1-11-11011/42

(08240104581)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kriminaalasi Tatjana Hvorova süüdistus KarS § 121 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)

1. märtsi 2012 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Tatjana Hvorova ja tema kaitsja Jelena Gorškova Prokurör ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev Süüdistatav Tatjana Hvorova isikukood: 44605143733; karistamata. Kaitsja XXX; varem kriminaalkorras Jelena Gorškova RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. märtsi 2012 kohtuotsus muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
3. august
4. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. augustist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. augustist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 07.03.2012 otsusega mõisteti T. Hvorova süüdi KarS § 121 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 50 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 160 eurot. Ühtlasi otsustati kohaldada KarS § 73 ning mõistetud karistust mitte pöörata täitmisele täielikult, kui T. Hvorova ei pane toime 3-aastase katseaja kestel uut tahtlikku kuritegu. KrMS § 180 lg 3 alusel vabastati T. Hvorova osaliselt menetluskulude tasumisest ning T. Hvorovalt mõisteti riigituludesse välja menetluskuludena sundraha 100 eurot, kaitsjale kriminaaltoimiku materjalist koopiate tegemise eest 5,25 eurot, kannatanu poolt valitud esindaja Tatjana Golovanova tasu 160 eurot. T. Hvorovale esitati süüdistus KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema 31.10.2008 kella 15.45 paiku, viibides XXX, isiklike vaenulike suhete ajendil lõi käega vastu nägu N.S., tekitades viimasele füüsilist valu ja näo põrutuse. Kohtuistungil uuritud tõendite põhjal luges kohus tuvastatuks, et süüdistatav T. Hvorova ja kannatanu N.S. i vahel on pikaajalised vaenulikud suhted, mille pinnal tekkisid konfliktid. Järjekordne konfliktne situatsioon tekkis 31.10.2008, kui T. Hvorova kutsus välja Päästeameti töötajad. Häirekeskuse kirja alusel on tuvastatud, et 31.10.2008 kell 13.18.34 võttis Häirekeskus vastu hädaabinumbrile 112 tulnud T. Hvorova kõne. Kannatanu N.S. i ütluste kohaselt toimus juba Päästeameti töötajate juuresolekul tema ja T. Hvorova vahel sõnavahetus. Kannatanu ja tunnistajate M. ja J.H. ütluste alusel on tuvastatud, et peale Päästeameti töötajate lahkumist kella 14.00 paiku, N.S. ja T. Hvorova olid igaüks oma kodus. Kohus märkis, et arvestades T. Hvorova ja N.S. i suhteid, võiksid nii kannatanu kui ka süüdistatav teineteist laimata, kuid uurides kogutud tõendeid kogumis ning vastavalt sisseveendumusele leidis kohus, et kannatanu N.S. i ütlused on usaldusväärsed ning kinnitatud teiste tõenditega: tunnistaja J.P. ütlustega ja SA Narva Haigla tõendiga. Süüdistatav T. Hrovova ütlustesse, sh tunnistaja J.P. osas, suhtus kohus kriitiliselt. Kohus ei tuvastanud ühtki asjaolu, mille tõttu oleks kohtul alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Hinnates tunnistaja ütlusi, tuleb kohtu hinnangul võtta arvesse aega, mis möödus kuriteo toimepanemisest – rohkem kui 3 aastat. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on muu hulgas oluline hinnata ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Riigikohtu lahend kriminaalasjas nr 3-1-1-74-05). Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et J.P. ei mäleta juhtunu teatud asjaolusid, nt kuriteo toimepanemise täpset aega, naiste riietust jne. Samuti ei jäänud tunnistajale meelde süüdistatav ning see on ka tõenäoline, sest tunnistaja nägi süüdistatavat ühel korral kolm aastat tagasi. Samas kirjeldas tunnistaja täpselt, kus asus kuriteo toimepanemise koht – Roheluse tänaval. Kohus leidis, arvestades, et kannatanu N.S. kohe küsis tunnistaja andmeid ja rääkis politseisse pöördumise kohta ning et samal päeval pöördus SA Narva Haiglasse, kus seletas, et sai lööki tuttavalt naiselt, et ei ole kahtlusi selles, et tegemist on just süüdistuses kirjeldatud asjaoludega. Kohus ei tuvastanud põhimõttelisi vastuolusid N.S. i ja J.P. ütluste vahel. Vastupidi, luges ütlusi usaldusväärseteks ning kokkulangevateks. Kohtu hinnangul kinnitab kannatanu N.S. i ja tunnistaja J.P. ütlusi SA Narva Haigla tõend. Samuti märkis kohus, et käesolevas kriminaalmenetluses on piisav tuvastada valuline löök, sest T. Hvorovat süüdistatakse teise inimese löömises. Hinnates tunnistajate M. ja J.H. ütlusi, asus kohus seisukohale, et antud tunnistajate ütlused ei või olla õigustavaks ega süüdistatavaks tõendiks. Kohtuliku uurimise käigus esitatud kirjalike dokumentide alusel on tuvastatud, et T. Hvoroval on alates 01.07.2005 töövõimetus XXXX% ning seisuga 22.02.2011 on tal keskmine puue, millest tingituna vajab regulaarset kõrvalabi liikumisel. Samuti on tuvastatud, et T. Hvorova haigus ei takistanud temale 31.10.2008 väga aktiivselt tegutseda – T. Hvorova sõnade järgi käis ta hommikul poes ja õhtul õues (saunas), ta avastas naabrite maja katusega rikke, kutsus 2 Päästeameti töötajaid, käis õues Päästeameti töötajatega suhtlemas, helistas politseisse. Seega leidis kohus, et T. Hvorova tervislik seisund ei takistanud tal kuriteo toime panna. Kohus asus seisukohale, et süüdistatav T. Hvorova ütlused ei ole usaldusväärsed, nad ei ole kooskõlas ühtegi teise tõendiga ning on kummutatud kannatanu ja tunnistaja ütlustega ning SA Narva Haigla tõendiga. Kohus tuvastas, et T. Hvorova lõi süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas N.S. i käega vastu nägu, st et on tuvastatud T. Hvorova poolne valuline löök. Seega on kohtu hinnangul täidetud T. Hvorova poolt KarS § 121 objektiivne koosseis. Subjektiivsest külje osas leidis kohus, et T. Hvorova on tahtlikult löönud N.S. i ning ta teadis, et põhjustab oma tegudega valu. Kohtu hinnangul pani T. Hvorova kehalise väärkohtlemise toime otsese tahtlusega. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus KarS § 56 lg-s 1 sätestatut. Ühtlasi viitas kohus kehtivale kohtupraktikale, väljendatuna Riigikohtu senistes otsustes, milles rõhutatakse, et karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust ning alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. T. Hvorova pani toime otsese tahtlusega teise astme kuriteo, mille õigushüve on inimese tervis – kehaline ja vaimne heaolu. Süü suuruse hindamisel arvestas kohus asjaolu, et süüdlase ja kannatanu vahel olid pikaajalised vaenulikud suhted ning T. Hvorova tegevused ei põhjustanud raskeid tagajärgi. Kohtu hinnangul puuduvad T. Hvorova puhul KarS § 57 ja § 58 järgi karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistuse mõistmisel arvestas kohus ka asjaoluga, et süüdistatav on varasemalt nii kriminaalkui ka väärteokorras karistamata. Samuti võttis arvesse süüdistatava terviseseisundit ja vanust. Arvestades eeltoodut ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, leidis kohus, et T. Hvorovale tuleb mõista karistuseks rahaline karistus alammäära lähedal. Asjaolu, et kuriteo toimepanemisest möödunud aja jooksul ei pannud T. Hvorova uusi süütegusid, annab kohtule alust arvata, et tegemist on isikuga, keda on võimalik mõjutada uute kuritegude toimepanemisest hoiduma ilma reaalset rahalist karistust kohaldamata. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu T. Hvorova kaitsja apellatsioon T. Hvorova kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista T. Hvorova talle esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsja on seisukohal, et maakohus rikkus T. Hvorovat süüdi tunnistades nii materiaal- kui menetlusõiguse norme. Kaitsja hinnangul ei ole T. Hvorova poolt KarS § 121 objektiivne süüteokoosseis täidetud. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatuga tuleb kriminaalmenetluses tõusetunud kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et T. Hvorovat KarS § 121 järgi süüdi tunnistades rikkus maakohus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, samuti PS §-st 22 ja KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni. Eeltoodust lähtudes rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg p 7 ja § 339 lg 2 mõttes. Maakohus asus kaitsja hinnangul põhjendamatult seisukohale, et süüdistatav T. Hvorova ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaitsja leiab, et süüdistatava T. Hvorova ütlused on kinnitatud tunnistajate M.H. ja J.H. ütlustega, Häirekeskuse kirja-vastusega nr HK 7-3/211, 23.04.2009 ja tõenditega tema tervislikust seisundist. 3 Maakohus ei andnud hinnangut kannatanu N.S. i ütluste võimalikule vastuolule Häirekeskuse kirja-vastusega. Kaitsja palus 01.02.2012 kohtuistungil avaldada fotod, millest on näha kannatanu maja katuse seisukord. Need fotod olid lisatud kriminaaltoimikusse veel kohtueelse uurimise käigus, kuid kohus ei keeldus avaldamisest. Samuti kaitsja palus lisada need fotod kriminaalasja materjalide juurde, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata. Kaitsja leiab, et T. Hvorova ütlused tema tervisliku seisundi osas on kinnitatud M.H. ja J.H. ütlustega, arstliku ekspertiisi otsusega nr 407808, T. Hvorova pensionitunnistusega, AS Lääne-Tallinna Keskhaigla tõendiga nr 8322 ja operatsiooni läbiviimise tõendiga. Kaitsja hinnangul kinnitab tõenditest tulenev terviseseisund, et süüdistatav T. Hvorova ei olnud kuidagi võimeline jooksma ja lööma vastu nägu sellise jõuga, et pärast lööki jääks kannatanu näole turse. Kaitsja leiab, et kannatanu N.S. ütlused, mille kohaselt oli süüdistatav T. Hvorova erutatud, vehkis, karjus, et teda tapetakse, on paljasõnalised, sest ei ole kinnitatud ühtegi teise tõendiga. Maakohus jättis tähelepanuta, et Päästetöötajate lahkumisest ja lahkarvamuste lõpetamisest oli möödunud juba 2 tundi. Maakohus ei andnud sellele mingit hinnangut. J.H. ja T. Hvorovi ütluste kohaselt on kruntide vahele paigaldatud kõrge piirdetarand ning T. Hvorova ütluste kohaselt ei saanud ta näha, kuidas N.S. tuleb oma majast välja ja paneb aiavärava kinni, sest T. Hvorova kinnistul on kõrge aed. Maakohus jättis need ütlused tähelepanuta. Kaitsja viitab asjaolule, et tunnistaja J.P. ei mäletanud juhtunu täpset kuupäeva ja kellaaega, nagu ei mäleta, milline ilm oli tol päeval, mis oli seljas neil naistel, kelle vahel toimus konflikt. Kaitsja jaoks on arusaamatu, miks maakohus jõudis järeldusele, et tunnistaja J.P. nägi kolm aastat tagasi just nimelt T. Hvorovat. Kaitsja hinnangul on kannatanu N.S. i ja tunnistaja J.P. ütlustes vastuolud. Kaitsja hinnangul jõudis maakohus valele järeldusele, et T. Hvorova tervislik seisund ei takistanud tal kuriteo toime panna. Süüdistatav T. Hvorova käis tõesti 31.10.2008 hommikul kaupluses, kutsus Päästeameti töötajad, sest naabrite maja katuse osad lendasid tema kinnistule ning võiksid ohustada tema perekonnaliikmete tervist, käis õues Päästeameti töötajatega suhtlemas, helistas politseisse. Kuid kõik see tegevus oli 31.10.2008 päeva esimeses pooles. Arvestades tema haigusi on eluliselt usutav, et päeva jooksul T. Hvorova tervislik seisund võiks halveneda. Kaitsja viitab SA Narva