1-10-17400/32

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22.november 2011.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 14.november 2011.a. Kriminaalasja number 1-10-17400 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Andrei Pavlištšuki üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 11.oktoobrist 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Andrei Pavlištšuki kaitsja adv. Raul Palmaru Prokurör Andrei Voronin Süüdistatav Andrei Pavlištšuk otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON süüdistuses (ankeetandmed KarS § 164 järgi Harju Maakohtu Adv. Raul Palmaru Harju Maakohtu otsus 11.oktoobrist 2011.a. Andrei Pavlištšuki suhtes tühistada osaliseltja nimelt Andrei Pavlištšuki süüdimõistmises ja karistamises KarS prg.164 järgi, temalt sundraha väljamõistmises ja õigusabi kulude osalise hüvitamise osas. Teha uus o t s u s, millega 2 1) Mõista Andrei Pavlištšuk õigeks KarS prg. 164järgi. 2) Mõista Eesti Vabariigilt Andrei Pavlištšuki kasuks välja 7603,20 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 3) Andrei Pavlištšuk viibis käesoleva kriminaalasja menetlemise ajal eelvangistuses 2 päeva 15.10.200.a.kuni 16.10.2009.a., millised vastavalt Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg-le 1 lugeda alusetult vahi all viibitud päevadeks. 4) Muus osas, s.o. Andrei Pavlištšuki õigeksmõistmises osas – jätta maakohtu otsus muutmata. 5) Esitatud apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Harju Maakohus otsustas 6.oktoobri 2011.a. kohtuotsusega mõista Andrei Pavlištšuk Andrei Ivanovi, Mihhail Balakini, Nikolai Vorobjovi, Kalle Liivrandi ja Victor Potemkiniga seotud episoodides süüdistuses KarS 164 järgi õigeks Süüdi tunnistada Andrei Pavlištšuk KarS § 164 järgi ja mõista karistuseks rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses (päevamäär 3.20 eurot), mis moodustab 320 eurot. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistuse hulka kinnipidamiseaeg 15.10.200916.10.2009 s.o 2 päeva, mis vastab rahalise karistuse puhul karistusele 6 päevamäära. Seega mõista Andrei Pavlištšukilt lõplikuks karistuseks rahaline karistus 94 päevamäära s.o 300.80 eurot. Andrei Pavlištsuk mõisteti süüdi KarS prg.164 järgi selles, et tema: - pakkus 09.10.2009.a Paldiski linnas J Š 250 EEK eesmärgiga mõjutada teda hääletama

1. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel J M´I kasuks. 3 - pakkus ajavahemikul 08-18.10.2009.a. Paldiski linnas I Z 200 EEK eesmärgiga mõjutada teda hääletama
2. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel J M´I kasuks, kes kandideeris valimisliidu Meie Kodu Paldiski Pakri nimekirjas. Andrei Pavlištšukile oli esitatud süüdistus ja ta oli antud kohtu alla KarS § 164 järgi seitsmes episoodis. Harju Maakohtu 11.10.2011 otsusega mõisteti A. Pavlištšuk viies episoodis õigeks. Õigeks mõistetud episoodides ei ole kohtuotsust vaidlustatud ning selles osas apellatsioonimenetlust ei toimu. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatava kaitsja adv. R.Palmaru maakohtu otsuse osalist tühistamist ja seda osas, millega A.Pavlištšuk mõisteti süüdi kahes episoodis, mõisteti välja sundraha ja hüvitati kaitsjatasu üksnes osaliselt. Ringkonnakohtult taotleb apellant süüdistatava õigeksmõistmist uue otsusega ja kaitsjatasu täielikku hüvitamist. Apellandi nõuete sisu ja motiivid on alljärgnevad.
3. J Sga seotud episood Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine Kõnealuse episoodiga seoses uuris kohus jälitusprotokolli, kuulas kohtus tunnistaja J. Š ütlusi ja avaldas süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused. Nende tõendite pinnalt tegi kohus järelduse, et on tõendamist leidnud, et A. Pavlištšuk pakkus 09.10.2009 J Š 250 krooni eesmärgiga mõjutada teda hääletama 2009 aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel J M kasuks. Kohtu järeldused on ilmselges vastuolus kohtuistungil J. Š poolt antud ütlustega. 30.09.2011 istungi protokollis kajastuvad järgnevad tunnistaja poolt antud ütlused. Seoses J S ütlustega on kohus märkinud, et ei loe usaldusväärseks J. S väidet, mille kohaselt Pavlištšuk lubas talle raha lihtsalt valimas käimise eest (otsuse lk 5 keskel). Samas edasises arutluskäigus kohus tugineb J. S kui tunnistaja ütlustele. Seega on kohtuotsuse põhiosas samal leheküljel esitatud kohtu arutluskäik vastuoluline. Alates Riigikohtu lahendist 3-1-1-89-06 on menetlusõiguses juurdunud järgmine seisukoht: Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06). Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. Käesolevas asjas on Harju Maakohus samaaegselt lugenud tunnistaja ütlused nii ebausaldusväärseks ja jätnud ütlused osaliselt kõrvale, kui ka usaldusväärseks, rajades nendele kohtuotsuse. Tõendiks menetlusseaduse mõttes on tunnistaja ütlused tervikuna, mitte mõni üksik kontekstist välja rebitud lause. Apellant leiab, et osundatud Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole 4 võimalik samaaegselt tunnistaja ütlusi käsitada nii usaldusväärsena kui ka ebausaldusväärsena, selliselt toimides on kohtuotsus sisuliselt vastuoluline ja rikutud on kriminaalmenetlusõigust (§ 312 p 2). Kriminaalmenetlusõiguse rikkumine on oluline KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna see on kaasa toonud ebaõige materiaalõiguse kohaldamise. Maakohtus ei taotlenud ükski kohtumenetluse pool tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja neid ka ei avaldatud. Tunnistaja ütlused ei ole ühegi teise tõendiga vastuolus. Kohus on ka leidnud, et „Seega on hilisema raha vastu võtmata jätmise põhjuseks ilmselgelt lubatud kandidaadi poolt hääletamata jätmine.“ Apellant juhib tähelepanu, et süüdistatav ei ole kunagi palunud tunnistajat mingi konkreetse kandidaadi poolt hääletada ja tunnistaja ei ole kunagi lubanud mingi konkreetse kandidaadi poolt hääletada. Tunnistaja lubadust mingi konkreetse isiku poolt hääletada ei kinnita mitte ükski tõend. Kohus on laskunud tõenditega seostamatutesse oletustesse. Arvestades eeltoodud asjaolusid tuleb tunnistaja ütlused tervikuna lugeda usaldusväärseteks. Kohus on muu hulgas tuginenud ka A. Pavlištšuki kohtueelses menetluses antud ütlustele. 21.06.2010 kahtlustatavana antud ütlustes kajastub seoses J. Sga üksnes lõik, et süüdistatav teda tunneb. Teised kohtu poolt tsiteeritud ütlused pärinevad 16.10.
