Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine väljendub asjaolus, et kohus on tõendeid valesti hinnanud, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus, kohtuotsuses puudub nõuetekohane ja veenev põhjendus, mis kõrvaldaks vastuolud tõendite vahel, samuti ei vasta resolutiivosa järeldused 2 tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (
M.A tuleb õigeks mõista kõigis kuritegudes. 3.1 C-I A löömise episoodi osas peab kohtuotsuse resolutiivosas olema selgesõnaline viide M.A õigeksmõistmise kohta vastavalt
§-le 313 lg 2 ja
§-le 14 lg 2. Viidatud sätte kohaselt, kui süüdistatavale on esitatud süüdistus mitmes kuriteos, tuleb kohtuotsuse resolutiivosas märkida, millises süüdistuses süüdistatav on õigeks ja millises süüdi mõistetud. Juba seetõttu oli maakohtu 31.01.2012.a.-l kuulutatud kohtuotsus ebaseaduslik ja ebaülevaatlik, kuna selles oli märgitud süüdistus koos kahe episoodiga, kuid kohtuotsusest ei olnud võimalik välja lugeda asjaolu, et C-I A löömise episoodis on süüdistatav õigeks mõistetud. Kohtuotsuse kuulutamisel puudus otsuse põhiosa (motiveeriv-kirjeldav) ja seetõttu ei olnud kohtuotsus seaduslik ning põhjendatud, kuna ei nähtunud kohtu poolt otsustatu kogu süüdistuse osas. Süüdistatav tegi otsusest lähtuvalt eksliku järelduse, et ka selles episoodis on ta süüdi mõistetud. Kohus on püüdnud ülalviidatud eksimust parandada nüüdseks teatavaks tehtud kohtuotsuse põhiosas, kuid see ei õigusta kohtu poolt KarS § 313 lg 2 rikkumist. 3.2.Kohus ei ole otsuses kõrvaldanud põhjendatud kahtlusi süüdistatava süüdiolekus ja on põhjendamatult tõlgendanud kõik kahtlused süüdistatava kahjuks.
lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Vaadeldavas asjas on kohus jätnud kahtlused kõrvaldamata ja on need põhjendamatult lugenud süüdistatava kahjuks. Mõistetavalt ei ole süüdistatav kohustatud tõendama oma süütust (
lg 2) ega asjaolusid, kuidas ja millal kannatanu E-K kehavigastused tegelikult sai. Süüdistatav võib ainult oletada, et kannatanu sai vigastused koolivaheaja lõppedes maalt naastes, kuid ei pea ega saa seda asjaolu tõendada. Kehavigastuste tekkimine võis olla süüdistuses märgitust tunduvalt varem ja teistsugusel viisil, mis ongi oluline ja kohtu poolt kõrvaldamata vastuolu. Kohus on viidanud õigesti, et oluline on hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust. Käesolevas asjas ei ole kohus seda põhimõtet järginud ja on kaitsja poolt esitatud seisukohad jätnud täielikult tähelepanuta. 3.3 Kohus on jätnud tähelepanuta, et kannatanu E-K ütlused on vastuolulised. Kannatanu on ebausaldusväärne oma isikuomaduste, ütluste ja väga halbade suhete tõttu süüdistatavaga. Apellant avab kannatanu kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütlused (31.03.2010 ülekuulamine, 17.10.2011.a. istungi protokoll lk 6-7), märgib, et süüdistaja ise kriitikaga suhtunud kannatanu ütlustesse ja jätnud kannatanu poolt väidetu suures osas süüdistusest välja, piirdudes osade vigastuste ning vähema löömise kordadega jms. Samamoodi ei kinnita selliseid kehavigastusi SA Tallinna Lastehaigla teatis 31.03.2010.a.-st, mille kohaselt on kannatanul ainult õlavarre nahaalune verevalum ja põrutus. Muid vigastusi ei ole haiglas kella 19.20 ajal sedastatud. Samamoodi ei ole Põhja Politseiprefektuuri poolt 31.03.2010.a.