§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
§-de 175 lg 1 p 4 ning 185 lg 2 alusel välja mõista Lembit Sikult menetluskulu, s.o kaitsja tasu vandeadvokaat Raul Tosmanni poolt osutatud õigusabi eest 355,54 eurot, riigituludesse.
04.03.2010 prokuratuuri määrusega on tema suhtes kriminaalmenetlus uuendatud, kuna määratud 60 üldkasuliku töö tunnist tegi L. Sikk ära vaid 20 tundi. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 3 L. Siku kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Kaitsja leiab, et kohtuotsusest ei selgu, miks L. Sikk kohtu hinnangul just nimelt politseiametnik A.-A.T. it solvas, teist politseiametnik J.S. t aga mitte, kuigi mõlemad olid korraga samas ruumis L. Sikuga. Süüdistus põhineb väidetavalt kahel solvaval väljendil, mida eeluurimisel ja ka kohtus varieeriti tunnistaja J.S. poolt. Apellant peab vähe tõenäoliseks, et ca 10 min jooksul midagi muud ei räägitud ja muid sõnu ei kasutatudki. Ilmselgelt on kaks sõna kontekstist välja rebitud. L. Siku väitel tema helistas KAPO-sse ja viimase töötajaga võis ta ebatsensuurseid väljendeid kasutada. 28.07.2011 esitas kaitsja maakohtule taotluse välja nõuda KAPO-st helisalvestis, kuhu väidetavalt L. Sikk pöördus. Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. Apellandi meelest on seetõttu jäänud L. Siku väited usaldusväärselt kummutamata, et tema politseiametnikku ei solvanud. L. Sikk võtab omaks, et ta väljendus ebatsensuurselt, kuid tal ei olnud soovi kedagi solvata. See oli lihtsalt ebaviisakas rahvapärane väljend oma kodus, kus tema suhtes ebaseaduslikult ja ebaproportsionaalselt kasutati jõudu ja käeraudu. Kuna L. Sikk oli ebakaine, siis politseil väidetavalt purjus inimest kodunt jõuga ja käeraudus ära toimetada polnud alust, et temalt seejärel hakata seletust võtma. Neid selgitusi toimikus ei ole. Politseil puudus seaduslik alus siseneda L. Siku eluruumi, et teda kodunt käeraudades politseijaoskonda toimetada. L. Siku seletuse kohaselt tungiti tema tahte vastaselt võõrasse eluruumi, paisati ta pikali ja pandi käed raudu. Eelnimetatud õigushüve vastase rünnakuga provotseeriti L. Sikku õigusvastasele käitumisele. Asjaolu, et L. Sikk ei suutnud enda sõnavara talitseda, on mõistetav olukorras, kui tal kadus usk avaliku võimu esindaja käitumise õiguspärasusse ja ta hakkas helistama KAPO-sse. Kohtul puudub kriitiline hinnang politseiametnike tegevuse suhtes. L. Sikk viidi politseijaoskonda ilma õigusliku aluseta. Süüdistatava ebatsensuursed väljendid olid tingitud politseiametnike põhjendamatust jõu kasutamisest tema suhtes. Politseiseadus ei luba politseinikel siseneda eluruumidesse väärteo tõkestamiseks. Eluruumi puutumatus on põhiõigus PS § 33 mõttes, mille riivel peab olema mõistlik põhjus. Kodanike turvalisuse huvidest lähtuvalt on põhjendatud, kui politseinik siseneb eluruumi kuriteo tõkestamiseks. Selline politsei õigus tulenes PolS § 13 lg 1 p-st 14. Väärtegude näol on aga tegu ühiskonna jaoks vähemolulisi õigushüvesid rikkuvate süütegudega ning seadusandja on leidnud, et väärteo tõkestamiseks ei tohi politsei eluruumi siseneda. Tunnistaja J.S. ütluste kohaselt läks L. Sikk pärast politseinike saabumist tagasi oma tuppa, kuhu nad talle järgnesid ning toas ütles ta neile korduvalt roppusi, seetõttu panid nad L. Sikul käed raudu ja paigutasid ta politseiautosse. Väited selle kohta, et L. Siku ebatsensuursed väljendid ei olnud esitatud väljakutsutud politseiametnike aadressil, vaid võisid olla hoopiski telefoni teel väljakutsutud kaitsepolitseile, on jäänud usaldusväärselt kummutamata. Kaitsja märgib, et puutumuses J.S. võimaliku solvamisega kohtu seisukoht puudub, ei selgu, miks nimelt A.