1-11-12981 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juunil 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-12981 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov
§ 338
p 1), sellest tulenevalt materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele (
§ 338
p 2) ja karistuse mittevastavusele kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule.(
§ 338p 4). Kaitsja märgib, et taotles kohtuistungil süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimist Kar
S § 118 p 1 järgi, tuginedes seejuures mõnedele Riigikohtu lahendites ( 3-1-1-128-06, 3-1-1-142-05, 1-1-124-03) väljendatud seisukohtadele. Nii eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine kui tapmiskatse on sarnased nii kuriteo objektiivse kui subjektiivse külje poolest. Mõlemal juhul on teo toimepaneja ohustanud inimese elu ja mõlemal juhul tuleb tuvastada süüteokoosseisu subjektiivse tunnusena tahtlus. Millise sätte järgi konkreetsel juhul süütegu kvalifitseerida, sõltub toimepanija käitumise objektiivsele (väline teopilt) ja subjektiivsele (sisemine teopilt) küljele antavast hinnangust kogumis. Isiku käitumise subjektiivsele küljele hinnang tuleb lahendada tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje eristamise kaudu. Vältimatult tuleb eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel analüüsida, kas toimepanija möönis surma saabumist enda teo tulemina või lootis, et see ei saabu. Isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest, ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ja sellega sisimas ka nõustunud. V. Grigorjev lootis võimalikku äratuntavat tagajärge vältida. Tema sõnul vehkis ta kääridega huupi, ei sihtinud spetsiaalselt ühtegi lööki, et M. L tappa. Ta ei saanud üldse aru, kas ja kuhu löögid tabasid. Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nähtub, eluohtlik oli ainult üks vigastus, teised olid kerged haavad. Soovi korral kannatanut tappa oleks süüdistataval olnud võimalik sellekohane tahtlus täide viia. Siinkohal ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga, et tapmistahtlust näitab ka asjaolu, et V. 2
(5)Grigorjev jättis kannatanu hommikuni abita. Kaitsja arvates tõendab see asjaolu subjektiivsele küljele hinnangu andmisel just vastupidist. Kannatanu jäi magama ja V. Grigorjev ei tajunud raske joobe tõttu tema seisundi ohtlikkust. Hommikul läks V. Grigorjev koheselt kiirabile helistama. Soovides kannatanu surma poleks V. Grigorjev selliselt toiminud. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ning V.Grigorjevi süü tapmiskatse toimepanemises ei ole kahtlusteta tõendatud. Tema tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 118 p 1 järgi. Apellant märgib, et maakohus õigesti kohaldas KarS § 60 alusel karistuse kergendamist. Samas leiab kaitsja, et mõistetud vangistus peaks olema lühema pikkusega. Kaitsja seab kahtluse alla kohtu seisukohta, et süüdistatava karistust raskendavaks asjaoluluks on süüteo toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses. Nii süüdistatav kui kannatanu on pensionärid, oma eluga toimetulekuks kasutati mõlemat pensioni. Ka V. Grigorjev oli sõltuvuses M.L pensionist. Tõepoolest loetakse seaduses karistust kergendavaks asjaoluks kannatanule abi andmist vahetult pärast süüteo toimepanemist. Selles asjas tuleks arvestada, et V. Grigojev kutsus kiirabi koheselt, kui adus kannatanu seisundi raskust. Kiirabi kutsumisega päästis ta M. L elu, sest süüdistuse kohaselt ei saabunud surm üksnes põhjusel, et kiirabi viis kannatanu haiglasse operatsioonile. Seadus ei täpsusta mõistet kõrges eas isik. Kaitsja leiab, et V.Grigorjev on kõrges eas isikuks. Arvestades samuti asjaolu, et intsidendi põhjustas kannatanu solvang ning kannatanu palus kasuisale kerget karistust, leiab kaitsja järelduseni, et on põhjendatud V.Grigorjevle kergema karistuse mõistmine, andmaks temale võimaluse elupäevade lõpetamiseks vabaduses. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 07.
- 2012a. otsus Viktor Grigorjevi süüdimõistmises KarS § 114 p 4 järgi ning teha uus otsus, millega mõista Viktor Grigorjev süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja mõista temale kergem karistus. PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE
- Prokuratuur jäi oma vastuses maakohtus väljendatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni ning vastuse väidetega, leiab, et apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.
- Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 118 p 1 peale. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.
- Esmalt kordab kriminaalkolleegium juba Tallinna Ringkonnakohtu otsuses 1-10-17721 ja 1-1017190 väljendatut, et kohtupraktika on otsustavalt irdunud varasemast arusaamast, et juhul, kui isik lööb kannatanut elutähtsasse piirkonda (nt pähe), möönab ta samaaegselt kaudse tahtluse tasemel mistahes tagajärje saabumist ning isiku käitumine kvalifitseeritakse vastavalt saabunud tagajärjele. 3
(5)Ringkonnakohtu hinnangul on Riigikohtu kriminaalkolleegium aga enda KarS-i kehtivusaja asjassepuutuvas praktikas sellisest vormelist otsustavalt irdunud, toonitades igal konkreetsel juhul tahtluse intellektuaalse ja voluntatiivse külje tuvastamise vajalikkust. Varasemalt rakendatud praktika ajakohatust näitab kasvõi juba asjaolu, et sellise vormeli korral jääb sisuliselt täielikult tähelepanu alt välja subjektiivse külje voluntatiivne külg ehk siis see, et lisaks arusaamisele enda teo välisest ohtlikkusest peab isik saabuvat tagajärge ka soovima ehk teisisõnu – sisimas heaks kiitma.
