ning kohtus vaadeldud videosalvestust ja selle alusel tehtud ekspertiisiakti, meditsiiniosakonna õiendit, tunnistaja J. L. ütlusi ja süüdistatav R. Nageli ütlusi. Kohus märkis, et videosalvestised kajastavad koridorides ja rahustusvoodiga kambris toimunut, trepil ega selle platvormil toimunut ei kajasta, sest see ei olnud kaamerate vaateväljas. Videosalvestustel nähtub, et kinnipeetaval olid käed kinnitatud seljale ning I korruse trepikojas oli kinnipeetava pea rohkem kallutatud alla poole ning valvur R. Nagel hoidis teda küünarnukivõttes. 2 Kohtu hinnangul on objektiivsete tõenditega kindlaks tehtud, et peale II korruse läbimist I korruse koridoris oli maas 5 veretilka, mis tõenäoliselt tulid S.M. ninast ning rahustusvoodisse paigutamisel oli nina all veel vere jälgi. Traumale viitavaid, milleks on kahtlemata kängitsetud jalaga näkku (vastu nina) löömine, jälgi ei ole. S.M. meditsiinilist abi ei vajanud, kaebusi ei esitanud ning ülevaatust teha ei lasknud. Seega ei andnud ta ise võimalusi kinnitada oma sõnu kõhtu löömise tagajärjel kõhul olevate punaste plekkide kohta, kägistusjälgede kohta kaelal ega verejooksu võimalike tekkepõhjuste kohta. Ka põlvili lohistamise kohta terve ühe trepistiku ulatuses oleks saanud jälgi fikseerida nende olemasolu korral. Samuti nähtub Viru Vangla tõendist, et S.M. ei ole pöördunud meditsiiniosakonda seoses 28.04.2009 talle tekitatud kehavigastustega. Kohus käsitles ka K.V. ja O.V. ütlusi. Tunnistaja V.M. ütlused ei ole kohtu hinnangul kasutatavad kohtus tõendina, sest vastavalt

§ 66

lg-le 21 ei ole tõend tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Kohus käsitles ka anonüümse tunnistaja „M“ ütlusi ning leidis, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ei lähe kokku teiste asjas kogutud tõenditega. Nii on Viru Vangla direktori asetäitja Andre Lillelehe poolt vastuses Ida Prefektuurile 16.11.2010 teatatud, et seoses kinnipeetava S.M. suhtes füüsilise jõu kasutamisega 28.04.2009 pärast kella 20.30 distsiplinaarmenetlust läbi viidud ei ole ning R. Nageli distsiplinaarkorras karistatud ei ole. Seega ei saanud R. Nagel midagi rääkida distsiplinaarmenetlusest, kuna seda lihtsalt ei ole läbi viidud. Kohtueelsel uurimisel on tunnistaja avaldanud, et R. Nagel rääkis talle, et S.M. märatsenud kambris, siis ta otsustas viia teda rahustusvoodisse ning saatmisel sai teda mõjutada, sai talle haiget teha. Kohtuistungil antud ütluste kohaselt teadis ta küll, et vanemvalvur ei saa sellist otsust vastu võtta, kuid need olnud R. Nageli sõnad. Tunnistaja ei oska ka nimetada ei kohta ega aega, millal antud vestlus R. Nageliga toimus, küll on ta öelnud, et mitu kuud oli möödas aga täpsustas, et see oli kuu, kus lund ei olnud maas. Kohus leidis, et antud tunnistajat ei ole alust käsitada

§ 66

lg 21 p 3 järgi, kus tunnistaja ütlus on tõendiks kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt. Liiga palju on antud tunnistaja ütlustes ebatäpsusi, mida kõrvaldada ei ole võimalik. Kohus leidis, et jälitusprotokollist ei selgu üheselt ega tõsikindlalt süüdistuses toodud tegude toimepanemine R. Nageli poolt. Kohtu hinnangul kajastavad telefonivestlused ütluste andmist antud episoodi kohta, kuid sealjuures ei saa kohtu arvates jätta tähelepanuta, et samade sündmuste kohta olid nad kõik juba kannatanutena ütlusi andnud. Puudutavalt telefonikõnedes viiteid valedetektori ja kontaktisikuks olemise kohta, asus kohus seisukohale, et puudub alus mitte uskuda K.V. sõnu selle kohta, et nad tegidki selliseid rumalaid nalju omavahel. Telefonikõnedes salvestatu on lünklik ning R. Nageli poolt kuriteo omaksvõtu leidmine sealt on tõlgendamise küsimus. Kohus ei võtnud seda kindla tõendina R. Nageli süü kohta. Kohus märkis, et ainsaks R. Nageli süüd kinnitavaks tõendiks on kannatanu S.M. ütlused ning objektiivne tõend – veretilgad põrandal. Kohus viitas Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-11-87-11. Kohus leidis, et kannatanu S.M. ei andnud ise võimalust kinnitada oma sõnu vägivalla kasutamise jälgede fikseerimiseks koheselt meditsiinilise ülevaatusega, milline võimalus oli tal olemas, kuid ta loobus sellest. Kohtu hinnangul tuleb arvestada ka seda, et tema enda käitumise kohta antud kuupäeval ja kellaajal oli algatatud kriminaalasi, kus kannatanuteks olid R. Nagel, K. V. ja O. V. Seega olid nende vahel konfliktsed suhted, vähemalt kinnipeetava poolt. Oma kriminaalasjas ei ole S.M. avaldanud, et temapoolne sõimamine ja ähvardamine oli vastuseks tema peksmisele R. Nageli poolt. Seega ei saa kohtu arvates lugeda S.M. ütlusi sedavõrd usaldusväärseks, millele saaks rajada süüdimõistva kohtuotsuse. Kohus arvestas ka Viru Vangla poolt R. Nageli kohta antud positiivset iseloomustust, millest tulenevalt ei ole kohtu arvates alust kahelda R. Nageli sõnades, samuti tunnistajate K.V. ja O.V. ütlustes. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu 3 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist R. Nageli õigeksmõistmises ja uue otsuse tegemist, millega mõista R. Nagel süüdi KarS § 291 järgi, mille eest mõista talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS § 74 lg 3 kohaselt määrata R. Nagelile katseajaks 3 aastat ning KarS § 75 lg 1 alusel kohustada süüdistatavat käitumiskontrolli ajal järgima kontrollnõudeid. Lisaks taotleb prokurör kohaldada R. Nageli suhtes lisakaristust – KarS § 49 kohaselt võtta kolmeks aastaks õigus töötada riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või eraõiguslikus juriidilises isikus ametikohal, kus temale on pandud juhtimis-, haldamis- või järelevalveülesanded või võimuesindaja ülesanded. Samuti välja mõista R. Nagelilt kriminaalmenetluskulud. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on ebaseaduslik ning kuulub tühistamisele kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (

§ 339lg 2).

