Obsah (4)

§ 114§ 68§ 34§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2012, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-14005 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika

§ 114p 1, 3, 5 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.03.2012 otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Prokurör Rita Siniväli ja kaitsja vandeadvokaat Martin Traat Prokurör Süüdistatav Kaitsja Ringkonnaprokurör Rita Siniväli S ŽELEZNÕI, ik: 38210060376, varem kriminaalkorras karistatud üks kord, karistatus kustunud. Vahi all 19.07.2011 Vandeadvokaat Martin Traat RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 19. märtsi 2012 aasta otsus S Železnõi süüdistuses

§ 114p 1,3,5 järgi sisuliselt muutmata.

1 Täpsustada kohtuotsuse resolutiivosa märkides, et

§ 114

p 5 järgi tuleb S Železnõi osaliselt õigeks mõista ja nimelt tapmise toimepanemises seoses röövimisega. Kaitsja ja prokuröri apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada ringkonnakohtule kirjalikult 7 päeva jooksul. SÜÜDISTUS: 1. S Železnõid süüdistatakse selles, et tema, eesmärgiga tappa narkootilise aine müüja ning võtta temalt ära sularaha ja narkootiline aine, öösel vastu 18.07.2011 kella 05:20 ja 06:45 vahel Tallinnas Kopli 5.Liin 10 maja merepoolsel küljel, ründas seal narkootikume müünud A Š, lüües teda pähe rusika või jalaga, mille tagajärjel kannatanu kukkus maha ja seejärel lõi S. Železnõi teda noaga korduvalt, vähemalt 7 korda, kaela piirkonda, mille tagajärjel A. Š sai eluohtliku tervisekahjustuse ja suri kohapeal. Seejärel S Železnõi võttis A. Šilt ära mobiiltelefoni NOKIA 6230, imei koodiga 353767001226882, tuvastamata maksumusega. Kuna tapmist nägi pealt samas viibinud N P ja hakkas appi karjuma, lõi S Železnõi ka teda korduvate noahoopidega pea, kaela, rindkere ja kõhu piirkonda, kokku vähemalt 15-l korral, tekitades sel viisil N Ple eluohtliku tervisekahjustuse, millesse ta suri kohapeal. Kuna kannatanu N.P osutas enne surma aktiivselt vastupanu, tekitas S Železnõi temale hulgaliselt ka mitteeluohtlikke vigastusi, kuna peksis teda rusika või jalaga, tekitades nahamarrastused otsmikule, ninale, mõlemale põsele, alalõuale, huultele ja paremale labakäele ning tekitas N.Ple kaheksa lõikehaava mõlema labakäe sõrmedele ja kolm haava paremale kõrvale, mille tõttu N P, kes nähes eelnevalt A Ši tapmist, pidi tundma surmahirmu ja enne surma kannatama korduvat tugevat füüsilist valu. S Železnõi tegutses kaht inimest tappes sihipäraselt, kaalutletult ja julmalt, mis väljendus tema põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Seega pani S Železnõi kahe inimese tapmisega toime mõrva seoses röövimisega, omakasu eesmärgil, julmal ja piinaval viisil, mis on kvalifitseeritav kuriteona

§ 114p. 1, 3, 5 järgi.

HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. Harju Maakohus tunnistas S Železnõi süüdi

§ 114

p. 1, 3, 5 järgi ja karistas teda vangistusega 20 (kakskümmend) aastat.

§ 68lg 1 alusel arvestas karistusaja algust alates kinnipidamisest – 19.07.2011.a.

Rahuldas S P tsiviilhagi ja mõistis S Železnõilt mõistis välja 31,30 eurot S P kasuks. 2 APELLATSIOONID:

1. Prokurör vaidlustab apellatsiooniga kohtuotsuse S Železnõile mõistetud karistuse osas. Esitades süüdistuse sisu, osundab, et S. Železnõi tegutses kaht inimest tappes sihipäraselt, kaalutletult ja julmalt, mis väljendus tema põhimõttelises ja erilises hoolimatuses inimelu ja inimkeha kui väärtuse suhtes. Prokurör leiab, et arvestades süüdistatava süüd, tema isikut, üld-ja eripreventiivseid asjaolusid, on õiglane ja vajalik karistada S. Železnõid eluaegse vangistusega.
2. Otsusele esitas apellatsiooni ka kaitsja, kes taotleb esimese astme kohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja asja saatmist tagasi I astme kohtule eesmärgil välja selgitada S. Železnõi süüdivuse küsimus ja alternatiivselt taotleb kohtuotsuse tühistamist