-l äärmiselt lühikese ajavahemiku jooksul kell 17.15 kuni 17.20 (viie minuti 3 jooksul !) tuvastatud kannatanu poolt kirjeldatud kümneid rihmaga löömise jälgi jms kannatanu poolt kirjeldatud vigastusi. Vigastused puuduvad täielikult kannatanu kätel, kuigi ta on väitnud, et teda löödi kätele ja ta kaitses ennast kätega (vt istungi protokoll lk 12). Kannatanu on kinnitanud, et tal olid juba varem üks-kaks sinikat vastu kappi lüües (protokoll lk 11). Ekspert on ekspertiisiaktis tuvastanud ainult järgmised vigastused: nahaalused verevalumid parema kõrvaleste taguses piirkonnas, parema õlaliigese tagapinnal, paremal pool selja ülaosas abaluu kohal ning paremal reiel. Kannatanu on kinnitanud, et kui tal valus on, siis ta karjub, kuid ta ei oska seletada, miks ta viidatud sündmuse ajal ei karjunud. Vigastuste pildi järgi võiks oletada, et sellised vigastused tekitavad valu, kuid kannatanu käitumine viitab vastupidisele situatsioonile, mida E-K ei oska mõistlikult seletada. Teine kannatanu ei kuulnud ega näinud löömist. Kannatanu ütlustes on veel hulgaliselt vastuolusid, millel peatutakse ka alljärgnevalt. Kannatanu E-K ütluste tegelikkusele mittevastavus nähtub ka nende võrdlemisel kannatanu C-I ütlustega, kus kannatanud kirjeldavad faktilisi asjaolusid täiesti erinevalt. Nii on E-K kohtule esitanud detailirikka kirjelduse kuidas süüdistatav õega suhtles, 2-4 korda lõi, andes sisuliselt oletuslikke ütlusi (istungi protokoll lk 8), mida teine kannatanu ei kinnita. C-I andis ütlusi, et televiisori mängimise tõttu polnud kuulda teises toas toimuvat (protokolli lk 19). Seega on kohus jätnud kõrvaldamata olulised vastuolud kannatanu ütlustes ja tõlgendanud kahtlused süüdistatava kahjuks. Kohus on tuginenud kaitsja poolt nõutud kohtuarstliku ekspertiisi aktile, kuid tõlgendanud akti põhjendamatult jällegi süüdistatava kahjuks. Ekspertiis ei ole kinnitanud süüdistuses esitatud kehavigastuste tekitamist 31.03.2010.a.-l. Ekspert on eksperdiarvamuse p-s 4 üheselt kinnitanud, et kehavigastused on tekitatud mitte rohkem kui 3-4 päeva enne vigastuste fotografeerimist 31.03.2010.a. Täpsemalt ei ole võimalik tervisekahjustuste tekitamise aega kindlaks teha. Seega on ekspert määratlenud vigastuste vanuseks 3-4 päeva, kuid ei ole kinnitanud, et need oleks tekitatud süüdistavale inkrimineeritaval ajal 31.03.2010.a. Ekspert ega kohus ei ole seega kõrvaldanud peamisi vastuolusid tervisekahjustuste tekkimise ajas ja isegi tekkemehhanismis. Nii on ekspert kinnitanud akti p-s 2, et Tallinna Lastehaiglas diagnoositud õlavarre põrutus koos nahaaluse verevalumiga võis olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega või kukkumisest/löömisest vastu samasuguse iseloomuga pinda, nahaalused verevalumid parema kõrvalesta taguses piirkonnas, parema õlaliigese tagapinnal, parema abaluu kohal ja paremal reiel võisid olla tekitatud löökidest kõva tömbi piiratud pinnaga esemega – ükski viidatud vigastustest ei asu kannatanu keha esiküljel, vaid keha tagaküljel ja sinist värvi vigastus paremal reie küljel. Kannatanu on ütluste andmisel ebajärjekindel ja seda peamistes asjades – esitades kõikvõimalikke variante kehaasendi kohta. Võttes aluseks kannatanu ütlused, et ta oli diivanil külili või pikali, on võimatu saabastega viskamisel tekitada kehavigastusi kannatanule seljale või peatagusele osale, kuid väidetavalt süüdistatav viskas saapaid 4-5 korda u 2 m kauguselt (istungi protokoll lk 12) E-K poole. Vigastuste asendit silmas pidades pidanuks kannatanu olema hoopis kõhuliasendis või püstiasendis ja seljaga viskaja või lööja poole. Seetõttu on ka ekspert jätnud kannatanu kehaasendi vigastuste tekkimise ajal määratlemata, mis on süüdistatava jaoks olulise tähtsusega. 4 E-K ütluste tegelikkusele mittevastavusele viitab üheselt ka tema poolt kohtuistungil väidetu: „mina räägin seda, mida mul on palutud rääkida“ (vt istungi protokoll lk 33). Seega on ilmne, et kannatanu on viidanud tema mõjutamisele. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ega haaku asjas kogutud teiste tõenditega. Seega on põhjendamatu kannatanu ütlustega arvestamine juba nende ilmse mittesobimise tõttu teiste tõenditega. Need ei moodusta süüdistatava süüd tõendavate tõendite kogumit ega saa tekitada ka vajalikku siseveendumust süüdistatava süüdiolekus. Kohus on lubamatult vaikides mööda läinud ega ole põhjendanud, miks ei ole kohus arvestanud kannatanu A A ütlustega tervisekahjustuste võimaliku tekkimise aja ja koha osas, samuti kannatanu E-K käitumist iseloomustavate asjaoludega( protokoll lk 22, 24). Lähtuvalt
§-st 312 p 2 pidanuks kohus A A ütlustest mööda minnes põhjendama, miks kohus neid ei arvesta ja usaldusväärseks ei pea, kuigi need haakuvad asjas kogutud teiste tõenditega ja viitavad asjaolude elulisele usutavusele ehk milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Süüdistav on andnud tunnistusi ka selle kohta, et kannatanu E-K on ise vägivaldne (istungi protokoll lk 28). Süüdistatav on püüdnud prokuröri ja kohtu nõudmisel selgitada E-K tervisekahjustuste võimalikku tekkeaega ning viidanud 31.03.2010.a. eelsele perioodile, millal kannatanu oli maal koolivaheaega veetmas. Koolivaheaeg lõppes 28.03.2010.a.-l ja ei ole välistatud et kannatanu võis tervisekahjustused saada maal olles. Lisaks A A on süüdistatav andnud ütlusi, et E-Kl oli koju tulles verevalum jala peal, samuti on süüdistatav viidanud, et kannatanu E-K oli Vastse-Kuustes oma pea nari vastu ära löönud (istungi protokolli lk 29-30). Süüdistatav kannatanut pärast vaheaega kodus üle ei vaadanud ja ei tea, millised vigastused kannatanul juba tegelikult varem olid. Sellele asjaolule on viidatud ka viimase kohtuistungi protokollis. Lähtuvalt eeltoodust on seega usutav, et süüdistuses loetletud kehavigastusi ei saanud süüdistatav tekitada, kuna: Nahaalused verevalumid parema kõrvalesta taguses piirkonnas ja parema õlaliigese tagapinnal ei ole kannatanu poolt kirjeldatud viisil tekitatavad (tema kehaasend ei vasta vigastuse tekitamise sõnalisele kirjeldusele ja ei ole ajaliselt usaldusväärselt määratletav; kannatanu ütlused on vastuolulised, üksteist välistavad ja puuduvad muud tõendid); Paremal reiel asuv kaarjas nahaalune verevalum on ilmselgelt tekkinud varasemal ajal (sellele viitab kannatanu A A, kinnitab E-K, samuti viitavad sellele vigastuse morfoloogilised muutused, rihma hoidis süüdistatav E-K sõnul otstest koos, pannal oli ema käes (vt istungi protokoll lk 6), mistõttu ei saanud rihmapandalaga löömisel tekkida iseloomulikku löögijälge; Triipjate nahaaluste verevalumite (kriimustuste) tekkimist ei ole kannatanu E-K, prokurör ega kohus üldse arusaadavalt ega usaldusväärselt põhjendanud. Nii on kannatanu väitnud, et „kriimustused on tekkinud siis, kui esimest korda saapaga pihta sai“ (istungi protokoll lk 14). Ometigi ei ole ka ekspert viidanud selliste vigastuste tekitamise võimalikkusele saapaga (kaks 8 cm pikkust punast värvi kriimustusjälge). Seejuures on arusaamatu saapaga sellise kriimustuse tekitamine läbi kleidi jms riiete. Ekspert on halvakvaliteedilistele fotodele tuginedes väitnud, et kannatanul on lühikesed küüned, mistõttu ei ole usutav kannatanu poolt vigastuste tekitamine, kuid fotodelt ei nähtu nende 5 tegelik pikkus ja teravus. Seetõttu tuleb eksperdi viimasesse väitesse suhtuda kriitikaga. Süüdistatav on seevastu seletanud, et kannatanu närib oma küüsi ja need on teravate servadega (istungi protokoll lk 30). Eeltoodu tõttu ei haaku süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ja nn objektiivsed vigastused: süüdistuses on viidatud korduvalt rihmaga löömisele, kuid puuduvad sellekohased verevalumid; väidetavalt on süüdistatav visanud saabastega kannatanu keha erinevatesse piirkondadesse, kuid jällegi puudub süüdistuses tõenduslik seos väidetava teo ja tagajärje vahel. Süüdistus on ebaselge, kuna puudub võimalus tõenditega seostada väidetavat tegu ja konkreetset tagajärge omavahel. Kohtuasjas ei ole suudetud õigesti ja usaldusväärselt saada ja siduda sündmust sisustavaid ütlusi, vigastuste tekkemehhanismi ja väidetavalt kuriteo käigus tekkinud kehavigastusi. 3.4 Süüdistatava olukorda ei saa raskendada ka kohtueelsel uurimisel kogutud tõendite vastuolulisuse ja puudulikkuse tõttu. Nii on läbivaatuse protokollis kirjeldatud punast värvi verevalumit, kuid fotol 2 on kirjeldatud punaka värvusega nahamarrastust või verevalumit, mis ei ole fotolt nähtav. Seega on tekkinud segadus isegi asjaolus, kas kannatanul oli peas verevalum või nahamarrastus, mis on erinevad vigastused. Seejuures pole haiglas arstlikul läbivaatusel sellist vigastust üldse tuvastatud. Süüdistuses on valitud verevalum, kuid see ei tugine haigla tõendile ja on jätnud kehavigastuse iseloomu kohta esitatud vastuolud kõrvaldamata. Ka kohus ei ole suutnud vastuolusid kõrvaldada. Süüdistuses on viidatud kriimustustele, kuid selliste kriimustuste tekitamist ei ole kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel kirjeldanud, samuti ei ole neid sedastatud haiglas. Süüdistuses on tuginetud ka abaluu piirkonnas olevale 1,5 cm läbimõõduga verevalumile, kuid vaatlusel tehtud fotol nr 2 on kirjeldatud hoopis “punaka värvusega nahamarrastust parempoolsel õlal, abaluu piirkonnas”. Ülaltoodust nähtuvalt on esitatud vigastused ühtedes ja samades kohtades erinevalt – küll nahamarrastuste või verevalumitena, mis tekitab kahtlusi tõendite usaldusväärsuses. Samas on kannatanul vaatlusel tuvastatud ka hobuserauakujuline sinist värvi jäljend, mida fotol nr 7 on kirjeldatud hoopis punaka värvusega nahamarrastusena. Seega ei ole ülevaatust teostanud isikud suutnud määratleda väidetavalt kannatanule tekitatud kehavigastuste – verevalumite või nahamarrastuste värvi, mis omakorda on vajalik vigastuste tekkeaja kindlaksmääramisel. Teatavasti verevalumid ei teki koheselt. Arvestades asjaolu, et väidetav löömine oli mitte koheselt alates 14.00-st, vaid tunduvalt hiljem – kannatanu C-I A ütlustest nähtuvalt oli tüli ja löömine pärast kella 15.10, seega ei saanud verevalumid avalduda vaatluse teostamise ajal, vaid pidid olema tekkinud juba varem ekspertiisiakti p-s märgitud ajal 3-4 päeva enne fotografeerimist. Vigastuse värvi muutused on sõltuvad vigastatud kohal veres hemoglobiini muutustest ja ei ole süüdistatava kohustus tõendada tervisekahjustuste tegelikku tekkeaega. Asjaolu, et politsei ja prokurör ei ole tõendamiseks vajalikke asjaolusid piisava hoolsusega fikseerinud ja tõendina vormistanud, ei luba kohtul tõlgendada vastuolusid ja kahtlusi süüdistatava kahjuks. Ka kohtueelse uurimise materjalid tekitavad seega põhjendatud kahtlust, et vigastused võisid tekkida tunduvalt varem koolivaheajal, kas kannatanu enda hooletusest, kaklustest koolikaaslastega või on ta osa vigastusi endale tekitanud. Asjaolu, et kannatanu on tülitsenud ja kakelnud koolikaaslastega ning tal on korduvalt olnud anAogilisi 6 kehavigastusi, mille päritolu on ebaselge, viitab eelkõige asjaolule, et need ei ole tekkinud süüdistusaktis viidatud ajal, kohas ja viisil. Kindlasti saanuks kohtueelsel uurimisel viidatud vastuolusid kõrvaldada, kuid