Prokuröri hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohus on kannatanu ja anonüümse tunnistaja ütlusi pidanud põhjendamatult ebausaldusväärseteks ning on jätnud arvestamata jälitusprotokolliga, mis näitab süüdistatava ja tunnistajate K.V. ja O.V. ütluste ebausaldusväärsust. Prokurör leiab, et maakohtu poolt väljatoodud asjaolud ei sea kannatanu ütlusi kahtluse alla. S.M. kinnitas, et tal ei olnud tõsist kehavigastust, mis vajaks meditsiinilist abi. S. M. ninaverejooksu kinnitab meditsiiniosakonna õiendi koopia. Prokurör leiab, et asjaolu, mille kohaselt ei olnud vigastused S.M. kõhu piirkonnas fikseeritud, ei tähenda, et neid S.M. l ei olnud. Prokurör on seisukohal, et ei ole asjakohane maakohtul heita S.M. ette, et ta ei fikseerinud vägivalla kasutamise jälgi koheselt meditsiinilise ülevaatusega. Kõrge meditsiiniharidusega vangla meditsiinitöötaja J. L. ei teostanud noore kinnipeetava S.M. le mingit ülevaatust, selgitamaks vere olemasolu põhjuseid tema nina piirkonnas ja rahustusvoodis. Kannatanu ja R. Nageli, K.V. ja O.V. vahelised konfliktsed suhted on valesti maakohtu poolt arvestatud kui asjaolud, mis mõjutavad S.M. ütluste usaldusväärsust. Peaaegu igas kriminaalasjas on kannatanu ja süüdistatav konfliktses positsioonis, mis aga ei anna iseenesest alust arvata, et isik annab ebausaldusväärseid ütlusi sündmuse kohta. Maakohtu poolt kannatanu usaldusväärsuse analüüsimisel arvestatud asjaolu, et oma kriminaalasjas ei ole S.M. avaldanud, et temapoolne sõimamine ja ähvardamine oli vastuseks tema peksmisele R. Nageli poolt, ei põhine kohtus uuritud tõenditele. Maakohtus uuritud tõendite seas ei olnud materjalid S.M. süüdistusasjast. Kaitsja esitas süüdistusakti ja Viru Maakohtu 11.08.2010 kohtuotsuse asjas 1-09-14966, kus puuduvad S.M. ütlused. Seega maakohus S.M. ütluste usaldusväärsuse analüüsimisel arvestas asjaoludega, mis ei ole leidnud kriminaalmenetluse käigus tõendamist. Riigikohus on toonitanud, et kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt RKKKo lahendid nr 3-1-1-94-04, 3-1-1-89-06, 3-l-l-85-07). Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang ehk teisisõnu - hinnata argumente kogumis (RKKKo lahend nr 3-1-1-94-04). Prokurör leiab, et maakohus oma otsuses eksib selle põhimõtte vastu, kuna kannatanu ütlusi ei ole piisava tähelepanelikkusega analüüsitud. Nimelt, ei arvestanud maakohus kannatanu S.M. ütluste teket kui ka ütluste kulgu läbi ajalise telje, samuti nendes sisalduva teabe maksimaalset kattuvust tuvastamist leidnud faktiliste asjaoludega. Kannatanu kirjutas pärast juhtunut ülejärgmisel päeval, so 30.04.2009 avalduse Justiitsministeeriumisse tema suhtes toimepandud kuriteo kohta, siis kui teda toodi rahustusvoodist tagasi kartserisse ja tema sai kirjutusvahendid. Alates avalduse kirjutamisest andis tema ühesuguseid ütlusi, mida kinnitavad teised kriminaalmenetluses kogutud tõendid. Samuti tuleb arvestada järgmist – kuna S.M. l käed olid käeraudades selja taga, siis tema ei saanud ise, kas tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustada endale ninaverejooksu. Ei ole samuti usutav, et S.M. l, kellel kunagi ei olnud ninaverejooksu, just trepikojas põhjuseta hakkas ninast veri tilkuma. Seda, et trepikojas toimus peatus, tõendavad turvakaamerate salvestused, mis fikseerivad trepikotta sisenemise ning sealt väljumise. Teekonna läbimisele, milleks tavapäraselt kulub S.M. kinnitusel ca 10-15 sekundit, kulutatakse antud juhul 37 sekundit. Kuriteo 4 toimepanemise koht oli valitud eesmärgiga, et toimunut ei olnud fikseeritud videosse, trepikoda, kus puuduvad kaamerad. Prokurör leiab, et R. Nageli süüd kinnitavad anonüümse tunnistaja „M“ ütlused. Prokuröri hinnangul ei leidnud kinnitust maakohtu poolt toodud vastuolud tunnistaja ütluste ja teiste asjas kogutud tõendite vahel, kuna tunnistaja kinnitas vaid R. Nageli poolt öeldud sõnu talle. Oluline on silmas pidada tunnistaja rolli – rääkida seda, mida ta on näinud, kuulnud või tajunud. Tunnistaja ülesanne ei ole anda hinnangut räägitule. Kohtu järeldus, et tunnistaja ei oska ka nimetada ei kohta ega aega, millal antud vestlus R. Nageliga toimus, ei vasta kohtuistungi protokollis fikseeritud tunnistaja ütlustele. Prokurör leiab, et tunnistaja „M“ ütlused on lubatav usaldusväärne tõend

§ 66lg 21 p 3 alusel, kuna ütluste sisu sisaldab R.

Nageli kuriteo toimepanemise omaksvõttu. Lisaks kinnitab prokuröri arvates R. Nageli süüd jälitusprotokoll, mis tõendab, et R. Nagel lõi S.M. kõhtu ning ka seda, et 22.09.2009 K.V. tunnistajana ülekuulamisel andis valetunnistusi selle kohta, et R. Nagel ei löönud kannatanut. Maakohus jättis tähelepanu alt välja pealtkuulatavate vahetatud teabe usaldusväärsuse ja vestluse toimumise üldise tausta. Prokurör leiab, et analüüsides pealtkuulatavate isikute omavahelise vestluse sisu, selle üldist konteksti ja vestluse toimumise üldist tausta, sh teabe edastaja isikut (sündmusest huvitatud osalejad), vestluste ajalist toimumise, (peale R. Nageli kahtlustatavana, K.V. tunnistajana ülekuulamist ja enne O.V. ülekuulamist), pealtkuulatavate isikute emotsionaalset seisundit (kasutavad sõimusõnu), ei või olla erinevat tõlgendust või seletust vestlustes olevatele fraasidele, kuna antud vestluste eesmärk ja tähendus on ilmselge. Jälitusprotokollis fikseeritud kõnede sisust võib järeldada, et ajahetkel kui R. Nagel ja K.V. olid antud kriminaalmenetluses ülekuulatud, aga O.V. veel ei olnud, toimuvad nende kolme vahel vestlused, kus arutatakse O.V. peatset ülekuulamist. R. Nagel hoiatab O.V. ülekuulamisest ja suunab O.V. sellele, mida peab tema rääkima, mis aga ei vasta tegelikkusele. R. Nagel ja K.V. , kes on paremad tuttavad omavahel kui O.V. , kardavad, et O.V. ütleb tõde. K.V. kinnitab, et tema andis valetunnistusi, O.V. ja tema tegelikult teavad, et R. Nagel lõi S.M. kõhtu, kuid tuleb menetlejale öelda, et ei löönud. Süüdistatava R. Nageli ja tunnistaja K.V. väited selle kohta, et telefonikõnedes viiteid valedetektori ja kontaktisikuks olemise kohta on rumal nali, on eluliselt ebausutavad ega riimu teiste asjas kogutud tõenditega ning on väljamõeldud seletus, et õigustada oma sõnu. Samuti leiab prokurör, et maakohus jõudis jälitusprotokolli analüüsimisel valele arvamusele selle kohta et, kuna samade sündmuste kohta olid R. Nagel, K.V. ja O.V. kõik juba kannatanutena ütlusi andnud, on täiesti omal kohal üksteisele meelde tuletamine, milliseid ütlusi nad varem on andnud. Maakohus ei arvestanud siinjuures aga seda, et R. Nagel, K.V. ja O.V. olid teises kriminaalmenetluses teise sündmuse kohta üle kuulatud. Antud kriminaalmenetluses S.M. suhtes vägivalla kasutamise kohta R. Nagel, K.V. ja O.V. olid esimest korda ülekuulatud 22 ja 23.09.

