Obsah (6)

§ 200§ 65§ 57§ 58§ 75§ 76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. mai 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-1408 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liik

§ 200lg 2 p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 13.

märtsi 2012 otsus Apellatsiooni esitaja Advokaat Aivar Kello, kannatanu I.J. Prokurör Evelin Merilaine Mati Ülper, isikukood: 37609082750; asukoht: Tartu Vangla; elukoht: XXX, varasemalt kohtulikult karistatud kaks korda Advokaat Aivar Kello Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus tühistada osaliselt, täpsemalt osas, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes läbi vaatamata.
2. Teha selles osas uus otsus, millega mõista kannatanu I.J. kasuks süüdistatav Mati Ülperilt mittevaralise kahju katteks välja 4000 (neli tuhat) eurot. Kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldada.
3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4. Kannatanu apellatsioon rahuldada.
5. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Tartu Maakohtu
7. märtsi 2012 otsusega tunnistati M. Ülper süüdi

§ 200lg 2 p 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust, mida vähendati Kr

MS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra. Sama kuupäeva määrusega tegi kohus KrMS § 306 lg 5 alusel määruse, millega mõistis

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse Tartu Maakohtu 3.06.2004 otsusega mõistetud karistusega ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti M. Ülperile vangistus kestusega 4 aastat 9 kuud ja 2 päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus 9.12.2011. Kohtuotsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes (207.81 eurot), mittevaralise kahju nõudes jäeti kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata. M. Ülper tunnistati süüdi selles, et ta isikuna, kes on varem toime pannud röövimisi, 9.12.2011 kella 21.50 paiku Tartu linnas XXX maja juures haaras võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil I.J. käekotist kinni ja üritas seda jõuga ära tõmmata. Kannatanu vastupanu mahasurumiseks lõi ta teda korduvalt jalaga vasaku käe ja keha piirkonda, misjärel tõmbas kannatanu pikali ja lõi teda korduvalt rusikaga peapiirkonda, kuni kannatanu käekotist lahti lasi, misjärel röövis I.J. käekoti asjadega 192 euro väärtuses. Röövimise käigus põhjustas Mati Ülper I.J. le füüsilist valu ja tervisekahjustusi: näo põrutuse ja verevalumid, ülalõualuu murru, silmamuna ja silmakoopakoe põrutuse, vasaku õlaliigese venituse ning õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise distorsiooni ja distensiooni. Selles süüdistuses tunnistas M. Ülper ennast täielikult süüdi. Süüdistatavale mõistetud karistuse osas märgib kohus järgmist: „Kohus ei tuvastanud Mati Ülperi karistust kergendavaid

§ 57

ettenähtud asjaolusid ega karistust raskendavaid koosseisuvälise asjaolusid

§ 58järgi.

Karistusregistri andmetel (tl 37-40) on Mati Ülper kriminaalkorras karistatud 2-l korral. Mati Ülperi isikut iseloomustab varasem korduv karistatud õiguskorraga kaitstud sama õigushüvede vastu suunatud kuritegude eest. Varasemate kuritegudega ja lahendatava süüdistuse kuriteoga kahjustatud õigushüvedeks on omand. Võõra asja saamiseks on Mati Ülper varem ja ka seekord kasutanud vägivalda. Ta on eelmise röövimise toime pannud katseajal. Vangistuse kandmisele vabanes tingimisi enne tähtaega 27.05.2011. a. Uue röövimise pani ta toime katseajal, mis talle oli määratud tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel. Tartu Maakohtu 16.05.2011. a määrusega vabastati Mati Ülper temale Tartu Maakohtu 03.06.2004. a otsusega mõistetud vangistuse kandmiselt tingimuslikult enne tähtaega. Lisaks

§ 75

lg 1 sätestatud kontrollkohustustele määrati talle katseajaks täitmiseks

§ 75lg p-des 2, 4, 7 ja 8 ettenähtud kontrollkohustused, s.h.

