← Eesti

1-11-9759/17

Obsah (5)§ 184§ 214§ 73§ 12§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2011. a, Tallinn Kohtuasja number 1-11-9759 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Julia Katškovska

§ 184

lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 19.09.2011.a. otsus Apellandid süüdistatav ja tema kaitsja Prokurör Taavi Pern Dmitri Kekelidze isikukood 35606260234; elukoht: xxxxxxxxxx, asub Tallinna Vanglas; kodakondsus: puudub; haridus: keskharidus; emakeel: vene keel, töökoht: ei tööta, varem kriminaalkorras karistatud 5 korral karistatud, sh. 06.01.2004.a Süüdistatav Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 210-2 lg 2 p 1,4 alusel 3 aasta pikkuse vangistusega, viimati 16.03.2011.a Harju Maakohtu poolt

§ 214

lg 2 p 5 ja § 73 alusel 2 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega tingimisi katseajaga 3 aastat. Tõkend: vahistamine alates 22.03.2011 Kaitsja Rein Kiviloo RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 19.09.2011. a otsus Dmitri Kekelidze süüdimõistmises

§ 184lg 2 p 2 järgi.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Teha uus otsus, millega mõista Dmitri Kekelidze süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja karistada teda 4-(nelja-) aastase vangistusega.

§ 73

lg 4 ja § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Harju Maakohtu 16.03.2011. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta 8 kuu vangistuse võrra 1

(5)ja lõplikuks karistuseks mõista 6 aastat 8 kuud vangistust. Apellatsioonid jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulu – määratud kaitsjale makstud tasu – jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 19.09.2011. a otsusega mõisteti D. Kekelidze süüdi

§ 184

lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust.

§ 73

lg 4 ja § 65 lg 2 alusel suurendas kohus karistust varasema otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta 8 kuu vangistuse võrra. Lõplikuks karistuseks jäi seega 8 aastat 8 kuud vangistust. D. Kekelidze mõisteti süüdi selles, et ta varem

§ 12. ptk 1.

jaos sätestatud kuriteo toime pannud isikuna, omandas 657,2 grammi amfetamiini sisaldavat pulbrit (amfetamiini 82,01 g), samuti 0,92 g marihuaanat. Neid kandis endaga kaasas ja 22.03.2011 peeti ta kinni ja leiti tema juurest need ained.

  1. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke täidab D. Kekelidze puhul ka kergem karistus. D. Kekelidze on eakas ja raskelt haige isik. Kuriteo pani ta toime materiaalsete raskuste tõttu. Tal on kindel elukoht, abikaasa, eelviimane karistus oli
  2. aastal, pärast mida elas palju aastaid seaduskuulekalt. Samuti peab kaitsja lubamatuks seda, et prokurör „karistab“ süüdistatavat kokkuleppemenetlusest keeldumisel raskema karistuse taotlemisega. 2.2 Süüdistatav taotleb samuti kergemat karistust ja menetluskulude vähendamist. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et kohus on ekslikult märkinud, et ta ei tunnistanud end süüdi. Ta koheselt tunnistas oma süüd. Ta kinnitab veel kord, et tunnistab end süüdi. See, et ta ütles, et ei tea, mis pakis on, tähendas seda, et seal võisid tema arvates olla narkootikumid, raha või veel midagi muud. Ta ei pannud enam kui 6 aasta jooksul kuritegusid toime, püüdis elada õiguskuulekat elu, käis tööl, hiljem võttis end töötuna arvele. Tal on abikaasa, kellega on kaua koos elanud. Ei pannud kuritegu toime rikastumiseks, vaid oli selleks sunnitud.
  3. Ringkonnakohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada, D.Kekelidze tegu kvalifitseerida ümber

§ 184

lg 1 järgi ning mõista karistus nimetatud sätte järgi, seda aga mitte apellatsioonides esitatud väidete alusel, vaid väljudes KrMS § 340 lg-le 1 tuginedes apellatsioonide piiridest. Esmalt 2

(5)käsitleb kohtukolleegium apellatsioonides esitatud argumente. 5. Mis puutub kaitsja väitesse, et mõistetud karistusega on D. Kekelidzet „karistatud“ kokkuleppega mittenõustumise eest, siis tuleb märkida, et kriminaalmenetluse seadustiku kokkuleppemenetluse regulatsioon ei näe otsesõnu ette karistusmäära vähendamist, kui karistus on samas KrMS § 244 lg 2 ja § 245 lg 1 p 9 kohaselt kokkuleppe objekt ja seega võib olla karistusmäär, mida prokurör pakub kokkuleppe läbirääkimiste käigus, leebem sellest, mida prokurör taotleb üldmenetluses. Kohtukolleegiumi arvates on ka selge, et kuna lihtmenetlusega, sh kokkuleppemenetlusega nõustudes loobub süüdistatav osade talle kuuluvate menetlusõiguste realiseerimisest, peab seda kompenseerima mingist aspektist leebem otsus. Kui lühimenetluses (KrMS § 238 lg 2) ja kiirmenetluses (KrMS § 2565 lg 2) on see, milles seisneb „soodustus“, seadusega kindlaks määratud, siis kokkuleppemenetluses vajadus selle järele puudub just põhjusel, et seda menetlust iseloomustab see, et olulistes aspektides lepitakse kokku. See, millist karistust prokurör taotles, ei oma üldmenetluses tähtsust. Üldmenetluses peab kohus karistuse mõistmisel lähtuma