asja menetlejad ei ole soovinud tõde välja selgitada. Kannatanut iseloomustavad andmed viitavad tema kui isiku ebausaldusväärsusele. Kriminaalmenetlusnormide oluline rikkumine kohtu poolt. Kohus on 17.10.2011.a. istungil asja juurde võtnud dokumendid (vt istungi protokoll lk 2), mis iseloomustavad kannatanu E-K olemust ja isikut. Kohus pidanuks viidatud dokumentide ja uurimisel tekkinud vastuolude põhjal kahtlema E-K A ütlustes, mitte väitma, et need on teiste tõenditega kinnitatud. Kannatanu on kirjeldanud oma halba suhtumist süüdistatavasse ja seda kohtuistungil kinnitanud, märkides, et tal oli korduvalt ema vastu viha (istungi protokoll lk 9). Asjas puuduvad tõendid, mille põhjal võiks kannatanut E-K iseloomustada mingis osas positiivselt. Viited tema isikule on ainult halvad. Seevastu on süüdistatava tööalane iseloomustus ja isikuomadused head. Juba eeltoodu tõttu pidanuks kohus olema kriitiline kannatanu ütluste suhtes. Prokurör ja kohus ise faktiliselt õigeks võtnud kannatanu ütluste mitteusaldusväärsuse, seejuures jällegi põhjendamata, miks on tehtud viidatud valik. Lähtuvalt eeltoodust, ei ole kohus hinnanud tõendeid kogumis, eriti arvestades kaitsja ja süüdistatava poolseid vastuväiteid. Sõltumata asjaolust, et kohtumenetlus on võistlev, ei tähenda selline asjaolu kaitseseisukohtade ja kaitsele oluliste asjaolude täielikku eiramist. Vaadeldavas asjas kohus, jättes täielikult tähelepanuta ja seejuures ebausaldusväärseteks tunnistamata A A ütlused kannatanu E-K käitumise osas (iseloomustavad andmed, kehavigastuste saamise võimalikkus jms), samuti jättes kõrvaldamata kaitsja ja süüdistatava poolt korduvalt esitatud väited tõendite vastuolude ja nende kõrvaldamata jätmise kohta, tunnistades usaldusväärseks E-K ütlused jms, vaatamata tema ütluste vasturääkivusele kõigi teiste tõenditega, on kohus tõendeid lubamatult selektiivselt käsitanud. Järelikult on selline tõendite valikuline ja osaline hindamine kohtu põhistamiskohustuse rikkumine
Järelikult on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Lähtuvalt ülaltoodust ei ole E-K osas aset leidnud tegu, mis on inkrimineeritud süüdistatavale või kui kohus tuvastab kannatanule tervisekahjustuse tekitamise, ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav ja süüdistatav tuleb kuriteo mõlemas episoodis õigeks mõista (
Palub tühistada Harju Maakohtu 31.01.2012.a. otsus asjas nr 1-11-2157 osas, millega süüdistatav mõisteti süüdi KarS § 121 järgi E-K väärkohtlemises. Teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks kõigis temale süüks arvatud kõigis kuritegudes. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:
Esmalt osutab kolleegium, et ülaltoodud rikkumiste tuvastamisel puudub ringkonnakohtul seaduslik võimalus apellatsioonis taotletud õigeksmõistva otsuse tegemiseks. Selles osas on esitatud apellatsioon vastuolus menetlusseadustikus sätestatuga. Nimelt kehtestab
lg 2 üheselt, et kui ringkonnakohus tuvastab
lg 1 p 6-8 ettenähtud rikkumise, tühistab ringkonnakohus otsuse ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Ka Riigikohus on korduvalt sedastanud( vt otsused nr 3-1-1-46-07, 3-1-1-27-08), et
lg 1 p-s 7, 8 sätestatud rikkumiste näol on tegemist selliste kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega, millised toovad, tulenevalt
, igal juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks ja uue otsuse tegemine ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et C.-I. A väärkohtlemise süüdistusest on prokurör juba kohtuistungil loobunud. Seega oli selline asjaolu teada nii kaitsjale kui süüdistatavale.