- Riigikohtu kriminaalkolleegiumi asjassepuutuvat praktikat on ringkonnakohus kokkuvõtvalt käsitlenud nt otsuses nr 1-09-14910, sedastades seal järgmist. Isikul esinenud tapmistahtlusest on alust rääkida esmajoones juhul, kui tema poolt sooritatud elu ohustav tegu ei ole ühekordne, vaid näiteks korduv; läbi sellise käitumise tõuseb juba objektiivsel vaatlusel arusaadavalt tema (tervik)teo ohtlikkuse aste. Ning ümberpöördult - sellisel juhul on järjest vähem alust rääkida argumendist, et isikul võis samaaegselt siiski esineda lootus/arusaam, mille kohaselt ta siiski ei möönnud kõige raskema tagajärje võimalikku saabumist tahtluse voluntatiivses mõttes. Sellistel juhtudel kasvab nimelt olulisel määral koosseisupärase tagajärje saabumise võimalus; viimase saabumine on sellisel juhul iseäranis suure tõenäosusastmega ning seda faktilist asjaolu arvestatakse nn välise teopildi osisena, mille kaudu tuvastatakse võimalikult esinenud (tapmis)tahtlus. Käesolevas kriminaalasjas on olemas kindel alus toetumiseks sellele argumendile, kuna Viktor Grigorjev tekitas kannatanule Maris Lle kokku 9 torke-lõikehaava kaelal, rindkere ja kõhu piirkonnas, samuti vasaku käe küünarvarre sirutuspinnal, millest kohtukolleegium teeb järelduse, et Viktor Grigorjevil esines kannatanu tapmistahtlus.
- Ringkonnakohus on osundatud lahendis samas osundanud, et tahtluse tuvastamisel ei tule arvestada ainuüksi võimalike koosseisupäraste tegudega – tahtluse tuvastamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka isiku teoeelne käitumine (aga samuti teojärgne käitumine). Riigikohtu kriminaalkolleegium on seega leidnud, et tahtluse tuvastamisel tuleb arvesse võtta kõik in concreto esinenud asjaolud, mis mõjuvad enda olemuselt tagajärje saavutamise riski tõstvatena või iseloomustavad selles tähenduses isiku käitumist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on asunud õigele seisukohale, et V. Grigorjev, kes alkoholijoobes oma kasupojaga tülitsedes, lõi teda pikkade kääridega vähemalt seitsmel korral kõhtu, rindkeresse ja kaela, s.o. inimese elutähtsasse piirkonda, ning lõi sellise tugevusega, et vähemalt ühest löögist oli vigastatud ka siseorganit ehk jämesoolt ning jättis hommikuni kannatanule abi andmata möönis mistahes tagajärje, s.h. ka kannatanu surma saabumist. Kohtukolleegiumi arvates, ei ole asjakohane apellandi väide, et just V. Grigorjev päästis kannatanu elu, kutsudes viimasele hommikul kiirabi, kuna V. Grigorjevi vahetu teojärgne käitumine oli just vastupidine tekitanud öösel vastu 15.08.2011 kannatanule hulgaliselt torke- ja lõikehaavu keha erinevatesse piirkondadesse, kutsus ta kiirabi kannatanu palvel alles 15.08.2011 kell 12.30 - mitu tundi hiljem, seega möönis mistahes tagajärje saabumist kannatanu jaoks. Väärib tähelepanu ka asjaolu, et kuriteo vahendina kasutatud rätsepakäärid olid avastatud puhtana sahtlist, mis viitab asjaolule, et V. Grigorjev peale kuriteo toimepanemist pesi neid kuriteojälgede varjamiseks.
- Et V. Grigorjev’i puhul on tegemist isikuga, kes paneb tapmise, seekord tapmiskatse toime teist korda, leidis maakohus ainuõigesti, et V. Grigorjevi käitumine on õigesti kvalifitseeritud mõrva katsena KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi.
- Viktor Grigorjev’ile KarS § 114 p 4 - § 25 lg 2 järgi mõistetud karistuse osas kohtukolleegium leiab, et maakohus eksis materiaalõiguse vastu, kohaldades V. Grigorjevi karistust raskendava asjaoluna süüteo toimepanemist isiku suhtes, kes on süüdlasest majanduslikus või perekondlikus sõltuvuses. Kannatanu osas on tuvastatav, et tema on küll 80% töövõimekaotusega pensionär, kuid 4
(5)on täisealine ja teovõimeline isik, seega puudub alus väita, et kannatanu oleks oma kasuisast mingil moel majanduslikult või perekondlikult sõltuv. Käesoleva kaasuse puhul aga kohaldas maakohus karistuse mõistmisel KarS § 60 sätestatut ehk kergendas V. Grigorjev’ile mõistetavat karistust, seega karistust raskendava asjaolu ärakaotamine ei tohi mõjutada V. Grigorjev’ile mõistetud niigi kergendatud karistuse määra. 12. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes
§ 337
lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatava kaitsja Rein Kiviloo on esitanud ringkonnakohtule taotluse osutatud õigusabi eest tasu saamiseks. V. Grigorjev’i kaitsja taotleb maakohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest tasu summas 230,40 € (s.h. käibemaks). Ringkonnakohus pidas taotluse põhjendatuks ja rahuldas selle.
§ 185lg-st 2 tulenevalt jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Urmas Reinola 5
(5)