kohustus mitte viibida hasartmänge korraldavates asutustes (tl 45, 46). Mati Ülperit iseloomustab kohustuste täitmata jätmine. Ta rikkus katseajal kontrollkohustusega määratud keeldu ja käis kasiinos ja mängis hasartmänge. Ebaõnnestunud mäng viis teda uuele raskele kuriteole. Mati Ülperi isikut arvestades ei ole teda võimalik mõjutada hoiduma samasugustest tegudest karistusega sanktsiooni miniimummääras. Kohus mõistab karistuse alla keskmise määra. Kuna süüdistust lahendatakse lühimenetluses tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel arvata karistusest maha 1/3 ja lõplik karistus jääb seega miinimumi lähedane Katseajal toimepandud teo korral tuleb

§ 76lg 6 ja § 65 lg 2 alusel suurendada karistust 03.06.2004.a.

Tartu Maakohtu otsusega nr. 1-522/04 mõistetud karistuse ärakandmata osa 9 kuu ja 2 päeva vangistuse võrra“. Kohtuotsuses leitakse, et kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes on põhjendatud. Edasiselt otsustas aga kohus, et KrMS § 310 lg 1 ja TsMS § 409 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta kannatanu tsiviilhagi mittemateriaalse kahju nõudes läbi vaatamata. Kannatanu kui hageja ei ilmunud kohtuistungile. Seetõttu ei olnud kohtul ja menetlusosalistel võimalik kannatanut küsitleda kahju 2 osas. Küsitlemata ei olnud võimalik kahju suurust kindlaks määrata ega hinnata hüvitise mõistlikku suurust.

1. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja ja kannatanu. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist M. Ülperile mõistetud karistuse osas. 2.1.1 M. Ülper on juba eeluurimisel kahetsenud toimepandud kuritegu. Süüdistataval on kasiinosõltuvus ja tollel päeval kaotas ta kasiinos raha, mis tingis kuriteo toimepanemise. See ei õigusta küll tema käitumist, kuid aitab seda siiski mõista. Nii noorele mehele nagu seda on M. Ülper võiks kaitsja hinnangul seega mõista kergema karistuse. 2.2 Kannatanu taotleb maakohtu otsuse tühistamist mittevaralise kahju nõude läbivaatamata jätmise osas. 2.2.1 Esmalt kirjeldab kannatanu neid füüsilisi vaegusi, mis on tal tekkinud rünnaku tagajärjel. Nii et saa ta enam korralikult kaht kätt kasutades mängida klaverit (rünnaku käigus rebis süüdistatav katki tema vasaku õla kõõluse), tema aga töötab XXX . Kõik liigutused käega on valulikud ja igas suunas käsi enam ei liigugi. Valu tõttu ei saa ta korralikult magada, selle tõttu on kannatanud ka tema pereelu. Valu ning magamatuse tõttu ei ole ta öösiti välja puhanud, mistõttu on ta jõuetu ja ei suuda vajalikul määral keskenduda tööle. Ta kardab üksi väljas liikuda, ta kardab inimesi ning jalgsi liikudes on ta suure pinge all. Selle juhtumi tõttu käib ta ka psühholoogi juures. Tema elukvaliteet on oluliselt langenud ja vastavalt seadusele tuleb M. Ülperilt mõista tema kasuks välja mittevaraline kahju tekitamise eest mõistlik summa. 2.2.2 Ühtlasi ei saa kannatanu aru, kuidas takistas tema mitteilmumine tsiviilhagi arutamist, kui ka kohtukutses oli kirjas, et tema puudumine kohtuistungilt seda ei takista.
2. Tartu Ringkonnakohtu kohtuniku
3. aprilli 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda kirjalike seisukohtade esitamiseks aega
4. maini
5. Nimetatud kuupäevaks kohtule enda täiendavaid seisukohti keegi ei esitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kannatanu apellatsioonile tuginevalt tühistada tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas mittevaralise kahju nõudes. Süüdistatava kaitsja apellatsioon jääb seevastu tagajärjetuks. Enda seisukohti põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
6. Kriminaalkolleegium leiab, et M. Ülperile on mõistetud tema teosüüle vastav karistus ning apellatsioonis ei ole esitatud mingeid väiteid, mis võiks tuua kaasa selles osas maakohtu otsuse tühistamise. Lühidalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonile vastates omapoolselt vaid järgmist. 4.1 Maksvusele pääsenud põhimõtete kohaselt tuleb sanktsiooni määra valikul võtta esmaseks aluseks konkreetses sättes ettenähtud karistuse keskmine määr, mida vastavalt sellele, kas isiku käitumises esineb karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, nihutatakse edasiselt siis kas 3 üles- või allapoole. Mõistagi võib siinkohal arvestada ka tegu või toimepanijat iseloomustavaid nn erandlikke asjaolusid, mida ei ole