lg 4 näeb ette võimaluse kuulutada üksnes otsuse resolutiivosa ja selgitada seejuures olulisemaid põhjendusi. Vastavalt kohtuistungi protokollile on kohus otsuse resolutiivosa kuulutamisel selgitanud nii selle sisu kui motiive. Kuulutamise juures viibinud kaitsjal mingeid täpsustavaid küsimusi ei tekkinud/ t.lk. 96/. Seega nõustuda ei saa apellandi mõttekäiguga sellest, et kuna kohtuotsuse kuulutamisel puudus otsuse põhiosa, polnud otsus seaduslik ning põhjendatud. Küll aga kolleegium nõustub apellandi seisukohaga sellest, et kuigi süüdistusest loobumine, süüdistuse mahu vähenemine ja osalise õigeksmõistmise aluse olemasolu on maakohus kajastanud otsuse põhiosas, oleks ka otsuse resolutiivosa pidanud kajastama M.A õigeksmõistmist kannatanu C-I A väärkohtlemise süüdistuses. 8 Riigikohtu poolt korduvalt sedastatu kohaselt tähendab süüdistuse mahu vähenemine kohtuotsuse sisulist muutmist, mis peab väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas( otsused 3-1-1-36-96, 3-1-1-118-09). Samas kohtukolleegium leiab, et kuigi maakohus on jätnud kohtuotsuse resolutiivosas märkimata otsuse põhiosas kajastatud ühes episoodis süüdistatava õigeksmõistmise, ei too selline minetus endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist, kuna ringkonnakohus saab rikkumise ise kõrvaldada, mõistes M.A ühes kuriteo episoodis õigeks. M.A KarS § 121 järgi süüdi tunnistamises ja karistamises E.-K. A väärkohtlemise episoodis pole kohtuotsuse resolutiivosa ja põhiosa vastuolulised, kuna kohus kohtuotsuse põhiosas leidis, et M.A on temale inkrimineeritud kuriteo toime pannud, ta on selles süüdi ja kohtuotsuse resolutiivosas on kohus süüdistatava ka selle kuriteo toimepanemises süüdi tunnistanud ja karistanud. Seega antud juhul pole tegemist
Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust
Kaitsja on viidates Riigikohtu lahendites, eelkõige otsuses nr 3-1-1-192-11 märgitule, leidnud, et kohus pole andnud hinnangut A.A ütlustele ning on kaitsja ja süüdistatava poolt osutatud vastuoludele vaatamata, tunnistanud usaldusväärseks kannatanu E.-K.A ütlused. Apellatsiooni sisust tuleneb, et kaitsja ei nõustu esitatud tõenditele antud hinnanguga, mitte et maakohus poleks tõendeid nende kogumis üldse analüüsinud. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei nõustu kohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ning nendele tuginevate järeldustega, pole aga hinnatav
lg 1 p 7 ettenähtud rikkumisena ega too endaga kaasa kohtuotsuse sellel alusel tühistamist ning maakohtule uueks arutamiseks saatmist. 5.2 A.A ütlused on maakohus oma otsuses kajastanud, kuid kannatanu seaduslik esindaja ei olnud süüdistuses esitatud sündmuste pealtnägija ning seega tõendamisesemesse kuuluva süü küsimuse lahendamisel, pole tema ütlused tõendina käsitatavad kuna nii temaga sündmustest rääkinud kannatanut kui süüdistatavat oli võimalik kohtuistungil üle kuulata. Apellandi väidetega sellest, et A.A ütlustega on kinnitust leidnud kannatanu kehal vigastuste olemasolu enne süüdistuses märgitud päeva, kolleegium nõustuda ei saa. Vastavalt kohtuistungi protokollile on A.A esmalt rääkinud, et kannatanul olid jala peal sinikad ehk siis mitmed vigastused, mis aga kriminaalasja materjalidega kinnitust ei leidnud. Edasi on väitnud, et oli üks sinikas, kuid ei osanud nimetada millisel jalal see oli. Samuti ei osanud täpsustada millal üldse vigastusi nägi ja millal tütar tema juures viibis. Apellatsioonis on süüdistust kummutavana viidatud, A.A ütlustele sellest nagu oleks kannatanu, arsti vastuvõtul viibimise ajal 31.03.2010 kell 19.20, pärast esialgset läbivaatust, võinud ennast ise kraapida ja vigastada. Kohtuistungi protokolli kohaselt on A.A andnud ütlusi nagu oleks arst, temaga vestlemise käigus, poetanud sellise lause/ vt kohtuistungi protokoll t.lk. 64/. 9 Sellised väited on aga täielikult kummutatud kannatanu läbivaatuse protokollis kajastatuga. Nimelt on juba samal päeval, kuid tunde varem ja nimelt kell 17.15 politseis fikseeritud kannatanul nimetatud kriimustused/ t.lk. 29-31/. Kohtukolleegium leiab, et süüdistuses märgitud tegudele eelnenud perioodi osas kannatanu esindaja poolt antud umbmääraste ning ka kriminaalasja materjalidega vastuolus olevate ütluste pikemalt analüüsimata jätmine, pole antud juhul hinnatav põhjenduste puudumisena kohtuotsuses. Samuti ei lükka ümber ega sea sellised ütlused kahtluse alla kohtu hinnangut tõendite usaldusväärsusele. Apellant on kogu apellatsiooni piires iseloomustanud kannatanut E.