Obsah (10)

§ 114§ 121§ 136§ 266§ 199§ 64§ 118§ 188§ 218§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2012.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11- 8123 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Pre

§ 114

p 1, § 121, § 136 lg 1, § 266 lg 1 ja § 199 lg 2 p 7, 8 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27.01.2012.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Leelo Viil Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Ainar Koik, kannatanud S S, Ü L, I K ja tema esindaja Alar Salu, E T H K, K R ja tema esindaja Sirje Rotka, A K Süüdistatav Priit Voolaid isikukood 39207291525 Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxxxx, varem kriminaalkorras karistamata, vahistatud 22.03.2011.a. RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu

1. jaanuari 2012.a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista Priit Voolaiult riigieelarve tuludesse 345.60 eurot (kolmsada nelikümmend viis eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
2. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu 27.01.2012.a otsusega tunnistati Priit Voolaid süüdi

§ 114

p 1 järgi ja karistati 11 aastase vangistusega,

§ 121

järgi 2 aasta ja 6 kuulise vangistusega,

§ 136

lg 1 järgi 9 kuulise vangistusega,

§ 266

lg 1 järgi 2 kuulise vangistusega ning

§ 199

lg 2 p 7, 8 järgi 4 kuulise vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 12 aastat vangistust, millest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 5 päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti 22.03.2011.a. 2.1 Priit Voolaid tunnistati

§ 199lg 2 p 7, 8 järgi süüdi selles, et ta 09.oktoobril 2010.a.

kella 04.20 ajal grupis koos Otto Lainejärvega (s 1996.a., kelle suhtes lõpetati kriminaalmenetlus 28.01.2011.a. KrMS § 201 alusel alaealiste komisjoni saatmisega) tungis peasissekäigu ukse klaaside lõhkumise teel sisse Keilas Jaama tn 1 Keila Tarbijate Ühistule kuuluvasse „Jaama“ kauplusesse, kust võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis ära Keila TÜ-le kuulunud alkoholi- ja tubakatooteid kogumaksumusega 734,96 krooni (46,97 eurot) millised viis oma elukohta ja hiljem ära tarvitas ning varastatud alkoholiga kauplusest lahkudes purunesid müügisaalis lisaks veel 4 alkohoolse joogi pudelit koguväärtusega 502,36 krooni (32,11 eurot). 2.2

§ 266lg 1 järgi selles, et ta 12.

detsembril 2010.a. kella 20 paiku tungis korterivaldaja Eimar Tõnissoni tahte vastaselt sisse Harju mk Keila linnas Kruusa 11a-27 korterisse lukustamata välisukse avamise teel. 2.3

§ 121järgi tunnistati P.

Voolaid süüdi selles, et ta 12.detsembril 2010.a xxxxxx korteris peale eespoolkirjeldatud käitumist lõi E T korduvalt rusikatega näkku ja jalgadega keha piirkonda ning presskannuga ja tassidega pähe, millega tekitas E. T füüsilist valu ning tervisekahjustuse – haava parema käe IV sõrme piirkonnas, haava pea piirkonnas ja hematoomi vasaku silma piirkonnas; 13.novembril 2010.a. kella 20.30 ajal Keilas Piiri 12 Selveri taga lõi H K rusikaga näkku ja jalaga korduvalt keha piirkonda, millega tekitas H.K füüsilist valu ning tervisekahjustuse – silmalau ja silmaümbrise pindmised vigastused, hematoomi seljal ja nina pindmise vigastuse;

1. detsembril 2010.a. kella 21.20 paiku Keilas Piiri 12 Selver taga lõi alaealisele K R (s xxxx.a.) ühe korra rusikaga näkku, millega tekitas K. R füüsilist valu ning tervisekahjustuse – ninaluude murru ja ajuvapustuse; 03.märtsi õhtul ja ööl vastu
2. märtsi 2011.a Padise vallas Karilepa külas Kubja talus ühise joomingu käigus lõi S S (s xxxx.a.) ühe korra puuhaluga otsaette, ühe korra kühvliga kukla piirkonda ning seejärel lohistasx kannatanut juustest kinni hoides mööda köögi põrandat kõrvaltuppa voodi peale, kus kägistas teda kahe käega kõrist ning seejärel lõi rusikaga 3-4 korda näo piirkonda, seejärel võttis P. Voolaid S. S turjast kinni ning viis ta tagumisse tuppa, kus tõukas kannatanut voodi suunas nii, et viimane kukkus peaga vastu seina ning paiskus voodisse, kus kaotas teadvuse, millise tegevusega põhjustas Priit Voolaid S. S füüsilist valu. 2 2.4

§ 114p 1 järgi tunnistati P.