§-des 57-58 eraldiseisvalt katalogiseeritud. 4.2 M. Ülper pani toime

§ 200

lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo, mille sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust. Maakohus sedastas, et süüdistatava käitumises puuduvad karistust kergendavad asjaolud, kuid on vaatamata sellele mõistnud talle karistuse siiski alla sanktsiooni keskmist määra. Seejuures tuleb tähele panna sedagi, et maakohus ei tuvastanud ka nn kataloogiväliseid karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei nimeta ka kaitsja enda apellatsioonis. Tähelepanuta ei saa jätta süüdistatavat iseloomustavate (ning mis vaieldamatult omavad mõju ka karistuse mõistmisel) asjaoludena sedagi, et M. Ülperit on juba varasemalt kahel korral karistatud röövimiste toimepanemise eest, vaatluse all oleva kuriteo pani ta toime seejuures kohtu poolt määratud katseajal. 4.3 Iseenesest tuleb ringkonnakohtu hinnangul siiski tunnistada, et mõne süüteo kvalifitseeritud koosseisu realiseerimisel ei ole konkreetsed kuriteo toimepanemist raskendavad asjaolud enda olemuselt ning ka raskusastmelt siiski võrdsustatavad. Nii on ehk mõistetav, et raskemini tuleb teosüü aspektist hinnata röövimise toimepanemist, mille käigus põhjustatakse kannatanule raske tervisekahjustus (

§ 200

lg 2 p 5) võrreldes röövimisega, kus isik kasutab teo toimepanemisel maski (

§ 200

lg 2 p 10) või võtab narkodiilerilt vägivallaga ähvardades ära narkootilise aine (

§ 200lg 2 p 3).

Nende mõlema alternatiivi korral sanktsiooni keskmisest määrast lähtumine ei pruugi seetõttu olla alati põhjendatud. Selles osas tuleb nentida, et ka M. Ülper realiseeris kvalifitseeriva koosseisu vaid nn erilise isikutunnuse tõttu – ta on varasemalt analoogilise kuriteo eest karistatud ning see fakt ei oma konkreetse kuriteo toimepanemise seisukohalt ning seega ka nn teosüü aspektist ülemääraselt kaalukat tähendust. Kuid ringkonnakohus leiab, et maakohus on ka seda, s.o kuriteo toimepanemise konkreetset realiseerimise viisi piisaval määral karistuse mõistmisel juba silmas pidanud, mõistes süüdistatavale karistuse, nagu öeldud, oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra. Ka see asjaolu on seega juba leidnud mõistetud karistuse individualiseerimisel ühese väljenduse ning kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad täiendavad asjaolud, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise mõistetud karistuse osas. Nagu öeldud, vastab M. Ülperile mõistetud karistus kriminaalkolleegiumi hinnangul täielikult nii kuriteo raskusele kui ka süüdimõistetu isikule, mistõttu kaitsja esitatud apellatsioon jääb tagajärjetuks. II

