ja M.K. esindaja vandeadvokaat Ants Nõmperi kaebus Riigiprokuratuuri 18. aprilli 2012 määrusele rahuldamata.
Asjaolud Kriminaalasjas nr 10240105443 alustati menetlust KarS § 156 lg 1 ja 137 lg 1 järgi selles, et Allan Aru ajavahemikus 03.08.2010 kuni 14.09.2010, olles 2010 jaanuarini OÜ Ecometalli nõukogu liige ja ära kasutades seda asjaolu, ilma T.K. ja M.K. nõusolekuta jälgis salaja T.K. e-postile XXXX ja M.K. e-postile XXXX sissetulevaid kirju, andes OÜ Ecometalli e-posti ja veebilehe haldamise teenust osutavale EDS Systems OÜ-le korralduse vaikimisi kirjade suunamisest e-postile XXXX. Sellega teostas A. Aru kahtlustuse kohaselt eraviisilist jälitustegevust, mis tähendab andmete kogumise eesmärgil teiste inimeste jälgimist jälitustegevuse seaduse § 6 ja § 7 lg 1 ning kriminaalmenetluse seadustiku § 112 kohaselt jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt, samuti rikkus ta kirjeldatud tegevusega sidevahendi abil edastatud sõnumi saladust. 02.04.2012 lõpetas Viru Ringkonnaprokuratuur kahtlustatava nõusolekul kriminaalmenetluse
Aru kahtlustatakse, on teise astme kuriteod, milles KarS § 156 lg 1 eest näeb ette rahalise karistuse ning KarS § 137 lg 1 ei näe ette vangistuse alammäära, vaid esmaselt rahalise karistuse ja näeb sanktsiooni maksimummäärana ette kuni kolm aastat vangistust. Prokuratuur leidis, et A. Aru süü etteheidetavas süüteos ei ole suur ning nii toimepandud tegu kui ka kahtlustatava isik ei nõua tema suhtes kohest kriminaalrepressiooni kohaldamist, kuna ei esine koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes ja toimepandud tegu ei riiva avalikkuse huvisfääri. Prokuratuuri määruse kohaselt oli A. Aru tegevus kantud AS Ecometal tegevuse pinnal tekkinud tsiviilõiguslikust konfliktist, mida kinnitab ka käimasolev tsiviilkohtuvaidlus nr 2-10-45247. Kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub prokuratuuri hinnangul avalik menetlushuvi ka seetõttu, et A. Aru poolt tsiviilmenetluses kohtule esitatud T.K. ja M.K. e-kirjavahetus ei mõjutanud tsiviilasjas tehtud otsust, kuna kohus jättis nimetatud kirjavahetuse kooskõlas TsMS § 238 lg 3 p-ga 1 tõendite hulgast välja. Samuti on prokuratuuri hinnangul alust asuda seisukohale, et A. Aru etteheidetava süüteo kriminaalõigusnormidega kaitstava õiguskorra kui üldise väärtusmastaabi riive heastamist ning tema õiguskuulekale käitumisele suunamist on võimalik saavutada ka muude vahenditega kui avaliku karistamisega. Kahtlustatava edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks piisab prokuratuuri hinnangul
§-s 202 lg 2 p 2 märgitud mõjutusvahendist, milleks on maksta kindel summa riigituludesse või sihtotstarbeliseks kasutamiseks üldsuse huvides ning A. Aru on nõus maksma riigituludesse 600 eurot. Kannatanud T.K. ja M.K. vaidlustasid kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris oma lepingulise esindaja, vandeadvokaat A. Nõmperi vahendusel leides, et määrus on õigusvastane ja tuleb tühistada KarS § 229 lg 2 p 3 alusel. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuuri määruse kohaselt ei ole kaebaja viide
§-le 229 lg 2 p 3 asjakohane, kuna tegemist on kaebusega
lg 2 korras, millele on edasikaebe alusena viidatud ka kaevatava määruse resolutiivosas, ning mis kuulub lahendamisele
Riigiprokurör on seisukohal, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel. Riigiprokurör viitab määruses
lg-tele 1 ja 7 ning märgib, et
lg-s 7 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamine on antud eranditult prokuröri pädevusse ning seega saab vaid tema otsustada, kas isiku süü on väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt on kriteeriumid - isiku süü ei ole suur ja avalik menetlushuvi ei nõua menetluse jätkamist määratlemata õigusmõisted ja nende sisustamine jääb menetlusotsuse vastuvõtja kaalutlusõiguse piiresse. Riigiprokurör viitab riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-8504 ning leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamise näol on tegemist kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamise juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt mittemõõdukas. Nimetatud otsuse puhul tuleb riigiprokuröri hinnangul edasikaebemenetluses kontrollida üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Riigiprokurör leiab, et ringkonnaprokuratuuri otsus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanud, vaidlustades kriminaalmenetluse lõpetamise, ei ole riigiprokuröri hinnangul osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatava kriminaalmenetluse raames ning tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kellelgi õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist. Riigiprokurör märgib, et süü suuruse hindamisel võetakse aluseks karistusseadustikus