4. a. kahtlustatava ülekuulamise protokollist. Apellant juhib tähelepanu, et kõnealusel hetkel ei olnud A. Pavlištšukile esitatud kahtlustust seoses J. Sga (vt. protokolli kahtlustuse sisu osa). Seetõttu ei andnud ega saanudki ta anda mingeid ütlusi, mis seonduksid J. Sga. Ütluste sisu on sedavõrd üldsõnaline, et nende alusel ei ole võimalik teha järeldusi konkreetse süüdistuse episoodi tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise suhtes. Kohus on tuginenud ka teostatud jälitustoimingu protokollile. Kaitsja leiab jätkuvalt, et teise isiku suhtes alustatud kriminaalasja puhul esimese menetlustoiminguna süüdistatava telefoni pealt kuulates ei ole järgitud KrMS § 110 sätestatud printsiipe, millest tulenevalt jälitustegevus käesolevas kriminaalasjas ei ole olnud seadusega kooskõlas ja jälitustegevuse tulemusel saadud tõendid oleks tulnud jätta lubamatutena otsuse tegemisel kõrvale. Kohtu poolt tsiteeritud kõned tuvastamata isikute ja A. Pavlištšuki vahel ei tõenda kuidagi süüteokoosseisu esinemist (J. Sle raha pakkumist eesmärgiga mõjutada teda hääletama J M poolt) süüdistatava käitumises. Kaks aastat hiljem kohtuistungil on mõistetavalt keeruline anda selgitusi kõnede sisu osas, mille teine osapool on valdavalt tuvastamata. Kolleegiumi tähelepanu tuleb juhtida sellele, et süüdistatav peab Paldiski linnas toidupoodi. Sellest tulenevalt ta esiteks tunneb valdavat osa Paldiski elanikke ja teiseks on tal rahalisi suhteid neist paljudega. Väiksemale kogukonnale omaselt pakutakse seal teatud isikutele oste krediidi alusel jms. Küll ei anna selline suhtlus alust süüdistada isikut kuriteos. Kohus on näiteks täiesti kontekstist välja rebitud lausest „Anna talle, ma annan ära. Mis vahet on?”, teinud järelduse, et isikule lubati valimas käimise eest anda raha. Kõnealusel juhul puudub võimalus tuvastada, kes oli vestluse teine pool, millest oli jutt ja kas andmise all peeti silmas raha andmist või midagi muud. Näiteks võis olla juttu ka sellest, et süüdistatavale kuuluva poe müüja pidi tuttavale isikule üle andma varem tellitud kauba. Kohus on otsuse tegemisel laskunud oletustesse ja teinud süüteokoosseisu puutumatutest jälitustoimingutest põhjendamatuid järeldusi. Antud episoodiga seoses on asjakohasteks tõenditeks süüdistatava ja tunnistaja ütlused. Kummastki tõendist ei nähtu, et A. Pavlištšuki poolt oleks objektiivne koosseis täidetud, ehk et A. Pavlištšuk 5 oleks pakkunud 09.10.2009 J. Sle raha selle eest, et viimane hääletaks kohaliku omavalitsuse valimistel J M kasuks.