Haigla tõendile ning leiab, et maakohus ei arvestanud süüdistatava T. Hvorova nõrgenenud tervislikku seisundit ja vanust, mille tõttu süüdistatav T. Hvorova ei olnud võimeline oma nõrkuse tõttu põhjustama N.S. ile neid vigastusi. Maakohus ei arvestanud tunnistajate M.H. ja J.H. ütlusi, et nad on korduvalt näinud kannatanu N.S. it sinikatega näol ning seda, et kannatanu ja tema abikaasa I.T. vahel toimusid skandaalid ning tunnistajatele on teada, et kannatanu abikaasa I.T. peksis kannatanut. Maakohus ei andnud sellele mingit hinnangut. Süüdistatav T. Hvorova esitas kohtueelse uurimise käigus taotluse kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks, kuid tema taotlus jäeti rahuldamata. Kohtuistungil kaitsja palus üle kuulata arsti, kellel on eriteadmised traumatoloogias, kuid maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata. T. Hvorova apellatsioon T. Hvorova taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista tema talle esitatud süüdistuses õigeks. T. Hvorova leiab, et kohtuotsus on ebaseaduslik ning kuulub tühistamisele, kuna uurimine viidi läbi süüdistava kallakuga (nii kohtueelse kui ka kohtuliku uurimise käigus). Ühtlasi rikkus T. Hvorova hinnangul maakohus nii materiaal-, kui menetlusõiguse norme, 4 süüteokoosseis pole täidetud, rikuti tõendite hindamise ning kohtuotsuse põhjendatuse nõuet, sh süütuse presumptsiooni. T. Hvorova ütlusi kohtueelses ja kohtulikus uurimises arvesse ei võetud, kuid kannatanu N.S. il ja tema abikaasal I.T. il oli motiiv tema laimamiseks. T. Hvorova märgib, et kohtuarstlikku ekspertiisi ei teostatud ning üle ei kuulatud arsti. Selle tulemusena jäid välja selgitamata mitmed olulised küsimused seoses kannatanul tuvastatud võimaliku traumaga. Samuti ei ole välistatud võimalus, et paistetus võis tekkida sellest, et kannatanule avaldas füüsilist mõju tema abikaasa I.T. Nimetatud versiooni ei kontrollitud. Kohus ei andnud hinnangut kannatanu N.S. i ütlustele seonduvalt tema maja katuse korrasolekuga, mis ei vastanud tegelikkusele. T. Hvorova hinnangul on N.S. i ütlused T. Hvorova ärritatud käitumise kohta on paljasõnalised, kuna uurimise käigus (nii kohtueelse kui kohtuliku) neid ei kontrollitud. Väljakutsele saabunud Päästeameti töötajaid üle ei kuulatud. Kannatanu N.S. i ütlused tema ja T. Hvorova vahelise konflikti kohta Päästeameti töötajate kohaletuleku ajal ei leidnud ka kinnitust. T. Hvorova hinnangul arvestas kohus põhjendamatult tunnistaja J.P. ütlusi, kuna kohtuistungi käigus selgus, et J.P. on kannatanu N.S. i tuttav. Kohtuistungil andis tunnistaja J.P. ütlusi, mis on vastuolus kannatanu N.S. i ütlustega. Lisaks märgib T. Hvorova, et tunnistaja J.P. ei osanud kohtus vastata ühelegi konkreetsele küsimusele. Kõigi apellatsioonis nimetatud asjaolude olemasolul ei saanud kohus jõuda järeldusele, et 31.10.2008 kell 15.45 oli apellandi ja kannatanu vahel konflikt. T. Hvorova selgitab, et pärast juunis 2008 tehtud operatsiooni oli tema aktiivne liikumine häiritud. Prokuröri kirjalik seisukoht Seisukoha kohaselt on süüdistatava süü tõendatud ja tema tegu õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 järgi. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kohus rikkus KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 nõudeid. Maakohtu otsus on seaduslik, motiveeritud ja põhineb kohtulik uurimisel kogutud tõenditel nende kogumis. Prokurör pidas vajalikuks lisada üksnes, et tunnistaja J.P. on sõltumatu tunnistaja ja andis tõeseid ütlusi ning seda kinnitab asjaolu, et ta ei mäleta süüdistatavat, aga ka see, et süüdistatav ise rohkem kui kolm aastat pärast kuriteosündmust tundis temas ära neiu, keda ta nägi 31.10.
9. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, leiab, et T. Hvorova ja tema kaitsja apellatsioonid on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS § 342 lg 3 p-le
10. Sellest tulenevalt vastab ringkonnakohus alljärgnevalt apellatsioonides toodud peamistele väidetele.
11. Apellandid on seisukohal, et maakohus rikkus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, mistõttu on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 ja § 339 lg 2 mõttes. 1.1 Ringkonnakohus eeltoodud väitega olulistest menetlusõiguslikest minetustest maakohtu poolt ei nõustu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et juhul kui leiaks tuvastamist kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumine, tooks selline rikkumine endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise ning kriminaalasja maakohtule tagastamise uueks arutamiseks (KrMS § 341). Sellisel juhul on kriminaalasjas kogutud tõendite hindamine ringkonnakohtu poolt välistatud, 5 mistõttu ei ole menetlusõigusega kooskõlas apellantide taotlus maakohtu otsuses põhjenduste puudumise argumendi alusel süüdistatava õigeksmõistmine. Vastupidiselt apellatsioonides leitule on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus on kõiki kogutud tõendeid analüüsinud, teinud vastavad järeldused ning neid ka mõistetavalt oma otsuses piisaval määral põhjendanud. Sellest tulenevalt ringkonnakohtul menetlusõiguslike etteheiteid maakohtu otsusele ei ole.
12. Apellantide arvamuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kuna süüteokoosseis KarS § 121 järgi ei ole täidetud. Samuti on apellantidele etteheited seotud tõendite hindamisega ning leitakse, et kogutud tõendeid on maakohus vääralt hinnanud. 2.1 Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellantide väidete osas seonduvalt tõendite hindamisega. 2.1.1 Kaebustes leitakse, et kohus on alusetult lähtunud kannatanu N.S. i ütlustest ning jätnud arvestamata süüdistatava T. Hvorova ütlused. Nimelt ei ole tõesed kannatanu ütlused tema maja katuse korrasoleku kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ning leiab, et kohus on põhjendatult tuginenud kannatanu ütlustele. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et süüdistatav T. Hvorova tegi 31.10.2008 kell 13:18:34 kõne Häirekeskusesse, kuna ta leidis, et N.S. i maja katuselt lendavad katuse materjali tükid tema krundile, mis ohustab turvalisust. Sündmuskohale tulid Päästeameti töötajad, kes fikseerisid olukorra, mille kohaselt oli katus halvas seisukorras ja lagunes. Samuti märgiti Häirekeskuse vastuses, et naabritel on omavahelised lahkhelid, mistõttu soovitati neil pöörduda politseisse, kui ei suudeta omavahel probleemi lahendada (tl 55). Siinkohal osundatakse kaebustes kannatanu ütlustele, mille kohaselt olevat katus aga korras. Seega on kannatanu ütlused vastuolus Häirekeskuse vastusega. Ringkonnakohus leiab, et mingeid olulisi vastuolusid tõenduslikust aspektist kahe eelnimetatud tõendi vahel ei ole. Kannatanu N.S. ei ole vaidlustanud oma ütlustes asjaolu, et naabri (T. Hvorova) väljakutse peale tulid Päästeameti töötajad kontrollima tema maja katuse olukorda. Kannatanu arvates kõik oli korras. Siinkohal ringkonnakohus märgib, et kannatanu maakohtus antud ütluste terviku kontekstis võib mõista, et päästeameti töötajad ei tuvastanud tema maja katusest tulenevat ohtu naabritele. Lisaks tuleb märkida sedagi, et kannatanu väljendas ütlustes enda subjektiivset seisukohta tema maja katuse seisundi osas, mis ei peagi kokku langema professionaalsete päästetöötajate hinnanguga kontrollitava objekti turvalisuse aspektist. Samas ei ole kannatanu ka eitanud asjaolu, et maja katuselt kukkusid alla mõned materjali tükid, mistõttu kannatanu selgitas maakohtus, et lõi lahtised katuse materjali tükid kinni, et need enam alla ei kukuks. Eeltoodust tulenevalt võib asuda seisukohale, et mingeid olulisi vastuolusid eelkäsitletud kahe tõendi vahel ringkonnakohus ei tuvastanud. 