toodud põhimõtted ning arvestatakse ka seaduseandja poolt sätestatud karistust, st väiksemad sanktsioonimäärad viitavad väiksemale süüle. Riigiprokuratuuri määruse kohaselt on KarS § 156 lg 1 sanktsiooniks rahaline karistus ja § 137 lg 1 puhul lisaks kuni 3 aastane vangistus, mis jäävad alla teise astme kuritegude maksimaalsele määrale. Riigiprokurör märgib täiendavalt, et kriminaalmenetluse kulud antud asjas puuduvad. -2- Riigiprokurör vaidleb määruses vastu kaebaja väitele, mille kohaselt ei ole A. Aru heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ning on jätkanud kuriteoga saadud informatsiooni kasutamist pooltega seotud kohtuvaidluses. Riigiprokurör märgib selles osas, et füüsilisest kahjust kõnealuse juhtumi puhul rääkida ei ole mõtet ning moraalne kahju on juhul, kui kannatanu seda kuriteo läbi sai, reeglina heastatav kas rahalise hüvitisena või muul viisil kannatanu nõudmisel. Samuti ei ole kannatanud Riigiprokuratuuri määruse kohaselt kohtueelse menetluse vältel ega ka kaebuses määratlenud neile tekitatud varalist või moraalset kahju ega avaldanud soovi selle hüvitamiseks neile meelepärasel kujul, mistõttu puudus kahtlustataval võimalus täita tingimust kahju heastamise osas. Riigiprokurör leiab, et kaebaja huvid, nt võimalik rahalise hüvitise nõue tulevikus, on kaitstavad ka väljaspool kriminaalmenetlust. Riigiprokurör leiab, et KarS § 58 annab koosseisuväliste raskendavate asjaolude ammendava loetelu ning kaebaja viidatud väidetav kohtumenetlusse sekkumine nende hulka ei kuulu. Riigiprokurör märgib, et kaalumisele võiks tulla, arvestades ülalviidatud tsiviilasja, KarS § 58 p 1, s.o omakasu või muu madal motiiv, kuid isegi, kui asuda seisukohale, et see esineb, ei ole see kriminaalmenetluse lõpetamist välistavaks asjaoluks. Riigiprokurör märgib, et avalik menetlushuvi puudub üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur ning avalik menetlushuvi on reeglina olemas juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Riigiprokurör nõustub ringkonnaprokuröriga, et antud juhul avalik menetlushuvi puudub. Sellist avalikku huvi, mis tingiks kriminaalmenetluse jätkamise, ei sisusta riigiprokuröri hinnangul ka kaebaja väide, et tänapäeval on e-posti aadressile kõrvaliste isikute ligipääsu mittevõimaldamise osas huvi enamikel inimestel. Riigiprokurör märgib vastuseks kaebuses väidetule, et kopeeriti sadu kirju ja dokumente, mis puudutasid nii eraelu (sealhulgas delikaatseid isikuandmeid), kolmandate isikute ärisaladusi ja ka advokaatidega peetud kirjavahetust ning kannatanute hulk võib ulatuda mitmesajani, et menetlusotsuse vastuvõtmisel lähtutakse kriminaalasja materjalidest, mille kohaselt ükski kaebaja väidetud mitmesajast isikust ei ole pöördunud õiguskaitseorganite poole oma õiguste rikkumise tõttu seonduvalt Allan Aru tegevusega ning kuriteoteate esitas käesoleval juhul AS Ecometal, nähes A. Aru tegevuses firma huvide kahjustamist. Riigiprokurör leiab, et menetluse jätkamine ei ole vajalik ka üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik antud juhul piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul kui kahtlustatava poolt täidetakse temale pandud kohustused. Eripreventiivsetest vajadustest menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub riigiprokuröri hinnangul eelkõige kahtlustatava senisest õiguskuulekast käitumisest. Riigiprokurör rõhutab, et kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel ei tähenda seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt ning menetluse lõpetamist selliselt ei saa käsitleda ka kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Vastupidi, lõpetades menetluse
alusel, asub riik ringkonnaprokuröri hinnangul seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused ja tegu on väärt ühiskondlikku hukkamõistu, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. Kaebuses esitatud taotluste sisu T.K. ja M.K. esindaja taotleb Viru Ringkonnaprokuratuuri 02.04.2012 määruse ja Riigiprokuratuuri 18.04.2012 määruse tühistamist ning kriminaalasjas nr 10240105443 menetluse jätkamist. -3- Kaebuse kohaselt on
alusel kriminaalmenetluse lõpetamine võimalik vaid juhul, kui kahtlustatav on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, mida A. Aru teinud ei ole. Kaebuse kohaselt on A. Aru vastupidi, jätkanud kuriteoga saadud informatsiooni kasutamist pooltega seotud kohtuvaidluses ja seeläbi kahju tekitamist. Määruses on küll viidatud, et tsiviilasjas nr 2-10-45247 jättis kohus A. Aru poolt esitatud kuriteo tulemusel saadud kirjavahetuse tõenditena vastu võtmata, kuid see kohtuasi on nüüdseks edasi kaevatud ringkonnakohtusse ja kõrgemas astmes on A. Aru üritanud uuesti kuriteoga saadud informatsiooni kohtumenetluses kasutada.