§-s 56 sätestatud kriteeriumidest. S.t seda, kas konkreetne karistus on põhjendatud, tuleb hinnata eelkõige toimepandud teost, aga ka süüdimõistetu isikust lähtudes. Käesoleval juhul on maakohus otsuse põhiosas põhjalikult selgitanud, miks ta mõistab just sellise karistuse. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

  1. Seoses väitega D. Kekelidze halva tervisliku seisundi kohta tuleb märkida, et süü suurusele vastava karistusmäära leidmisel tuleb arvestada ka seda, kuidas konkreetne isik eeldatavalt tajub mõistetava karistuse raskust. S.t kui esinevad mingid asjaolud, mille tõttu on isikul karistust tavalisest raskem taluda, tuleks vastavalt mõista mõnevõrra kergem karistus. Käesoleval juhul ei nähtu aga asjaolusid, mis annaks alust väita, et loetletud terviseprobleemide puhul oleks vangistust eriti raske taluda.
  2. Kohtukolleegiumi hinnangul ei oma karistuse mõistmise seisukohalt tähtsust see, kas D. Kekelidze võttis süü omaks või mitte.

§ 57

lg 1 p 3 kohaselt on kergendavateks asjaoludeks kas süü ülestunnistamisele ilmumine ja/või süü puhtsüdamlik kahetsus. Kuivõrd D. Kekelidze peeti trammis narkootilise ainega kinni, on süü ülestunnistamisele ilmumine kergendava asjaoluna välistatud. D. Kekelidze ei ole maakohtus ega ringkonnakohtus toimepandud teo pärast kahetsust avaldanud.

  1. Väites, et D. Kekelidze elas aastaid õiguskuulekalt, on viidatud mitte käesoleva kriminaalasja esemeks oleva teo ja viimase süüdimõistva otsuse vahel, vaid enne käesolevat kriminaalmenetlust tehtud viimase jõustunud süüdimõistva otsuse ja sellele eelnenud süüdimõistva otsuse vahel. Nimelt mõisteti D. Kekelidze Harju Maakohtu 16.03.
  2. a otsusega süüdi

§ 214

lg 2 p 5 järgi, käesoleva kriminaalasja esemeks oleva teo pani ta toime 22.03.

  1. a, seega kõigest kuus päeva pärast eelmist süüdimõistvat kohtuotsust. Seega oli alust vahepealset õiguskuulekat käitumist arvesse võtta 16.03.
  2. a otsuse tegemisel. Et kohus seda ses kriminaalasjas ka teinud on, näitab see, et nimetatud otsuses jättis maakohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata ning seda

§ 73alusel, s.o ilma käitumiskontrolli kohaldamata.

Käesolevas asjas on aga alust lähtuda sellest, et D. Kekelidze on varem korduvalt karistatud isik, kes pani uue kuriteo toime paar päeva pärast seda, kui eelmises kriminaalasjas oli tema suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus.

  1. Kohtukolleegium märgib aga, et ajaline distants eelviimase süüdimõistva kohtuotsuse (Harju Maakohtu 16.03.
  2. a otsus), õigemini selle esemeks olnud teo toimepanemise aja ning sellele eelnenud süüdimõistva kohtuotsuse (Tallinna Linnakohtu 06.01.
  3. a otsus) vahel on siiski oluline. Nimelt näeb karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 7 ette, et karistusandmed kustutatakse 3