-K A’t negatiivse isikuna, kellel olid süüdistatavaga väga halvad suhted. Apellatsiooni läbib seisukoht, et sellest tulenevalt on kannatanu ütlused ebausaldusväärsed. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Süüdistatava, kannatanu seadusliku esindaja ja kohtu esitatud materjalidega on tõepoolest tuvastatav, et E.-K A on probleemse käitumisega ja seda on tunnistanud kannatanu ka ise, kuid selline asjaolu ei anna iseenesest alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Kannatanuga 31. 03. 2011 aastal toimunud konflikti on tunnistanud süüdistatav ka ise, kusjuures on kinnitanud, et lõi tütart kahel korral käega. Kannatanu ja süüdistatava vahel konflikti olemasolu on kinnitanud kohtuistungil ka C-I A, kelle ütluste kohaselt pärast konflikti õega, lõi süüdistatav ka teda rihmaga. Kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, et kannatanu on andnud ütlusi enamatest löökidest kui süüdistatavale on inkrimineeritud, ei anna alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärseteks ega too endaga kaasa süüdistatava õigeksmõistmist. Asjaolu, et riiklik süüdistaja on esitanud konkreetse süüdistuse vigastuste tekitamisest vastavalt ekspertiisiga tuvastatule, pole etteheidetav kannatanule ega anna alust tema ütluste tõendite kogumist väljajätmiseks. Süüdistuses esitatud vigastuste tekkimise kohta on kannatanu andnud kohtuistungil detailseid ütlusi. Apellandi viited kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlustele pole asjakohased kuna kaitsja ei ole kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist taotlenud ega kohtule sellist tõendit esitanud. 5.3 Apellant on leidnud, et kohus on kõrvaldamata kahtlused tõlgendanud süüdistatava kahjuks. Kaitsja apellatsioonist lähtuvalt oleks kohus pidanud kohtuotsuse tegemisel võtma aluseks kaitsja ja süüdistatava poolt esitatud oletuse, et kõik objektiivselt tuvastatud vigastused võis kannatanu saada kusagil mujal, mingil teisel ajal. Kolleegium leiab, et selline etteheide on täiesti ainetu kuna kohus ei saa tugineda otsuse tegemisel oletustele.
lg 1 kohaselt arutab kohus kriminaalasja ainult süüdistusakti järgi ja seega süüdistuse piires ning
lg 1 kohaselt kriminaalasja lahendades saab kohus tugineda vaid asjaoludele, mis on tunnistatud tõendatuks või üldtuntuks ning vastavalt
Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt ei ole süüdistatava oletused, millede kontrollimise võimalust kohtule ei antud, tõlgendatavad kahtlustena süüdistusversiooni 10 paikapidavusest, mida peaks tõlgendama süüdistatava kasuks ja mis tooks kaasa õigeksmõistva otsuse tegemise. 5.4 Kolleegium ei nõustu apellandi etteheidetega kohtu poolt ekspertiisi väärtõlgendamisest. Eksitav on apellandi seisukoht, et kuna ekspert on määratlenud vigastuste vanuseks mitte rohkem kui 3-4 päeva enne fotografeerimist, ei saanud need olla tekkinud 31.03.2010.a. Ekspertiisiakti p-s 4 nahaaluste verevalumite tekitamise ajana märgitu tegelikult välistab nende tekitamise rohkem kui 3-4 päeva enne fotografeerimist, kuid ei välista nende tekitamist 31.03.2011 aastal. Ekspertiisiaktis on kannatanule tekitatud vigastused ära näidatud, on antud arvamus, et tuvastatud vigastused ei ole iseloomulikud kukkumisel või olmesituatsioonis saadavatele vigastustele. Parema õlaliigese tasapinnal esinev kolmnurgakujuline nahaalune verevalum võis olla tekitatud saapaga viskamisel saapakontsa teravama serva toimel. Kaarjas nahaalune verevalum paremal reiel võis olla tekitatud otstest kokkupandud rihmaga löömisel/ t.lk.74-78/. Seega ekspertiisiaktis antud arvamused vigastuste võimalikust tekkemehhanismist ühtivad kannatanu ütlustega süüdistatava poolt tema suhtes toimepanduga. Samuti on ekspert märkinud aktis, et verevalumite värvuse muutumise kiirus sõltub paljudest erinevatest teguritest, nt verevalumi lokalisatsioon, nahale mõjunud mehhaanilise jõu tugevus