ja M.K. esindaja hinnangul põhimõtteliselt kriminaalmenetlust lõpetada olukorras, kus kahtlustatav oma õigusvastast tegevust jätkab. T.K. ja M.K. esindaja ei nõustu Riigiprokuratuuri määruse seisukohaga, et ei esine koosseisuväliseid raskendavaid asjaolusid KarS § 58 mõttes. T.K. ja M.K. esindaja leiab, et A. Aru pani kuriteo toime mitte pelgalt uudishimust teiste isikute e-kirjade vastu, vaid eesmärgiga mõjutada saadud informatsiooni abil käimasolevat pooltega seotud kohtuvaidlust. T.K. ja M.K. esindaja hinnangul tuleb kuritegelikku sekkumist kohtumenetlusse pidada raskendavaks asjaoluks ning tegemist on omakasuga KarS § 58 p 1 mõttes. T.K. ja M.K. esindaja märgib, et Riigiprokuratuur ei pannud tähele, et omakasu motiivi esinemist ei võtnud politsei kriminaalasja lõpetamise määruses üldse kaalumisele, kuigi tegemist on olulise motiiviga ja selle kaalumiselt kõrvalejätmise korral ei saa väita, et diskretsiooniotsus on õigesti tehtud ning seda ei saa kontrollida. T.K. ja M.K. esindaja leiab, et käesoleva kriminaalasja vastu on avalikkuse huvi mitte väike, vaid keskmisest oluliselt suurem, kuna tänapäeval on avalikkusel huvi selles, et kõrvalised isikud e-posti aadressidele juurdepääsu ei omaks. T.K. ja M.K. esindaja rõhutab, et A. Aru kopeeris sadu kirju ja dokumente, mis puudutasid nii eraelu (sealhulgas delikaatseid isikuandmeid), kolmandate isikute ärisaladusi ja ka advokaatidega peetud kirjavahetust, mistõttu võib kannatanute ring asjas ulatuda mitmesajani ja kriminaalmenetluse lõpetamine ei saa
Kaebuse kohaselt ei mõjuta 600 euro maksmine A. Arut edaspidi kuritegudest hoiduma ning A. Aru jätkab kuriteoga saadud dokumentide esitamist tsiviilasja kohtumenetluses. Samuti ei ole kaebuse kohaselt kannatanutel võimalik kaitsta oma põhiõigusi väljaspool kriminaalmenetlust nagu Riigiprokuratuur väidab, kuna mittevaralise kahju hüvitise määrad on Eestis minimaalsed. T.K. ja M.K. esindaja leiab, et tegemist on väga oluliste õigushüvedega, mida kinnitab fakt, et riik ise on endale kehtestanud väga detailse kohtulikule kontrollile alluva regulatsiooni jälitustegevuse kohta. See näitab T.K. ja M.K. esindaja hinnangul, et kui samasuguste toimingutega tegeleb eraisik, ei saa olla tegemist väheolulise kuriteoga, mis karistamist ei vääri. T.K. ja M.K. esindaja leiab lisaks, et antud kriminaalasi on põhimõtteliselt sarnane H.R. ekirjadega seotud kriminaalasjaga, kus kriminaalmenetlust lõpetatud ei ole, mistõttu ei saa kriminaalmenetlust lõpetada ka käesolevas asjas. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 1. Ringkonnakohus leiab, et T.K. ja M.K. esindaja vahendusel esitatud kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab seda alljärgnevalt. -4-
lg 1 järgi võib juhul, kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud endale kohustuse tasuda kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, prokuratuur kahtlustatava või süüdistatava nõusolekul taotleda, et kohus kriminaalmenetluse lõpetaks.