(5)registrist ja kantakse arhiivi, kuni kolmeaastase vangistuse ärakandmisest on möödunud viis aastat. 06.01.
  1. a otsusega karistati D. Kekelidzet 3-aastase vangistusega, mille kandmiselt ta vabanes süüdistusaktile lisatud karistusregistri väljavõtte kohaselt 28.01.
  2. a. Sellest möödus 5 aastat 28.01.
  3. a. Karistusregistri seaduse § 26 lg 5 näeb küll ette, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest, kuid karistusregistri väljavõttest ei nähtu, et D.Kekelidze oleks nimetatud perioodil pannud toime mõne väär- või kuriteo. Harju Maakohtu 16.03.
  4. a otsuse, mis on kättesaadav kohtuinfosüsteemis, esemeks oleva teo pani D. Kekelidze toime alles 19.09.
  5. a. Käesoleva kriminaalasja esemeks oleva teo algusaeg on süüdistuses määratlemata: süüdistuse kohaselt D. Kekelidze omandas narkootilise aine „täpselt tuvastamata ajal“, seejärel kandis seda kaasas, kuni see tema juurest 22.03.
  6. a leiti. Kohtukolleegium märgib, et kuna narkootilise aine omandamise aeg on kindlaks määramata, ei tähenda see, et võiks eeldada, et D. Kekelidze omandas nimetatud aine ajal, kui eelmine karistus ei olnud veel kustunud. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kuivõrd teo toimepanemise algusaeg on täielikult määratlemata, isik tabati 22.03.
  7. a, s.o ajal, kui eelmise karistuse registris hoidmise tähtajast oli möödunud üle aasta, ja teda süüdistati selles, et omandamisest kuni tabamiseni kandis ta narkootilist ainet kaasas, on ilmselgelt kõrvaldamata kahtlus, et ka narkootilise aine omandamine toimus ajal, kui viimasest karistusregistris olevast karistusest oli möödunud üle viie aasta. Nentida tuleb küll seda, et süüdistusaktile lisatud karistusregistri õiendi kohaselt ei olnud 06.01.
  8. a otsusega mõistetud karistus karistusregistrist kustutatud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 30.04.
  9. a kriminaalasjas nr 3-1-1-28-04 tehtud otsuses märkinud: „Karistusregistri seaduse § 2 kohaselt on üheks karistusregistri eesmärgiks anda usaldusväärset teavet. Just selles kontekstis tuleb tõlgendada ka sama seaduse § 31 ja asuda seisukohale, et registriandmed on esmajärjekorras käsitatavad isiku karistatuse kohta teavet andva allikana. Vastavalt KarRegS § 4 lg-le 1 kantakse isiku karistusandmed karistusregistrisse jõustunud kohtu või kohtuvälise menetleja lahendi, mis on loetletud sama lõike punktides 1-5, või süüdimõistetu armuandmispalve läbivaatamise kohta tehtud Vabariigi Presidendi otsuse alusel. Seega on esmane tähtsus isiku karistatuse tuvastamisel eelpoolnimetatud lahenditel. Juhul kui puudub vaidlus registriandmete õigsuse üle, tuleb vastavalt KarRegS §-le 31 isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel lähtuda karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest. Kuid olukorras, kus registriandmed on siiski mingil põhjusel puudulikud, ei tähenda see, et tegelikkusele mittevastavad registriandmed peaksid igal juhul kehtima ja olema aluseks õigusemõistmisel. Kriminaalmenetluses saab tõendamisasjaolusid tõendada kõigi kriminaalmenetluse koodeksis lubatud tõendiliikidega. Kui tekib kahtlus registriandmete tegelikkusele vastavuse osas, siis tuleb süüteo menetlejal koguda isiku karistatuse küsimuse otsustamiseks täiendavaid tõendeid, kontrollides jõustunud karistusotsuseid, s.h kohtuotsuseid vahetult. Seega tuleb karistusregistri andmeid mõista ühe tõendina isiku karistusandmete kohta, kuid KrMK § 50 lg 2 kohaselt ei ole neil andmetel ette kindlaksmääratud jõudu.“ Seega ülaltoodud asjaoludest tulenevalt ei saa tugineda karistusregistri andmetele selle kohta, et karistatus teos, milles D. Kekelidze mõisteti süüdi 06.01.
  10. a otsusega, ei ole kustunud. Eelnevast tulenevalt langeb ära

§ 184lg 2 p 2 kvalifitseeriv tunnus. Eelnevast tulenevalt tuleb Kr

MS § 337 lg 1 p 4 alusel tühistada Harju Maakohtu otsus, millega D. Kekelidze mõisteti süüdi

§ 184lg 2 p 2 järgi.

Kergendades süüdistatava olukorda tuleb ta mõista süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja karistada teda 4-aastase vangistusega.

§ 73

lg 4 ja § 65 lg 2 alusel tuleb karistust suurendada varasema otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 2 aasta 8 kuu vangistuse võrra ja lõplikuks karistuseks mõista 6 aastat 8 kuud vangistust. Süü suuruse hindamisel arvestab ringkonnakohus leitud narkootilise aine kogust (piisav 630 doosiks), samuti seda, et D. Kekelidze pani uue kuriteo toime vaid 6 päeva pärast seda, kui tema 4

(5)suhtes oli eelmises kriminaalasjas tehtud süüdimõistev kohtuotsus. Ka on maakohus tuvastanud õigesti raskendava asjaolu esinemise, milleks on omakasu motiiv – D. Kekelidze on ise andnud ütlusi, et ta pidi saama paki ühest kohast teise toimetamise eest 500 eurot. 10. Süüdistatavat riigi õigusabi korras kaitsev kaitsja taotles talle 95,88 euro suuruse tasu väljamõistmist, kohtukolleegium rahuldas taotluse. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb apellatsioonimenetluse kulu riigi kanda, kuna ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p 4 sätestatud lahendi. Sten Lind Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.