§ 114

p 1,5 järgi süüdimõistmise ja karistuse määra osas ning uue otsusega S.Železnõi karistamist kergema karistusega, vangistusega mitte üle 17 aasta. Asjaolu, kas tapmine on ka piinav, on alati fakti küsimus. Puudub igasugune objektiivne kriteerium hindamaks, kas noaga elutähtsasse piirkonda löömine oli enne surma kannatanule piinav või mitte. Pigem leiab kaitsja, et kui süüdistatav lõi kannatanuid noaga kohe elutähtsasse piirkonda, soovides sellega eeldatavalt kannatanu surma, siis ei saa me rääkida tapmisest piinaval viisil. Tapmine piinaval viisil saab olla kvalifitseeritav eelkõige juhul, kui tapmisele eelnes kannatanu teadlik ja eesmärgistatud piinamine kannatanule valu ja/või füüsiliste vigastuste põhjustamise sooviga. Tõendamist ei ole leidnud piisavalt ka tapmine omakasu ajendil. Süüdistatava süü küsimuses märgib kaitsja,

§ 34

kohaselt on isiku süü ja koos sellega karistusõiguslik vastutus välistatud, kui ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (süüdimatuse juriidilised tunnused) tulenevalt oma psüühilisest seisundist (süüdimatuse meditsiinilised tunnused). Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud

§ 34

p-des 1-5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumite tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järelduste paigutamist

§ 34

p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus. Ekspertiisiaktis esinevad olulised puudused, mis ei võimalda süüdistatava vaimse ja psüühilise seisundi osas teha ilma täiendava kohtupsühhiaatrilise kompleksekspertiisita tõsikindlaid järeldusi. Kohtupsühhiaatria ja –psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr. 0077-11/2848 jõudsid eksperdid eksperdiarvamuse p 10 tulemini, et uuritav keeldus psühholoogilisest uuringust, küsimustele otseselt ei vastanud või vastas küsimusega, targutles. Uuritava kognitiivseid võimeid ja individuaal-psühholoogilisi iseärasusi, mis mõjutasid tema tegevuse iseloomu või oleksid oluliselt mõjutanud tema käitumist tema poolt toimepandud kuriteo ajal ei ole võimalik lähtuvalt eeltoodust kirjeldada. 3 Arvestades asjaoluga, et S Železnõi emal ja vennal on esinenud/esinevad olulised psüühikahäired, ei ole põhjendatud hinnangu andmine S Železnõi psüühilisele ja vaimsele tervisele ilma põhjalike täiendavate uurimistoimingute teostamiseta. Juhindudes KrMS § 105 lg 2 taotles kaitsja määrata S Želenõi’le, korduv statsionaarne kohtupsühhiaatria ja –psühholoogia kompleksekspertiis. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata motiivil, et süüdistatav keeldub igasugusest koostööst. Karistuse määramisel eeldusel, et isik on sooritanud kuriteod, milles teda süüdistatakse ja ta on süüdiv, tuleks mh arvestada kohtupraktikat. Alles hiljuti mõistis Harju Maakohtus kahe inimese tapmises süüdimõistetule 17 aastase vangistuse, kusjuures tapetuteks olid isa ja poeg. Ei ole millegagi põhjendatud, loogiline, usutav ja järgitav, miks kahe narkootikumide äritsemisega ja tarbimisega seotud isiku tapmine peaks olema raskemini karistatav, kui isa ja poja tapmine. Riigis peaks välja kujunema ühtne karistamisstandard, ja karistuse määr ei tohiks oluliselt sõltuda kohtu suvast. 20 aastane vangistus on asjaolusid ja varasemat kohtupraktikat arvestades antud juhul liiga range karistus. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, lg 2 p 2 § 338p 2, 4,§ 340 lg 2 p 2 kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 19.03.2012 otsus kriminaalasjas nr 1-11-14005 S Železnõi süüdimõistmises täielikult ja saata asi uueks arutamiseks tagasi esimese astme kohtule (süüdivuse küsimus); alternatiivnõudena tühistada kohtuotsus osaliselt S.Železnõi süüdimõistmises