2.1.2 Apellandid osundavad T. Hvorova terviseseisundile, millest tulenevalt ei ole ta kuidagi võimeline jooksma ja näkku lööma selliselt, et pärast lööki jääks kannatanu näole turse. Kannatanu ütlused T. Hvorova väidetavast erutatud olekus karjumisest ja vehkimisest on paljasõnalised ning osundatakse asjaolule, et Päästeameti töötajate lahkumisest oli möödunud üle 2 tunni ning olukord oli lahenenud, mistõttu jääb selgusetuks, miks pidanuks süüdistatav kannatanut ründama. Puutuvalt T. Hvorova tervislikku olukorda märgib ringkonnakohus, et vaidlust ei ole selles, et süüdistataval on probleeme tervisega. Samas tuleb märkida, et süüdistatava keskmine puue 6 ning onkoloogilise ravi saamine ei lükka ümber maakohtu poolt tuvastatut, et kannatanut lõi näkku T. Hvorova. Süüdistatava enda ütlused, samuti ka teised isikulised tõendid kinnitavad asjaolu, et ta ei ole liikumisvõimetu ja käib kõrvalist abi vajamata väljas (nt samal päeval käis poes, suhtles õues saabunud Päästeameti töötajatega). Ringkonnakohus leiab, et kahtlemata vajab süüdistatava T. Hvorova terviseseisund pidevat meditsiinilist tähelepanu, kuid süüdistatava poolt põetavad haigused ei mõjuta ringkonnakohtu hinnangul kannatanu poolt kirjeldatud süüdistatava käitumise elulist usutavust. Ringkonnakohtu arvamuse kohaselt ei sea kannatanu suhtes toimunud vägivalla kasutamine T. Hvorova poolt kahtluse alla asjaolu, et Päästeameti töötajate lahkumisest oli möödunud ca kaks tundi, kuna kogutud tõendid osundavad sellele, et T. Hvorova ja N.S. i suhted ei olnud heanaaberlikud, mida täiendavalt pingestas kannatanu maja katuse seisundist tulenev probleem 31.10.
13. 2.1.3 Apellandid on seisukohal, et maakohus on põhjendamatult tuginenud tunnistaja J.P. ütlustele, kuna tunnistaja ütlused on vastuolus N.S. i ütlustega ning tunnistaja ei osanud nimetada toimunud sündmuse täpset kuupäeva ega kellaaega, samuti muid apellantide arvates olulisi asjaolusid (ilmastikutingimused, konfliktis osalenud naiste riietus). Lisaks heidetakse kohtueelsele menetlejale ette, et süüdistatava ja tunnistaja vahel ei peetud vajalikuks viia läbi vastastamist. Samuti osundavad apellandid, et tegelikult on kannatanu ja tunnistaja omavahel tuttavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tunnistaja J.P. ütlused väärivad usaldust ning kogumis maakohtu poolt aluseks võetud tõenditega annavad võimaluse asuda vaieldamatule seisukohale, et T. Hvorova kasutas kannatanu N.S. i suhtes 31.10.2008 vägivalda. Tunnistaja näol on tegemist isikuga, kes vahetult nägi süüdistatava poolt kannatanu näkku löömist. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda nimetatud isikulise tõendi usaldusväärsust asjaolu, et viimane ei mäletanud kohtuistungil ütlusi andes millal täpselt sündmus aset leidis. Oluline on siinkohal märkida, et toimunud konfliktist oli kohtuistungi ajaks möödunud juba üle kolme aasta ning sellega on seletatav ka mõningate asjaolude (sündmuse aeg, kannatanut löönud isik) mitte mäletamine tunnistaja poolt. Samas tunnistaja kinnitas, et nägi, kuidas kaks naist riidlesid ning kannatanut lõi üks vanem naisterahvas. Naine, keda löödi ütles talle, et esitab avalduse politseisse ning palus tunnistajalt telefoni numbrit, mille viimane ka andis. Seega kinnitavad tunnistaja ütlused kannatanu ütlusi sellest, et teda lõi näkku vanem naisterahvas, kelleks kannatanu ütluse kohaselt osutus T. Hvorova. Tunnistaja kinnitas, et kannatanut ta isiklikult ei tunne ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud väide ühegi tõendiga ümber lükatud, mistõttu süüdistatava vastupidine väide on paljasõnaline. Puutuvalt asjaolusse, et kohtueelsel uurimisel ei teostatud T. Hvorova ja tunnistaja J.P. vastastamist, märgib ringkonnakohus, et KrMS § 77 lg 1 kohaselt võib isikuid vastastada, kui ütlustes ilmnenud vastuolu ei ole võimalik muul viisil kõrvaldada. Ringkonnakohus rõhutab, kriminaalasja menetleja on ise vaba otsustama, milliseid menetlustoiminguid ta peab vajalikuks teostada. 