tunnustel selles, et avaldaja arvates on Tartu Maakohtu menetletavas tsiviilasjas nr 2-08-93552 toimunud kohtuistungitel 20.-
Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis 25.11.2011 määrusega AS Stahlhut esindaja kaebuse rahuldamata. Määruse põhjenduste järgi saab nullum crimeni põhimõtte kohaselt isikut või isikuid kriminaalkorras karistada vaid juhul, kui nende tegevus vastab karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisule. Lubamatu on kriminaalmenetluse alustamine, kui on ilmne, et kuriteokaebuses osundatud tegevus ei ole küllaldase konkreetsusega subsumeeritav karistusseadustiku eriosa süüteokoosseisu alla. Kriminaalmenetluse eesmärgiks ei ole isikute eraõiguslike nõuete rahuldamine ega sellele kaasaaitamine, selleks on teised õiguslikud vahendid. Karistusõiguslik kaitse isiku õigushüvedele ei ole ega saagi olla absoluutne ning karistusõigus peab isikutevahelisse suhetesse sekkuma alles olukorras, kus ei ole küllalt efektiivselt võimalik kaitsta end rünnete eest tsiviilõiguslike vahenditega. Kõnealusel juhul on kaebaja jaoks taolised vahendid olemas.
lg 2 järgi karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Tõendite hindamine kohtumenetluses toimub nende võrdleva analüüsi teel ning tunnistaja ütlus on tõendina aktsepteeritav senikaua, kuni see pole teiste tõenditega ümber lükatud või piisava kahtluse alla seatud. Kõnealusel juhul ei rajane Tartu Maakohtu 04.05.2011 otsus, millega kaebajalt mõisteti AS Tartu Mill kasuks välja 1 227 621,12 eurot, mitte ainult kaebaja viidatud väidetavatele valeütlustele, vaid ka teistele tõenditele, mida kõiki on kogumis hinnatud. Otsustamine, kas esimese astme kohus on tõendeid hinnanud õigesti, ei kuulu prokuratuuri, sealhulgas Riigiprokuratuuri pädevusse. Kaebaja on kasutanud oma seadusest tulenevat õigust vaidlustada kohtuotsus Tartu Ringkonnakohtus, milline menetlus on hetkel pooleli. Kvalifitseerimaks isiku tegevust valeütluste andmisena
mõttes, tuleb arvestada, et isiku käitumist saab pidada
sätestatud süüteoks üldjuhul vaid siis, kui isik on andnud tunnistajana või kannatanuna ütlusi, mis ei kajasta objektiivset tegelikkust ning -2- muude kaalukate ja usaldusväärsete tõenditega on tõendite hindamiseks pädeva subjekti (nt kohtu) poolt küllaldase kindlusega sedastatud, et isik on teadvalt kajastanud tegelikkuse asjaolusid oma ütluses valesti. Tsiviilkohtumenetluses peab esmalt kohus jõudma veendumusele või vähemalt põhistatud kahtluseni, et kaebaja viidatud tunnistajate ütlused on sellised, mis täidaksid
Kuni kohus ei ole tsiviilmenetluses tõenditele lõplikku hinnangut andnud, ei ole uurimisasutusel ja prokuratuuril põhjust kaebaja subjektiivseid väiteid aluseks võttes kriminaalmenetlust alustada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 243 lg 1 kohaselt uurib tõendeid vahetult kohus ja hindab neid lahendi tegemisel. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. See tähendab, et tsiviilasjas olemasolevate tõendite hindamine toimub üksnes tsiviilkohtus kohtuotsuse tegemisel. Kuivõrd käesolevas asjas tehtud esimese astme kohtu otsus ei ole jõustunud ning tsiviilasi on menetluses Tartu Ringkonnakohtus, siis prokuratuuril puudub õigus ja pädevus paralleelselt tsiviilkohtuga hinnata tsiviilasjas esitatud tõendite usaldusväärsust. Ka tsiviilkohus on seadusest tulenevalt lahendi tegemisel kohustatud tõendeid hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt s.h. ka kaebaja viidatud isikute ütlusi. TsMS § 45 lg 6 kohaselt, kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad kohtus kuriteotunnused (nt valeütluste andmine), edastab kohus ise kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Käesoleval ajal oleks prokuratuuri sekkumine tsiviilmenetlusse ilmselgelt ennatlik ja põhjendamatu. Kaebuses esitatud taotluste sisu AS Stahlhut esindaja vandeadvokaat Ott Saame esitas Riigiprokuratuuri 25.11.2011 määruse peale kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ning Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust alustama. Kaebuse põhjenduste järgi esineb kriminaalmenetluse ajend ja alus ning puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Prokuratuur on keeldunud kriminaalmenetluse alustamisest ebaseaduslikult. Prokuratuur ei analüüsinud kuriteoteates toodud asjaolusid ega seda, kas nimetatud isikud võisid olla andnud valeütlusi. KrMS § 6 lg 1 kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust seada kriminaalmenetluse alustamist sõltuvusse tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumisest. Tegemist on kahe erineva menetlusega, milles antav hinnang tõenditele ning nende pinnalt tehtavad järeldused kujunevad iseseisvalt ja sõltumatult. Kuriteoteates esiletoodud väited koos dokumentaalsete tõenditega on esitatud ka tsiviilasja nr 2-08-93552 menetlevale kohtule, kes saab anda neile omapoolse hinnangu apellatsioonkaebuse lahendamisel. Asjaolu, et kuriteoteates nimetatud asjaoludele annab tsiviilõigusliku hinnangu tõendite lubatavuse kontekstis tsiviilkohus, ei vabasta uurimisasutust ja prokuratuuri KrMS § 6 lg 1 sätestatud kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse alustamise seadmine sõltuvusse tsiviilasjas tehtud otsuse jõustumisest peaks olema välistatud juba karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise kaudu. Vastupidise tõlgenduse kohaselt jääksid kannatanu õigused täielikult kaitseta.
lg 3 kohaselt on
lg 1 näol tegemist teise astme süüteoga, mille aegumistähtaeg on 5 aastat kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Antud juhul saab teo toimepanemise ajaks olla üksnes ütluste andmise hetk, mitte aga tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumise aeg. Samas ei ole käesoleval hetkel võimalik ette näha, millal tsiviilasja nr 2-08-93552 menetlus jõustunud kohtulahendiga võiks -3- lõppeda. Praeguseks on viidatud tsiviilasi küll Tartu Ringkonnakohtu menetluses, kuid apellatsioonkaebuse rahuldamisel on apellant menetlusõiguslikest rikkumistest tingituna taotlenud tsiviilasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Kuivõrd
lg-s 5 ja 7 sätestatud süüteo aegumise katkemise ja peatumise tingimused antud juhul täidetud ei ole, esineb tõenäosus, et tsiviilasjas tehtud lahendi jõustumisel välistab süütegude aegumine kannatanu õiguste efektiivse kaitse täielikult. Kriminaal- ja tsiviilkohtumenetluse paralleelse kulgemise võimalust toetab ka fakt, et tsiviilasjaga nr 2-08-93552 samadel asjaoludel on käesoleval hetkel juba üks kriminaalasi menetluses. Kriminaalasja nr 1-11-9300 menetletakse
lg 1 ja 2 tunnustel konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimises, samuti
lg 1 ja § 335 lg 1 tunnustel seoses dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamisega tsiviilasjas nr 2-08-93552. Menetluses oleva dokumentide võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise (kriminaalasi nr 1-11-9300) ning käesolevas kaebuses kirjeldatud tunnistajate poolt antud valeütlustega taotletav eesmärk on saavutada sobiv lahend tsiviilasjas. Samuti on eelduslikult samad nii valeütluste andmisele kihutajad ning isikud, kellele on kriminaalasjas nr 1-11-9300 esitatud süüdistus dokumentide võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises. Süüdistus
lg 1 ja § 335 lg 1 alusel peaks kaebuse esitajatele teadaolevalt olema esitatud AS-i Tartu Mill juhatuse liikmele U.L. ja vandeadvokaat Jüri Sirelile. Kaebuse esitajale on arusaamatu prokuratuuri põhjendus, et kriminaalmenetlust ei alustata seetõttu, et avalduses toodud väidetavate valeütluste teadlik andmine ei ole avalduses toodud asjaoludele ja materjalidele tuginedes tõsikindlalt tuvastatud. See seisukoht on vastuolus Põhiseaduse §13 sätestatud põhimõttega, mida kriminaalmenetluse mõttes sisustab KrMS § 6. Samuti läheb see vastuollu mõistliku arusaamaga, et prokuratuur peab kahtluse korral ise uurima, et kuriteod oleks kuriteoteadetes tõsikindlalt ära tõestatud. Antud juhul sisulist kaalumist ei ole toimunud. Kuriteoteates esitatud väited põhinevad valeütluste andmise osas nii dokumentaalsetele tõenditele kui ka mitme tunnistaja ütlustele, mida prokuratuur aga ei ole hinnanud. Vaatamata käimasolevale tsiviilmenetlusele ei saa aktsepteerida olukorda, kus tunnistajad annavad teadvalt valeütlusi ning kuigi tegemist on
lg 1 järgi kriminaalkorras karistatava teoga, ei järgne sellele mingit kriminaalmenetluslikku sekkumist. Tegemist on
MS § 6 lg 1 kohaselt kriminaalmenetluse alustamiseks kohustatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega leiab, et AS Stahlhut esindaja kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, et esitatud materjalidest ei nähtu kuriteole viitavaid asjaolusid ning kriminaalmenetluse alustamine ei ole põhjendatud.