Voolaid süüdi selles, et ta 03.märtsi õhtul ja ööl vastu 04. märtsi 2011.a. Harjumaal xxxxxxxxxxx ühisel alkoholitarvitamisel tekkinud tüli käigus pani toime oma kasu-vanaisa L R (s xxxx.a.) tahtliku tapmise julmal ja piinaval viisil, pekstes kõrges vanuses ohvrit palju kordi (rohkem kui 20 korral) rusikate, jalgade, väikese kirve tömbi otsaga ning puuhaluga pea, näo ja keha piirkonda, põhjustades algul püsti seisnud, siis aga löökide tagajärjel pikali kukkunud ja maaslamavale ning vastupanu mitteosutanud L. R tömbi aju-kolju trauma peaajupõrutuse ning hulgaliste näo- ja ajukoljuluude murdudega, milliste tüsistusena kujunes välja verekaotusest tingitud šokk ja hulgiorganpuudulikkus, mis olid eluohtlikud tervisekahjustused ning milliste vigastuste tagajärjel L. R suri 06.märtsil 2011.a. kell 04.50 Mustamäe Haiglas. Samuti põhjustas P. Voolaid L. R hulgalised põrutushaavad, nahamarrastused ja nahaalused verevalumid mõlemal õla- ja küünarvarrel ning labakätel. 2.5

§ 136lg 1 järgi tunnistati P.

Voolaid süüdi selles, et ta 03.märtsi õhtul ja ööl vastu

1. märtsi 2011.a. samal ajal ja kohas ühise joomingu käigus vehkis kirvega, millega vahetult enne S. S nähes oli löönud L. R korduvalt pea piirkonda, ta keelas ja takistas L. R ja S. S umbes poole tunni vältel talust lahkuda, nimetades neid oma pantvangideks ning kui S. S üritas oma mobiiltelefonilt valida politsei lühinumbrit, siis seda märganud P. Voolaid haaras koheselt S. S käest telefoni ning samal ajal lõi puuhaluga talle otsaette ja võttis S. S käest mobiiltelefoni, millega takistas abi kutsumise kuriteopaigale. APELLATSIOONI SISU
2. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse P. Voolaiu süüditunnistamises

§ 114

p 1 ja § 199 lg 2 p 7, 8 järgi, taotleb otsuse osalist tühistamist ja uue otsusega P. Voolaiu süüditunnistamist

§ 118p 1, 117 p 1 ja 266 lg 2 p 3 järgi.

Apellatsiooni põhjendused on järgmised. 3.1 Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga kuriteo subjektiivse külje tuvastamisel ja leiab, et Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole tegemist kaudse tahtlusega toimepandud kuriteoga. Käesolevas asjas on oluline, et P. Voolaid lõi kannatanut ca 20 korda pea ja keha piirkonda ja põhjustas sellega eluohtlikud tervisekahjustused, samas kannatanu surm saabus haiglas kaks päeva hiljem. Kannatanu oli pärast peksmist teadvusel ja võimeline rääkima ning P. Voolaiul oli alust arvata, et ta jääb ellu. Kõigile sündmuskohal viibinutele oli arusaadav, et L. R oli peksmise järel elus, tema vigastuste ulatus ja olemus ei olnud teada. P. Voolaid kinnitas kohtus, et tol ööl ta ei saanudki aru, et on eluohtlik, hommikul kui kiirabi kutsus, sai alles aru, et on rasked vigastused. Kannatanut ei jäetud abita. Tuvastatu viitab sellele, et kannatanu surm oli süüdistatavale ootamatu ja soovimatu tagajärg. P. Voolaid ei osanud vähese elukogemuse ja alkoholijoobe tõttu kannatanu seisundit adekvaatselt hinnata Kaitsja leiab, et 20 korda puuhaluga pähe ja kehasse peksmisest ei saa automaatselt järeldada tapmistahtluse olemasolu. Oluline on, et süüdistatav peksis puuhaluga, mitte kirvega ja kui väike kirves oligi, siis ei löönud P. Voolaid kirve teraga, vaid selle tömbi poolega. Tuleb lähtuda sellest, et P. Voolaid on kinnitanud, et ei osanud arvata, et ära sureb. Kaitsja kordab, et P. Voolaid võis veenduda, et L. R oli teadvusel ja alkoholijoovet ning elukogemuste puudumist arvestades ilmselt ei osanud hinnata kannatanu vigastuste ohtlikkust. Oluliseks peab kaitsja ka isiku teoeelset ja –järgset käitumist. Arvestades, et kannatanu oli teadvusel, surm saabus kaks päeva hiljem, süüdistatav püüdis kannatanule abi osutada, leiab kaitsja, et süüdistataval ei olnud alust arvestada võimaliku raske tagajärjega, s.o kannatanu 3 surma saabumisega ja kindlasti ei saa väita, et süüdistatav soostus kannatanu surma saabumisega. P. Voolaiu poolt toimepandu tuleb kvalifitseerida

§ 188p 1 ja 117 lg 1 järgi.

3.2 Kaitsja vaidlustab P. Voolaiu süüditunnistamise ka

§ 199lg 2 p 7, 8 järgi, leides, et tõendid seda süüdistust ei kinnita.

Kohus on õigesti leidnud, et alkoholi ja sigarettide vargus on toime pandud grupis ja seoses sissetungimisega. Kohus ei nõustunud aga kaitsja seisukohaga, et kuivõrd kauplusest jõuti kaupa välja viia vähem kui 1000 krooni (64 euro) väärtuses, on tegemist väärteoga väheväärtusliku asja vastu. Varastatu väärtusel on otsene karistusõiguslik tähendus ja kaubal on rahaline väärtus, mida on võimalik kindlaks teha. Süüdistuse kohaselt võttis P. Voolaid kaupu ära kogumaksumusega 734.96 krooni (46.97 eurot) väärtuses, varastatu kogus ja maksumus on tõendatud ja tegu on väheväärtusliku varaga

§ 218mõttes.

Kohus on jätnud tähelepanuta, et ilmselt osa alkoholipudelitest, mille vargus P. Voolaiule inkrimineeriti ja mis süüdistuse kohaselt kauplusest lahkudes purunesid, kukkusid riiulitelt maha varguse toimepanemise käigus ja süüdistatav ei soovinud neid ära võtta. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et pudelikillud olid nii põrandal riiuli ees kui ukse juures. Tegemist võis olla ettevaatamatusest tuleneva lõhkumisega, mitte aga varguse sooviga. Pole võimalik kindlaks teha, kui palju P. Voolaid tahtis varastada ja millised pudelid riiulilt kogemata maja kukkusid. In dubio pro reo põhimõtte kohaselt tuleb kahtlused P. Voolaiu kasuks tõlgendada. Muuhulgas on maakohus oma otsuses õigesti märkinud, et kui lugeda tõendatuks vargus alla 1000 krooni, tuleks süüdlase käitumine selles episoodis kvalifitseerida

§ 266lg 2 p 3 järgi.

