1-11-6499/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. märts 2012.a Tallinn kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-11- 6499 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Pavel Gontšarov Kriminaalasi Galina Tihhonovitši süüdistus KarS § 113 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 25.01.2012.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdististatav G. Tihhonovits ja tema kaitsja adv Jugans Grossmann Teised apellatsioonimenetluse pooled Prokurör Rita Siniväli, kannatanu Viktoria Ta Süüdistatav Galina Tihhonovitš isikukood 46502180266 Eesti kodanik, elukoht xxxxxxxxx , karistatud Harju Maakohtu 27.06.2008.a otsusega KarS § 121 järgi 6-kuulise vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga, vahi all alates 12.02.2011.a. RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
2. jaanuari 2012.a otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Välja mõista Galina Tihhonovitšilt riigieelarve tuludesse 153.60 eurot (ükssada viiskümmend kolm eurot ja 60 senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
3. ( selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu 25.01.2012.a otsusega tunnistati Galina Tihhonovits süüdi KarS § 113 järgi ja talle mõisteti karistuseks 9 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati karistust 27.06.2008.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud kandmata karistuse (5 kuud ja 29 päeva) võrra ja liitkaristuseks mõisteti 9 aastat 11 kuud ja 29 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti 12.02.2011.a. G. Tihhonovitš tunnistati süüdi selles, et ta 12.02.2011.a kella 00.00 paiku Harjumaal Rae vallas Vaidas Vana-Tartu mnt 39-5 ühise alkoholi tarbimise käigus tekkinud tülis lõi oma elukaaslast A T ühel korral kööginoaga südame piirkonda, tekitades A. T eluohtliku tervisekahjustuse – rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava rindkerel vasakul pool südame vigastusega, mis tüsistus ägeda verekaotusega välimisest ja sisemisest verejooksust ja ägeda südamepuudulikkusega, mille tagajärjel A. T suri sündmuskohal.
5. Maakohus leidis, et G. Tihhonovitši süü on tõendatud, süüdistuses on tema käitumisele antud õige juriidiline hinnang ning et kohtus ei ole tõendamist leidnud süüdistataval tugeva hingelise erutuse esinemine tapmise toimepanemise ajal, tegemist on üksnes süüdistatava enda subjektiivse hinnanguga oma seisundile. APELLATSIOONIDE SISU.
6. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist, uue otsuse tegemist, millega G. Tihhonovitš süüdi tunnistada KarS § 115 järgi provotseeritud tapmises, vähendades oluliselt tema karistust. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. G. Tihhonovitš on ennast süüdi tunnistanud, kuid selgitanud, et oli tapmise ajal hingelise erutuse seisundis ega olnud seetõttu oma käitumist võimeline juhtima. Süüdistatav kinnitas ka, et kannatanu poolne solvang oli niivõrd ränk, et ta ei suuda selle sisu kohtus korrata. Kohus on seepeale leidnud, et pole kindel, kas solvamine üldse aset leidis. G. Tihhonovitš selgitas ka, et kuulis ja sai piisavalt hästi aru, et kannatanu rääkis temast väga solvavalt taga, ise sealjuures võikalt naerdes. Apellant on seisukohal, et kuigi juba toas viinavõtmise käigus solvas kannatanu süüdistatavat, ei olnud see solvang nii suur, et süüdistatav oleks kaotanud enesevalitsemise, vaid vastupidi, ta läks kööki, et rahuneda, kuid kannatanu jätkuv süüdistatava solvav tagarääkimine viis süüdistatava eelneva solvumise pinnal äkki tekkinud hingelise erutuse seisundisse, mis ei võimaldanud tal aru saada, mida ta tegelikult tegi. Ta ei mäletanud, kust ta noa võttis, kuidas kannatanut lõi. Toimunust hakkas ta aru saama pärast seda kui tõmbas noa rinnust välja, kuid tegutses ebaadekvaatselt ka pärast toimunut. G. Tihhonovitš andis kohtus ütlusi, et pärast noaga löömist pani ta noa kotti, viis koti rõdule, kuid miks ta seda tegi, seletada ei oska, mainides, et oli tugevas šokis ega suutnud millestki aru saada. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, nagu oleks tegemist süüdistatava enda väära hinnanguga oma seisundile. Kaitsja arvates ei saa kohus sellist järeldust teha, sest sellisel juhul arvestab ta süüdistatava ütlused osaliselt arvestatavaks tõendiks, osa neist aga mitte. Kaitsja hinnangul on 2 G. Tihhonovitši ütlused avameelsed, ta on andnud kõik, sealhulgas ka oma emotsioonid usutavalt edasi ja kirjeldanud, kuidas tal tekkis sedavõrd tugev hingelise erutuse seisund, et ta ei saanud üldse aru, mida tegelikult tegi. Politseis tuvastati G. Tihhonovitšil keskmine joove. Igal juhul ei olnud joove nii suur, et oleks tinginud mälukaotuse. Kaitsja on seisukohal, et G. Tihhonovitši poolt toimepandu tuleb ümber kvalifitseerida provotseeritud tapmiseks.