2.1.4 Apellandid leiavad, et maakohus on põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistajate M.H. ja J.H. ütlused. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole jätnud tähelepanuta ka nimetatud tunnistajate ütlusi, asudes seisukohale, et tunnistajate M.H. ja J.H. ütlused ei ole õigustavaks ega süüstavaks tõendiks. Sellise seisukohaga tuleb nõustuda. Mõlemad tunnistajad väitsid, et T. Hvorova majast ei väljunud ja lamas diivanil. Samuti ei saavat süüdistatav kannatanut lüüa halva tervise tõttu. Samas T. Hvorova poeg M.H. viibis majas lühikest aega ning seejärel 7 lahkus. J.H. ütluste kohaselt suhtles ta abikaasaga, misjärel asus oma toimetuste juurde. Seega kumbki tunnistajatest ei saa kinnitada asjaolu, et kella 16.00 paiku T. Hvorova majast ei väljunud, kuna nad ei viibinud pidevalt temaga koos. Pealegi lahkus M.H. majast enne kui toimus konflikt kannatanu ja T. Hvorova vahel. 2.1.5 Apellatsioonides leitakse, et SA Narva Haigla tõendis märgitu N.S. il näo põrutuse tuvastamisest ei tõenda, et selle tekitas T. Hvorova. Nimetatud vigastuse tekitamine on apellantide arvates välistatud süüdistatava nõrgenenud tervise ja vanuse tõttu. Samuti leitakse, et selle võis tekitada kannatanu abikaasa I.T. , kuna süüdistatavale ja tunnistajatele M. H. ja J.H. teadaolevalt kasutab I.T. N.S. i suhtes vägivalda. Samuti tulnuks teostada kohtuarstlik ekspertiis, tuvastamaks kannatanul esinenud vigastuse iseloomu ja saamise asjaolusid. Nimetatud väidetega seoses märgib ringkonnakohus järgmist. SA Narva Haigla tõendist nähtuvalt pöördust N.S. erakorralise meditsiini kliinikusse 31.10.
14. N.S. il tuvastati näo põrutus. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud objektiivne tõend kinnitab kannatanu N.S. i ütlusi, et teda löödi näkku. Oluline on rõhutada sedagi, et kannatanu pöördus erakorralise meditsiini osakonda samal päeval kui toimus näkku löömine. Apellatsioonides püstitatakse versioon sellest, et N.S. i suhtes võis vägivalda tarvitada hoopis tema mees I.T. , kuna nendel on konfliktsed suhted. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud versiooni ei kinnita tõsikindlalt ükski tõend ning on seega oletuslik. Samas väidab kannatanu, et teda lõi näkku naaber T. Hvorova, näkku löömine on tõendatud ka SA Narva Haigla tõendiga ning asjaolu, et näkku lööjaks oli vanem naisisik, kinnitavad tunnistaja J.P. ütlused. Ringkonnakohus leiab, et esitatud taotlus kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimisest jäeti põhjendatult rahuldamata, kuna T. Hvorovale KarS § 121 järgi esitatud süüdistuse sisust tulenevalt oli see ebavajalik. 2.2 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et T. Hvorova poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav KarS § 121 järgi. T. Hvorovale esitatud süüdistuse kohaselt süüdistatakse teda N.S. i käega näkku löömises, millega tekitas kannatanule valu ja näo põrutuse. KarS § 121 objektiivne teokoosseis sisaldab endas muuhulgas ka valu põhjustanud kehalist väärkohtlemist. Kannatanu kinnitas, et T. Hvorova löök näkku põhjustas talle valu ning seega on süüteokoosseis objektiivses mõttes täidetud. Maakohus on põhjendatult tuvastanud ka teokoosseisu subjektiivse külje olemasolu, hinnates teo toimepanduks otsese tahtlusega.
15. Eeltoodust lähtuvalt jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsioonid rahuldamata. Maarika Kuusk Aarne Sarjas 8 Mati Kartau