5. Igor Ziga seotud episood Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine Kohtus uuritud tõenditest puudutavad konkreetset episoodi Z ütlused, Pavlištšuki ütlused ja jälitustoimingu protokoll. Neid tõendeid on kohus ka uurinud, tehes nende pinnalt ebaõige järelduse, et A. Pavlištšuk pakkus ajavahemikul 08-18.10.2009 Igor Z 200 krooni eesmärgiga mõjutada teda hääletama 2009 aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel J M kasuks. Harju Maakohus on otsuse tegemisel jätnud arvestamata tunnistaja Igor Z ütlused, mis kajastuvad 30.09.2011 kohtuistungi protokollis. Viidatud ütluste alusel on selge, et Andrei Pavlištšuki tegevuses puudub süüteokoosseis. Kohus on jätnud viidatud ütlused kohtuotsuse tegemisel arvestamata, millega on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaõigesti. Kuna kohus ei ole andnud hinnangut kohtus uuritud tõenditele tervikuna, tõi see kaasa põhjendamatu kohtuotsuse kõnealuses episoodis. Kohus on ütluste alusel teinud ebaõige järelduse, et tunnistaja ja süüdistatava omavahelises vestluses pidas A.Pavlištšuk väärikate inimeste poolt hääletamise all silmas, et I.Z hääletaks nimekirjas 217-240 toodud kandidaatide poolt ja et I.Z oli see asjaolu ka endale teada. Tunnistaja ütlused lükkavad sellise järelduse üheselt ümber. Nendest ütlustest nähtub üheselt, et selle väljendi all ei peetud silmas kedagi konkreetset. Kuigi kohtu järeldus on tunnistaja ütluste alusel otseselt ümber lükatud, on kohus siiski tunnistaja ütlusi moonutades sellisele järeldusele jõudnud. Kohtu järeldused peavad siiski olema loogilises seoses tõenditega. Kui tõend kohtu järelduse välistab, siis on kohtu järeldus vastuolus faktiliste asjaoludega. Kohus tsiteerib otsuses ka jälitusprotokollis kajastatut analoogsete põhjendustega nagu eelneva J. Sga seotud episoodi puhul. Apellant jääb varasemalt esitatud vastuväidete juurde. Nii I. Z kui J. Sga seotud episoodide puhul leiab kohus, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kes ise valimisnimekirjas ei kandideeri, pakuks teistele isikutele raha lihtsalt selle eest, et nad läheksid valima sõltumata sellest kelle poolt nad hääletasid. Apellant leiab, et selline kohtu järeldus on põhjendamatu. A. Pavlištšuki ütlustest ja ka I. Z ütlustest tuleneb, et A. Pavlištšuk peab oma alaealise tütre raske hingamispuude põhiliseks süüdlaseks AS-i Paldiski Põhjasadam, kellele kuuluvast territooriumist 100 meetri kaugusel asub tema elukoht. Jälitusprotokollist (lk 85-88, 74-75) nähtub, et A. Pavlištšuk peab ühte konkreetset valimisliitu mitte kohalike elanike huvide eest seisjaks vaid konkreetselt AS Paldiski Põhjasadam käepikenduseks: ”Aga muidu, kui nad istuvad linnavalitsusse, kes siis neile luba ei anna, nad ise annavad endale… loobivad meid siin kõige roiskunuga täis.” Lisaks on üldteada asjaolu, et venekeelse elanikkonna hulgas on valimisaktiivsus tavapäraselt oluliselt madalam, kui keskmiselt elanikkonna hulgas. Pannes eelpoolviidatud asjaolud kokku, tundub eluliselt usutav, et süüdistatav soovis ärgitada erinevaid isikuid valima minema ja võis selle eest pakkuda ka raha. Z ega Pavlištšuki ütluste alusel ei nähtu süüteo objektiivse koosseisu esinemist – raha pakkumist eesmärgiga isikut mõjutada oma valimiseelistust muutma. Tuvastades 6 süüteokoosseisu esinemise süüdistatava käitumises vastuolus kogutud tõenditega on kohus tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaõigesti.
6. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine Harju Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi KarS § 164, kuivõrd kohtus uuritud tõendite alusel ei vastanud süüdistatava käitumine inkrimineeritavale kuriteokoosseisule. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on apellatsiooni aluseks KrMS § 338 p 2 järgi. Käesolevas asjas kerkib küsimus, milliste tegudega saab isik süüteokoosseisu realiseerida ja kui kitsalt või laiendavalt saab kõnealust normi tõlgendada. Karistusseadustiku kommentaarides (3 trükk, lk 451) väidetakse, et objektiivse koosseisu moodustab üksnes ainelise hüvituse pakkumine, subjektiivsest küljest tuleb tuvastada kavatsetus isikut mõjutada. Kommentaarid käesolevas asjas aga palju ei aita, kuivõrd nendes viidatakse, nagu oleks tegemist väärteokoosseisuga, mitte kuriteokoosseisuga. Pea kõik Eesti elanikud on valimiseelsel perioodil kokku puutunud kõikide suuremate erakondade poolt kampaania käigus jagatavate erinevate esemetega alustades kalendritest ja pastakatest ning lõpetades särkide ja sallidega. Kõik jagatavad esemed on rahaliselt hinnatavad asjad, mille tõttu need on hõlmatud kõnealuse karistusõigusnormi mõistega „aineline hüvitus“. Jagamise eesmärk on samuti ilmselgelt isikute valimiseelistuste mõjutamine. Kerkib küsimus, miks selline tegevus ei ole karistatav. Hetkel kehtiva karistusõigusnormi alusel peaks järgmistel valimistel mingilt erakonnalt mingi rahaliselt hinnatava eseme saamisel ju politseisse teatama, kuna kuriteotunnused esinevad. Eestis on lubatav aktiivne valimisagitatsioon ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, ainsa piirangu sätestab KOVVS § 6, mille kohaselt on aktiivne agitatsioon valimispäeval keelatud. Tõlgendades KarS § 164 pelgalt grammatiliselt, on see sedavõrd õigusselgusetult sõnastatud, et isikul puudub võimalus aru saada, kas tema käitumine on karistatav või mitte. Samas õigusselguse põhimõtte kohaselt peaksid õigusaktid olema piisavalt selged ja arusaadavad, et isikutel oleks mõistlik võimalus riigi tegevust ette näha ja kohandada oma tegevust sellele vastavalt. Seadusandja poolt ilmselgelt ebamääraselt sõnastatud karistusõigusnorm ei pruugi seetõttu olla kooskõlas põhiseadusega. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustel KarS § 164 näeb ette kriminaalvastutuse hääle ostmise eest. Seaduseandja on sisustanud hääle ostmise järgmiselt: Isikule ainelise hüvitise andmise või pakkumise eest eesmärgiga mõjutada teda mitte teostama oma valimis- või hääletamisõigust või teostama seda teatud valiku kasuks. 7 Süüdistuse kohaselt heidetakse A.Pavlištšukile ette nendes episoodides, millistes ta vaidlustatud kohtuotsusega süüdi mõisteti seda, et ta pakkus raha J.Sleja I.Z – ja seda eesmärgiga, et nad hääletaks
7. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel J M´I kasuks, kes kandideeris valimisliidu Meie Kodu Paldiski Pakri nimekirjas. Maakohus leidis, et vaidlusaluses kahes episoodis on süüdistatava süü temale esitatud süüdistuses tõendatud. Sellisele järeldusele jõudis maakohus tõendeid kogumis hinnates ja elulise usutavuse pinnalt tekkinud kahtlusi kõrvaldades. Maakohtu poolt hinnatud tõendite kogumisse kuulusid järgmised tõendid : - süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatava antud ütlused, millised avaldati maakohtu istungil seoses sellega, et süüdistatav keeldus maakohtus ütlusi andmast - vastavalt episoodile tunnistaja J.S ja I.Zi poolt kohtus antud ütlused - jälitustegevusega kogutud tõendid, milleks oli A.Pavlištšuki telefonide pealtkuulamisega saadud ja jälitusprotokollidesse salvestatud informatsioon. Juba maakohtus tõusetus vaidlus jälitustegevusega saadud tõendite lubatavusest A.Pavlištšuki süüküsimuse otsustamisel. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, kes väitis, et A.Pavlištšuki telefonikõnede pealtkuulamine olenemata sellekohase loa olemasolust, oli ebaseaduslik kuna temale etteheidetav tegu ei sisaldu KrMS prg.110 kuritegude kataloogis e. tegemist on kuriteoga, mille eest on ettenähtud alla 3-aastane vangistus. Maakohus leidis, et jälitusmenetlus Andrei Pavlištšuki suhtes toimus seaduslikult ja jälitusprotokollid koos lisadega on lubatud tõendid. Maakohtu põhjendus oli järgmine : Kohus kontrollis jälitustoimikut, sealjuures kõiki nimetatud prokuröri ja kohtu poolt välja antud jälituslubasid ning asus seisukohale, et load on antud kooskõlas KrMS-iga, menetluse esemeks on olnud teise astme kuritegu Kars § 349 järgi, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt 3 aastat vangistust, load on antud jälitusprotokollides märgitud isikute suhtes ja jälitusprotokollis toodud ajavahemikel. Kohus kontrolli tulemusena ei tuvastanud jälitustoimingu käigus seaduserikkumisi. Maakohus märkis, et asjaolu, et käesolevas kriminaalasjas on eeluurimise lõpptulemusena esitatud süüdistus KarS § 164 järgi, mis ei näe ette vähemalt kolme aastast vangistust on siiski kooskõlas kehtiva menetlusõiguse ja kohtu praktikaga nt RKL nr 3-1-1-81-08, sest kriminaalasja menetleti nimetatud jälitustoimingute ajal muuhulgas KarS § 349 tunnustel. Jälitusloa välJdmisel ei otsustata isikute süü küsimust, vaid seda, kas esineb küllaldane kahtlus, et menetletavad kuriteod sanktsiooniga vähemalt kolm aastat on sooritatud või nende sooritamist kavandatakse. Kohus leidis ka eeltoodu alusel, et jälituslubade andmine oli igati põhjendatud. Nt VTMS §-le 32 lg 2 lubab kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud tõendit kasutada väärteomenetluses, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud. Ka siin on eelduseks, et see tõend on saadud seaduslikult ja seda võib kasutada siis, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse, kuid tegu on jätkuvalt karistatav, kuid väärteona. Seega sanktsioon iseenesest ei ole välistavaks teguriks, kui esinevad muud nõutavad eeldused. Ei oleks ka loogiline võrdse kohtlemise seisukohalt, et väärteomenetluses toodud eeldustel jälitusega saadud tõend oleks kasutav, kuid kriminaalmenetluses alla kolme aasta 8 sanktsiooni puhul samadel toodud eeldustel nt ümberkvalifitseerimise või osaliselt õigeksmõistmise tõttu mitte. Järelikult ei sõltu jälitustoiminguga kogutud tõendi kasutamine üksnes tõendatava teo raskusest, vaid ka sellest, et tõend oleks saadud seaduslikult. Tsiteeritud maakohtu seisukoha osas peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Maakohtu seisukoht ei ole vale, kuid kohtukolleegiumi arvates ei ole see seisukoht käesoleval juhul asjakohane. Maakohtu poolt tsiteeritud Riigikohtu otsus puudutab kaasust, kus menetlus, mille käigus süüdistus kergemaks muutus oli teostatud ühe ja sama isiku suhtes nii sel ajal, kui esines kahtlustus raskemas kuriteos, kui ka ajal, mil toimus süüdimõistmine kergemas kuriteos. Sama on ka väärteo menetluses antud võimalusega kasutada jälitustoiminguga saadud tõendeid ehk siis VTMS prg.32 lg 2 antud võimalus on n.