1. R. Nagel ja K.V. kinnitasid, et 22.09 ülekuulamine oli nende jaoks ootamatu ja vapustav. Seega on täiesti omal kohal O.V. ette hoiatamine ülekuulamisest ja sellest, mida ta peab rääkima. Prokuröri arvates on maakohus liiga põhjalikult peatunud kannatanu S.M. isikuomadustel ja tema mineviku käsitlemisel. Prokurör leiab, et maakohus on keskendunud kannatanu ütluste ebausaldusväärsuse väljaselgitamisele ja esiletoomisele, jättes samal ajal aga kriitilise vaatluse alt välja süüdistatava ja tunnistajate K.V. ja O.V. ütlused toimunu kohta. Maakohus, analüüsides nimetatud isikute ütlusi, arvestas ainult Viru Vangla poolt R. Nageli kohta antud positiivset iseloomustust, millest tulenevalt leidis, et ei ole alust kahelda tema sõnades, samuti tunnistajate K.V. ja O.V. ütlustes. Kohtu selline argumentatsioon ei ole motiveeritud ega täiel määral tegelikkusele vastav. Asjaolud, mis prokuröri hinnangul annavad alust kahelda süüdistatava ja tunnistajate K.V. ja O.V. versioonis toimunu kohta, seisnevad järgnevas. R. Nageli, O.V. ja K.V. ütlustes on omavahel vastuolud tähtsust omavates asjaoludes, so S.M. asendis ja tema käitumises trepikojas. Kolm valvurit, kes osalesid kannatanu viimisel rahustusvoodisse, kirjeldavad sündmusi erinevalt. 5 Prokuröri arvates tulnuks tunnistajate K.V. ja O.V. ütlustesse, et süüdistatav pole kannatanu suhtes vägivalda kasutanud, suhtuda kriitiliselt, kuivõrd tegemist on R. Nageli õigeksmõistmisest otseselt huvitatud isikutega, kelle suhtes on kriminaalasjas andmed, et nende tegevus sündmuskohal ja kriminaalmenetluse käigus ei olnud lõpuni õiguspärane. Peale selle leiab prokurör, et jälitusprotokolliga on tõendatud, et O.V. oli hoiatatud, mida menetlejale tuleb rääkida ja et 22.09.2009 K.V. tunnistaja ülekuulamisel andis valetunnistusi selle kohta, et R. Nagel ei löönud kannatanut. Arvestades nimetatud asjaoludega, on prokurör seisukohal, et R. Nageli ja O.V. i, samuti K.V. ütlusi ei saa tõendina hinnata ja need tuleb kui ebausaldusväärsed tõendid tõendite hulgast välja jätta ning sündmuse käigu ja süüdistatava käitumise kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta kannatanu ütlused, kuivõrd kannatanu ütlused on usaldusväärsed ning riimuvad kogutud ja kontrollitud tõenditega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
2. Ringkonnakohtu 18.01.2012 määrusega määrati käesoleva kriminaalasja läbivaatamine

§ 331lg 11 alusel kirjalikus menetluses.

Sama määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele võimalus esitada kohtule oma seisukohti kuni 01.02.

1. Ringkonnakohtule esitas seisukohad R. Nageli kaitsja, milles tõi välja kokkuvõtlikult järgnevad motiivid. Esmalt käsitles kaitsja seisukohta, et kohus on põhjendatult suhtunud kannatanu ütlustesse kriitiliselt ja leidnud, et nimetatud ütlused on ainsad tõendid, mis kinnitavad kannatanu suhtes toimepandut. Kuna tõendiallikas ei ole usaldusväärne, tuleb kannatanu ütlused kõrvale jätta. Lisaks jättis kaitsja hinnangul kohus põhjendatult kõrvale anonüümse tunnistaja „M“ ütlused. Kaitsja leiab, et jälitusprotokoll ei kinnita R. Nageli süüd ning K.V. ja O.V. ütlused on usaldusväärsed. Eeltoodust tulenevalt palub kaitsja jätta maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, andnud võimaluse süüdistatavale, kaitsjale ja prokurörile apellatsioonimenetluses seisukohtade esitamiseks, leiab, et prokuröri apellatsioon, milles on taotletud R. Nageli süüdimõistmist ja karistamist KarS § 291 järgi, on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, ei pea kohus vajalikuks täiendavalt maakohtu põhjendusi vastavalt

§ 342

lg 3 p-le 1 korrata, vaid käsitleb järgnevalt üksnes peamisi apellatsioonis esitatud väiteid.