§ 114

p 1,5 osas ja karistuse määra osas ning teha uus otsus, millega karistada S.Železnõid kergema karistusega, vangistusega mitte üle 17 aasta MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

1. Süüdistatav oma seisukohta apellatsioonide osas ei väljendanud. Kogu kohtuistungi vältel süüdistatav küsimustele ei vastanud. Tema poole pöördumistele ei reageerinud. Apellant- kaitsja toetab apellatsioonis esitatud taotlusi ja eelkõige palub maakohtu otsus tühistada täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese astme kohtusse. Prokuröri apellatsiooni palub jätta rahuldamata. Apellant- prokurör toetab esitatud apellatsiooni ja palub karistuse osas kohtuotsus tühistada ja uue otsusega mõista süüdlasele eluaegne vangistus. Muus osas on prokuröri arvamuse kohaselt kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja poolt esitatud apellatsiooni palub jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED:
2. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, apellatsiooni sisuga, ära kuulanud menetlusosalised leidis, et apellatsioonide alusel maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu. 6.
3. Kolleegiumi seisukoht kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise taotluse osas on järgmine. Kaitsja on oma taotlust põhistanud asjaoluga, et puudub kindlus S.Železnõi süüdivuse osas, maakohus jättis kaitsja taotluse korduvekspertiisi tegemiseks rahuldamata. Samas ei ole kaitsja viidanud ühelegi seaduse sättele, mis annaks ringkonnakohtule aluse kriminaalasja saatmiseks 4 maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja viited maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele ja mõistetud karistuse ebaseaduslikkusele sellist alust ei anna. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kohtueelsel uurimisel viidi läbi Kohtupsühhiaatria ja – psühholoogia kompleksekspertiis, mille kohta koostati akt nr. 0077-11/2848 (I kd, t/l 1-6). Eksperdid jõudsid arvamuses järeldusele, et S. Železnõi ei põe vaimuhaigust, ei ole nõrgamõistuslik, tal ei esine psüühikahäireid. S. Železnõi oli temale süüksarvatavate tegude ajal ööl vastu 18.07.2011 võimeline neist aru saama ja neid juhtima, samuti on ta seda käesolevalt. Oli süüdivusseisundis. Tal ei esine psüühilise arengu taseme häiret ja temale süüksarvataval kuriteol iseärasusi, mis takistaks tal täielikult mõistmast oma tegusid ja neid juhtimast. Tal ei esinenud füsioloogilise afekti või muud haiguslikku emotsionaalset seisundit. Kohtule esitatud kaitseaktis (III kd, t/l 3-5) taotles kaitsja täiendava ekspertiisi tegemist kaitsealuse seisundi kindlaksmääramiseks. Sellise taotluse esitas kaitsja ka 13.01.2012 toimunud kohtu eelistungil (III kd, t/l 8). Kohtu alla andmise määruses (III kd t/l 9) määras kohus kutsuda kohtuistungile eksperdid Siim Kail ja Marje Rohtla. 07.03.2012 esitas kaitsja taotluse korduva kohtupsühhiaatria kompleksekspertiisi läbiviimiseks (III kd t/l 20-22). Eksperdid Siim Kail ja Marje Rohtla kuulati üle 06.03.2012 kohtuistungil (III kd, t/l 30 – 31). Kohtuistungil jälgis süüdistatavat psühhiaater Siim Kail, kes oli ka süüdistatava suhtes statsionaarse kohtupsühholoogilise ja –psühhiaatrilise ekspertiisi teinud ekspertkomisjoni koosseisus ning tema jäi enda varasemale arvamusel kindlaks, et S. Železnõil ei esine psüühikahäireid. Ekspert Marje Rohtla selgitas, et vestles süüdistatavaga 02.09.2011 Tallinna arestimajas, siis jäi kontakt süüdistatavaga formaalseks. Vähese kontakti tõttu jäid osaliselt tuvastamata süüdistatava individuaalpsühholoogilised iseärasused. Nemad, kolm eksperti, arutasid vastused koos läbi, jõudsid ühisele järeldusele ja allkirjastasid ekspertiisiakti. 07.03.2012 kohtuistungil jäi kaitsja taotluse juurde korduva kohtupsühhiaatria ja –psühholoogia kompleksekspertiisi vajalikkuses, süüdistatav kohtu küsimusele ekspertiisi vajalikkusest ei vastanud. (III kd, t/l 19). Maakohus asus seisukohale protokollilises määruses (III kd, t/l 19-20), et kaitsja taotlus tuleb jätta rahuldamata. Maakohus luges põhjendatuks, et süüdistatav ei tee koostööd ekspertidega ka uue ekspertiisi määramise korral. Kohtistungil viibis kaks eksperti, kes jälgisid süüdistatava käitumist ja andsid arvamuse, et nende seisukoht ei muutuks ka täiendava informatsiooni saamisel. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Kolleegium peab vaid vajalikuks osundada, et kaitsja poolt viidatud kordusekspertiis määratakse juhul, kui osapooled ei nõustu ekspertiisiaktis esitatud arvamusega, põhjendustega või muu aktis märgituga. Antud juhul kaitsja ei ole viidanud akti põhi- või arvamuslikus osas märgitule millega kaitsja ei nõustu. Apellatsioonis ei ole ühtegi aktis ekspertide poolt antud arvamust vaidlustatud ega kahtluse alla seatud. Tegelikult on kaitsja leidnud, et just ekspertide poolt arvamuse p 10 annab aluse kordusekspertiisi tegemiseks. Nimelt on eksperdid märkinud, et kuna uuritav keeldus psühholoogilisest uuringust siis uuritava kognitiivseid võimeid ja individuaal-psühholoogilisi iseärasusi, mis mõjutasid tema tegevuse iseloomu või oleksid oluliselt mõjutanud tema käitumist tema poolt toimepandud kuriteo ajal ei ole võimalik kirjeldada. 5 Maakohtule esitatud kordusekspertiisi taotluses on kaitsja uuesti esitanud ekspertidele samad küsimused, millistele on kompleksekspertiisi läbiviimise tulemusena ekspertide poolt juba aktis vastatud. Kohtuistungil osalenud eksperdid on oma selgitused aktis antud arvamusele esitanud ning need on olnud kohtule veenvad. Kolleegium leiab, et antud juhul puudub ka ringkonnakohtul kahtlus, et ekspertiis on tehtud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning sellise kahtluse tekkeks ei anna alust ka apellatsioon. Apellatsioonikohtus keeldus S.Železnõi koostööst ega suhelnud üldse ei prokuröri ega ka kaitsjaga ning ei reageerinud ka kohtu küsimustele. Kolleegiumi veendumuse kohaselt puudub ka kohtu oma algatusel kordusekspertiisi tegemiseks vajadus ja seaduslik alus. Eeltoodust tulenevalt kolleegium leiab, et asjaolu, et maakohus ei ole rahuldanud kaitsja taotlust kordusekspertiisi tegemiseks, ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tegemist pole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis annaks seadusliku aluse saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks nagu apellant on taotlenud. 6.
4. S. Železnõi kaitsja apellatsiooni osas, milles ta vaidlustab kaitsealuse süüditunnistamist