objektiivne koosseis eeldab kannatanu või tunnistaja poolt teadvalt valeütluste andmist. Ütluste lahknemine tõenditest, millele tuginedes sündmus kohtuotsusega tuvastatuks loetakse, ei tähenda veel valeütluste andmist. Nimetatud paragrahvi subjektiivne koosseis eeldab tahtlust kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st isik peab olema teadlik sellest, et ta annab vale ütluse. Antud juhul on AS Stahlhut juhatuse liige Michael Stahlhut esitanud Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate kriminaalmenetluse alustamiseks
tunnustel selles, et avaldaja arvates on Tartu Maakohtu menetletavas tsiviilasjas nr 2-08-93552 tunnistajatena ülekuulatud AS-i Stahlhut endised töötajad , K.K. ja J.-U.G. kohtuistungil andnud teadvalt valeütlusi. -4- Ringkonnakohus leiab, et kriminaalmenetlust ei saa alustada üksnes paljasõnalise väite alusel, kui valeütluse andmine ei ole piisavalt tõendatud ning kui kuriteokaebuses esitatud tegevus ei ole selgelt subsumeeritav karistusseadustiku süüteokoosseisu järgi. Antud juhul on kaebaja kasutanud seaduses sätestatud õigust ning maakohtu otsuse vaidlustanud ja tsiviilasi on Tartu Ringkonnakohtu menetluses. Kaebajal on võimalus apellatsioonimenetluses põhjendada oma seisukohti, millega ta maakohtu otsuses ei nõustu, k.a tunnistajate ütlused. TsMS § 45 lg 6 tulenevalt edastab kohus ise kuriteoteate prokuratuurile või politseile, kui menetlusosaline on andnud valeütlusi ja esinevad kuriteotunnused. Maakohus on kõiki tsiviilasjas esitatud tõendeid kohtuotsuses hinnanud kogumis ja põhjalikult analüüsinud ning ei ole tuvastanud, et kaebaja poolt viidatud isikud oleksid andnud valeütlusi. Maakohus ei ole tunnistajate ütlusi kahtluse alla seadnud ega teiste asjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Kaebaja paljasõnalise väite alusel tunnistajate poolt valeütluste andmise kohta tsiviilasjas ei ole prokuratuuril alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Tunnistajate ütlusi hinnatakse võrdleva analüüsi teel teiste tõenditega ning tunnistaja ütlus on ütluste andja poolt subjektiivselt kogetu või tajutu. Samuti ei saa kriminaalmenetluse alustamist lugeda põhjendatuks süüteo aegumise väitele tuginedes. Antud juhul ei ole ka teiste määruskaebuses toodud asjaolude pinnalt alust kriminaalmenetluse algatamiseks. Ringkonnakohus leiab eeltoodu alusel, et antud juhul on Riigiprokuratuur õigustatult leidnud, et kui menetlusosalise või muu isiku käitumises ilmnevad kohtus kuriteotunnused (nt valeütluste andmine), edastab kohus ise kuriteoteate prokuratuurile või politseile. Käesoleval juhul otsustus tunnistajate poolt valeütluste andmises on ennatlik ning prokuratuuri sekkumine tsiviilmenetlusse antud hetkeks kogutud andmete põhjal oleks ilmselgelt põhjendamatu. Neil asjaoludel tuleb Riigiprokuratuuri 25.11.2011 määrus jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Kohtunik Tiit Lõhmus -5-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.