Obsah (6)

§ 208§ 387§ 199§ 207§ 193§ 194

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. juuli 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-6466 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaid

§ 208

lg-st 1 ja RÕS § 7 lg 1 p-st 5 ja § 10 lg-st 5 jätta Marju Silveti taotlus riigi õigusabi saamiseks Riigiprokuratuuri 11. juuni 2012 määruse vaidlustamiseks rahuldamata. RÕS § 15 lg 8 ja

§ 387

lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Marju Silvet esitas Riigiprokuratuuri vahendusel Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avalduse kriminaalmenetluse alustamisest selles, et Ü.J. on andnud valeütlusi Tartu Maakohtus tsiviilasjas nr 2-08-6737 ning teo toimepanemisel aitasid teda S.K. ja M.M. Avaldusest ja selle juurde lisatud materjalidest nähtuvalt on M. Silvet esitanud politseile avaldusi kriminaalmenetluse alustamiseks, ent kuriteokoosseisu puudumise tõttu on kriminaalmenetlused jäetud alustamata. 21.05.2012 jättis ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

Ringkonnaprokuratuur, tutvunud avalduse ja selle lisadega leidis, et M. Silveti avalduses ei ole esitatud asjaolusid, mis tingiksid Ü.J. suhtes kriminaalmenetluse alustamise. Ü.J. tegevuse suhtes on õiguskaitseasutused varasemalt võtnud seisukoha, et selles puudub kuriteokoosseis. Avaldusele lisatud tsiviilkohtuasjade nr 2-09-1846 ja 2-08-6737 kohtuistungi stenogrammidest ei nähtu selliseid vastuolusid, millest saaks teha järeldusi, et tegemist on selliste vastuoludega, mis on kvalifitseeritavad KarS § 320 alusel kuriteona. Pigem on tegemist Ü.J. ütluste ja seisukohtade mitteobjektiivse tõlgendamisega avaldajale kasulikus suunas. Kuivõrd Ü.J. tegevuses puudub kuriteo koosseis, ei saa KarS § 22 lg 2 alusel omistada kihutamist valeütluste andmisele ka M.M. le ja S.K. le. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuuri 11.06.

1. a määrusega jäeti M. Silveti kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuur leidis, et kaebus on alusetu ning kriminaalmenetluse alustamata jätmine on seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokuratuur sedastas, et karistusõiguse keskse nullum crimeni põhimõtte kohaselt saab isikut või isikuid kriminaalkorras karistada vaid juhul, kui nende tegevus vastab karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisule ning lubamatu on kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteokaebuses osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega subsumeeritav karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisu alla. Riigiprokuratuur märkis, et käesoleval juhul olid isikul olemas vahendid kaitsmaks end rünnete eest efektiivselt tsiviilõiguslike vahenditega. Riigiprokuratuur viitas vaidlustatud tsiviilasjale nr 2-08-6737 ja nentis, et apellatsioonkaebuses ei ole M. Silvet viidanud tunnistajate Ü.J. ja S.K. väidetavale valeütluste andmisele. Ka tsiviilasja nr 2-09-1846 apellatsioonkaebuses ei viidata tunnistajate valeütluste andmisele. Riigiprokuratuur märkis viitega tsiviilasjas nr 2-09-1846 M. Silveti poolt maakohtu otsusele esitatud vastuväidetele, et need on põhjendamatud, tsiteerides Tartu Ringkonnakohtu seisukohta: „Maakohtu istungi protokoll (I kd, t.l 272-284) vastab TsMS §-s 50 sätestatud nõuetele ning maakohtu seisukoht hageja vastuväidete kohta (II kd, t.l 47) on õige. Kohtuistungi protokollist nähtub kohtuistungi käik ja menetlusosaliste seisukohad ning apellandi vastupidised väited ei ole põhjendatud. Paljasõnaline on apellandi väide, et kohtunik eemaldas toimikust tema vastu nõuete esitamist võimaldavad dokumendid.“ Maakohtu otsus jõustus Riigikohtu 22.01.
2. a määrusega, mille resolutiivosa kohaselt tuli „jätta Marju Silveti korduv taotlus tähtaja pikendamiseks vandeadvokaadi vahendusel kassatsioonkaebuse esitamiseks rahuldamata“. Riigiprokuratuur märkis, et 16.01.2012 esitas M. Silvet Tartu Maakohtule hagi M.M. , Ü.J. ja S.K. vastu töökiusamise ja töövägivalla tuvastamiseks ning kahju hüvitamiseks, taotledes ka riigi õigusabi ja menetlusabi, mis rahuldati. 19.03.2012 esitas hageja esindaja vandeadvokaadi abi Tõnu Mets kohtule taotluse hagi tagasivõtmiseks. Riigiprokuratuur sedastas, et isiku käitumist saab KarS § 320 mõttes pidada süüteoks juhul, kui isik on andnud tunnistajana või kannatanuna ütlusi, mis ei kajasta objektiivse tegelikkuse asjaolusid ning muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on tõendite hindamiseks pädeva subjekti (nt kohtu) poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt kajastanud tegelikkuse asjaolusid oma ütlustes valesti. Samuti on oluline, et valeütlused puudutaks piisavalt üheselt tõendamiseseme asjaolusid konkreetses menetluses. Riigiprokuratuuri arvates ei olnud üheski ülalviidatud tsiviilasjas midagi taolist tuvastatud. Riigiprokuratuur viitas lisaks sellele, et tavaliselt esitavad kohtud, kui kohtumenetluse käigus on ilmnenud kuriteo toimepanemisele viitavad asjaolud, prokuratuurile kuriteoteate kriminaalmenetluse alustamiseks. Käesoleval juhul ei piisa ainult avaldaja arvamusest, et tunnistajad on kohtumenetluses andnud valeütlusi, et sisustada kriminaalkorras karistatava kuriteo koosseisu ja alustada kriminaalmenetlust. Riigiprokuratuur märkis, et tõendite hindamine kohtumenetluses toimub nende võrdleva analüüsi teel ning tunnistaja ütlus on tõendina aktsepteeritav senikaua, kuni see pole teiste tõenditega ümber lükatud või piisava kahtluse alla seatud. Otsustamine, kas kohus on tõendeid hinnanud õigesti, ei kuulu prokuratuuri, sh Riigiprokuratuuri pädevusse. Lisaks on kaebaja kasutanud oma õigust vaidlustada kohtuotsused kõrgemalseisvates kohtutes. -2- Ringkonnaprokuratuur leidis, et kriminaalmenetlus pole alternatiiviks olukorras, kus isik ei soovi või ei suuda oma õigusi kaitsta selleks seaduses ettenähtud, antud juhul tsiviilõiguslikke vahendeid kasutades, või on taoliste vahendite kasutamise võimalused tema jaoks soovitud tulemusteta ammendatud. Taotluse sisu M. Silvet soovib esitada kaebust Riigiprokuratuuri 11.06.2012 määrusele, millega jäeti rahuldamata tema kaebus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri tegevuse peale kriminaalasja algatamise keeldumises Ü. J., S.K. ja M.M. suhtes. M. Silvet leiab, et juba tema esitatud dokumentides ja tõendites oli selleks küllaldaselt aluseid, lisaks oleks tõendeid olnud võimalik saada tunnistajate ülekuulamisega. M. Silvet palub Tartu Ringkonnakohtul määrata riigi õigusabi ja menetlusabi korras advokaat, kes aitaks koostada korrektse kaebuse Riigiprokuratuuri määruse peale ja kaitseks teda vajadusel kohtus, sest ta on raskes majanduslikus olukorras. Taotlusele lisaks on M. Silvet esitanud majandusliku seisundi teatise. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1.