7. Galina Tihhonovitš kinnitab apellatsioonis, et on ennast täielikult süüdi tunnistanud ja avaldanud sügavat kahetsust. Ajakirjandusesindajate viibimise tõttu maakohtu istungil ei suutnud ta anda ütlusi täielikult. Ta ei ole nõus, et teda mõisteti süüdi esialgsete, politseis antud ütluste põhjal, sest siis oli ta veel alkoholijoobes. Apellant kritiseerib A. Metsaoru ütlusi, leiab, et maakohtu poolt tunnistaja J. B ütlustele antud hinnang ei ole õige, tegemist ei ole objektiivse tunnistajaga. G. Tihhonovitš kirjeldab apellatsioonis uuesti toimunud sündmusi, sealhulgas seda, kuidas ta koos Bga osutas kannatanule abi, tegi kunstlikku hingamist, kutsus kiirabi ja politsei. Pole rahul prokuröri käsitlusega sellest, nagu ei oleks T tema suhtes kunagi vägivaldne olnud. Apellant viitab tema kohta tehtud eelmisele kohtuotsusele, millest nähtub, et tegemist oli tema poolt enesekaitsega A. Ti vastu. Märgib, et tegelikku olukorda tema ja Ti elus ei teadnud ei J. B ega V. Ta. G. Tihhonovitš ei ole nõus süüdistusega, nagu oleks ta toime pannud esimese astme kuriteo otsese tahtlusega. Kinnitab, et joobnud T asus ise teda provotseerima, mis esialgu ei õnnestunud, ta lahkus lihtsalt ära kööki. Kui T talle kööki järgnes, jätkus räige solvamine täie hooga. G. Tihhonovitš ei nõustu prokuröri poolse sündmuste käsitlusega, ei nõustu sellega, nagu oleks ta pärast noaga lööki asunud nuga peitma. Tegelikult ei saanud ta üldse aru, mida tegi. Süüdistatav ei ole nõus ka kohtupsühhiaatria ekspertiisiakti arvamusliku osaga. G. Tihhonovitš palub asja põhjalikult vaagida ning märgib, et ta on nõus kandma vastutust ja karistust, kuid mitte nii karmi karistust, nagu seda mõistis talle maakohus.
8. Prokurör leiab vastuses apellatsioonidele, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Muuhulgas märgib prokurör, et maakohtus ei leidnud tuvastamist, nagu oleks kannatanu ise oma käitumisega G. Tihhonivitši teo – noaga rindu löömise – esile kutsunud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide, apellatsioonidega ja prokuröri vastuväidetega, leiab, et maakohus on andnud G. Tihhonovitši käitumisele õige juriidilise hinnangu, otsuse tühistamist alust ei ole, otsus tugineb kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele ja on igakülgselt põhjendatud. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. Tapmise privilegeeritud koosseis ehk provotseeritud tapmine on tapmise põhikoosseisuga sisuliselt identne. Mõlema koosseisu puhul koosneb objektiivne teokoosseis teost (nt tapmistegu – noalöök südamesse); tagajärjest (isiku surm) ja põhjuslikust seosest nimetatud kahe tunnuse vahel. Ka subjektiivne teokoosseis on nii KarS § 113 kui § 115 puhul kokkulangev – koosseis on täidetud, kui isik tegutseb minimaalselt kaudse tahtlusega objektiivse teokoosseisu tunnuste suhtes. Ainuke erinevus nende kahe koosseisu vahel seisneb objektiivse külje erisubjektsuses – isik on teo toimepanemise ajal hingelise erutuse seisundis, mille on esile kutsunud kannatanu oma käitumisega. Oluline on tähele panna, et mõlemal juhul on teokoosseisu subjektiivne külg sarnane (isik möönab vähemalt kaudse tahtluse 3 vormis teise isiku surma) ning samuti on isiku käitumine süüteokoosseisu struktuuri silmas pidades mõlemal juhul süüline, st isik oli võimeline aru saama oma teo keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Kui leiab tuvastamist, et isik ei olnud oma käitumise juhtimiseks võimeline, ei teki enam ka küsimust KarS § 115 kohaldamisest, vastutus on täielikult välistatud (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-86-04 p 9). Seega tuleb rangelt lahus hoida objektiivse külje tunnus „hingelise erutuse seisund“ ja isiku süüküsimus deliktistruktuuri kolmandal astmel. Eelnevast johtuvalt on kaitsja poolt esitatud väited, nagu