1-12-434/2

1-12-434 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. jaanuar 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-434 Kohtunik Tiit Lõhmus Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
2. detsembri 2011 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Jüri Suvorovi esindaja advokaat Epp Landbergi kaebus Riigiprokuratuuri
3. detsembri 2011 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele RESOLUTSIOON Jätta Jüri Suvorovi esindaja advokaat Epp Landbergi kaebus Riigiprokuratuuri
4. detsembri 2011 määrusele rahuldamata Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ning edasikaebamisele ei kuulu. Asjaolud Kriminaalasjas nr 11240105254 esitati K.M. kahtlustus KarS § 120 järgi selles, et tema 30.09.2011 kella 22.25 ajal Viru-Nigula vallas Selja külas Selja-Katela tee 0,3 km-l sihtis oma teele pargitud sõiduauto Hyundai avatud aknast vintrelvaga Jüri Suvorovit, seejärel väljus sõidukist ja hoides õlal laetud vintrelva, sihtis sellega J. Suvorovit ning kamandas viimase sõidukist välja sõnadega "tule välja ja käpuli raisk", millega J. Suvorov tundis reaalset ohtu ja kartis ähvarduse täideviimist. K.M. ennast esitatud kahtlustuses süüdi ei tunnistanud, selgitades, et tuli sel õhtul välja oma sõidukiga külavanema A.L. palvel, kes oli kuulnud lähedal Selja mõisa taga Marinu küla poolt laske ja salaküttimist kahtlustades helistas külameestele. K.M. sõitis kodunt välja üksinda oma sõidukiga Hyundai Santa Fee. Selja-Katela 0,3 km-l märkas ta tuttavat sinist värvi bussi, millega sõidab ringi G. , tee ääres seismas. Möödudes sõidukist märkas K.M. bussis võõrast meest telefoniga rääkimas. K.M. keeras kitsal külavaheteel oma sõiduki ümber ja peatas sõiduki keset teed, mootor töötas ja sõidukil põlesid lähituled. K.M. helistas A.L., kes oli oma sõidukiga Selja mäe peal, ja hakkas sealt tulema. Umbes 2-3 minuti pärast sõitis buss oma parkimiskoha pealt välja, keeras esiotsa K.M. sõiduki suunas ja ootamatult sõitis K.M. autole otsa, vasakusse tiiba. K.M. ütluste järgi jäi tema oma sõidukisse edasi istuma ja helistas uuesti külavanemale ning teatas, et nüüd sõideti tema auto puruks võõra mehe poolt. Võõras meesterahvas väljus bussist ja soovis liiklusõnnetusega tekitatud kahjud kõik ilma politseid kutsumata hüvitada. K.M. ei tahtnud ilma politseita asja lahendada, helistas politseisse ja kutsus politsei liiklusõnnetust lahendama. K.M. sõnul ei olnud tal kaasas sel õhtul ühtki relva. Ta omab relvaloa alusel kahte relva: sileraudne CZ-712 12 nr XXXXXXX jahipüss (poolautomaatrelv) ning jahikarabiin CZ550 308 Win nr XXXXXXX (vintraudne jahipüss). Relvad olid kodus raudkapis. K.M. küsis bussijuhilt, et miks ta otsa sõitis. Bussijuht vastas, et tahtis ja sõitis. Bussijuht helistas oma telefoniga kellelegi. Sündmuskohale kogunes rahvast, kui G. naine tuli, siis hakkas ta karjuma, et K.M. olevat relvaga ähvardanud bussijuhti. Enne seda relvast juttu ei olnud. Kui politsei saabus, hakkas ka bussijuht rääkima relvaga ähvardamisest. K.M. pakkus politseile, et lähme koju relvi vaatama. Politsei vaatas sõiduki läbi, relva autost ei leidnud ja käis ka ümbrust põldude juures lambiga vaatamas. Politsei vormistas liiklusõnnetuse materjalid. 11.11.2011 lõpetas uurimisasutus ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 - 200 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumisel, asudes seisukohale, et K. M. esitatud kahtlustus ei ole piisavalt tõendatud. Kannatanu ja kahtlustatav on andnud vastuolulisi ütlusi sündmuste tehiolude kohta, sündmuse pealtnägijad puuduvad ning menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatud lähtuda KrMS § 7 lg 3-s sätestatust, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tõlgendada tema kasuks. J. Suvorov vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. Riigiprokuratuuri määruse sisu Riigiprokuratuur jättis J. Suvorovi kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel. Määruse põhjenduste järgi ei viita kaebaja ühelegi teostamata jäetud tema arvates olulisele menetlustoimingule, s.o uurimise puudulikkusele, millest võib järeldada, et pretensioonid