ö. isikupõhine, mitte kriminaalasja põhine. Eeltoodu tähendab seda, et olukorras, kus näiteks ametiisikut kahtlustatakse altkäemaksu võtmises ja menetletakse kriminaalasja selles kahtlustuses ning teostatakse ka jälitustoiminguid ning kriminaalasi lõpetatakse tõendamatuse tõttu, kuid on tuvastatavad näiteks korruptsioonivastase seaduse rikkumise fakt, mis on karistatav väärteona, siis on lubatavad ka jälitustoiminguga saadud tõendid. Samas aga, kui toimub jälitustegevus näiteks tapmise kahtlustuses alustatud kriminaalmenetlusega ja kuulatakse pealt kedagi, keda on alust kahtlustada tapmise toimepanemises ning seadusliku jälitustegevuse käigus selgub telefonikõnedest, et keegi, kellega n.ö. jälitatav telefonitsi ühendust peab, on kedagi kuskil ähvardanud e. saadakse infot selle kohta, et keegi isik võib olla toime pannud KarS 120 järgi kvalifitseeruva kuriteo, siis paraku ei ole selle sama seadusliku jälitustegevusega saadud tõendid tema süü tõendamisel lubatud tõenditeks (KarS prg.120 lubab teha üksikpäringuid vaid). Seaduslik jälitustegevus kellegi telefonikõnede pealtkuulamisega eeldab seda, et telefonikõne, mille käigus räägitakse midagi e. kus on midagi pealt kuulata, on kaks osapoolt. Kuid kohtukolleegium leiab, et ei saa tunnistada õigust, et ka selle isiku suhtes, kes pealtkuulatavaga vestleb ja kelle jutust selgub, et ta on toime pannud mingi kuriteo, mis ei seaduse järgi teda ennast pealt kuulata ei võimalda, siis on see tema süü tõendamise seisukohast lubamatu tõend KrMS prg.111 alusel. Samamoodi ei saa alustada jälitustegevusega tõendite kogumist telefonikõnede pealtkuulamise teel isiku suhtes, kelle kohta kriminaalmenetluses, mis on alustatud raskemas kuriteos e. mis vastab KrMS prg.110 lg-le 1 annab keegi ütlusi, et teab, et mingi isik muuhulgas tegeleb ka veel näiteks häälte ostmisega. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-10-11 asunud seisukohale, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et selle kogumisele seadusega seatud nõudeid on järgitud (KrMS §-des 110, 112, 113 ja 114) ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab KrMS § 110 lg 1 nõuetele. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio põhimõtte järgimist. Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul on A.Pavlištsukile inkrimineeritud kuritegu S.Padari suhtes alustatud kriminaalmenetluse käigus ilmnenud uus kuritegu e. n.ö. 9 juhuleid. Seda kohtukolleegiumi seisukohta ei kõiguta ka asjaolu, et S.Padari suhtes alustatud ja seejärel tõendamatuse tõttu lõpetatud kriminaalmenetlus S.Padari kahtlustuses KarS prg.349 alusel on köidetud samade kaante vahele ja omab sama kriminaalasja registreerimisnumbrit, mis A.Pavlištšuki suhtes toimunud menetlus. Need kokkulangevad asjaolud ei anna alust veel rääkida ühest ja samast kriminaalmenetlusest. Nii on ka Riigikohus oma otsuses nr.3-1-1-16-03 selgitanud, et kriminaalasjade ühendamisel pole erinevate kriminaalasjade registratsiooninumbril õigusliku tähendust. Registratsiooninumber on pelgalt asjaajamise kategooria, mis peab kindlustama materjalide registreerimise, nende liikumise jälgimise, säilitamise ja täitma ka muid eesmärke, mis ei ole seotud asja sisulise lahendamise aluseks olevate asjaoludega. Prokuröri väide, et kriminaalmenetlus oli alustatud valimisseaduse rikkumise faktis Paldiski linnas 2009.a. valimiste käigus ja tegemist on väga keerulise ja peene skeemiga, on põhjendamatu, paljasõnaline ning ei kinnitu kriminaaltoimiku materjalidega. Esiteks, sellise väite vastu räägivad kriminaaltoimiku materjalid. Need on kokku võetud süüdistusaktis, kus on üheselt märgitud, et Põhja Prefektuuri Kriminaalbüroo korruptsioonikuritegude talituse poolt alustati 01.10.2009.a KarS § 349 ja 164 tunnustel kriminaalasi nr 09230116399, selles , et Sergei Padar maksab Paldiski linnas valimisõigusega isikutele sularaha selle eest, et viimased annaksid tema kasutusse ID-kaardi koos PIN-koodidega 2009.a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste ajaks eesmärgiga teostada elektroonilist hääletamist valimisliidu Meie Kodu Paldiski Pakri kasuks. Teise isiku nimele välJtud tähtsa isikliku dokumendi kasutamisega omandab ta ise õigusi. Samuti mõjutab ta ainelise hüvitise andmisega Paldiski linna elanikke mitte teostama oma valimisõigust. Menetluse käigus tuvastati, et 2009.a kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste perioodil Valeri Buinõi ja Andrei Pavlištšuk pakkusid/andsid Paldiski linna elanikele raha eesmärgiga mõjutada neid hääletama J M, Ljudmilla Zaitseva ja/või valimisliidu Meie Kodu Paldiski Pakri kasuks. 10.03.2010.a eraldati menetlusest Valeri Buinõi kahtlustusega seonduv materjal. 25.05.2010.a. mõisteti Baleri Buinõi Harju Maakohtu poolt KarS § 164 järgi süüdi ( kohtuasi nr 1-10-6047) 08.09.2010.a. lõpetati menetlus Sergei Padari suhtes süü tõendamatuse tõttu. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist S.Padari suhtes alustatud kriminaalmenetlusega, mille käigus tuvastati, et A.Pavlištšuki tegevuses võib olla KarS prg.164 kuriteo koosseis. Mis puudutab 4.05.2010.a. koostatud jälitustegevuse protokolli, kus p.8 all on muuhulgas märgitud, et eeluurimise käigus tuvastati, et ka A.Pavlištsuk maksab raha inimestele selle eest, et nad annaksid tema kasutusse id kaardi koos PIN koodidega, eesmärgiga teostada valimisõigus konkreetsete valikute e. siis nagu A.Pavlištšuk võib samuti olla toime pannud KarS prg. 349 järgi kvalifitseeritava kuriteo, siis sellekohased tõendid kriminaalasjas puuduvad. A.Pavlištšukile ei ole kogu menetluse kestel sellesisulist kahtlustust esitatud ning maksimaalne, mis on jälitusprotokollile lisatud telefonivestlustest väljaloetav on see, et ta informeeris inimesi, kust on võimalus saada uusi PIN koode, kui neil id- kaardi koodid on kadunud. 10 Prokurör püüdis ka õigustada jälitustegevust A.Pavlištšuki suhtes sellega , et avastatud oli suur ja keeruline skeem. Selline väide on enam kui paljasõnaline. Skeemiga on tegemist siis, kui on mitmeid omavahel seotud lülisid, kes tegutsevas koos ja ühise eesmärgi nimel või mingis tuvastatavas ahelas, mis eeldab n.ö. lülide omavaheliste seoste tõendamist ja sellised kahtlustused-süüdistused peavad olema ka kuidagi põhjendatud. Paljast prokuröri poolt menetlusse paisatud kahtlusest ei piisa. Kriminaaltoimiku materjalid ja sealt väljaloetavad ning jälgitavad järeldused kinnitavad pigem, et kolm meest, kelle nimed materjalidest läbi käivad olid kõik eraldi tegutsevad. Nii alustati menetlust S.Padari suhtes ja sama kriminaalmenetlus lõpetati tõendamatuse tõttu, kuid toimiku kaante vahel pole ühtegi menetlustoimingu läbiviimisele viitavat tõendit vms. V.Buinõi suhtes eraldati menetlus ja ta mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses KarS prg. 164 järgi üksiktäideviijana. Mingeid tõendeid sellele kohta, et V.Buinõi või A.Pavlištšuk olnuks mingi skeemi lülid, et nende tegevuses esineks kasvõi koosseisu välise raskendava asjaoluna grupis kuriteo toimepanemine, toimikus ei ole. Kohtukolleegium kontrollis kohtuliku uurimisel käigus ka jälitustegevuse materjale ja veendus, et tõesti luba A.Pavlištšuki telefonikõnede pealtkuulamiseks oli, kuid see ei lükka ümber eeltoodud põhjendusi. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et A.Pavlištšuki suhtes algatatud kriminaalmenetlus on n.ö. „juhuleid“ teises kriminaalmenetluses ja tema suhtes alustatud kriminaalmenetlus kahtlustusega, et ta on tegelenud Paldiskis süüdistuses näidatud ajal häälte ostmisega e. kahtlustusega KarS prg. 164 sätestatud kuriteo toimepanemises, ei anna seaduslikku alust tema suhtes teostatud jälitustegevuse tulemusel saadud tõendite kasutamiseks tema süüküsimuse otsustamisel e. maakohtu otsuses tõenditena kasutatud jälitustoimingute protokollid koos lisadega ei ole kohtukõlbulikud ning need tuleb tõendite kogumist välja jätta. Maakohus on tunnistajate J.S ja I.Zi ütlused lugenud süüdistatava süüd tõendavateks tõenditeks. Tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et süüdistatav pakkus raha selle eest, et nad läheksid valima. Süüdistatav oli huvitatud valijate aktiivsusest Paldiski linnas. Nad teadsid, et süüdistatav ise on J.M toetaja, kuid süüdistatav ei mõjutanud neid kellegi poolt valima. Juttu oli sellest, et tähtis on peatada linnas Paldiski põhjasadama laiendamine, sest sadam saastab linna õhku. Raha nemad süüdistatavalt ei saanud valimas käimise eest kuna ei soovinud. Tunnistaja J.S ütlustele, kui tõendile tervikult ei ole maakohus nende usaldusväärsuse seisukohast hinnangut andnud. Maakohtu poolne hinnang nimetatud tunnistaja ütlustele on vastuoluline. Nii on maakohus hinnanud kogumis tunnistaja poolt kohtus antud ütlusi ja maakohtu arvates lubatud tõendi - tunnistaja ja süüdistatava vahelist telefonivestlustulnud järeldusele, et telefonikõne kinnitab J.S ütlusi, mille kohaselt Andrei helistas ja lubas valimistel käimise eest 200 krooni. Asjaolu, et tunnistaja kohtuistungil eksis 11 summaga on seletatav sündmustest möödunud ajaga (2 aastat), mille vältel võis tunnistaja unustada täpse summa. Seega on telefonikõne ja tunnistaja S ütlustega on tõendamist leidnud, et A. Palvištsuk pakkus J.Sle valimistel käimise eest raha 250 krooni (t.l.5). Pisut allpool samal leheküljel märgib aga maakohus, et kohus ei loe usaldusväärseis J.S väidet, mille kohaselt Pavlištšuk lubas talle raha lihtsalt valimas käimise eest. J.S ütlustest nähtub, et ta pärast valimas käimist loobus rahast ja ta ei hääletanud selle kandidaadi poolt, keda toetas Pavlištsuk. Seega on hilisema raha vastu võtmata jätmise põhjuseks ilmselgelt lubatud kandidaadi poolt hääletamata jätmine. Kohus leiab, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kes ise valimisnimekirjas ei kandideeri, pakuks teistele isikutele raha lihtsalt selle eest, et nad läheksid valima sõltumata sellest kelle poolt nad hääletavad. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-87-11 p.-s 9.2 märkinud, et jättes hinnangu andmata konkreetsele isikulisele tõendiallikale tervikuna on puudus, mis on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest see võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamata kohtuotsuse (vt veelkord Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. märtsi