poleks G. Tihhonovitš äkki tekkinud hingelise erutuse seisundi tõttu võimeline sel hetkel oma käitumist juhtima, ta ei olnud enam võimeline aru saama, mida ta tegelikult tegi, asjakohatud. Apellant on segi ajanud KarS § 115 objektiivse külje tunnuse „hingelise erutuse seisund“ ja G. Tihhonovitši süüküsimuse KarS § 34 mõttes. Kaitsja taotluseks on ju apellatsioonis G. Tihhonovitši poolt toimepandu ümberkvalifitseerimine provotseeritud tapmiseks, mille tuvastamise aluseks on kriminaalasjas kindlaks tehtud tehiolud. Kummaski apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt G. Tihhonovitši süüküsimust KarS § 34 mõttes. Alust ei ole kahelda kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise kompleksekspertiisi raames antud eksperdiarvamuses selle kohta, et G. Tihhonovitš oli talle inkrimineeritava teo ajal süüdivusseisundis. Süüdistatav ise küll eksperdiarvamusega ei nõustu, kuid ühtki argumenti, mis võiksid arvamuse kummutada, ei ole esitatud, viiteid eksperdiarvamuse ebaobjektiivsusele ja erapoolikusele asjas ei ole. Kuigi süüdistatava G. Tihhonovitši suhtes läbi viidud kohtupsühhiaatrilises ja psühholoogilises ekspertiisis antud eksperdiarvamus ei kinnita füsioloogilisele afektile omaste tunnuste kogumit G. Tihhonovitši käitumises, on võimalik erutusseisundit KarS § 115 mõttes tuvastada ka kriminaalasjas kindlaks tehtud tehioludest lähtudes, kuivõrd see seisund on õiguslikule hindamisele avatud mõiste. Käesolevas süüdistusasjas ei ole aga kohtukolleegiumi hinnangul kannatanupoolne provotseeriv käitumine – solvamine või vägivald süüdistatava suhtes tõendamist leidnud, ükski tõend sellele ei viita. Maakohtu otsuses on ka selles osas tuginetud kindlatele faktilistele asjaoludele, kohtu järeldused on põhjendatud. KarS § 115 koosseisu seisukohalt peab isiku käitumine, kelle surm põhjustatakse, olema provokatiivne, kusjuures nõutav ei ole provokatsiooni ning sellele järgnenud afekti proportsionaalsus. See suhestumine ei ole aga piirideta. Emotsionaalses reaktsioonis ja sellele vastavas käitumises peab olema teatav arusaadavus – isiku käitumine saab ohvri eelnevat käitumist hinnates mõistetavamaks ja arusaadavamaks. Tegemist peab seega olema õiglase raevuga ning sellel peab olema arusaadav põhjus, aktsepteeritav ei ole ülemäärane emotsionaalne reaktsioon. Seega saab vägivalla ja solvamise olemust hinnata objektiivsete kriteeriumide alusel ning näiteks solvamise puhul ei ole esmatähtis see, kuidas seda solvangut võttis teo toimepanija, vaid solvangu tegelik olemus ja kaal. Kohtukolleegium möönab, et kohtus kontrollitud tõendite pinnalt saab järeldada, et G. Tihhonovitš võis olla enne toimepandud kuritegu ärritusseisundis ja oli seda kindlasti veel ajal, mil politsei- ja kiirabitöötajad sündmuskohal viibisid, kuid seda erutusseisundit ei kutsunud esile kannatanu, st A. T oma käitumisega, ei vägivalla ega solvamisega. Süüdistatav kinnitas, et A. T tema suhtes vägivalda tarvitanud ei ole. Ka tunnistajad on iseloomustanud A. T kui rahumeelset inimest, samas väitnud, et kui agressiivsusest rääkida, siis väljendus see tihti süüdistatava käitumises. Et otsustada, kas A. T on provotseerinud G. Tihhonovitšit nuga haarama solvamisega, tuleb tuvastada, milles see solvamine seisnes. Kuivõrd teisi isikulisi tõendeid, mis annaksid täpset teavet vahetult enne kuritegu asetleidnud sündmustest, sisuliselt ei ole, siis tuleb lähtuda süüdistatava enda ütlustest. G. Tihhonovitš aga pole kogu 4 ristküsitluse vältel suutnud selgitada, millega A. T teda solvas /I kd tl 147-155/. Nii on G. Tihhonovitš vastanud küsimusele „Mis teemal solvamine toimus?“ et kõik oli töö asjus. Nii kui lõppes raha, hakkasid tülid temaga, tal oli raske perekonda üleval pidada. Sõimamise kohta ei suutnud süüdistatav samuti midagi konkreetset öelda, väites vaid, et sõnad olid halvad. Pärast seda aga, kui G. Tihhonovitš oli A. Ti ja G. K juurest toast kööki läinud, enda sõnul, et rahuneda, kuulis ta läbi ukse vaid A. T naermas ja ühte sõna „oнa“. Samas on süüdistatav kinnitanud, et oli vihane. Kohtukolleegium ei kahtlegi süüdistatava vihas, kuid öelda, et see viha ja erutus oli A. Ti poolt esile kutsutud, kuidagi ei saa. Siinjuures osundab kohtukolleegium kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisi käigus kujunenud ekspertarvamusele, mille kohaselt muutub G. Tihhonovitš alkoholi toimel (regulaarne alkoholitarbimine ja elukaaslasega joomingute käigus tülitsemine on aga tema puhul iseloomulik) agressiivseks, alkoholiannuste tõustes esineb sageli agiteeritus ja agressiivsus, esineb nn väljaelamiskäitumine ja seda nii verbaalselt kui ka füüsiliselt. Tavapäraselt joodi igal õhtul paar liitrit õlut ning ka tülitseti. G. Tihhonovitš on vähese kriitikaga oma hoiakute ja käitumise suhtes, emotsionaalselt lamenenud, toimunust räägib rahulikult ja ükskõikselt /I kd tl 96-97/. Kohtukolleegiumi hinnangul tegutses G. Tihhonovitš alkoholijoobe tõttu ülemääraselt emotsionaalselt, tema poolt kirjeldatud raevutunne ei olnud KarS § 115 mõttes õiglane, ükski kohtus kontrollitud tõend ei viita sellele, et A. T oleks käitunud viisil, mis G. Tihhonovitši teo arusaadavamaks või mõistetavamaks muudaks. Maakohus on põhjendatult G. Tihhonovitši KarS § 113 järgi süüdi tunnistanud. Apellatsioonidesse puutuvalt märgib kohtukolleegium veel järgmist. Maakohus on leidnud, et tõendamist pole leidnud süüdistataval tugeva hingelise erutuse esinemine tapmise toimepanemise ajal, tegemist on isiku enda väära hinnanguga oma tegevusele. Kaitsja on seisukohal, et kohus ei saanud sellist järeldust teha, sest sellega on ta osa süüdistatava ütlustest tõendina arvestanud ja osa mitte. Kohtukolleegium märgib, et kaitsja ajab segi süüdistatava ütlused kui tõendi ja süüdistatava poolt esitatud hinnangu oma seisundile ja käitumisele. Vaieldamatult võib süüdistatav lisaks ütlustele esitada ka hinnangu oma seisundi kohta, kuid see hinnang ei ole käsitatav ütlusena, see on tihti subjektiivne, ei pruugi sugugi ühtida ei kriminaalasjas kogutud faktiliste asjaoludega ega teiste tõenditega, süüdistatava hinnangud ei ole kohtule siduvad, küll aga lähtub kohus oma hinnanguid andes süüdistatava ütlustest, mida ta koosmõjus teiste tõenditega hindab. G. Tihhonovitš väidab, et eelmise juhtumi puhul, mil teda karistati, oli tegemist hädakaitsega. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et 27.06.2008.a kohtuotsusega tunnistati G. Tihhonovitš KarS § 121 järgi süüdi A. Tile noa rindu löömises /tl 90-92/ ning mingist hädakaitsest selle juhtumi puhul rääkida ei saa. G. Tihhonovitšile karistust mõistes on maakohus järginud KarS §-s 56 sätestatut, karistus on põhjendatud ja seaduslik. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 25.01.2012.a otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
10. G. Tihhonovitši kaitsja adv Jugans Grossmann esitas koos apellatsiooniga taotluse määrata tema poolt G. Tihhonovitšile apellatsioonimenetluse ettevalmistamises (apellatsiooni koostamine) osutatud riigi õigusabi eest Advokaadibüroole Jugans Grossmann makstavaks tasuks 128 eurot, millele lisandub 20% käibemaksu. Kokku taotleb kaitsja seega 153.60 euro väljamõistmist. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb juhindudes 5 riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1, 21 lg 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
11. detsembri 2009.a otsuse punktist 5 ja 16 rahuldada. Kuivõrd ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg-s 1 p-s 1 nimetatud lahendi, kannab kulutused riigi õigusabile süüdistatav ise. Malle Preimer Meelika Aava 6 Pavel Gontšarov