kaevatava menetlusotsuse osas tulenevad eriarvamusest tõendite hindamisel. Selles küsimuses nõustus riigiprokurör uurimisasutuse ja ringkonnaprokuratuuriga, et tõendite kogumise võimalused on ammendatud ning kogutud tõendeid kogumis hinnates pole need piisavad K.M. edasiseks kahtlustamiseks. Menetluse lõpetamisel on põhjendatult lähtutud ka KrMS §st 7 lg 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kannatanu ja kahtlustatava vahel toimunul pealtnägijaid polnud, kõik hiljem sündmuskohale saabunud isikud saavad kinnitada vaid neilt kahelt kuuldud informatsiooni, mis on kardinaalselt erinev. Selliseid kaudseid tõendeid, mis kallutaksid otsust kannatanu ütluste kasuks ei ole. Riigikohus ei välista tõepoolest isiku süüdimõistmist vaid kannatanu ütluste põhjal, kuid see saab toimuda siiski vaid erandjuhtudel ja olukorras, kus kannatanu tõendi allikana on sedavõrd usaldusväärne, et tema ütlustes pole mingit põhjust kahelda. Riigiprokurör J. Suvorovit selliseks isikuks ei pea, kuna teda on korra kriminaalkorras ja vähemalt 11 korda väärteokorras karistatud, mis kinnitab, et tegemist pole seaduskuuleka ja usaldusväärse isikuga ning kellelegi kahtlustuse (süüdistuse) esitamiseks peavad tema süüstavad ütlused saama kinnitust kaudsete tõendite näol. Hinnates kaudseid tõendeid, kalduvad need pigem kahtlustatava kasuks põhjusel, et politseitöötajad kahtlustatava autost ega ümbrusest kannatanu väidetud relva ei leidnud. Politseiametnikud A.R. ja M.M. kinnitavad relva otsimist ning pole ka eluliselt usutav, et politseitöötajad, saanud informatsiooni tulirelvaga toimepandud kuriteost, ei otsinud seda piisava põhjalikkusega. Isegi kui eeldada, et politseitöötajate tegevus relva leidmisel oli pealiskaudne, millele kaebuse esitaja viitab, pole see kompenseeritav K.M. kuriteokahtluse esitamisega. Kaebuse esitaja -2- väide, et „ei ole välistatud, et relv viidi sündmuskohalt ära tunnistaja H.I. poolt“, on meelevaldne ja oletuslik. H.I. seda eitab ja need ütlused pole millegagi ümber lükatud. Riigiprokuratuur leidis, et kannatanu ütlusi kinnitavate H. G. ja A.H. saavad oma ütlustes relvaga ähvardamise osas tugineda vaid J. Suvorovilt endalt pärinevale informatsioonile. Mis puudutab tema väidetavat endast väljasolekut, siis võib see olla tingitud nii äsja tema põhjustatud avariist (leidis kinnitust väärteomenetluses) kui ka juba varasemast perekondlikust konfliktist tingitud (J. Suvorovi ütlused enda sõitma mineku põhjuste kohta „sõnelesin just oma naisega ja otsustasin välja minna rahunema“). Riigiprokuratuur on seisukohal, et J. Suvorovi ja K.M. vastastamise eesmärgiks saab olla ainult tõendi kinnistamine ja sedagi vaid juhul, kui üks pooltest loobub varem antud ütlustest ja kinnitab teise poole versiooni. Antud juhul ei ole alust arvata, et osapooled oma varem antud ütlustest loobuksid, kuna menetluse käigus valeütluste andmise eest hoiatatud kannatanu puhul tõusetuks ütluste muutmise korral küsimus tema võimalikust vastutusest ning kahtlustatava puhul pole mõistlik eeldada ütluste muutmist so süü omaksvõttu olukorras, kus menetlusotsus on juba tehtud tema kasuks. Eeltoodud põhjustel ei ole otstarbekas vastastamist läbi viia. Prokuratuur tohib inimest kuriteos süüdistada ainult siis, kui on veendunud, et tema süü on kindlalt tõendatud. Käesoleval juhul ülaltoodut arvestades taoline veendumus puudub. Kaebuses esitatud taotluste sisu J. Suvorovi kaitsja esitas kaebuse, milles taotleb Riigiprokuratuuri 20.12.2011 määruse tühistamist ning kriminaalmenetluse jätkamist kriminaalasjas nr