-A.T. i suhtes peetakse vajalikuks rõhutatult tema õigushüvesid kaitsta, J.S. osas aga mitte. Eeltoodu põhjal oleks kohus saanud teha ainuvõimaliku järelduse, et tegemist on adressaadita ropendamisega, mitte solvamisega. Hädaabikõnes KAPO töötajale võis L. Sikk kasutada ebatsensuurseid väljendeid. Viimatiöeldut L. Sikul aga tõendada polnud võimalik, kuna kohus vastavasisulist taotlust, nõuda välja kõnesalvestis, ei rahuldanud. L. Sikk kinnitas korduvalt, et temal puudus tahtlus solvata politseiametnikku. Eeltoodu alusel tuleks L. Sikk õigeks mõista tema käitumises kuriteo koosseisu puudumise tõttu. 4 Lisaks leiab kaitsja, et ei ole põhjendatud Tartu Maakohtu 05.03.2012 määruse alusel ebaloomulikult suure kannatanu sõidukulu, so 40,14 euro väljamõistmine L. Sikult. L. Sikk esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub samuti tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt jättis maakohus tähelepanuta, et öeldud ebatsensuursed väljendid ei olnud suunatud politseiametnikele. Politseinikud hakkasid koheselt ründama, selle asemel, et kontrollida K.L. alkoholijoovet. L. Sikk leiab, et politseiametnikud andsid kohtus valeütlusi selleks, et kaitsta oma agressiivset käitumist. Maakohus ei arvestanud, et tulenevalt politseiametnike agressiivsest käitumisest oli ohus X aastane laps. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel. L. Sikk täpsustas oma apellatsiooni, leides, et tegemist oli põhjendatud väljakutsega politseile ning ebatsensuursed väljendid ütles ta mitte kohaletulnud politseinike või telefonivestluses kaitsepolitseiniku aadressil, vaid K.L., kelle äraviimiseks ta oligi politsei välja kutsunud. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral tulenevalt apellatsioonides esitatud taotlustest lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-22-10 punkt 8.1 kohaselt kohtuotsus peab vastama
punktide 1-3 nõuetele, mis seavad raamid kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile. Kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Seega ei ole vajalik ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamine kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetse tõendamiseseme asjaoludega. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega L. Siku süü tõendatuse kohta, siis Riigikohtu eeltoodud seisukohtadest juhindudes ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonides esitatud tõendite ümberhindamise taotlusele vastates hakata kordama maakohtu otsuses kajastatut (otsuse lk 3-6). Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonide põhisisu on maakohtu otsuses toodud tõendite hindamise vaidlustamine ja taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ning sellest tulenevalt L. Siku õigeksmõistmist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb L. Siku KarS § 275 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on 5 neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta.