9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-06 p 16). Maakohus ei pidanud usaldusväärseks väidet, et süüdistatav pakkus raha lihtsalt selle eest, et inimesed käiksid valimas. Kohus leidis, et ei ole eluliselt usutav, et isik, kes ise ei kandideeri valimisnimekirjas pakuks raha selle eest, et nad läheksid valima sõltumata sellest, kelle poolt nad valivad. Kohtukolleegium leiab, et olukorras, kus muud tõendid puuduvad, ei ole sellisel elulisel usutavusel ja selle pinnalt kahtluste tõlgendamisel süüdistatava kahjuks ja seega süüdistatava süüküsimuse seisukohast tõenduslikku väärtust. Samamoodi võib väita, et inimesi on erinevaid – kes paigutavad raha erinevatesse fondidesse, kes aga maksavad lihtrahvale selleks, et nad valimas käiksid ja sellega konkreetse linna valimisaktiivsust tõstaksid. Ka võib väita, et mida rohkem inimesi käib valimas, seda suurem on tõenäosus, et valitakse ka selle kandidaadi poolt, kellest on huvitatud raha maksja. Sellisel juhul ei saa aga rääkida mõjutamisest konkreetsete valikute kasuks hääle andmist. Et Paldiski linnas valimisaktiivsus kasvas tunduvalt võrreldes 2005.a.,seda kinnitab ka valimiskomisjoni kodulehel olev statistika. Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate poolt maakohtus antud ütlused ei ole vastuolus omavahel ega ka süüdistatava eeluurimisel antud ütlustega ning seetõttu on tegemist usaldusväärsete tõenditega e. tervikuna on J.Škljara ja I.Zi ütlused usaldusväärsed. Maakohus on leidnud, et süüdistatava süüd kinnitab tema enda poolt eeluurimisel omaksvõetud asjaolu – et ta soovitas inimestel valida kandidaatide 217-240 poolt. Sellisele järeldusele on maakohus jõudnud hinnates jälitusprotokolli ja nimelt sellele lisatud telefonivestlusi A.Pavlištšuki ja tuvastamata isikute vahel, millised on käesoleva otsusega apellatsioonikohtu poolt tunnistatud lubamatuteks tõenditeks. Kuna tunnistajad J.S ja I.Z ei ole kohtus väitnud ,et süüdistatav neil mingeid kandidaate nimeliselt või numbriliselt soovitas valida, siis ei puuduta need süüdistatava ütlused ka neid süüdistuse episoode, millistes ta süüdi tunnistati. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et A.Pavlištšuki poolt kahtlustatavana ütluste andmise ajal ei olnud tal kahtlustust seoses J.Sga. 12 Kohtukolleegium leiab, et tunnistajate J.S ja I.Zi ütlustega ei ole tõendatud,et A.Pavlištšuk pakkus neile raha eesmärgiga mõjutada neid hääletama valimistel teatud valiku kasuks. Tõendatud on,et A.Pavlištšuk soovitas inimestele valismistel osalema e. valima minema, kui ta ei mõjutanud neid teatud valikute kasuks hääletama. Ta selgitas, kuidas valimisaktiivsus võib mõjutada linna tulevikku ja keskkonnasõbralikkust. Kohtukolleegium märgib omalt poolt, et KarS prg. 164 osas on kohtupraktika pea olematu – on mõni kokkuleppementluses ja käskmenetluses lahendatud kriminaalasi ning üks kriminaalasi, mis päädis õigeksmõistmisega. Abi ei ole ka Karistusseadustiku kommentaaridest, sest need ei ava selgelt nimetatud sätte sisu ja viimased kommentaarid käsitelevad KarS prg. 164 jätkuvalt väärteona kuigi juba alates 2006.a. on tegenmist kuriteona karistatatava teoga. Samas ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et KarS prg. 164 näol võib olla tegemist põhiseadusega vastuolus oleva karistusõigusnormiga. Võimalik, et õigusselguse tooks KarS prg. 164 grammatilisele tõlgendusele Riigikohtu konkreetse otsusega väljendatud seisukoht. Riigikohus on ka oma varasemas praktikas sisustanud valimisvabadusega seotud karistusõigusnormi. Näiteks, oma otsusega 3-1-1-2-08 avas Riigikohus KarS prg. 168 lg 1 sisu ja selgitas, kuidas nimetatud karistusõigusnormi kohaldamisel sisustada mõistet “agitatsioon” ja “aktiivne agitatsioon”. Justiitsministeeriumi koduleheküljel http://www.korruptsioon.ee/4582 pealkirja all korruptsioonivormid ja näited, on sisustatud häälte ostmine järgmiselt: Häälte ostmine tuleb kõne alla valimiste ajal, mil kandidaadid lubavad vastuteenet, kingitust vm nende poolt hääletanutele. Häälte ostmist ei maksa segi ajada asjade (õhupallid, tikutopsid jne) jagamisega valimiskampaania ajal, millega valijat otseselt ei kohustata hääletama kandidaadi poolt. Ehk siis nagu kohtukolleegium aru saab peaks olema siiski tuvastatud n.ö. eksivalentsussuhe hääle saaja ja hääle andja vahel, mis kindlasti ei pea olema vahetu, kuid samas siiski arusaadav, väljaloetav ja jälgitav. Just sellise ekvivalentsussuhte tunnetamine tekitab valijas arusaama, et ta on kohustatud tegema valikuid mõjutaja poolt ettemääratud valikute kasuks. Sellisel juhul aga peaks KarS prg. 164 järgi isiku süüdimõistmisel olema tuvastatud ka tema tegevuses n.