1-11-11414/19

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-11-11414 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu
2. detsembri 2011 otsus, lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Aleksandr Iljin, isikukood 37705242216, kohtulikult karistatud kaks korda Resolutsioon Jätta Aleksandr Iljini apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata XXX, varem Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Viru Maakohtu
4. detsembri 2011 otsusega tunnistati A. Iljin süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4,8 järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 vangistust, samuti KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust. Liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o kestuseni 4 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja mõiseti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks süüdistatavale vangistus kestusega 3 kuud 13 päeva. Karistuse kandmise alguseks määras kohus
5. detsembri
6. A. Iljin tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 4,8 süüdi 3 varavastase kuriteo toimepanemises ajavahemikus 30.11.2006 kuni 26.03.2007, viimatinimetatud kuupäeval pani ta toime ka KarS § 266 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud kuriteo. Enda kuritegudega põhjustas ta kannatanutele kahju summas 20 870 krooni. 1
7. Maakohtu otsuse peale esitas A. Iljin apellatsiooni, milles ta palub tühistada maakohtu otsus talle mõistetud karistuse osas ning vähendada seda kestuseni 2 kuud vangistust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09; 3-1-1-82-11).
9. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite (süüdistatavale mõistetud karistuse) muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistuse kestus. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud A. Iljinile karistust mõistes karistusmäära valikul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses.
11. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohus on mõistnud A. Iljinile karistuse, mis on vastavuses tema teosüüga ning selle vähendamiseks puuduvad alused. Silmas tuleb pidada, et A. Iljin pani toime kuriteod, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus juba maksimaalsel määral arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid, milleks on esmajoones toimepandud süütegude kahetsemine. Apellant ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. 2 6.1 Väljakujunenud kohtupraktika on asunud seejuures seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb esmaselt võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr, mida edasiselt nihutada kas üles- või allapoole sõltuvalt sellest, kas isiku käitumises esinevad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud. Nagu öeldud, näeb KarS § 199 lg 2 sanktsioon ette vabadusekaotuse kuni viis aastat, sanktsiooni minimaalne määr on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt võtnud arvesse karistust kergendava asjaoluna A. Iljini poolt väljendatud puhtsüdamlikku kahetsust ning mõistetud karistuse täiendavaks kergendamiseks puuduvad alused. Süüdistatavale on mõistetud karistus märkimisväärselt alla sanktsiooni keskmist määra, millega on ringkonnakohtu hinnangul piisaval määral leidnud arvestamist ka asjaolu, et kohtulik menetlus antud kriminaalasjas on toimunud oluliselt peale kuritegude toimepanemist. Seega on maakohus ringkonnakohtu hinnangul maksimaalselt arvestanud tuvastamist leidnud kergendavaid asjaolusid ning niigi mõistnud süüdistatavale karistuse alla sanktsiooni keskmist määra, mis on, nagu öeldud, sellistel juhtudel vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale lähtepunktiks (3-1-1-77-11). Puuduvad vähimadki argumendid, miks peaks ringkonnakohus kohtupraktikaga täielikult kooskõlas olevat karistust täiendavalt vähendama ning neid esita ka apellant. Ringkonnakohus leiab seega, et apellatsioon on täielikult põhjendamatu ning perspektiivitu.
12. Kohtuotsusega on A. Iljinilt mõistetud osaliselt välja ka menetluskulud, täpsemalt summas 400 eurot ning pandud talle kohustus tasuda need ositi 40 euro kaupa 10 kuu jooksul. Kohtutoimikus sisaldub ka A. Iljini avaldus selle kohta, et tal ei ole võimalik neid kulusid praegusel hetkel tasuda, mistõttu palub ta ajatada nende tasumise tähtaeg 1 aasta võrra. Selles osas selgitab kriminaalkolleegium, et kuivõrd kriminaalasi on lahendatud lühimenetluses, puudub kohtul võimalus sisuliselt hinnata neid väiteid, mida osundatud taotluses esitatakse; kohus saab kriminaalasja lahendada vaid kohtutoimikule tuginevalt ning täiendavate tõendite lisamine, juurdevõtmine või nendega arvestamine ringkonnakohtu poolt on välistatud. Seega ei saa kohus antud küsimuses sisulist seisukohta võtta. Küll selgitab ringkonnakohus, et vastavasisulise taotlusega võib A. Iljin pöörduda täitmiskohtuniku poole, kelle pädevuses on KrMS § 423/424 alusel selle küsimuse lahendamine.
13. Kokkuvõtlikult leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Aarne Sarjas 3