§ 208

lg 1 sätestab, et kui Riigiprokuratuuri määrusega on jäetud

§ 207

lg-s 1 või lg-s 2 nimetatud kaebus rahuldamata, võib kaebuse esitanud isik määruse koopia saamisest alates ühe kuu jooksul advokaadi vahendusel vaidlustada kriminaalmenetluse alustamata jätmise või lõpetamise ringkonnakohtus. Eelviidatud sätte kohaselt on Riigiprokuratuuri määruse ringkonnakohtus vaidlustamiseks võimalik esitada kaebus üksnes advokaadi vahendusel. Taotlusest nähtuvalt on M. Silvet soovinud vaidlustada Riigiprokuratuuri määrust. Seega, kuna M. Silvet ei ole

§ 208

lg 1 kohaselt kaebuse subjektiks ning on taotlenud riigi õigusabi saamist, tuleb ringkonnakohtul otsustada riigi õigusabi andmine. Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et asjaolu, mille kohaselt on Riigiprokuratuur jätnud M. Silveti kaebuse rahuldamata, ei oma käesoleval juhul määravat tähtsust ning ringkonnakohtul tuleb sellest olenemata otsustada M. Silvetile riigi õigusabi ja menetlusabi andmine. 2. RÕS § 7 lg 1 p-st 5 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Riigi õigusabi taotluses on M. Silvet esitanud ka põhjendused, miks ta soovib Riigiprokuratuuri määrust vaidlustada, milleks on korrektse vastuse koostamine Tartu Ringkonnakohtule, milles saaks tõendatud, et tema suhtes on toime pandud kriminaalkuritegu ning algatataks kriminaalmenetlus Ü. J., S.K. ja M.M. suhtes. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määruses märgituga, et käesoleval juhul puudub kriminaalmenetluse alus, mis on

§ 199

lg 1 p 1 kohaselt kriminaalmenetlust välistav asjaolu ning ei pea vajalikuks Riigiprokuratuuri määruses toodud põhjendusi üksikasjalikult korrata.

§ 193

lg 1 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad

§ 199

lg-s 1 sätestatud asjaolud.

§ 194

lg 2 kohaselt on kriminaalmenetluse alus kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Lähtudes eeltoodust ei ole võimalik kriminaalmenetlust alustada ilma kriminaalmenetluse aluse tuvastamiseta. Viimase puhul on oluline hinnata olemasolevat teavet väidetava kuriteosündmuse kohta ning teha menetlusotsus kriminaalmenetluse alustamise või alustamata jätmise kohta. Nii ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur on leidnud, et -3- käesoleval juhul puudub kriminaalmenetluse alus. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on Riigiprokuratuuri määruse kohaselt piisavalt põhjalikult tuvastatud kaebuse esemeks oleva sündmuse asjaolud ning sellest ei tulene viiteid võimalikule kuriteo toimepanemisele. Lisaks nõustub ringkonnakohus Riigiprokuratuuri määruses käsitletuga M. Silveti poolt viidatud kuriteokoosseisudele ning ei pea vajalikuks neid asjaolusid täiendavalt välja tuua. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et M. Silveti võimalused tema õiguste kaitseks on vähesed ning sellest tulenevalt tuleb M. Silveti esitatud taotlus riigi õigusabi määramiseks Riigiprokuratuuri määruse vaidlustamiseks jätta rahuldamata. Maarika Kuusk Aarne Sarjas -4- Mati Kartau