lg 7 kohaselt võib prokuratuur
lg 1 ja 2 sätestatud alustel kriminaalmenetluse lõpetada ja kohustused määrata prokuratuur, kui kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse. 2. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et ringkonnakohtul on õigus ja pädevus
järgi kaebuse lahendamisel otsustada, kas kriminaalmenetluses on välja selgitatud võimalikud kriminaalmenetluses tähtsust omavad asjaolud ning selle tarbeks teostatud kriminaalmenetluses vajalikud menetlustoimingud või õigesti tõlgendatud ja kohaldatud asjassepuutuvaid õigusnorme. Oluline on rõhutada, et vastavalt
lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine prokuratuuri pädevuses ning kohtu roll, lähtudes
3. T.K. ja M.K. esindaja kaebuse kohaselt ei ole A. Aru kriminaalasja lõpetamine
Aru ei ole heastanud kuriteoga tekitatud kahju, kriminaalasja menetlemise osas esineb avalik menetlushuvi ning raskendava asjaoluna esineb omakasu motiiv KarS § 58 p 1 mõttes, millega ei ole diskretsiooniotsuse tegemisel arvestatud, samuti seetõttu, et A. Aru jätkab õigusvastast tegevust ning kannatanutel ei ole võimalik oma põhiõigusi väljaspool kriminaalmenetlust kaitsta. Ringkonnakohus nõustub kaebuses esitatud väitega, et
lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluse lõpetamise eelduseks kuriteoga tekitatud kahju heastamine või heastamisele asumine. Antud juhul on A. Arule pandud kohustus tasuda
Aru on nimetatud kohustuse täitnud. Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise kohustust A. Arule pandud ei ole, kuna varalist kahju ei ole kannatanutel tekkinud, mida on T.K. ja M.K. esindaja määruskaebuses kinnitanud, ning moraalse kahju hüvitamise kohustuse panemiseks
lg 2 p 1 järgi oleks ringkonnakohtu hinnangul kannatanud pidanud esitama kohtule vastavasisulise hagiavalduse. Seega ei ole põhjendatud määruskaebuses esitatud väide, et A. Aru suhtes ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendatud, kuna A. Aru ei ole heastanud kuriteoga tekitatud kahju, kuivõrd kannatanud ei ole ise A. Aru vastu kahju hüvitamise nõuet esitanud. 4. Ringkonnakohus leiab, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks esinevad
lg-s 7 toodud eeldused: kriminaalmenetluse esemeks on teise astme kuritegu, mille eest karistusseadustiku eriosa ei näe karistusena ette vangistuse alammäära või näeb karistusena ette ainult rahalise karistuse. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri põhjendustega A. Aru suhtes kriminaalmenetluse jätkamiseks avaliku menetlushuvi puudumise ja süü suuruse hindamise osas. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul õige Riigiprokuratuuri määruses toodud viide Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-85-04, mille kohaselt
§-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas, samuti viide Riigikohtu lahendis -5- kriminaalasjas nr 3-1-1-146-03 viidatud seisukohale, et kriteeriumite, isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist, näol on tegemist õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kommunikatsioonisaladus ja eraelu puutumatus on olulised põhiõigused, kuid ei nõustu sellega, et nimetatud põhiõigusi rikkuvate kuritegude puhul oleks kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise tõttu seetõttu võimatu. Ringkonnakohus viitab siinjuures muudele olulistele põhiõigustele nagu kehaline puutumatus või omandiõigus, mille riive puhul kuriteo toimepanemise läbi ei ole samuti kriminaalmenetluse lõpetamine välistatud – vastupidi, KarS § 202 eelduste esinemisel on nende kuritegude kriminaalmenetluse lõpetamist praktikas peetud põhjendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda eeltoodu, et vastavad õigushüved ei vääri kriminaalõiguslikku kaitset ning märgib, et konkreetsel juhul kriminaalmenetluse lõpetamiseks
Ringkonnakohus rõhutab, et seadusandja tahe on olnud prokurörile kaalutlusõiguse andmine