ö.”poliitiline maik”. Selge on see, et hääli saavad valimistel koguda/saada seaduslikult registreeritud kandidaadid. See aga tähendab, et hääli ostetakse kandidaatidele ja süüdistades isikut, kes ei ole kandidaat, hääle ostmises, peaks olema tuvastatud, et ta teeb mingi konkreetse kandidaadi huvides propagandat või tegutseb tema huvides ja et see kandidaat ka sellest teadlik või huvitatud on. Käesolevas kriminaalasjas jääb kohtukolleegiumi arvates see seos süüdistatava ja süüdistuses märgitud konkreetse valiku vahel ebapiisvaks, et väita, et tegemist on poliitiliste ja kodanikuõiguste vastaste süütegude peatüki alla paigutatud kuriteoga. Vaidlustatud kohtuotsuses on maakohus vaid lugenud tõendatuks, et A.Pavlištšuk oli heades suhetes J.Mga ja toetas valimistel viimase kandidatuuri. Siinjuures ei saa jätta märkimata, et S.Padar, kelle suhtes oli kriminaalmenetlus alustaud ja hiljem tõendamatuse tõttu lõpetatud oli kõne all olevatel valimistel registreeritud kandidaat, ta kandideeris Paldiski linnas ja samuti Meie Kodu Paldiski Pakri nimekirjas. Siinjuures viitab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsusele 17.märtsist 2010.a. kriminaalasjas nr. 13 1-10-1242, mis oli lahendatud kokkuleppemenetluses, kuid kus on süüdistusest välja loetav hääle saaja ja hääle ostja vaheline seos. Apellatsioonimenetluses seoses õigusabi osutamisega tekkinud menetluskulud jätab kohtukolleegium riigi kanda , milleks annab aluse KrMS prg. 185 ja nimelt, käesolev otsus on tehtud KrMS prg. 337 lg 1 p.-des 2-4 ettenähtud alustel. Süüdistatava kaitsja esitas apellatsioonikohtule taotluse hüvitada apellatsiooni rahuldamise korral süüdistatavale õigusabi kulud kokku 1104 eurot. Kaitsja kulutas apellatsioonimenetlusega seoses taotluse kohaselt 8 tundi, mis arvestusega 115 eurot tund on 920 eurot ja millele lisandub käibemaks 184 eurot. Kohtukolleegium peab kulutatud aega ja selle eest küsitavat tasu mõistlikuks. Seejuures arvestab kohtukolleegium vaidluse sisu, selles tõstatatud väidete asjakohasust ning ka sisulise kohtupraktika puudumist samasisulistes süütegudes. Kuna kohtukolleegium mõistab käesoleva kohtuotsusega süüdistatava õigeks kogu temale esitatud süüdistuse ulatuses ja kaitsja on ka apellatsioonis esitanud vastavasisulise taotluse, siis tuleb süüdistatavale hüvitada ka kõik kulutused, mis olid tema poolt tehtud seoses temale õigusabi osutamisega maakohtus. Maakohus leidis oma otsuses menetluskulude osas järgmist. Andrei Pavlištšuk on seoses käesoleva kriminaalmenetlusega maksnud valitud kaitsjale 6499.20 eurot (lk 293-297, 60-62), millest 3555.20 eurot kriminaalasja esmakordsel arutamisel ja 2944 eurot teistkordsel arutamisel. Arvestades asjaolu, et süüdistataval on õiguspärane ootus eeldada, et tema kriminaalasja arutatakse I astmes ühe korra ja asja teistkordne arutamine ei ole olnud tingitud süüdistatava ega tema kaitsja käitumisest, samuti arvestades asjaolu, et kohus mõistab süüdistatava osades episoodides (viies) õigeks ja süüdi üksnes kahes, tuleb kaitsja taotlus kaitsetasu hüvitamiseks rahuldada osaliselt. Kriminaalmenetluse seadustiku § 181 lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud tsiviilhagiga seotud menetluskulude hüvitamist puudutavaid erandeid. Arvestades kaitsja poolt kohtuistungitel osalemiseks ja asja ettevalmistamiseks kulutatud aeg ja kaitsja poolt tehtud töö mahtu selle vajalikkust ja põhjendatust leiab kohus, et Andrei Pavlištšuki kaitsja esitatud taotlus õigusabikulude hüvitamiseks on põhjendatud summas 4500 eurot ning kuulub selles ulatuses rahuldamisele. Eeltoodust nähtub, et sisuliselt on maakohus lugenud taotletava summa põhjendatuks, kuid kogusummast 6499.20 eurot ei ole süüdistatavale hüvitanud 1999,20 eurot, mis on teistkordsel arutamisel kaitsjale makstud tasu proportsionaalne osa kogus süüdistuse mahu ja süüdimõistetud episoodide suhtes. Kuna käesoleva kohtuotsusega mõistab apellatsioonikohus süüdistatava õigeks ka nendes episoodides, milliste osas jäi süüdistatavale õigusabi saamisega kulutatud summa hüvitama, siis lisandub apellatsioonimenetluse kuludele ka maakohtus toimunud menetlusega (sisuliselt kaks korda) kantud õigusabi kulud summas 6499,20 eurot ja kokku tuleb süüdistatavale hüvitada 7603,20 eurot. A.Pavlištsuk viibis käesoleva kriminaalasja menetluse ajal kaks päeva vahi all – 15.10.2009.a. ja 16.10.2009.a. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 kohaselt hüvitatakse alusetult vabaduse võtmisega 14 tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. Seega tuleb tunnistada õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel vahi all oldud päevad alusetult vahi all viibituks ja süüdistataval on õigus taotleda kahju hüvitamist. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 3 ja 4 ning § 340 lg 2 p-st 1 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 11.oktoobri 2011.a otsuse Andrei Pavlištšuki süüdimõistmise ja karistamiseosas KarS § 164 järgi, temalt sundraha väljamõistmise osas ja õigusabi kulude hüvitamise osas ning teeb uue otsuse, millega mõistab ta süüdistuses KarS § 164 järgi õigeks ja mõistab välja Eesti Vabariigilt kogu kohtumenetlusega kaasnenud ja õigusabi kulud ning tunnistab süüdistatava poolt 2 päeva alusetult vahi all olduks. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava