← Eesti

1-11-5053/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. novembril 2011, Tallinn Kriminaalasja number 1-11-5053 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Ste

§ 424järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.

mai 2011 otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör prokurör Aleksander Tšitšerov Aleksander Tšitšerov Süüdistatav Kaitsja Toomas Vaarmann, isikukood 36206060310, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, kõrgharidus, elukoht xxxxxxxx, töökoht xxxxxxx, varem kriminaalkorras karistamata, tõkend elukohast lahkumise keeld alates 29.10.2010. Vandeadvokaat Raul Palmaru RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 16. mai 2011 otsus Toomas Vaarmanni õigeksmõistmises

§ 424järgi ja menetluskulude riigi kanda jätmises.

2. Teha selles osas uus otsus, millega: tunnistada Toomas Vaarmann süüdi

§ 424

järgi ning mõista talle karistuseks rahaline karistus 450 (nelisada viiskümmend) päevamäära, s.o 1440 (üks tuhat nelisada nelikümmend) eurot, mida vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ja lõplikuks karistuseks mõista rahaline karistus 300 (kolmsada) päevamäära, s.o 960 (üheksasada kuuskümmend) eurot.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Toomas Vaarmann kolme aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 50

lg 1 alusel kohaldada Toomas Vaarmannile lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 3 (kolmeks) kuuks. Rahaline karistus tasuda ühe kuu jooksul peale kohtuotsuse jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a nr 10220034796011, Swedbank a/a nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal a/a

  1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 4100064900 ning selgitus: „Toomas Vaarmann, 1-11-5053, rahaline karistus“.
  2. Välja mõista Toomas Vaarmannilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel teise astme kuriteo toimepanemise eest sundraha 1,5 palga alammäära, s.o 417.03 (nelisada seitseteist) eurot ja 3 senti riigituludesse. Toomas Vaarmannil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele: SEB a/a nr 10220034796011, Swedbank a/a nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal a/a
  3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Toomas Vaarmann, 1-11-5053, sundraha“.
  4. Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on Toomas Vaarmann kui isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.
  5. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  6. novembril 2011 kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Harju Maakohtu
  8. mai 2011 otsusega lühimenetluses tunnistati T. Vaarmann süüdistuses

§ 424järgi õigeks.

Menetluskulud jäeti riigikanda.

  1. T. Vaarmanni süüdistati selles, et tema juhtis 22.10.2010 kella 17.42 ajal Harjumaal Tallinnas Tööstuse tn 5 juures mootorsõidukit reg.märgiga , olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,23 mg/l laiendmääramatusega ± 0,12 mg/l (lõplik tulemus 1,11 mg/l)). Sellise käitumisega rikkus T. Vaarmann liiklusseaduse § 20 lg 3 (Juht ei või olla joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides) ja § 20 lg 3¹ p 1 (Juht loetakse alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi) nõudeid.
  2. Maakohtu hinnangul ei ole antud kriminaalasjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et T. Vaarmann oleks süüdistuses märgitud kellaajal ja kohas juhtinud mootorsõidukit sellises alkoholijoobes või, et tema käitumises oleks tuvastatud sellised välised muutused - kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, milliste pinnalt olnuks võimalik järeldada, et isik ei olnud ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega st. käesolevas kriminaalasjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et T. Vaarmanni tervislik seisund 22.10.2010 kella 17.42 ajal vastanuks LS § 20 lg 31 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud joobeseisundi tunnustele. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et esitatud on küll tõendid selle kohta, et T. Vaarmann oli 22.10.2010 kella 18.18 ajal alkoholi joobes (tulemuseks mõõdeti 1,11 mg/l kohta), kuid tuvastatud ei ole, kas T. 2

(6)Vaarmann oli alkoholijoobes ka sõiduki juhtimise hetkel 22.10.2010 kell 17.35-17.
  1. T. Vaarmanni alkoholijoove on tuvastatud küll tõendusliku alkomeetrit kasutades, kuid seda ei ole tehtud koheselt, vahetult isikule süüks arvatud kuriteo toimepanemise järgselt.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega T. Vaarmann

§ 424

järgi süüdi tunnistada ja karistada rahalise karistusega 450 päevamäära ehk 1440 eurot, mida vähendada 1/3 võrra ja mõista karistuseks rahaline karistus 300 päevamäära ehk 960 eurot.

§ 73lg 3 alusel määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui T.

Vaarmann 3 aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Veel taotleb prokurör

§ 50lg 1 alusel lisakaristuse mõistmist ja T.

Vaarmannilt juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuuks. Apellatsiooni kohaselt on kohus otsuse tegemisel lähtunud sisuliselt ainult süüdistatava ütlustest, mis ei ole usaldusväärsed ja vastuolus teiste kogutud tõenditega. Kohus on otsust põhjendanud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-83-09 toodud seisukohtadega, kuid teinud ebaõige järelduse vastuolus tunnistajate ütlustega, eelkõige S. K ütlustega, kes nägi, kuidas koordinatsioonihäiretega isik liikus Vana-Kalamaja 9a asuva sauna suunas, tuigerdas ega suutnud ka eriti korralikult trepist üles minna. Tunnistaja A. E ütluste kohaselt rääkis tunnistaja S. K poolt neile näidatud isik, et oli alkoholi tarvitanud enne juhtimist ja nende nähes kohapeal enam alkoholi ei tarvitanud. Isikut saunas nähes olid viimasel juba tugevad alkoholijoobe tunnused –kõne oli segane ja puterdav, suust tuli alkoholilõhna ja isik kõndides tuikus. Kesklinna politseijaoskonnas puhus isik tõenduslikku alkomeetrisse ja tulemiks oli 1,11 mg/l. Isik oli alkoholijoobe tuvastamise tulemusega nõus ja ekspertiisi ei soovinud. 5. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör apellatsiooni. Süüdistatav ja kaitsja vaidlesid apellatsioonile vastu ja palusid jätta maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõigusenormide rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu, mis tingisid ebaõige kohtulahendi tegemise. Ringkonnakohtu hinnangul on asjas kogutud tõenditega leidnud tõendamist T. Vaarmanni poolt

§ 424järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemine, põhistades seda järgmiselt.

  1. Maakohus on otsuse tegemisel lähtunud sisuliselt ainult T. Vaarmanni kohtuistungil avaldatud ütlustest (lk 18-21) ja asunud kohtukolleegiumi arvates sellest tulenevalt ebaõigele järeldusele, et asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et T. Vaarmanni tervislik seisund vastas 22.10.2010 kella 17.42 ajal LS § 20 lg 31 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud joobeseisundi tunnustele. Samas ei tulene kohtu järeldus, et T. Vaarmannil tõendusliku alkomeetriga tuvastatud alkoholijoove ei ole kindlaks tehtud isikule süüks arvatud kuriteo toimepanemise järgselt, asjas kogutud tõenditest. Kohtukolleegium leiab, et T. Vaarmanni ütlused on vastuolus teiste kogutud tõenditega ja neid ei saa usaldusväärseteks lugeda. Nii nähtub indikaatorvahendi kasutamise protokollist (tlk 2), et 22.10.2010 kell 17.53 on patrullpolitseinik A. Elstroki poolt Tallinnas, Vana-Kalamaja 16/8 juures kontrollitud T. Vaarmanni võimalikku alkoholijoovet indikaatorvahendiga AlcoQuant 6020 nr A103970 ning indikaatorvahendi näiduks on märgitud 1,30 mg/l. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli (tlk 3) kohaselt on 22.10.2010 patrullpolitseinik R. Savitski poolt Tallinnas, Kolde pst 65 kell 18.
  2. tuvastatud T. Vaarmannil alkoholijoove- tõendusliku alkomeetri lugem 1,23 mg/l, 3

(6)laiendmääramatus 0,12 mg/l ja saadud mõõtetulemuseks 1,11 mg/l. T. Vaarmann joobeseisundi tuvastamisele allutatud isikuna on protokollis kajastatud mõõtetulemusega nõustunud, vaiet ta politseiasutuse juhile või halduskohtule esitanud ei ole. T. Vaarmanni eeluurimisel antud ütlused selles, et ta ei juhtinud sõidukit süüdistuses näidatud ajal alkoholijoobes, vaid tarvitas alkoholi peale juhtimist, on vastuolus tunnistajate S. K, R. S ja A. E ütlustega. Nii nähtub tunnistaja S. Ki ütlustest (tlk 7-8), et tema kuulis 22.10.2010 kella 17 paiku toas olles kuulis kõva pauku ja kutsus kohe politsei ning kell 17.42 aknast välja vaadates nägi, kuidas avariiliste tunnustega xxxxxxxxx oli Tööstuse tn 5 maja kõnnitee peal. Veel on ta selgitanud, et ta nägi, kuidas sama auto sõitis tee peale, siis uuesti kõnnitee peale ja siis uuesti sõidutee peale ning seejärel liikus jalakäija kiirusega Vana-Kalamaja tänava suunas. Väljudes seejärel majast, hakkas ta õlilaikude järgi autole järgnema ning umbes kahe minuti pärast leidis ta sama auto Vana-Kalamaja 9 maja parklast, kus nägi ka umbes 190 cm pikkust, hallide juuste, kõhna kehaehitusega isikut, kes sulges auto ukse ja liikus Vana-Kalamaja 9a asuvasse sauna. Veel seletab tunnistaja, et isikul olid sauna suunas liikudes koordinatsioonihäired, ta tuigerdas ega suutnud ka eriti korralikult trepist üles minna. Politsei saabudes sisenes ta koos politseinikega Vana-Kalamaja 9a asuvasse sauna, kus oli sama isik, keda ta oli näinud eelnevalt autot juhtimas ja sauna sisenemas. Tunnistajate R. S ja A. E ütluste kohaselt olid nemad 22.10.2010 graafikujärgselt patrullis ja said kella 17.45-17.50 ajal info, et Tööstuse tänaval oli meesterahvas sõitnud vastu maja seina ja tunnistaja, kes oli oma aknast majale otsasõitu pealt näinud, oli hakanud võimalikus alkoholijoobes olnud juhile järele minema. Kohale saabusid nad umbes 15 minutiga ja läksid koos tunnistajaga Kalamaja tänava sauna, kuhu isik oli tunnistaja seletuse kohaselt sisenenud. Saunas osutas neid informeerinud tunnistaja isikule, kelles nemad tuvastasid T. Vaarmanni, kes puhus koheselt indikaatorvahendisse näidu 1,30 mg/l ja oli joobe tuvastamisega nõus. T. Vaarmann tunnistas neile joobes juhtimist ja seletas, et oli naisega tülli läinud ja alkoholijoobes vastu maja seina sõitnud. Et ta oleks tarvitanud alkoholi saunas peale sündmuskohalt ära sõitmist, nagu T. Vaarmann kahtlustatavana ütlusi andes seletas (tlk 19-21), seda T. Vaarmann patrullpolitseinikele aga ei öelnud. Kohtul puudub igasugune alus kahelda tunnistajate ütlustes ja nimelt selles, et sauna sisenedes esinesid T. Vaarmannil ilmsed alkoholijoobe tunnused nagu alkoholilõhn suust, segane kõne ja taaruv kõnnak. T. Vaarmanni võimalikule joobeseisundile (liikumisel auto juurest sauna esinevad koordinatsioonihäired, tuigerdamine) osundas ka tunnistaja S. K. Isiku alkoholijoobe kindlakstegemiseks toimetasid nad T. Vaarmanni koos kaasas olnud isiklike asjadega, mille hulgas ei olnud ühtegi alkoholipudelit, Kesklinna jaoskonda, et seal ka tõenduslikku alkomeetrisse puhuda. Puhudes politseijaoskonnas tõenduslikku alkomeetrisse, oli tulemiks 1,11 mg/l, millega T. Vaarmann ka nõustus. On ilmselge, et juhul, kui lähtuda tõendusliku alkomeetri tulemist ja T. Vaarmanni ütlustest, et ta tarvitas alkoholi saunas mõne minuti jooksul, pidanuks nii indikaatorvahendi kui tõendusliku alkomeetri näit olema kindlasti suurem, kui 1,11 mg/l. Seega ei ole kindlasti võimalik väita, et T. Vaarmann tarvitas alkoholi saunas vahetult enne tunnistajate sauna sisenemist. Samuti ei ole T. Vaarmanni kaitseversioon, et enne vastu Tööstuse tn 5 maja ja sealt autoga edasi sauna juurde sõitmist ei olnud ta alkoholi tarvitanud, kohtukolleegiumi arvates eluliselt usutav. Selline väide on ümber lükatud tunnistaja S.K ütlustega, kuna viimane järgnes 22.10.2010 kella 17.45 ajal teel olevate õlijälgede järgi T. Vaarmanni autoni, kuhu praktiliselt samal ajal jõudis kohale ka politseipatrull. Et T. Vaarmann lahkus sõidukiga sündmuskohalt, oli praktiliselt võimatu tõendada tema joovet sõiduki juhtimise hetkel, s.o 22.10.2010 kell 17.35-17.42. 4
(6)Et aga esmane T. Vaarmanni alkoholijoobe kontroll indikaatorvahendiga toimus 22.10.2010 kell 17.53, seega 12 minutit peale süüdistuses märgitud aega ning peale avarii põhjustamist sündmuskohalt lahkumist, leiab kohtukolleegium kogutud tõendeid kogumis hinnates, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtis T. Vaarmann mootorsõidukit SAAB, reg. märgiga 888 RTE, olles joobeseisundis, mõõtetulemusega 1,11 mg/l, seega ei olnud ta ilmselgelt võimeline kell 17.42 juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-83-09 p-s 10 juhtinud tähelepanu sellele, et
  1. juulil 2009 jõustunud liiklusseaduse redaktsiooni kohaselt määratletakse joobeseisundit kui alkoholi, narkootilise, psühhotroopse või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisundit, mis avaldub väliselt tajutavates häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides (LS § 20 lg 3). Vastavalt LS § 20 lg 31 p-le 1 loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht alkoholijoobes olevaks ka siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Seega on alates
  2. juulist 2009

§ 424

järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 pdes 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. Maakohus ei põhjendanud otsuses, miks kohtu arvates ei andnud tunnistajate ütlused alust väitmaks ja lugemaks tuvastatuks asjaolu, et alkoholi hulk T. Vaarmanni veres või väljahingatavas õhus vastas LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud määradele auto juhtimisel. Et T. Vaarmann 22.10.2010 kell 17.42 ajal ei olnud ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega, on usaldusväärselt tuvastatud asjas kogutud tõenditega ja T. Vaarmann tuleb süüdistuses

§ 424järgi süüdi tunnistada.

Süüteokoosseisu realiseeris T. Vaarmann vähemalt kaudse tahtlusega, asudes 22.10.2010 joobeseisundis autot juhtima, pidi ta teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. Et ta seda teadis, nähtub otsesõnu tema poolt tunnistajatele R. S ja A. E antud ütlustest. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, T. Vaarmanni isikut ning asjaolu, et isik ei ole karistusregistrisse kantud, peab kohtukolleegium põhjendatuks karistada T. Vaarmanni rahalise karistusega, jättes selle

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel täielikult täitmisele pööramata, kui T.

Vaarmann kolme aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. 8. Tunnistades T. Vaarmanni

§ 424järgi süüdi, peab kohtukolleegium vajalikuks kohaldada T.

Vaarmanni suhtes lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt tõkestama ja seda eesmärki teenib ka

§-s 50 lg 1 alusel määratav lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise näol. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-86-09 leidnud, et karistusseadustiku üldosas sätestatud lisakaristused põhinevad küll süülisel teol, kuid täidavad samas ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalisuse tagamise ülesannet, mistõttu on nende kohaldamisel oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Süütegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks on lisakaristusega võimalik teatud ajavahemikuks piirata isiku õigusi, muu hulgas välistades tegutsemise valdkonnas, millega oli toimepandud tegu seotud. Kuigi T. Vaarmanni ei ole varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud, tuleb temalt juhtimisõigus ära võtta. 5

(6)Käesolevas asjas puuduvad kohtupraktikas arvestatavad erandlikud asjaolud, mis lubaksid jätta kohtul lisakaristuse kohaldamata (3-1-1-10-03, 3-4-1-2-05, 3-1-1-20-06, 3-1-1-55-07).

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaks süüdistatava liikumispuudele, mis

§ 50lg 2 kohaselt välistaksid lisakaristuse kohaldamist.

Asjaoludest, et T. Vaarmann võib vajada juhtimisõigust seoses töökohustuste täitmisega ja maakodus elava isa eest hoolitsemiseks, ei saanud süüdistatav teada ootamatult ega ka pärast kuriteo toimepanemist, vaid need oli talle teada ajaliselt oluliselt varem ning ka sel ajal kui ta inkrimineeritud kuriteo toime pani. Lisakaristuse kohaldamine ja sellega süüdistatava liiklusest kõrvaldamine pikemaks ajaks on põhjendatud eelkõige süüdistataval tuvastatud joobe suurusega. Kohtukolleegiumi arvates on T. Vaarmannilt mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena 3 kuuks tema süü suurust arvestades põhjendatud ega tähenda sugugi isiku süüditunnistamisel järgnevas kohtuastmes tema rangemat karistamist nagu kaitsja põhjendamatult leiab.

  1. Kaitsja seisukoht, et apellatsioonis taotletav lisakaristuse määr ei tohiks olla suurem kui seda taotles prokurör maakohtus, ei anna kohtukolleegiumi arvates alust lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lühendamiseks. Et ringkonnakohus mõistis T. Vaarmannile lisakaristuse määras, mille kohaldamist taotles prokurör apellatsioonis, on kohtu siseveendumuse küsimus. Ka Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-91-07 p-s 6.
  2. märkinud, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Prokuröri poolt taotletava lisakaristuse määraga nõustumine ei kujuta endast kohtu erapoolikust, sest karistuse mõistmise ajaks on süü küsimus juba lahendatud.
  3. Täiendavalt peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et
  4. juulil 2011 jõustunud Liiklusseaduse § 127 kohaselt on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamise, äravõtmise või kehtetuks tunnistamise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1 ja 2, § 340 lg 4 p-dest 2 ja 3 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse T. Vaarmanni õigeksmõistmises ja teeb selles osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele. Urmas Reinola Sten Lind Malle Preimer 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.