p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt
§-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelneva alusel tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Maakohtu mõttekäik ja siseveendumuse kujunemine on lugejale selgelt jälgitavad. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (otsuse lk 5-6). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka taotlustele L. Sikk õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (lk 68 pöördel). Sama taotlust korratakse apellatsioonides, kus leitakse, et L. Siku süü on tõendamata. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega L. Siku süü tõendatuse kohta. Maakohus on täielikult järginud tõendite hindamisele esitatud nõudeid ja ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et L. Siku süü on tõendatud. Vastuseks apellatsioonidele ringkonnakohus märgib järgmist. Kaitsja leiab, et kohtuotsusest ei selgu, miks L. Sikk kohtu hinnangul just nimelt politseiametnik A.-A.T. it solvas, teist politseiametnik J.S. t aga mitte, kuigi mõlemad olid korraga samas ruumis L. Sikuga. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on põhjendanud, miks L. Sikk solvas just politseiametnik A.-A.T. it (otsuse lk 6). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, sest need tulenevad kannatanu A.-A.T. i ülekuulamisest (lk 65-66). Kannatanu ütlustest nähtub, et L. Sikk korduvalt väljendus ebatsensuurselt tema kui politseiametniku aadressil ja need väljendid olid kannatanule solvavad. Kannatanu paarimees J.S. oli kannatanu selja taga ja tema L. Sikuga ei vestelnud. Seetõttu olidki L. Siku ebatsensuursed väljendid vahetult suunatud kannatanule, kes tundis ennast seetõttu solvatuna. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-46-02 punkt 8 kohaselt au (väärikuse) mõistet tuleb vaadelda dualistlikult, kus sisemine au kaitseb inimese sisemisi väärtusi ja välimine au kaitseb isiku väärtust teiste inimeste silmis, nö hea maine. Subjektiivsest küljest võib isik tunnetada, et alandatud on tema inimväärikust jne. Kohus peab aga otsustama, kas konkreetse väljaütlemisega riivati ka isiku välist au sellisel määral, et on õigustatud karistusõiguslik sekkumine. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-81-02 punkt 10.1 kohaselt ka väidetavalt madalkeelne rahvalik ütlus saab olla isiku au ja väärikust riivav. 6 Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas on riivatud politseiametnik A.-A.T. i nii sisemist kui välimist au. L. Sikk kasutas ilmselgelt solvava olemusega sõnastust, kuigi ta enda arust kedagi solvata ei tahtnud ja väljendus rahvapäraselt (lk 68). Kuigi tegemist oli väidetavalt rahvapäraste väljenditega, olid need ebatsensuursed ja A.-A.T. tundis end solvatuna, sest selliseid väljendeid ei kasutata politseiametnike suhtes, kes täidavad oma teenistusülesandeid. Antud juhul oli tegemist tema kui politseiniku elukutse alavääristamisega. A.-A.T. on öelnud (lk 66), et sellised ebatsensuursed väljendid ei meeldi talle, ta saab aru, kui inimesel korra keel komistab või mõnel ongi selline kõnepruuk, kui aga konkreetselt vaadatakse sulle otsa ja nii öeldakse, siis see ikka solvab. Politseiametnik A.A.T. i välimine au oli riivatud ka seetõttu, et neid solvavaid väljendeid kannatanu aadressil kuulsid pealt ka tunnistajad K.L. ja J.S. (lk 66 pöördel-67 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et eeltooduga on ümber lükatud ka apellantide väited, et nimetatud ebatsensuursed väljendid olid öeldud hoopis väidetavalt telefoni teel kaitsepolitseinikule või tunnistaja K.L. aadressil, sest A.-A.T. tundis end solvatuna ja seda kinnitab ka tunnistaja J.S. (lk 67-67 pöördel). Eeltooduga on ka ümber lükatud apellantide väide, et L. Sikul puudus tahtlus solvata politseiametnikku. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 275 koosseis tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui süüdlane pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus leidis (otsuse lk 6), et on tõendatud tahtlus kavatsusena, sest L. Sikk eesmärgipäraselt solvas politseiametnikku, kuna ta kasutas ebatsensuurseid väljendeid valimatult ja korduvalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, sest see tuleneb uuritud tõenditest, mille sisu on antud otsuses eelpool avatud. Kaitsja on vaidlustanud ka kannatanu sõidukulu hüvitamise, pidades seda ebaloomulikult suureks, arvestades kannatanu elukoha, so Mustla ja kohtu asukoha, so Viljandi vahelist kaugust. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest kannatanu ei saabunud kohtusse mitte Mustlast, vaid Tallinnast. Kannatanu on kinnitanud (lk 65), et talvel ta elab Tallinnas ja suvel Viljandimaal. Ta esitas avalduse, et sõitis 28.02.2012 kohtuistungile Viljandisse Tallinnast ja hiljem sinna tagasi ning kulutas selleks 30 liitrit bensiini 40,14 euro väärtuses. Maakohus pidas selle hüvitamist põhjendatuks (lk 74) ja ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kaitsja esitas kaitsjatasu nõude 355,54 euro ulatuses. Ringkonnakohus peab seda põhjendatuks.
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Antud juhul tehti
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend ja seega peab menetluskulud 355,54 euro ulatuses hüvitama L. Sikk. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.