3.3 Apellatsioonis vaidlustatakse ka P. Voolaiule mõistetud karistus. Kaitsja on seisukohal, et karistusmäära ei ole veenvalt põhjendatud, mõistetud karistus ei vasta süüdimõistetu isikule ja kuriteo raskusele. P. Voolaid tunnistas oma süüd ja kahetses. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et isikutele, kes enda süüd tunnistavad, võib riigipoolne hukkamõist ja karistusõiguslik kohtlemine olla leebem. P. Voolaidu varem karistatud ei ole. Kõik kuriteod pani P. Voolaid toime joobeseisundis. Pikaajalise vangistuse kohaldamine ei ole kaitsja arvates käesoleval juhul otstarbekas, piisav on minimaalmäärale lähedane karistus. 4.1 Kannatanu I K esindaja adv Alar Salu leiab vastuses apellatsioonile, et maakohus on teinud õige ja õiglase otsuse, mis vastab kannatanu ja ühiskonna ootustele. Kaitsja järeldused baseeruvad kontekstist väljarebitud ühehõlmalistele tõenditele. Nii märgitakse apellatsioonivastuses, et kannatanut ei löödud 20 korda, vaid ekspertiisiakti kohaselt mitte vähem kui 20-l korral. Ka ühe löögi tulemil pea piirkonda võib inimene ära surra ning surma hetk ei pruugi saabuda koheselt. Kuidagi ei saa kergendavaks asjaoluks olla tegur, kus kannatanu peale hoomamatute löökide arvu on veel elus ja teadvusel. Ka ei nõustuta vastuses väitega, justkui süüdistatav sisimas välistas raskeima tagajärje saabumise. See võis küll olla pärast teo toimepanemist, kuid mitte toimepanemise hetkel. Süüdistatava poolt enam kui 20 löögi löömise hetkel, seda nii käte, jalgade, puuhalu ja kirvega saab olla vaid üks ja ainus eesmärk – surma põhjustamine. L. R elusolek pärast peksmist oli juhus. Silmas tuleb pidada, et kiirabi kutsuti alles järgmisel päeval. Ühelt poolt väitis süüdistatav, et joove ja vähene elukogemus ei võimaldanud tal tagajärge ette näha aga samas suutis anda hinnangu, et kannatanu tervislik seisund ei olnud eluohtlik. Käesoleval juhul, arvestades peksmise viisi ja intensiivsust, olid ellujäämise võimalused olematud. 4 4.2 Vastuväited apellatsioonile esitas ka kannatanu S S, milles leitakse, et P. Voolaid teeskles üksnes kiirabi kutsumist, alles siis kui tuli V K, kutsus viimane kiirabi. Tema tahtis kiirabi kohe kutsuda, aga seda ei lubatud. Valesti väidetakse apellatsioonis ka seda, nagu oleks peksmine vähem kui minuti kestnud. Löömine toimus kahes etapis, kõigepealt kirvega, juba siis jooksis kannatanu peast verd, vahepeal tõstis P. Voolaid L istuma ja hirmutas juuresolijaid, siis hakkas puuhaluga lööma ja see oli pikemaajaline. Vale on väide, nagu poleks kirvest olnudki. 4.3 Prokurör palub oma vastuväites jätta apellatsioon rahuldamata ja leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Kaitsja väited apellatsioonis ei lükka ümber maakohtu otsuse põhjalikku motiveeringut, mis sisaldab nii hinnangut uuritud tõenditele kui viiteid asjakohastele Riigikohtu lahenditele. Kohtupraktikas ei ole midagi ebatavalist ega välista süüditunnistamist tapmises või mõrvas, kui ohver sureb mitte sündmuskohal, vaid mõned päevad hiljem. P. Voolaiu hilisemat käitumist on maakohus samuti objektiivselt käsitlenud, arvestanud kahetsust kergendava asjaoluna. P. Voolaid on täisealine ja varem vägivaldseid kuritegusid toime pannud isik, kes teadvustab endale selliste peksmiste tagajärgi. Kaitsja seisukohad ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks ka osas, mis puudutavad vargust Keila TÜ kauplusest. P. Voolaiu puhul on tõendatud tema tahtlus varastada võõrast vara 1000 krooni piiri ületavas summas, millise tegevuse käigus lihtsalt paljud alkoholipudelid poes sees ja sellest väljumisel maha kukkusid ja purunesid, mistõttu neid enam kaasa ei võetud. Prokurör leiab ka, et P. Voolaiule on mõistetud karistus, mis vastab tema teosüü suurusele ja on kohtupraktikaga kooskõlas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Maakohtu otsus tugineb kohtus kontrollitud objektiivsetele tõenditele, neid on vastastikuses koosmõjus ja kogumis hinnatud, maakohtu järeldused on igakülgselt põhjendatud ja veenvad, esitatud seisukohad Riigikohtu praktikaga kooskõlas. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale selgelt arusaadav. Kuivõrd kohtukolleegium maakohtu otsuse põhiosa järeldustega täiel määral nõustub, puudub vajadus korrata vaidlustatud otsuse põhiosa asjaolusid. Apellatsiooniga seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. 5.1 Kaitsja on apellatsioonis lähtunud mitte maakohtu poolt vaieldamatult tuvastatud tehioludest ja tõendite kogumist, vaid üksnes süüdistatava poolt antud teiste, objektiivsete tõenditega kummutatud ütlustest. Kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastatust lähtudes on käesolevas asjas lausa kohatu väita, et P. Voolaid lõi küll kannatanut 20 korda puuhaluga, kuid seda väga lühikese ajavahemiku jooksul ja mitte suure hooga ning et kui ta lõigi ka kirvega, siis seda mitte tera vaid tömbi otsaga. Kohtukolleegium rõhutab, et surnu ekspertiisiakti kohaselt oli L. R surma põhjuseks tömp ajukolju trauma peaajupõrutuse ning hulgaliste näo- ja ajukoljuluude murdudega ning selline tervisekahjustus on eluohtlik. Kannatanu pead tabanud löökide arv on olnud vähemalt
2. Kannatanul tuvastati ka hulgalised põrutushaavad, nahamarrastused, verevalumid mõlemal õlal ja küünarvarrel ning labakätel, mis on tüüpilised enesekaitsevigastused ning mis võisid olla saadud pea piirkonda suunatud löökide tõrjumisel. L. R peas oli haiglas õmmeldud erineva suuna ja pikkusega haavu. Pikim haav otsmiku-kiiru piirkonnas oli 9,5 cm, juustega kaetud peanahal oli vähemalt 5 16 haava. Samasuguse iseloomuga haavad olid kulmukaarel, ninajuurel, kõrvalestal, lõual. Mõlema silma verevalumid ulatusid põskedele /I kd tl 86-97/. Seega, ainuüksi ekspertiisiaktist lähtuvalt on apellatsioonis esitatud väited kohtukolleegiumi hinnangul asjakohatud, lausa küünilised. Maakohus on põhjendatult märkinud, et hulgalised näo- ja ajukolju murrud kinnitavad löökide jõulisust ja nende arvukust. L. Rl tuvastatud vigastuste tekitamine pole võimalik mõne minutiga. Peksmise kestust on kirjeldanud kannatanu S. Ss – P. Voolaid haaras vanaisa L. R sõneluse peale väikese kirve ja lõi selle jämedama otsaga vanaisale mitu korda vastu pead ning tõstis põrandale kukkunud L. R uuesti laua taha istuma. L. Rl jooksis peast verd, P. Voolaid abi kutsuda ei lubanud. Kui L. R tahtis P. Voolaidu S. Sselt telefoni rebimisel peatada, hakkas P. Voolaid L. R puuhaluga pähe taguma kuni viimane põrandale kukkus. P. Voolaid istus vanaisa pea juurde ja jätkas haluga pähe tagumist, jätkates ka siis kui kannatanu ei suutnud enam tõusta ega mingit vastupanu osutada. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada sedagi, et vaatamata kuriteojälgede kõrvaldamisele P. Voolaiu ja Ü. Lillemetsa poolt, tuvastati sündmuskoha tehnilisel uuringul hulgaliselt verepritsmeid ja verekahtlase määrdumisi ning esemeid. Maakohus on peksmise kestust põhjalikult analüüsinud ning leidnud S. Sse, Ü. Lillemetsa ja P. Voolaiu enda ütluste analüüsi tulemusel, et L. R peksmine pidi aset leidma mitme tunni vältel. Maakohus on kuriteo subjektiivse külje tuvastanud Riigikohtu praktikaga vastavuses, käsitades sealjuures ka kaitsja väiteid selle kohta, et alati ei saa tõsikindlaid järeldusi tapmistahtluse kohta teha üksnes välise teopildi alusel. Kohus on esitanud veenvad motiivid, miks ta leiab, et P. Voolaiu üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades ei olnud P. Voolaiu lootus, et L. R ellu jääb, adekvaatne, see ei tuginenud tema poolt äratuntud asjaoludele, mis oleksid lubanud tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht tagajärjes ei realiseeru. Kohus ei tuvastanud selliseid konkreetseid asjaolusid, mis oleksid P. Voolaiule andnud alust tõsimeelselt loota tagajärje – L. R surma – mittesaabumisele ning oleksid olnud sõltuvuses süüdistatava poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud, et P. Voolaid ei löönud L. Rd mitte mõned korrad rusika või jalaga, vaid jätkuvalt puuhaluga, esmalt kuni kannatanu kukkumiseni ja edasi peksis P. Voolaid juba maaslamavat kannatanut haluga pea piirkonda. Lüües kannatanut esmalt kukkumist põhjustavalt ning jätkates haluga vastupanuvõimetu kannatanu peksmist pähe, pidas P. Voolaid võimalikuks, et saabub oht kannatanu elule (tahtluse intellektuaalne ehk teadmismoment) ning sisimas ta ka soostus sellega (tahtluse voluntatiivne ehk tahtmisaspekt). Kannatanu abitusest ja vastupanuvõimetusest sai aru ka P. Voolaid, kuid kannatanu seisundile vaatamata jätkas ta haluga peksmist, mis annab tunnistust sellest, et P. Voolaiule oli selge enda käitumise objektiivne ohtlikkus ning tema tegevus ei viita tõsimeelsele lootusele, et tagajärg ei saabu, ta möönis mistahes tagajärje, sealhulgas surma saabumist. P. Voolaid, olles selleks piisava elukogemusega isik, kujutas ette põhjuslikku seost oma teo ja saabunud tagajärje – L. R surma vahel. Kannatanu vastupanuvõimetus, peksmise kestus, intensiivsus ja jõulisus ei anna alust väita, et süüdistataval olnuks põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota, et L. R surm jääb saabumata. Lisaks eelnevale peab kohtukolleegium vajalikuks osundada Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-5710, milles on asutud seisukohale, et juhul, kui toimepanija kannatanu surma saabumise võimalikkust ette nägi ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja see tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud 6 tapmisena, mitte aga eluohtliku tervisekahjustuse ettevaatamatuse tõttu põhjustati kannatanu surm. tahtliku tekitamisena, millega Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga, et Riigikohus on korduvalt viidanud subjektiivse külje tuvastamisel abipakkuvate kriteeriumidena ka isiku teoeelsele ja –järgsele käitumisele, kuid Riigikohus on sealjuures rõhutanud, et nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud P. Voolaiu teojärgne käitumine võib küll viidata tema kahetsusele toimepandu pärast ja hirmule tuleviku ees, ei anna aga alust järeldada, et P. Voolaid põhjustas L. R surma ettevaatamatusest. Asjaolu, et L. R surm saabus haiglas hiljem, ei oma P. Voolaiu käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel tähtsust. Maakohtu on põhjendatult P. Voolaiu