§ 114p 1 järgi, märgib kolleegium järgmist.

Vastavalt esitatud süüdistusele on maakohus tuvastanud, et S.Železnõi pani A.Ši tapmise toime julmal viisil ja N.P tapmise toime nii julmal kui ka piinaval viisil. Kaitsja leiab, et kuna tapmine on alati julm, siis puudub erakordsete asjaolude puudumisel alust seda eraldi veel julmana kvalifitseerida. Samuti leiab, et N.P suhtes pole alust rääkida ka piinavast viisist. Maakohus on eraldi põhistanud nii tapmist julmal viisil kui ka N.P tapmist sellele lisaks veel ka piinaval viisil. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu põhistusega peab vajalikuks märkida, et tapmine on piinav muuhulgas juhul, kui see põhjustab ohvrile suurt valu. Suure valu tekitamisele viitavad rohked vigastused ohvri kehal. Kolleegium võib nõustuda kaitsja seisukohaga, et kui süüdistatava poolt tehtud esimene löök oligi koheselt surma põhjustav, ei saa teiste vigastuste tekitamine enam olla kannatanule piinav. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks uuesti refereerida surnu ekspertiisiaktis nr. 365 märgitut, mille kohaselt N. P surma põhjuseks oli tema kehale tekitatud 15 eluohtlikku torke-lõikehaava, milledest 2 asetsesid näos, 8 kaelal, 1 rindkeres, 1 paremal õlal, 3 kõhuõõnes. Lisaks mitteeluohtlikud lõikehaavad N. P kätel ning tömbi vägivallatoimel tekitatud nahamarrastused otsmikul, ninal, mõlemal põsel, alalõual ja huultel, millised võisid olla saadud lühikest aega enne surma saabumist. Pärast vigastuste tekitamist võis N. P veel lühikest aega elada, milline aeg on mõõdetav maksimaalselt kümne(