1. Käesolevas kriminaalasjas on tõusetunud peamiseks küsimuseks R. Nageli poolt vägivalla kasutamise tõendatus. Kuna KarS §-s 291 sätestatud kuriteokoosseisu „vägivalla“ sisustamiseks tuleb pöörduda muuhulgas KarS § 121 kuriteokoosseisu poole, tuleb ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul esmalt tuvastada, kas R. Nagel pani kannatanu suhtes toime KarS §-s 121 sätestatud kuriteo ning seejärel anda hinnang, kas tegemist oli ebaseadusliku vägivalla kasutamisega KarS § 291 mõttes. 3.1 Süüdistuse kohaselt on R. Nagel kasutanud kannatanu suhtes vägivalda järgmiselt: - surus jõuga S.M. nurka, kus tahtlikult lõi mitu korda rusikaga kõhtu; - võttis S.M. kõrist kinni ja tõmbas ta püsti, surus uuesti nurka ning lõi S.M. mitu korda rusikatega kõhtu; - surus S.M. le nii kõvasti selja peale, et S.M. ei saanud astuda; - lohistas S.M. trepist alla, mille käigus lõi kingakontsaga S.M. le vastu nina. 3.2 Kannatanu S.M. ütluste kohaselt suruti platvormil teda nurka, teisel trepil lohistati. Suruti nurka, R. Nagel küsis, kas lõpeb see pull ära ja lõi 2-3 korda rusikaga kõhtu. Peale lööki vajus 6 S.M. põlvili. R. Nagel võttis kaelast kinni ja tõstis üles, lõi veel rusikaga 2-3 korda kõhtu ja lohistas edasi. S.M. reageeris sellele vihaselt ja ähvardas neid. Trepist alla minnes surus R. Nagel nii kõvasti peale, et lohistas põhimõtteliselt kõik astmed ja siis sai ta lohistamise käigus kingaga vastu nina. Hiljem, vastates kaitsja küsimustele märgib S.M. , et ta ei tea täpselt, kas R. Nagel lõi kingakontsaga ning võis olla nii, et tema pea sattus kogemata sinna. Meditsiinitöötaja, minnes rahustusvoodiga ruumi S.M. üle ei vaadanud, kuna naeris kannatanule näkku ja S.M. ajas ta minema. 29.04 nõudis S.M. meditsiinilist abi, kuid seda ei kutsutud. Hiljem selgitas S.M. , et nad läksid trepist alla, R. Nagel lükkas vastu seina, mis käega lõi, ei mäleta, kuid S.M. oli püsti. R. Nagel lasi ta lahti ning S.M. sai püsti tulla ja siis lükkas vastu seina. S.M. ütluste kohaselt ei olnud teistel kinnipeetavatel kõige paremad suhted R. Nageliga. K.V. ga oli kord nii, kord naa. 28.04 olid suhted halvad ning tal oli nende vastu pahameel, kuna S.M. nõudis peakorrapidaja kutsumist, kuid K.V. käratas, et neil on kiire. Tunnistaja K.V. ütluste kohaselt hoidis R. Nagel S.M. küünarnukilukus ning trepikojas oli peatus, sest S.M. rabeles ja R. Nagel kohendas lukku. S.M. liigutas vist nii, et küünarnukilukk avanes ja seda kohendati. R. Nagel pani kinnipeetava seisma, kohendas ja mindi edasi. R. Nagel S.M. ei löönud. Seda, miks S.M. rabeles, tunnistaja ei tea. Viimise ajal S.M. agressiivne ei olnud. Tunnistaja ei mäleta, kas S.M. solvas kedagi, aga märgib, et võib olla vandus. R. Nagel ei vajutanud S.M. seljale ning S.M. ei puutunud selles asendis vastu treppi. R. Nagel ei löönud S.M. trepil. S.M. ei saanud puutuda kokku trepiga, kuid seinaga võis puutuda, kui ta seisis seina ääres näoga seina poole. K.V. on kartseri valvur ning kinnitab, et S.M. oli neil seal pidevalt. K.V. selgitab, et kui S.M. oleks järgmisel päeval arsti kutsumist soovinud, siis oleks arst ka kutsutud, aga S.M. ei pöördunud 29.04 ega järgnevatel päevadel kellegi poole. K.V. arvates ei jooksnud S.M. l verd ninast, see võis olla pingest. R. Nagel S.M. ei löönud. S.M. saatis meditsiinitöötaja minema ja ei soovinud abi. Tunnistaja O.V. ütluste kohaselt oli saatmise ajal S.M. agressiivne – karjus, solvas neid kogu aeg, tahtis lahti rabeleda ja ropendas. Trepil sai S.M. küünarnukilukust lahti ja hakkas vehkima. R. Nagel pani ta seina juurde ja sättis valuvõtet. O.V. möödus neist ning tegi ukse lahti. Kui O.V. õigesti mäletab, siis püüdis S.M. teda jalaga lüüa. R. Nagel laskis ta võimalikult madalale, et ei oleks liikumisruumi ja nad viisid teda edasi. Trepikojas R. Nagel S.M. ei löönud ega kasutanud tema suhtes vägivalda. Meditsiiniõele ei rääkinud S.M. samuti midagi, vaid käskis ära minna. Enda läbivaatamist ta ei taotlenud ja ei kurtnud ka midagi. Süüdistatav R. Nageli ütluste kohaselt paigaldasid nad käerauad S.M. selja taha agressiivse kinnipeetava ohjeldamiseks. Anonüümse tunnistaja ütlused ei ole õiged. R. Nagel ei ole S.M. suhtes füüsilist vägivalda kasutanud. Ta ei ole rääkinud, et ta koridoris S.M. lõi. S.M. ei palunud R. Nagelil meditsiinitöötajat kutsuda ega küsinud paberit ja pliiatsit. Trepikojas nad peatusid vahepeal, kuna S.M. hakkas rabelema ja libises haardest lahti. Platvormil surus ta kinnipeetava vastu seina, parandas haaret ning liikusid edasi. Trepil oli S.M. nägu allapoole, kuid ei saanud olla madalal. R. Nagel ei tundnud, et puutus jalatsiga S.M. kehapiirkonda. R. Nagel märkas, et S.M. nina alt on natuke verine, kui ta hakkas teda voodisse panema. Veri ei jooksnud ega olnud kuiv. Meditsiiniõe küsimuste kohta ütles S.M. , et tõmmake minema, tal pole midagi vaja. Suhted S.M. ga enne 28.04 olid erinevad – ta võis märatseda, lõhkuda ja järgmisel päeval oli vaikne. S.M. oli teiste poolt väga mõjutatav ja samas mõjutas ise ka teisi. V.M. ütles R. Nagelile, et S.M. lubas talle probleeme tekitada. 3.3 Maakohus leidis põhjendatult, et R. Nageli poolt vägivalla kasutamist S.M. suhtes kinnitavad otseselt ainuüksi kannatanu ütlused. Sealjuures sündmuse juures viibinud vanglaametnike, so tunnistajate ja süüdistatava, ütlused lahknevad kannatanu ütlustest täielikult. Prokuröri arvates on nii K.V. , O.V. kui ka R. Nageli ütlused ebausaldusväärsed ning tuleb tõendikogumist kõrvale jätta. Ringkonnakohus käsitleb süüdistatava ja tunnistajate ütluste usaldusväärsusega seonduvat käesoleva otsuse p-s 4.