jne. Seega on meelvaldne apellandi järeldus, et kuna tuvastatud vigastused ei olnud kõik ühte värvi, ei saanud nad olla tekitatud samal ajal. Arusaamatu on apellandi väide, et kuna ükski vigastus ei asu kannatanu keha esiküljel vaid keha tagaküljel ja sinist värvi vigastus paremal reie küljel, on tegemist tõendite vastuoluga tervisekahjustuse tekkimise ajas ja isegi tekkemehhanismis. Faktiliselt olid vigastused tuvastatud parema kõrvalesta taga, parema õlaliigese tasapinnal, paremal pool abaluu kohal, paremal reiel. Kannatanu on andud ütlusi, et oli diivani peal pikali vasakul küljel. Seega oligi võimalik löökide tagajärjel vigastuste tekitamine just keha paremale poole, kus need ka tuvastati. Puudub igasugune vastuolu. Tegelikult just vastupidiselt apellandi seisukohale on kannatanu ütlused täilikult kooskõlas tuvastatud vigastuste lokalisatsiooniga ja ka võimaliku tekkemehhanismiga. Ekspert on akti arvamuslikus osas p-s 3 märkinud, et kannatanu kehaasendit vigastuste tekitamise ajal ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, kuid vähetõenäoline on paremal reiel asuva nahaaluse verevalumi tekitamine kannatanule tema püstises asendis viibimisel. Selline arvamus ei kinnita vähimalgi määral apellandi poolt märgitut, et vigastuste asukohta silmas pidades pidi kannatanu olema kõhuli või püsti. Täiesti ainetu on ka väide, et kaarjas verevalum paremal reiel ei saanud tekkida rihmapandlaga löömisest. Rihmapandlaga löömises pole süüdistust esitatud ning mitte ükski tõend, sh. kannatanu ütlus pandlaga löömisele ei viita. Apellant on leidnud, et triipjate nahaaluste verevalumite tekkimist pole kannatanu, prokurör ega kohus arusaadavalt ega usaldusväärselt põhjendanud. 11 Tegelikult on kannatanu selgitanud, et kriimustused tekitas saabas, millega ta pihta sai. Kolleegium leiab, et selline selgitus on usutav kuna kriimustus on samal, paremal pool abaluu piirkonnas, kus on ka verevalum, mida ekspert on pidanud saapakontsaga tekitatuks/ aktis p. 6/. Asjaolu osas, et ekspert ei ole viidanud kriimustuste tekitamisele saapakontsaga peab kolleegium vajalikuks osutada, et vastavasisulist küsimust ehk ekspertülesannet ei ole eksperdile esitatud. Küll on aga ekspert pidanud ebatõenäoliseks tuvastatud triipjate nahaaluste verevalumite iseenesele tekitamist kannatanu poolt/ akti p 7/. Nimetatud kriimustuste võimalikku tekitamise aega ei ole ekspert eristanud teiste vigastuste tekitamise ajast, ning kolleegium leiab, et kohtu järeldus kogu süüdistuse mahus, sh ka väärkohtlemise käigus kriimustuste tekitamises, süüdistatava süüdi tunnistamine oli seaduslik ja apellatsiooni väited ei anna alust süüdistuse mahu vähendamiseks. Viited toimikus olevate fotode kvaliteedile ja fotode all olevatele selgitustele ei anna alust tuvastada kohtueelsel uurimisel kogutud tõendite vastuolulisust ega puudulikkust. Viidatud fotod on kannatanu läbivaatuse protokolli lisad ning pole eraldi tõenditena käsitatavad. Kohus on kannatanul tuvastatud vigastuste osas tuginenud eelkõige ekspertiisiaktile ning selle tõendi seaduslikkust pole kahtluse alla seatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Vastupidiselt apellandi seisukohale leiab kohtukolleegium, et antud juhul on kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Kohus on põhjendanud tõendite usaldusväärsust on ära näidanud millistele tõenditele toetuvalt ta M.A talle esitatud süüdistuses E.-K.A väärkohtlemises süüdi tunnistab ja sellise karistuse mõistab. Apellatsiooni väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. 6. Karistust pole apellatsioonis eraldi vaidlustatud. Kolleegium, kontrollides selle seaduslikkust, leiab, et mõistetud 2 kuuline karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtud karistamise alustega. Karistusmäära ja - liigi valikul ja ka karistuses tingimisi vabastamisel on arvestatud nii süü raskuse kui süüdlase isikuga. 7. Eeltoodu alusel ja juhindudes
jaanuari 2012 aasta otsuse sisuliselt muutmata, tehes otsuse resolutiivosasse täpsustuse ühes kuriteoepisoodis M.A õigeksmõistmise kohta. Apellatsiooni rahuldab osaliselt. 12 IVI KESKÜLA PAVEL GONTŠAROV MALLE PREIMER 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.