§ 114p 1 järgi süüdi tunnistanud.

5.2 Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsiooniga ka osas, milles taotletakse otsuse tühistamist P. Voolaiu süüdimõistmises

§ 199

lg 2 p 7, 8 järgi ja tema süüditunnistamist

§ 266lg 2 p 3 järgi.

Maakohus märkis, et lisaks kauplusest väljaviidud alkoholi- ja tubakatoodetele väärtuses 739.96 krooni, võttis alkoholijoobes P. Voolaid kaupluse riiulilt ka 4 alkoholipudelit, mis maha kukkusid ja purunesid – s.o väärtuses 502.36 krooni. Kohus leidis, et seega on tõendatud süüdlase tahtlus varastada võõrast vara kokku summas 1 237 krooni ning tegemist ei ole vargusega väheväärtusliku asja vastu. P. Voolaiu eesmärgiks oli vargus, mitte pudelite purukspeksmine. Maakohus on sellisele järeldusele jõudnud just P. Voolaiu enda ütlustest lähtudes. Neist tuleneb, et P. Voolaiu eesmärgiks oli kauplusest alkoholi ja sigarette varastada. Tema hakkas võtma alkoholi, O. L sigarette. Kuna tal kotti kaasas ei olnud, siis pudeleid taskusse pannes ja kaenlasse haarates läks osa neist katki nii riiulite juures, ukse juures kui ka kauplusest väljas minema joostes. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et P. Voolaiu tahtlus varastada võõrast vara 1000 krooni piiri ületavas summas (väljaviidud kauba väärtus 739.96 krooni, purunenud 4 pudeli alkoholi väärtus 502.36 krooni) on tõendatud. Asja tehioludest tuleneb üheselt, et P. Voolaiu eesmärgiks oli vargus, mitte pudelite purukspeksmine. Kahtlusi, mida saaks selle kuriteo puhul süüdistatava kasuks tõlgendada, kohtukolleegiumi hinnangul ei esine. 5.3 Mis puutub P. Voolaiule mõistetud karistusse, siis vastupidiselt apellandi poolt väidetule, on maakohus P. Voolaiule karistusmäära valikul oma seisukohti igakülgselt põhjendanud ning lähtunud

§ 56sätetest.

Kõiki neid asjaolusid, millele kaitsja oma apellatsioonis viitab ning millistest lähtudes tuleks apellandi arusaama kohaselt mõistetud karistust leevendada, on maakohus arvestanud. Kaitsja ei esita apellatsioonis ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, mis annaksid aluse karistuse tühistamiseks või maakohtu hinnangu muutmiseks. Kohtukolleegium rõhutab, et kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud

§-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid, mis viitaksid

§ 56väärale kohaldamisele, ei esine.

P. Voolaiule mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. 5.4 Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27.01.2012.a otsuse P. Voolaiu suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. 7 P. Voolaiu kaitsja adv Leelo Viil esitas koos apellatsiooniga taotluse määrata tema poolt P. Voolaiule apellatsioonimenetluse ettevalmistamises (kohtuistungi protokollide ja kohtuotsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine) osutatud riigi õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstavaks tasuks 288 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja seega 345.60 euro väljamõistmist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009.a otsuse punktist 5, 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise. Malle Preimer Pavel Gontšarov 8 Ivi Kesküla