2. Maakohtu hinnangul on 7 ebausaldusväärsed aga S.M. ütlused. Prokurör ei nõustu apellatsioonis maakohtu sellesisulise seisukohaga. Kuivõrd käesoleval juhul on tõusetunud küsimus kannatanu ütluste usaldusväärsusest, käsitleb ringkonnakohus järgnevalt kannatanu ütluste usaldusväärsusega seonduvat. Ringkonnakohus peab vajalikuks osundada käesolevas kriminaalasjas arutatava sündmusega seonduvale teatavale eripärale, mille kohaselt on kriminaalasjas arutatava sündmuse kannatanu olnud ajaliselt lähestikku toimunud sündmustes kahtlustatav, kes pani käesolevas kriminaalasjas süüdistatuna ja tunnistajatena käsitletavate isikute vastu toime kuriteo ning on selle eest ka süüdi mõistetud. Käesolevas kriminaalasjas on menetlusosaliste menetlusseisundid vahetunud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul eelmärgitud asjaolu samuti kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada. 3.4 Ringkonnakohus selgitab, et Riigikohtu senises praktikas on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile (RKKKo lahend nr 3-1-1-109-10), sh üksnes kannatanu ütlustele. Samas on järjekindlalt ka rõhutatud, et vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Seega tuleb igakülgselt ning erapooletult vaagida kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutada (RKKK otsused nr 3-1-1-94-04, 3-1-1-21-09, 3-1-1-10910). Seega tuleb ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada ja vaagida ka süüdistusele eelnenud kannatanu käitumist ning sellest tingituna kannatanu võimalikku ütluste andmise motiivi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S.M. ütluste usaldusväärsuse hindamisel põhjendatult viidanud R. Nageli, K.V. ja O.V. võimalikele konfliktsetele suhetele ning seda eelkõige ajaliselt lähestikku toimunud sündmuste tõttu. Ringkonnakohus märgib, et kannatanu usaldusväärsuse hindamisel tuleb lähtuda ütlustest kui loogilisest tervikust, millest ei puudu küsimus ütluste andja võimalikust motiivist. Seda eelkõige olukorras, kus sündmuse juures viibinud mitmete vanglaametnike ütlused kannatanu ütlusi ei kinnita. Ringkonnakohtu hinnangul on küll õige prokuröri apellatsioonis leitu, et peaaegu igas kriminaalasjas on kannatanu ja süüdistatav konfliktses positsioonis ning pelgalt nimetatud asjaolu ei anna alust seada kahtluse alla ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohtu hinnangul on antud kriminaalasjas tuvastatud konfliktne olukord teatavas mõttes kindlasti ebatavaline, kuna käesoleval juhul on kannatanu puhul tegemist agressiivse kinnipeetavaga, kes viiakse agressiivsuse tõttu lukustatud kambrist (kus distsiplinaarkaristusi kantakse) rahustusvoodiga kambrisse ning R. Nagelile esitatud süüdistusega piirneval või ajaliselt lähestikusel ajal on S.M. toime pannud kuriteod K.V. , R. Nageli ja O.V. suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul on inimlikult mõistetav, et selline olukord, kus agressiivne ja distsipliini mittejärgiv kinnipeetav viiakse rahustusvoodiga kambrisse, võib tema jaoks olla vihatekitav ning mõjutada emotsionaalselt ka tema ütluste usaldusväärsust. 3.5 Kriminaalasjas ei ole vaidluse all asjaolu, et S.M. mõisteti süüdi Viru Maakohtu 11.08.2010 otsusega kriminaalasjas nr 1-09-14966 KarS § 120 järgi selles, et tema 28.04.2009 ähvardas ebasündsaid väljendeid kasutades valvureid K.V. t, R. Nagelit ja O.V. tervisekahjustuste tekitamisega (tl 33–35). Vähetähtis ei ole ka rõhutada asjaolu, et S.M. suhtes kohaldati ohjeldusmeetmeid – käte ja jalgade rihmadega fikseerimine – kuna kinnipeetav oli agressiivne, karjus vanglaametnike peale, lubas kambris kõik asjad puruks peksta, lubas rünnata esimest vanglaametnikku, kes trelluksest kambrisse siseneb ja peksis korduvalt jalaga vastu kambri akent, mille tulemusena aken purunes ning ähvardas vanglaametnikke füüsilise vägivallaga (tl 40). Süüdistusakti kohaselt toimus käesoleval ajal arutatav võimalik kuriteo toimepanemine R. Nageli poolt S.M. viimisel nn rahustusvoodiga ruumi esimesel korrusel, seega enne eelnimetatud süüdimõistva kohtuotsuse sündmusi ja kirjeldatud ähvardustega rahustusvoodiga kambris. S.M. ütluste kohaselt oli tal distsipliiniga probleeme ning küsimusele, 8 kas R. Nageli ja K.V. suhtes toimepandud teod olid toime pandud enne või pärast, vastab S.M. „nii ja naa“ (tl 24–25). Ringkonnakohus osundab, et kõikide sündmuses osalenute, sealhulgas S.M. ütluste, kohaselt oli S.M. rahustusvoodiga kambrisse viimisel vihane ja agressiivne või võis vähemalt vanduda (K.V. ütlused). 3.6 Ringkonnakohus leiab, et õige on prokuröri seisukoht selles, et iseenesest ei ole kannatanule etteheidetav asjaolu, et ta ei lasknud oma väidetavaid vigastusi meditsiinitöötajal fikseerida. Kahtlemata on menetlejal kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõtte kohaselt võimalik valida, milliseid asjaolusid ja milliste tõenditega tõendada soovitakse ning löömist või muid tervisekahjustust tekitavaid vigastusi on menetlejal võimalik tõendada ka isikuliste tõenditega. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks osundada