1. te)minuti(te)ga. Võttes arvesse vigastuste lokalisatsiooni, torkelõikehaavade kanalite suunasid ning riiete verekahtlaste määrdumuste iseloomu on rohkem tõenäoline, et tervisekahjustuste tekitamise ajal võis kannatanu viibida püstises asendis.(II kd. lk.106-115). Kolleegium leiab, et eeltoodu annab aluse jõuda järeldusele, et kannatanu ründamisel süüdistatava poolt seisis kannatanu püsti, et temale hulgaliste torke-lõikehaavade kaela tekitamise ajal oli kannatanu elus ja püüdis ennast igati noa eest kaitsta, millest ka kaitsehaavad mõlema käe sõrmedel. Seetõttu on alust jõuda järelduse, et kannatanu tundis mitte ainult hirmu vaid ka suurt valu ja seda nii haavade tekitamise ajal, kui ka vahetult pärast hulgaliste lõike-torkehaavade saamist. Kolleegiumi veendumuse kohaselt on sellise käitumise puhul tõendatud tapmine piinaval viisil. 6 Tapmine julmal viisil ei eelda ohvri füüsilisi kannatusi, kuid võib seisneda ka kannatanule põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamises, millega süüdlane näitab oma erilist hoolimatust inimelu ja inimkeha kui väärtuste suhtes. Surnu ekspertiisiakti nr 366 kohaselt olid A. Ši surma põhjuseks torke-lõikehaavad mõlemal pool kaelal, mis tüsistusid ägedaks verekaotuseks välimisest ja sisemisest verejooksust ning tekkis äge südamepuudulikkus. Kokku tuvastati tapetu kaelal seitse eluohtlikku torke-lõikehaava. Pärast vigastuste tekitamist võis A. Š veel lühikest aega elada, milline aeg on mõõdetav maksimaalselt kümne(
2. te)minuti( te)ga. Lisaks eluohtlikele vigastuste oli tapetule tekitatud ka mitteeluohtlikud tömbi vägivalla toimel tekitatud tervisekahjustused. Nagu ülalpool juba märgitud oli N.P kehal tuvastatud 15 eluohtlikku lõike-torkehaava, mis enamus paiknesid samuti kaelal. Kohtukolleegium leiab, et selline käitumine, mõlemal kannatanul rohkete torke- lõikehaavade tekitamine kaelale annab aluse hinnata kannatanutele põhjendamatult jõhkrate vigastuste tekitamisena mis on kvalifitseeritav

§ 114p 1 ettenähtud tapmisena julmal viisil.

6.3. Järgnevalt käsitleb kolleegium S. Železnõi kaitsja apellatsiooni osas, milles ta vaidlustab kaitsealuse süüditunnistamist

§ 114p 5 järgi teo toimepanemises.

Kaitsja leiab, et süüdistatava tegu ei ole toime pandud omakasu motiivil. Maakohus on otsuses juba seaduslikult märkinud, et tapmine on toime pandud omakasu motiivil kui süüdlane tegutses ainelise kasu saamiseks. Tegelikul kasusaamisel ei ole tähtsust, piisab vastavast kavatsusest.

§ 114p 5 ettenähtud tunnus on tõendatud tunnistaja R T ütlustega.

Tunnistaja ei viibinud sündmuskohal ega näinud tapmist pealt, kuid talle rääkis kuriteost S. Železnõi ise ja vastavalt KrMS § 66 lg 21 p 3 on tunnistaja sellekohased ütlused tõendiks. Seega teab R. Tomusk süüdistatava sõnadest, et ta läks koos N. Pga A. Ši juurde eesmärgiga saada narkootikume. Kuna S. Železnõil raha ei olnud, võttis ta kodunt kaasa noa, et narkootikumide müüja ära tappa ja seejärel narkootikumid omastada. Eeltoodu alusel on asjas tuvastamist leidnud, et süüdistatava poolne A. Ši ründamise ja tapmise motiiviks oli saada narkodiilerilt narkootikume nende eest tasumata. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava S. Železnõi tegu on

§ 114p 5 järgi õigesti kvalifitseeritud ja süüdistav on teo toime pannud.