1. Küll tuleb maakohtu otsus tühistada kannatanu tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Selles osas selgitab ringkonnakohus järgmist.
2. Käesolev kriminaalasi lahendati maakohtus lühimenetluses. Selle menetlusliigi osas tuleb esmalt silmas pidada, et kannatanul puudub selle küsimuse lahendamisel igasugunegi kaasarääkimisõigus; kui sellega soostuvad nii süüdistatav, prokuratuur kui ka kohus, võib kriminaalasja lahendada üksnes kriminaaltoimiku materjalide põhjal (vt RKKKo 3-1-1-105-10, p 7.5.6). 6.1 Maakohus leidis, et kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes tuleb jätta läbi vaatamata, kuivõrd ta ei ilmunud kohtuistungile ning puudus võimalus teda kahju osas küsitleda. Seega – sisuliselt leidis maakohus, et puudub võimalus lahendada kriminaalasjas kannatanu esitatud tsiviilhagi tervikuna üksnes kohtule esitatud toimiku materjalide põhjal. 4 Lühimenetluse kohaldamine, mis seaduse kohaselt ei sõltu kannatanu nõusolekust, ei tohi viia selleni, et kannatanult võetakse võimalus ausale ja õiglasele kohtumenetlusele. Näiteks olukorras, kus lühimenetluses kohtuistungil ilmneb, et tsiviilhageja nõude üle otsustamiseks on vaja koguda täiendavaid tõendeid, peab kohus tegema KrMS § 238 lg 1 p-s 2 nimetatud lahendi, s.o tagastama kriminaaltoimiku prokuratuurile põhjusel, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses (vt RKKKo 3-1-1-105-10). Ka KrMS § 236 lg-st 2 tuleneb üheselt, et tsiviilhagi läbivaatamine lühimenetluses ei saa rippuda sellest, kas kannatanu istungile ilmub või mitte. Seega olukorras, kus maakohus leidis, et ilma kannatanu vahetu kohaolekuta ei saa tsiviilhagi küsimust tervikuna lahendada, tulnuks käituda kahel alternatiivsel viisil – kas kohtuistung edasi lükata (KrMS § 233 lg-st 3 tulenevalt kehtib KrMS § 271 ka lühimenetluses) või siis tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile. Tsiviilhagi osaliselt läbi vaatamata jätmine oli ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul seetõttu lubamatu. 6.2 Täiendavalt selgitab kriminaalkolleegium veel järgmist. Omaks on võetud arusaam, et kriminaalmenetluses esitatud kannatanu tsiviilnõude üle otsustamine ei ole süüdistatava süüküsimuse lahendamise osa, vaid täiesti iseseisev õigusvaidlus (vt RKKKo 3-1-1-79-09, p 10). See tähendab aga sedagi, et kui kriminaalmenetluses on süüdistatava kaitsja menetlusosaliseks ja sisuliselt iseseisvaks kohtumenetluse pooleks (kes võib iseseisvalt, sõltumata kaitsealuse seisukohast vastustada tema süüditunnistamist ja karistamist), siis tsiviilhagisse puutuvas osas ta seda ei ole. Nagu öeldud, on tsiviilnõude üle otsustamine iseseisvaks õigusvaidluseks ning TsMS § 198 lg 1 p 1 kohaselt on hagimenetluses menetlusosalisteks üksnes pooled (TsMS § 205 kohaselt seega hageja ja kostja) ning kolmas isik. Seega ei saa süüdistatava kaitsja kriminaalmenetluses esindatavast (kaitsealusest) sõltumata esitatud tsiviilhagile vastu vaielda. 6.3 Käesoleval juhul see nii aga toimunud on. M. Ülperi kaitsja on maakohtu istungil esindanud seisukohta, et mittevaralise kahju nõudes tuleks tsiviilhagi jätta läbi vaatamata, samal ajal kui M. Ülper on teatanud, et kannatanu tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes jätab ta kohtu otsustada (tlk 72 pöördel). Ehk siis – sisuliselt oli tegemist hagi õigeksvõtmisega M. Ülperi poolt TsMS § 440 tähenduses ning vastavalt osundatud paragrahvi lg-le 1 peab kohus sellisel juhul hagi ka rahuldama (tuleb märkida sedagi, et kohus on osundatud sätte kohaselt hagi õigeksvõtuga seotud). Kuigi M. Ülperi kaitsja on tõepoolest tsiviilhagile maakohtus osaliselt vastu vaielnud, ei olnud ta selles tähenduses üleüldse menetlusosaliseks ning see oli kohtule tervikuna tähenduseta. Siinkohal ei rakendu ka TsMS § 217 lg 5 ls 3; seal on kirjeldatud n.ö vastupidist olukorda, kus esindaja poolt omaksvõtule saab menetlusosaline ise vastu vaielda ja tema poolt antud nõusoleku n.ö tagasi võtta. See aga ei tähenda, et esindaja saaks vaielda vastu kostjapoolsele hagi omaksvõtule; tsiviilmenetluslikult ei ole selline olukord mõeldav. Seega tulnuks ka sellest aspektist lähtuvalt kohtul kannatanu tsiviilhagi tervikuna läbi vaadata.