§ 60

lg-le 2, mille kohaselt on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Samas nõustub ringkonnakohus põhimõtteliselt maakohtu seisukohaga ning leiab, et käesoleval juhul ei tekita kogutud tõendeid kogumis hinnates kannatanu S.M. ütlused veendumust, et R. Nagel on S.M. suhtes süüdistuses märgitud vägivalda kasutanud. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjas puuduvad tõepoolest ka teised objektiivsed tõendid, mis kinnitaksid R. Nageli poolt S.M. löömist ja talle tervisekahjustuste tekitamist. Õige on maakohtu poolt viidatu, et objektiivsete tõendite puudumist saanuks vältida võimalike tervisekahjustuste fikseerimisega meditsiinitöötaja poolt. Seega on tõsi ka asjaolu, et iseenesest tarvitsenuks S.M. l meditsiinitöötajale näidata ja lasta fikseerida väidetavalt löömisest tekitatud punased laigud kehal. Samas ei ole juba eelnimetatud põhjusel võimalike vigastuste mittefikseerimine kannatanule, uurimisasutusele ega prokuratuurile etteheidetav. Käesoleval juhul on kogutud tõendite hulgas meditsiinitöötaja väljastatud õiend S.M. rahustusvoodiga kambrisse paigutamisel. Nimetatud õiendi kohaselt ei esine S.M. l väliseid kehavigastusi, v.a veri nina piirkonnas (tl 39). Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et eelnimetatud õiendit on võimalik käsitleda objektiivse tõendina ninaverejooksu osas. Puutuvalt prokuröri poolt märgitule, justkui meditsiinitöötajal tulnuks S.M. üle vaadata ning selgitada vere olemasolu ka olukorras, kus S.M. ei soovinud meditsiinilist abi, märgib ringkonnakohus, et arst ei ole kohustatud osutama abi isikule, kes sellest keeldub, v.a juhul, kui isik vajab vältimatut arstiabi. S.M. rahustusvoodisse paigutamisel teda ülevaadanud meditsiiniõe J. L. ütluste kohaselt toimub vaatlus selliselt, et minnakse ja vaadatakse kinnipeetav üle ja küsitakse, kas on vaja meditsiinilist abi ning kui kinnipeetav keeldub, siis ei tehta midagi, kui kinnipeetav soovib, siis tehakse ülevaatus. S.M. keeldus meditsiinilisest abist ning J. L. lahkus ja koostas õiendi meditsiiniosakonnas. 3.7 Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis märgitu selle kohta, et maakohtu arvamus, mille kohaselt ei ole S.M. oma kriminaalasjas avaldanud, et temapoolne sõimamine ja ähvardamine oli vastuseks tema peksmisele R. Nageli poolt, ei põhine kohtus uuritud tõenditele, on põhjendatud. Kuna käesoleva kriminaalasja juurde ei ole lisatud tõendeid kriminaalasjast, milles S.M. oli kahtlustatav, sh kahtlustatava ülekuulamise protokolli, ei ole maakohtu sellesisuline väide millegagi põhjendatud. 3.8 Prokurör on apellatsioonis märkinud, et maakohus ei ole arvestanud S.M. ütluste usaldusväärsuse hindamisel sellega, et S.M. kirjutas avalduse ülejärgmisel päeval pärast juhtunut, so 30.04.2009, ning sellest ajast alates on ta andnud ühesuguseid ütlusi. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et üldjuhul ei ole kannatanupoolne kuriteost teatamise aeg, nt teatamisega viivitamine, kannatanule etteheidetav, kuigi viivitamise korral tekib vajadus hinnata täiendavalt viivitamise ajendeid. Käesoleval juhul tegi S.M. avalduse enda ütluste kohaselt 30.04, kuna tal ei olnud enne pastakat ja paberit. Kuivõrd nimetatud aega pärast sündmuse toimumist ei ole võimalik käsitleda kuriteost teatamise viivitamisena, ei ole vajalik avalduse esitamise ajaga seonduvat täiendavalt hinnata. 9 Ühesuguste ütluste andmine on aga eelduseks, et kohtul oleks võimalik kohtulahendis ütlustele tugineda. Siinjuures märgib ringkonnakohus, et lisaks kannatanule on kriminaalasjas ühesuguseid ütlusi (kuna kohtuistungil ei ole vastuolu tõttu avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlusi) andnud ka teised menetlusosalised, sh süüdistatav ja tunnistajad. Seega ei mõjuta käesoleval juhul ka ühesuguste ütluste andmine nende usaldusväärsust selliselt, et välistaks ütlustele kui tõendile tuginemise. 3.9 Prokurör leiab, et kuna S.M. käed olid selja taga käeraudades, ei saanud ta ise põhjustada ninaverejooksu. Lisaks ei ole usutav, et S.M. l, kellel kunagi ei olnud ninaverejooksu, hakkas põhjuseta just trepikojas ninast veri tilkuma. Ringkonnakohus on seisukohal, et kriminaalasjas kogutud tõenditega on veenvalt tuvastatud, et S.M. ninast tuli mõningast verd pärast trepikojast väljumist (asitõendi vaatlusprotokoll tl 38, meditsiiniosakonna õiend tl 39, ekspertiisiakt tl 55–76, K.V. , O.V. i, J. L. ja R. Nageli ütlused), kuid sellegipoolest on arvamusel, et üksnes nimetatud asjaolu ei kinnita S.M. löömist või talle tervisekahjustuste tahtlikku tekitamist R. Nageli poolt. Kogutud tõenditest nähtuvalt on tunnistaja J. L. andnud ütlusi, et S.M. l oli nina all kuivanud veri ning S.M. selle kohta midagi ei selgitanud. Kõrgema haridusega meditsiinitöötajana märkis tunnistaja, et see oli väike kogus kapillaarset verd, mis võib tekkida närveerimisest või ise nina kraapimisest. Kui on kõrge vererõhk või tugev vigastus, oleks suur verejooks. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul kummutatud käesoleval juhul võimalikku versiooni selle kohta, et S.M. ninast tilkunud veri oleks olnud tõepoolest põhjustatud liigsest närveerimisest, vihastamisest, agressiivsusest jm asjaoludest. Ringkonnakohus osundab, et kuigi S.M. viidi rahustusvoodiga ruumi 28.04.2009 õhtul, käis S.M. ütluste kohaselt terve päev „mingi tsirkus“. Ühtlasi on kannatanu viimise nimetatud ruumi tinginud tema eelnev agressiivne käitumine. Ringkonnakohtu arvates ei ole ümber lükatud võimalikku kahtlust, et teatava eelvigastuse, mis rahustusvoodisse viimisel vallandas ninast vere tilkumise, oli S.M. saanud juba varasemalt. Samas on põhjendatud ka arvamus, et juhul, kui S.M. l ninast tilkunud vere oleks põhjustanud R. Nageli poolt jalaga löömine, oleks loogiline, kui S.M. näol oleksid olnud muud vigastused (turse, verevalum), mis kingaga löömisele viitavad või vähemalt viiteid sellele. Muid võimalikke vigastusi peale ninast vere tilkumise ei ole aga kriminaalmenetluses tuvastatud. Puutuvalt vere tilkumisele S.M. ninast peab ringkonnakohus oluliseks osundada ka kannatanu ütlustele, mille kohaselt ei välista ta asjaolu, et tema pea sattus trepist etapeerimisel kogemata vastu R. Nageli jalga. Seega on kannatanu ise möönnud, et verist nina ei tekitatud talle tahtlikult. Eeltoodust tulenevalt ei ole R. Nageli poolt vägivalla kasutamine tuvastatud ainuüksi asjaolust, et S.M. ninast tilkus trepikojast väljudes veri. 4. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnimetatud kahtlusi, et S.M. võimalikuks teiste kogutud tõenditega vastuolus olevate ütluste andmise motiiviks on viha vanglaametnike vastu, kes teda 28.04 rahustusvoodiga kambrisse viisid, käesoleval juhul veenvalt kummutatud. Sellest tulenevalt ei ole ka ringkonnakohtu arvates põhjendatud tugineda kohtuotsuses üksnes kannatanu ütlustele. Seega käsitleb ringkonnakohus järgnevalt tõendeid, mis prokuröri arvates tõendavad lisaks kannatanu ütlustele R. Nagelile esitatud süüdistust ning mida ringkonnakohus juba eespool käsitlenud ei ole. 4.1 Prokurör märgib, et asjaolu, mille kohaselt toimus trepikojas peatus, tõendavad turvakaamerate salvestused. Teekonna läbimisele, milleks tavapäraselt kulub S.M. sõnul 10-15 sekundit, kulutatakse antud juhul 37 sekundit. Ringkonnakohus nõustub prokuröri sellesisulise seisukohaga, kuid leiab, et ainuüksi asitõendi vaatlusprotokoll ja ekspertiisiakt ei tõenda, et trepikoja läbimisel oleks R. Nagel S.M. suhtes toime pannud kuriteo. 10 Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole vaidlust asjaolus, et trepikojas toimus peatus ning trepikoja läbimine oli seega pikemaajalisem kui tavapärase ja takistamatu liikumise korral oleks see olnud. Samas lahknevad ametnike ütlused kannatanu ütlustest põhjuste osas, miks peatumine trepikojas toimus. R. Nageli, K.V. ja O.V. ütlustest nähtub, et trepikojas tehtud peatus oli tingitud R. Nageli vajadusest kohendada küünarnukilukku kinnipeetava rabelemise tõttu. Pärast seda jätkati koheselt liikumist. Kuigi kannatanu ütluste kohaselt kasutati tema suhtes trepikojas vägivalda, leiab ringkonnakohus, et eelnimetatud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi ei ole kogutud tõenditega veenvalt ümber lükatud. Ühtlasi on ringkonnakohtu hinnangul ka eluliselt usutav, et R. Nagelil võis tekkida vajadus agressiivse ja rabeleva kinnipeetava saatmisel kohendada küünarnukilukku. Seega ei kinnita ringkonnakohtu hinnangul R. Nageli poolt kuriteo toimepanemist kinnipeetava suhtes trepikojas tavapärasest pikemaajalisem viibimine. 4.2 Prokurör leiab, et R. Nageli süüd kinnitavaks tõendiks on anonüümse tunnistaja „Mari“ ütlused. 4.2.1 Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaitsja poolt apellatsiooni vastuses tõstatatud problemaatikat tunnistaja turvalisuse tagamise põhjendatuse kohta.

§ 67

lg 1 kohaselt võib kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest tulenevalt eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel määrusega muuta tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks.

§ 67

lg-st 2 tulenevalt küsitleb anonüümsusmääruse tegemiseks eeluurimiskohtunik tunnistajat tema usaldusväärsuse kindlakstegemiseks ja turvavajaduse selgitamiseks ning kuulab ära prokuröri arvamuse, vajaduse korral tutvub kriminaaltoimikuga. Käesolevas kriminaalasjas on prokuratuur taotlenud eeluurimiskohtunikult tunnistaja turvalisuse tagamist ning Viru Maakohtu 19.01.2010 määrusega on prokuratuuri sellesisuline taotlus ka rahuldatud (tl 122). Sellest tulenevalt lähtus eeluurimiskohtunik

§-st 67 ning leidis asjaolusid arvestades, et tunnistaja turvalisuse tagamine on põhjendatud. Käesoleval ajal ei ole võimalik võtta kohtul seisukohta, kas tunnistaja turvalisuse tagamine määruse tegemise ajal oli põhjendatud või mitte. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaitsja arvamusega, justkui anonüümse tunnistaja ütluste näol on tegemist lubamatu tõendiga. 4.2.2 Lisaks on kaitsja apellatsioonivastuses asunud seisukohale, et anonüümse tunnistaja ütluste kasutamist tõendina välistab ka

§ 66lg 21 p-st 3 tulenev.

Eelviidatud sätte kohaselt ei ole tunnistaja ütlus, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõend, v.a juhul, kui tunnistaja ütluse sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis on muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja eelkäsitletud arvamusega ning leiab, et kuigi anonüümne tunnistaja annab ütlusi vahendlikult, st on tõendamiseseme asjaoludest teadlikuks saanud läbi R. Nageli, on tunnistaja ütluste näol tegemist tõendiga

§ 66lg 21 p 3 mõttes, kuna tunnistaja ütluste sisuks on R.

Nagelilt kuuldu, milles sisaldub viide teo toimepanemisele. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et asjaolu, kas tunnistaja ütlused osutuvad usaldusväärseks või mitte, on juba ütlustele sisulise hinnangu andmine, kuid küsimus tõendi lubatavusest, sealhulgas

§ 66lg-le 21 vastavusest, tuleb lahendada esmalt.