Eeltoodu alusel kaitsja väited sellest, et süüdistatavalt narkootikume ei leitud ja puuduvad andmed aine omastamisest, kuriteole antava kvalifikatsiooni osas määravat tähtsust ei oma. 6.4. Nii prokurör kui ka kaitsja vaidlustavad süüdistatavale mõistetud karistust. Prokurör leiab, et arvestades süüdistatava süüd, tema isikut, üld-ja eripreventiivseid asjaolusid, on õiglane ja vajalik karistada S. Železnõid eluaegse vangistusega. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse määra osas ja S. Železnõi karistamist kergema karistusega, vangistusega mitte üle 17 aasta. Kohtukolleegium märgib karistuse osas järgmist. Maakohus arvestas karistuse mõistmisel, et

§ 114

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on kohtul õigus isikule mõista karistuseks kaheksa kuni kahekümneaastane vangistus või eluaegne vangistus.

§ 56

alusel peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist andma süü suurusest lähtuvalt põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Sellise hinnangu andmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest isiku karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu. Seega tuleb karistust mõistes arvestada ka konkreetse süüdistatava isikuomadusi. 7 Maakohtu hinnangul on S. Železnõi süü kahe inimese tapmises väga suur. Siiski ei leidnud maakohus selliseid äärmuslikke eripreventiivseid asjaolusid, mis välistaksid tema hoiakute muutumise ja tagasipöördumise õiguskuulekale käitumisele. Maakohus on analüüsinud juba otsuses miks ta ei nõustu prokuröri poolt taotletud eluaegse vangistuse mõistmisega vaid leiab, et S.Železnõile on kooskõlas toimepanduga ning tema isikuga õige ja seaduslik

§ 114

sanktsioonis ettenähtud maksimaalse tähtajalise, 20 aastase, vangistuse mõistmine. Mingeid uusi, olulisi asjaolusid, mis annaksid aluse maakohtu otsuse tühistamiseks mõistetud tähtajalise vangistuse osas, prokuröri apellatsioon ei kajasta. Samuti ei sisalda kaitsja apellatsioon viiteid asjaoludele, mis tooksid kaasa leebema karistuse mõistmise. Karistusmäära üle otsustab kohus ning karistuse küsimuse otsustamisel pole kohus seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus lubatav juhul, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt temale mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Antud juhul kolleegium selliseid minetusi ei tuvastanud, seega pole alust selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks. 7. Olenematult apellatsioonide sisust peab kolleegium siiski vajalikuks täpsustada kohtuotsuse resolutiivosa. Nimelt oli esitatud S.Železnõile süüdistus ka

§ 114p 5 järgi selles, et ta pani A.

Ši tapmise toime seoses röövimisega. Maakohus on kohtuotsuse põhiosas märkinud, et selline kuriteo koosseisuline tunnus pole tõendamist leidnud ning selle järgi S.Železnõi poolt toimepandut kvalifitseerida ei saa ( otsuse lk. 5). Nimetatud järeldust pole vaidlustatud. Samas aga ülaltoodud kuriteokoosseisulise tunnuse osas süüdistuse mahu vähenemist kohtuotsuse resolutiivosa ei kajasta. Riigikohtu poolt sedastatu kohaselt peab süüdistuse mahu vähenemine väljenduma kohtuotsuse resolutiivosas( otsused 3-1-1-36-96, 3-1-1-118-09). Seetõttu kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutiivosa tuleb täpsustada märkides, et S.Železnõi tuleb

§ 114p 5 järgi osaliselt õigeks mõista ja nimelt tapmises seoses röövimisega.

Kuna maakohus on lugenud tõendatuks samas so

§ 114

p 5 ettenähtud tapmise toimepanemise omakasu motiivil ja kolleegium sellise järeldusega nõustus, siis eeltoodud täpsustus S. Železnõi poolt toimepandule antud lõpliku kvalifikatsiooni osas muudatusi endaga kaasa ei too. Seetõttu on otsuse resolutiivosa parandamine võimalik täpsustamise korras.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu
2. märtsi 2012 otsuse sisuliselt muutmata, täpsustades otsuse resolutiivosa. Prokuröri ja kaitsja apellatsioonid jätab ringkonnakohus rahuldamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA STEN LIND 8