3. Kuid isegi kui p-des 6.2-6.3 esitatut eirata ning asuda seisukohale, et M. Ülper vaidles siiski mittevaralise kahju nõudele vastu (kaude on selline arusaam tema viimasest sõnast ehk tuletatav, vt tlk 72 pöördel), leiab ringkonnakohus, et käesoleva kriminaalasja materjalid on täiesti piisavad kannatanu esitatud tsiviilhagi läbivaatamiseks ka mittevaralise kahju nõude osas (st et ringkonnakohtu hinnangul ei esine p-s 6.1 kirjeldatud asjaolusid). Kohtukolleegium selgitab selles osas järgmist. 7.1 Maakohtu otsusega tunnistati M. Ülper süüdi röövimise toimepanemises, mille käigus tekitas ta enda poolt rakendatud vägivallaga kannatanule tervisekahjustusi – nagu nähtub süüdistusest ja süüdimõistvast kohtuotsusest, ei ole maakohus kahelnud selles, et kannatanule põhjustati kuriteo toimepanemise käigus lisaks näo põrutusele ja verevalumitele ka ülalõualuu murd, silmamuna ja 5 silmakoopakoe põrutus, vasaku õlaliigese venitus ning õlavarre pöörajalihaste kõõluskätise distorsioon ja distensioon. Kõigi nende tervisekahjustuste tahtlik tekitamine M. Ülperi poolt sooritatud ründe käigus on süüdismõistva kohtuotsuse kohaselt leidnud täielikult tõendamist. 7.2 Hüvitamisele kuuluv kahju võib VÕS § 128 lg 1 järgi olla varaline või mittevaraline, millest viimane hõlmab VÕS § 128 lg 5 kohaselt eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Kehtiva VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest/kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist, tuleb VÕS § 134 lg 2 järgi maksta mittevaralise kahju hüvitamiseks kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis (nii ka RKTsK otsuses 3-2-1-171-10, p 15). VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 366 järgi määrab mittevaralise kahju tekitamise hüvitamise nõude põhjendatuse korral hüvitise kohus kõiki asjaolusid arvestades õiglase äranägemise järgi (RKTsK 3-2-1-4-12). Nagu kriminaalkolleegium p-s 7.1 märkis, on tervisekahjustuse tahtlik/süüline tekitamine kannatanule süüdistatava poolt leidnud täielikult tõendamist, mistõttu jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et sellest tingitud moraalset kahju tuleks veel kuidagi eraldi tõendada. Selles mõttes on maakohtu otsus ka täielikult ebaloogiline – ühest küljest sai kohus tõrgeteta tunnistada isiku süüdi kannatanule kehavigastuste tekitamises röövimise käigus, kannatanut seejuures nägemata, samal ajal on asunud kohus seadma kahtluse alla sellega kaasnevat moraalse kahju tekkimist, mis maakohtu enda poolt tuvastamist leidnud teoga juba seaduse teksti kohaselt vääramatult saabub ning sellest johtuvalt ka hüvitada tuleb. Seega ei olnud maakohtul (samaaegselt süüdimõistva kohtuotsuse tegemisega) sisuliselt arutlemise esemeks mitte see, kas hüvitada kannatanule kuriteoga põhjustatud mittevaraline kahju, vaid üksnes see, millises (mõistlikuks peetavas) summas seda teha. 7.3 Ehk siis - kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab omapoolselt juba kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt enda diskretsioonotsustuse alusel. Just seetõttu võimaldabki TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel (RKTsKo 3-2-1-19-08, p 13), nagu seda on käesoleval juhul teinud ka kannatanu. 7.4 VÕS-i regulatsiooni kohaselt on erinevad mittevaralise kahju hüvitamise juhtumid n.ö reastatud, lähtudes mh kahju hüvitamise aluseks oleva rikkumise intensiivsusest. Olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks ongi ringkonnakohtu poolt eelnevalt osundatud VÕS § 134 lg-s 2 sedastatu, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest (ning selle viimase osas praegu seejuures vaidlust ei ole). Üksnes muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriume arvestades. Riigikohtu tsiviilkolleegium on leidnud, et selline õigushüvede "gradatsioon" väljendab mh erinevate õigushüvede erinevat hindamist ka rahalises mõttes. See tähendab et juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on ette nähtud piiranguteta (st isikukahju tekitamise juhud), peaks ka väljamõistetavad hüvitised olema üldjuhul suuremad kui juhtudel, kui mittevaralise kahju hüvitamine on piiratud. Küll tuleb VÕS § 134 lg 2 puhul hüvitise kui valuraha suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (RKTsKo 3-2-1-19-08, p 14). 6
4. Eelnevalt silmas pidades leiab kriminaalkolleegium järgmist. M. Ülper pani toime varavastase kuriteo, millega oli seotud füüsiline vägivald kannatanu suhtes, samuti talle tervisekahjustuse ning kehavigastuse põhjustamine. Võlaõigusseaduse kohaselt tuleb tema poolt mittevaralise kahju tekitamist seega juba eeldada, õiguslikus mõttes pani ta toime maksimaalse võimaliku intensiivsusastmega isikukahju tekitamise. Ka tagajärgi, mida ta enda käitumisega kannatanule füüsilises tähenduses põhjustas, tuleb hinnata rasketena (seda mõistagi mitte

-i kvalifitseeriva koosseisu tähenduses) – võimatu on teisiti hinnata kannatanu lõualuu purustamist ning tema käe sisulist väljaväänamist kannatanule kuulunud vallasjade valduse õigusvastasel murdmisel, millele lisandusid muudki vigastused seoses kannatanu peksmisega nii käte kui ka jalgadega. Tuleb tunnistada, et M. Ülperi poolt rakendatud vägivald kannatanu suhtes oli suhteliselt brutaalne. Veel nädal peale rünnet tuvastati kannatanul osaline topeltnägemine, kusjuures parem silm jäi üles vaadates teisest pisut maha (tlk 53). Ei ole alust kahelda, et sellise käevigastuse põhjustamise tulemil on kannatanul takistatud erialase töö tegemine (klaverimängu õpetamine), samuti põhjustab sellise raskusastmega kuriteo toimepanek reegeljuhtumil ebakindlust n.ö tavaellu naasmisel, mille all peab ringkonnakohus silmas apellatsioonis esitatud väiteid selle kohta, et kannatanu kardab üksi väljas liikuda. Hinnates seejuures mittevaralise kahju hüvitamist tsiviilasjades mõnevõrra analoogsetel juhtumitel (vt nt otsused tsiviilasjades nr 2-07-30571, 2-07-14003, 2-0517746, 2-07-18976, 2-99-33), aga ka seda, et tegemist oli tahtliku kuritegeliku ründega kannatanu isikupuutumatuse vastu (s.o kehavigastused tekitas süüdistatav tahtlikult, nagu see on maakohtu poolt tuvastatud), leiab ringkonnakohus, et mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb kannatanu kasuks mõista süüdistatavalt välja 4000 eurot. III 9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2,3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 4 p-st 5, TsMS § 657 lg 1 p-st 2 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, kannatanu apellatsioon rahuldada. Paavo Randma Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7