5. Kaebuse põhjenduste järgi ei nähtu Riigiprokuratuuri määrusest miks peaks kannatanu andma valeütlusi või mis põhjusel tuleb eelistada kahtlustatava ütlusi kannatanu ütlustele. Käesoleval juhul on nii prokuratuur kui ka kriminaalmenetleja asunud samale seisukohale, et ei ole välistatud sündmuse toimumine kannatanu poolt kirjeldatud viisil. Tõendatud on nii tunnistajate (A.L., H.I. ) kui ka kahtlustatava K.M. ütlustega, et 30.09.2011 hilisõhtul (kell 22.25) käsitleti kaebuse esitajat, kui relvastatud salakütti ning mindi tema tegevust tõkestama (otsene ajend olid tunnistaja A.L. poolt kuuldud püssilasud). K.M. on oma ütlustega kinnitanud, et arvas, et bussiga sõitis G. ning tunnistaja A.L. ütluste järgi on G. salaküttimise eest trahvitud. Seega on nii tunnistajate, kui kahtlustatava enda ütlustega tõendatud, et tema tegevus oli suunatud kaebuse esitaja, kui väidetava relvastatud salaküti kinnipidamisele (mida kinnitab ka asjaolu, et kahtlustatav blokeeris oma sõidukiga kaebuse esitaja auto). Ka politseiametnik A.R. kinnitab oma ütlustega, et K.M. nimeline ütles, et tema kahtlustab teist autojuhti salaküttimises. Asjaolu, et K.M. sedasi kaebuse esitaja kohta väitis, kinnitab samuti avariipolitseinik M.M. oma ütlustega. Seega on tõendatud, et kahtlustatava otsene eesmärk oli kinni pidada relvastatud isik, kelle suhtes oli temal tekkinud kahtlus ebaseaduslikus jahipidamises. Seega jääb arusaamatuks, miks prokuratuur käsitleb alusetult kannatanu ütlusi valeütlustena või ebausaldusväärsetena, kuigi antud ütluste sisu on kooskõlas nii kahtlustatava käitumisega, kui ka tunnistajate ütlustega. Kannatanut on 14.10.2011 ülekuulamisel hoiatatud teadvalt valeütluse andmise eest ning kannatanu on sellele ka alla kirjutanud. Kannatanu ütluste usaldusväärsust on võimalik kontrollida kohtumenetluses ristküsitlemise käigus, kus saab ka võrrelda tema poolt antud ütlusi kohtueelses menetluses antud ütlustega (Riigikohtu seisukoht otsuses nr 3-1-1-87-11). Asjaolu, et kannatanu on varem karistatud, ei muuda teda kui tõendiallikat vähem usaldusväärseks käesolevas kriminaalasjas ning nimetatud asjaolu ei anna alust käsitleda tema poolt antud ütlusi ebaõigetena või valeütlustena. Riigiprokuratuur on leidnud, et tunnistajad H. G. ja A. H. saavad oma ütlustes relvaga ähvardamise osas tugineda J. Suvorovilt pärinevale informatsioonile. Kaebuse esitaja on eelnimetatud tunnistajate puhul viidanud KrMS 66 lg 21 p 2, mis sätestab, et tunnistaja ütlus -3- tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kannatanu helistas kohe vahetult peale seda, kui teda oli kahtlustatava poolt kõrvalises kohas hilisõhtusel ajal sihitud tulirelvaga, A. H., kes on kirjeldanud kannatanut, kui endast väljas oleva ja ehmunud häälega isikut. Ka kannatanuga vahetult suhelnud H. G. kirjeldab kannatanut väga endast väljas olevalt, kelle käed värisesid. Seega oli kannatanu nii helistamise ajal A. H., kui ka H.G.ga rääkimise ajal veel tugevalt tajutu (relvaga ähvardamise) mõju all ning puudub alus arvata, et kannatanu tunnistajatega kohe peale juhtunut suheldes moonutas tõde või valetas. Määruses esitatud väide, et J. Suvorov võis olla endast väljas tingituna äsja toimunud avariist või perekondlikust konfliktist, on prokuratuuri poolt esitatud oletuslik väide ning ei lange kokku käesolevas kriminaalasjas kogutud tõenditega ning tuvastatud asjaoludega (kahtlustatava soov tabada salakütt, selleks sõidutee blokeerimine jne). Kaebuse esitaja on seisukohal, et prokuratuur on eeltooduga asunud ise esitama väiteid ja oletusi, mis põhistaksid kriminaalmenetluse jätkamisest keeldumist. Riigikohtu lahendi nr 31-1-10-11 järgi ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus asuda süüdistaja rolli ja täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kaebuse esitaja on seisukohal, et prokuratuur on asunud esitama uusi seisukohti ja väiteid, mis ei tugine kriminaalmenetluses kogutud tõenditele sh. meelevaldselt käsitlenud kannatanut, kui ebausaldusväärset isikut ning seadnud põhjendamatult kahtluse alla nii kannatanu, kui ka tunnistajate H. G. ja A. H. ütlused. Prokuratuuri seisukoht vastandamise, kui menetlustoimingu vajalikkuse üle, ei ole asjakohane ning ilma vastavat menetlustoimingut tegemata ei saa esitada väiteid selle tulemuse kohta. Asjaolu, et kahtlustatav ei tunnista ennast süüdi J. Suvorovi ähvardamises ning ilmselt ei tee seda ka vastandamisel, ei takista käesoleva kriminaalasja edasist menetlust. Kaebuse esitaja leiab, et käesolevas kriminaalasjas on piisavalt kogutud tõendeid kriminaalmenetluse jätkamiseks, süüdistuse esitamiseks. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, miks prokuratuur moonutab politseiametnike ütlusi, kui politseiametnik M. M. on kinnitanud, et vaatas K.M. sõiduki akendest sisse väljastpoolt, A. R. kinnitab, et valgustas sõidukit taskulambiga, samas ei mäleta, kas avas uksi või lukke. KarS § 120 järgi on tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamine karistatav siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Võttes arvesse, et KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist (Riigikohtu seisukoht otsuses nr 3-1-159-11). Kaebuse esitaja on seisukohal, et relvaga ähvardamine, eriti kui see toimub öisel ajal, inimtühjas paigas, on psüühilise vägivalla kasutamine. Isegi kui selle eesmärk võis olla ebaseadusliku jahitegevuse tõkestamine, on kahtlustatava tegu lubamatu ning karistatav. Tunnistajate ja ka kahtlustatava ütlustest jääbki mulje, et neil on piiramatu õigus väidetava naabrivalve ja salaküttimise takistamiseks pidada kinni kõrvalisi isikuid, antud juhul kasutati selleks ka sõidutee blokeerimist, tulirelva ning jääb mulje, et selline tegevus on nende arvates lubatud ja õiguspärane. Seega on käesoleval juhul, arvestades kõiki kriminaalmenetluses kogutud tõendeid ning kahtlustatava poolt toimepandud kuriteo asjaolusid, vajalik jätkata kriminaalmenetlust. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasi on lõpetatud õigesti KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alustel, mistõttu kaebus Riigiprokuratuuri 20.12.2011 määrusele tuleb jätta rahuldamata. -4- Vaidlustatud määruse põhjendused on veenvad ja kaebuses esitatud asjaolud ei tingi kriminaalmenetluse jätkamist. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega, mille kohaselt on kriminaalasjas tõendite kogumise võimalused ammendatud ning kogutud tõendeid kogumis hinnates ei ole need piisavad K.M. edasiseks kahtlustamiseks. Asjas ei ole selliseid kaudseid tõendeid, mis kallutaks otsust kannatanu ütluste kasuks. Õigusalases kirjanduses (Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne) on selgitatud, et KarS § 120 järgi tapmisähvardusena on käsitletav püstoliga sihtimine, noa kõrile asetamine jne (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-57-98) ning ähvardamine peab olema veenev, st kannatanult peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Kuna tegemist on koosseisutunnusega, tuleb asjaolud, millele kannatanu kartus põhineb, eraldi tuvastada. Sellised asjaolud võivad olla ähvardusega kaasnevad teod (hoiatuslasud vms), süüdlase psüühiline seisund (narkojoove vms), tema isikuomadused või varasem käitumine (karistatus tapmise eest vms) jne.. Nähtuvalt asja materjalidest ei ole tõendatud J. Suvorovi väide, et K.M. sihtis teda relvaga. Vaatamata sellele, et sündmuskohale saabusid kaks politseinikku, kellele J. Suvorov sündmuskohal teatas, et teda sihiti relvaga, kinnitab politseinik A.R. ülekuulamise protokollis, et ta on veendunud, et kontrollitavates sõidukites vintpüssi või teist jahirelva ei olnud. A.R. vaatas taskulambiga üle ka ümbruse teeääred ja põõsad. Samuti selgub asja materjalidest, et J. Suvorov, vaatamata sellele, et väidetavalt K.M. sihtis teda oma sõidukist relvaga, ei kutsunud ise politseid, vaid asus oma sõidukiga liikuma sõiduki poole, millest teda väidetavalt relvaga sihiti ning sõitis sellele sõidukile otsa. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse väitega, et kriminaalasjas on kogutud piisavalt tõendeid süüdistuse esitamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdistuse esitamiseks vajalike tõendite kogumise võimalused on ammendatud ning käesoleval ajal ei ole enam neid võimalik koguda ka vastastamisel. Ringkonnakohus rõhutab, et vastavalt KrMS § 211 lg-le 1,2 on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused ning kohtueelses menetluses selgitavad nii uurimisasutus kui ka prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. Seega on tähtis koguda kõikvõimalikke tõendamiseseme asjaolusid kinnitavaid või kummutavaid tõendeid, mitte üksnes kahtlustatavat süüstavaid tõendeid. Tähelepanuta ei saa aga jätta seda, et kohtus võib kuriteos isikut süüdi mõista vaid siis, kui kuriteo toimepanemine on kindlalt tõendatud. Kohtunik Tiit Lõhmus -5-