4.2.3 Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis märgituga ning leiab, et maakohtu poolt väljatoodud väidetavad vastuolud tunnistaja ütluste osas ei ole aluseks tunnistaja ütluste kõrvalejätmiseks. Anonüümse tunnistaja „Mari“ ütluste kohaselt rääkis talle R. Nagel, et toimus intsident, mille kohta alustati menetlus, kuid ei tuvastatud, et ta oleks kannatanut löönud. Tunnistaja kuupäeva ei oska nimetada, aga märgib, et vestlus oli aastal 2009, kuid mitu kuud hiljem (tunnistaja pole kindel, aga võis olla mais). Menetlus alustati selle kohta, et R. Nagel kasutas füüsilist jõudu 11 kinnipeetava S.M. suhtes. R. Nagel rääkis, et S.M. esitas kaebuse, et R. Nagel oli teda voodisse paigutamisel löönud. Tunnistaja sai R. Nageli jutust aru, et S.M. rääkis õigust, kuna rääkides oli R. Nagel tõsine, et seletuskirja kirjutas, et ei teinud, aga tegi. Ütles, et koridoris lõi jalaga näo piirkonda, kuna käed olid küünarvarrelukus. Asjaolud, et R. Nagel rääkis tunnistajale väidetavast distsiplinaarmenetlusest ning sellest, et just tema (R. Nagel) otsustas S.M. viia rahustusvoodisse ei ole sellised, mis muudaksid tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks. Anonüümse tunnistaja ütluste kohaselt ei tea ta, kas tegelikult ka distsiplinaarmenetlus läbi viidi ning tema sellesisuline teadmine tugineb R. Nageli sõnadel. Maakohus on anonüümse tunnistaja ütluste osas toonud välja ka asjaolu, et tunnistaja ei osanud täpselt nimetada kohta ega aega, millal vestlus R. Nageliga toimus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistaja täpse aja ja koha mitteteadmine samuti selline asjaolu, mis tingiks automaatselt tunnistaja ütluste kõrvalejätmise. Ringkonnakohus nõustub prokuröri apellatsioonis märgituga, et tunnistaja rolliks on rääkida seda ja sellest, mida ta on näinud, tajunud või kuulnud ning siinkohal rõhutab ringkonnakohus täiendavalt, et seda isegi juhul, kui tunnistaja päris täpselt teatavaid asjaolusid ei tea või ei mäleta. Puutuvalt R. Nagelile esitatud süüdistusse, tuleneb anonüümse tunnistaja ütlustest, et R. Nagel rääkis tunnistajale, et ta olevat S.M. rahustusvoodisse paigutamisel, kahe korruse vahel koridoris näo piirkonda jalaga löönud. Seega on anonüümse tunnistaja ütlustest nähtuvalt ainukeseks väidetavaks vägivallateoks (erinevalt süüdistuse sisust tulenevalt), mis R. Nagel S.M. suhtes toime pani, ühel korral jalaga löömine. Siinjuures on aga ringkonnakohtu arvates põhjendatud kaitsja apellatsiooni vastuses osundatu, et iseenesest ei kinnita anonüümse tunnistaja ütlusi S.M. enda ütlused, millest võib järeldada, et R. Nagel S.M. jalaga löönud ei ole. Olenemata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et pelgalt anonüümse tunnistaja ütluste pinnalt ei ole R. Nagelit võimalik kuriteos süüdi mõista, kuna juba varasemas Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et isiku süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas osas põhineda anonüümsetel ütlustel (RKKKo otsused nr 3-1-1-11-05 ja 3-1-1-102-02). Käesoleval juhul on anonüümse tunnistaja ütlused ainsaks tõendiks, mis justkui kinnitaksid R. Nageli poolt S.M. jalaga löömist, mistõttu ei saa ringkonnakohtu arvates R. Nageli süüdimõistmine neile tugineda. 4.3 Apellatsioonis on prokurör leidnud, et R. Nageli süüd kinnitavaks tõendiks on 27.11.2009 jälitusprotokoll, mis tõendab, et R. Nagel lõi S.M. kõhtu ning ka seda, et 22.09.2009 andis K.V. valetunnistusi selle kohta, et R. Nagel ei löönud kannatanut. Maakohus leidis, et jälitusprotokollist ei selgu üheselt ja tõsikindlalt süüdistuses toodud tegude toimepanemine R. Nageli poolt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellesisulise seisukohaga ning põhjendab seda järgnevalt. 27.11.2009 jälitusprotokolli kohaselt on R. Nagel ja K.V. omavahel arutanud, kuidas O.V. kätte saada ning kõnedest nähtuvalt on O.V. ja R. Nagel arutanud ka S.M. ga asetleidnud sündmusi (tl 42–43). Ringkonnakohtu hinnangul on meelevaldne nimetatud asjaoludest järeldada, justkui R. Nagel pani S.M. suhtes toime kuriteo. Samas nähtub jälitusprotokollist, et telefonivestluses R. Nageli ja K.V. vahel on nad öelnud järgnevat: K.V. – „ma usun, et Oleg räägib nii, nagu on, ma usun, et ta ei ole nihuke /…/“ R. Nagel – „ma mõtlen ka selles mõttes, et peaks tal vähemalt kõrvade vahel kõik korras olema“ K.V. „ja ma usun küll, ma usun, et tema ei ole nihukene, ma usun /…/ kui midagi ütleb, siis ma ei tea, mis siis saab /…/“ R. Nagel – „ei noh siis, mis siis ikka saab, siis tuled kontaktiks mulle“ K.V. – „ah ole vait /…/ mina olen ka valetunnistusi andnud, kas tead või. Mind võib ka krimkorras karistada ha-ha-ha“ R. Nagel – ei ole … valetunnistusi and, mitte midagi sellist pole lihtsalt toimunud ja kõik“ K.V. – ei no ma räägingi, aga kui, /…/ see on ju ainuke asi, mida nad saavad teha, et valedetektori panevad külge, et siis võib /…/ jamaks minna, aga muidu nad ei ütle mulle midagi /…/“ 12 Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu arvamusega, et viidete osas valedetektori ja kontaktiks olemise kohta ei ole alust mitte uskuda K.V. sõnu selle kohta, et nad tegidki selliseid rumalaid nalju omavahel. Nimetatud asjaolu on kinnitanud R. Nagel ütlustes, et K.V. pidi minema kontaktisikuna tööle ja see (must huumor) oli nende suhtlemise stiil. Prokurör leiab, et kui analüüsida pealtkuulatavate isikute omavahelist vestluse sisu, selle üldist konteksti ja vestluse toimumise tausta, ei või olla erinevat tõlgendust või seletust vestluses olevatele fraasidele, kuna vestluse eesmärk ja tähendus on ilmselge. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kahtlemata oli R. Nagel n-ö asjast huvitatud isik ning arutles O.V. iga enne nimetatu ülekuulamist sündmust, kuid pelgalt sellest arutelust ei saa järeldada, justkui R. Nagel olekski kuriteo toime pannud. R. Nageli ütluste kohaselt oli tema jaoks ülekuulamine šokk ning ringkonnakohtu hinnangul on see ka mõistetav, et vanglaametnik, kellel igapäevaselt tuleb tegeleda agressiivsete kinnipeetavate, nende kaebuste ja muude probleemidega, mis ilmselt sageli leiavad kriminaalmenetlusvälise lahenduse, ei osanud R. Nagel kriminaalmenetluse läbiviimist tema suhtes oodata. Lisaks ei ole ringkonnakohtu arvates võimalik enne O.V. ülekuulamist tema ja R. Nageli vahel toimunud vestlusest koheselt järeldada, justkui R. Nagel ja O.V. oleksid sündmustest rääkinud seetõttu, et R. Nagel oleks huvitatud kuriteo toimepanemise varjamisest. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui selline kahtlus võiks tekkida, ei kinnita seda teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Eeltoodust lähtuvalt leiab ringkonnakohus, et ka jälitusprotokollis sisalduv tõendusteave ei kinnita asjaolu, et R. Nagel oleks S.M. suhtes vägivalda kasutanud. 4.4 Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et K.V. , O.V. ja R. Nageli ütlused on ebausaldusväärsed. Prokurör leiab, et nimetatute ütlustes on vastuolud asjas tähtsust omavates asjaoludes – S.M. asendis ja tema käitumises trepikojas. Ringkonnakohus ei pea prokuröri poolt väljatoodud asjaolusid olulisteks vastuoludeks, vaid ebatäpsusteks ütlustes, mille tõttu ei saa käsitleda ütlusi automaatselt ebausaldusväärsetena. Siinkohal kordab ringkonnakohus prokuröri poolt märgitut, et ütlused kajastavad ütluste andja poolt tajutut ja kogetut ning seetõttu ei saa kõik ütlused kattuda detailideni. Nii ei olnud K.V. ütluste kohaselt S.M. tõepoolest trepikojas agressiivne, kuid samal ajal on K.V. möönnud, et S.M. võis vanduda. Asjaolu, et S.M. rabeles, on tunnistaja kinnitanud. Nimetatud asjaolu osas on täielikus kooskõlas kõikide sündmuse juures viibivate vanglaametnike ütlused – S.M. rabeles ning seetõttu tekkis R. Nagelil vajadus kohendada võtet. See aga omakorda aeglustas liikumist. O.V. ja R. Nageli ütluste kohaselt laskis R. Nagel tõepoolest S.M. trepil liikudes võimalikult madalale, kuid K.V. ütluste kohaselt ei vajutanud R. Nagel S.M. seljale. 5. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et tõenditega ei ole tuvastatud, et R. Nagel pani kannatanu suhtes toime süüdistuses etteheidetud vägivallateod. 6. Valitud kaitsja K. Namm on esitanud apellatsiooni vastuses taotluse R. Nageli poolt apellatsioonimenetluses kantud kulude riigi kanda jätmiseks (apellatsiooni vastuse koostamine) summas 936 eurot (6,5 tundi).

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt esitatud taotlus summas 936 eurot on põhjendatud ja mõistlik, arvestades kriminaalasja erilisust ning kaitsja poolt esitatud apellatsiooni vastuse põhjalikkust, pikkust ja asjakohasust.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata ja apellatsiooni esitaja on prokuratuur, jäävad menetluskulud riigi kanda. Kuna ringkonnakohus prokuröri 13 apellatsiooni ei rahulda, tuleb kaitsja taotlus R. Nageli poolt apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu riigi kanda jätmises rahuldada ning jätta 936 eurot riigi kanda. Tiit Lõhmus Mati Kartau 14 Paavo Randma