lg-s 7 nimetatud kergemate kuritegude puhul kriminaalmenetluse lõpetamiseks ning selle üle otsustamiseks, kas konkreetsel juhul on avaliku menetlushuvi puudumise kriteerium täidetud või mitte. Kohtu roll selle kaalutlusotsustuse kontrollimisel peab piirduma kaalutlusotsusel materiaal- ja menetlusõiguse kohaldamise kontrollimisega. Ringkonnakohus leiab, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi ning on seisukohal, et A. Aru süü ei ole suur, kuna teda on võimalik mõjutada edaspidi sarnaste kuritegude toimepanemisest hoiduma ja tema suhtes ühiskondlikku hukkamõistu väljendada
Ringkonnakohus märgib, et A. Aru teostas kahtlustuse kohaselt kannatanute suhtes nende e-kirjade jälgimise kaudu eraviisilist jälitustegevust ja rikkus sõnumisaladust ning ta kasutas sel viisil saadud teavet ära tsiviilkohtumenetluses, mistõttu on alust arvata, et A. Aru pani nimetatud teod toime omakasu eesmärgil. Ringkonnakohus nõustub, et A. Aru poolt kirjavahetuse jälgimisega toime pandud kuriteod ei liigitu raskete hulka ning võttes arvesse, et teda ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, ei oleks ringkonnakohtu hinnangul A. Aru karistamine proportsionaalne meede A. Aru edaspidise õiguskuulekuse tagamiseks. Samuti ei ole A. Aru karistamine hädavajalik üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, kuna A. Aru kui varem kriminaalkorras karistamata isiku suhtes vähemrepresseerivate meetmete, s.o
lg 2 järgi prokuratuuri poolt pandud kohustuse kohaldamine ühiskondliku hukkamõistu väljendamiseks, ei riiva ringkonnakohtu hinnangul ühiskonna õiglustunnet. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka määruskaebuses esitatud väide nagu ulatuks kannatanute ring asjas mitmesajani ning leiab, et A. Aru süü ei ole eraviisilise jälitustegevuse teostamisel ja sõnumisaladuse rikkumisel T.K. ja M.K. e-posti jälgimise näol kõiki asjaolusid arvesse võttes sellegipoolest suur. Ringkonnakohus möönab, et A. Aru poolt T.K. ja M.K. kirjavahetuse jälgimisega kaasnes ka teiste isikute sõnumisaladuse rikkumine, kuid nimetatud asjaolu ei välista A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist avaliku menetlushuvi puudumise tõttu, kuna A. Aru kuriteod ei olnud ka nimetatud asjaolu arvesse võttes nii rasked, et vajaksid eri- ja üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt tingimata hukkamõistu kriminaalkaristuse kohaldamise kaudu.
kohaldamisel oluline silmas pidada isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, kuid nimetatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel tuleb lähtuda konkreetse juhtumi asjaoludest ning juhul, kui need annavad alust
lg 7 kohaldamiseks, on prokuratuuril kaalutlusõigus kriminaalmenetluse lõpetamiseks oportuniteedipõhimõttest lähtuvalt. Ringkonnakohtul puudub võimalus kaebuse piire ületades hinnata viidatud kriminaalasja jätkamise põhjendatust ning ringkonnakohus saab käesoleval juhul kooskõlas
§-ga 208 lahendada vaid Riigiprokuratuuri määrusele esitatud kaebust A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisega seonduvalt. 7. Ringkonnakohus märgib täiendavalt vastuseks kaitsja väitele nagu tingiks Riigiprokuratuuri otsuse tühistamist asjaolu, et otsustuse tegemisel pole arvesse võetud A. Aru suhtes raskendava asjaolu, s.o omakasu motiivi esinemist, et kuigi Viru Ringkonnaprokuratuuri määruses pole raskendava asjaolu esinemist tuvastatud, on Riigiprokuratuur oma määruses võimalikku omakasu motiivi käsitlenud. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri seisukohaga, et omakasu motiiv A. Aru puhul ei takista kriminaalmenetluse lõpetamist
lg 7 alusel ning leiab, et Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks eeltoodud määruskaebuses esitatud väite pinnalt puudub alus, kuna raskendava asjaolu esinemise võimalust on Riigiprokuratuuri poolt diskretsiooniotsuse kontrollimisel arvesse võetud ning sellegipoolest leitud, et A. Aru suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine oli õigustatud. 8. Ringkonnakohus leiab seega, et Riigiprokuratuur ei ole vääralt kohaldanud ega tõlgendanud õigusnorme. Tiit Lõhmus kohtunik -7-
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.